Õitseng

M.Algus, I.Vihmar „Õitseng“, lavastaja Ingomar Vihmar, Eesti Draamateater

Inimesed pandi kaheks tunniks saali kinni ja nad pidid kõik see aeg mingit üpris väljakannatamatut jama vaatama. Mul sai küllalt juba peale paari esimest stseeni, ajaliselt võis see olla nii veerand tundi. Aga ära minna ka ei saanud, selleks oleks tulnud üle „lava“ minna. No miks ei võiks mängida normaalsetest saalides, kus on mugavad toolid ja kust saab soovi korral näitlejaid ja ülejäänud publikut segamata lahkuda. Oleks leidnud keegi julge, kes oleks siiski poole etenduse pealt ära läinud, oleks tal kindlasti väga palju järgijaid olnud, pool saali oleks kindlasti tühjaks jooksnud. Väga õigesti ütles üks meesterahvas, kõva ja selge häälega peale aplausi: „Ei meeldinud mulle see lavastus mitte millegi poolest.“ Selle peale oleks tahtnud kohe aplodeerida.
Nagu mingi lahja variant „Potteri lõpust“ oli. Kui „Potteri lõpp“ oli iseenesest väljakannatamatult igav ja loll tükk, siis seal oli vähemalt vaheaeg, nii et ei pidanud seda jubedust pikalt taluma. Nüüd tuli 2 tundi ainult mingit taidlemist vaadata. Kõige rohkem pani mind imestama see, et näitlejatel endil ei olnud üldse piinlik. Muudkui lollitasid ja ajasid mingit ajuvaba mula, aga näis, et teevad seda mõnuga. Kas see ongi mingi norm, et tegelikult tahavad näitlejad teha sellist suurt „kunsti“, naudivad seda ja on õnnelikud, kui saavad mängida seda, mida ise tahavad ja nii nagu nad ise tahavad? Muidugi tore, et meil on erinevad teatrisuunad, eriilmeline repertuaar, stiile seinast seina, aga ma ei saa ikkagi aru, miks peavad inimesed, kes saavad peale viit minutit vaatamist aru, et nad on valesse kohta sattunud, seda kõike nii pikalt taluma? Natuke austust võiks ikkagi publiku vastu olla, eriti aimates, et see pole päris peavoolusuund, mida tehakse, et see võib väga paljudele mitte meeldida.
Tegevus toimus kuskil 70ndate lõpus, 2 paari ja 2 niisama meest. Lavastaja Vihmar oli ka laval, aga tema ma tabasin ära päris etenduse lõpus, et see, keda ma helimeheks pidasin ja kes kogu etenduse aja oli mingit otsa pidi laval olnud ja seal plaate keerutanud, on tegelikult Ingomar Vihmar. Mingit sisu nagu õieti ei olegi, on etüüdid hetkedest, kuidas värvitakse aknaid ja lage, kuidas mees ühest paarist petab oma naist naisega teisest paarist ja tema naine vastukaaluks petab oma meest ühe mehega, kes ei ole (selles näidendis) kellegagi paaris. Kuidas ühe mehe vend ära sureb, tema matused, kuidas surnu ilmub tagasi linnuna. Millegi tähistamine, Saksamaalt toodud asjad. Estraad, laulmine, tantsimine, taidlemine. Lollus. Naiste kostüüme oli päris huvitav vaadata, aga no tõesti, mitte 2 tundi. Ega need kostüümid eriti ei vahetunud ka. Lõpustseenis võttis Harriet Toompere oma seeliku alt välja mingid huvitavad püksid, mis olid nii pikad, et mööda maad järel lohisesid.