Vargamäe varjus

Urmas Lennuk „Varjamäe varjus. Mari lugu“, lavastaja Urmas Lennuk, Vargamäe

Alguses mõtlesin, et jälle mingi friikšou. Aga see oli ilmselt sellest, et nii omapäraselt mängitud Tammsaaret pole varem näinud. Tundus, et see on „Tõe ja õiguse“ kiirkursus. Tuleb Mari, tuleb Juss, nad armuvad, samal ajal peab Mari hakkama peremehe juures käima, sest Krõõt on raskelt haige jne. Alguses tundus selline titekas, et oleme toredad ja teeme head nalja. Aga esimese vaatuse lõpu poole hakkas juba täitsa meeldima. Päris lahedad kujud olid need Vargamäe asukad. Eriti meeldis Indrek Saare mängitud Juss. Selline helge pilguga päikesepoiss. Ei lase ta ennast millestki häirida, ei ole temal muret miskit. Kisub Mari ilkumise peale puu koos juurtega maa seest välja, et ainult oma väljavalitule näidata, et ta on mees. Kuni siis ikkagi Jussil kõrini saab ja teda see ära tüütab, et Mari on rohkem peremehe naine kui tema, seadusliku mehe, naine.
Väga omapärane oli ka Velvo Väli Pearu ehk Peeru, nagu teda Andres kutsus. Pearu oli siin selline lahe sell, vimkavennast üleaedne, kes ei olnud üldse pahatahtlik. Esimene Pearu ilmumine on selline boheemlik. Tuleb aidauksele ja teatab põrandat küürivale Marile, et ta lõhkus aia maha. Noh, puid oli mujale vaja ja lõhkus aia maha. Ise hinges natuke uhke ka selle üle, et iga mees ikka niisama aeda maha ei lõhu, aga tema, näed lõhkus. Midagi oli selles tegelases tuttavat alles hiljuti Velvo Väli esituses nähtud Vanapaganast. Ka selline ohmu ja saamatu, aga iseenesest tore sell. Täitsa inimene kohe. Kui Maril ja Andresel esimene poeg sünnib, leiab Andres, et see on igavene igerik ja ütleb Marile, et selle poisi nimeks saab Igerik. Maimukesega tuleb tutvuma ka Oru peremees, kes saab aru küll nimest Igerik, kui Mari talle oma vastsündinut tutvustab, aga Marile vastab Pearu, et ilus nimi see Indrek. Nii et selle versiooni järgi sai Indrek oma nime just Pearult. Nagu oleks mingis mõttes isegi Indreku ristiisa.
Väga väikses ruumis oli loodud hulgaliselt mänguvõimalusi. Publik istus kahel pool suurt lautsit, mille peal näitlejad mängisid. Kummalgi pool selle lava äärtes avanesid väljapoole kaldu olevad uksed, nii et aeg-ajalt läks mäng ka nende uste taha ehk päris Tammsaare maadele. Mulle pakkus muidugi huvi niisama uksest välja vaadata, vahepeal tundus, et vihma sajab, või siis oli lihtsalt huvitav vaadata, kuidas mõni teisest uksest välja läinud näitleja on ringiga teisele poole maja jõudnud ja nüüd sellest uksest mööda hiilida üritab. Lava kohal oli veel teine mänguruum – lakk. Sinna avanes nelinurkne auk, mille kaudu redel alla lasti või üles tõsteti. Vahel ilmusid sealt august kellegi jalad või muud kehaosad. Väga ilusti oli lahendatud stseen, kus Mari räägib oma surnud lastega, siis rippusid lakast alla 3 paari väikseid jalgu ja kuulasid, mida emal neile öelda on.
Indreku kiviga viskamine oli ka sees, kuigi kivi konkreetselt lavastuses ei olnud, aga Mari sai sellega pihta. Ja hakkas peale seda ära vajuma ning imelikult käituma. Nägi kogu aeg Jussi ja iga tulija oli tema jaoks Juss. Kuigi talle üritati selgeks teha, et Juss on ammu surnud. Lõpuks võttis Marigi selle tõe omaks, et Juss tuli, aga ta on ammu surnud. Indrek Saar kahestus näidendi lõpuks, ilmudes Mari jaoks Jussina, olles aga tegelikult poeg Indrek. Samas pöördus Mari tema poole ühe stseeni jooksul kõigepealt kui Jussi ja hiljem juba kui Indreku poole. Ja Saar vastas täiesti seosetult kord Jussi, kord Indrekuna. Aga see oli ilus. Lõpus viib Indrek-Juss ema taevasse, kus kõik kõiki armastavad ja teda ootavad. Veel oli omapärane Indreku sünd. Mari tegeles enamuse lavaajast põrandapesuga. Nagu ta ise seletas, et tema arvas, et jumal ei ole mitte taevas, vaid kuskil neile palju lähemal, põranda sees. Sellepärast peab ka põrand kogu aeg puhas olema. Nii pühib Mari märja kaltsuga põrandat, kui ühel hetkel hakkab naine väänlema ja tekitab sellest lapist omale sülle pambu, kes ongi vastsündinud Igerik-Indrek.
Väärtuslikud olid Ülle Lichtfeldti väga heas esituses Mari monoloogid-sisekaemused. Nii räägib Mari kogu selle aja, kui Andres teda altari ette tüürib ja nad jumala palge ees seistes justkui õpetaja kõnet kuulavad, sellest, mida ta tunneb. Kuidas ta tegelikult Jussi armastab, mida ta kogu sellest asjast mõtleb, kuidas see juhtuda sai, et temast on kohe-kohe Mäe talu perenaine saamas. Siin lööb välja väike auahnus, ma ei taha ju kogu eluks Sauna-Mariks jääda, ma ei ole seda ära teeninud. Ja natuke hiljem kohe kahetsus, et ta oli loll, kui ta Andrest armastama hakkas. Sedasi ütleb ta oma mehel otse näkku.
Väga omapärased olid kostüümid. Mingi vihje ajaloolisusele neis riietes oli, aga päris sajandi alguse riietus see küll polnud. Maril oli esimeses stseenis ikka täitsa kaasaegne õlgu paljaks jättev pükskombinesoon seljas, puusade pealt veel laiendatud osaga, nagu oleks sealt riiet üle jäänud ja õmblused väljapoole tehtud, sellised väljapoole pööratud taskud. Ja huvitav muster oli sellel kangal – must kangas, millel mingid valged mustrid, nagu märgid, tähed ja hieroglüüfid. Samuti kõik teised Lichtfeldti kostüümid. Laulatuse ajal tumehall raskepäraselt mõjuv kleit, millel kollased ja oranžid linnutikandid. Peas heegeldatud õlgadeni tihe loor, mis rohkem laudlina meenutab. Ka meeste kostüümid ei jäänud alla – kostüümikunstnik Liisa Sooleppa väga hea töö. Pearu kandis pesulõksusarnaste asjadega ehitud kleiti, justkui öösärki, mis väga hästi selle näidendi tegelaskuju boheemlikku olemust rõhutas. Rahvuslikkuse rõhutamiseks rinnas suur kolmnurktipuga sõlg ja lahtiselt rippuma sõlmitud vöö kleiti paremini ümber hoidmas. Andresel oli seljas linane küstüüm. „Tõsisematel“ hetkedel, nagu Krõõda matmisel või pulmas, kandis mehed pikki jakke, Andrese jakk oli tagant huvitava lõikega, eest pikk, aga tagant läks lühemaks ja kroogitud. Jussil oli seljas särgist-pükstest koosnev kostüüm, millel läbipaistvast materjalist siilud sees.