Keskööpäike

A.Valdes, A.Lamp „Keskööpäike“, lavastaja Anu Lamp, Tallinna Linnateater

Päris asjalik etendus, kuigi palju rikkus ära see, et ma olin suutnud ennast festivali peale juba korralikult välja vihastada. Ja olin jälle vihane, et terve suure saali suurepärased toolid on vabad, aga publik peab istuma ebamugavatel lavale toodud toolidel. Ja nähtavus oli väga halb. Lõpuks festivali põhiprogrammist ka üks tõeliselt hea lavastus. Tõeliselt hea esitusega. Sisu poolest oli see küll sama arusaamatu ja jabur, nagu kõik eelnevadki etendused, aga vähemalt oli hästi mängitud. Suure rõhuga koomilisusele, nii et ei hakanud igav. Ja teine suur pluss „Keskööpäikese“ juures oli „teater teatris“ efekt. Kuigi seda ei rõhutatud kordagi, et tegemist on näitlejatega, kes mängivad teisi näitlejaid, aga minu meelest nad ikkagi olid seda. Stilistiliselt väga hea näide, kuidas igavat teatrit teha, nii et see igav välja ei näeks. Kuidas erinevaid stiile miksida ja publikule nalja pakkuda. Hea oli ka see, et siia oli kokku miksitud erinevaid tekste, minu jaoks väga meeldiva üllatusena isegi Tšehhovit, pikk stseen „Kajakast“. Põrgustseen ja väiksemad etüüdid, lihtsalt üle lava liikumine, mis oli tohutult koomiline ja väljendas näitlejaks olemise mõtet kõige laiemas tähenduses. Kui selle festivali puhul on täheldatud, et programmi valitud lavastused on nagu näitlejakoolituse ABC, näidates kõige primaarsemal tasemel, kuidas peab mängima, mis on teater, millised on erinevad ja kaasaegsed stiilid, siis oli „Keskööpäike“ kindlasti selle suuna kõige parem ja kokkuvõtvam näide.
Kuigi siin nii halvasti ei läinud, nagu „Õitsengu“ ajal, kus publik kaheks tunniks saali kinni pandi, otsustas Jaan Tooming siiski poole esimese vaatuse pealt lahkuda. Ja marssiski üle lava välja. Eks ta õige ole, kui oled võib-olla nädal otsa ainult sellist kiiksuga teatrit vaadanud ja enamus sellest on ikka jama mis jama, siis ei suudagi seda kõike lõpuni vaadata, kohe alguses on ju aru saada, et see ei ole sinu stiilis mäng. Samas, kui ma meenutan, mida Tooming ise on lavastanud, siis mulle tundub, et „Keskööpäike“ on just tema stiili lavastus, „Victor ehk laste ristirekt“ oli umbes samas mängulises ja arusaamatus stiilis, ainult et teksti ja esituse poolest igavam. Võib-olla sellepärast Toomingale ei meeldinudki, et seda teksti esitati naljaga pooleks, nii et inimestel on huvitav ja naljakas, aga suur kunst peab ju olema tapvalt igav ja surmtõsine.
Sai vaadata seda, kuidas kunagi ammu amatöörid teatrit tegid. Mingis mõttes tuletas see meelde „Ainsa ja igavese elu“ esimest osa, ajaliseltki üks periood. Aga rohkem ikka selle poolest, kuidas Linnateatri näitlejad oma ammuseid ametivendi kehastasid. Niipalju, kui teatriteadlase Lea Tormise jutust selgus, oli Artur Valdes eelmise sajandi alguse teatritegelane, kuulus isegi Noor-Eestisse ja tegi igasugust „nalja“. Näiteks jäi teadmata kadunuks, suur sõber Friedebert Tuglas kirjas selle puhul juba järelehüüdegi ära, kui Valdes jälle vist aastal 1924 välja ilmus. Esitatavad stseenid ja etüüdid olidki siis kantud selle ajastu naivistlikust mängustiilist, kus palju ülemängimist ja pingutatud tunnete esitamist.
Pikemalt esitati minu suureks rõõmuks „Kajakat“. See oli väga meeldiv kiirendatud läbimäng, kus stseenid ei pruukinud küll olla selles järjekorras, nagu Tšehhovil on, aga väga huvitav ja omamoodi kiiksuga oli see kõik ikkagi. Maša oli ülimalt totralt traagiline, käis ringi ja vaikis, surnumatja nägu peas, taludes teda igal pool varjuna saatvat ja pideval vatravat austajat. Kuigi ka mehe jutt oli lühendatud, koosnedes vaid kõige olulisematest fraasidest, mida see kuju endas edasi kannab. Elisabet Tamm Nina Zaretšnajana oli riietatud üleni valgesse, väga omapärasesse kostüümi, mille käised moodustasid justkui linnu tiivad. Nii et kui Nina mängis Treplevi dekadentlikus näidendis, mida nad koduõues järve ääres esitavad, ja seal väga palju kätega vehkis, mõjus ta tõelise kajakana, kes ringi lendab ja taevas mäsleb. Arkadina oli Anne Reemann, kellel oli seljas pika slepiga kostüüm. Ka see esitus oli väga naljakas, jättis tõelise primadonna mulje, kes Arkadina pidigi olema.
Enamus publikust oli kuulnud seda, et Helene Vannari teatri aastaauhindade jagamisel naiskõrvalosa võitnud rollis on monoloog, mille peale rahvas alati plaksutab. Nii et hakati üliagaralt plaksutama... aga poole monoloogi pealt. Minu jaoks läks see monoloog täiesti kaduma, ilmselt sellepärast, et ei mängitud kodulaval, aga väga halvasti oli kuulda, pooled sõnad olid nagu ära söödud ja ei kandunud minuni ja jutt oli ka liiga kiiresti esitatud ja segane, nii et ma ei saanud aru, millest ta räägib. Nii palju sain aru, et jutustab ümber mingit raamatut, mida ta parajasti loeb. Samuti plaksutati iga kord Külli Teetammele, kui ta kohvikustseenis tantsimise lõpetas. Esimesel korral plaksutati, siis oli nagu viisakas peale iga selle stseeni ühe osa lõppu jälle plaksutada, kui juba plaksutama sai hakatud. Nagu inertsist.
Teine vaatus koosnes kohvikustseenist, mida mängiti läbi 4 korda. Küllalt ühtemoodi, aga igal korral mingi erineva nüansiga. Kohvikusse kogunevad erinevad inimesed, 2 neist on üksi laua taga, ühe laua taga on kolmene seltskond ja siis veel üks paar. Pluss ettekandja ja kohvikusse tungida armastav usukuulutaja. Esimene kord seda stseeni on lihtsalt läbimäng. Teine kord on koos monoloogidega. Toimub sama situatsioon, mis esimesel korral, ainult et kõige toimuva vahele esitavad kõik osalised oma sisemonoloogi, et millest nad parajasti mõtlevad, mida tunnevad. „Miks ma siin olen, miks ma selle mehega koos elan, ma vihkan teda, ma tahaksin ta tappa, ma olen mõrtsukas“ jne. Kuni Vannari raamatu ümberjutustuseni välja. Kolmas kord mängitakse seda stseeni kiirendatult, see oli hästi naljakas. Ja neljas kord mängitakse taas koos sisemonoloogidega, aga näitlejad ei esita neid enam mitte ühe kaupa, vaid läbisegi. Esimesel korral, kui monoloogid kõlasid, siis selleks ajaks, kui keegi tegelastest oma sisehäält ilmutas, muu tegevus tardus. Nüüd läks muu tegevus edasi ja esimesele häälele lisandus teine, siis kolmas jne. Kuni kõik koos ja korraga rääkisid, see oli ka omamoodi huvitav. Nagu vaataks seda, mis meie ümber iga päev toimub, ainult selle privileegiga, et suudad teiste inimeste mõtteid lugeda. Iga läbimängu lõpetuseks esitas Külli Teetamme ettekandja väikse tantsunumbri.