Idioodid

L.von Trier, J.Ulfsak „Idioodid“, lavastaja Juhan Ulfsak, Von Krahli Teater Seda oligi ette arvata. Aga mingi ähmase lootuse ajel, et äkki see ikka pole nii hirmus kui tundub, läksin ikkagi kohale. Aga oli veel hirmsam kui ma arvata oleksin osanud. Kohe majja sisenedes tatsasid mulle vastu paar idiooti, kes puudega inimesi kehastasid. Sellise asja nägemise peale oleks tahtnud kohe otsa ringi pöörata ja karjudes majast välja joosta. Jäin siiski kohale ja pidin jälle peaaegu 2 tundi täielikku lollust taluma. Idioodid mis idioodid. Mitte ainult nende rollide poolest, keda nad mängisid, vaid ka inimestena. Näitlejateks oleks neid liiga palju nimetada. Viljandi kooli võibki vist idiootide kooliks hakata nimetama, kui neile seal selliseid asju õpetatakse. Ise kõik koledad, paksud või liiga kiitsakad, aga teevad strippi nii et vähe pole, et kogu oma inetust ikka viimase piirini näidata. Varasemad kursused on seal ikka ju enam-vähem olnud, sellised kõvasti üle keskmise kultuurimaja taseme. Aga sellel kursusel kohe üldse ei vedanud, et nad Von Krahli sattusid. Kõigepealt see jube „Kuningas Lear“, mida ma kui klassikalist teksti vaatama läksin ja ainult poole etenduse vastu pidasin. „Idiootidest“ oleks piisanud ainult sellest, kui oleks üle ukse saali ära vaadanud, nii minuti oleks seal ehk vastu pidanud, kuidas nad tõmblevad ja kogu asi selge. Aga ei, mul oli vaja kogu etendust vaatama jääda. Ja kuidas ma seda kahetsesin nende kahe tunni jooksul, mil seda jubedust vaadata tuli! Poole pealt lahkuda ei olnud jälle võimalik, oleks tulnud läbi minna sellelt alalt, kus idioodid taidlesid. Eks ma olen seda lolli Trieri filmi näinud ja selle kohta palju lugenud, aga see on minu jaoks ikka äärmine lollus, kuulutada välja mingi manifest, et meie oleme nüüd idioodid ja siis hakata vastavalt ühiskonnas käituma. Oleks see siis veel selline intellektuaalne idiootsus, nagu Dostojevskil, aga siin oli tegemist füüsiliste idiootidega, kes oma füüsilist puuet mängides ise ka vaimselt idiootideks muutusid. Siis nad tõmblesid kõik need 2 tundi, ja üldse ei olnud naljakas, ainult südame ajas pahaks. Eriti pani südame pööritama etenduses sageli kasutatav kõikuva kaameraga üles võetud video. Kui videot näidati muu tegevuse kõrvale, et idioodid samal ajal midagi tegid, siis sai veel muid asju vaadata, aga oli ka stseene, kus idioodid kõik koos seda vaatasid, kuidas nad erinevates teatrites või vaimupuudega inimeste teatrifestivalil käisid, siis oli ülejäänud ruum pime ja vaadata oli ainult südant pööritama ajav ekraan. Vahepeal käidi mängusaalist väljas, kuskil kõrvalruumides toimus ka tegevus. Seal käidi duši all ja korraldati sõna otseses mõttes seksorgia. Kõik see oli väga jäle. Vahepeal sai idioodipealik kokku Priit Rauaga, kes esitles ennast teistele tema onuna. Siis nad käisid tänaval maja ümber juttu ajamas, üks idioot oli ka väljas ja viskas selle maja akna puruks. Vahepeal oli veel stseene, mis maja ümbert väljast filmitud, siis jooksis üks idioot mööda tänavat paljalt ringi. Ohõudustküll! Väga jube! Ja veel sellises jubedas kohas mängida! 2 tundi seda kõike kannatada! Selle aasta festival ei kõlvanud mitte kuhugi!