Röövlitütar Ronja

A.Lindgren-A.Enckell „Röövlitütar Ronja“, lavastaja Kalju Komissarov, Endla Täitsa nitševoo asi oli, isegi tiinekatele meeldis. Tantsiti ja lauldi, kõik olid sellised talutavad, vastu ei hakanud, aga ka ei midagi erilist. Kolu Peri arvasin ma mängivat Arvi Mägi, aga kavalehest selgus, et see on hoopis Jaan Rekkor. Selles lavastuses ei olnud Kolu Per ka mingi eriline kuju, igal juhul Emajõe Suveteatri eelmise sajandi lavastusest Aivar Tommingase esituses jäi ta väga eredana meelde, sellele esitusele ei küündinud Rekkor ligilähedalegi. Väga ilus oli lavakujundus, nii et nad oleksid võinud seal laval teha, mida tahes, vahepeal tegidki, sest lavakujunduse detailid olid nii köitvad, et paelusid tähelepanu palju rohkem kui näitlejate mäng. Suurem osa lavast oli tühi, ees oli väike „auk“, rohelise riidega kaetud, hajali kividega ümbritsetud. Sealt tulid välja hallvanakesed ja toimusid mõned metsastseenid. Tagalaval oli kaheks poolitatud loss koos kuulsa lõhega, üle mille Ronja ja Birk karata armastasid. Karukoopa stseenideks lasti laest alla massiivsetest nööridest ämblikuvõrk.

Hamlet Anderson

Andres Noormets „Hamlet Anderson“, lavastaja Andres Noormets, Endla Väga jube asi, kõlbas ära vaadata ainult esimene vaatus. Ega vist Shakespeare'i originaal selle seltskonna esituses ja sellises igavas kontseptsioonis ka parem poleks olnud. Aga oleks vähemalt lugu olnud. Nüüd oli laval mingi arvutis istuv mees, kes tema ümber toimuvat üldse ei märganud. Isa vaim oli neeger, vist zombistunud ja haisema läinud laip. Lauldi mingeid jubedaid laule, sain vähemalt nii palju targemaks, et Sten Karpovil on „Boybandis“ parukas peas. Hamleti pruuti Stellat näidati ainult piltide pealt, kuigi millegipärast oli see tegelane kavalehte sisse kirjutatud, minu meelest täielik tarbija petmine, lubati näidata tegelast Stellat, aga ei näidanud, kui viitsiks, pöörduks selleks tarbijakaitsesse. Tänud Andres Noormetsale, et ta lõpuks aru sai, et ta ei sobi Teatrisse ja ära läks.

Sevilla habemeajaja

Giocchino Rossini „Sevilla habemeajaja“, lavastaja Dmitri Bertman, Helikon Opera Taas tase, ei saa öelda, et parem kui „Godunov“, aga palju mängulisem ja naljakama, seda muidugi ka partituurist endast tingituna. Täna jälgisin nii palju, kui lavategevuse jälgimise kõrvalt mahti oli, dirigenti. See mees on ikka täitsa nagu orkester. Ühes stseenis tuleb Figaro lavale kitarriga ja palub dirigenti, et see teda saadaks. Orksestrandid annavad kitarri dirigendile ja dirigent mängibki Figaro aaria saateks! Muusika oli ka võrratu, võttis kogu aeg kaasa ümisema ja elama, selline hästi mänguline ja kerge, kergesti kaasalauldav ja kordused. Rossini ongi selle poolest geniaalne, et võtab heliredeli ning põhiakordid ja kirjutab nende põhjal ooperi. Üheks aariaks ei olegi muud vaja kui 4-5 käigulist nootide rida, mida annab siis hästi harmooniliselt ja lõputult mängida. Dirigent hiilgas täna veel sellega, et peale kitarri mängis ta ka klavessiini. Kui algasid retsitatiivid, hakkasin orkestrist silmadega otsima, et kes siis nüüd klavessiini mängib, kuni avastasin, et dirigent ise mängib! See on ju täielik improviseerimine, lihtsamad käigud ja akordid, jälgida lauljaid ja neile peaga märku anda, kui pikalt mingit nooti venitada või kus häälega sisse tulla. Ühes kohas dirigent improviseeriski, mängides pika jutustamise taustaks „Sureva luige“ sissejuhatavat motiivi, 4 akordinooti muudkui kordusid alt üles ja ülevalt alla, kuni solist oli oma pika jutustuse lõpetanud. Siin ooperis oli ka dirigent täisväärtuslik tegelane. Ühes stseenis pakutakse talle lavalt raha. Vahepeal seisis dirigent käed rinnal vaheliti ja orkester muudkui mängis. Dirigent näitas peaga pillirühma suunas, kes parajasti mida tegema peab ja kõik töötas nagu õlitatult. Kusjuures, ta dirigeeris-juhatas-mängis kogu ooperi täiesti peast, partituuri ees ei olnud. Ka lavategevus oli väga vahva. Dekoratsiooniks õhulise pitskaunistusega seinad, halli ja musta motiiviga. Need seinad moodustasid paaris stseenis tänavapildi ja ülejäänud stseenides piirasid doktor Bartolo majja jäävaid ruume. Esimestes stseenides oli mängus Jack Sparrow kübar koos rastapatsidega, mis ühelt mehelt teisele käis, sellisena maskeeritult läks krahv Rosinat võrgutama. Mõtlesin, et kui järgmine osa on „Figaro pulm“, siis esimene osa, mis toimus enne „Figaro pulma“ võiks olla „Krahvi pulm“, mitte „Sevilla habemeajaja“. Ja mõtlesin pikalt, et Rosina hakkab teises osas Figaroga abielluma, et kogu selle pulma ettevalmistuse ümber seal jant keerlebki, nii et püüdsin meelde tuletada, mis siis juhtus, et siin esimeses osas ajab Rosinat hoopis krahv taga või saan ma millestki valesti aru, et Rosinat ajab taga küll krahv, aga tegelikult on armastus Rosina ja Figaro vahel, kuni siis lõpuks teise vaatuse ajal Heureca läbi käis – Figaro kallim teises osas on hoopis Susanna. Ja Rosinast on seal saanud juba krahvinna Almaviva. Dirigent ei olnud selles ooperis ainus, kes pilliga hiilata sai. Järgmistes stseenides tegid pillinalja ka solistid. Päris mitu aariat olid saadetud „kohaliku“ muusikaga. Näiteks esimene doktor Bartolo majas toimuv stseen, kus doktor ravib algelise hambapuuriga don Basilio hambaid, haaravad mõlemad mehed pillid, üks puhub tuubat ja teine taob suurt trummi ning esitavad nende pillide saatel oma laulu. Kusjuures, hambapuuril on erinevad ringikohad, ülemises kõige väiksemas ringis on näha svastikamotiivi. Samuti on tuuba Rosinale nagu kaitsevahend. Doktor hoiab neiut oma majas ülirange valve all, teda on pandud valvama koomikutest teenijatepaar, keda Rosina tuubaga eemale peletab. See oli ikka väga koomiline, kui miniatuurne Rosina haaras suure pilli, selle rõngasse puhus ja pillist tuleva võimalikult koleda ja valju hääle terroriga teenijaid endast eemale peletas. Teises vaatuses ühes stseenis, kui Rosina on toimuvast juba nii segadusse aetud, et ta ei saa aru, keda uskuda, keda mitte, on tore stseen Rosina ja trummiga. Siin muutub Rosina nagu nõiaks, mustad juuksed lokkidena alla rippumas, vihase näoga taob ta trummi, taustaks välgub äike ja on selline kurjakuulutav segaseid tundeid väljendav muusika Rosina aaria saatel. Rosina kandis erinevaid huvitavaid kostüüme, aga kõige huvitavam kostüüm oli kleidist ja stiliseeritud boolerost koosnev, boolero oli stiliseeritud niimoodi, et rinna peale jääv osa oligi ainult rindade peal ringide kujuliselt. Koomikutest teenijatepaar doktor Bartolo majas olid vist võõrtöölised, vähemalt naisteenija kindlasti. Naine oli vene matrjoška – ainus tüse naissolist, selline tõeline baaba, suure rinnapartiiga, mille vastu ta õnnetuid vibalikke mehikesi surus. Matrjoška laulis oma partiisid vene keeles, see mõjus üldise itaalia keele taustal eriti koomiliselt. Kui tuli Matrjoška soolo, siis jäid Rosina ja doktor Bartolo teda imestunult vaatama, kuulasid ja tundsid vaesekesele kaasa, kuigi päris lõpuni aru ei saanud, mida ta nüüd öelda tahab ja mis tal üldse viga on. Ja kui tuli koht, kus tuli triot laulda, siis laulsid nad Matrjoška suust kostunud venekeelset teksti järgi, nagu Rossinil ikka, hästi palju kordusi, nii oli ka see aaria üles ehitatud ühele kandvale häälele ja taustaks saatvatele häältele, kes põhihäält kordasid. Siis tegid Rosina ja Bartolo nõustuvat nägu, et nad saavad aru, mida nad laulavad, kuigi, sellele ooperile omaselt, valitses nende hinges täielik segadus, mitte midagi ei saa aru. Tuli meelde jälle see unustamatu stseen vist 20 aasta tagant Vanemuisest, kui „Traviatas“ laulis üks esimesi külalissoliste Itaaliast, laulis oma osa originaalkeeles, samal ajal, kui kohalikud laulsid eesti keeles. Peale ühte itaaliakeelset soolot laulab teener retsitatiivina „Mitte midagi ei saanud aru“. Tegevust ja liikumist oli hästi palju, kõik suutsid ühel ajal nii kõrgel tasemel laulda kui ka meisterlikult ning usutavalt näidelda, õiges kohas olla ja liikuda. Näiteks ühe aaria ajal teeb krahv Moonwalki. Kui doktor Bartolo kuuleb, et Rosina on ohus, tema juurde tahab pääseda mingi armunud krahv, paneb ta välja valve – ikka selle koomikutest teenijatepaari. Matrjoška käib siis uljal sammul mööda väikest ruutu, hoides käes vennikut, millega esimesel võimalusel kellelegi äsada, ja meespartner käib oma arusaamatut rada pidi, hoides ennast võimalikult nii, et mitte Matrjoška trajektoori peale sattuda ja sellele emalaevale mitte jalgu jääda. Doktor Bartolo kodu „mööbliks“ olid suured lõngakerad. Nii poole inimese suurused, mitu erinevat kera, millest nööri välja keerutati ja sellest erinevaid silmuseid moodustati. Kogu aeg oli ju vaja kellelegi võrku punuda või kedagi kinni püüda, kellegi eest põgeneda ja kellegi ees kedagi mängida. Tohutu lavaline segadus, aga samas korrapärane ja esitajate kontrolli all. Doktor Bartolot laulnud Dmitri Ovtšinnikov nägi välja nagu Eduard Toman, koomikutepaari meespool aga nagu Dajan Ahmet. I vaatuse finaaliks jõutakse aeg luubis staadiumi. Viimast aariat esitataksegi nii, et kõik tegelased ja koor on laval, nad jooksevad, aga teevad oma liigutusi aeg luubis, nagu oleks salvestus pandud aeglaselt mängima, samas kui muusika on väga kiire ja ka laulusõnu tuleb kuuldavale tuua ülikiires tempos. Ja pärast taas massistseen, milles domineerivad krahv ja Rosina, neil on kuhugi kiire, peavad sellest segadusest minema pääsema, laulavad „citi, citi, piano, piano“, aga ise seisavad nagu soolasambaks tardunud paigal. Naljakas oli ka venelaste itaalia keele hääldus, piano kõlas nende lauldult ikka „pjano“. Teise vaatuse alguses vestlevad Bartolo ja Basilio, peavad plaane, kuidas ikkagi Rosina õigele mehele saaks ja vahetavad teksti morses, laulavad oma retsitatiivsed osad ära, peale seda aga edastavad sama teksti millegagi vastu põrandat kopsides. Ega mul muidu, kui eesti publik jalgu trambib, eriti piinlik pole olnud, sest esitus on tõesti seda väärt, et tuleb välja vilistada, mida jalgade trampimine ju tähendab. Aga seekord oli ikka väga piinlik, kui peale briljantset esitust, võrratut lavastust ja kõike üli-üli tuli jalatrampimise koor. Isegi solistid vaatasid üllatunult publiku poole, et mis siis nüüd lahti, mis teile ei meeldinud? Loodetavasti korraldajad ikka selgitasid moskvalastele, et eestlased on sellised harimatud matsid, satuvad ooperisse heal juhul paar korda elu jooksul ja aplodeerimise kultuur neil puudub. Noh ja eriti hea on seda välja vabandada Saaremaaga, et siis sellest võib-olla ka arusaadav, miks need neetud ooperipäeval just pärapõrgus Saaremaal toimuma peavad. Estonia teatris ei julgeks korraldaja vist peale etendust esinejate ette ilmudagi, kui publik on aplausi ajal jalgu trampinud. Siin aga tuled välja nagu õige mees kunagi ja ütled, et no saate aru, Saaremaa, pärapõrgu, nad tulid just heinamaalt, pole kunagi teatris käinud. Neil on siin küll väike külateater nimega Kuressaare Linnateater, aga ooperit kui sellist pole nad muidu näinud, kui need ooperid, mis meie siin näitame. Nii et nad käituvad siis ooperis nagu öölokaalis. Lasevad oma lindudel väljas karjuda, oma sääskedel ja muudel putukatel orkestritööd segada ning trambivad vaimustusest jalgu, selle asemel, et tsiviliseeritud inimeste kombel „braavo“ hüüda ja plaksutada.

Boriss Godunov

Modest Mussorgski „Boriss Godunov“, lavastaja Dmitri Bertman, Helikon Opera Lõpuks ometi sai kuulata normaalset ooperit, kuigi tingimused olid minu meelest täiesti ebanormaalsed. Eelkõige oli kahju artistidest, kes kuskil telgis etlema pidid. Suurriigi pealinna inimesed ja toodud mingisse pärapõrgusse saare peale improviseeritud lavale. Miks ei saa selliseid asju normaalsetes tingimustes esitada, vähemalt mõnes suuremas linnas, mitte kuskil x kohas? Ja normaalses teatrimajas, kus seinad läbi ei kosta, praegu segasid ooperikuulamist ikka väga väljast tulev lärm, ilmselt koor, kes lavalt lahkudes kõva lärmi tegi ja valjult rääkis, laval käib samal ajal vaikust nõudev stseen ja seina tagant kostab valju rääkimist. Kui oleks mängitud normaalses teatrihoones, siis seda probleemi poleks olnud. Ja orkestril ning eriti dirigendil oleks olnud normaalne töötada, mitte ei oleks pidanud endast putukaid ära rehmama ning pakse hõlste ümber toppima. See on ju inimeste piinamine! Lindude kisa ka veel juurde. Looduslik kontsert käis vahepeal lavategevusest tohutult üle. Aga muidu oli Helikoni „Boriss Godunov“ ikka kõva sõna. Vaatasin kohe koori koha pealt, et suur linn, suur valik, kooris nägid kõik naised välja nagu missikandidaadid, samamoodi solistid. Kui parafraseerida Margus Kasterpalu, siis kõrgel tasemel laulmisoskus on elementaarne, juurde on vaja ka head välimust. Kõiki hääli oli suurepäraselt kuulda, orkestriga kõlati hästi kokku, oli kuulda, kuidas laulavad ka teised häälerühmad, mitte et sopranid oma põhimotiiviga kõigist üle karjuvad. Kõik oli äärmiselt musikaalne, soliste hästi kuulda, puhtalt ja meisterlikult esitatud. Ega see „Boriss Godunov“ halvemas esituses midagi väärt ooper polegi, oleks ilmselt igavuse kätte ära surnud. Aga nüüd oli vähemalt ilusat esitust ja huvitavat dirigenditööd hea vaadata. Ja laval toimus ka üht-teist, ei olnud nii, et solistid tulevad välja, teevad nägusid ja üritavad väljendada mingeid nende arust parajasti aktuaalseid tundeid, siis tehakse mingeid arusaamatuid liigutusi ja see kõik on hästi mannetu, nagu meie ooperites on. Lauljad tõesti näitlesid ja olid plastiliselt liikuma pandud, mida oli nauditav vaadata. Kuigi ka venelastel oli vene keeles laulmisega probleeme, nii et päris kõik sõnad ei olnud korralikult välja hääldatud ega arusaadavad, aga see oli tõesti ainus ja väga väike puudujääk, mille selle esituse juures tabada sai. Muu oli kõik ikka täiesti ülivõrdes. Tegevus toimus saunalaval. Kohe, kui eesriie avanes, vaatasin ma – ohho... saunalava! Tegelikult kujutas see treppmoodustis küll rohkem treppi ja erinevaid plaste, mille peal erinevaid tegevusi kujutada, aga teise vaatuse ühes stseenis oli koor vihtadega laval ning vihtles nii et vähe polnud. Nii et ma tabasin kohe alguses ära, et see on saunalava. Aga võis olla vastavalt vajadusele ka midagi muud. Treppastmete keskelt läks tee Borissi tõstukile, sellega tõsteti tsaari kord üles kord alla. Tõstuki platvormi ümbritsesid punased massiivsed nöörid, mille Grigori ühes stseeniks rakmeteks haaras ja nendega vehkis, nagu kihutaks hobusega. Hiljem, stseenis Marinaga, seob ta need nöörid juba konkreetselt Marinale rakmeteks kaela, pidades Marinat niimoodi Trooja hobuseks, kes aitab tal Vene troonile pääseda. Rahvas oli äärmises viletsuses, neid mõnitati leivaga, näiteks hiljem Vale-Dmitriks hakanud tegelane seisab rahvahulga ees, narritades rahvast tema käes oleva leivaga, viib kätt erinevates suundades, nagu annaks leivakamaka kohe rahvale, rahvas järgib voolujooneliselt Vale-Dmitri (siin veel Grigori) käes liikuvat leiba. Selline stseen kordus mitmeid kordi. Ja Boriss saab pärast oma laste eest uhkustada ja ennast märtrina kujutada, et mina olen nii hea tsaar, annan rahvale leiba ja riiet, aga nemad kutsuvad mind mõrtsukaks, tänamatud sellised. Koor kujutas endast rahvastseenides näotut massi, kõigile oli näo ette seotud punane läbipaistev rätik. Üldse oli koor üleni punases, siin siis ilmselt vere, mitte ilu tähenduses (krasnaja = krasa). Riided olid rohkem Peetri ajast, lokkavalt luksuslikult, mitte Borissi ajastu tagasihoidlikud hõlstid, mis rahval seljas oleks pidanud olema. Ühel kooriartistil oli isegi kaasaegne riietus – pikast seelikust ja lühikesest jakist koosnev nahkkostüüm. Esimeses Borissi rahvaga kohtumise stseenis sureb Borissi jalge ees üks naine, taas viide sellele, et rahvas peab Borissi mõrtsukaks, kuigi see naine suri arusaamatutel põhjustel, võib-olla nälga. Ühel hetkel lihtsalt on Borissi jalge ees surnud naine. Võib-olla lõi keegi rahva seast ta maha, et Borissi mõrtsukana näidata. Koor aga laulab selle peale Borissile kiitust: „Slaava! Slaava!“. Teises stseenis on aga kõigil kooriliikmetel käes oma isiklik monomahhi müts. Nagu see mõistuküsimus, et kellele kuulub võim, kui võim kuulub rahvale? Võõrastemajas toimuv stseen oli väga mänguline. Võõrastemaja perenaine toimetab oma köögitoimetusi, hakib kapsast ja riivib porgandit, paneb need asjad kõik ühte potti, pärast pühib veel põrandale jäänud tükid potti kokku. Grigori tuleb koos oma kahe saatjaga võõrastemajja ja teda huvitab ainult söögikraam, nii et ta võtab poti, asetab selle perenaisele pähe ja sööb sealt, naise selja taga seistes. Vahepeal pistab potist võetud peotäisi ka naisele suhu, ja lauljanna laulab sellel ajal oma aariat! Peale seda tuli väga naljakas stseen, kus Varlaam hakkab lugema ukaasi Vale-Dmitri hukkamise kohta, mees ei tunne hästi kirjaoskust, omab vaid elementaarset teadmist tähtedest, nii et veerib hästi naljakalt tähti kokku. Ometi sellest piisab, et aru saada, keda tsaari mehed püüdma on tulnud, nii et Vale-Dmitrina esinenud Grigori peab Poola põgenema. Segadus ajastuga ei puudutanud mitte ainult koori, ka Vale-Dmitri oli kuskilt teisest ajastust pärit, seda rolli laulnud laulja Dmitri Ponomarjov nägi aga välja nagu Mart Laisk. Boriss Godunovi tütart esitanud Anna Gretšinskaja tundus olevat kunagi Birgitta Festivalil nähtud „Falstaffis“ suurepäraselt Fordi tütart laulnud laulja, ka siin hiilgas ta suurepärase sooritusega, kuigi lavaaega oli talle vähe antud. Aga Ksenja karjatused ja ohkimine, kui Borissil hakkab halb, saades teate, et välja on ilmunud kunagi tapetud tsarevitš Dmitri, olid ikka väga ehtsad. Samas stseenis, kus Boriss päriselt surema hakkab, on tema lapsed täiesti emotsioonitult vait ja tardunud. Aga eks see olegi paratamatus, mis seal enam tõmmelda või kisada, kui isa niikuinii ära sureb. Ma olen „Boriss Godunovi“ ooperina näinud ühe korra kunagi kauges lapsepõlves, siis tundus see muidugi väga igav ooper, aga lugu ise meeldis, nii et üpris samal ajal valminud mängufilmi „Boriss Godunov“ vaatasin küll suurema huviga. Ooperist jäi meelde ainult 1 tegelane – jurodivõi, kes suures massistseenis, kui Boriss rahva ette ilmub ja kõik teda kummardavad, läheb Borjale kaebama, et pahad poisid võtsid jurodivõilt tüki leiba, lasku Boriss need üleannetud poisid hukata, nagu ta tappis tsarevitš Dmitri. See ainus stseen jäi meelde ka imelise kirikukellade helina tõttu, nüüd sain vaadata, kuidas neid kirikukelli orkestris tehakse, millised löökpillid neid hääli teevad. Dirigendi täpset tööd oli hästi vahva vaadata, juba poole esimese vaatuse ajal oli vaesel mehel suurest füüsilisest pingutusest tukk märg, vaatuse lõpuks olid juukse läbimärjad. Ei tea, kas ta käib iga vaheaeg duši all? Ja kuidas see kuskil algselt korraldatud lossihoovi ülesehitatud telgis võimalik on? Samas mingi puhkpill, vist fagott, mõjus aeg-ajalt nagu peeretus. Nagu ei suudetud õigel ajal õige noodiga sisse tulla ja siis hilinenult õigesse registrisse saamine tõi kuuldavale sellise naljaka häälitsuse. Bertmani lavastuses jurodivõid, keda ma nii väga ootasin, ei olnudki. Selle repliigi laulis maha hoopis Grigori ise. Läks nagu Borissi narritama, et lase nad hukata, nagu sa tapsid Dmitri, peale mida Boriss lähebki natuke hulluks ja tema lapsed tema pärast karjuma ja ahastama peavad. Väga ilus duett oli teises vaatuses poola vürstitar Marina ja jesuiit Rangoni vahel. Marina võrgutab jesuiidi, käitub väga kobelõdva naisena, jesuiit on Marinale nii oma inimene, et naine kohtub temaga öösärgis, mille ta kohe ka üles tõmbab, et jalga lehvitada ja jesuiiti kimbatusse viia. On aru saada, et nad on armukesed, aga jesuiit on oma usutunnistusele rohkem truu kui maisele armastusele, nii et tõukab Marina usu nimel teise mehe käte vahele, et Marina võrgutaks Vale-Dmitri, kes lubab tõusta Vene troonile ja seega ka suure Venemaa jesuiitide pärusmaaks teha. See duett oli tõesti ilus ja väga hästi esitatud, nii et külmajudinad jooksid suurest vaimustusest üle selja. Samuti oli see duett üks ooperi meloodilisemaid muusikapalu. Marina ja jesuiit laulavad oma tunnetest, puudutavad teineteist sõnade juures „Oo, grehh kakoi!“ Jesuiidis jäävad siiski usulised aated peale, ta seisab Marina taga, jesuiidi kaelas rippuv rist jääb täpselt Marina silmade ette ja sealjuures laulab jesuiit: „Smiriss pered bogom“. Kui siis Vale-Dmitri välja ilmub, et Marina oma naiseks teha, on mehel pikast teekonnast Venemaalt Poola tekkinud sügelised. Dmitri muudkui sügab ennast kõige erinevamatest kohtadest, tihedamini küll kõrva tagant ja jalgu, vahepeal meenutab ta sellise tegevuse poolest koerast inimeseks muutunud Šarikovi. Kuni selleni välja, et sügab oma tagumikuvahet vastu posti hõõrudes, n.ö. indleb. Marina hoiabki sellest jubedast mehest eemale, kardab temalt kindlasti kirpe saada. Alles peale väga pikka duetti laseb Marina Dmitril ennast natuke kabistada, sedagi peale seda, kui Dmitri on andnud lubaduse teha Marinast Venemaa valitsejanna. Ja vägev oli ka Poola stseenis toimunud masurka. Edasi läheb tegevus jälle Venemaale, kus bojaarid on ärevil ja kahte leeri jagunenud, Šuiski mehed ja Vale-Dmitri pooldajad. Borissi ei poolda keegi, Boriss on lihtsalt võimul ja Šuiski juhtimise all. Toimub meie päevadestki tuttav duumakaklus, taas üks koomiline stseen selles tragöödias. Siis tuuakse Borissi ette kroonik-eremiit Pimen, kelle käest Grigori kuulis lugu tsarevitš Dmitri kurvast lõpust ja sai sellest innustust ise Dmitrina esinema hakata. Pimen räägib ära loo, mis toimus kloostris, kuidas ta nägi pealt Dmitri surma, kuidas seda kellelegi Grigorile edasi rääkis jne. Seda Pimeni aariat laulab tummalt kaasa Šuiski, jääb mulje, et ta on seda lugu sadu kordi kuulnud, lugu on vaja täpselt sõna-sõnalt peast teada, et rahustada Borissi, et Dmitri on ikka tõepoolest surnud. See kindlustab Šuiskile sooja koha trooni lähedal, võib-olla isegi pääsu troonile endale. Teisest küljest võis seda võtta aga nii, et need sõnad on Šuiski enda välja mõeldud, ta on need sõnad Pimenile suhu pannud, et Borissi maha rahustada ja ärapiinatud Pimen, kes on köidikus, kindlasti on teda hoitud mitu päeva vangis ja seal töödeldud, laulabki Borissile seda, mida Boriss kuulda tahab. Samuti ühtis see kõik väga hästi eelnenud saunastseeniga, kus koor ennast vihtles ning samuti Venemaal aktuaalseid teemasid kajastas: ilmunud on keegi Vale-Dmitri, räägitakse, et meie isake tsaar tappis tsarevitš Dmitri. Muigasin, kui tabasin ennast võrdluselt „naised saunas rääkisid“. Borissi ärevuse stseenile eelnenud stseenis nutab Ksenja taga oma hukkunud peigmeest ja Borissi poeg Fjodor mängib isa palituga. See on uhke tsaarinarjaad, milles Boriss tsaarina täisvarustuses rahva ette ilmub, üks tunnuseid, mis teeb mehest tsaari. Kui seda seljas pole, oled nagu tavaline inimene, paned palitu selga, monomahhi mütsi pähe, tsaarirekvisiidid kummassegi kätte ja oledki tsaar. Mantel on huvitav selles mõttes, et selle voodririie on atlas. Seal on kujutatud kogu Borissi valitsemisala ja Fjodor õpib geograafiat, Ust-Volgast kuni Astrahanini, Kaasanist Pihkvani jne. Viimases stseenis lahkub surnud Boriss mööda taevatreppi, see on juba uus ja kõrgem trepp, mis tuleb „saunalava“ kõige kõrgema astme peale. Üles sõidab ta oma tõstukiga, jõudes kõige kõrgemale astmele ja sealt edasi taevastesse kõrgustesse. Nii et ikkagi pühak ja ei tapnud kedagi? Kogu stseeni, kui tema isa sureb, on Fjodor seisnud isa mantli taga. Mantel on riputatud ristikujulisele riidepuule, nii et selle taga seistes oleks mantel justkui seljas, aga samas ei ole ka. Igaüks võib selle taha seistes oma pea tsaari omaks kujutada. Momendil on siis see, kellele tsaarihiilgus kuuluma hakkab, Fjodor. Aga pärast seda, kui Boriss on mööda taevatreppi üles läinud, juhtub midagi ootamatut. Fjodor ei taha astuda isa jälgedesse, võtta üle vana korda, panna selga tsaaririideid. Tulles mantliriidepuu tagant välja, selgub, et Fjodoril on seljas kaasaegne ülikond! See oli ikka täiesti ahhetamapanev moment, väga üllatav ja ootamatu, aga samas ka sobiv. Ja see ülikonnastatud kaasaegne mees näeb välja täpselt nagu Vladimir Putin, isegi liigutustes matkib ta tänast presidenti, asetades käed Putinile omaselt tuttavlikult kõhust pisut allapoole ristatult rippuma ning tõmmates käega siludes üle juuste.

Manon Lescaut

Giacomo Puccini „Manon Lescaut“, lavastaja Andrejs Žagars, Estonia Täitsa hämmastav, need asjad, mida ma Žagarsi lavastuses Läti Rahvusooperis näinud olen, on olnud väga omapärased ja huvitavad. Ja tuleb siia meie jobudega tegema, siis selline jama, et anna otsad. Ei anna neist midagi välja pigistada isegi hiilgava lavastaja käe all. Aga eks nende „järgedega“ olegi nii, et esimene tundub kõige vingem. Esimene versioon „Manonist“ oli minu jaoks Massenet' Vanemuises ja see jättis ikka kustumatu mälestuse, hiljem ballett Estonias ja nüüd Puccini variant on nagu esimese haledad varjud. Nagu Estonias ikka, mängis orkester kõigist üle, mõne solisti puhul võis seda, et ta laulab, aimata ainult selle järgi, et tal suu liikus, siis vahepeal parematel hetkedel, ilmselt orkestri jaoks pianos mängimise ajal, oli lauljat natuke kuulda ka. Kuigi Žagars oli toonud kaasa vinge kunstniku ja veel vingema kostüümikunstniku, olid meie mannetud lauljad ikka kogu selle virvarri keskel nagu õnnetuse hunnikud. Eriti häirib see, kui nad vahivad lava külgedele paigutatud ekraane, kust on dirigenti näha. Mees laulab „kaunile“ (tegelikult paksule) naisele armastusest ja ise vahib temast mööda. Tegelikult päris loogiline, selline ooperi tinglikkus, kõik on seal kunstlik, mitte miski pole päris. Peab uskuma, et keegi armastab ülekaalulist tädi, aga tegelikult ta ei armasta, ainult laulab sellest, sest ei suuda seda tädi isegi pikemalt vaadata, vaatab temast kogu aeg mööda. Kostüüme oli õnneks päris huvitav vaadata, palju värve ja suur kostüümipillerkaar pakkus tõelist silmailu, nii et mõne koledama keha kauni kleidi sees võis tähelepanuta jätta ja oma tähelepanu ainult kleidi lõikele, detailidele, aksessuaaridele ning värvidele pühendada. Seekord oli selline lugu Manonist, et Manon, nagu ikka saabub oma venna juurde kuhugi kuurortlinna, seal armub temasse rikas vanamees ja kavatseb Manoni röövida. Aga enne vanameest jõuab Manoni armuda ka üks noorem mees. See, et mingisse koledasse Manoni nii massiliselt armuti jäi mulle jälle arusaamatuks, seal ümberringi liikus palju kaunemaid naisi, loogiline oleks olnud, et neisse armutakse. Vanamees kavatseb Manoni röövida. Kavalehe ja laval toimunud tegevust subtiitrite järgi jälgides jäi edasine arusaamatuks, noorem armunud mees nagu hoiatas Manoni, et ta on ohus ja väljendas talle oma tundeid, aga järgmises stseenis peale vaheaega on Manon ikkagi vana mehega. Siis tuleb jälle noorem mees, keelitab Manoni põgenema, vanamees satub neile peale, Manon vigastab kähmluses vanameest – verd pritsib! ja „noored“ põgenevad. Edasi on Manon nagu ikka natuke aega vangis. Seekord on tegevus toodud 1960ndate Prantsusmaale, toimuvad üliõpilasrahutused ja Manoni kaasvangid ei ole mitte prostituudid, vaid rahutustes osalenud üliõpilased. Toimub hästi pikk stseen, kus üks vangivalvur kutsub naised nimepidi ette, nad jalutavad taradega eraldatud alast läbi, teisel pool on rahvas neid vaatama kogunenud. Sellest stseenis sai väljahõigatavate naiste nimedest aru ainult tiitreid lugedes, kui ma oleksin olnud seal üks naine, kes peab oma nime kuuldes lavale sammuma, siis ma poleks küll aru saanud, millal minu kord on. S.t. eks neil ole see seal ajaliselt paika pandud, et eelmine naine on selles punktis, kui järgmine tulema hakkab, aga ma räägin seda selleks, et kuulmise järgi oli see stseen taas võimatu, lauljat polnud üldse kuulda. Eks seal oli see värk ka, et laulsid korraga mitu solisti oma erinevate teemadega, pluss koor ja orkester, aga noh... milleks üldse laulda, kui sind niikuinii kuulda pole. Sama hästi võib kõvasti ja valesti laulda, see muusika on ju ka selline, et ainult muusikateadlased suudavad kindlaks teha, kas keegi pooltooniga eksis või puhtalt laulis. Naised sammuvad rivis, aga seal rivis tundub olevat ka oma hierarhia. Näiteks vist kõige esimene naine tormab koha teisel pool tara ühe massis seisva noormehe juurde ja jääb kuni stseeni lõpuni tema embusesse, millel valvurid toimuda lasevad, samas kui järgmiseid naisi, kes kedagi kallistama tormavad, selles tegevuses takstatakse, või kui kellelgi õnnestubki oma lähedasega füüsiline kontakt saavutada, kistakse nad jälle lahku. Teiseks erandiks on siin Manon ja tema noor armsam, ka nemad võivad terve stseeni emmelda, koguni mitte üks ühel pool tara ja teine teisel pool, vaid selles läbikäigus, kust naiste spaleer läheb. Seal stseenis on ilmne vastuolu lauldava vahel, kui kostub koori repliik: „Kui ilus Manon!“ ja kaltsudes ebaesteetiline ja üldse mitte ilus Manon on oma armsamaga, kuid polegi isegi tema jaoks nii ilus, et mees talle pikemalt otsa suudaks vaadata (ikka peab kogu aeg jälgima monitorist dirigenti). Viimane stseen, mis on olnud kord laeval kord kuskil soos või ma ei tea kus, oli seekord kõrbes, allakukkunud aeroplaani kõrval. Vist oli mingi kalts, mis tähistas langevarju ka seal, sellega sai mees oma surnud „iluduse“ kinni katta, nii et ta teda enam lõpuks nägema ei pidanud. Visuaalselt tuletas see stseen mulle meelde teist õudust kuubis, idioodist „Väikest printsi“ koos hullunud lenduriga. Noh ja siis lõpuks suri see Manon ära, oli jälle mingi Asszonyi intervjuust meenuv pikk suremise stseen: „Sure juba lõpuks ära, kurat võtaks!“. Oli ka viimane aeg ära surra, täitsa ära olid oma ulgumisega tüüdanud, kui seda vähegi orkestri taustal kuulda oli.

Scapini kelmused

J.B.Moliere „Scapini kelmused“, lavastaja Elmo Nüganen, XXV lend Väga vahva oli, kui oleks normaalsetes tingimustes ka olla saanud. Õnneks päikest eriti polnud, aga külmetama pidi ja ebamugav oli istuda. Lisaks veel vaadata, kuidas vaesed tudengid porilombis kümblevad, ise näost külma pärast sinised. Ikka päris karm värk. Muidu sai kõvasti nalja, millegipärast ajas kõik naerma, Nüganen ikka oskab sellise hea huumori ja mängulisusega läheneda, et on liikumist ja lollitamist, aga see kõik tundub nii õigel kohal ja ei häiri ülemängituse poolest. Iseenesest loll lugu tühiste dialoogidega, meenutas natuke Kaval-Antsu vingerpusse Vanapaganaga, aga nii huvitav ja naljakas oli vaadata, et mis ta nüüd välja mõtleb ja kuidas selle või tolle tegelase ümber sõrme keerab ja kuidas see vaidlus neil kulgeb. Jalas kanti vahvaid variante crocsidest, suurte lehvidega ilustatuid. Tegevus toimus tõesti igal pool, akendel ja katustel, lava kõrgemal osal, porilombis, selle ümber, treppidel ja muudel erinevatel tasapindadel. Nagu Boriss Tuch kirjutas, et sellist luksust saab endale lubada ainult lavastaja, kelle trupis on kaksikud: mees ärkab hommikul üles, seisab 5. korruse tasandil avatud uksel ja valab sealt alla öösel kogunenud fekaalid, hetke pärast on aga sama mees, 5 korrust all pool ukse ja tormab sealt lavategevusse.

Mees La Manchast

D.Wasserman, M.Leigh „Mees La Manchast“, lavastaja Neeme Kuningas, Estonia Mina olen ju „La Mancha“ peal üles kasvanud. Õnnelikud tudengiaastad Tartus sattusid just selle aja peale, kui seal mängiti Tommingase vapustavat „La Manchat“ ja loomulikult olime me igal etendusel kohal. Kui siis peale ülikooli taas kodulinna sai suundutud, võtsime vähemalt kord kuus ikka Tartu tee jalge ette, et taas „La Manchat“ nautida. Kuni see siis kadus... Oi, ma nutsin viimasel etendusel! Ja ootasin, et seda uuesti lavastatakse. Aga uus pole ikkagi see, vana Vanemuise lavastuse võiks taaselustada, see oleks palju etem kui kõik need praegused õhku täispuhutud tobedad muusikalid. Ja uus pole see, pole see! Tundsin nii väga puudust kõigist nendest nüanssidest, millega ma Vanemuise lavastuses harjunud olen, kuni ühe kooriartisti (vist oli tema nimi Aile) spontaanse hüüatuseni „Mängida! Mängida!“ välja, kui ta don Quijana ettepanekule, et ta peab oma kaitsekõne ebatraditsioonilises vormis – mängib neile ühe loo ja kutsub kõiki vange selles kaasa mängima. Vanemuises oli veel suur pluss see, et kandvamaid rolle mängisid draamanäitlejad, nii et rollid mõjusid tõeliselt usutavalt ja sügavalt. Nüüd olid lauljad pandud taidlema ja see nägi jälle selline odav näitemäng välja, nagu see ikka on, kui nad oma laulmiseks koolitatud häälega sõnalisel tasemel sügavat sisu hakkavad looma. Ja koori ka polnud, nii et võimsusest jäi väga kõvasti puudu. Vanemuises tõi see alati härdumuspisarad silma, kui suur võimas mass, kauni kõla ja huvitavate akordidega koor etenduse lõpus „Tõotuse laulu“ laulis. Nii võimas! Nagu ka Sambrino kuldset kiivrit, lauldi suure massiga ja see tegi habemeajamisvahu kausi rüütlile pähe asetamise kohe eriliselt pidulikuks. Kui Sambrino laul kõlas, siis ma ootasin, et nüüd algab vaheaeg, ütlesin juba kodakondsetele ka ära, et nüüd tuleb vaheaeg, aga Estonia variandis oli isegi vaheaeg teise kohta pandud. Nii et etendus läks edasi ja lapsed naersid minu üle, et ma ei tea asjast midagi. Oli küll tore jälle kõiki neid ilusaid laule kuulda, aga nostalgiavajadust on siiani rahuldanud väga hea plaat tõeliste superstaaride, nagu Jose Carreras jne. esituses, küll laulud inglise keeles ja ilma pildita, aga vähemalt midagigi. Nüüd lauldi sama hästi kui inglise keeles, sest tekst oli hoopis teine. Ma üritasin küll mõttes oma sõnadega kaasa laulda, nii palju kui Vanemuise lavastusest meeles oli, ja meeles oli loomulikult suurem osa, vaid mõned katked olid nagu peoga pühitud. Aga see teiste sõnadega laulmine häiris nii meeletult, et oli kogu aeg tahtmine karjuda: „Kuule, ole nii hea ja laula õigete sõnadega!“ Imestasin, et kui orkestri asemel on Estonia lavaaugus bigbänd, siis on isegi lauljaid kuulda, ja väga hästi kuulda. Aga siis sain aru, et lauljatel on põsemikrofonid, sellepärast oli neid lõpuks ometi hästi kuulda. Nii et pole midagi teha – pangu ooperisse ka mikrofonid külge, siis saab kuulda, kes, kuidas ja kui palju kantileeni teeb. Vangid kandsid naljakaid hullukostüüme – pikad suurte triipudega ürbid, pikkadel varrukatel käelaba kõrgusel avaus, et käsi liigutada saaks. Üldse olid kõik kostüümid Lauchilikult naljakad, aga samas sobisid ka sellesse unenäomängu, näe und, ilmsi võimatut und! Don Quijote hobune ja Sancho eesel nägid välja nagu malendid. Sanchol oli rinna peal suur liiklusmärk – keelumärk. No igasugu detaile oli, päris vahvad ja andekad. Ei saa muidugi öelda, et halb lavastus oli, väga hea oli, kõik oli viimase peal, lihtsalt mul on Vanemuise lavastus nii kõvasti meeles ja hinges, et peale seda tundub ka kõige professionaalsemal tasemel esitus odava matkimisena. Rohelist ei olnud.