Sevilla habemeajaja

Giocchino Rossini „Sevilla habemeajaja“, lavastaja Dmitri Bertman, Helikon Opera Taas tase, ei saa öelda, et parem kui „Godunov“, aga palju mängulisem ja naljakama, seda muidugi ka partituurist endast tingituna. Täna jälgisin nii palju, kui lavategevuse jälgimise kõrvalt mahti oli, dirigenti. See mees on ikka täitsa nagu orkester. Ühes stseenis tuleb Figaro lavale kitarriga ja palub dirigenti, et see teda saadaks. Orksestrandid annavad kitarri dirigendile ja dirigent mängibki Figaro aaria saateks! Muusika oli ka võrratu, võttis kogu aeg kaasa ümisema ja elama, selline hästi mänguline ja kerge, kergesti kaasalauldav ja kordused. Rossini ongi selle poolest geniaalne, et võtab heliredeli ning põhiakordid ja kirjutab nende põhjal ooperi. Üheks aariaks ei olegi muud vaja kui 4-5 käigulist nootide rida, mida annab siis hästi harmooniliselt ja lõputult mängida. Dirigent hiilgas täna veel sellega, et peale kitarri mängis ta ka klavessiini. Kui algasid retsitatiivid, hakkasin orkestrist silmadega otsima, et kes siis nüüd klavessiini mängib, kuni avastasin, et dirigent ise mängib! See on ju täielik improviseerimine, lihtsamad käigud ja akordid, jälgida lauljaid ja neile peaga märku anda, kui pikalt mingit nooti venitada või kus häälega sisse tulla. Ühes kohas dirigent improviseeriski, mängides pika jutustamise taustaks „Sureva luige“ sissejuhatavat motiivi, 4 akordinooti muudkui kordusid alt üles ja ülevalt alla, kuni solist oli oma pika jutustuse lõpetanud. Siin ooperis oli ka dirigent täisväärtuslik tegelane. Ühes stseenis pakutakse talle lavalt raha. Vahepeal seisis dirigent käed rinnal vaheliti ja orkester muudkui mängis. Dirigent näitas peaga pillirühma suunas, kes parajasti mida tegema peab ja kõik töötas nagu õlitatult. Kusjuures, ta dirigeeris-juhatas-mängis kogu ooperi täiesti peast, partituuri ees ei olnud. Ka lavategevus oli väga vahva. Dekoratsiooniks õhulise pitskaunistusega seinad, halli ja musta motiiviga. Need seinad moodustasid paaris stseenis tänavapildi ja ülejäänud stseenides piirasid doktor Bartolo majja jäävaid ruume. Esimestes stseenides oli mängus Jack Sparrow kübar koos rastapatsidega, mis ühelt mehelt teisele käis, sellisena maskeeritult läks krahv Rosinat võrgutama. Mõtlesin, et kui järgmine osa on „Figaro pulm“, siis esimene osa, mis toimus enne „Figaro pulma“ võiks olla „Krahvi pulm“, mitte „Sevilla habemeajaja“. Ja mõtlesin pikalt, et Rosina hakkab teises osas Figaroga abielluma, et kogu selle pulma ettevalmistuse ümber seal jant keerlebki, nii et püüdsin meelde tuletada, mis siis juhtus, et siin esimeses osas ajab Rosinat hoopis krahv taga või saan ma millestki valesti aru, et Rosinat ajab taga küll krahv, aga tegelikult on armastus Rosina ja Figaro vahel, kuni siis lõpuks teise vaatuse ajal Heureca läbi käis – Figaro kallim teises osas on hoopis Susanna. Ja Rosinast on seal saanud juba krahvinna Almaviva. Dirigent ei olnud selles ooperis ainus, kes pilliga hiilata sai. Järgmistes stseenides tegid pillinalja ka solistid. Päris mitu aariat olid saadetud „kohaliku“ muusikaga. Näiteks esimene doktor Bartolo majas toimuv stseen, kus doktor ravib algelise hambapuuriga don Basilio hambaid, haaravad mõlemad mehed pillid, üks puhub tuubat ja teine taob suurt trummi ning esitavad nende pillide saatel oma laulu. Kusjuures, hambapuuril on erinevad ringikohad, ülemises kõige väiksemas ringis on näha svastikamotiivi. Samuti on tuuba Rosinale nagu kaitsevahend. Doktor hoiab neiut oma majas ülirange valve all, teda on pandud valvama koomikutest teenijatepaar, keda Rosina tuubaga eemale peletab. See oli ikka väga koomiline, kui miniatuurne Rosina haaras suure pilli, selle rõngasse puhus ja pillist tuleva võimalikult koleda ja valju hääle terroriga teenijaid endast eemale peletas. Teises vaatuses ühes stseenis, kui Rosina on toimuvast juba nii segadusse aetud, et ta ei saa aru, keda uskuda, keda mitte, on tore stseen Rosina ja trummiga. Siin muutub Rosina nagu nõiaks, mustad juuksed lokkidena alla rippumas, vihase näoga taob ta trummi, taustaks välgub äike ja on selline kurjakuulutav segaseid tundeid väljendav muusika Rosina aaria saatel. Rosina kandis erinevaid huvitavaid kostüüme, aga kõige huvitavam kostüüm oli kleidist ja stiliseeritud boolerost koosnev, boolero oli stiliseeritud niimoodi, et rinna peale jääv osa oligi ainult rindade peal ringide kujuliselt. Koomikutest teenijatepaar doktor Bartolo majas olid vist võõrtöölised, vähemalt naisteenija kindlasti. Naine oli vene matrjoška – ainus tüse naissolist, selline tõeline baaba, suure rinnapartiiga, mille vastu ta õnnetuid vibalikke mehikesi surus. Matrjoška laulis oma partiisid vene keeles, see mõjus üldise itaalia keele taustal eriti koomiliselt. Kui tuli Matrjoška soolo, siis jäid Rosina ja doktor Bartolo teda imestunult vaatama, kuulasid ja tundsid vaesekesele kaasa, kuigi päris lõpuni aru ei saanud, mida ta nüüd öelda tahab ja mis tal üldse viga on. Ja kui tuli koht, kus tuli triot laulda, siis laulsid nad Matrjoška suust kostunud venekeelset teksti järgi, nagu Rossinil ikka, hästi palju kordusi, nii oli ka see aaria üles ehitatud ühele kandvale häälele ja taustaks saatvatele häältele, kes põhihäält kordasid. Siis tegid Rosina ja Bartolo nõustuvat nägu, et nad saavad aru, mida nad laulavad, kuigi, sellele ooperile omaselt, valitses nende hinges täielik segadus, mitte midagi ei saa aru. Tuli meelde jälle see unustamatu stseen vist 20 aasta tagant Vanemuisest, kui „Traviatas“ laulis üks esimesi külalissoliste Itaaliast, laulis oma osa originaalkeeles, samal ajal, kui kohalikud laulsid eesti keeles. Peale ühte itaaliakeelset soolot laulab teener retsitatiivina „Mitte midagi ei saanud aru“. Tegevust ja liikumist oli hästi palju, kõik suutsid ühel ajal nii kõrgel tasemel laulda kui ka meisterlikult ning usutavalt näidelda, õiges kohas olla ja liikuda. Näiteks ühe aaria ajal teeb krahv Moonwalki. Kui doktor Bartolo kuuleb, et Rosina on ohus, tema juurde tahab pääseda mingi armunud krahv, paneb ta välja valve – ikka selle koomikutest teenijatepaari. Matrjoška käib siis uljal sammul mööda väikest ruutu, hoides käes vennikut, millega esimesel võimalusel kellelegi äsada, ja meespartner käib oma arusaamatut rada pidi, hoides ennast võimalikult nii, et mitte Matrjoška trajektoori peale sattuda ja sellele emalaevale mitte jalgu jääda. Doktor Bartolo kodu „mööbliks“ olid suured lõngakerad. Nii poole inimese suurused, mitu erinevat kera, millest nööri välja keerutati ja sellest erinevaid silmuseid moodustati. Kogu aeg oli ju vaja kellelegi võrku punuda või kedagi kinni püüda, kellegi eest põgeneda ja kellegi ees kedagi mängida. Tohutu lavaline segadus, aga samas korrapärane ja esitajate kontrolli all. Doktor Bartolot laulnud Dmitri Ovtšinnikov nägi välja nagu Eduard Toman, koomikutepaari meespool aga nagu Dajan Ahmet. I vaatuse finaaliks jõutakse aeg luubis staadiumi. Viimast aariat esitataksegi nii, et kõik tegelased ja koor on laval, nad jooksevad, aga teevad oma liigutusi aeg luubis, nagu oleks salvestus pandud aeglaselt mängima, samas kui muusika on väga kiire ja ka laulusõnu tuleb kuuldavale tuua ülikiires tempos. Ja pärast taas massistseen, milles domineerivad krahv ja Rosina, neil on kuhugi kiire, peavad sellest segadusest minema pääsema, laulavad „citi, citi, piano, piano“, aga ise seisavad nagu soolasambaks tardunud paigal. Naljakas oli ka venelaste itaalia keele hääldus, piano kõlas nende lauldult ikka „pjano“. Teise vaatuse alguses vestlevad Bartolo ja Basilio, peavad plaane, kuidas ikkagi Rosina õigele mehele saaks ja vahetavad teksti morses, laulavad oma retsitatiivsed osad ära, peale seda aga edastavad sama teksti millegagi vastu põrandat kopsides. Ega mul muidu, kui eesti publik jalgu trambib, eriti piinlik pole olnud, sest esitus on tõesti seda väärt, et tuleb välja vilistada, mida jalgade trampimine ju tähendab. Aga seekord oli ikka väga piinlik, kui peale briljantset esitust, võrratut lavastust ja kõike üli-üli tuli jalatrampimise koor. Isegi solistid vaatasid üllatunult publiku poole, et mis siis nüüd lahti, mis teile ei meeldinud? Loodetavasti korraldajad ikka selgitasid moskvalastele, et eestlased on sellised harimatud matsid, satuvad ooperisse heal juhul paar korda elu jooksul ja aplodeerimise kultuur neil puudub. Noh ja eriti hea on seda välja vabandada Saaremaaga, et siis sellest võib-olla ka arusaadav, miks need neetud ooperipäeval just pärapõrgus Saaremaal toimuma peavad. Estonia teatris ei julgeks korraldaja vist peale etendust esinejate ette ilmudagi, kui publik on aplausi ajal jalgu trampinud. Siin aga tuled välja nagu õige mees kunagi ja ütled, et no saate aru, Saaremaa, pärapõrgu, nad tulid just heinamaalt, pole kunagi teatris käinud. Neil on siin küll väike külateater nimega Kuressaare Linnateater, aga ooperit kui sellist pole nad muidu näinud, kui need ooperid, mis meie siin näitame. Nii et nad käituvad siis ooperis nagu öölokaalis. Lasevad oma lindudel väljas karjuda, oma sääskedel ja muudel putukatel orkestritööd segada ning trambivad vaimustusest jalgu, selle asemel, et tsiviliseeritud inimeste kombel „braavo“ hüüda ja plaksutada.