Rudolf Allaberdi testament

Urmas Vadi „Rudolf Allarberdi testament“, lavastaja Urmas Vadi, Tartu Uus Teater Eks ta üks jama oli, nagu arvata oligi. Maru pikaks oli asi venitatud. Kuigi iseenesest muidugi meeldiv, selline ilus žest oma lahkunud õpetajale, et kaks tema endist õpilast (kuigi lõpus tuleb välja, et üks neist ei olnudki tema õpilane) tulevad kokku ja meenutavad austet pedagoogi. Hea, et kohe alguses mõned tema rollid üles loeti, muidu olin ma nagu ühes arvustuses, et loomulikult olen ma kuulnud nime Rudolf Allabert, aga ajalooliste põhjustel tema rollidest ei tea midagi. „Mehed sõdurisinelis“ tuli ikkagi tuttav ette, see oli tõesti traagiline, kui lehm maha lasti. Aga milline neist seal Allabert oli, ikka pilti ette ei löönud. Nii nad rääkisid ja meenutasid seal hästi pikalt, vahepeal joonistas Piret Laurimaa klaasi peale liivajoonistusi, aga nii osav ta muidugi polnud, nagu telekast näidatud ukrainlanna. Ikka andis päris kõvasti mõistatada, mis see kujutis seal nüüd olema peaks, mille ta valmis tegi ja siis kohe ruttu liivaga kinni kattis, nagu oma soperdisi häbenedes. Kui Vadi hakkas rääkima oma tunnetest seoses Allaberti surma ja matusega (miks ikkagi „matused“? ühte inimest maetakse ju, ühe inimese matus), siis mõtlesin, et nüüd tirivad sealt musta riidega kaetud kasti alt veel Allaberti muumia ka välja. Ja ega ma palju ei eksinudki, kuigi muumia-vahakuju ilmus välja hoopis teisest kohast. See oli ikka tõeline õudus kuubis! Nii jube oli, et tahtsin karjuma hakata. Isegi „Miserys“ rotist vere väljapigistamise stseen ei olnud nii õõvastav. Samas aga oli see äraspidin sürr autosõidustseen surnud Allaberdiga tekstiliselt näidendi parim, Ibsen ikkagi, kui oli huvitav kuulata ja jälgida. Seal oli hästi huvitavalt kokku pandud, et Allabert luges mingi vana salvestise pealt oma osa ja Laurimaa rääkis oma osa. Või oli Laurimaa tekst ka lindistatud, igal juhul paraja kajaga kõlasid need hääled. Siis tekkis ka selliseid naljakaid momente, et Laurimaa ütles midagi ära, hakkas sellele vastust ootama ja mängis edvistades tagaistmel istudes vanahärraga, kuni see lindi pealt oma repliigi kuuldavale lasi. Aga ainult selle toreda stseeni pärast peaaegu 2 tundi kannatada oli ikka väga liig.

Vene rännumehe ülestähendused

Jevgeni Griškovets „Vene rännumehe ülestähendused“, lavastajad Ott Aardam ja Mart Aas, Uus Teater Ega ma sellest midagi head ei lootnudki. Kindlasti mitte midagi nii head, kui oli senini ainus normaalne ja isegi väga hea tundunud Griškovetsi näidend „Linn“. Ja ega olnudki suurem asi. Tõnis Leemets laulis vene keeles, esimese laulu paar esimest rida suutis nii ära laulda, et ma isegi jäin uskuma, et nad on lavastusse venelase laulma saanud, aga edasi tuli juba võimatu hääldus ja eestlase aktsent sisse. „Elektrooniku seiklustest“ tuntud ja väga ilus laul „Krõlatõje katšeli“ oli nii ära kaverdatud, et tundsin selle laulu ainult sõnade järgi ära. Mängigi mingeid fragmente dialoogist, ei saanudki aru, kas need dialoogid toimusid kogu aeg ühtede ja samade meeste vahel või oli tegemist erinevate inimestega. Paar esimest stseeni võis ära kannatada, paar vaimukat kohta oli ka sees, aga edasi läks juba väljakannatamatult igavaks, nii et pidin väga pingutama, et seda jama lõpuni vaadata. Eriti, kui viimane stseen oli hästi pikk ka.

Vodevillid

Anton Tšehhov „Vodevillid“, lavastaja Andjei Buben, Teater Vassili saarel Vist sama, mis meie „Maailmale nähtamatud pisarad“, eks kunagi, kui Linnateatri lavastus saab ära vaadatud, oskan võrrelda. Peterburlased esitasid lühinäidendid „Karu“, „Abieluettepanek“, „Tubaka kahjulikkusest“ ning „Juubel“. Algus oli väga paljutõotav, aga mida asi edasi, seda absurdsemaks ja tüütumaks läks, oleks võinudki kahe esimese vodevilliga piirduda, oleks heal tasemel ära lõpetanud. „Karus“ mängis leksnaist võrratu näitlejanna Jelena Martõnenko. Eelkõige võlus ta oma stiilse olekuga. Pikk ja peenike naine, suurepärase lauluhäälega, esitas alguses aariaid ja ka tema tekstilises osas oli palju laulu. Nagu hakkas tühja koha pealt laulma, hääl muutus iseenesest meloodiliseks, nii et näiteks närviliselt alanud fraas läks sujuvalt laulvaks üle. Oli palju liikumist ja nalja, sellised juhuslikud naljad, et inimesed jäid kuidagi naljakalt seisma või tabasid teineteist liikumisel ootamatult. Ja kogu selle vodevilli vältel ei väsinud ma imetlemast Martõnenkod, kui lahedalt ta mängis! Tema juurde tulnud võlanõudja Grigori Stepanovitš on talle alguses tüütu koorem, kellest ei saa teisiti lahti, kui tuleb ta duellile kutsuda. Ise midagi püstolistest teadmata, teadmata, kuidas relva käes hoida, veel rohkem, kuidas sellest pauk välja saada, on leskproua väga südikas. Ja väga tabavalt vaimukate reaktsioonidega. Laseb endale õpetada, kuidas püstolit käsitletakse, kuigi see õpetus läheb üle pooleldi erootiliseks stseeniks, mille ajal lesel on väga toredad reageeringud Grigori lähenemiskatsete peale. See oli tõesti vapustav. Teine vodevill oli juba nõrgem, kiskus oma pikkuses ja pideva karjumise pärast tüütuks, aga siin oli väga vahva lahendus aeg, millesse Tšehhovi tegelased toodud olid. Miski 50.-ndate aastate ühisköök, seinal ühiskuulatav raadio, milest ma ainult imelugusid olen kuulnud, et kunagi olid olemas sellised raadiod, et panid omale karbi seinale ja said seda kuulata, kui naabrid päris raadioaparaadi sisse lülitasid. Nagu selline satellit või valjuhääldi-raadio. Stseeni avanedes tulebki raadiost võimlemine, reibas meeshääl jagab muusika saatel juhiseid, kuidas võimlemisharjutusi sooritada. Paar lööktööle kihutavat plakatit stiilis „Osvoim golubuju dolinu“. Veel oli vahva atribuut vist puskariaparaat, mida isake järelkärus ringi vedas. Selleks toruks, mille kaudu purgist mullid peaksid välja mulksuma, oli jalgratta vile. Keset lava suur laud, mille ümber tegevus käis, taustaks määrdunud klaasidega uksed ja räpaste pitskardinatega aknad. Mees tuleb tüdruku kätt paluma, isa läheb õnnelikult tütart kutsuma, aga vist unustab tüdrukule öelda, mis eesmärgil naabrimees neile külla tuli. Tüdruk tegeleb oma köögitoimetustega, sel ajal, kui mees kõige tähtsama fraasi ütleb: palun teie kätt, tükeldab tüdruk nii suure õhinaga porgandeid, et summutab selle müraga kogu mehe jutu. Edasi lähevad nad selle üle vaidlema, kelle oma on lužniki ja pööravad kardinaalselt tülli. Kui tüdruk on peigmeest noaga taga ajanud ja kartulinuiaga pähe tagunud, lahkub solvunud peig, isa aga küsib tüdrukult hämmingus, kas nad siis „sellest“ ei rääkinudki. Nüüd saab tüdruk teada mehe tuleku tõelise põhjuse ja nõuab teda hüsteeriliselt tagasi. Peig tulebki tagasi, korraks suudavad nad sõbralikud olla ja koos halvaksläinud putru süüa, aga siis pööravad jälle tülli teemal, kelle koer on parem, kas mehe Otgadai või nende Ugadai. Kolmas vodevill „Tubaka kahjulikkusest“ oli täiesti arusaamatu, nn. mononäidend, lühike loeng-suts ja valmis. „Juubel“ kiskus juba täitsa absurdseks ära ja jäi sisult arusaamatuks. Milleks seda üldse vaja oli ja milles seal Tšehhovi huumor seisnema pidi. Mingid võtted pidid küll lavastuslikult naljakad olema, aga peale säravat esimest vodevilli ja tasemelt natuke nõrgemat teist, mis „Juubeliga“ võrreldes ikka hoopis teisest ooperist olid, tundus see kõik kuidagi mannetu. Isegi see ei aidanud, et mängis eilne lemmikstaar Svetlana Štšedrina. Tegevus toimus pangakontoris, kus midagi tähistati, olid väikeametnik ja ülemus, ametnik üritas tööd teha, aga kõik segasid teda. Ülemus ilutses niisama, teda mängis hästi naljakalt pikk Andrei Feskov. Kontorisse saabuvad ülemuse naine ja veel mingi paluja naine, toimub mingi arusaamatu virrvarr ja asi kisub juba üpris sürriks, selles laadis, et mitte midagi ei saa aru, miks nad niimoodi kummaliselt käituvad, miks peab tegelane ronima laua peale ja ennast teisele sealt kaela kallutama, miks peab ühte fraasi kuuldavale tuues seisma ühel jalal jne.

Päikese lapsed

Maksim Gorki „Päikese lapsed“, lavastaja Vladimir Tumanov, Teater Vassili saarel Hämmastavalt kõrge tasemega ühtlane trupp, nagu meie Linnateater. Eks see Gorki suur traagika oli, et ta lõpuks liiga sotsialismi ära pööras, muidu oleks täitsa Tšehhovi tase olnud. See näidend ongi perioodist, kui Gorki veel nii sotsialist polnud ja andis ikka Tšehhovi välja küll, nii stiililt kui sisult väga sarnased. „Päikese lapsed“ meenutas paljuski „Onu Vanjat“, isegi professori naine Jelena oli olemas, aga mitte Andrejevna, vaid Nikolajevna. Aga nagu Tšehhovilgi, selline naine, kellesse kõik armuvad. Siiski, Nikolajevna on oma mehele truu ja armastab hajameelset professorit, kes on pühendunud ainult oma tööle. Üks viimaseid stseene, kus Jelena Nikolajevna ja Pavel Fjodorovitš oma sotid selgeks räägivad, oli hästi armas, kuidas Jelena Paveliga natuke manipuleeris, ära minna ähvardas, kuigi tegelikult oli tema pilgust näha, et ta ainult mängib mehega, paneb teda proovile, et see õnnetu „jah“, nagu eesti kinoklassikas, kätte saada. Inetu Sonja asemel on siin väga ilus Lisa, mitte ühe peategelase tütar, vaid vaid Pavel Fjodorovitši haige õde. Lisat mänginud Svetlana Štšedrina oli tõeline iludus, selle õhtu staar. Erinevalt Sonjast ei ole Lisal ka õnnetut armastust, vähemalt vastuarmastuseta armastust mitte, kuigi koos armastatuga õnnelikuks saada pole talle siiski antud. Nagu Tšehhovilgi, teevad siin Gorki tegelased imelikke tegusid, midagi ootamatut, mida neilt ei eeldaks. Näiteks Lisa peigmees, temast tunduvalt vanem, kuid isikuomadustelt väga tore ja meeldiv mees, tapab ennast „tühja koha“ pealt ära. Räägib Jelena Nikolajevna kunstnikust austajale anekdoodi selle kohta, kuidas madrus rahvusliku au päästmiseks enesetapu tegi, läheb koju ja poob ennast üles. Ise on just Lisaga sotid selgeks rääkinud, neil käis pikalt kassi-hiire mäng, kuigi Boriss Nikolajevitš on Lisale mitu korda oma tundeid avaldanud, aga Lisa on seni leidnud, et ikka pole õige aeg. Ja milline armuavaldamise stseen neil siis toimub! Hakkavad mängima Bingot, sellist vanamoodsat, puust nuppudega. Lisa korjab nupud kotikesse tagasi ja siis viskub kirehoos Borissile kaela, nii et nupud laias kaares üle kogu lava lendavad, vaata, et saaligi ei kandu. See oli väga võimas ja ootamatu, pani täitsa kõvasti ahhetama, milline mängu ilu! Siis nad saavad natuke aega koos õnnelikud olla, kuigi neid painab kogu aeg midagi. Lisat painab igavesti see, et ta on haige. Väliselt on küll kõik korras, aga ta on nõrk ja mingi pika kroonilise haigusega, nii et nänni käib tal kogu aeg järel ja uurib, kas Lisal on rohud võetud ja kas ta on piima joonud. Mis Borissi häirib, sellest aru ei saagi, ühesõnaga, tema käitumine oli arusaamatu. Justkui leidis just ühise keele oma unelmate naisega, kelle poolehoidu ta nii kaua oodanud oli, neist sai ilus harmooniline paar ja siis on tal vaja ennast ära tappa. Lisa tunnetab seda, et tema armsamaga on midagi juhtunud, see on mõisas hästi rahutu öö, Pavel Fjodorovitš ja Jelena Nikolajevna lahkavad oma suhteid, kui Lisa keset ööd üles ärkab ja endale vastu pead tagudes mööda tube ringi käima hakkab. Lööb omale põmmdi vastu pead ja ütleb, et temaga on midagi juhtunud, Borissiga on õnnetus juhtunud, ma tunnen seda. Ka mõisa staatus on Gorkil sama nagu Tšehhovi „Onu Vanjaski“. Ka seal ei ela peategelane talle kuuluvas majas, s.t. talle enam mitte kuuluvas majas, mõis on müüdud ühele rikkale naabrile ja Pavel Fjodorovitš peab nüüd oma majas elamise eest maksma. Siin tuleks talle abiks rikka kaupmehelese pakkumine, kes on Pavelisse armunud ja pakub talle, et kui saab Paveli vastuarmastuse, siis kindlustab Pavelile suurepärase elujärje – nad võivad rajada isegi laboratooriumi Paveli keemiliste katsete jaoks. Pavelit võlub korraks sõna laboratoorium, see on tema meelest idee, muud naise juttu ta nagu tähele ei panegi, aga kui lõpuks aru saab, millest naine räägib, mis hinnaga ta selle laboratooriumi saab, siis õilis ja oma naist armastav Pavel muidugi keeldub. Eriti pingeliselt oli tehtud Borissi surmast teatamise stseen. Kunstnik tuleb kirjaga, mis talle Borissilt, nüüd juba postuumselt tuli. Sellest kirjast selgub, et Boriss tappis ennast. Enamus laval olevatest inimestest on seda kirja juba lugenud, aga Lisa eest seda muidugi varjatakse. Lisa on ärevuse tipul, kohe hullumas, talle ei saa seda kabelimatsu anda, et öelda, et tema kallim ongi surnud nagu Lisa süda aimab. Stseen muudkui venib ja venib, kõik veeretavad ebameeldiva tõe kuulutamist nagu lumepalli ühelt jutult teisele, Lisa jookseb ühe juurest teise juurde, püüdes aru saada, mis tegelikult toimub, kuni sisse astub üks mühkam ja ütleb nagu muuseas välja, et mis te jamate, Boriss on ju surnud. Peale seda lähebki Lisa hulluks, nagu Ophelia. Kogu näidendis sisalduv traagika oli esitatud läbi tugeva naljaprisma. Eriti naljakas oli keegi tegelane Hohol – kalsoonides veidrik, kes ei tea kust järsku majja ilmub ja imelikult käituma hakkab. Räägib mingit seosetut juttu, žestikuleerib ülepingutatult, taidleb ja lollitab, aga see kõik on tõeliselt naljakas. Siis olid veel paar tantsunumbrit, teenijad ja muidu lihtsam rahvas kiskus kogu aeg tantsu vihtuda, mõned kõrvaltegelased samuti, vahepeal ka peategelased. Lavastuses olid 2 hästi sarnast naist, ma lugesin kavalehelt tegelasi ja vaatsin, et seda teist naist ei olegi, aga kui tegelased lõpus kummarduma tulid, tuli välja, et teine naine oli ka, lihtsalt 2 näitlejannat olid hästi sarnased, nii et ma ei saanudki aru, kes neist kes oli, nad vahetasid vahepeal riideid ka. Nagu kuluaarides kuulda oli, tuleb Teater Vassili saarel sügisel taas meie juurde ja toob siia sellised hittlavastused nagu „Kaasavaratu“ ja mingi tuntud näidend oli veel, mis mul nüüd on meelest ära läinud. Võis olla midagi Tšehhovilt, aga päris kindel ma pole. Igal juhul mina väga ootan neid tagasi.

Lõikuspeo tantsud

Brian Friel „Lõikuspeo tantsud“, lavastaja Priit Pedajas, EMTA XXV lend Aastaid tagasi draamafestivalil nähtud Vene Teatri lavastus jättis hea mulje, aga oli meeles, et suurem asi see lugu siiski polnud. Ei olnudki. Nüüd sai ära vaadatud ainult sellest huvist, et mängisid uued näod, kes pole veel jõudnud ära tüüdata. Vaatasin neid tädikesi ja mõtlesin, et nad võivad olla McDonagh' teoste kangelaste sugulased. Kes on Mag noorena ja Leanane'i kaunitari ema jne. Niimoodi kannatas isegi lõpuni ära vaadata, aga midagi väga huvitavat seal küll ei olnud.

Keti lõpp

Paavo Piik „Keti lõpp“, lavastaja Priit Võigemast, Tallinna Linnateater Nagu sinna jubedasse teatrisse kohale jõudsin, hakkasin ohkima ja tundsin, et ma ei ole mitte millegagi rahul. Tuleb ronida kuhugi viienda korruse tasandile, mööda treppi ronida, seal ei ole isegi lifti! Ma ei saa aru, kuidas vanurid seal teatris käima peavad või see teater ongi mõeldud ainult noortele ja tervetele. Saal ajas närvi, kuigi seal olid isegi poolpehmed toolid, seljatugede ja käetugedega, aga ikka tundus kõik hästi nõme. Mingi Paavo Piig näidend, „Panso“ oli täielik jama, nüüd arvasin midagi samast ooperist näha. Kavaleht on nagu luuleraamat! Oi ma vihkan luulet! Ikka väga halb eelhäälestus oli enne etenduse algust. Algus oligi kurjakuulutav, mingi täiesti mõttetu tummstseen valgusemänguga, mida üldse korralikult näha pole. Ma saan aru, et lavastaja vaatab selle pilguga, kui ta istub tühjas saalis ja tema vaatevälja mitte midagi ei takista. Aga seda, kuidas keset lava lamab üks inimene, nägid vist korralikult ainult esimeses reas istuvad inimesed, kaugemale ei olnud maaslamajat üldse näha, sest eesistujate pead varjasid vaadet. Kui näitlejad on püsti või vähemalt istuvad, siis on nad ka pikemad, nii et siis eesistuja pea ei häiri, aga põrandatasandil toimuvat ei ole alates teisest reast korralikult üldse näha. Õnneks läks peale seda jaburat pimestseeni ja jubeluuletuse ära kuulamist asi normaalsemaks. Veiko Tubin oli luuletust lugedes Hardi Volmeri moodi. Kuigi stseen kiirtoiduketti tülitsema tulnud paarikesega tundus ka parajalt absurdne. Igal juhul mõtlesin ma, et niimoodi ju päriselt ei ole. Ma käin palju väljas söömas, aga pole kunagi midagi taolist näinud, et keegi hakkab avalikus kohas tülitsema. Aga siis tabasin, et tegelikult see ei olegi ju selline situatsioon, millega mina olen harjunud, et on käidavad kohad, uhked söögikohad, kus on puhtus, vaikus ja hea teenindus. See on mingi parkla juures asuv äärelinna kiirtoidukett, millistesse ma sattunud ei olegi. Söögikohas oli kohal ainult teenindaja, nii et paarike saigi ennast välja elada, pidades teenindajat tühjaks kohaks, kelle ees ei pea isegi häbenema, et oma suhteid lahata. Alguses tundus see arusaamatu, miks nii pikk tekst, miks on vaja kuskil söögikohas leti ees nii pikalt rääkida, selle asemel, et sööki tellida. Kui sööd, siis ei pea ju üldse rääkima. Ja ma ei saanud aru, miks teenindaja turvanupule ei vajuta, sellised kliendid oleks korralikust kohast kohe välja visatud, et nad töötajate ja teiste klientide rahu häirivad. Aga see ei olnud ju korralik koht, alles pärast sain sellest aru, kui tekstis hakkas kõlama, et söögikoht on kuskil äärelinnas parkla kõrval. Iseenesest oli see naljakas tüli, nii mängu kui ka teksti poolest. Ja edasi läks aina paremaks, järgmised stseenid tundusid juba päris reaalsed. Paarike tuligi ennast äärelinna välja elama, et siis tulla uhketesse ja kallitesse kohtadesse, kus mina olen harjunud olema ja olla seal minuga võrdsel tasemel, korralikult, teineteisele naeratades, hästi riides ja tehes nägu, et nende suhtes on kõik korras. Kuigi alles pool tundi tagasi peksis naine meest kotiga. Enne paarikese saabumist oli veel teenindaja sooloetteaste, see oli küll emotsionaalselt väga raske. Tabasin ennast mõttelt, kui raske tegelikult mind ümbritsevatel inimestel olla võib. Inimestel, kes mind teenindavad, kes minust tänaval mööduvad, kes minuga koos poesabas seisavad. Nad lähevad varahommikul sellisesse labasesse kiirtoiduketti tööle, teevad seal nüri näoga ajuvaba tööd, tõstavad toole ühest nurgast teise ja nühivad lappidega lauda, iga uue kliendi tulles tõstavad letile kandiku, selle peale paber, siis tellimus. Vaatavad pealt sama tühiste klientide toimetusi, viskavad nendest järele jäänud toidu koos kandikuga prügikasti. Kui kett suletakse, lähevad järgmisesse ketti. Ja see on siis elu. Ei ole lootust isegi rikkale mehele saada, sest rikkurid sellistes kohtades ei käi. Äärmiselt haletsusväärne, aga ajab naerma. Nagu ikka – komöödia on tragöödia, mis ei toimu sinu endaga. Tegelikult on enamus inimesi meie ümber nii õnnetud, nagu see teenindaja oma tühjuses oli. Lihtsalt kõik teevad head nägu ja üritavad olla positiivsed. Kui see teenindaja räägibki kellelegi, siis ei hakka ta rääkima sellise tekstiga nagu siin, et kuradi raske on, iga hommik mine mingisse peldikusse tööle, vaid ikka äärmiselt positiivselt, stiilis kui tubli ma olen. Mul on töö, saan iga päev tööl käia, teenin küll vähe, aga paljud teenivad veel vähem või on üldse töötud. Ma olen oma eluga rahul. Natuke ta rääkis ka selles positiivses stiilis, kui üritas kahe kõrgharidusega kutti paika panna. Eriti naljakas oli, kui teenindaja teatas, et ta oskab ennast kehtestada – endal toimub „majas“ täielik palagan. Kõik astuvad talle pähe, ei tee temast väljagi, vaata et näkku ei sülita. Millegipärast ilmusid söögikohta ka jänesemaskides neiud. Varsti on välismaal nii, et eesti teatrit tuntaksegi jäneste järgi. „Eesti teater? Aa, olen vist näinud küll, seal on kogu aeg mingid jänesed...“ Nagu rahvusloom juba. Jäneste stseen oli ka teksti ja mängu poolest hästi vahva, eriti huvitav oli seal mõistatada, kumb jänes kumb näitleja on. Kui Elisabet Tamme kehastatav jänes leti ääres balletiharjutusi tegema hakkas, leidsin oma arvamisele kinnitust, et see jänes on ikkagi Tamm. Eriti naljakas oli stseen: 1. mul suri isa ära... 2. oi kui kahju... aga ära nuta, pole midagi, küll kõik hästi läheb... Tõuseb laua tagant üles ja murrab esimese sammuga kingal kontsa ära. Ja siis algab tõeline hüsteeria. Ise ei luba teisel isa surma pärast nutta, aga murtud kontsa pärast nutab lahinal. Millegipärast tuleb viimase kliendina sellesse ketti Arvo Pärt. Peaaegu kogu näidendi vältel ketis olnud kutt propageerib narkootikume, lõpus ollakse hingelt valmis neid tarbima, aga reaalselt jäävad tabletid siiski puutumatult lauale lebama. Palju oli sellist arusaamatut ja teemast väljas, aga eks see ongi kaasaegsele dramaturgiale omane, et selline virrvarr toimub. Nii et täitsa hea lugu ja lavastus olid, algne antipaatia suudeti täielikult kummutada ja eelhoiakud ümber lükata.

Kontsert diktaatorile

Roland Harwood „Kontsert diktaatorile“, lavastaja Urmas Lennuk, Vanemuine Järjekordne igav ja arusaamatu tükk. Koguni natuke tobedalt absurdne lavastus, lugu algab sellega, et natsikurjategijaid jälitav major ja tema assistent kuulavad muusikat. Mängib suvaline muusika – ehk selle diktaatorile kontserte andnud Furtwängleri muusika? Aga täiesti teemast välja muusika, sest kohe peale muusika lõppu hakatakse rääkima Beethovenist. Et me kuulasime Beethovenit, Beethoven on ikka täielik saast, teda kuulates ei saagi midagi muud teha, kui magama jääda. Miks siis mitte lasta Beethoveni muusikat? See lavastus oleks võinud olla 2 ühes – kogu tegevuse taustaks oleks võinud lasta Beethoveni 5. või 9. millest seal juttu oli, oleks saanud ära vaadata ühe jama näidendi ja kuulata kõrvale igavat muusikat, kokku ehk siis ka midagi kasulikku. Selles mõttes olin ma majoriga täitsa ühte meelt, et klassikaline muusika, mitte ainult Beethoven, on surmigav. Üldse on muusika omaette nähtusena igav, kuula seda siis kas elavas esituses (on midagi vaadata, näiteks esitajaid) või lindistuse-salvestusena, aga mingit kõrvaltegevust on ikka vaja. Lihtsalt istuda ja muusikat kuulata on ikka väga igav. Siis peab olema hästi palju mõtteid, mida mõelda ja peab olema selline muusika, mis eriti kaasamõtlemist ei nõua, et saaks oma peas sahtlite korrastamisega tegeleda. Vahepeal laoti lavale hunnik kohvreid, hallid kohvrid, mille seest puistati välja punaseid kingi. Enamasti oli igast paarist ainult 1 king. Ja juudid läksid seebiks.