Lend

„Lend“, lavastaja Andris Bulis, Läti Teatriliit Oli tõesti festivali kõige seksikam esineja. Niiiiiiii ilus mees! Publik ehk reisijad juhatati spetsiaalselt selleks etenduseks ehitatud lennukisalongi, pandi lennukiistmetele istuma, läbi ruumi marssis elegantne stjuardess ja siis tuli Andris Bulis, samuti reisija, nagu publikki. Ma mõtlesin, et tegemist on mingi piloodi pihtimusega, aga näitleja mängis hoopis tavalist lennukil reisijat, ja tegi seda väga vahvalt. Hakkas kohe sõbralikult publikuga suhtlema ja valis kõige esimeseks, kelle poole pöörduda, ka õige inimese – Andres Noormetsa. Nad ei leidnud küll ühist keelt, Andris küsis üle salongi, kas te ostsite ammu pileti? Mõeldes piletit sellele lennule, rääkides edasi, et maru imelik, inimesed ostavad pileteid ette pooleks aastaks ja aastaks ja pooleteiseks aastaks... mina küll ei tea, mis ma pooleteise aasta pärast teen. Kui ta siis konkreetselt Andrese poole pöördus: „Kas te ostsite ammu pileti?“ vastas Andres teatripileti kohta, et tema ei osta pileteid, ta käib alati tasuta. Edasi rääkis Andris veel igasugu toredaid seikasid, mis enamus ei olnudki lendamisega seotud, vaid hoopis esimesest armumisest, „ankeetidest“, mida meie ajal nimetati kolmnurgaks, sellepärast ei osanud keegi publikust Andrisele ka vastata, kas te teate, mis on „ankeet“? Meie ajal oli see üks vihik, kus kõik lehed olid täidetud ühesuguste küsimustega ja siis anti seda (iseenesest ju tõesti ankeeti) sõpradele täita, eriti vinge oli, kui said sinna klassi kõige popima poisi või tüdruku vastused. Ja vastuseleht murti kokku kolmnurgaks ning kleebiti kinni, sellest siis ka nimetus kolmnurk. Siis olid veel lood Andrise esimesest koolipäevast, plastmass-sõduritest, kellega ta lapsena mängis ja kus kõik head tegelased olid Gojko Miticid. Lõpu poole natuke kurvemaid noote ka sekka, et talle tundub, et tema vanemad pole kunagi teineteist armastanud ja talle on alati arusaamatu olnud, milleks neil oli vaja teda. Tema lubas endale, et ei abiellu kunagi, aga nüüd on ta, nagu kõik teised, abielus. Reisi lõppedes tuli välja piloodikostüümis, nii et see teema oli ka ikka sees, ei tea, kas temas on varjus varjatud piloot või oli see piloodi unelm, et saaks mõne lennu teha kaasa tavalise reisijana, koos kõigi lennukiga reisimist saatvate hirmudega – hirm õhkutõusmise ja maandumise ees. Ning eriti naljakas stseen, kus Andris demonstreeris lennuhädajuhtumivarustust, kuidas panna selga päästevesti, kui totralt keeruline see on, kas me jõuaksime seda teha, kui lennuk meeletu kiirusega tohutust kõrgusest alla tuhiseb. „Mõelge, kui vastutusrikas amet on piloodil, tema kätes on tervelt 170 miljonit maksev lennuk. No ja meie elud ka...“.

Kogu kupatus

„Kogu kupatus“, lavastaja Thea Stabell, Smrax Esitaja Sara Margarethe Oskal, tubli tüdruk, suutis mõned laused paberilt eesti keeles maha lugeda. Muu kõik oli jama. Saamikeelne tobetsemine, joigus ja kõikus ühelt puusalt teisele. Kogu aeg kordus sõna „Biiga“, sellest ma aru ei saanudki, kas see on mingi tähendusega sõna või oli see tegelase nimi. Enamasti mängis noort tüdrukut, vahepeal ka põhjapõtra. Sissejuhatavas kõnes lubas ka vanamutti mängida, aga see jäi kuhugi teise vaatusesse, mida ma enam vaatama ei jäänud.

Minu girlfriend on eestlane

Gilles Dyrek „Minu girlfriend on eestlane“, lavastaja Eero Spriit, Vana Baskini Teater Päris korralik jant oli, naerda eriti ei saanud, mängukoht oli vastik ja ebamugav, vabas õhus lahtise taeva all, kaela sadas jumal teab mida ja tuli seal kannatada. Kui oleksid teatritingimused olnud, siis oleks mulle see tükk kindlasti rohkem meeldinud. Aga kannatas isegi vabas õhus päris lõpuni ära vaadata, kuigi vaheajal oli suur kiusatus ära minna. Perekond Musirullid ootavad külla sõpradepaari, kes saabudes on tusatujus ja nii hakkavad Musirullid mehe girlfriendi pidama välismaalaseks. Tüdruk tahab sellest tobedast kodust kohe esimese matsuga ära minna, aga siis hakkab talle see mäng meeldima ja ta mängib kaasa. Mõtleb välja legendi, et ta on Musiaaniast või mingist sellisest kohast. Perekond Musirullid hakkavad talle humanitaarabi pakkuma, lasevad peaaegu terve oma elamise tühjaks teha, isegi sangaga televiisori, mida nad hommikusöögi ajal vaatavad, annavad ära. Suurem tüli tekib klaaskuuli pärast, mis on proua Musirullile kallis kingitus kallilt härra Musirullilt, mille härra talle Kristiinest ostis. Tänu sellele klaaskuulile lepib külaliste paar ära, veavad isegi kihla, et kui tüdrukul õnnestub perekond Musirullilt klaaskuul kätte saada, siis nad abielluvad. Perekond Musirull aga pöörab totaalselt tülli, mis külalisneiu arvates on isegi normaalne, lõpuks ometi suudavad Musirullid inimeste moodi rääkida, s.t. tülitseda.

Head ööd, ema

Marsha Norman „Head ööd, ema“, lavastaja Vilja Nyholm-Palm, Hüüru mõis Täielik urgas, sotsiaalhoolekandeasutus raamatukogu näol, haisev ja halvas seisus maja, mida millegipärast mõisaks nimetatakse. Istuma peab logisevatel toolidel või saunalaval. Jubedad tingimused, vaatasin iga sammu juures, et ennast kuidagi ära ei määriks. Seinal rippus reaalaega näitav kell ja selle järgi oli päris piinarikas oodata, et ainult 10 minutit on mängitud! Veel peaaegu poolteist tundi! Nüüd on alles pool tundi mängitud, veel tund aega! Üpris kohe peale mahaistumist hakkas keha valutama, kõik oli nii võimatult ebamugav, et paras piin oli need poolteist tundi seal saalis haisu sees ära kannatada. Ja ega lugu seda eriti väärt polnud ka. Mingi absurdidraama oli. Tütar ja ema elavad kuskil kolkas, tütar toimetab oma igapäevaseid asju ja teatab emale nagu muuseas, et ma teen sulle nüüd maniküüri ära ja siis kahe tunni pärast lasen ennast maha. Ja siis ülejäänud tund ja veerand nad lahkavad oma suhteid, et miks nii on kujunenud, miks tütar ennast ikka ära tappa tahab, ega ta ometi ümber ei mõtle, kas tal siis emast üldse kahju pole jne. Mulle jäid kõik need tütre motiivid arusaamatuks, kuigi seda peab küll tõdema, et kõva iseloom ja tahtejõud peab olema, et selline otsus vastu võtta ja sellest täie tõsidusega, nii et silm ka ei pilgu, oma emale teatada. Tütar oleks võinud ikka loomuliku surma ära oodata, kui ta oma sõnade järgi nii haige oli, kogu aeg langetõvehoogude käes vaevles, kuigi ema lohutas teda ja püüdis ümber veenda, et hoogusid pole ju juba pool aastat olnud, tütre elus on kõik korras, miks ta ometi nii teha tahab... Ja see jäigi arusaamatuks, tundus nagu lolli kapriisina, kuigi ma teadsin, et ümber see naine ei mõtle, vaid läheb näidendi lõpus kõrvaltuppa ja lasebki ennast maha. Kui siis pauk kõlas ja Helgi Sallol veel natuke aega üksinda näidelda tuli, peale mida aplaus algas, aga Anne Veesaar kõrvaltoast väljatulemisega viivitas, siis mõtlesin, et eriti hea oleks, kui Anne oleks ennast päriselt maha lasknud. Selline kunstiline puänt sellele mõttetule loole, oleks vähemalt mingi mõte asjal olnud. Mitte et ma Anna Veesaart vihkaksin ja tema surma sooviksin (isegi L, kes teda silma otsas ei kannata, ei soovi kindlasti tema surma, kuigi see Li ütlus hakkab mulle järjest rohkem tõesena tunduma: „Veesaar oskab välja valida nii head tekstid, tahaks neid näidendeid nii väga näha, mida tema produktsioonis näidatakse, kui ta seal ainult ise kaasa ei mängiks...“). Aga oleks ometi meeldejääva teatrielamuse saanud, kui kõik plaksutavad ja ootavad, millal Veesaar kummardama tuleb, siis on juba pool tundi plaksutatud ja ta ei tule ikka välja, Sallo läheb vaatama ja tuleb tagasi: „Kahjuks lasi näitleja ennast nüüd päriselt maha!“ Või juhtus tööõnnetus, keegi asendas paukpadruni pärispadruniga, kuigi vaevalt, et Veesaar seda stseeni nii mängib, et panebki püstolitoru omale meelekohale või suhu, kui publik teda niikuinii ei näe, võib lihtsalt õhku ka paugutada. Nii et siis tööõnnetus seal juhtuda ei saaks, oleks näitlejanna täiesti teadlik valik, mängib terve õhtu selle teadmisega, et kõik, mis ta oma kangelanna suu läbi siin ja täna sellel õhtul ütleb, on tegelikult ka nii: mind on kõik ära tüüdanud, ma ei taha enam elada, adjöö!

Iha jalakate all

Eugene O'Neill „Iha jalakate all“, lavastaja Roman Baskin, MTÜ Kell 10 Ma olen seda näidendit kindlasti lugenud, aga meeles oli ainult nii palju, et seal on suur armastus isa ja poja ja ühe naise vahel. Nüüd tuli välja, et ei olnud mingit armastust, hoopis julm ja mõttetu tapmine oli. Tänu Kurgja hästisäilinud majale nägi talu tõesti uhke välja, koguni kahekorruseline, mida meie talupojakultuuris eriti ei esine, ega vist isegi tänapäeval ei ehita keegi endale kahekorruselist taluhoonet, aga selle hoone järgi oli aru saada, et tõesti väärt talu on, et selle nimel annab tõmmelda. Abielluda 76-aastase mehega ja talle pettuse teel oma sohilaps ette mängida, et talu pärijaks saada. Mingit iha Abbie ja Ebeni vahel ma küll ei näinud, vähemalt Abbie poolt mitte, naisel oli see kõik ikka külm kaalutlus, et talu ükskõik mis vahenditega endale saada. Kui nad vanamehega piibliraamatu kohal palvetavad, et jumal neile poja kingiks, siis on Abbiel juba kurikaval plaan valmis, et tema saab kindlasti poja, aga mitte selle vanamehe, vaid tema pojaga. Nagu Abbie kogu aeg rõhutas: minu talu, minu tuba, nii tahtis ta ka, et poeg oleks ainult tema oma. Ja vanamees pidi teda kogu aeg parandama: meie talu, meie tuba, meie poeg. Kui Abbie kõigile ootamatult oma vastsündinud poja tapab, sest see on tema meelest ainus võimalus Ebeni armastus tagasi saada, on ikkagi nagu aru saada, et ta armastab Ebenit sedavõrd, et on valmis tea armastuse nimel isegi oma lapse tapma. Naljakas koht oli kohe peale lapsetappu, kui Abbie Ebenile teatab, et „ma tapsin ta“, mõtleb Eben, et Abbie tappis oma mehe, tema isa. Siis sähvatab ka Abbiel, ta ise selle peale ei tulnud, et jah, muidugi, oleks pidanud hoopis vanamehe tapma. Ja siis oleksid nad saanud kõik kolmekesi õnnelikud olla ja talu endale. Nüüd aga tegi Abbie selle hirmsa teo peale mida ta niikuinii rahu ei saa, Eben ka vaevalt enam rahu leiab, et naine tema armastuse pärast lapse tappis ja kõige lõpuks talust ka ilma. Kuigi Katariina Undi mängus seda ikkagi ei näinud, et ta Ebenit nii meeletult armastaks, et see ta lapsetapule sunniks. Selline tegevus oli tingitud ainult näidendi tekstist, seal reaalses kohas jäi see täiesti arusaamatuks. Muidu oli see üks täista talutav teatrietendus, mis siis et väljaspool teatrit, mida ma tavaliselt vihkan, aga siin kompenseeris kõik puudujäägid ilus mängukoht, kui suurema osa näidendi toimumiseajast sai vaadata kõrval voolavat jõge ja selle kallastel avanevaid ilusaid vaateid. Aga kas ma pean selleks „teatrisse“ tulema, et jõge vaadata? Näitlejatel oli ka väga raske, Katariina Unt andeka näitlejana oleks oma armastuse Ebeni vastu suutnud kindlasti välja mängida, kui tal oleks olnud mängukohaks intiimne saal, mitte häirivate lisateguritega vabaõhulava. Nagu Abbie Ebeni juurde oma armastusejutuga läks, hakkas mees taevasse vahtima (seal lendasid pääsukesed ja tegid looduslikku kontserti) ning teatas, et küll on ilus! Ja mingeid jalakaid seal ka polnud. Kui ikka on võimalus mängida väljas looduse keskel, siis oleks võinud otsida koha, kus on jalakad, kui see on selline harv tükk, kus on ühe puu nimi märgiliselt sees. Näitlejate tekst ei kostunud, kohe kõrval voolava kiirevoolulise jõe vulin mattis nende hääled päris tihti oma voolu alla, lisaks linnud ja küllalt kõva tuul, mis samuti teksti edastamist häirisid. Ja seda külma jõeveega mängimist oli soojale õhtule vaatamata siiski päris kõhe vaadata. Mis veel siis olla võib, kui väljas on 17 kraadi ja vihma kallab? Vaesed näitlejad peavad poolpaljalt ringi jooksma ja suuri tundeid mängima, mis neil isegi vähema arvuga segavate faktoritega välja ei tulnud.

Undiin

Jean Giraudoux „Undiin“, lavastaja Ain Mäeots, Emajõe Suveteater Kunagi Tartu perioodil, kui peaaegu iga päev sai teatris käidud, oli „Undiin“ Mäeotsa esimeses versioonis esimene lavastus, mida teist ega mitmendat korda vaatama minna ei tahtnud. Muid asju sai vahelduva eduga ikka mitu korda käidud vaatamas, „La Manchat“ muidugi peaaegu iga mängukorra ajal, teisi asju vähem, aga ikka korduvalt. „Undiin“ aga tundus toona totaalne jama, mida rohkem kindlasti näha ei taha. Seal oli hästi pime ja sünge lavastus, eriti midagi ei toimunud ja dialoog tundus toona jube igav. Nii et peaaegu 4 tundi tuli saalis piinelda, mingi varajane „Õitseng“, kuigi seal oli vähemalt see võimalus, et oli 2 vaheaega ja oleks saanud vahepeal ära minna, aga siis meil veel sellist kommet ei olnud, et kui ei meeldi, läheme ära. Täna olin siis valmis taas kannatama, tulin seda tükki vaatama kindla teadmisega, et väga hästi läheb, kui ma 2 vaatust vastu pean, päris lõpuni kindlasti vaadata ei viitsi, kõige tõenäolisem, et kibelen juba pärast esimest vaatust minema. Aga kui mäng lahti läks, oli selline lust ja trall, et täitsa lõbus oli. Ja täiesti tuttav tekst, tundsin sellest ühest vaatamiskorrast ära, isegi konkreetsed stseenid tulid silme ette, kuidas seda asja ütles Olmaru Undiinina ja seda Kaljujärv Hansuna, aga kuidagi hoopis teine tase oli. Kõik oli hästi lõbus, süngusest ei jälgegi. Sellele tükile tuli kindlasti kasuks, et seda vabas õhus mängiti – puudus võimalus lava pimendada, Vanemuises toimunud etendusest ongi põhiliselt meeles, et lava oli kogu aeg hästi pime, täisvalgusega stseene peaaegu polnudki. Ja veel on sealt meeles, et lossistseenis oli Olmaru Undiinil mingi totter jänesekõrvadega kostüüm seljas. Helena Merzin oli lapseootel, kui ta Berthat mängis ja see andis minu jaoks loo mõttestamisel uue tasandi. Kuigi tegelikult ei oleks pidanud seda märkama, et Bertha on lapseootel, sest tekstist lähtuvalt ta seda ei ole (aga täna jäi kolmandas vaatuses stseenis enne pulma meelde siiski tekst, kuidas Bertha räägib pojast, keda ta Hansule kannab). Vanemuises mõistsin ma seda lugu siis nii, et Hans on igavene kaabakas, pani Bertha paksuks, läks metsa oma vaprust tõestama, nägi seal teist tibi ja armus temasse, nii et vaese Berthakese maha jättis. Undiini kasuvanemad, kes hiljem üllatuslikult teatavad, et on kuningatütar Bertha pärisvanemad, rääkisid omavahel Võru murret, teistega suheldes said nad ikka päris ilusti kirjakeeles räägitud. Juss Haasma ja Sandra Uusberg olid Hansu ja Undiinina hästi sümpaatne paar, mängisid väga hästi ja Hansu puhul lõi kogu aeg välja tema lõpufraas, mis on ühtlasi ka televisioonis jooksvasse reklaami valitud: „Minu nimi on Hans, mul on selles loos ka oma osa täita, pean seal natuke lolli mängima“ või midagi sellist. Eks ta üks suuremalt jaolt lollimängimine oligi, aga väga tabava tekstiga. Eriti hea oli Undiini õukonnale esitlemiseks ettevalmistamine kammerhärra Raivo E.Tamme poolt. Mängukoht ise oli muidugi täiesti jube, liivane väli, nagu liivarand, kus vaesed näitlejannad pidid oma uhketes kõpskingades ja sukkades kalpsama, veel hullem publiku poole pealt, kutsutakse inimesed teatrisse, selge see, et nad ei pane ennast riidesse nagu kartulipõllule minnes, vaid ikka natuke uhkemad või päris uhked riided selga ja siis käi seal mööda liiva!!!! Õudne! Jube oli ka varemete kõrgustesse vaadata, mulle oli kogu aeg kõditav, et kas tänane päev jääb minu elu viimaseks, kui sealt ülevalt nüüd mõni kivi peaks alla sadama. Ja sellistes tingimustes peavad inimesed 3 tundi istuma ja endas valitsevate hirmudega võitlema. Näidati ilusat autot ja naistel olid õukonnastseenides ka ilusad kleidid, mille vaatamiseks piisavalt aega oli, s.t. näitlejannad nendes piisavalt kaua „laval“ viibisid.

Röövlitütar Ronja

A.Lindgren-A.Enckell „Röövlitütar Ronja“, lavastaja Kalju Komissarov, Endla Täitsa nitševoo asi oli, isegi tiinekatele meeldis. Tantsiti ja lauldi, kõik olid sellised talutavad, vastu ei hakanud, aga ka ei midagi erilist. Kolu Peri arvasin ma mängivat Arvi Mägi, aga kavalehest selgus, et see on hoopis Jaan Rekkor. Selles lavastuses ei olnud Kolu Per ka mingi eriline kuju, igal juhul Emajõe Suveteatri eelmise sajandi lavastusest Aivar Tommingase esituses jäi ta väga eredana meelde, sellele esitusele ei küündinud Rekkor ligilähedalegi. Väga ilus oli lavakujundus, nii et nad oleksid võinud seal laval teha, mida tahes, vahepeal tegidki, sest lavakujunduse detailid olid nii köitvad, et paelusid tähelepanu palju rohkem kui näitlejate mäng. Suurem osa lavast oli tühi, ees oli väike „auk“, rohelise riidega kaetud, hajali kividega ümbritsetud. Sealt tulid välja hallvanakesed ja toimusid mõned metsastseenid. Tagalaval oli kaheks poolitatud loss koos kuulsa lõhega, üle mille Ronja ja Birk karata armastasid. Karukoopa stseenideks lasti laest alla massiivsetest nööridest ämblikuvõrk.