Nukitsamees

O.Ehala, O.Luts „Nukitsamees“, lavastaja Eva Klemets, Vanemuine Täitsa vahva lavastus oli, kuigi hästi kahju oli sellest, et seda mängiti liiga kitsal väiksel laval, see oleks hästi suurele lavale sobinud, seal oleks ka rohkem tehnilisi võimalusi olnud, et metsaelu huvitavamaks teha. Praegu markeeriti metsa sellega, et koor oli riietatud puudeks-põõsasteks ja aeg-ajalt lasti laest puumaketid alla. Ja oligi kogu mets. Taustamaaling oli küll väga ilus. Tegevus toimus suure kivi ümber, mille teisel pool oli metsakollide koobas. Metsakollid olid ehtsad ugrimugrid, moor soigus ja joigus, mingeid algeid oli šamanismist, söödi ja nuusutati kärbseseent, millest oli hästi naljakas stseen, kus kollirahvas oli kaifi all ja metsa eksinud lastel olid pead kokku löödud, siis neil justkui kajas kõik peas ja tegevus toimus hästi aeglaselt ja kajades ning venitades. Nukitsameest ennast näidati hästi vähe, tal oli esitada ainult üks laul, siis oli ta veel paaris stseenis, aga muidu mässasid ikka teised ringi. Kollidel olid sarved nagu põtradel, mitte kuradisarved, nagu neid Lutsu tegelasi siiamaani visuaalselt kujutatud on. Päris palju oli uusi laule, umbes pooled olid sellised laulud, mida filmis ei olnud. Ja nendel lauludel, mis olid filmist tuttavad, olid teistsugused sõnad kui filmis. Aga täitsa tore ja vaimukas vaatamine oli, põhiline, et hea muusikaga, „Rahalaul“ ja „Laul headusest ja kurjusest“ on ühed mu lemmikud üldse, „Rahalaul“ koguni elu moto, kui õigesti see on öeldud: raha mängib elus põhirolli, raha, see on õnn ja armastus.

Misantroop

Jean-Baptiste Moliere „Misantroop“, lavastaja Lembit Peterson, Theatrum Üle ootuste hea lavastus. Kui Kadriorgu kohale jõudsin, oli selline tunne, et no milleks jälle kuhugi pooleldi linnast välja ja üldse mitte teatritegemiseks mõeldud ruumidesse. Hakkasin etendust vaatama sellise suhtumisega, et taielge taielge, mina seda pikalt vaadata ei viitsi, ühe vaatuse kannatan ära. Esimese vaatuse vahtisin põhiliselt saali, kus mängiti, seal oli väga palju kaunistusi, 2 kaminat, kummagi kamina kohal ornament kahepealiste kotkaste ja suure krooniga ja lühtriteks olid peeglite ette asetatud küünallambid. Aknaid oli ka hästi palju, ühele poole jäi rõdule viiv uks, vastassuunas teine suur uks, siis veel väiksemad uksed ja teise korruse tasandil taas aknad, kuigi nendest akendest oli aru saada, et need aknad peaksid avanema siseruumidesse. Ja teksti selle kõrvale kuulata oli ka päris vahva, Moliere on ikka omaette tase, esitus oli ka väga hea. Nii et jäin väga rahule, kuigi mingeid üle ootuste häid osatäitmisi ei olnud, aga kogu selle suhtumise juures, mis mul etenduse alguses oli, oli lõpuks ikka täitsa suur rahulolu, nii et vaheajal polnud üldse tahtmist ära minna, et saaks seda head teksti veel ja veel kuulata. Laura Peterson Celimene'ina oli väga ilus, vaatasin üle hulga aja, et ta on tegelikult üpris kena naine, kuigi lõug on liiga pikalt ette ja nina ka natuke proportsioonist väljas pikk. Lavakujundust õieti polnudki, ruumi olid toodud mõned diivantoolid ja paar lauda ja kogu lugu. Vahepeal käis laval mingi muusik, tema suhtlemist publikuga oli üpris piinlik vaadata. Kostüümid olid natuke stiliseeritud, aga jätsid odava mulje, kaltsukast kokkukorjatud kraam, oleks uhkemaid kehakatteid oodanud. Edevmeeste puhul oli värve küll palju, ühel mehel isegi pikk lakitud küüs, nagu tekst ette nägi, aga iseenesest labased kostüümid olid. Samuti Alceste'i mänginud Ott Aardam, oli üldse nagu kartulikotis, ehteks valge krae ja käiste küljes rohelised paelakesed. Naistel olid tavalised valged kleidid ja nende peale pandud suured kaskaadid riiet, et matkida barokkajastu kleitide alumist osa, neid konstruktsioone oli päris huvitav vaadata, kuidas ja millega nad kinnitusid.

Mary Poppins (Nele-Liis Vaiksoo)

P.L.Travers, W.Disney, C.Mackintosh „Mary Poppins“, lavastaja Georg Malvius, Vanemuine Ootasin midagi enamat ja olin üpris pettunud. Jälle oli kusagilt ammusest noorusest meeles, et siin on hästi palju ilusaid lugusid, kuigi 90ndatel nähtud „Mary Poppinsi“ lavastuse rikkus ära Poppinsit mänginud Piret Rauk oma möödalaulmisega. Vähemalt siis tundus see mulle nii, aga tagantjärele tundus see ammune lavastus kuidagi nostalgiline, seal oli nii ilusti välja mängitud Mary ja Berti varjatud armastus ja nii kahju oli Bertist, et ta on ometi Marysse nii armunud, aga naine lihtsalt pirtsutab ja lendab oma vihmavarjuga ringi. Muidugi olid meeles ka võrratu film võrratu Julie Andrewsiga ja veel paremini oli meeles jamafilm Natalja Andreitšenkoga, aga peale tänast „Mary Poppinsit“ tundusid isegi kunagise Mosfilmi nõmedad laulud küllalt normaalsed, igal juhul paremad kui see sonimine, mida täna esitati. Ainult paar head lugu oli, ülejäänud oli kõik jama. Võib-olla on asi selles, et ma ei suuda tabada „Mary Poppinsi“ kui kirjandusliku kangelase või üldse karakteri võlu. Minu jaoks on ta mingi vastik ja ennasttäis mutt, kes sõidab käsipuusid mööda trepist üles ja lendab vihmavarjuga ringi, aga tema hoole all olevad vaesed lapsed peavad nööri mööda käima. Neile ei õpeta ta ühtegi võlutrikki, ainult hullutab neid oma maagiaga, aga jääb kõige selle juures hästi külmaks ja kaugeks. Selline küllalt ebameeldiv tegelena. Kuigi Julie Andrewsi mängituna oli ta isegi meeldiv, Natalja Andreitšenko meeldis rohkem oma välimuse poolest, et nii ilus naine, aga mängib nii vastikut kuju. Nõukogudeaegse filmiga seoses, mis oli ka esimene kohtumine Mary Poppinsi kui tegelasega, jäi meelde, et see kõik tundus nii vale ja utoopiline, eks ma olin siis korralik sotsprodukt, kes ei saanud sellisest elukorraldusest aru, et on mingid pangad, pank oli sellel ajal ju täiesti tundmatu sõna. Et on perekond, kus ema istub kodus, aga lastega tegeleda pole tal aega ja palgatakse hoidjaid ja siis palgatakse veel selline vastik tädi nagu Mary Poppins. Kõige jäledam selles filmis oli elusuurune kassikostüümis mees, kes kuskil ballil lastele õhupalle jagas, see oli täielik õudus! Lavastuses tuli laste traagika eriti hästi esile, nii et minu jaoks oli see üks äraütlema kurb lavastus. Kuigi nende emakene rõhutas kogu aeg, et pole oluline, kui isakene tööst ilma jääb, pole oluline, et me laostume, et me peame oma kodukesest ära minema, pole oluline, et meil pole raha, kõige olulisem on, et me oleme üksteise jaoks olemas ja meil on olemas midagi väga hindamatut – armastus. Aga tegudes seda armastust polnud üldse näha. Sellel emal ei olnud isegi nii palju armastust, et oma lapsed üles nende tuppa saata, nendega seal istuda ja mängida, ta pidi tegelema kogu aeg oma kolmanda lapse – isaga. Osatäitjatest olid ainsad nauditavad esitused koomiline teenijatepaar Bankside kodus. Neid teenijaid nähes tekkis taas küsimus, kui need Banksid nii vaesed on, kuidas nad suudavad nii palju teenijaid pidada ja nendele lisaks veel kindlasti lapsehoidja palkama peavad. Merle Jääger oli igati vurhvi täis ja tegi häid nägusid, reaktsioonid olid väga ootamatud ja õige koha peal. Meesteenijat ma alguses ära ei tundnudki, aga kuna oli meeles, et siin mängib ka Lauri Liiv, viisin lõpuks otsad kokku, et see hädapätakas, kes ainult hingamisega võib riiulid kukkuma panna, ongi tema. Vanemuise suure lava tükkide ja eriti muusikalide puhul on kahju veel sellest, et teater on nii meeletult raha peal väljas, lavastamise juures on kõige olulisem aspekt see, et tükki saaks mängida Nokias, see toob hullult raha sisse. Nii et ei saa kasutada isegi pöördlava, mis väga paljude lavastuste puhul asjale suurt kasu tooks. Üldse, nagu ma olen palju kordi kirjutanud, alati, kui lavastatakse laval, kus on pöördlava, võiks seda tehnikaimet ka kasutada. Nüüd oli jälle selline küllalt staatiline värk, lavaruumi täitsid raamatukaaned, mida kahele poole lava avati ja siis seal vahel tegevust näidati, suletud kaante taga muudeti lavakujundust. Isegi midagi pöördlava moodi oli juurde ehitatud, laval liikuv konstruktsioon, mida ühte või teist pidi pöörata, aga see kõik polnud see. Just sellise lavastuse puhul, nagu lugu Mary Poppinsist, oleks pöördlavast väga palju abi olnud, kasvõi lendamise matkimisel, praegu jäi see tagalava ülemises ääres toimunud tõstmine küll üsna mannetuks. Mõned massistseenid olid päris head, muusikalid on ikka selline žanr, kus tuleb massiga peale minna, võimalikult suur koorikoosseis ja tantsijate arv välja tuua, siis on efekti. Praegu oli tegemist üpris kammerliku lavastusega, kus enamustes stseenides väike koosseis, ainult korstnapühkijate tants ja Supernali väga tore ekstra ülivõrdes olid suurema massiga kaetud. Päris ilus oli Mary Poppinsi laul „Üleni veatu“, aga seda esitati nii vähe, et see ei jäänud isegi meelde, suure vaevaga suutsin seda hiljem meenutada. See-eest korduvalt kõlanud „Chim Chim Cher-ee“, „Tähelaul“ ja „Suhkrutükk“ olid muidugi hästi meeles. „Suhkrutükiga“ seoses meenus ka kunagine menusaade „Lauluvanker“, mida söögi alla ja söögi peale näidati ja kus keegi Lenna seda laulu väga krapsakalt esitas, see oli üks väheseid laule, mis seal vaadata-kuulata kõlbas.

Salaste laulupidu

Jaan Kruusvall „Salaste laulupidu“, lavastaja Peeter Tammearu, Ugala Suur jama, aga mitte kõige hullem asi, mida ma näinud olen. Kõlbas lõpuni vaadata küll. Läksin seda vaatama, kuna seal mängib Allan Noormets, aga teda näidati ainult tüki lõpus nii umbes 10 minutit. Nii et sellest jälle see küsimus, milleks tellida kohale staar, kui talle pole õiget rolli. Noormets muidugi sobis väga sellesse räuskavasse ja parastavasse polkovnik Tolstoi osasse, aga ikkagi, sõita teisest linnast sellepärast kohale, et mingis jamas 10 minutit laval olla. Teised kõik olid sellised, et noh teeme siis selle järjekordse osa ära. Ja midagi mängida ka eriti muidugi polnud. Kuidas KGB agendid laulupeo ajal oma punkris kokku saavad, joovad ja alampolkovnikut ootavad. Paljastavad teineteise valukohti, ilguvad üksteise kallal, üritavad välja selgitada, kes neist kõige ausam mees on. Kuni tuleb alampolkovnik ja kaardid avab. Ja peale teda tuleb polkovnik ja avab alampolkovniku kohta kaardid. Ja kogu lugu. Meelis Rämmeldi Eeliot oli selle näitleja puhul esimene roll, kus ta täiesti talutav oli, selline omaette naeru pobisev vanamees, see täitsa sobis talle.

Valged daamid

Andrus Kivirähk „Valged daamid“, lavastaja Merle Karusoo, R.A.A.A.M. Täitsa hea näidend. Põhiline, ei olnud väga pikk, et oleks jõudnud ära tüüdata, ainult poolteist tundi. Väga tore oli laval näha Katrin Saukast, kes on ikka tõeline professionaal, kahju, et teda ei hinnata ja nii harva kasutatakse. Ja et ta ei ole üheski teatris koosseisuline näitleja, et teda saaks mitmes lavastuses näha ja erinevaid rolle võrrelda. Väga hea diktsiooniga, täpne, huvitavate miimidega, lihtsalt paneb ennast vaatama, isegi kui ta midagi ei tee. Tema on kindlasti üks selliseid näitlejaid, kelle puhul paus alati kannab. Isegi kui ta niisama seisab ja tühjusesse vaatab, on teda huvitav jälgida. Liis Haab sekundeeris talle ka päris hästi. Oli tore vastuseis vana Valge daami ja uue Valge daami vahel. Vana Valge daami arvates on kõik labane, inimeste elud on tühised, neil pole selliseid üleloomulikke unistusi, nagu tema armastatul oli, kes soovis käia mööda vett. Noor Valge daam räägib palju oma elust, peod, sõbrad suhtlemine, see kõik on Vanale daamile arusaamatu. Tema arvates on kõik labane. Selline hea vastasseis oli, et sai mõlemale poolele kaasa elada, et sellel on õigus ja sellel on ka õigus ja milline siis see kuldne kesktee on? Kahjuks kuldset keskteed ei olnud, tegelikkus oli see, et Vana daam on kibestunud, sest peab sajandite viisi tühjas piiskoplinnuses passima ja saab ennast mõned korrad aastas akna peal inimestele ilmutada, aga nagu selgub, ei tule inimesed lossihoovile selleks, et teda vaadata, vaid selleks, et koos olla, et koos väljas käia, et suudelda ja pärast koju minna ja telekat vaadata. Nende saatus on nüüd seal koos passida, tühjust vaadata oma minevikku meenutada ja igatseda. Nagu Vana daam ütleb, igatsus läheb aja möödudes üle, lõpuks ei mäletagi enam, et sa oled midagi igatsenud.

ABBA

Abba kontsert-tantsuetendus. Lavastaja Ruslan Stepanov, Vanemuine No oli kah. Laulude seaded olid päris huvitavad, aga originaal on ikkagi parem. No mis teha, kui ei sündinud suure Abba ajastul, et oleks saanud siis neid laule originaalis kuulata, kuigi kontsert poleks ka see ja Abba ise vaevalt teatrietendust oma lauludest oleks teinud. „Mamma Mia“ oli igal juhul parem, originaalsed laulud ja väga heas esituses. Siin jättis nii esitus, just vokaali poolest soovida, näiteks a capella lauldud „Take A Chance On Me“ läks ikka täitsa rappa. Ja sound oli liiga vali, nii ära tüütas see müra. Ilusamad inimesed oleksid võinud ka laulda, kuigi Stephen Hansen esitas „The Winner Takes It All“ tõeliselt hingeminevalt, aga seda laulu tuli suletud silmadega kuulata ja sundida ennast kogu aeg mõtlema, et ma ei meenuta Hanseni nägu! Kui Hansen esitas lavatrepil istudes teist soololaulu, siis oli tema ette jäävast sektorist täitsa kahju, kellega ta silmsidet otsis, vaesekesed, pidid seda pannkooki nii lähedalt kannatama. Kui tantsutruppi poleks olnud, siis oleks ikka väga mõttetu õhtu olnud. Tantsijaid oli hea vaadata, eriti seda, kui ühel naistantsijal tuli king keset tantsu jalast ära ja kuidas ta selle tantsu siis lõpuni tantsis. Lauljatelt oleks igal juhul rohkem liikumist, mitte enda eksponeerimist oodanud. Õnneks ei olnud pikk üritus, kui piirduda ainult ametliku programmiga. Pärast kavas olnud laule ei tahtnud need edvikud kuidagi lõpetada, isegi lõõtsaga Tarmo Leinatamm tiriti orkestriaugust lavale esinema. Sellesse programmi kõige sobivamat laulu „Happy New Year“ aga ei esitatudki. Lauljad ajasid ainult närvi sellega, et jäid minu lemmiktantsijatele ette, nii et ma ei saanud neid üldse korralikult vaadata.

Viies kolonn

Ernest Hemingway „Viies kolonn“, lavastaja Ingo Normet, Eesti Draamateater Seni nähtud Hemingwayst laval vaid üks dramatiseering - „Ja päike tõuseb“. Hemingway ei ole loomulikult minu lemmikautor, iseenesest on mul teda isegi raske kirjanikuks nimetada, sest tema looming on minu jaoks nii jama, et ei kutsu üldse lugema. Kooli ajal sai kohustusliku kirjandusena see ära talutud, aga kõik need sõjapajatused, poliitilised mängud ja eriti merel ühte kala püüdev vanamees tundusid ikka ääretult nõmedad. Eks see muidugi tore on, et meie eluajal näidati ja mängiti ära ka see üksainumas Hemingway näidend, aga juba kirjanduslikult pole tegemist mitte just kõige parema tekstiga. Mis kinnitab ka minu arvamust, et Hemingwayd peetakse täiesti teenimatult kirjanikuks. Ta võiks olla mingi kohaliku tähtsusega autor, aga tema maailmakuulsus ja loetavus on mulle küll arusaamatud. Ühtlasi on Hemingway ka hea näide sellest, mida ma alati olen arvanud, et Nobeli kirjanduspreemia on märk sellest, et tegemist on eriti jama kirjanikuga, keda kindlasti ei tasu lugeda. Ja lavale pandult on see „näidend“ veel mannetuma. Hea muidugi, et ka Raivo Trassile lõpuks kandev peaosa usaldati, aga ta ei kanna seda välja. Tegevus toimub kodusõjaaegse Hispaania ümberpiiratud Madriidis. Mingi osa inimesi on sinna sisse eksporditud. Kes tegeleb vastuluurega, kes kirjutab sõjast. Hotelli on kõrvaltubadesse sattunud elama Dorothy ja Robert, alguses on Dorothy teise mehega, aga juba esimese stseeni lõpuks lööb Robrert Dorothy üle. Edasi hakkavad nad koos elama, Dorothy endine mees visatakse välja. Elavad nagu visiitabielu, mitte pärisi ühes toas, aga „sviidis“, kus saab ühest toast teise liikuda. Ja Robert tegeleb selle kõrvalt sõjaliste asjadega, võtab vastu seltsimehi ja ajab vaenlasi taga. Palju tegelasi oli, aga nad kõik olid kuidagi tarbetud. Ja eriti midagi ei toimunud, loll dialoog ja tühjus. Täitsa igav hakkas, kannatasin esimese vaatuse kuidagi ära ja siis tulin sealt tulema.