Liftieitaja

Bengt Ahlfors „Liftieitaja“, lavastaja Lasse Pöysti, Helsingi Linnateater

Natuke enne etenduse algust viisin otsad kokku, et ma olen ju seda näidendit, küll ainult esimest vaatust, sest ma ei viitsinud seda lõpuni vaadata, juba näinud. Nimelt mängis meie maal seda kunagi Lembit Ulfsak nimetuse all „Minu kallis lift“. Lasse Pöysti pani imetlema oma vitaalsust. Kuigi üle 80 aasta vana, aga väga liikuv, nagu tal poleks üldse vanaduse koormat õlul. Väikesed viperused tekstiga küll olid, tal oli kaasas isegi tekstiraamat, kust ta vahepeal sõrmega jälge ajas, et õige koht üles leida ja aru saada, mida edasi öelda, aga esitus oli ikkagi suurepärane. Ja Pöysti mängis need oma apsud väga osavalt välja. Eriti tore oli, kui ta rääkis sapiselt kellestki õest, kes tegi talle etteheiteid, et tal on mäluga probleemid. Ja siis haaras tekstiraamatu järele, vaatas sealt õige teksti järele, et nojah, seda ma ju tahtsingi öelda, ja siis näidendi tekst edasi.
Mehe elus on olnud üks suur armastus – Grace Kelly. Eriline suhe on tal ka liftiga, mida ta kutsus Enokiks. On kogu elu natuke lifti peljanud, siis sellega sõprust otsinud, aga lõpuks keelas arst tal tervislikel põhjustel lifti kasutamise, nii et liftiga suhtlemine on tal jäänud ainult välispidiseks. See osa, mis mul eesti näidendis nägemata jäi, koosnes enamjaolt mehe tutvusest lõbutüdrukuga, kelle juurde ta läks, et oleks kellegagi suhelda ja siis see lõbutüdruk juhuse tahtel ka tema ukse taga käivaks postiljoniks osutub. Mehel on kombeks käia aeg-ajalt ka pulmades ja matustel kontvõõraks, kuigi ta piirab ennast selles „lõbus“, mitte tihendamini kui üle 3 nädala. Lõpuks satub ta ka selle tüdruku isa matustele. Suurema osa näidendist vaatasin aga seda, et laval on Lembit Eelmäe. Mõne nurga alt oli Lasse Pöysti meie lahkunud näitlejaga ikka väga sarnane. Aga teise nurga alt jälle täiesti teine inimene.