Gorjuhhino küla ajalugu

A. Puškin „Gorjuhhino küla ajalugu“, lavastaja Andrei Andrejev, Riiklik Puškini Teatrikeskus

Arvasin, et see on igavene jama, mingi Puškini iidvana tekst mingist lollist külast, aga näitleja Sergei Barkovski suutis kõik selle väga huvitavaks mängida. Mänguruumi täitis üks suur kapp, kus see näitleja magamas käis või selle avatud riiuli peal istus, vahepeal kujutas kapp aga troikat, millega jutustuse kangelane oma isaküla poole kihutab. Barkovski mängis palju nukkude ja igasuguste muude atribuutidega, pakkus publikule koguni viina juua. Kui üks inimene, kes publiku hulgast üleskutsele Gorjuhhino terviseks juua vastas ja pitsi tühjendas, kõlas selles teatrikülastaja suust üllatunud hüüe, ta oli kindel, et tegemist on veega, kuid näitleja pakkus talle ausat kaupa, nagu ta isegi ütles „tõeline Gorjuhhino viin“. Tekst ise oli küll natuke liiga keeruline ja arhailine, kiire esituse tõttu läks ka palju kaotsi, sest seda kõike koos, lisaks veel muusika või tumendatud ruum ja näitleja liikumine, oli liiga raske hoomata, aga minu meelest oli kunstiliselt tegemist festivali ühe parima lavastusega.