Seela Sella Stand up

„Seela Sella Stand up“, lavastaja Leena Tamminen, KP-Ideat Väga tobe vanamutt absoluutselt arusaamatute naljadega. Tema kaasmaalased, keda saalis oli ka valdav enamus, said tema naljadest paremini aru, kohati oli kuulda suisa homeerilist naeru. Aga mind ei võtnud ükski kild isegi muigama, naermisest rääkimata. Pigem oli naljakas vaadata laval seisvat (vist) lavastajat, kes mängis politseinikku, nii et päris monoetendus see siiski ei olnud, laval oli 2 inimest ja teine inimene isegi rääkis. Lavasta oli kogu aeg nüri näoga laval ja vaatas tuhmi pilguga vanamutti, et kaua sa mulised siin. Vahepeal isegi haigutas ja tukastas tema igava jutu peale. Mul oli täpselt samasugune reaktsioon. Kuigi Seela üritas nalju eestlastele arusaadavamaks teha, põimis oma pajatustesse isegi kohalikke olusid ja staaride nimesid sisse, läbi käisid Tanel Padar ja Lea Liitma ja kes kõik veel, ikka oli see kõik täitsa nüri. Õnneks ei kestnud see komejant kaua, nii et ei pidanud pikalt kannatama. Vahepeal Seela laulis mingeid tobedaid laulukesi, pigem kupleesid, lavastaja saatis teda tuubal. Alguses tuli Seela lavale keskmise pikkusega mantlis, mille alt siiski välja paistis, et tal on pantaloonid ja sukad jalas. Hiljem heitis ta mantli seljast ja jäi lavale väga tobedas pesus, korsett ja kätised ja mis seal komplektis kõik oli, see ei olnud isegi naeruväärne, vaid täiesti tobe.

Lilled Algernonile

Daniel Keyes „Lilled Algernonile“, lavastaja Kertu Moppel, Rakvere Teater Charlie Gordon on 32-aastane ja tema IQ on 68. Enam-vähem nagu Forrest Gump. Charlie'le tehakse keeruline ajusiirdamise operatsioon, isegi hiired on temast targemad, nii et talle siirdatakse hiire aju ja Charlie'st saab kohe geenius. Paari tunniga on tal selge lugemine, paari päevaga kirjutamine, edasi tulevad juba kõrgteaduslikud tööd, kuni siis ühel päeval kõik jälle pöördub ja Charlie'l algab taandareng. Lõpuks on ta jälle see Charlie, kes ta oli alguses. Charlie viimane palve enne lavalt lahkumist on tema raviarstile, et see viiks ikka lilli hiir Algernoni hauale. Kannatas lõpuni vaadata küll.

Kõik on täis II

Becky Mode „Kõik on täis“, lavastaja Priit Pedajas, Eesti Draamateater Nagu eelminegi kord, ainult ülivõrdes elamused. Taavi Teplenkov mängis kõike nii naljakalt, tekst oli hea, tegemist oli ikka tõelise lavastusega, et oli vaeva nähtud dekoratsioonide ja kõigega, mitte nii nagu enamus monotükke, et põlve peal kokku klopsitud ja hädapäraste vahenditega mängitud. Hästi lahe, sai jälle südamest naerda.

Lysistrata

Aristophanes „Lysistrata“, lavastaja Christos Nikopoulos, Boris&Konsorten Andis ikka kannatada, 2 pikka ja jama mono tuli ära vaadata, et ühte head tükki ka lõpuks näha. See oli tõeline pärl, üks andekamaid sellel festivalil. Esitaja Alexej Boris mängis väga vaimukalt ja üldse mitte labaselt nii mehi kui naisi. NO Teater (ja teised teatrid ka, kes kavatsevad tulevikus antiiktragöödiaid mängida) võiksid õppust võtta, kuidas antiiktragöödiat esitada, et see publikule tapvalt igav ja valus katsumus ei oleks. Teksti oli küll muudetud ja väga palju kärbitud, aga see kõik tuli suuresti kasuks. Kõige parem oli Alexej kõne peale aplausi: tavaliselt mängib ta seda etendust ilma tõlketa ja siis peale ühte etendust tuli tema juurde üks poiss, kes ei saanud aru, mis toimus ning esitas oma nägemuse, kuidas tema Alexej esitusest aru sai. Tema visioonis mahtus tegevus koonduslaagrisse, tegelasteks homoseksuaalid – osad mehed olid kuidagi väga naiselikud. Alexej mängis tühjal laval, abivahenditeks ainult loetud plastkastid, millega ta kujutas mida iganes, isegi rasedust. Eriti andekas oli meeste vinnis riista kujutamine – toogat kujutava lina all ettetõstetud käed, vastavalt siis tegelase meheau pikkusele kas väga ette sirutatud või mõõdukalt kõhu kohal rippumas. Ka erinevaid mehi ja naisi, keda mees kujutas, kehastas ta väga erinevalt, näiteks üks kurblik naine istus kasti peal ja enne tema mängimist tõi Alexej alati kuuldavale südantlõhestava ohke, manades näole jubeda kannataja miimi. Väga vinge lugu, naljakalt ootamatu lahendus – vaadates kavast, et järgmisena on tulemas antiiktragöödia, mõtlesin ma, et see tänane festivalipäev on ikka tõeline kannatusterada, antiiktragöödia ka veel otsa! Kujutasin ette, et kui see polegi antiigi originaalesitus ühe inimese mänguna, siis on seal midagi väga rasket ja painavat, et keegi mängib Lystistratet ja tema kannatusi ja igasugust filosoofiat, aga tõeliselt meeldiv üllatus tuli selle etenduse näol. Lisaks veel üks parimaid esitajaid näitlejameisterlikkuse poolest, tõeline meister.

Kontrabass

Patrick Süskind „Kontrabass“, lavastaja Stepane Alvarez, Theatre du Pont Toumant Teine ajuvaba mees otsa – Thierry Remi Prantsusmaalt. Kontrabassimängija isikliku ja muusiku elu valud, kui ajuvaba pill on kontrabass, sellele pole kirjutatud ühtegi korralikku soolokontserti ega -pala. Pill on nii suur, et ahistab igas mõttes, seda on füüsiliselt raske mängida, lõhub sõrmed ära, kodus seistes on see igal pool risti jalus ja tuleb olla ettevaatlik ja ettenägelik igas oma liigutuses, et mitte pilli ära lõhkuda. Või pilliga väljas olles, tuleb võtta endalt seljast palitu ja eelkõige pilli soojendada, mitte oma kehatemperatuurile ja vajadustele mõelda. Ka intiimelus on mehele kontrabass tähtsam, mulle tundus, et talle meeldiski kontrabassi karata, nagu ta seda näitlikult nii loomulikult mitmel korral esitas, et õhkamine sopran Sarah' järele oli lihtsalt mask. Nagu selline suhtumine, et kõik mehed ju armastavad mõnda naist, igal mehel on oma unelmatenaine, mul peab siis ka olema. Muid peetakse pedeks. Antud juhul siis mitte homoks, s.t. omasooiharaks, vaid pedeks, nagu kasutatakse väljendit autopede või jõulupede, tema oli siis pillipede. Laest lastakse alla midagi triikimislaua moodi, pigem küll pesukuivatusrest, mille peal kontrabassimängija oma särki triikima hakkab. Tegelikult hoiab triikrauda ühe koha peal ja kui särgi selga paneb, ilutseb selja peal pruun triikraua jälg. Andis ikka kannatada peaaegu 2 tundi seda haiget etlemist, kohe esimese veerandtunniga tüütas täiesti ära, oleks võinud teha lühemalt ja konkreetsemalt: mina olen kontrabassimängija, „triikida“ särki, karata pill, paar sõna Sarah'st ja finita la commedia.

Rekvisiitori tähetund

Eberhard Streul „Rekvisiitori tähetund“, lavastaja Margo Teder, VAT Teater Ääretult ajuvaba mees ja ajuvaba esitus. Ajuvaba lugu ka: inimesed tulevad teatrisse, istuvad juba saalis, kui lavale tuleb oma asju toimetav rekvisiitor, ehmub, et inimesed on saalis ja tuleb välja kohutav eksitus – tänane etendus jääb ära, aga publikut pole sellest teavitatud. Rekvisiitor võtab siis ohjad oma kätte, teeb rahvale lolli šoud. Natuke teooriat sellest, kes on rekvisiitor ja mis on rekvisiit, siis juba etlemine sõna kõige otsesemas mõttes. Rekvisiitor teab kõige paremini, kuidas peab mängima, nii draamat, ooperit kui ka balletti. Teeb Carmen Mikiveri nähes järele Mikiveri surematut „Te olete i-me-li-ne naine!“. Siis laulab mõned ooperiaariad, nende ajal on mõnus kuulata ilusat muusikat, aga etlemine ja laul rikuvad paljuski ka hea muusika kuulamise elamuse ära. Kui siis rekvisiitor kõige lõpuks balletini jõuab, läheb asi juba päris piinlikuks.

Sweet (Magus)

Marina Steinmo, Charlotte Engelkes „Sweet (Magus)“, Astarte Productions Järjest sattusid esinema festivali ilusaim mees ja ilusaim naine. Charlotte Engelkes oli nagu mingi kõrgem klass nii oma välimuse kui ka mängu poolest. Tohutult ilus naine, pikk, pikkade lopsakate juustega, huvitava näoga ja oskas selle näoga väga omapäraseid miime teha. Mõni miim tegi teda küll koledamaks, aga nii ilusa inimese puhul on isegi kole miim kuidagi talutavam. Charlotte mängis naist, kes kehastub üllatustüdrukuks, selleks, kes sünnipäevatordist vahusena välja kargab. Omapärane. Eriti imetlusväärne oli, mida Charlotte oma abaluudega suutis teha. Sellele oli üles ehitatud terve omaette tantsustseen, kui Charlotte oma pikad juuksed selja pealt ära koristas ja abaluukunsti demonstreerima hakkas. Surus luud koonustena välja, siis jälle sisse. Vasak luu ette, parem luu sisse, parem luu ette, vasak luu sisse, siis mõlemad luud korraga sisse-välja. Täitsa tsirkus kohe.