Ebahaige

Moliere „Ebahaige“, lavastaja Ago-Endrik Kerge, Vanemuine

Nagu ma seda reklaami lugesin, et Vanemuine lavastab ühe suvelavastusena „Ebahaige“, olin kindel, et midagi asjalikku sealt ei tule. Selleks peab ikka Nüganen olema, et igasugu aegunud ja jamadest tekstidest midagi tõeliselt huvitavat ja vaatemängulist teha. Lootsin küll kuni viimase hetkeni ja läksin muidugi ainult sellepärast vaatama, et Moliere ja Tommingas, väga hea näitleja, kes ei suuda ka kõige kehvemat tükki ära rikkuda, ja Moliere'i näeb üldse meie teatrites harva, aga pidin ikkagi pettuma. Siis veel hunnik negatiivseid arvustusi peale tüki väljatulekut, nii et ega polnudki midagi imestada. Ühest vaatusest piisas, mis nad seal teises vaatuses ikka nii teistmoodi teevad, ikka lollitavad ja taidlevad samamoodi, kuni ebahaige tütred õigetesse paaridesse saavad. Liisa Pulk mängis teenijanna Toinette'i tõesti hästi, tema oli ka ainus, keda arvustustes positiivselt esile toodi. Kuigi minu meelest ei olnud Tommingal ka midagi häda, ikka selline tavapäraselt tasemel ja sobis väga hästi seda omapärast veidrikku Argani mängima. Sellest lavastusest jäi silma, et tegemist oli tõeliselt ebahaigega. Tõelise spekulandiga, kellele meeldib haiget teeselda, seda nautida, et tema ümber on hulgaliselt tema eest hoolitsevaid inimesi, kes iga tema kapriisi täitma ruttavad. Ja mängivad kaasa seda mängu, et usuvad, et nende isand on tõesti haige. Kuigi mees suudab kobedalt ringi kepsutada ja tantsugi lüüa. Ja trobikond arste, kelle kõige hullemad diagnoosid, mis teise inimese nutma paneksid, kui arst talle sellise surmaotsuse näkku ütleks, kõlavad Argani kõrvus kui kõige kaunim kiidulaul.
Liikumise poolest oli ju iseenesest täitsa hea lavastus, kogu aeg toimus midagi, rotundi ümbrus, kus etendust etendati, oli kogu aeg täidetud mitmete tegelastega, nii et sai teksti kõrvalt jälgida, mis mujal toimub, mis teiste tegelastega toimub, mis sepitsusi Argani ümber tehakse. Oli plaanipärast liikumist, tantsulist osa ja isegi laulu, oli niisama taidlemist, mis mõjus ootuspäraselt, et muidu igavavõitu teksti millegagi täita. Arusaamatuks jäi küll see, miks Argani noorem tütar oli päris lapseks tehtud, hüppas hüppenööriga ringi, sõi pulgakomme, käitus infantiilselt ja isa saatis teda kogu aeg mängima, kuigi tegevuse poolest näib tüdruk sellest east väljas olevat, on ju talle isegi kosilane näidendis ette nähtud. Palju mängiti lava erinevatesse otstesse asetatud pöördustega ja niisama lavalt läbijooksmise sahmimisega. Eriti tore oli vaadata, et kahel naistegelasel oli riietus toon-toonis, nii kleit, muud aksessuaarid, kuni kingade-sukkadeni välja. Kahju, et seda värvigammast kinnipidamist ei jätkunud kõigi naistegelaste jaoks. Huvitav oleks olnud näha sügavroosakaslillat värvi sukki, sellist värvi, nagu oli Argani noorema tütre kleit, kellele kahjuks jalga olid pandud valged sukad. Aga jah, lõpuni vaatajat minust ei olnud, sest asi on ju ette teada, tekstki enam-vähem selge. Mõistuse häält Toinette'i oli küll huvitav kuulata ja vaadata, kuidas ta ütles välja selle, mida kõik Argoni lähikondsed mõtlesid, aga mitte keegi härrale seda välja öelda ei tihanud, sest muidu oleks kaotanud trobikond arste oma hea teenistuse. Tuli meelde, kuidas ülikooli ajal Toinette'ist räägiti, et ta oli ka Moliere'i kaasaegse ühiskonnakriitika väljendaja, näidates ühiskonnale kätte nende valukohad, mis meie ajal muidugi enam tekstiliselt kõlapinda ei leidnud. Samas, vähe sellest, et vaadata oli pisut igav ja kõik tundus labane, siis labasuse ja võiks öelda isegi rõveduse tipp oli Toinette'i kaltsuga toimetamine. Teenijanna käib ringi kogu aeg ühe kaltsuga, millega ta küll endale tuult lehvitab, endal üle näo tõmbab, kellelgi sellega suu puhtaks pühib, kuid samas pühib ta selle kaltsuga ka oma isanda tagumikku ja loputuskasti, kuhu väljaheiteid valab. Ikka päris südant pahaksajav oli kogu aeg seda kaltsu igal pool lehvimas näha.