Moliere „Ebahaige“, lavastaja Ago-Endrik Kerge, Vanemuine
Nagu ma seda reklaami lugesin, et Vanemuine lavastab ühe suvelavastusena „Ebahaige“, olin kindel, et midagi asjalikku sealt ei tule. Selleks peab ikka Nüganen olema, et igasugu aegunud ja jamadest tekstidest midagi tõeliselt huvitavat ja vaatemängulist teha. Lootsin küll kuni viimase hetkeni ja läksin muidugi ainult sellepärast vaatama, et Moliere ja Tommingas, väga hea näitleja, kes ei suuda ka kõige kehvemat tükki ära rikkuda, ja Moliere'i näeb üldse meie teatrites harva, aga pidin ikkagi pettuma. Siis veel hunnik negatiivseid arvustusi peale tüki väljatulekut, nii et ega polnudki midagi imestada. Ühest vaatusest piisas, mis nad seal teises vaatuses ikka nii teistmoodi teevad, ikka lollitavad ja taidlevad samamoodi, kuni ebahaige tütred õigetesse paaridesse saavad. Liisa Pulk mängis teenijanna Toinette'i tõesti hästi, tema oli ka ainus, keda arvustustes positiivselt esile toodi. Kuigi minu meelest ei olnud Tommingal ka midagi häda, ikka selline tavapäraselt tasemel ja sobis väga hästi seda omapärast veidrikku Argani mängima. Sellest lavastusest jäi silma, et tegemist oli tõeliselt ebahaigega. Tõelise spekulandiga, kellele meeldib haiget teeselda, seda nautida, et tema ümber on hulgaliselt tema eest hoolitsevaid inimesi, kes iga tema kapriisi täitma ruttavad. Ja mängivad kaasa seda mängu, et usuvad, et nende isand on tõesti haige. Kuigi mees suudab kobedalt ringi kepsutada ja tantsugi lüüa. Ja trobikond arste, kelle kõige hullemad diagnoosid, mis teise inimese nutma paneksid, kui arst talle sellise surmaotsuse näkku ütleks, kõlavad Argani kõrvus kui kõige kaunim kiidulaul.
Liikumise poolest oli ju iseenesest täitsa hea lavastus, kogu aeg toimus midagi, rotundi ümbrus, kus etendust etendati, oli kogu aeg täidetud mitmete tegelastega, nii et sai teksti kõrvalt jälgida, mis mujal toimub, mis teiste tegelastega toimub, mis sepitsusi Argani ümber tehakse. Oli plaanipärast liikumist, tantsulist osa ja isegi laulu, oli niisama taidlemist, mis mõjus ootuspäraselt, et muidu igavavõitu teksti millegagi täita. Arusaamatuks jäi küll see, miks Argani noorem tütar oli päris lapseks tehtud, hüppas hüppenööriga ringi, sõi pulgakomme, käitus infantiilselt ja isa saatis teda kogu aeg mängima, kuigi tegevuse poolest näib tüdruk sellest east väljas olevat, on ju talle isegi kosilane näidendis ette nähtud. Palju mängiti lava erinevatesse otstesse asetatud pöördustega ja niisama lavalt läbijooksmise sahmimisega. Eriti tore oli vaadata, et kahel naistegelasel oli riietus toon-toonis, nii kleit, muud aksessuaarid, kuni kingade-sukkadeni välja. Kahju, et seda värvigammast kinnipidamist ei jätkunud kõigi naistegelaste jaoks. Huvitav oleks olnud näha sügavroosakaslillat värvi sukki, sellist värvi, nagu oli Argani noorema tütre kleit, kellele kahjuks jalga olid pandud valged sukad. Aga jah, lõpuni vaatajat minust ei olnud, sest asi on ju ette teada, tekstki enam-vähem selge. Mõistuse häält Toinette'i oli küll huvitav kuulata ja vaadata, kuidas ta ütles välja selle, mida kõik Argoni lähikondsed mõtlesid, aga mitte keegi härrale seda välja öelda ei tihanud, sest muidu oleks kaotanud trobikond arste oma hea teenistuse. Tuli meelde, kuidas ülikooli ajal Toinette'ist räägiti, et ta oli ka Moliere'i kaasaegse ühiskonnakriitika väljendaja, näidates ühiskonnale kätte nende valukohad, mis meie ajal muidugi enam tekstiliselt kõlapinda ei leidnud. Samas, vähe sellest, et vaadata oli pisut igav ja kõik tundus labane, siis labasuse ja võiks öelda isegi rõveduse tipp oli Toinette'i kaltsuga toimetamine. Teenijanna käib ringi kogu aeg ühe kaltsuga, millega ta küll endale tuult lehvitab, endal üle näo tõmbab, kellelgi sellega suu puhtaks pühib, kuid samas pühib ta selle kaltsuga ka oma isanda tagumikku ja loputuskasti, kuhu väljaheiteid valab. Ikka päris südant pahaksajav oli kogu aeg seda kaltsu igal pool lehvimas näha.
Sunday, July 10, 2011
Petmine
Harold Pinter „Petmine“, lavastaja Heiti Pakk, Kuressaare Linnateater
Väga igav lugu oli, mille vaatamiseks oleks piisanud ühest stseenist. Lugu algab tagant poolt ettepoole, kulgedes aastast 1977 aastasse 1968. Stseenide vahel teatas küll hääl lindi pealt, mis ajal tegevus toimuma peaks, aga seda oli küllalt keeruline jälgida, sest selline repliik nagu 2 aastat tagasi ei öelnud midagi. Ma jäin kogu aeg mõtlema, mis ajast 2 aastat tagasi see nüüd on, aastast 1977 või viimasest stseenist. Esimeses stseenis saavad kokku endised armukesed, kellel oli 9 aastat suhe, aga nüüd ei ole nad juba 2 aastat intiimselt kohtunud. Naine ja 2 parimat sõpra, neist üks naise ametlik mees, teine mitteametlik. Jäin vaatama teist vaatust, sest lootsin mingit intriigi, et keegi nendest nimedest, keda seal kogu aeg nimetati, on ka näiteks ühe mehe armuke. Mehed olid kirjastajad ja siis räägiti kogu aeg nendest kirjanikest, keda nad kirjastada võtavad, oleks olnud hea lahendus, kui oleks välja tulnud, et ühel või teisel mehel on selle naise kõrvalt ka teisi suhteid, kusjuures meessuhteid. Aga ei midagi sellist. Näidati ettepoole kulgedes, kuidas see lugu toimus, kuidas mees sai kuskil salasuhte keskpunktis teada, et tema naisel on armuke, aga armuke ise saab sellest teada, et ta parim sõber tema ja oma naise suhtest teadis, alles kõige lõpus, ehk siis esimeses stseenis. Ja siis ka veel naine valetab talle, et ta pidi oma mehele sellest täna öösel rääkima, kuigi sõber-mees teadis seda juba aastaid.
Häiris veel see ebaloogilisus, et kõik stseenid ei kulgenudki varasema aja suunas. Nii olid 2 esimest stseeni ajaliselt loogilises järjestuses, kõigepealt kohtuvad naine ja armuke, siis armuke ja tema parim sõber, naise mees. Siis läheb lugu ajas tagasi. Vahepeal oli veel päris mitu stseeni, mis ajaliselt edasi kulgesid, kui abielupaar Itaalias puhkusel käib ja kõik sellele järgnev. Nii et mingit intriigi ma selles loos ei leidnud, vaid küllalt igav ja tühine lugu oli. Pikk armastuslugu, kus mulle tundus, et naine armastas oma armukest rohkem kui pärismeest, oleks tahtnud armukesega kogu aeg koos olla, temaga koos elada, aga armuke nagu ei pidanud naist millekski. Lõpus on ajaliselt päris esimene stseen, kuidas see armastuslugu algas. Sellest jäi mulje, et armuke oli nagu juhuslikult naise ära võrgutanud. Abielupaari juures on väike pidu, sõber eraldub korraks, et omaette juua, on juba piisavalt purjus. Sinna ruumi tuleb sõbra abikaasa ja sõber võtab nagu muuseas teemaks, et naine on väga kaunis ja ta armastab teda. Nii et taganemisteed enam pole, naine saab kiiresti võrgutatud ja sellest siis kõik need 9 aastat järgnevat janti, korteriüürimisi ja salakirjavahetust.
Väga igav lugu oli, mille vaatamiseks oleks piisanud ühest stseenist. Lugu algab tagant poolt ettepoole, kulgedes aastast 1977 aastasse 1968. Stseenide vahel teatas küll hääl lindi pealt, mis ajal tegevus toimuma peaks, aga seda oli küllalt keeruline jälgida, sest selline repliik nagu 2 aastat tagasi ei öelnud midagi. Ma jäin kogu aeg mõtlema, mis ajast 2 aastat tagasi see nüüd on, aastast 1977 või viimasest stseenist. Esimeses stseenis saavad kokku endised armukesed, kellel oli 9 aastat suhe, aga nüüd ei ole nad juba 2 aastat intiimselt kohtunud. Naine ja 2 parimat sõpra, neist üks naise ametlik mees, teine mitteametlik. Jäin vaatama teist vaatust, sest lootsin mingit intriigi, et keegi nendest nimedest, keda seal kogu aeg nimetati, on ka näiteks ühe mehe armuke. Mehed olid kirjastajad ja siis räägiti kogu aeg nendest kirjanikest, keda nad kirjastada võtavad, oleks olnud hea lahendus, kui oleks välja tulnud, et ühel või teisel mehel on selle naise kõrvalt ka teisi suhteid, kusjuures meessuhteid. Aga ei midagi sellist. Näidati ettepoole kulgedes, kuidas see lugu toimus, kuidas mees sai kuskil salasuhte keskpunktis teada, et tema naisel on armuke, aga armuke ise saab sellest teada, et ta parim sõber tema ja oma naise suhtest teadis, alles kõige lõpus, ehk siis esimeses stseenis. Ja siis ka veel naine valetab talle, et ta pidi oma mehele sellest täna öösel rääkima, kuigi sõber-mees teadis seda juba aastaid.
Häiris veel see ebaloogilisus, et kõik stseenid ei kulgenudki varasema aja suunas. Nii olid 2 esimest stseeni ajaliselt loogilises järjestuses, kõigepealt kohtuvad naine ja armuke, siis armuke ja tema parim sõber, naise mees. Siis läheb lugu ajas tagasi. Vahepeal oli veel päris mitu stseeni, mis ajaliselt edasi kulgesid, kui abielupaar Itaalias puhkusel käib ja kõik sellele järgnev. Nii et mingit intriigi ma selles loos ei leidnud, vaid küllalt igav ja tühine lugu oli. Pikk armastuslugu, kus mulle tundus, et naine armastas oma armukest rohkem kui pärismeest, oleks tahtnud armukesega kogu aeg koos olla, temaga koos elada, aga armuke nagu ei pidanud naist millekski. Lõpus on ajaliselt päris esimene stseen, kuidas see armastuslugu algas. Sellest jäi mulje, et armuke oli nagu juhuslikult naise ära võrgutanud. Abielupaari juures on väike pidu, sõber eraldub korraks, et omaette juua, on juba piisavalt purjus. Sinna ruumi tuleb sõbra abikaasa ja sõber võtab nagu muuseas teemaks, et naine on väga kaunis ja ta armastab teda. Nii et taganemisteed enam pole, naine saab kiiresti võrgutatud ja sellest siis kõik need 9 aastat järgnevat janti, korteriüürimisi ja salakirjavahetust.
Noor Eesti
K. Kruus, J. Rahman, E. Samolberg, J. Rohumaa „Noor Eesti“, lavastaja Jaanus Rohumaa, Rakvere Teater
Kartsin küll, et see on ilge jama, ikkagi luuletajatest, keda ma üldse ei kannata, eesti kirjandusest, mis ei ole mingi eriline šedööver, vaid ainult meile kohalikele siin mingi tähtis asi. Ja kui seda lugeda ei viitsi ja ütled välja, et see on ilge jama, siis muutud kohe mingiks rahvavaenlaseks, meie oma väike Lutsukene ja Tammsaarekene, kuidas sa ometi võid, nad on ikka suured tegijad. Aga mida nad on maailma mastaapides? Kes nad on maailmakirjanduse suurnimede kõrval? Mitte midagi ja mitte keegi. Nii et ma ei oska hinnata eesti kirjandust kui midagi väga suurt ja kõrget, vaid võtan seda kui paratamatust, et on jah meil siin sellist jama kirjutatud ja millegipärast on enamus inimesi selle üle uhked ja peavad seda väärtkirjanduseks, mida lastele koolis õpetada ja millest Eestit külastavatele turistidele rääkida.
Olin ikkagi väga rahul, et seda etendust vaatama sattusin. Kogu see miljöö oli omaette vaatamisväärsus. Romantiliselt kaunis park Rakvere teatrimaja ümbruses ja tiigi äärde ehitatud Noor Eesti maailm – omapärane puitehitis, mis moodustas ühtse kompleksi nii publiku laudteedest kui ka lavast. Õnneks oli see ikka kõik selline puhas ja kõrgkultuurne, mitte mingi maakoht kesk metsi ja põldusid, kuhu rahvast massiliselt teatrit vaatama tuuakse ja kuhu teater tegelikult üldse ei sobi. Kus võib lehm ammuda ja igasugu elukaid ringi siblida-lennata. Kuigi sääskedest polnud ka selle etenduse vaatamisel pääsu. Aga puidust ümbrus jättis ikka väga vaatamisväärse mulje, kasvõi uurida mingi igavama stseeni ajal, kui laval midagi märkimisväärset vaadata polnud, kuidas ja millistest lauajuppidest on kokku pandud lava ümbritsev sein. Õhuline sein jättis parajalt hingamisruumi, tundus ahvatlev ja huvitav, mitte ahistav, et sind on istuma pandud kuhugi kuuri.
Luuletusi loeti ka selle etenduse ajal õnneks päris vähe, nii et kannatas ära kuulata küll. Kirjandusteadlasi kuulsin peale etendust imestamas, et mõtle, kui loeti Underit, siis käis publiku hulgast läbi kahin, et kelle luule see on. Nagu kõik eestlased peaksid peast teadma kõiki luuletekste. Või need vähemalt deklameerimisel ära tundma. Kui luule huvitab, siis on loomulik jah, et tuntakse ära, aga kui igav luule mitte midagi ei paku, kui sellega ennast vaevata ei viitsi, siis on ju loomulik, et ei saa aru, mis luuletust seal parajasti loetakse. Kuigi mind see eriti ei huvitanud ka, nii et ma imestasin, et inimene, kes ei tea luulest midagi ja seda luuletust kuulis, pidi kellegi teise käest küsima, kelle luuletus see on. Vahet pole või? On mingi jama luuletus, no las loevad siis seda, kui nii väga vaja on.
Osatäitjad meeldisid väga, tänu nendele oli see jama teema ka enam-vähem vaadatav. Kuigi dramaturgiliselt oli tegemist täitsa jama looga. Koguneb mingi kamp luuletajaid, kõlama jäi ikka kogu aeg luuletamine, kuigi nad kõik ei olnudki seal luuletajad, isegi kunstnik Laikmaa oli kampa sattunud. Ja talumees oli ja lõpuks ilmus millegi pärast väike Uku Masing ka välja. Nagu lohutusauhind Underile, et see asi, mida ta ajab, on ikka õige asi, nad loovad Noore Eesti ja sellel saab olema nii palju häid tütreid ja poegi, nagu näiteks see väike poisike, kes juba 8-aastaselt midagi Confutiusest kirjutas. Mait Jooritsat Tuglase rollis poleks ilma kavalehe abita ära tundnudki. Vaatasin, et Rakvere Teatri näitlejate kõrval kasutatakse palju ka amatööre, ka Tuglast on keegi mulle tundmatu amatöör mängima pandud, aga siis hakkasin kavalehest Tuglase osatäitjat otsima ja üllatus-üllatus, hoopis Mait Joorits oli. Samuti täiesti tundmatuseni muutunud oli Lauri Kaldoja Adsonina. Ma poleks jälle ilma kavata ära arvanud, et see on Kaldsoo, kes Adsonit mängib. Poiss oli ennast selle rolli nimel suisa kiilaks ajanud! Ülle Lichtfeldt Underina oli kõige vaatamisväärsem, eelkõige muidugi tema peened kostüümid, mille loomises koguni moekunstnik Britt Samoson osales.
Seda tahaks teatritelt rohkem näha, et nad oma töösse nii palju teiste alade professionaale kaasavad, nagu praegu „Noores Eestis“ oli. Et kostüüme teeksid professionaalsed moekunstnikud, looksid iga lavastuse tarvis oma moekollektsiooni. Mitte et lavastuse tarvis võetakse teatri ammendamatutest kostüümiladude varudest eelmiste lavastuste tarvis tehtud kostüümid ja need kokku miksides midagi saadakse. Või siis kõige hullem variant, kasutatakse kantud riideid, mis ei ole üldse teatrikostüümideks mõeldud, selline hull avangard ja ökolik suhtumine, mis visuaalse poole täiesti ära nullida võib. Eraldi loojatena kasutati selles Rakvere Teatri lavastuses kunstnikku ja arhitekte, mida lavastuste juures väga harva näha võib. Ega ei tulegi meelde, et varem mõne lavastuse juures eraldi arhitektid töötanud oleksid. Ikka on olnud see lavakunstniku töö, et lavakoht miljöösse sobitada, leida kahe puu vahel sobiv plats mängimiseks või kuhugi lossivaremetesse lavaruum luua.
Kartsin küll, et see on ilge jama, ikkagi luuletajatest, keda ma üldse ei kannata, eesti kirjandusest, mis ei ole mingi eriline šedööver, vaid ainult meile kohalikele siin mingi tähtis asi. Ja kui seda lugeda ei viitsi ja ütled välja, et see on ilge jama, siis muutud kohe mingiks rahvavaenlaseks, meie oma väike Lutsukene ja Tammsaarekene, kuidas sa ometi võid, nad on ikka suured tegijad. Aga mida nad on maailma mastaapides? Kes nad on maailmakirjanduse suurnimede kõrval? Mitte midagi ja mitte keegi. Nii et ma ei oska hinnata eesti kirjandust kui midagi väga suurt ja kõrget, vaid võtan seda kui paratamatust, et on jah meil siin sellist jama kirjutatud ja millegipärast on enamus inimesi selle üle uhked ja peavad seda väärtkirjanduseks, mida lastele koolis õpetada ja millest Eestit külastavatele turistidele rääkida.
Olin ikkagi väga rahul, et seda etendust vaatama sattusin. Kogu see miljöö oli omaette vaatamisväärsus. Romantiliselt kaunis park Rakvere teatrimaja ümbruses ja tiigi äärde ehitatud Noor Eesti maailm – omapärane puitehitis, mis moodustas ühtse kompleksi nii publiku laudteedest kui ka lavast. Õnneks oli see ikka kõik selline puhas ja kõrgkultuurne, mitte mingi maakoht kesk metsi ja põldusid, kuhu rahvast massiliselt teatrit vaatama tuuakse ja kuhu teater tegelikult üldse ei sobi. Kus võib lehm ammuda ja igasugu elukaid ringi siblida-lennata. Kuigi sääskedest polnud ka selle etenduse vaatamisel pääsu. Aga puidust ümbrus jättis ikka väga vaatamisväärse mulje, kasvõi uurida mingi igavama stseeni ajal, kui laval midagi märkimisväärset vaadata polnud, kuidas ja millistest lauajuppidest on kokku pandud lava ümbritsev sein. Õhuline sein jättis parajalt hingamisruumi, tundus ahvatlev ja huvitav, mitte ahistav, et sind on istuma pandud kuhugi kuuri.
Luuletusi loeti ka selle etenduse ajal õnneks päris vähe, nii et kannatas ära kuulata küll. Kirjandusteadlasi kuulsin peale etendust imestamas, et mõtle, kui loeti Underit, siis käis publiku hulgast läbi kahin, et kelle luule see on. Nagu kõik eestlased peaksid peast teadma kõiki luuletekste. Või need vähemalt deklameerimisel ära tundma. Kui luule huvitab, siis on loomulik jah, et tuntakse ära, aga kui igav luule mitte midagi ei paku, kui sellega ennast vaevata ei viitsi, siis on ju loomulik, et ei saa aru, mis luuletust seal parajasti loetakse. Kuigi mind see eriti ei huvitanud ka, nii et ma imestasin, et inimene, kes ei tea luulest midagi ja seda luuletust kuulis, pidi kellegi teise käest küsima, kelle luuletus see on. Vahet pole või? On mingi jama luuletus, no las loevad siis seda, kui nii väga vaja on.
Osatäitjad meeldisid väga, tänu nendele oli see jama teema ka enam-vähem vaadatav. Kuigi dramaturgiliselt oli tegemist täitsa jama looga. Koguneb mingi kamp luuletajaid, kõlama jäi ikka kogu aeg luuletamine, kuigi nad kõik ei olnudki seal luuletajad, isegi kunstnik Laikmaa oli kampa sattunud. Ja talumees oli ja lõpuks ilmus millegi pärast väike Uku Masing ka välja. Nagu lohutusauhind Underile, et see asi, mida ta ajab, on ikka õige asi, nad loovad Noore Eesti ja sellel saab olema nii palju häid tütreid ja poegi, nagu näiteks see väike poisike, kes juba 8-aastaselt midagi Confutiusest kirjutas. Mait Jooritsat Tuglase rollis poleks ilma kavalehe abita ära tundnudki. Vaatasin, et Rakvere Teatri näitlejate kõrval kasutatakse palju ka amatööre, ka Tuglast on keegi mulle tundmatu amatöör mängima pandud, aga siis hakkasin kavalehest Tuglase osatäitjat otsima ja üllatus-üllatus, hoopis Mait Joorits oli. Samuti täiesti tundmatuseni muutunud oli Lauri Kaldoja Adsonina. Ma poleks jälle ilma kavata ära arvanud, et see on Kaldsoo, kes Adsonit mängib. Poiss oli ennast selle rolli nimel suisa kiilaks ajanud! Ülle Lichtfeldt Underina oli kõige vaatamisväärsem, eelkõige muidugi tema peened kostüümid, mille loomises koguni moekunstnik Britt Samoson osales.
Seda tahaks teatritelt rohkem näha, et nad oma töösse nii palju teiste alade professionaale kaasavad, nagu praegu „Noores Eestis“ oli. Et kostüüme teeksid professionaalsed moekunstnikud, looksid iga lavastuse tarvis oma moekollektsiooni. Mitte et lavastuse tarvis võetakse teatri ammendamatutest kostüümiladude varudest eelmiste lavastuste tarvis tehtud kostüümid ja need kokku miksides midagi saadakse. Või siis kõige hullem variant, kasutatakse kantud riideid, mis ei ole üldse teatrikostüümideks mõeldud, selline hull avangard ja ökolik suhtumine, mis visuaalse poole täiesti ära nullida võib. Eraldi loojatena kasutati selles Rakvere Teatri lavastuses kunstnikku ja arhitekte, mida lavastuste juures väga harva näha võib. Ega ei tulegi meelde, et varem mõne lavastuse juures eraldi arhitektid töötanud oleksid. Ikka on olnud see lavakunstniku töö, et lavakoht miljöösse sobitada, leida kahe puu vahel sobiv plats mängimiseks või kuhugi lossivaremetesse lavaruum luua.
Tuesday, June 21, 2011
Ameerika balletitähed
Ega seal Ameerikas balletist suurt ei teata. Nii palju, kui ma neid galadel tantsimas olen näinud, siis kaasaegse tantsuga võivad nad isegi väga hästi hakkama saada, aga klassikaline põhi puudub täiesti. Seda näitas ka tänane balletiõhtu. Meie mees Tiit Helimets oli nende seas tõeline täht – atleetliku kehaga, pikk, soliidne, paindlik, ilusa kehalise väljenduslikkusega. Teised olid nagu statistid ja tegid ikka päris karutantsu. Väga hästi tuli välja ainult Tarantella, aga teised numbrid olid sellised hädised. Numbreid „Bajadeerist“ oli päris piinlik vaadata, naissolist ei saanud seal üldse hakkama, kui hakkas ennast ühe koha peal keerutama, siis see ühel kohal püsimine oli ainult teoreetiline, ta liikus lava keskpunktist ikka väga palju vasakule ära. Ja kõik muud klassikalise balleti elemendid samuti, mingi hüppe või kaskaadi sai ära teha, aga pärast seda pidi ta meeletult pingutama, et mitte ümber kukkuda ja püsima jääda. Ka tema meespartner ei näidanud erilist taset, tegi madalaid lende ja ei olnud midagi erilist. Piruetid olid liiga lühikeste seeriatega, et nendest vaimustusse sattuda.
Balletiõhtu kolmanda osana esitatud lühiballett „Ibseni maja“ oli kõige huvitavam ja nende tantsijate jaoks ka stiili poolest kõige sobivam. Seda vaadates võis aru saada, et nad on ikka tantsijad, mitte mingid koperdajad ja hädised vennikesed, nagu nad klassikaosas olid. Ainult et „Ibseni maja“ tegi raskesti jälgitavaks see, et seal oli 5 naist erinevatest Ibseni näidenditest ja neid oli väga raske eristada. Naistel oleks võinud olla rinna peal silt, kes nad on, siis oleks lihtsam olnud jälgida, mis emotsiooni nad parajasti edastavad. „Kummituste“ proua Alvig koputas kogu aeg endale kiiresti ja paar korda rusikaga vastu rinda. Kui temaga liitus Osvald, siis tegi poeg ka nii. Teisi tegelasi ära ei tundnudki, kes seal oli Hedda ja kes oli naine merelt. Võib olla see tantsijanna, kes vihmavarjuga ringi käis? Selle balleti puhul oli omapärane see, et alguses tantsisid kõik naised soolo ja soolod olid nii üles ehitatud, et nagu sõitsid teineteisele sisse. Lava ei jäänud kordagi tühjaks. Üks tegelane tantsis, hakkas oma etteastet lõpetama ja teine juba alustas. Pärast tantsisid nad paaris koos meestega ja siis tantsisid mõned paarid korraga ka laval. Lõpuks kõik koos.
Balletiõhtu kolmanda osana esitatud lühiballett „Ibseni maja“ oli kõige huvitavam ja nende tantsijate jaoks ka stiili poolest kõige sobivam. Seda vaadates võis aru saada, et nad on ikka tantsijad, mitte mingid koperdajad ja hädised vennikesed, nagu nad klassikaosas olid. Ainult et „Ibseni maja“ tegi raskesti jälgitavaks see, et seal oli 5 naist erinevatest Ibseni näidenditest ja neid oli väga raske eristada. Naistel oleks võinud olla rinna peal silt, kes nad on, siis oleks lihtsam olnud jälgida, mis emotsiooni nad parajasti edastavad. „Kummituste“ proua Alvig koputas kogu aeg endale kiiresti ja paar korda rusikaga vastu rinda. Kui temaga liitus Osvald, siis tegi poeg ka nii. Teisi tegelasi ära ei tundnudki, kes seal oli Hedda ja kes oli naine merelt. Võib olla see tantsijanna, kes vihmavarjuga ringi käis? Selle balleti puhul oli omapärane see, et alguses tantsisid kõik naised soolo ja soolod olid nii üles ehitatud, et nagu sõitsid teineteisele sisse. Lava ei jäänud kordagi tühjaks. Üks tegelane tantsis, hakkas oma etteastet lõpetama ja teine juba alustas. Pärast tantsisid nad paaris koos meestega ja siis tantsisid mõned paarid korraga ka laval. Lõpuks kõik koos.
Monday, June 13, 2011
Meeste kodu
E.Galan, P.Gomez „Meeste kodu“, lavastaja Andres Noormets, Ugala
Arvasin, et see on tõsine tükk, aga tegemist oli mingi naljabenefissiga. Noh vähemalt hea seegi, et poisid said üle aastate kokku ja ühel laval mängida, ise näisid nad seda küll nautivat. Naersid mingite kohtade peal, publik naeris nagu kaasa, kuigi mina küll aru ei saanud, milles nali on. Alguses mõtlesin, et see on mingi omaloominguline tekst. Vähemalt nimed olid küll sellised, et otse elust võetud, s.t. näitleja nimele võimalikult sarnased. Et vist taotleti mingit realismi sellega. Ja tekst oli ka selline, et nagu on ja nagu pole ka. Vaheajal, kui kavalehe sain, tuli välja, et näidendil on isegi 2 välismaa autorit, nii et ei olnudki mingi improvisatsioon või omalooming. Aga mõjus küll sellisena.
40-ndates meeste mured, et nad lähevad paksuks, naised jätavad nad pikemate ja rikkamate meeste pärast maha ja hull depressioon tuleb peale. Tegevus toimus Aksi korteris, kelle naine on just maha jätnud ja nüüd peab ta korteri kiiresti maha müüma, sest naine tahab kohe poolt korterirahast kätte saada. Ja Aks nii väga armastab oma naist. Korterile on kohe 3 tahtjat, kõik üritavad teineteist üle trumbata, üks neist Aksi pikaaegne sõber, kes pakub korteri eest käsirahaks koguni 6 eurot. Hea karakter oli Indrek Sammuli psühholoog, kes oli omadega puntrasse jooksnud. Käitus hästi depressiivselt, aga samas toimis professionaalselt, aitas Aksi sügavast august välja, kuigi vahepeal karjus ja laamendas natuke. Siis oli jälle vana rahu ise. Mingeid lolle nalju tehti, a la jalaga tagumikku naljad. Ja lõpus oli natuke balleti laulu „Kaunid baleriinid“ saatel. Teise vaatuse ajal ootasin juba pingsalt, et millal see jama läbi saab.
Arvasin, et see on tõsine tükk, aga tegemist oli mingi naljabenefissiga. Noh vähemalt hea seegi, et poisid said üle aastate kokku ja ühel laval mängida, ise näisid nad seda küll nautivat. Naersid mingite kohtade peal, publik naeris nagu kaasa, kuigi mina küll aru ei saanud, milles nali on. Alguses mõtlesin, et see on mingi omaloominguline tekst. Vähemalt nimed olid küll sellised, et otse elust võetud, s.t. näitleja nimele võimalikult sarnased. Et vist taotleti mingit realismi sellega. Ja tekst oli ka selline, et nagu on ja nagu pole ka. Vaheajal, kui kavalehe sain, tuli välja, et näidendil on isegi 2 välismaa autorit, nii et ei olnudki mingi improvisatsioon või omalooming. Aga mõjus küll sellisena.
40-ndates meeste mured, et nad lähevad paksuks, naised jätavad nad pikemate ja rikkamate meeste pärast maha ja hull depressioon tuleb peale. Tegevus toimus Aksi korteris, kelle naine on just maha jätnud ja nüüd peab ta korteri kiiresti maha müüma, sest naine tahab kohe poolt korterirahast kätte saada. Ja Aks nii väga armastab oma naist. Korterile on kohe 3 tahtjat, kõik üritavad teineteist üle trumbata, üks neist Aksi pikaaegne sõber, kes pakub korteri eest käsirahaks koguni 6 eurot. Hea karakter oli Indrek Sammuli psühholoog, kes oli omadega puntrasse jooksnud. Käitus hästi depressiivselt, aga samas toimis professionaalselt, aitas Aksi sügavast august välja, kuigi vahepeal karjus ja laamendas natuke. Siis oli jälle vana rahu ise. Mingeid lolle nalju tehti, a la jalaga tagumikku naljad. Ja lõpus oli natuke balleti laulu „Kaunid baleriinid“ saatel. Teise vaatuse ajal ootasin juba pingsalt, et millal see jama läbi saab.
Attila
Giuseppe Verdi „Attila“, lavastaja Üllar Saaremäe, PromFest
Sai lõpuks tõelist ooperit kuulata. Muidu meie omad ikka hädaldavad, et meie teatrites ei ole akustikat ja mitte midagi ei kõla seal, aga tegelikult meil pole lauljaid. Kui kokku kutsuda tasemel lauljad, siis ikka kõlab küll ja nii et vähe pole. Kohe nii, et majaseinad värisevad. Sisust ma eriti aru ei saanud, ülevalt ka lugeda ei viitsinud, aga midagi sellist oli, et hunnide pealik Attila läks mingit järjekordset riiki vallutama, sai omale sõjasaagiks mingi suure kuninga tütre, kellesse ta armub ja lõpuks temaga abielluma hakkab, aga vahetult enne pulmi toimub vandenõu, hästi palju kõlas sõna „Rooma“, juul siis mingid rooma inimesed ta ära tapsid.
Lavakujundus oli küllalt tagasihoidlik, samuti ka Attila osa laulnud Valgevene bass Anatoli Siuko, teised solistid mõjusid tema kõrval ikka palju veenvamalt ja oskasid tugevamat häält välja võluda. Eestlastest osales ainult Mati Palm, teda näidati ka korraks ja tal oli seljas kinnastest õmmeldud kostüüm. Midagi nagu „Nõiakivi“ kivinõial, ainult mitte pallidest, vaid kinnastest selline pikk ürp. Ja kraena oli siis hästi palju väikseid pallikesi. Naissolist Sandra Janušaite Leedust oli väga hea, peaaegu sama hea kui „Oneginis“ Tatjanat laulnud lätlanna, aga natuke paksem. Kõige rohkem meeldis mulle Kaunase Muusikateatri koor. Oli ikka väga kõva vahet tunda, meie omad on kuidagi kõik eraldi häältega ja ei kõla eriti kokku ja pole sellist ilusat kandvat kõla, nagu sellel kooril oli. Ka Läti Rahvusooperi koor võlus selle poolest, meil ikka sellist asja ei kuule.
Kostüümid olid pehmelt öeldes sürrealistlikud. Naisorjad või -vangid olid nagu surnurüüdes, sellistest valgetes hõlstides, milles vanasti inimesi maeti. Teises vaatuses olid nad juba mustas, hästi kõrgete kraedega. Alguses tulid lava peale, nagu neil oleksid pead maha raiutud, kõrgete kraede peale olid tõmmatud rätikud ja see jättis sellise mulje, nagu oleksid kehad ilma peadeta. Meeste kostüüme ümbritsesid mingid graafilised kujundid, ühel solistil oli puri küljes. Päris naljakas oli vaadata. Aga muusika ja muu poolest see ooper mulle eriti ei meeldinud, kuigi esitus oli väga hea. Pikk ja igav oli.
Sai lõpuks tõelist ooperit kuulata. Muidu meie omad ikka hädaldavad, et meie teatrites ei ole akustikat ja mitte midagi ei kõla seal, aga tegelikult meil pole lauljaid. Kui kokku kutsuda tasemel lauljad, siis ikka kõlab küll ja nii et vähe pole. Kohe nii, et majaseinad värisevad. Sisust ma eriti aru ei saanud, ülevalt ka lugeda ei viitsinud, aga midagi sellist oli, et hunnide pealik Attila läks mingit järjekordset riiki vallutama, sai omale sõjasaagiks mingi suure kuninga tütre, kellesse ta armub ja lõpuks temaga abielluma hakkab, aga vahetult enne pulmi toimub vandenõu, hästi palju kõlas sõna „Rooma“, juul siis mingid rooma inimesed ta ära tapsid.
Lavakujundus oli küllalt tagasihoidlik, samuti ka Attila osa laulnud Valgevene bass Anatoli Siuko, teised solistid mõjusid tema kõrval ikka palju veenvamalt ja oskasid tugevamat häält välja võluda. Eestlastest osales ainult Mati Palm, teda näidati ka korraks ja tal oli seljas kinnastest õmmeldud kostüüm. Midagi nagu „Nõiakivi“ kivinõial, ainult mitte pallidest, vaid kinnastest selline pikk ürp. Ja kraena oli siis hästi palju väikseid pallikesi. Naissolist Sandra Janušaite Leedust oli väga hea, peaaegu sama hea kui „Oneginis“ Tatjanat laulnud lätlanna, aga natuke paksem. Kõige rohkem meeldis mulle Kaunase Muusikateatri koor. Oli ikka väga kõva vahet tunda, meie omad on kuidagi kõik eraldi häältega ja ei kõla eriti kokku ja pole sellist ilusat kandvat kõla, nagu sellel kooril oli. Ka Läti Rahvusooperi koor võlus selle poolest, meil ikka sellist asja ei kuule.
Kostüümid olid pehmelt öeldes sürrealistlikud. Naisorjad või -vangid olid nagu surnurüüdes, sellistest valgetes hõlstides, milles vanasti inimesi maeti. Teises vaatuses olid nad juba mustas, hästi kõrgete kraedega. Alguses tulid lava peale, nagu neil oleksid pead maha raiutud, kõrgete kraede peale olid tõmmatud rätikud ja see jättis sellise mulje, nagu oleksid kehad ilma peadeta. Meeste kostüüme ümbritsesid mingid graafilised kujundid, ühel solistil oli puri küljes. Päris naljakas oli vaadata. Aga muusika ja muu poolest see ooper mulle eriti ei meeldinud, kuigi esitus oli väga hea. Pikk ja igav oli.
Wednesday, June 1, 2011
Vihmatants
Meir Z Ribalow „Vihmatants“, lavastaja Merle Karusoo, Eesti Draamateater
Üle ootuste hea tükk oli. Kuigi ma aimasin ka, et see võib midagi erilist olla, mitte mingi järjekordne „näidend“, mis repertuaari mitmekesistamiseks on välja toodud. Tegevus toimus ühes mahajäetud kõrtsis XIX sajandi lõpu USAs. Seal käivad stammkunded, selles mõttes oli see isegi „Lõputu kohvijoomise“ moodi. Esimesena tuleb lavale Merle Palmiste ja ütleb publikule tere. Publik on kuidagi kahevahel, kas öelda tere vastu, aga kui Merle neile endiselt ootava pilguga otsa vaatab, siis lõpuks keegi ikka tere ütleb. Näidendis on 6 tegelast, kes esindavad erinevaid rahvuseid-rasse. 2 meest on „tavalist“ valget, naistegelane on mehhiklanna, lisaks veel indiaanlane, juut ja neeger. Midagi eriti ei toimu, aga vaadata oli ikka huvitav. Alguses on põud, tuleb noormees George, kes väidab, et oskab vihmatantsu, aga ei taha seda tantsida. Selleks, et poiss oma tantsu tantsiks, on vaja ära rääkida paikkonna kõige mõjuvõimsam inimene – juut. Juut omakorda veenab poissi, et on vaja tantsida. Poiss ei taha tantsida, sest see on selline valutants, nagu tõmblemine, aga lõpuks ikkagi tantsib ja hakkab sadama vihma.
Ainult et natukese aja pärast tuleb välja, et see vihm ei taha mitte kuidagi järele jääda. Siis viiakse poiss nii kaugele, et ta antivihmatantsu tantsiks, kuigi George ei tea üldse, kas ta sellist tantsu oskab ja kas sellel on mingi mõju. George tantsib ennast surnuks, vihm ei lakka, teised tegelased valmistuvad maailma lõpuks ja suureks üleujutuseks. Igaüks räägib, kuhu ta maailma lõppu vastu võtma läheb ja sellise segase lõpuga lugu on. Väga vahva oli Rein Oja mängitud juudi palve jumala poole, selline inimlik palve, et no sa saad ju aru küll, et midagi on valesti. Samas ka aukartus suure jumala ees, et ei, kui see on sinu tahtmine ja sa leiad, et see meile kõigile millekski vajalik on, siis jah, aga sa pead ju ise nõustuma, kui me niimoodi siin nagu mees mehega räägime, et need sinu plaanid ei ole tavaliselt mitte just kõige targemad.
Üle ootuste hea tükk oli. Kuigi ma aimasin ka, et see võib midagi erilist olla, mitte mingi järjekordne „näidend“, mis repertuaari mitmekesistamiseks on välja toodud. Tegevus toimus ühes mahajäetud kõrtsis XIX sajandi lõpu USAs. Seal käivad stammkunded, selles mõttes oli see isegi „Lõputu kohvijoomise“ moodi. Esimesena tuleb lavale Merle Palmiste ja ütleb publikule tere. Publik on kuidagi kahevahel, kas öelda tere vastu, aga kui Merle neile endiselt ootava pilguga otsa vaatab, siis lõpuks keegi ikka tere ütleb. Näidendis on 6 tegelast, kes esindavad erinevaid rahvuseid-rasse. 2 meest on „tavalist“ valget, naistegelane on mehhiklanna, lisaks veel indiaanlane, juut ja neeger. Midagi eriti ei toimu, aga vaadata oli ikka huvitav. Alguses on põud, tuleb noormees George, kes väidab, et oskab vihmatantsu, aga ei taha seda tantsida. Selleks, et poiss oma tantsu tantsiks, on vaja ära rääkida paikkonna kõige mõjuvõimsam inimene – juut. Juut omakorda veenab poissi, et on vaja tantsida. Poiss ei taha tantsida, sest see on selline valutants, nagu tõmblemine, aga lõpuks ikkagi tantsib ja hakkab sadama vihma.
Ainult et natukese aja pärast tuleb välja, et see vihm ei taha mitte kuidagi järele jääda. Siis viiakse poiss nii kaugele, et ta antivihmatantsu tantsiks, kuigi George ei tea üldse, kas ta sellist tantsu oskab ja kas sellel on mingi mõju. George tantsib ennast surnuks, vihm ei lakka, teised tegelased valmistuvad maailma lõpuks ja suureks üleujutuseks. Igaüks räägib, kuhu ta maailma lõppu vastu võtma läheb ja sellise segase lõpuga lugu on. Väga vahva oli Rein Oja mängitud juudi palve jumala poole, selline inimlik palve, et no sa saad ju aru küll, et midagi on valesti. Samas ka aukartus suure jumala ees, et ei, kui see on sinu tahtmine ja sa leiad, et see meile kõigile millekski vajalik on, siis jah, aga sa pead ju ise nõustuma, kui me niimoodi siin nagu mees mehega räägime, et need sinu plaanid ei ole tavaliselt mitte just kõige targemad.
Subscribe to:
Posts (Atom)