Ega seal Ameerikas balletist suurt ei teata. Nii palju, kui ma neid galadel tantsimas olen näinud, siis kaasaegse tantsuga võivad nad isegi väga hästi hakkama saada, aga klassikaline põhi puudub täiesti. Seda näitas ka tänane balletiõhtu. Meie mees Tiit Helimets oli nende seas tõeline täht – atleetliku kehaga, pikk, soliidne, paindlik, ilusa kehalise väljenduslikkusega. Teised olid nagu statistid ja tegid ikka päris karutantsu. Väga hästi tuli välja ainult Tarantella, aga teised numbrid olid sellised hädised. Numbreid „Bajadeerist“ oli päris piinlik vaadata, naissolist ei saanud seal üldse hakkama, kui hakkas ennast ühe koha peal keerutama, siis see ühel kohal püsimine oli ainult teoreetiline, ta liikus lava keskpunktist ikka väga palju vasakule ära. Ja kõik muud klassikalise balleti elemendid samuti, mingi hüppe või kaskaadi sai ära teha, aga pärast seda pidi ta meeletult pingutama, et mitte ümber kukkuda ja püsima jääda. Ka tema meespartner ei näidanud erilist taset, tegi madalaid lende ja ei olnud midagi erilist. Piruetid olid liiga lühikeste seeriatega, et nendest vaimustusse sattuda.
Balletiõhtu kolmanda osana esitatud lühiballett „Ibseni maja“ oli kõige huvitavam ja nende tantsijate jaoks ka stiili poolest kõige sobivam. Seda vaadates võis aru saada, et nad on ikka tantsijad, mitte mingid koperdajad ja hädised vennikesed, nagu nad klassikaosas olid. Ainult et „Ibseni maja“ tegi raskesti jälgitavaks see, et seal oli 5 naist erinevatest Ibseni näidenditest ja neid oli väga raske eristada. Naistel oleks võinud olla rinna peal silt, kes nad on, siis oleks lihtsam olnud jälgida, mis emotsiooni nad parajasti edastavad. „Kummituste“ proua Alvig koputas kogu aeg endale kiiresti ja paar korda rusikaga vastu rinda. Kui temaga liitus Osvald, siis tegi poeg ka nii. Teisi tegelasi ära ei tundnudki, kes seal oli Hedda ja kes oli naine merelt. Võib olla see tantsijanna, kes vihmavarjuga ringi käis? Selle balleti puhul oli omapärane see, et alguses tantsisid kõik naised soolo ja soolod olid nii üles ehitatud, et nagu sõitsid teineteisele sisse. Lava ei jäänud kordagi tühjaks. Üks tegelane tantsis, hakkas oma etteastet lõpetama ja teine juba alustas. Pärast tantsisid nad paaris koos meestega ja siis tantsisid mõned paarid korraga ka laval. Lõpuks kõik koos.
Tuesday, June 21, 2011
Monday, June 13, 2011
Meeste kodu
E.Galan, P.Gomez „Meeste kodu“, lavastaja Andres Noormets, Ugala
Arvasin, et see on tõsine tükk, aga tegemist oli mingi naljabenefissiga. Noh vähemalt hea seegi, et poisid said üle aastate kokku ja ühel laval mängida, ise näisid nad seda küll nautivat. Naersid mingite kohtade peal, publik naeris nagu kaasa, kuigi mina küll aru ei saanud, milles nali on. Alguses mõtlesin, et see on mingi omaloominguline tekst. Vähemalt nimed olid küll sellised, et otse elust võetud, s.t. näitleja nimele võimalikult sarnased. Et vist taotleti mingit realismi sellega. Ja tekst oli ka selline, et nagu on ja nagu pole ka. Vaheajal, kui kavalehe sain, tuli välja, et näidendil on isegi 2 välismaa autorit, nii et ei olnudki mingi improvisatsioon või omalooming. Aga mõjus küll sellisena.
40-ndates meeste mured, et nad lähevad paksuks, naised jätavad nad pikemate ja rikkamate meeste pärast maha ja hull depressioon tuleb peale. Tegevus toimus Aksi korteris, kelle naine on just maha jätnud ja nüüd peab ta korteri kiiresti maha müüma, sest naine tahab kohe poolt korterirahast kätte saada. Ja Aks nii väga armastab oma naist. Korterile on kohe 3 tahtjat, kõik üritavad teineteist üle trumbata, üks neist Aksi pikaaegne sõber, kes pakub korteri eest käsirahaks koguni 6 eurot. Hea karakter oli Indrek Sammuli psühholoog, kes oli omadega puntrasse jooksnud. Käitus hästi depressiivselt, aga samas toimis professionaalselt, aitas Aksi sügavast august välja, kuigi vahepeal karjus ja laamendas natuke. Siis oli jälle vana rahu ise. Mingeid lolle nalju tehti, a la jalaga tagumikku naljad. Ja lõpus oli natuke balleti laulu „Kaunid baleriinid“ saatel. Teise vaatuse ajal ootasin juba pingsalt, et millal see jama läbi saab.
Arvasin, et see on tõsine tükk, aga tegemist oli mingi naljabenefissiga. Noh vähemalt hea seegi, et poisid said üle aastate kokku ja ühel laval mängida, ise näisid nad seda küll nautivat. Naersid mingite kohtade peal, publik naeris nagu kaasa, kuigi mina küll aru ei saanud, milles nali on. Alguses mõtlesin, et see on mingi omaloominguline tekst. Vähemalt nimed olid küll sellised, et otse elust võetud, s.t. näitleja nimele võimalikult sarnased. Et vist taotleti mingit realismi sellega. Ja tekst oli ka selline, et nagu on ja nagu pole ka. Vaheajal, kui kavalehe sain, tuli välja, et näidendil on isegi 2 välismaa autorit, nii et ei olnudki mingi improvisatsioon või omalooming. Aga mõjus küll sellisena.
40-ndates meeste mured, et nad lähevad paksuks, naised jätavad nad pikemate ja rikkamate meeste pärast maha ja hull depressioon tuleb peale. Tegevus toimus Aksi korteris, kelle naine on just maha jätnud ja nüüd peab ta korteri kiiresti maha müüma, sest naine tahab kohe poolt korterirahast kätte saada. Ja Aks nii väga armastab oma naist. Korterile on kohe 3 tahtjat, kõik üritavad teineteist üle trumbata, üks neist Aksi pikaaegne sõber, kes pakub korteri eest käsirahaks koguni 6 eurot. Hea karakter oli Indrek Sammuli psühholoog, kes oli omadega puntrasse jooksnud. Käitus hästi depressiivselt, aga samas toimis professionaalselt, aitas Aksi sügavast august välja, kuigi vahepeal karjus ja laamendas natuke. Siis oli jälle vana rahu ise. Mingeid lolle nalju tehti, a la jalaga tagumikku naljad. Ja lõpus oli natuke balleti laulu „Kaunid baleriinid“ saatel. Teise vaatuse ajal ootasin juba pingsalt, et millal see jama läbi saab.
Attila
Giuseppe Verdi „Attila“, lavastaja Üllar Saaremäe, PromFest
Sai lõpuks tõelist ooperit kuulata. Muidu meie omad ikka hädaldavad, et meie teatrites ei ole akustikat ja mitte midagi ei kõla seal, aga tegelikult meil pole lauljaid. Kui kokku kutsuda tasemel lauljad, siis ikka kõlab küll ja nii et vähe pole. Kohe nii, et majaseinad värisevad. Sisust ma eriti aru ei saanud, ülevalt ka lugeda ei viitsinud, aga midagi sellist oli, et hunnide pealik Attila läks mingit järjekordset riiki vallutama, sai omale sõjasaagiks mingi suure kuninga tütre, kellesse ta armub ja lõpuks temaga abielluma hakkab, aga vahetult enne pulmi toimub vandenõu, hästi palju kõlas sõna „Rooma“, juul siis mingid rooma inimesed ta ära tapsid.
Lavakujundus oli küllalt tagasihoidlik, samuti ka Attila osa laulnud Valgevene bass Anatoli Siuko, teised solistid mõjusid tema kõrval ikka palju veenvamalt ja oskasid tugevamat häält välja võluda. Eestlastest osales ainult Mati Palm, teda näidati ka korraks ja tal oli seljas kinnastest õmmeldud kostüüm. Midagi nagu „Nõiakivi“ kivinõial, ainult mitte pallidest, vaid kinnastest selline pikk ürp. Ja kraena oli siis hästi palju väikseid pallikesi. Naissolist Sandra Janušaite Leedust oli väga hea, peaaegu sama hea kui „Oneginis“ Tatjanat laulnud lätlanna, aga natuke paksem. Kõige rohkem meeldis mulle Kaunase Muusikateatri koor. Oli ikka väga kõva vahet tunda, meie omad on kuidagi kõik eraldi häältega ja ei kõla eriti kokku ja pole sellist ilusat kandvat kõla, nagu sellel kooril oli. Ka Läti Rahvusooperi koor võlus selle poolest, meil ikka sellist asja ei kuule.
Kostüümid olid pehmelt öeldes sürrealistlikud. Naisorjad või -vangid olid nagu surnurüüdes, sellistest valgetes hõlstides, milles vanasti inimesi maeti. Teises vaatuses olid nad juba mustas, hästi kõrgete kraedega. Alguses tulid lava peale, nagu neil oleksid pead maha raiutud, kõrgete kraede peale olid tõmmatud rätikud ja see jättis sellise mulje, nagu oleksid kehad ilma peadeta. Meeste kostüüme ümbritsesid mingid graafilised kujundid, ühel solistil oli puri küljes. Päris naljakas oli vaadata. Aga muusika ja muu poolest see ooper mulle eriti ei meeldinud, kuigi esitus oli väga hea. Pikk ja igav oli.
Sai lõpuks tõelist ooperit kuulata. Muidu meie omad ikka hädaldavad, et meie teatrites ei ole akustikat ja mitte midagi ei kõla seal, aga tegelikult meil pole lauljaid. Kui kokku kutsuda tasemel lauljad, siis ikka kõlab küll ja nii et vähe pole. Kohe nii, et majaseinad värisevad. Sisust ma eriti aru ei saanud, ülevalt ka lugeda ei viitsinud, aga midagi sellist oli, et hunnide pealik Attila läks mingit järjekordset riiki vallutama, sai omale sõjasaagiks mingi suure kuninga tütre, kellesse ta armub ja lõpuks temaga abielluma hakkab, aga vahetult enne pulmi toimub vandenõu, hästi palju kõlas sõna „Rooma“, juul siis mingid rooma inimesed ta ära tapsid.
Lavakujundus oli küllalt tagasihoidlik, samuti ka Attila osa laulnud Valgevene bass Anatoli Siuko, teised solistid mõjusid tema kõrval ikka palju veenvamalt ja oskasid tugevamat häält välja võluda. Eestlastest osales ainult Mati Palm, teda näidati ka korraks ja tal oli seljas kinnastest õmmeldud kostüüm. Midagi nagu „Nõiakivi“ kivinõial, ainult mitte pallidest, vaid kinnastest selline pikk ürp. Ja kraena oli siis hästi palju väikseid pallikesi. Naissolist Sandra Janušaite Leedust oli väga hea, peaaegu sama hea kui „Oneginis“ Tatjanat laulnud lätlanna, aga natuke paksem. Kõige rohkem meeldis mulle Kaunase Muusikateatri koor. Oli ikka väga kõva vahet tunda, meie omad on kuidagi kõik eraldi häältega ja ei kõla eriti kokku ja pole sellist ilusat kandvat kõla, nagu sellel kooril oli. Ka Läti Rahvusooperi koor võlus selle poolest, meil ikka sellist asja ei kuule.
Kostüümid olid pehmelt öeldes sürrealistlikud. Naisorjad või -vangid olid nagu surnurüüdes, sellistest valgetes hõlstides, milles vanasti inimesi maeti. Teises vaatuses olid nad juba mustas, hästi kõrgete kraedega. Alguses tulid lava peale, nagu neil oleksid pead maha raiutud, kõrgete kraede peale olid tõmmatud rätikud ja see jättis sellise mulje, nagu oleksid kehad ilma peadeta. Meeste kostüüme ümbritsesid mingid graafilised kujundid, ühel solistil oli puri küljes. Päris naljakas oli vaadata. Aga muusika ja muu poolest see ooper mulle eriti ei meeldinud, kuigi esitus oli väga hea. Pikk ja igav oli.
Wednesday, June 1, 2011
Vihmatants
Meir Z Ribalow „Vihmatants“, lavastaja Merle Karusoo, Eesti Draamateater
Üle ootuste hea tükk oli. Kuigi ma aimasin ka, et see võib midagi erilist olla, mitte mingi järjekordne „näidend“, mis repertuaari mitmekesistamiseks on välja toodud. Tegevus toimus ühes mahajäetud kõrtsis XIX sajandi lõpu USAs. Seal käivad stammkunded, selles mõttes oli see isegi „Lõputu kohvijoomise“ moodi. Esimesena tuleb lavale Merle Palmiste ja ütleb publikule tere. Publik on kuidagi kahevahel, kas öelda tere vastu, aga kui Merle neile endiselt ootava pilguga otsa vaatab, siis lõpuks keegi ikka tere ütleb. Näidendis on 6 tegelast, kes esindavad erinevaid rahvuseid-rasse. 2 meest on „tavalist“ valget, naistegelane on mehhiklanna, lisaks veel indiaanlane, juut ja neeger. Midagi eriti ei toimu, aga vaadata oli ikka huvitav. Alguses on põud, tuleb noormees George, kes väidab, et oskab vihmatantsu, aga ei taha seda tantsida. Selleks, et poiss oma tantsu tantsiks, on vaja ära rääkida paikkonna kõige mõjuvõimsam inimene – juut. Juut omakorda veenab poissi, et on vaja tantsida. Poiss ei taha tantsida, sest see on selline valutants, nagu tõmblemine, aga lõpuks ikkagi tantsib ja hakkab sadama vihma.
Ainult et natukese aja pärast tuleb välja, et see vihm ei taha mitte kuidagi järele jääda. Siis viiakse poiss nii kaugele, et ta antivihmatantsu tantsiks, kuigi George ei tea üldse, kas ta sellist tantsu oskab ja kas sellel on mingi mõju. George tantsib ennast surnuks, vihm ei lakka, teised tegelased valmistuvad maailma lõpuks ja suureks üleujutuseks. Igaüks räägib, kuhu ta maailma lõppu vastu võtma läheb ja sellise segase lõpuga lugu on. Väga vahva oli Rein Oja mängitud juudi palve jumala poole, selline inimlik palve, et no sa saad ju aru küll, et midagi on valesti. Samas ka aukartus suure jumala ees, et ei, kui see on sinu tahtmine ja sa leiad, et see meile kõigile millekski vajalik on, siis jah, aga sa pead ju ise nõustuma, kui me niimoodi siin nagu mees mehega räägime, et need sinu plaanid ei ole tavaliselt mitte just kõige targemad.
Üle ootuste hea tükk oli. Kuigi ma aimasin ka, et see võib midagi erilist olla, mitte mingi järjekordne „näidend“, mis repertuaari mitmekesistamiseks on välja toodud. Tegevus toimus ühes mahajäetud kõrtsis XIX sajandi lõpu USAs. Seal käivad stammkunded, selles mõttes oli see isegi „Lõputu kohvijoomise“ moodi. Esimesena tuleb lavale Merle Palmiste ja ütleb publikule tere. Publik on kuidagi kahevahel, kas öelda tere vastu, aga kui Merle neile endiselt ootava pilguga otsa vaatab, siis lõpuks keegi ikka tere ütleb. Näidendis on 6 tegelast, kes esindavad erinevaid rahvuseid-rasse. 2 meest on „tavalist“ valget, naistegelane on mehhiklanna, lisaks veel indiaanlane, juut ja neeger. Midagi eriti ei toimu, aga vaadata oli ikka huvitav. Alguses on põud, tuleb noormees George, kes väidab, et oskab vihmatantsu, aga ei taha seda tantsida. Selleks, et poiss oma tantsu tantsiks, on vaja ära rääkida paikkonna kõige mõjuvõimsam inimene – juut. Juut omakorda veenab poissi, et on vaja tantsida. Poiss ei taha tantsida, sest see on selline valutants, nagu tõmblemine, aga lõpuks ikkagi tantsib ja hakkab sadama vihma.
Ainult et natukese aja pärast tuleb välja, et see vihm ei taha mitte kuidagi järele jääda. Siis viiakse poiss nii kaugele, et ta antivihmatantsu tantsiks, kuigi George ei tea üldse, kas ta sellist tantsu oskab ja kas sellel on mingi mõju. George tantsib ennast surnuks, vihm ei lakka, teised tegelased valmistuvad maailma lõpuks ja suureks üleujutuseks. Igaüks räägib, kuhu ta maailma lõppu vastu võtma läheb ja sellise segase lõpuga lugu on. Väga vahva oli Rein Oja mängitud juudi palve jumala poole, selline inimlik palve, et no sa saad ju aru küll, et midagi on valesti. Samas ka aukartus suure jumala ees, et ei, kui see on sinu tahtmine ja sa leiad, et see meile kõigile millekski vajalik on, siis jah, aga sa pead ju ise nõustuma, kui me niimoodi siin nagu mees mehega räägime, et need sinu plaanid ei ole tavaliselt mitte just kõige targemad.
Marquis d'artiste
Rodolf Sirera „Marquis d'Artiste“, lavastaja Hendrik Toompere jr jr, Eesti Draamateater
Tükk ise oli küllalt sürrealistlik ja mitme otsaga. Päris hea mulje jättis, just sellepärast, et oli paraja pikkusega ja ilma vaheajata. Enne etenduse algust mängiti pikalt klassikalist muusikat, mis sobib hästi mõisamiljöösse. Laval istuvad 2 kuju, põlevad küünlad on hämar. Lõpuks algab tegevus. Üks neist kujudest on Jan Uuspõllu mängitud näitleja, teine aga natuke kahtlasem variant Hendrik Toompere jr kehastuses. Näidendist ei saagi päris täpselt selgeks, kas see on marquis d'Ariste ise või marquisi teener. Alguses mängib ta markii teenrit, siis mingi aja pärast teatab endale külla kutsutud näitlejale, et ta korraldas talle toredat näitemängu, on maru õnnelik selle üle, et ta nii hästi teenrit suutis mängida ja imestab, kuidas näitleja ikkagi enne ära ei tabanud, et ta pole mingi labane teener, ta rääkis ju nii tarka juttu, et teenrid enamasti nii intellektuaalseks kõneks võimelised pole. Etenduse lõpus aga markii nagu väljub oma rollist ja muutub teenriks tagasi. Kuskilt sellest ruumist väljastpoolt kõlab kellahelin, nagu härra kutsuks, teener vaatab ehmunult ringi, tuleb nagu reaalsusesse tagasi, võtab endalt seljast uhke kuue, peast markiile kuuluva paruka ning tormab kellahelina peale ruumist välja. Nii et saa sa siis aru, kas see oli markii, kes oli rollis edasi ja mängis surevale näitlejale veel viimase vingerpussi, üritades teda uskuma jätta, et ta tegelikult ei olnudki teener, või oli see ikkagi teener, kes korraldas selle õhtu jooksul näitelejale suurepärase, kuigi fataalsete tagajärgedega näitemängu.
Ja see surma küsimus ise oli ka kuidagi lahtine. Mulle jäi mulje, et näitleja ei surnudki lõpus ära. Mürgi kui sellise teema oli samuti küllalt hajus, seda võis võtta nii ja naa. Kui näitleja etenduse alguses hakkab teenriga kärkima, et kaua nad seal ruumis kahekesi ootavad, näitleja saabus markii juurde markii kutsel ja soovib lõpuks markii endaga kokku saada. Siis pakub teener talle juua. Hiljem, kui teener on muutunud markiiks, jätab ta näitlejale mulje, et see, mida ta enne talle teenrina sisse jootis, oli mürk. Kuigi nagu teener-markii isegi näitlejale ütleb, tema pole kordagi öelnud, et seal karahvinis oli mürk, seda ütles näitleja ise. Või jõudis sellisele järeldusele, et markii on tema ära mürgitanud. Markii tahab saada tõelist näitemängu. Et ei mängitaks nagu teatris, võltspaatosega või tunnetades tundeid, mida tegelikult pole tunnetatud. Sellepärast on tal valmis kirjutatud omapärase stiiliga teos ja ta palub selle näitlejal ette kanda. See teos räägib asjadest nagu nad on. Kui tegelane sureb, siis ta räägib surmast sügavamalt, mitte ei näita kunstlikult ette, kuidas autor suremist ette kujutab ja ei ohi sinna juurde pateetiliselt. Ja kui kangelane sureb, siis ta sureb päriselt. Kui näitleja sellest kuuleb, siis tuleb tema suust väga vahva fraas, et markii, te eksite, kui kujutate ette, et teatris näitlejad iga kord surma etendades päriselt ka surevad, ei, kujutage endale ette, eesriie läheb kinni ja need näitlejad, kelle tegelased surid, ärkavad jälle ellu!
Kõnekas on ka selle näidendi pealkiri - „Marquis d'Artiste“ - markii näitleja. Markii näitleja tahab, et näitleja näitleks talle tema kodus elu ja surma peale. Näitlejal hakkab järsku halb ja markii vihjab joogile, mida markii jõi. Näitleja järeldab sellest, et markii jootis talle enne mürki sisse. Nüüd käib markii välja oma trumbi, tal on olemas vastumürk. Kui näitleja kannab ette sureva filosoofi (vist oli see Aristoteles) monoloogi nii, et markii seda uskuma jääb, saab ta vastumürki. Näitleja püüab kogu hingest. Nüüd on tal endal surmaeelne seisund ja mängida pole justkui vajagi. Tuleb ainult monoloog ette kanda ja loota, et markiile see meeldib. Markii annabki näitlejale vastumürki, kuid kohe, kui näitleja on selle ära joonud, selgub, et hoopis see teine jook, mille näitleja hilisemalt sai, oli tegelik mürk. Karahvinis olnud jook oli lihtsalt mingi uimasti. Sellega on nii näitleja kui ka publik parajasse segadusse aetud. Kõik käib hästi vahvalt ja mänguliselt, situatsioonid kogu aeg vahelduvad ja 2 näitlejad esitavad neid suurepäraselt. Kogu aeg on tunda seda pinget, kui näitleja ei saa aru, mis toimub. Kas ta on nüüd mürgitatud? Kas ta sureb kohe ära? Kuid siiski, kui tal õnnestub nii hästi mängida, et markii teda usub, siis ta jääb ju ellu? Markii ütleb oma tapatöö õigustuseks, kui ta on näitlejale juba „päris“ mürki sisse jootnud (aga selle loo juures jääb kõik hästi ähmaseks, mis on päris ja mis mitte, mille kohta markii, kui see üldse on markii, tõtt räägib, mille kohta mängib, markii näitleja, nagu ta on), et näitleja ei mänginud oma surmadialoogi küllalt ehedalt. Markii nägi ikkagi selles mängus lootust elule. Sest näitleja mängis seda lootuses, et ta jääb ellu. Et ta suudab nii hästi mängida, et markii jääb teda uskuma ja annab talle vastumürki. Aga markii annab talle hoopis tõelist mürki. Siis kostab kellahelin väljastpoolt seda saali ja markii hakkab sahmerdama, nagu ta oleks tegelikult ikka teener. Näitleja saab järsku elujõu tagasi, paneb markii kirjutatud näidendiraamatu kinni ja tõstab asju ümber. Nagu oleks markii-teenri sõnul antud mürk ikkagi vastumürgina mõjunud.
Tükk ise oli küllalt sürrealistlik ja mitme otsaga. Päris hea mulje jättis, just sellepärast, et oli paraja pikkusega ja ilma vaheajata. Enne etenduse algust mängiti pikalt klassikalist muusikat, mis sobib hästi mõisamiljöösse. Laval istuvad 2 kuju, põlevad küünlad on hämar. Lõpuks algab tegevus. Üks neist kujudest on Jan Uuspõllu mängitud näitleja, teine aga natuke kahtlasem variant Hendrik Toompere jr kehastuses. Näidendist ei saagi päris täpselt selgeks, kas see on marquis d'Ariste ise või marquisi teener. Alguses mängib ta markii teenrit, siis mingi aja pärast teatab endale külla kutsutud näitlejale, et ta korraldas talle toredat näitemängu, on maru õnnelik selle üle, et ta nii hästi teenrit suutis mängida ja imestab, kuidas näitleja ikkagi enne ära ei tabanud, et ta pole mingi labane teener, ta rääkis ju nii tarka juttu, et teenrid enamasti nii intellektuaalseks kõneks võimelised pole. Etenduse lõpus aga markii nagu väljub oma rollist ja muutub teenriks tagasi. Kuskilt sellest ruumist väljastpoolt kõlab kellahelin, nagu härra kutsuks, teener vaatab ehmunult ringi, tuleb nagu reaalsusesse tagasi, võtab endalt seljast uhke kuue, peast markiile kuuluva paruka ning tormab kellahelina peale ruumist välja. Nii et saa sa siis aru, kas see oli markii, kes oli rollis edasi ja mängis surevale näitlejale veel viimase vingerpussi, üritades teda uskuma jätta, et ta tegelikult ei olnudki teener, või oli see ikkagi teener, kes korraldas selle õhtu jooksul näitelejale suurepärase, kuigi fataalsete tagajärgedega näitemängu.
Ja see surma küsimus ise oli ka kuidagi lahtine. Mulle jäi mulje, et näitleja ei surnudki lõpus ära. Mürgi kui sellise teema oli samuti küllalt hajus, seda võis võtta nii ja naa. Kui näitleja etenduse alguses hakkab teenriga kärkima, et kaua nad seal ruumis kahekesi ootavad, näitleja saabus markii juurde markii kutsel ja soovib lõpuks markii endaga kokku saada. Siis pakub teener talle juua. Hiljem, kui teener on muutunud markiiks, jätab ta näitlejale mulje, et see, mida ta enne talle teenrina sisse jootis, oli mürk. Kuigi nagu teener-markii isegi näitlejale ütleb, tema pole kordagi öelnud, et seal karahvinis oli mürk, seda ütles näitleja ise. Või jõudis sellisele järeldusele, et markii on tema ära mürgitanud. Markii tahab saada tõelist näitemängu. Et ei mängitaks nagu teatris, võltspaatosega või tunnetades tundeid, mida tegelikult pole tunnetatud. Sellepärast on tal valmis kirjutatud omapärase stiiliga teos ja ta palub selle näitlejal ette kanda. See teos räägib asjadest nagu nad on. Kui tegelane sureb, siis ta räägib surmast sügavamalt, mitte ei näita kunstlikult ette, kuidas autor suremist ette kujutab ja ei ohi sinna juurde pateetiliselt. Ja kui kangelane sureb, siis ta sureb päriselt. Kui näitleja sellest kuuleb, siis tuleb tema suust väga vahva fraas, et markii, te eksite, kui kujutate ette, et teatris näitlejad iga kord surma etendades päriselt ka surevad, ei, kujutage endale ette, eesriie läheb kinni ja need näitlejad, kelle tegelased surid, ärkavad jälle ellu!
Kõnekas on ka selle näidendi pealkiri - „Marquis d'Artiste“ - markii näitleja. Markii näitleja tahab, et näitleja näitleks talle tema kodus elu ja surma peale. Näitlejal hakkab järsku halb ja markii vihjab joogile, mida markii jõi. Näitleja järeldab sellest, et markii jootis talle enne mürki sisse. Nüüd käib markii välja oma trumbi, tal on olemas vastumürk. Kui näitleja kannab ette sureva filosoofi (vist oli see Aristoteles) monoloogi nii, et markii seda uskuma jääb, saab ta vastumürki. Näitleja püüab kogu hingest. Nüüd on tal endal surmaeelne seisund ja mängida pole justkui vajagi. Tuleb ainult monoloog ette kanda ja loota, et markiile see meeldib. Markii annabki näitlejale vastumürki, kuid kohe, kui näitleja on selle ära joonud, selgub, et hoopis see teine jook, mille näitleja hilisemalt sai, oli tegelik mürk. Karahvinis olnud jook oli lihtsalt mingi uimasti. Sellega on nii näitleja kui ka publik parajasse segadusse aetud. Kõik käib hästi vahvalt ja mänguliselt, situatsioonid kogu aeg vahelduvad ja 2 näitlejad esitavad neid suurepäraselt. Kogu aeg on tunda seda pinget, kui näitleja ei saa aru, mis toimub. Kas ta on nüüd mürgitatud? Kas ta sureb kohe ära? Kuid siiski, kui tal õnnestub nii hästi mängida, et markii teda usub, siis ta jääb ju ellu? Markii ütleb oma tapatöö õigustuseks, kui ta on näitlejale juba „päris“ mürki sisse jootnud (aga selle loo juures jääb kõik hästi ähmaseks, mis on päris ja mis mitte, mille kohta markii, kui see üldse on markii, tõtt räägib, mille kohta mängib, markii näitleja, nagu ta on), et näitleja ei mänginud oma surmadialoogi küllalt ehedalt. Markii nägi ikkagi selles mängus lootust elule. Sest näitleja mängis seda lootuses, et ta jääb ellu. Et ta suudab nii hästi mängida, et markii jääb teda uskuma ja annab talle vastumürki. Aga markii annab talle hoopis tõelist mürki. Siis kostab kellahelin väljastpoolt seda saali ja markii hakkab sahmerdama, nagu ta oleks tegelikult ikka teener. Näitleja saab järsku elujõu tagasi, paneb markii kirjutatud näidendiraamatu kinni ja tõstab asju ümber. Nagu oleks markii-teenri sõnul antud mürk ikkagi vastumürgina mõjunud.
Leenane'i kaunitar
Martin McDonagh „Leenane'i kaunitar“, lavastaja Üllar Saaremäe, Rakvere Teater
Jälle väga hea teater. Uskumatult hea, midagi nii head poleks ootadanud. Põhiline oli see, et ootamatult naljakalt, aga intelligentse huumoriga oli lahendatud. Oli ju see piir hea huumori ja labaste naljade vahel nii õhuke. Väga lihtne oleks olnud minna labase naljatamise teed, et hakata lihtsalt komejanti tegema, peaga vastu ust jooksma või toolist mööda istuma. Aga kõik naljad olid äärmiselt toredalt lahendatud, seisnedes põhiliselt näoilmetes ja võrratus mängus. Nägin sama näidendit ka üle 10 aasta tagasi Vanemuises, siis oli selle nimi „Mägede iluduskuninganna“. Tollest paarist vaatamiskorrast, üks neist oli vist televariant, jäi ka päris hea mälestus, aga draama jäi meelde eelkõige ikkagi draamana. Julma loona, kus ema ekspluateerib tütart ja ei lase sellel hakata oma elu elama, sest ema on ju nii saamatu. Ja viib selleni, et tütar valab ema kõigepealt keeva õliga üle ja pärast tapab ema, et saada ometi vabaks.
Saaremäe oli kõik väga peene huumori abil lahendanud. Lugu polnud üldse nii rusuv, kuigi kõlasid muidugi ka tõsised noodid ja teemad, aga üldhoiak oli ikkagi lõbus. Kõik osatäitjad olid ka palju paremad kui Vanemuise küllalt igavas variandis. Igal juhul tundsin ma nendes osatäitjates ära palju rohkem seda, mis nendele maakatele ja õnnetutele üksikutele inimestele omane oli. 4 osalist seal ongi: ema, tütar ja 2 venda. Vanemal vennal on tütrega väike arumlugu, millest oleks võinud saada suur armastus, kui emal poleks kombeks tütrele saadetud kirju põletada. Noorem vend on lihtsalt sõnumitooja ja kuigi teda mängis Vanemuises Margus Jaanovits, jäi see osatäitmine ikkagi küllalt kesiseks. Selliseks augutäiteks, et autor on sellise tegelase sisse kirjutanud, aga avada suutis selle karakteri alles Saaremäe juhendamisel Mait Joorits. Saaremäest räägitaksegi, et talle on iiri teema väga omane, seda on näha ka tema muusikaeelistuste poolest, aga ta ise on ka McDonaghit mänginud ja kindlasti selle teemaga hästi kursis.
Ray on mingil määral nagu külahullike, täiesti koomiline karakter, keda selle raske loo taustaks ja sinna sisse sehkeldama hädasti vaja oli. Jooritsa esituses oli tohtutult koomilis momente, üks koomilisemaid see, kui ta jätab vend Pato saadetud kirja, mille Pato palub isiklikult oma pruudile Maureenile anda, lõpuks siiski Maureeni ema kätte, sest ei suuda selle mooriga väga kaua ühes ruumis viibida ja noh igav on ka, tahaks kodus televiisorit vaadata. Siis läheb Ray uksest välja, aga Maureeni ema pole mingi eilne intrigant, ta teab, et poiss jääb ukse taha kuulama ja ei hakka kohe kirja lahti kiskuma. Ray tulebki siis enda arust maru kavalalt, pauhti ust lahti lüües uuesti uksest sisse, see tulek oli hästi koomiline, nagu ka Ines Aru mängitud Magi lahkelt naeratav siiras nägu, kes talle kiiktoolist vastu vaatab. Veel oli Rayl väga hea moment, kui ta on peale Magi matuseid Maureenile natuke lolli juttu ajanud, enda arust pole ta midagi valesti öelnud, ainult seda, et tema vend Pato on kihlatud, on Maureeni tõeliselt välja vihastanud ja räägib mingeid külalollusi veel otsa. Maureen on tõstnud juba ahjuroobi, millega tal on isiklikud emotsioonid (ta lõi selle ahjuroobiga oma ema maha), et ka Ray maha nottida, aga siis kõlab seljaga saali ja Maureeni poole seisva Ray suust rõõmus hüüatus: poiss leidis üles pesapalli, mille Maureen temalt 10 aastat tagasi ära võttis. Lepitust nad ei leiagi, Ray pakub küll varianti, et ta ei ole Maureeni peale vihane selle pesapalli pärast, kui Maureen talle ikkagi selle vinge ja pika ahjuroobi ära müüb, aga Maureen ei taha roopi müüa.
Rayl oli veel palju koomilisi momente. Kogu tema olek oli koomiline. Ma ei teadnudki, et Mait Joorits on punapea, seekord oli esimene kord, kui seda märkasin. Või on ta rolli usutavamaks mängimiseks ennast ära värvinud, igal juhul selline väline kuvand sobis Rayle suurepäraselt. Olekult oli ta hästi nurgeline, žestikuleeris totralt kätega, neid räppari kombel rääkimise rütmis umbes õlgade kõrgusele näo ette tõstes. Või siis vehkis Magi nina all kirjaga, mille Pato palus Maureenile isiklikult edasi anda. Räägiti mingitel külateemadel, kuidas pastor oli kedagi löönud (seesama pastor, keda McDonaghi triloogia Rakvere Teatris 1999. aastal lavastatud teises osas mängis Saaremäe). Või siis sellest, mida televiisorist vaadatakse, selline mõnusalt ajuvaba jutt oli, aga samas elavalt usutavas ja naljakas esituses.
Herta Elviste Mag ei meeldinud mulle kohe üldse. Ehk oligi Vanemuises selle rolli mõte vanamutt võimalikult vastikuks mängida, selline inisev ja loll eit oli. Et siis kauni mägedekuninganna Maureeni tragöödia paremini esile tuleks. Et ema ajas ta hulluks ja viis lõpuks selleni, et naine oli sunnitud ema tapma, kuigi oma armastusest oli ta niikuinii juba ilma jäänud. Ines Aru aga mängis seda rolli kohe arukalt. Tema Mag oli hästi meeldiv, kuigi oma ema või vanaemana poleks teda ette kujutanud. Aga vaadata oli teda vähemalt meeldiv, selline inisev vanamutt, nõudlik ja naljakas, väga täpsete koomiliste nüanssidega, kui peenelt kõik tema stseenid erinevate partneritega välja olid mängitud. Kõige mõjuvamad olid muidugi ema ja tütre stseenid, aga ka stseen Patoga ja 2 stseeni Rayga olid tõelised pärlid.
Patot esitas siin Velvo Väli. Jälle täiesti ootamatu ja väga meeldiv lahendus. Vanemuises mängis Patot Indrek Taalmaa, kes mulle samuti ei meeldinud. Üldse tundusid peale Rakvere etenduse nägemist kõik tänase etenduse tüpaažid ainuõiged ja tekkis küsimus, kuidas oli võimalik sama näidendit kellegi teisega lavastada, nad ei sobinud ju nendesse rollidesse absoluutselt. Väli esituses olid eriti head 2 stseeni kirjades. Ta loeb ette kirja vennale, milles manitseb venda, et see kindlasti Maureenile saadetud kirja otse Maureenile endale üle annaks. Siis on vahel stseen, kuidas Ray selle kirja Magi majja on toonud ja koos Magiga Maureeni koju ootab, aga ei jõua ära oodata ja kirja ikkagi Magi kätte jätab, saades talt lubaduse, et Mag annab kirja kindlasti Maureenile edasi. Mag hakkab Pato kirja lugema ja selleks ajaks ilmub lavale jälle Pato, kes oma kirja ise ette kannab. See oli väga hingestatud ettekanne. Taalmaa esitas neid monolooge kuidagi monotoonselt. Et noh, võid ju kirjutada mulle, mul tuleb oma külas veel lahkumisõhtu, peale mida ma sõidan ära Bostonisse, aga tahaksin sinu sinn kaasa võtta. Väli esitatud Pato suust kõlasid need sõnad tõesti veenvalt. Et ta ongi Maureeni armunud, et see on tema viimane lootus Maureeniga kokku saada, ta endaga kaasa viia, temaga elupäevade lõpuni koos olla. Ja mitte vähem andekas ei olnud Väli ka Maureeniga müramise stseenis, kui nad pidustena Maureeni koju saabuvad ja laua all mehkeldama hakkavad. Või järgmisel hommikul Magi ees komejanti mängivad, õigemini teeb seda küll Maureen, et neil oli kirglik öö, kuigi nagu kirjast nüüd selgub, ei toimunud selle öö jooksul midagi.
Seda on isegi kummaline tõdeda, aga peaosaline Maureen jäi kõigi nende teiste võrratute ja ootamatult heade esituste kõrval kuidagi kahvatuks. Võib olla sellepärsat, et Maureeni mänginud Ülle Lichtfeldt on ikkagi auhinnatud primadonna ja tema suhtes olidki kõrgendatud lootused. Eriti minul, kes ma seda lugu teadsin ja aimasin, kui ilusti ja hingestatult Lichtfeldt Maureeni mängida võib. Lihtsalt teised osatäitmised olid selle esituse kõrval niivõrd „ebatraditsioonilised“ ja vapustavalt head, et Maureen jäi ikkagi nende kõigi varju, kuigi Lichtfeldt esines muidugi oma tuntud headuses ja ka tema osatäitmine oli igati ilus. Kahjuks ei olnud selles lavastuses päris hästi välja mängitud ema õliga ülevalamise stseen, mis jäi muu räuskamise varju, nii et ei saanudki aru, et emale kuuma õli peale valati, peale vaadates, nad lihtsalt kriiskasid ja Lichtfeldt valas Arule vett käe peale. Ka see jäi arusaamatuks, miks pidi Mag põletama Maureenile tulnud kirjad demonstratiivselt pliidile asetatud panni peal, kui samas oli pliidi all kogu aeg tuli hõõgumas. Palju lihtsam oleks olnud kirjad pliidi alla ahju visata. Aga juul siis Magil oli vaja seda põletamise rituaali, et paneb paberi pannile, sellele tule otsa ja siis demonstreerib põlevat panni. Noh nagu väike selline teatripoolne tuleohutusreeglite rikkumine ka, et ikkagi elav tuli laval.
Jälle väga hea teater. Uskumatult hea, midagi nii head poleks ootadanud. Põhiline oli see, et ootamatult naljakalt, aga intelligentse huumoriga oli lahendatud. Oli ju see piir hea huumori ja labaste naljade vahel nii õhuke. Väga lihtne oleks olnud minna labase naljatamise teed, et hakata lihtsalt komejanti tegema, peaga vastu ust jooksma või toolist mööda istuma. Aga kõik naljad olid äärmiselt toredalt lahendatud, seisnedes põhiliselt näoilmetes ja võrratus mängus. Nägin sama näidendit ka üle 10 aasta tagasi Vanemuises, siis oli selle nimi „Mägede iluduskuninganna“. Tollest paarist vaatamiskorrast, üks neist oli vist televariant, jäi ka päris hea mälestus, aga draama jäi meelde eelkõige ikkagi draamana. Julma loona, kus ema ekspluateerib tütart ja ei lase sellel hakata oma elu elama, sest ema on ju nii saamatu. Ja viib selleni, et tütar valab ema kõigepealt keeva õliga üle ja pärast tapab ema, et saada ometi vabaks.
Saaremäe oli kõik väga peene huumori abil lahendanud. Lugu polnud üldse nii rusuv, kuigi kõlasid muidugi ka tõsised noodid ja teemad, aga üldhoiak oli ikkagi lõbus. Kõik osatäitjad olid ka palju paremad kui Vanemuise küllalt igavas variandis. Igal juhul tundsin ma nendes osatäitjates ära palju rohkem seda, mis nendele maakatele ja õnnetutele üksikutele inimestele omane oli. 4 osalist seal ongi: ema, tütar ja 2 venda. Vanemal vennal on tütrega väike arumlugu, millest oleks võinud saada suur armastus, kui emal poleks kombeks tütrele saadetud kirju põletada. Noorem vend on lihtsalt sõnumitooja ja kuigi teda mängis Vanemuises Margus Jaanovits, jäi see osatäitmine ikkagi küllalt kesiseks. Selliseks augutäiteks, et autor on sellise tegelase sisse kirjutanud, aga avada suutis selle karakteri alles Saaremäe juhendamisel Mait Joorits. Saaremäest räägitaksegi, et talle on iiri teema väga omane, seda on näha ka tema muusikaeelistuste poolest, aga ta ise on ka McDonaghit mänginud ja kindlasti selle teemaga hästi kursis.
Ray on mingil määral nagu külahullike, täiesti koomiline karakter, keda selle raske loo taustaks ja sinna sisse sehkeldama hädasti vaja oli. Jooritsa esituses oli tohtutult koomilis momente, üks koomilisemaid see, kui ta jätab vend Pato saadetud kirja, mille Pato palub isiklikult oma pruudile Maureenile anda, lõpuks siiski Maureeni ema kätte, sest ei suuda selle mooriga väga kaua ühes ruumis viibida ja noh igav on ka, tahaks kodus televiisorit vaadata. Siis läheb Ray uksest välja, aga Maureeni ema pole mingi eilne intrigant, ta teab, et poiss jääb ukse taha kuulama ja ei hakka kohe kirja lahti kiskuma. Ray tulebki siis enda arust maru kavalalt, pauhti ust lahti lüües uuesti uksest sisse, see tulek oli hästi koomiline, nagu ka Ines Aru mängitud Magi lahkelt naeratav siiras nägu, kes talle kiiktoolist vastu vaatab. Veel oli Rayl väga hea moment, kui ta on peale Magi matuseid Maureenile natuke lolli juttu ajanud, enda arust pole ta midagi valesti öelnud, ainult seda, et tema vend Pato on kihlatud, on Maureeni tõeliselt välja vihastanud ja räägib mingeid külalollusi veel otsa. Maureen on tõstnud juba ahjuroobi, millega tal on isiklikud emotsioonid (ta lõi selle ahjuroobiga oma ema maha), et ka Ray maha nottida, aga siis kõlab seljaga saali ja Maureeni poole seisva Ray suust rõõmus hüüatus: poiss leidis üles pesapalli, mille Maureen temalt 10 aastat tagasi ära võttis. Lepitust nad ei leiagi, Ray pakub küll varianti, et ta ei ole Maureeni peale vihane selle pesapalli pärast, kui Maureen talle ikkagi selle vinge ja pika ahjuroobi ära müüb, aga Maureen ei taha roopi müüa.
Rayl oli veel palju koomilisi momente. Kogu tema olek oli koomiline. Ma ei teadnudki, et Mait Joorits on punapea, seekord oli esimene kord, kui seda märkasin. Või on ta rolli usutavamaks mängimiseks ennast ära värvinud, igal juhul selline väline kuvand sobis Rayle suurepäraselt. Olekult oli ta hästi nurgeline, žestikuleeris totralt kätega, neid räppari kombel rääkimise rütmis umbes õlgade kõrgusele näo ette tõstes. Või siis vehkis Magi nina all kirjaga, mille Pato palus Maureenile isiklikult edasi anda. Räägiti mingitel külateemadel, kuidas pastor oli kedagi löönud (seesama pastor, keda McDonaghi triloogia Rakvere Teatris 1999. aastal lavastatud teises osas mängis Saaremäe). Või siis sellest, mida televiisorist vaadatakse, selline mõnusalt ajuvaba jutt oli, aga samas elavalt usutavas ja naljakas esituses.
Herta Elviste Mag ei meeldinud mulle kohe üldse. Ehk oligi Vanemuises selle rolli mõte vanamutt võimalikult vastikuks mängida, selline inisev ja loll eit oli. Et siis kauni mägedekuninganna Maureeni tragöödia paremini esile tuleks. Et ema ajas ta hulluks ja viis lõpuks selleni, et naine oli sunnitud ema tapma, kuigi oma armastusest oli ta niikuinii juba ilma jäänud. Ines Aru aga mängis seda rolli kohe arukalt. Tema Mag oli hästi meeldiv, kuigi oma ema või vanaemana poleks teda ette kujutanud. Aga vaadata oli teda vähemalt meeldiv, selline inisev vanamutt, nõudlik ja naljakas, väga täpsete koomiliste nüanssidega, kui peenelt kõik tema stseenid erinevate partneritega välja olid mängitud. Kõige mõjuvamad olid muidugi ema ja tütre stseenid, aga ka stseen Patoga ja 2 stseeni Rayga olid tõelised pärlid.
Patot esitas siin Velvo Väli. Jälle täiesti ootamatu ja väga meeldiv lahendus. Vanemuises mängis Patot Indrek Taalmaa, kes mulle samuti ei meeldinud. Üldse tundusid peale Rakvere etenduse nägemist kõik tänase etenduse tüpaažid ainuõiged ja tekkis küsimus, kuidas oli võimalik sama näidendit kellegi teisega lavastada, nad ei sobinud ju nendesse rollidesse absoluutselt. Väli esituses olid eriti head 2 stseeni kirjades. Ta loeb ette kirja vennale, milles manitseb venda, et see kindlasti Maureenile saadetud kirja otse Maureenile endale üle annaks. Siis on vahel stseen, kuidas Ray selle kirja Magi majja on toonud ja koos Magiga Maureeni koju ootab, aga ei jõua ära oodata ja kirja ikkagi Magi kätte jätab, saades talt lubaduse, et Mag annab kirja kindlasti Maureenile edasi. Mag hakkab Pato kirja lugema ja selleks ajaks ilmub lavale jälle Pato, kes oma kirja ise ette kannab. See oli väga hingestatud ettekanne. Taalmaa esitas neid monolooge kuidagi monotoonselt. Et noh, võid ju kirjutada mulle, mul tuleb oma külas veel lahkumisõhtu, peale mida ma sõidan ära Bostonisse, aga tahaksin sinu sinn kaasa võtta. Väli esitatud Pato suust kõlasid need sõnad tõesti veenvalt. Et ta ongi Maureeni armunud, et see on tema viimane lootus Maureeniga kokku saada, ta endaga kaasa viia, temaga elupäevade lõpuni koos olla. Ja mitte vähem andekas ei olnud Väli ka Maureeniga müramise stseenis, kui nad pidustena Maureeni koju saabuvad ja laua all mehkeldama hakkavad. Või järgmisel hommikul Magi ees komejanti mängivad, õigemini teeb seda küll Maureen, et neil oli kirglik öö, kuigi nagu kirjast nüüd selgub, ei toimunud selle öö jooksul midagi.
Seda on isegi kummaline tõdeda, aga peaosaline Maureen jäi kõigi nende teiste võrratute ja ootamatult heade esituste kõrval kuidagi kahvatuks. Võib olla sellepärsat, et Maureeni mänginud Ülle Lichtfeldt on ikkagi auhinnatud primadonna ja tema suhtes olidki kõrgendatud lootused. Eriti minul, kes ma seda lugu teadsin ja aimasin, kui ilusti ja hingestatult Lichtfeldt Maureeni mängida võib. Lihtsalt teised osatäitmised olid selle esituse kõrval niivõrd „ebatraditsioonilised“ ja vapustavalt head, et Maureen jäi ikkagi nende kõigi varju, kuigi Lichtfeldt esines muidugi oma tuntud headuses ja ka tema osatäitmine oli igati ilus. Kahjuks ei olnud selles lavastuses päris hästi välja mängitud ema õliga ülevalamise stseen, mis jäi muu räuskamise varju, nii et ei saanudki aru, et emale kuuma õli peale valati, peale vaadates, nad lihtsalt kriiskasid ja Lichtfeldt valas Arule vett käe peale. Ka see jäi arusaamatuks, miks pidi Mag põletama Maureenile tulnud kirjad demonstratiivselt pliidile asetatud panni peal, kui samas oli pliidi all kogu aeg tuli hõõgumas. Palju lihtsam oleks olnud kirjad pliidi alla ahju visata. Aga juul siis Magil oli vaja seda põletamise rituaali, et paneb paberi pannile, sellele tule otsa ja siis demonstreerib põlevat panni. Noh nagu väike selline teatripoolne tuleohutusreeglite rikkumine ka, et ikkagi elav tuli laval.
Libahunt (Nukuteater)
T.Kikas, J.Kreem „Libahunt“, Neeme Kuningas, Eesti Nuku- ja Noorsooteater
Päris lahe lugu oli. Igal juhul üks parimaid muusikale, mida ma viimasel ajal näinud olen. Kitzbergi lugu oli säilinud, seda ei olnud pea peale pööratud, aga samas oli see vaadatav ka sellise pilguga, kui draamat „Libahunt“ ei tea. Muusika oli talutav, enamasti isegi väga meeldiv, kummitama jäi laul „Pidu hakkab“, selline tõeliselt rahvuslikel motiividel tehtud kaasaegne rokk. Tantsu oleks võinud natuke rohkem olla, neljast paarist tantsijatest, kes küllalt ebamäärastes poosides väänlesid, jäi natuke väheks. Naljakas oli paavstiks riietatud sarvedega mustanahaline linnapea. Selle loo loogika järgi oleks pidanud linnapea ise esimene olema, kes kogukonnast välja aetakse, teisest rassist kuju ikkagi, aga nemad hakkavad väikse vaese Tiina kallale, kes on ainult teistvärvi juustega. Naeruväärne oli, kuidas Margus seoti Tiina äraajamise stseenis kinni, aheldati käeraudu pidi trepi käsipuu külge. Margus rabeles, mis ta rabeles, kuigi tehniliselt võttes oli näha, et ta hoiab ise käeraudadest kinni, mitte pole sinna käsipidi sisse pandud. Eks ta üks möku oli, selles stseenis muutus küll hakkajaks, et tahtis Tiinale appi minna, aga muidu midagi otsustada ei suutnud.
Ilusate laulude ja tegelaste kõrval pakkus vaatamist veel Grete „Stitch“ Lausi kostüümikunstnikutöö. Need kostüümid olid tõesti nagu moedemonstratsioon. Nii palju huvitavaid detaile ja lahendusi. Kõik valget värvi, harvade värviliste detailidega. Enamasti punaste ja kollaste, harvemini ka roheliste või siniste detailidega. Teistmoodi värvides ja nahkades olid hundid või kes nad seal olid, noh mingid metslased nagu oli. Lava keskel oli suur ringjas sõõr, millest ülestõstetud kujul moodustus püünis. Ühele poole püünist jäi külakogukond, teisele poole mets. Seekord oli Nukuteatri lava päris suureks tehtud. Niipalju, kui ma seal olen muusikale näinud, on neid alati esitatud mingitel väljavenitatud pikkadel, aga kitsastel pindadel. Seekord oli laval mõõtu, oli nii pikkust kui ka sügavust, nii et oleks võinud ka rohkem ja suurema liikumisega tantsunumbreid teha, et kogu seda pinda ära kasutada.
Päris lahe lugu oli. Igal juhul üks parimaid muusikale, mida ma viimasel ajal näinud olen. Kitzbergi lugu oli säilinud, seda ei olnud pea peale pööratud, aga samas oli see vaadatav ka sellise pilguga, kui draamat „Libahunt“ ei tea. Muusika oli talutav, enamasti isegi väga meeldiv, kummitama jäi laul „Pidu hakkab“, selline tõeliselt rahvuslikel motiividel tehtud kaasaegne rokk. Tantsu oleks võinud natuke rohkem olla, neljast paarist tantsijatest, kes küllalt ebamäärastes poosides väänlesid, jäi natuke väheks. Naljakas oli paavstiks riietatud sarvedega mustanahaline linnapea. Selle loo loogika järgi oleks pidanud linnapea ise esimene olema, kes kogukonnast välja aetakse, teisest rassist kuju ikkagi, aga nemad hakkavad väikse vaese Tiina kallale, kes on ainult teistvärvi juustega. Naeruväärne oli, kuidas Margus seoti Tiina äraajamise stseenis kinni, aheldati käeraudu pidi trepi käsipuu külge. Margus rabeles, mis ta rabeles, kuigi tehniliselt võttes oli näha, et ta hoiab ise käeraudadest kinni, mitte pole sinna käsipidi sisse pandud. Eks ta üks möku oli, selles stseenis muutus küll hakkajaks, et tahtis Tiinale appi minna, aga muidu midagi otsustada ei suutnud.
Ilusate laulude ja tegelaste kõrval pakkus vaatamist veel Grete „Stitch“ Lausi kostüümikunstnikutöö. Need kostüümid olid tõesti nagu moedemonstratsioon. Nii palju huvitavaid detaile ja lahendusi. Kõik valget värvi, harvade värviliste detailidega. Enamasti punaste ja kollaste, harvemini ka roheliste või siniste detailidega. Teistmoodi värvides ja nahkades olid hundid või kes nad seal olid, noh mingid metslased nagu oli. Lava keskel oli suur ringjas sõõr, millest ülestõstetud kujul moodustus püünis. Ühele poole püünist jäi külakogukond, teisele poole mets. Seekord oli Nukuteatri lava päris suureks tehtud. Niipalju, kui ma seal olen muusikale näinud, on neid alati esitatud mingitel väljavenitatud pikkadel, aga kitsastel pindadel. Seekord oli laval mõõtu, oli nii pikkust kui ka sügavust, nii et oleks võinud ka rohkem ja suurema liikumisega tantsunumbreid teha, et kogu seda pinda ära kasutada.
Subscribe to:
Posts (Atom)