Anton Tšehhov „Kirsiaed“, lavastaja Hendrik Toompere jn., Eesti Draamateater
Täitsa lahe versioon oli, kuigi midagi jättis ikka soovida. Kõige rohkem meeldis lavakujundus. Küllalt tühi eeslava, mille tagumisele poolele jäi pooleldi ülestõstetav platvorm ja kahele poole platvormi omakorda 2 stendi. Tundus, et see pilt, mis oli stendide ja platvormi peal, oli üks tervik, aga korraga neid kokku panna ei saanud, sest kõik 3 pinda korraga ühes tükis nähtavad polnud. Lugu algab sellega, kuidas Dunjaša ja Lopahhin on pooleldi ülestõstetud pinna peal pikali, magavad seal, pind hakkab püstiasendisse tõusma ning sellel olevad tegelased libisevad sealt maha. Selline kujund oli väga kevadel nähtud Gruusia „Macbethis“ nähtud lavakujunduse moodi, kus oli samuti selline pind olemas, mille peal härra ja proua Macbeth püstiasendis lamades viibida said. Toompere kasutas seda pinda ka lihtsa tõstepinnana, kus platvormi paralleelselt maapinnaga üles tõsteti ja osad tegelased selle pinna peal asuda said. Nii näiteks unustati sinna kõrgustesse maha kogu neljanda vaatuse platvormil tugitoolis istunud vana Firss. Kirsiaed ise väljendus selles lavaversioonis kahe tagumise platoo vahele jäävate ebamääraste okstena, mida Ranevskaja ja Gajev seljaga publiku poole vaatama jäävad. Samuti toob Jepihhodov alguses lavale kirsiõitega oksa, lillede asemel Ranevaskajale, mis siis savuti kirsiaia sümbolit tähistab.
Omapärane oli, et Toompere oli stseene ümber paigutanud. Nii ei alanud teine vaatus mitte armukolmnurga Dunjaša, Jaša ja Jepihhodovi piknikuga, vaid hoopis Anja ja Petja ringi kargamisega. Petjast oli tehtud oranžis püksteks põimitud linas krišnaiit. Kostüümid olid üldse väga omapärased. Varja oli väga seksikas trikoos, lillad džemper ja liibuvad püksid, kõige peal talle omane võtmekimp kõlksumas. Sinna juurde veel Kersti Heinloo pikad oranžid juuksed ja aeg-ajalt nunnaliku tibi pähe ilmuv karvamüts. Ranevskaja oli enamasti igavalt musta riietatud, kuigi tema riiete tegumood oli kõike muud kui igav. Anja ja Petja olid teineteisele ka liiga lähedad, sellist familiaarsust pole nende vahel varem näinudki, et nad suisa puudutavad ja kallistavda, nagu vanad armunud.
Tekstiga tundus kohe algusest peale midagi korrast ära olevat. Kui vaheajal kavalehest lugesin, et see Tšehhovi näidendi erinevate tõlgete, sealhulgas ka Mati Undi oma, versioon, siis jooksis kõik kohe paika. Nii ei olnud Dunjaša Jaša jaoks mitte Mammuke, vaid Kurgike. Ja igasugu muid bravuursusi oli ka teksti toodud, mis sinna täiesti suurepäraselt sobisid. Enamasti käituti hästi kärarikkalt ja kogu aeg käis üks möll. Kahjuks jäi ära uue peremehe Lopahhini saabumise eriliselt esiletõstmine, nagu see on teatriajalukku jäänud Mikk Mikiveri suurepärase uue mõisavalitseja tantsuna või Elmo Nüganeni traagilise tulekuga. Malmsteni Lopahhin tuleb oksjonilt tagasi, teatab, et nüüd on tema kirsiaia omanik ja kogu moos. Alguses oli huvitav vaadata seda, kes keda mängib. Ahaa, see on Anja, see on Varja jne. Aga kui tegelsed juba paika said, siis kadus kuidagi ka pinge. Veel oli väga omapärane, et mõishoonesse oli toodud küülikute hoidmise kapp, võretatud kast koos heintega, mida esimeses vaatuses peale Ranevskaja koju saabumist toidulauana kasutatakse. Ranevskajale ei öeldud mitte Ljubov Andrejevna, vaid ta oli kõigi jaoks familiaarselt Ljuba. Ja vend Gajev ütleb tema kohta otsesõnu „lits“. Kui eelmisel „Kirsiaia“ vaatamise korral sai näidendit vaadata nii, et teksti sai mõttes kaasa rääkida, siis seekord ei tulnud seda mõttessegi. Püüdsin hoopis selles mõttes järje peal püsida, et ennustada, milline stseen järgmisena peaks tulema, kuid Toomperel oli kõik nii omamoodi pea peale pööratud, et ei saanud sellegi ülesandega hakkama.
Friday, September 10, 2010
Ma armastasin sakslast
A.H.Tammsaare-E.Nüganen „Ma armastasin sakslast“, lavastaja Elmo Nüganen, Tallinna Linnateater
Tõeline säästuteater. Lugu mängiti maha ainult kolme tooli ja küünla abil. Mõned väiksemad riiete juurde kuuluvad rekvisiidid veel, aga ei mingeid dekoratsioone ega mööblit. Sellise tükiga oleks hea mööda igasuguseid kultuurimajasid ringi rännata, ei ole vaja midagi kaasa tassida, saab ka kõige kitsamates oludes ära mängida, kui Linnateater seda ainult tahaks. Ka Tammsaare muidu igav tekst oli suudetud väga huvitavaks mängida. Koosseisuga ka vedas, nägin just neid osalisi, keda näha tahtsin – Priit Võigemasti ja Külli Teetamme. Noh ja täitsa hea elamuse sai, seda tunnet küll ei tekkinud, et hakake juba lõpetama, igavaks ja tüütuks kisub. Kuigi mängiti peaaegu 2 tundi, oli kogu aeg midagi vaadata või kuulata, samal ajal, kui laval midagi polnud ja näitlejaid oli ka vähe. Tõeline meistritase, kui suudetakse tühi ruum nii täis mängida, et jäädki ainult näitlejamängu vaatama. Ma vaatasin muidugi rohkem seda, kui ilus on Külli Teetamm, kahe küllalt suure lapse ema, aga näeb välja nagu äsja keskkooli lõpetanud neiukene.
Tõeline säästuteater. Lugu mängiti maha ainult kolme tooli ja küünla abil. Mõned väiksemad riiete juurde kuuluvad rekvisiidid veel, aga ei mingeid dekoratsioone ega mööblit. Sellise tükiga oleks hea mööda igasuguseid kultuurimajasid ringi rännata, ei ole vaja midagi kaasa tassida, saab ka kõige kitsamates oludes ära mängida, kui Linnateater seda ainult tahaks. Ka Tammsaare muidu igav tekst oli suudetud väga huvitavaks mängida. Koosseisuga ka vedas, nägin just neid osalisi, keda näha tahtsin – Priit Võigemasti ja Külli Teetamme. Noh ja täitsa hea elamuse sai, seda tunnet küll ei tekkinud, et hakake juba lõpetama, igavaks ja tüütuks kisub. Kuigi mängiti peaaegu 2 tundi, oli kogu aeg midagi vaadata või kuulata, samal ajal, kui laval midagi polnud ja näitlejaid oli ka vähe. Tõeline meistritase, kui suudetakse tühi ruum nii täis mängida, et jäädki ainult näitlejamängu vaatama. Ma vaatasin muidugi rohkem seda, kui ilus on Külli Teetamm, kahe küllalt suure lapse ema, aga näeb välja nagu äsja keskkooli lõpetanud neiukene.
Thursday, September 9, 2010
Hecuba pärast
Rühmatöö „Hecuba pärast“, lavastaja Priit Võigemast, Tallinna Linnateater
Midagi nii naljakat pole ma veel varem näinud. Alguses ajas natuke naerma, aga mida edasi läks, seda rohkem naerma ajas. Päris nii oli, et mitte iga stseen, vaid iga sõna või liigutus ajas naerma. No selline lollikari, et naera ennast lolliks. Selle näidendi teine pealkiri võiks olla „Näitleja Indrek Ojari raske päev“. Esimene stseen tundus tagantjärele natuke liiga venitatud, neid düsleksikust raadiorežissöörile ette loetud reklaamikatkendeid ja variante oleks võinud vähem olla. Aga samas oli kõik hästi andekalt vaimukas, kuidas näitleja peab päev läbi tõmblema ja igasugustesse absurdsetesse situatsioonidesse satub. Seda, kes oli Alo Kõrve kehastatav treener soo poolest, ma aru ei saanudki. Alguses jättis ta mulje, et on ikkagi meestreener, kelle juurde näitleja Ojari tuleb suure murega, tal on täna esietendus ja ta peab teatris olema, nii et ei jõua oma poega trennist muusikakooli viia. Samas selle dialoogi käigus, kui sai jälle traditsiooniliselt metsikult naerda, koorub nagu välja, et Indrek ja Alo on elukaaslased, kas endised või praegused, aga jäi nagu mulje, et üks on neist lapse isa ja teine ema. Või siis aktuaalselt modernne perekond- lapsel on 2 isa. Kõige rohkem meeldisid aga teatris toimundu stseenid, kus suurusehulluse käes kannatav lavastav näitleja Argo Aadli kehastuses lavastab päris kummalist varianti „Hamletist“. Peaaegu pool näidendi tekstist koosnebki „Hamleti“ tekstist, seda pikitakse tegevusse väga vaimukalt ja omapäraselt, näiteks, kui Indrek on arsti juures (samuti väga hullult koomiline raviasutus), tekib küsimus, et mis ta siis tegema peab, kui ta pulss ei tohi üle 120 tõusta... Akside vahelt kargab välja Priit Võigemast ja karjub: „Kloostrisse!“
Midagi nii naljakat pole ma veel varem näinud. Alguses ajas natuke naerma, aga mida edasi läks, seda rohkem naerma ajas. Päris nii oli, et mitte iga stseen, vaid iga sõna või liigutus ajas naerma. No selline lollikari, et naera ennast lolliks. Selle näidendi teine pealkiri võiks olla „Näitleja Indrek Ojari raske päev“. Esimene stseen tundus tagantjärele natuke liiga venitatud, neid düsleksikust raadiorežissöörile ette loetud reklaamikatkendeid ja variante oleks võinud vähem olla. Aga samas oli kõik hästi andekalt vaimukas, kuidas näitleja peab päev läbi tõmblema ja igasugustesse absurdsetesse situatsioonidesse satub. Seda, kes oli Alo Kõrve kehastatav treener soo poolest, ma aru ei saanudki. Alguses jättis ta mulje, et on ikkagi meestreener, kelle juurde näitleja Ojari tuleb suure murega, tal on täna esietendus ja ta peab teatris olema, nii et ei jõua oma poega trennist muusikakooli viia. Samas selle dialoogi käigus, kui sai jälle traditsiooniliselt metsikult naerda, koorub nagu välja, et Indrek ja Alo on elukaaslased, kas endised või praegused, aga jäi nagu mulje, et üks on neist lapse isa ja teine ema. Või siis aktuaalselt modernne perekond- lapsel on 2 isa. Kõige rohkem meeldisid aga teatris toimundu stseenid, kus suurusehulluse käes kannatav lavastav näitleja Argo Aadli kehastuses lavastab päris kummalist varianti „Hamletist“. Peaaegu pool näidendi tekstist koosnebki „Hamleti“ tekstist, seda pikitakse tegevusse väga vaimukalt ja omapäraselt, näiteks, kui Indrek on arsti juures (samuti väga hullult koomiline raviasutus), tekib küsimus, et mis ta siis tegema peab, kui ta pulss ei tohi üle 120 tõusta... Akside vahelt kargab välja Priit Võigemast ja karjub: „Kloostrisse!“
The End
Rühmatöö „The End“, Von Krahli Teater
Rahvas juhatati millegi imeliku järgi lõhnavasse peaaegu pimedasse saali, muidu sprodisaalina kasutusel olevasse võimlasse. Etendus algab pilkases pimeduses. Enne etenduse algust jõudsin lugeda kavalehelt, et kellel pole midagi karta, ei karda ka pimedust, aga ikka oli üpris kõle täiesti tundmatus ja kottpimedas ruumis istuda. Laes põlesid vaid paar tulesilma, needki hästi väiksed. Lõpuks tuleb valgus, mängitakse päris pikalt tulega, selle igas asendis ja olekus. Sealt need imelikud lõhnad vist tulidki, lavastust mängiti selles saalis ka eile ja vaevalt, et see põlemiselõhn nii kiiresti välja läheb. Näitlejad on ümber küünlaaltari, panevad põlema küünlaid ja ajavad tuld peergude otsa, panevad omal käsi põlema ja põlevatavad maha asetatud voolikut. Siis tuli tuld veel mingist asjast, mis oli nagu gaasitori, et ühe kujundi ümber lõi tuli vastavalt kujundi kontuuridele lõõmama. Tekst selle juurde oli mingi jama Zarathustrast, käidi valgetes maani ürpides ringi ja soniti midagi. Pärast läks iga tegelane suure vanni juurde ja laulis sinna sisse oma nime. Tiina Tauraite esines mitu korda toreda lapsenaeru imiteeriva laginaga.
Istepoodiume hakati liigutama. Täitsa tore oli niimoodi sõita. Sõidutati teise kohta, kus oli juba ootamas lavakujundus kööginurgast, kus näitlejad peale etendust toimetavad. Kes istub söögilaua taga ja ootab toidu ettekandmist, kes askeldab pliidi juures. Tehti päris toitu. Räägiti elust olust, ka nikkumisest, seda oli isegi liiga palju. Taas selline ajuvaba tekst, ei midagi andekat ega tabavat, aga sellises kontekstis hakkas see lugu mulle juba rohkem meeldima.
Edasi läks veel põnevamaks. Näitlejad lähevad ära, nende asemele ilmuvad 2 indiaanlast. Teevad mingit sürri teatrit, laovad lauale Best Of 2012 plaate, märatsevda, lälisevad, ei too kuuldavale ainsatki arusaadavat sõna, aga suhtlevad väga intensiivselt. Situvad vokipanni ja hakkavad sitta praadima. Pärast hõõruvad selle sita mööda köögikappe laiali ja hiljem veel oma nägusid mööda ka. Sita näkku määrimine toimus otse publiku silme all, nii et mul läks süda üpris pahaks, kui vaatasin, et näeb välja nagu ehtne sitt, kuigi usutavasti oli see mingi šokolaadimöks.
Pärast seda sõidutatakse publikut taas uutesse asupaikadesse ja uude positsiooni. Nüüd avaneb lavavaates kompuutrite mägi. Toimub mingi arusaamatu riitus või tants, midagi kosmilist, see oli üks parimaid osasid lavastuses, kui indiaanlased taganevad tulnukate või mingite selliste kujude ees. Üks tulnukatest on kõige tähtsam, talle antakse kätte muna, mille ta oma hammastega katki plõksib ja kõik teised seda imema hakkavad. Sellele järgnes küllalt pikk ja väga tüütu arvutiinstallatsioon. Umbes 30 arvutit olid mäeks paigutatud, üksteise peal püramiidis ja igal pool näitas mingit pilti või värvi, lõpuks ka sõnu ja kirja. No ma ei pea selleks teatris käima, et arvutiinstallatsiooni vaadata, onju. Peale seda oli maailmalõpustseen, nagu elu peale katastroofi või midagi sellist. Iga näitleja tegi kas üksi või kellegagi paaris ühe stseeni, millest vaimukaim oli Juhan Ulfsaki ja Taavi Eelmaa vahel toimunud kahekõne, eriti see osa, kui Ulfsak põeb, kui andekas Eelmaa ikka on, et tuli selle peale, et oma kõvakettale Michael Jackson salvestada. Homotekst enam nii naljakas polnud. Ja siis oligi the End.
Rahvas juhatati millegi imeliku järgi lõhnavasse peaaegu pimedasse saali, muidu sprodisaalina kasutusel olevasse võimlasse. Etendus algab pilkases pimeduses. Enne etenduse algust jõudsin lugeda kavalehelt, et kellel pole midagi karta, ei karda ka pimedust, aga ikka oli üpris kõle täiesti tundmatus ja kottpimedas ruumis istuda. Laes põlesid vaid paar tulesilma, needki hästi väiksed. Lõpuks tuleb valgus, mängitakse päris pikalt tulega, selle igas asendis ja olekus. Sealt need imelikud lõhnad vist tulidki, lavastust mängiti selles saalis ka eile ja vaevalt, et see põlemiselõhn nii kiiresti välja läheb. Näitlejad on ümber küünlaaltari, panevad põlema küünlaid ja ajavad tuld peergude otsa, panevad omal käsi põlema ja põlevatavad maha asetatud voolikut. Siis tuli tuld veel mingist asjast, mis oli nagu gaasitori, et ühe kujundi ümber lõi tuli vastavalt kujundi kontuuridele lõõmama. Tekst selle juurde oli mingi jama Zarathustrast, käidi valgetes maani ürpides ringi ja soniti midagi. Pärast läks iga tegelane suure vanni juurde ja laulis sinna sisse oma nime. Tiina Tauraite esines mitu korda toreda lapsenaeru imiteeriva laginaga.
Istepoodiume hakati liigutama. Täitsa tore oli niimoodi sõita. Sõidutati teise kohta, kus oli juba ootamas lavakujundus kööginurgast, kus näitlejad peale etendust toimetavad. Kes istub söögilaua taga ja ootab toidu ettekandmist, kes askeldab pliidi juures. Tehti päris toitu. Räägiti elust olust, ka nikkumisest, seda oli isegi liiga palju. Taas selline ajuvaba tekst, ei midagi andekat ega tabavat, aga sellises kontekstis hakkas see lugu mulle juba rohkem meeldima.
Edasi läks veel põnevamaks. Näitlejad lähevad ära, nende asemele ilmuvad 2 indiaanlast. Teevad mingit sürri teatrit, laovad lauale Best Of 2012 plaate, märatsevda, lälisevad, ei too kuuldavale ainsatki arusaadavat sõna, aga suhtlevad väga intensiivselt. Situvad vokipanni ja hakkavad sitta praadima. Pärast hõõruvad selle sita mööda köögikappe laiali ja hiljem veel oma nägusid mööda ka. Sita näkku määrimine toimus otse publiku silme all, nii et mul läks süda üpris pahaks, kui vaatasin, et näeb välja nagu ehtne sitt, kuigi usutavasti oli see mingi šokolaadimöks.
Pärast seda sõidutatakse publikut taas uutesse asupaikadesse ja uude positsiooni. Nüüd avaneb lavavaates kompuutrite mägi. Toimub mingi arusaamatu riitus või tants, midagi kosmilist, see oli üks parimaid osasid lavastuses, kui indiaanlased taganevad tulnukate või mingite selliste kujude ees. Üks tulnukatest on kõige tähtsam, talle antakse kätte muna, mille ta oma hammastega katki plõksib ja kõik teised seda imema hakkavad. Sellele järgnes küllalt pikk ja väga tüütu arvutiinstallatsioon. Umbes 30 arvutit olid mäeks paigutatud, üksteise peal püramiidis ja igal pool näitas mingit pilti või värvi, lõpuks ka sõnu ja kirja. No ma ei pea selleks teatris käima, et arvutiinstallatsiooni vaadata, onju. Peale seda oli maailmalõpustseen, nagu elu peale katastroofi või midagi sellist. Iga näitleja tegi kas üksi või kellegagi paaris ühe stseeni, millest vaimukaim oli Juhan Ulfsaki ja Taavi Eelmaa vahel toimunud kahekõne, eriti see osa, kui Ulfsak põeb, kui andekas Eelmaa ikka on, et tuli selle peale, et oma kõvakettale Michael Jackson salvestada. Homotekst enam nii naljakas polnud. Ja siis oligi the End.
Wednesday, September 8, 2010
Kes kardab Virginia Woolfi?
Edward Albee „Kes kardab Wirginia Woolfi?“, lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, NO78
Siin ei tekkinud korrakski muljet, et midagi on liiga venitatud ja liigne, kõik oli väga omal kohal. Ei ohanud kogu selle pika ja pingestatud loo jooksul kordagi, et hakake juba lõpetama. Vaheaega oleks tahtnud, jah, sagedamini. Ei saa öelda, et see oli kõige parem „Virginia Woolf“, mida ma näinud olen, aga Eesti teatri kontekstis ikka väga kõva saavutus. Pigem oli see lavastus minu meelest selline šedööver, mida „Meie, kangelaste“ asemel peaks kiitma ja promoma. Millised näitlejatööd! Milline kujundus, millised kostüümid! Kõik oli suurepärane. Eriti meeldis kuubina asetsev lava, mida ümbritsesid valged eesriided. Mänguruumi ümber oli tekitatud veel omakorda läbikäik, nii et tegelased said pikalt ennast eksponeerida, kui kardinate tagant publiku ette astusid ja kogu seda lava ümbritsevat koridori läbima hakkasid. Meeldis just see valge värv, valge kui süütus ja puhtus, aga mis toimus laval... räpased sittumismängud. Omapärane oli ka lavakuubi pöördlavana kasutamine. Lava pandi lihtsalt pöörlema ja nii sai oma kohalt istudes hea ülevaate igasse „lavasoppi“, kuigi tegemist oli avatud, ainult tagantpoolt vahekäiku kardinatega piiratud lavaga. Erinevates stseenides kasutati erinevat lava paigutust, kuid tehti ka nii, et stseeni kulgedes hakkas lava pöörlema ja tegevus toimus pöörleval laval. Ühes stseenis mõjus selline pöörlemine väga sümboolselt: tegelased on täis, mängivad mingeid segaseid mänge ja siis kogu maailm käib nende ümber ringi, keegi ei püsi jalul, otsekui väljendades seda, millise prisma läbi tegelased praegu endi ümber toimuvat näevad, et kõik nende ümber käib ringi. Ja et ka nende sisemised heitlused väljenduvad selles pöörlemises, ka sisemine maailm mässab ega suuda paigal püsida.
Näitlejatööd olid ikkagi suurepärased. Hendrik Toompere jr. võis vaatama jäädagi, nii fantastiline mäng. Vaeseke higistas küll tohutult, kogu aeg otsmiku eest higi voolas ja pidi seda pühkima, aga mäng oli küünlaid väärt, millised žestid, milline miimika ja dünaamilisus. Ta ei püsinud hetkegi paigal, kogu aeg oli ta liikumises, kas suures, ühest suunast teise, või väiksemas, liigutades ainult sõrmeotsa, aga ikkagi selline pidev dünaamika. Eriti vahva oli meeste sõprusstseen laua all ja sellele järgnenud Toompere koristamisstseen. Enne seda suutis George veel ka korralikult ehmatada, kui ta tekstist lähtuvalt pudeli ära lõhub, kuigi minu meelest lõi ta endale jääkuubikutega vastu pead. See oli selline küllalt ootamatu stseen, kui põhitähelepanu oli midagi rääkiva Martha peal ja George on parajasti baarilaua juures, krõbistab kätega jääanumas ja lööb endale järsku midagi vastu pead. Ehmatas ikka tõeliselt. Siis mõne stseeni pärast hakkabki George seda läbu ära koristama, aga teeb seda nii, et pühib killud või jäätükid serveerimislaua alla kokku.
Natuke kahju oli statistirollidesse jäänud Mirtel Pohlast ja Sergo Varesest, kuigi mõlemad mängisid väga hästi, aga mida polnud, oli roll, mida oleks saanud suureks mängida. „Virginia Woolf“ on ennekõike ikkagi peategelaste, Martha ja George'i lugu, kuigi nende külalistel on ka väga suur tähendus, jäävad nad ikkagi suurte tegelaste varju. Pohla ja Vares suutsidki hästi välja mängida selle marionetiks, abivahendiks olemise. Pohla puhul andis muidugi vaadata, kui kaunilt habras ta ikkagi on, kui ilus naine. Ja eriti näidendi keskkohast peale, kui ta omal suka katki tõmbab, siis köitis minu tähelepanu kogu aeg see tema katkine sukk. Vahvad olid Pohla puhul ka sekkumised mängu, kui ta oma tobedalt lapselikul moel järsku karjuma hakkas: „Läheb riiuks, läheb riiuks!“ või skandeeris meeste kaklusstseeni juurde „Vägivald! Vägivald!“ Kõik oli nii hea, et seda on isegi keeruline kirjeldada.
Siin ei tekkinud korrakski muljet, et midagi on liiga venitatud ja liigne, kõik oli väga omal kohal. Ei ohanud kogu selle pika ja pingestatud loo jooksul kordagi, et hakake juba lõpetama. Vaheaega oleks tahtnud, jah, sagedamini. Ei saa öelda, et see oli kõige parem „Virginia Woolf“, mida ma näinud olen, aga Eesti teatri kontekstis ikka väga kõva saavutus. Pigem oli see lavastus minu meelest selline šedööver, mida „Meie, kangelaste“ asemel peaks kiitma ja promoma. Millised näitlejatööd! Milline kujundus, millised kostüümid! Kõik oli suurepärane. Eriti meeldis kuubina asetsev lava, mida ümbritsesid valged eesriided. Mänguruumi ümber oli tekitatud veel omakorda läbikäik, nii et tegelased said pikalt ennast eksponeerida, kui kardinate tagant publiku ette astusid ja kogu seda lava ümbritsevat koridori läbima hakkasid. Meeldis just see valge värv, valge kui süütus ja puhtus, aga mis toimus laval... räpased sittumismängud. Omapärane oli ka lavakuubi pöördlavana kasutamine. Lava pandi lihtsalt pöörlema ja nii sai oma kohalt istudes hea ülevaate igasse „lavasoppi“, kuigi tegemist oli avatud, ainult tagantpoolt vahekäiku kardinatega piiratud lavaga. Erinevates stseenides kasutati erinevat lava paigutust, kuid tehti ka nii, et stseeni kulgedes hakkas lava pöörlema ja tegevus toimus pöörleval laval. Ühes stseenis mõjus selline pöörlemine väga sümboolselt: tegelased on täis, mängivad mingeid segaseid mänge ja siis kogu maailm käib nende ümber ringi, keegi ei püsi jalul, otsekui väljendades seda, millise prisma läbi tegelased praegu endi ümber toimuvat näevad, et kõik nende ümber käib ringi. Ja et ka nende sisemised heitlused väljenduvad selles pöörlemises, ka sisemine maailm mässab ega suuda paigal püsida.
Näitlejatööd olid ikkagi suurepärased. Hendrik Toompere jr. võis vaatama jäädagi, nii fantastiline mäng. Vaeseke higistas küll tohutult, kogu aeg otsmiku eest higi voolas ja pidi seda pühkima, aga mäng oli küünlaid väärt, millised žestid, milline miimika ja dünaamilisus. Ta ei püsinud hetkegi paigal, kogu aeg oli ta liikumises, kas suures, ühest suunast teise, või väiksemas, liigutades ainult sõrmeotsa, aga ikkagi selline pidev dünaamika. Eriti vahva oli meeste sõprusstseen laua all ja sellele järgnenud Toompere koristamisstseen. Enne seda suutis George veel ka korralikult ehmatada, kui ta tekstist lähtuvalt pudeli ära lõhub, kuigi minu meelest lõi ta endale jääkuubikutega vastu pead. See oli selline küllalt ootamatu stseen, kui põhitähelepanu oli midagi rääkiva Martha peal ja George on parajasti baarilaua juures, krõbistab kätega jääanumas ja lööb endale järsku midagi vastu pead. Ehmatas ikka tõeliselt. Siis mõne stseeni pärast hakkabki George seda läbu ära koristama, aga teeb seda nii, et pühib killud või jäätükid serveerimislaua alla kokku.
Natuke kahju oli statistirollidesse jäänud Mirtel Pohlast ja Sergo Varesest, kuigi mõlemad mängisid väga hästi, aga mida polnud, oli roll, mida oleks saanud suureks mängida. „Virginia Woolf“ on ennekõike ikkagi peategelaste, Martha ja George'i lugu, kuigi nende külalistel on ka väga suur tähendus, jäävad nad ikkagi suurte tegelaste varju. Pohla ja Vares suutsidki hästi välja mängida selle marionetiks, abivahendiks olemise. Pohla puhul andis muidugi vaadata, kui kaunilt habras ta ikkagi on, kui ilus naine. Ja eriti näidendi keskkohast peale, kui ta omal suka katki tõmbab, siis köitis minu tähelepanu kogu aeg see tema katkine sukk. Vahvad olid Pohla puhul ka sekkumised mängu, kui ta oma tobedalt lapselikul moel järsku karjuma hakkas: „Läheb riiuks, läheb riiuks!“ või skandeeris meeste kaklusstseeni juurde „Vägivald! Vägivald!“ Kõik oli nii hea, et seda on isegi keeruline kirjeldada.
Toatüdrukud 2
Jean Genet „Toatüdrukud“, lavastaja Hendrik Toompere, Rakvere Teater
Tulin jälle suurte ootustega, sest esimesest vaatamiskorrast Rakveres see etendus väga meeldis. Ei saa öelda, et see oli jälle pettumus või tabamata ime, nagu eilne lavastuse teine vaatamine, aga ikka midagi jäi nagu puudu. Tunduvalt mõjus see, et ei mängita oma tavapärases keskkonnas. Nüüd puudus ka musta-valgeruuduline põrandakate, mis oli Rakvere pangamajas. Seda katet mööda hüppasid toatüdrukud alguses, kui nad mängisid teenijat ja perenaist, nii et just Ülle Lihctfeldti osas oli eriti meeles, et ta jälgis oma kelmikate hüppavate sammude ajal mustadel ruutudel liikumise joonist. Nüüd liiguti suvaliselt ja see kaotas nagu osaliselt kogu mängu ilu. Seda, mis toimus akna juures, saime seekord paremini jälgida, sest istusime otse akna vastas. Nii et seal oli piisavalt naljakaid stseene, eriti kui veel ette kujutada kohta, kus mängiti, esimesel korrusel liiklusega tänava ääres majas, kui naised seal akna peal aelesid või perenaine aknast välja karjus, siis võis tänaval inimestele päris koomiline pilt jääda. Aga ikkagi puudus mingi säde. Publik oli ka kuidagi palju tõsisem kui Rakveres, Rakveres oli ikka mitu kõva naeruga lõppenud stseeni, nüüd ainult muiati ja päris kõvasti ei naernud keegi. Mul oli päris naljakas seda kõike vaadata, teades, mis edasi ja eespool toimuma hakkab, nii et mul oli pidevalt muie näol. Seda enam naljakas oli vaadata enda vastas istuvaid inimesi, kes hämminguga suu lahti toimuvat piidlesid. Veel panin seekord tähele seda, et vanni, kuhu lõpuks kõik 3 naistegelast „uputatakse“, oksendati tegevuse käigus. Nagu „Meie, kangelaste“ puhul, nii hakkas ka täna silma mitu stseeni, mis seekord mänguliselt teistmoodi välja kukkusid, mingeid detailid, et eelmisest korrast ma seda ei mäleta, täna tehti see nüanss teistmoodi. Isenesest oli muidugi tore jälle vaadata ilusaid kaunite kehadega naisi kaunis pesus ja seda, kuidas nad ringi rassisid, eriti seda, kuidas nad vene disko järgi tantsisid. Naljakas oli vaadata, kuidas Tiina Mälberg tuli uppununa vannist välja ja vannivaht mööda tema peeneid sukki alla nirises.
Tulin jälle suurte ootustega, sest esimesest vaatamiskorrast Rakveres see etendus väga meeldis. Ei saa öelda, et see oli jälle pettumus või tabamata ime, nagu eilne lavastuse teine vaatamine, aga ikka midagi jäi nagu puudu. Tunduvalt mõjus see, et ei mängita oma tavapärases keskkonnas. Nüüd puudus ka musta-valgeruuduline põrandakate, mis oli Rakvere pangamajas. Seda katet mööda hüppasid toatüdrukud alguses, kui nad mängisid teenijat ja perenaist, nii et just Ülle Lihctfeldti osas oli eriti meeles, et ta jälgis oma kelmikate hüppavate sammude ajal mustadel ruutudel liikumise joonist. Nüüd liiguti suvaliselt ja see kaotas nagu osaliselt kogu mängu ilu. Seda, mis toimus akna juures, saime seekord paremini jälgida, sest istusime otse akna vastas. Nii et seal oli piisavalt naljakaid stseene, eriti kui veel ette kujutada kohta, kus mängiti, esimesel korrusel liiklusega tänava ääres majas, kui naised seal akna peal aelesid või perenaine aknast välja karjus, siis võis tänaval inimestele päris koomiline pilt jääda. Aga ikkagi puudus mingi säde. Publik oli ka kuidagi palju tõsisem kui Rakveres, Rakveres oli ikka mitu kõva naeruga lõppenud stseeni, nüüd ainult muiati ja päris kõvasti ei naernud keegi. Mul oli päris naljakas seda kõike vaadata, teades, mis edasi ja eespool toimuma hakkab, nii et mul oli pidevalt muie näol. Seda enam naljakas oli vaadata enda vastas istuvaid inimesi, kes hämminguga suu lahti toimuvat piidlesid. Veel panin seekord tähele seda, et vanni, kuhu lõpuks kõik 3 naistegelast „uputatakse“, oksendati tegevuse käigus. Nagu „Meie, kangelaste“ puhul, nii hakkas ka täna silma mitu stseeni, mis seekord mänguliselt teistmoodi välja kukkusid, mingeid detailid, et eelmisest korrast ma seda ei mäleta, täna tehti see nüanss teistmoodi. Isenesest oli muidugi tore jälle vaadata ilusaid kaunite kehadega naisi kaunis pesus ja seda, kuidas nad ringi rassisid, eriti seda, kuidas nad vene disko järgi tantsisid. Naljakas oli vaadata, kuidas Tiina Mälberg tuli uppununa vannist välja ja vannivaht mööda tema peeneid sukki alla nirises.
Meie, kangelased
Jean-Luc Lagarce „Meie, kangelased“ lavastaja Elmo Nüganen, Tallinna Linnateater
Väike tehniline aps. Esimesest vaatamiskorrast ei olegi siin postitust, see viga saab nüüd parandatud. Vaadatud vist kunagi umbes aasta tagasi.
Saali juhatati läbi teatri tagaruumide ja läbi kogu saali mängukoha. Meie kangelased juba rippusid oma kohtadel, neid oli sel ajal päris vahva vaadata, kui publik kogunes. Alguses märkad ainult ühte inimest kuskil pimeduses paistmas, mõtled, et see on vist mannekeen. Siis hakkad tähelepanelikumalt vaatama, et oh veel ja veel ja veel... ja vist on ikka päris näitlejad, mitte nukud. Kafka päevikute põhjal kirjutatud näitemängus „Meie, kangelased“ jätkus huvitavat vaatamist ühe vaatuse jagu. Oleks võinud otsi rohkem kokku tõmmata ja lühemalt teha, et ühe vaatuse ära täita, mitte 2 küllalt pikka vaatust välja venitada. Lõpuks oli jälle selline tunne, et me oleme seda kõike juba näinud, me oleme seda kuulnud, me teame juba seda, aitab ka juba, kaua te halate seal. Teksti kuulates oli alguse selline mulje, et näidend ongi kirjutatud Kafka päevikukatketest, kui tegelased mitte ei pea dialoogi, vaid räägivad üksikuid katkeid, mis selle teemaga Kafka tekstist sobib. Kirjeldavad sajandialguse rändtrupi elu-olu, kajastavad ettetulevaid raskusi, kirjeldavad kedagi konkreetset isikut. Mingi aja pärast hakkas tekst ikka juba konkreetsemat kuju võtma, et nad suhtlevadki omavahel ja see on kahekõne või monoloog, mitte üksikutest lõikudest kokkupandud kollaaž.
Nüganen oli muidugi kõike väga huvitavalt lavastanud ja mänguliselt välja pakkunud, näitlejad mängisid nii põrandal kui ka laudade peal, kui toimus mõne tegelase või grupi eraldunud stseen, siis selleks ajaks jäid teised tagaplaanil laudadele lebama ja liigutasid ennast ainult sel juhul, kui teised nendest rääkisid. Aga kuidagi hästi võõraks jäi kogu see värk ja ei puudutanud nii, nagu oleks tahtnud. Anu Lambi suurepärast kõnemaneeri ja peaaegu kajavat hääldust, samuti tema silmademängu oli muidugi huvitav vaadata, samamoodi teisi tegelasi, kes näitlejameisterlikkusega küll Lambi varju jäid. Eriti jälgisin seda, kuidas laval toimetavad koos ema ja poeg Lambid. Külli Teetamm sai samuti hakkama suurepärase arengupeetust väljendava noore naise rolliga – sellised näoilmed, tühi pilk, pingutused, et aru saada, mida temast tahetakse. Tuletas tegelasena meelde Brechti „Ema Courage'i“ tumma tütart. Peeter Jakobi puhul pani vaatama, kui mees palja ülakehaga oli, milline õlakont tal on. Täiesti nurgeline. Riiete all pole ma seda kunagi märganud, et tal nii omapärane õlg on, aga nüüd poolpaljalt hakkas see kohe silma ja pani vaatama. Nagu kõige ehtsam teater. Inimene ei mängi kedagi teistsuguse kehaga, vaid tal ongi teistsugune keha. Kui laval on Quasimodo või Silver Ükssilm, siis me teame, et näitleja on maskeeritud – talle on tekitatud eemaletõukav välimus või üks silm musta sideme alla pandud, et ta ühesilme välja näeks. Aga seekord oligi kohe täitsa loomulik ja ebaloomulik luu.
Sotsiaalse temaatika poolest oleks see lugu sobinud mõnele diletantide trupile või perifeerias asuvale teatrile. Linnateatri hästi tasustatud ja pealinna kõige prestiižikamas rajoonis asuva maja täissaalidele mängiva trupi puhul jäid kõik need probleemid kuidagi kaugeks. Ei uskunud kohe mitte kõike seda, mida need vaesed juudid rändtrupina läbi pidid elama. Linnateatris ei ole ju nii, et kõik näitlejad on ühes garderoobis, et kui nad lavale tulevad, siis publik ei mõista neid, ei oska nende annet hinnata, et nad on sotsiaalselt vaeslapsed. Arusaadav oli küll Linnateatri kibestumus uue maja ehituse ärajäämisel, kuid võrreldes mõne teise teatriga peab ütlema, et nad ujuvad ikkagi või sees. Näitlejatel oli küll ilus mäng, kõik oli hingestatult ja huvitavalt esitatud, Nüganen oli igale stseenile huvitavaid nüansse juurde puhunud, aga ikkagi jäi see kõik kuidagi uskumatuks. Et esinäitlejanna Anu Lamp kurdab, kui madalale ta on langenud, kui peab preislastele mingeid haledaid komöödiad mängima, kuidas see teda häirib, kui publik hakkab tema surmastseeni ajal naerma jne. Tahaks Nüganeni enda Pantalone kombel kisada: „Ei usu! Ei näe! Ei kuule!!!“
Väike tehniline aps. Esimesest vaatamiskorrast ei olegi siin postitust, see viga saab nüüd parandatud. Vaadatud vist kunagi umbes aasta tagasi.
Saali juhatati läbi teatri tagaruumide ja läbi kogu saali mängukoha. Meie kangelased juba rippusid oma kohtadel, neid oli sel ajal päris vahva vaadata, kui publik kogunes. Alguses märkad ainult ühte inimest kuskil pimeduses paistmas, mõtled, et see on vist mannekeen. Siis hakkad tähelepanelikumalt vaatama, et oh veel ja veel ja veel... ja vist on ikka päris näitlejad, mitte nukud. Kafka päevikute põhjal kirjutatud näitemängus „Meie, kangelased“ jätkus huvitavat vaatamist ühe vaatuse jagu. Oleks võinud otsi rohkem kokku tõmmata ja lühemalt teha, et ühe vaatuse ära täita, mitte 2 küllalt pikka vaatust välja venitada. Lõpuks oli jälle selline tunne, et me oleme seda kõike juba näinud, me oleme seda kuulnud, me teame juba seda, aitab ka juba, kaua te halate seal. Teksti kuulates oli alguse selline mulje, et näidend ongi kirjutatud Kafka päevikukatketest, kui tegelased mitte ei pea dialoogi, vaid räägivad üksikuid katkeid, mis selle teemaga Kafka tekstist sobib. Kirjeldavad sajandialguse rändtrupi elu-olu, kajastavad ettetulevaid raskusi, kirjeldavad kedagi konkreetset isikut. Mingi aja pärast hakkas tekst ikka juba konkreetsemat kuju võtma, et nad suhtlevadki omavahel ja see on kahekõne või monoloog, mitte üksikutest lõikudest kokkupandud kollaaž.
Nüganen oli muidugi kõike väga huvitavalt lavastanud ja mänguliselt välja pakkunud, näitlejad mängisid nii põrandal kui ka laudade peal, kui toimus mõne tegelase või grupi eraldunud stseen, siis selleks ajaks jäid teised tagaplaanil laudadele lebama ja liigutasid ennast ainult sel juhul, kui teised nendest rääkisid. Aga kuidagi hästi võõraks jäi kogu see värk ja ei puudutanud nii, nagu oleks tahtnud. Anu Lambi suurepärast kõnemaneeri ja peaaegu kajavat hääldust, samuti tema silmademängu oli muidugi huvitav vaadata, samamoodi teisi tegelasi, kes näitlejameisterlikkusega küll Lambi varju jäid. Eriti jälgisin seda, kuidas laval toimetavad koos ema ja poeg Lambid. Külli Teetamm sai samuti hakkama suurepärase arengupeetust väljendava noore naise rolliga – sellised näoilmed, tühi pilk, pingutused, et aru saada, mida temast tahetakse. Tuletas tegelasena meelde Brechti „Ema Courage'i“ tumma tütart. Peeter Jakobi puhul pani vaatama, kui mees palja ülakehaga oli, milline õlakont tal on. Täiesti nurgeline. Riiete all pole ma seda kunagi märganud, et tal nii omapärane õlg on, aga nüüd poolpaljalt hakkas see kohe silma ja pani vaatama. Nagu kõige ehtsam teater. Inimene ei mängi kedagi teistsuguse kehaga, vaid tal ongi teistsugune keha. Kui laval on Quasimodo või Silver Ükssilm, siis me teame, et näitleja on maskeeritud – talle on tekitatud eemaletõukav välimus või üks silm musta sideme alla pandud, et ta ühesilme välja näeks. Aga seekord oligi kohe täitsa loomulik ja ebaloomulik luu.
Sotsiaalse temaatika poolest oleks see lugu sobinud mõnele diletantide trupile või perifeerias asuvale teatrile. Linnateatri hästi tasustatud ja pealinna kõige prestiižikamas rajoonis asuva maja täissaalidele mängiva trupi puhul jäid kõik need probleemid kuidagi kaugeks. Ei uskunud kohe mitte kõike seda, mida need vaesed juudid rändtrupina läbi pidid elama. Linnateatris ei ole ju nii, et kõik näitlejad on ühes garderoobis, et kui nad lavale tulevad, siis publik ei mõista neid, ei oska nende annet hinnata, et nad on sotsiaalselt vaeslapsed. Arusaadav oli küll Linnateatri kibestumus uue maja ehituse ärajäämisel, kuid võrreldes mõne teise teatriga peab ütlema, et nad ujuvad ikkagi või sees. Näitlejatel oli küll ilus mäng, kõik oli hingestatult ja huvitavalt esitatud, Nüganen oli igale stseenile huvitavaid nüansse juurde puhunud, aga ikkagi jäi see kõik kuidagi uskumatuks. Et esinäitlejanna Anu Lamp kurdab, kui madalale ta on langenud, kui peab preislastele mingeid haledaid komöödiad mängima, kuidas see teda häirib, kui publik hakkab tema surmastseeni ajal naerma jne. Tahaks Nüganeni enda Pantalone kombel kisada: „Ei usu! Ei näe! Ei kuule!!!“
Subscribe to:
Posts (Atom)