Grafiti

G.Sibleyras “Grafiti”, lavastaja Taago Tubin, Ugala

Päris vahva oli. Kuigi teatud vastuoludega, aga ikkagi täitsa talutav. Lugu oli selline, et ühes hästi korralikus majas juhtub skandaal, keegi kraabib lifti grafiti (sain kavalehelt teada, et grafiti on ükskõik milline sodimine ja veel palju muud, siiani ma mõtlesin, et grafiti on nende aerovärvidega kirjutamine), kus teatatakse, et üks majaelanik = munn.
Tegemist on väga korraliku majaga, nii et juba sellest tekkis mul vastuolu, kuidas sellisesse majja üldse keegi selline pääseb, kes lifti reostada saab. Teatavasti on ju enamustes majades trepikojad lukus, filmidest on näha olnud, et Prantsusmaal on selles asjas kohe üldse väga pedantlik olukord, eriti mingis Pariisi kesklinnaosas, seal majas peaks kindlasti olema trepikoja valvur, kes sellise asja eest vastutuse enda peale peaks võtma. Samas selline nilbe kiri ei häiri mitte kedagi peale selle mehe enda, kelle kohta see kiri käib. See on mees, kes alles kolis sinna majja oma noore naisega, nad kolisid, et saada suuremat korterit ja et mehel oleks lähem tööle käia. Majaelanikke häirib see vahejuhtum sedavõrd, kui mees ise sellest suurt numbrit teeb ja naabreid tüütamas käib, umbes nagu tahtes selgeks teha, et tema ei ole munn.
Lõpuks korraldavad nad naisega kogu majale tutvumispeo, aga sinna tuleb ainult 2 paari, need on need tegelased, kes näidendis ongi, kokku ongi 6 tegelast, 3 paari. Pidu väljub üpris ruttu kontrolli alt, sest võõrustaja ei saa naabrite veidrustest aru, naabrid on umbes sellised, et elavad raamatute järgi, igasugused eneseabiõpikud ja teaduslikud teosed, et jätta progressiivsete ja kaasaegsete inimeste mulje. Vana ei ole nende mõistes mitte see, kellel on palju aastaid elatud, vaid see, kes on vanamoode, ei käi ajaga kaasas. Küllalt palju naljakaid momente oli, aga ei midagi eriti vapustavalt vaimukat ega sügavasisulist. Väga vahva oli vaadata Liina Olmaru, kui vapustav ta välja näeb, peenike ja ilus, armas soeng oli ka. Ja ta kaagutas kuidagi hästi naljakalt, läks iga asja peale põlema, kas siis heas või halvas mõttes. Kostüümid olid ka vahvad, enamus asju olid sellised, et oleks tahtnud näitlejad sealt seest välja tõsta ja ise nendes asjades olla. Ja kõige rohkem tahtsin ma muidugi Olmaru figuuri. Tundus, et riietebrändiks oli kunstnik valinud Adidase, väga ilusad vabaaja riided olid esindatud, kuni sokkideni välja. Mõtlesin seda vaadates, et hea, et mul selliseid naabreid pole. Ja et minu kohta pole kuhugi midagi kirjutatud. Mingi aja tõmblesid lava peal tantsijad, tegid täitsa räppi kohe. Ja muusikalises kujunduses kasutati Carla Bruni laule, nende pärast oligi huvitav seda lavastust vaadata, et kuuleks ära, mis muusikat siis prantsuse esimene leedi teeb. Ei olnud midagi erilist, vähemalt need viisikatked, mida lavastuses kasutati, olid küll sellised, et mina tema plaati ostma ei tormaks.
Etendus kestis mõõdukalt, nii et ma pidasin isegi päris lõpuni vastu. Kui vaheaeg algas, siis lõhkus keegi saalist väljujatest ühe lavapiirdeks horisontaalselt maha asetatud valgustusseadme ära, nagu selline suur ja publiku poole varjatud kaare all päevavalguslamp oli. Keegi, kes tagapool tuli, ütles, et äkki peaks sellest „neile“ ütlema, muidu hakkavad edasi mängima ja siis on see asi katki. Aga selle kolina peale saabus juba keegi tehniline lavatööline kohale ja hakkas vaatama, mis juhtus.

5 õhtut

Aleksandr Volodin „5 õhtut“, lavastaja Olga Anohhina, RUSSART

Hea näide sellest, kuidas saab olla võimatult igav lugu ja see täiesti talutavalt ära mängida. Pealkiri „5 õhtut“ tuli tuttav ette mingi vana filmina, millest ma mäletasin, et see oli nii võimatult igav, et ma ei suutnud seda üldse vaadata, isegi vaatamata sellele, et seal mängisid Ljudmilla Gurtšenko ja Stanislav Ljubšin ja režissööriks oli Nikita Mihhalkov isiklikult. Olen selle filmi kohta kuulnud, et nad tulid tegelikult ühe teise filmi võtetelt, aga jäid kuhugi tee peal toppama ja siis, et mitte igavleda, hakkasid seda filmi tegema. Võib olla endil polnud igav seal järgmist rongi oodata, aga vaatajana oli seda küll päris igav vaadata. Või ma polnud selleks ajaks selle filmi kõrgusteni veel arenenud. Igal juhul peale teatrietenduse nägemist tekkis küll soov film üle vaadata.
Täna olid laval Jevgeni Sidihhin ja Larissa Guzejeva. Guzejeva oli minu jaoks täiesti tundmatu suurus, nii et tema rolli puhul kerkis alguses kogu aeg silme ette Gurtšenko, et kuidas tema oleks seda esitanud. Natukese aja pärast suutis Guzejeva ennast siiski maksma panna ja mõjus laval juba täitsa huvitavalt: uhke ja kõrgi naisena, kes on oma Iljini jäägitult armunud, valmis tema eest läbi tule minema, kuigi nad on „lihtsalt sõbrad“. Sidihhini puhul seda võrdlusmomenti ei tekkinud, sest ma isegi ei mäletanud täpselt, kes teda filmis mängis, nagu kummitas, et võib olla oli see Ljubšin, aga päris kindel selles polnud, enne kui kodus täpselt järele sain uurida.
Häiris see, et neid ringsõiduetendusi esitatakse ikka paraja haltuuramaiguga dekoratsioonide poolest. Kui mänguliselt oli kõik paigas, näitlejad andsid endast parima ja oli ilusaid tragikoomilisi momente, kus ei tea, kas praegu oleks õigem nutta või naerda, siis kogu see lavakujunduslik lakooniline käegalöömine vajutas siiski oma pitseri. 4 ust-akent kujutavat stendi, laud ja mõned toolid. Oligi kõik. Tõeliste staaride kõrval olid minu jaoks palju nauditavamad 2 kõrvalosalist-naist – Marina Djuževa ja Tatjana Arntgolts. Djuževa on meeles taas paljudest vene filmidest, nii et ma täitsa imestasin, kui Djuževa lavale ilmudes ei kõlanud tavapärast vene publikule tuttava näitleja tunnuseks olevat aplausi (mis seekord sai osaks Sidihhinile ja Guzejevale). Eelkõige on Djuževa hästi armsa neiukesena meelde jäänud filmist „Isiklikel põhjustel“, tal on sellised omapärased silmad: alt sirge kriips ja siis ülevalt hästi suured ja kaardu. Aga aeg on temaga muidugi oma töö teinud, jäänud on küll need selgelt äratuntavad silmad, aga muu figuur on halvemuse poole muutunud. Sellega seoses oli Djuževal ka tore moment, kus ta mehe oma voodisse meelitanud vananeva naisena üritab meest edasi võrgutada. Et sellest ei tuleks lihtsalt üheöösuhe, vaid saaks lõpuks ka mehele. Siis esineb Djuževa kehastatud tegelane Zoja päris naljaka monoloogiga, mis ometi meestel viga on, et nad mind ei taha. Vaatab ennast peeglist, et kõik on ju korras, no mis mul ometi valesti on... kuni märkab oma suurt tagumikku ja süüdlaslikult peegli juurest eemaldub ning kiiresti uue teema võtab. Djuževa Zoja stseenid olid üldse hästi koomilised, nagu ka see osa, kus Zojake talvriietes köögilaua taga istus ja kvalifikatsioonitõstmise eksamipileteid kordas. Arntgolts on aga meeles selle ilusalt tagasihoidliku naisena, kellesse oli armunud Ivars Kalninsi tegelane lavastuses „Ärge äratage magavat koera“. Lõpus said sõja ajal lahkuläinud ja nüüd justkui juhuse tahtel taaskohtunud juba vananenud armastajad ikkagi kokku ja oli väga ilus lõpufraas, mida Guzejeva tegelane mitu korda kogu südamest kordas: „Peaasi, et ei tuleks sõda...“ Lahkudes pühkisid paljud naised pisaraid.

Pimedusega löödud

Frederick Knott „Pimedusega löödud“, lavastaja Tiit Palu, Endla

Päris lahe triller. Kuigi kiskus natuke igavaks ja oleks tahtnud aeg-ajalt mingid kiirendust peale panna, et asja juba edasi kerida ja lõpplahenduseni jõuda. Aga üldjoontes ikka täitsa vaadatav ja pinget pakkuv. Päris nii ikka polnud, et oleks juuksed õudusest püsti ja küüsi närides vaadanud või tahtnud tegelasele hüüda: Ära mine sinna, mõrvar on seal! Ähmaselt tuli meelde, et ma olen seda filmi ka kunagi näinud, aga suurt sellest eriti midagi ei mäletanud. Ainult seda mäletasin, et kogu see süžee – 3 seadusega pahuksis pahavenda mängivad pimeda naisega, oli kuidagi täiesti vastuvõetamatu. Mulle on lapsest peale õpetatud, et invaliide ei tohi kiusata. Nii et hästi valus oli mingi teismelisena vaadata, kuidas need 3 vastikut meest pimeda naisega manipuleerivad ja teda üle kavaldada püüavad. Lõpuks, kui kavalusest enam abi pole, sest naistegelane Susy osutub kõigist kolmest taibukamaks, tuleb mängu ka vägivald, nii et lõpp oli tõesti pingeline, aga oleks oodanud seal mingit selgemat lahendust.
Karin Tammaru suutis väga hästi pimedat mängida, teised tegelased olid laval nagu statistid, kes ühel peategelasel temaga toimunud lugu aitasid jutustada. 2 humaansemat kelmi olid Ahti Puudersell ja Lauri Kink, kolmas tegelane pahade seast oli juba julmem kuju, kes nalja ei mõistnud. Raivo E.Tammelt ka päris hea esitus, kuigi mõnes stseenis liiga koomilisusesse kalduv, mida nii veriselt kujult nagu tema mängitud Harry Roatist uskuda ei oleks suutnud, et ta mõnel momendil nii äpu võib olla. Näidendi viimane stseen tundus olevat nagu väljakistud. Kõigil sai võhm otsa, on juba mitu tundi pingsat trillerit etendatud, kunstiliselt kõik hästi läbi mõeldud, et aitab kah. Selles oli tunda natuke haltuuramaiku, et teeme mingi suvalise lõpplahenduse ära, käib kah, saab loole punkti panna ja aplausi nautima hakata. Susy ja Harry on päris pikka aega Susy keldrikorteris võidelnud, võitlus käib elu ja surma peale, kord pilkases pimeduses, kord väikeste valgustuste taustal, nagu külmkapi avatud uksest tulvav tuluke, millest on abi muidugi ainult Harryle. Üks tegelane on bensiiniga üle valatud, teisel tegelasel on külmrelv, uks on suure lehmaketiga kinni põimitud. Selle pingelise stseeni juures tekitaski enim pinget see, et publik sai laskuda Susy tasemele. Mängiti üpris pimedas ruumis, nii et ainult tegelaste sammude järgi võis aimata, kus üks või teine tegelane paikneb, või siis selle järgi, mida parajasti kolistati, võis saada aimu, mis kellelgi käes on. Sellele pingele oleks oodanud mingit tõeliselt kangelaslikku lahendust. Nähtav oli ka küllaltki labane – Susyl õnnestub mingi nipi abil teda külmkapiga valgustav Harry läbi pussitada, laip jääb külmkapi peale lebama ja Susy kontrollib, kas vastane on lõplikult ohutuks tehtud paari süüdatud tiku abil. Ma ootasin, et kõige ohtlikuma momendi ajal, kui Harry on valmis juba Susyt põlema panema või mingil muul sellisel hetkel, murtakse lehmaketiga kinnitatud uks maha ja sisse tormab päästja Sam. Naljakas oli see, et Sami mängiv Jaan Rekkor peab veerand tunniks lavalolemise pärast ühest linnast teise sõitma.

Revident

Nikolai Gogol „Revident“, lavastaja Tiit Palu, Endla

Päris naljakalt tehtud lavastus oli, mõned kohad koguni sellised, et sai südamest naerda. Eriliselt värvikat koomikuskaalat pakkus Ireen Kenniku esitatud kordnik Deržimorda. Juba see nimi ajas naerma ja Kenniku esitus oli suurepärane – tahumatu mats, kelle kätte on juhuslikult liiga palju võimu sattunud. Siis ta käibki endaga rahulolevalt mühaklikult mööda eeslava ringi ja paugutab suvaliselt püstolit. Millega teenib ära nõupidamist pidavate tähtsate meeste pahameele, kes kõik manitseva vihaga „Deržimorda“ karjuvad, kutsudes ullikest korrale. Üks tegelastest näitab talle koguni keskmist sõrme. Pärast paugutab Deržimorda veel suvalistes kohtades, ehk ainus põhjendatud püstolilask oli sellel korral, kui Deržimorda ei saa jalgrattasõiduga hakkama ja peale seda, kui rattaga vastu seina on sõitnud ja rattale paar jalahoopi jaganud. Peale seda elab Deržimordaks kutsutu ennast taas püstolisalve tühjendades välja. Selle kuju puhul mõjus koomiliselt kõik, tema hoiak, maneerid, matslikkus, isegi kiilakas pea oli omamoodi naljakas.
Lavastaja Palu pakkus Gogoli väga vana näitemängu kaasaegses kastmes. Kuigi kanti kaasaegseid riideid, mõjus siiski hämmastavalt, kui hästi Gogoli tekst ka kaasajas mõjub. Selliseid juhuseid näeb harva, et ajalooline tekst muutub tänases päevaks mõjuvaks. Eriti nende linnavalitsuse skandaalide taustal, mis Pärnut viimasel ajal pidevalt saadavad. Kuigi enne kohtuotsust ei saa kindlalt kellegi kohta öelda ega näpuga näidata, kes on korrumpeerunud, kes mitte. Vaid loetud kohad, nagu kaasaegsest kirjandusest rääkimine ja oma tuttava Puškiniga uhkeldamine, tuletasid meelde, mis tükk see ikkagi on. Muidu oleks tõesti jäänud mulje, et tegemist on mingi eesti kaasaegse ja tänasest Pärnust rääkiva tükiga. Nimetusse Gogoli teksti rääkivasse linnakesse Eestis oli Palu kokku toonud rahvusvahelise seltskonna – esindatud olid eelkõige erinevad rassid, nagu paar mulatte Bobtšinski ja Dobtšinski, hoolekandeasutuste kuraator Zemljanika oli muutunud asiaadiks. Jüri Vlassovi mängitud postiülemas võis märgata negriidseid jooni. Gogoli poolt sakslaseks mõeldud Hiebner oligi jäetud sakslaseks, kuid seekord vaikivaks sakslaseks, kellega suheldes mainiti alati käega visates: „Ah, ta ei saa niikuinii midagi aru!“ Ahti Puuderselli mängitud Hiebneri puhul oli sisse toodud päris omapärane erootiline-kulturistlik stseen, seda stseenidereas, kus kõik linnakese ametnikud tulevad revidendiks peetava Hlestakovi juurde armu paluma – altkäemaksu andma. Selles stseenis tuleb ülakeha paljastanud Hiebner macholikult õhukese eesriide taha, tõmbab selle efektselt enda ees lahti ja hakkab muskulatuuri näitama. Vaatasin üllatusega, kui kulturistlik kehaehitus Puudersellil on ega suutnud uskuda, et see on tema enda „päris“ keha, ikka tundus usutavam, et see on mingi teatripetekas, nagu osavalt selga sobitatud kostüüm või midagi sellist. Aga vist ei olnud, õli ja lihased sellel kehal toimisid ikka liiga realistlikult, et seda mitte inimkehaks pidada.
Peategelased Hlestakov ja linnapea jäid minu jaoks natuke nõrgaks. Õigemini nende näitlejate kontekstis jäid natuke nõrgaks. Hlestakovina hiilanud Sten Karpov oli küll väljendusrikas ja hea komödiant, aga aeg-ajalt oli tal häälekandvusega raskusi, nii et mingid osad tema tekstist jäid kurku kinni. Pajatsistseenides läks ta minu meelest aga liiga üle piiri, näiteks joomingustseen haiglas, kus Hlestakov küllalt kiiresti purju jäi ja kiiresti piinlikult labaseks muutus. See polnud enam naljakas, aga ega purjus inimene ei peagi naljakas olema. Linnapead kehastas Lauri Kink, kelle suhtes mul olid tema senist nägemist arvestades väga kõrged lootused. Huvitav oli see moment, et linnapea käis küll kogu aeg korralikult riides, ülikonnas ja lipsuga ning korralikud kingad jalas, aga sokke tal jalas polnud. Kink jäi oma tasemele alla, kuidagi mannetu oli, kuigi vaadatav, aga puudus see imeline veidriku säde, mida ma seni Kingi rollide puhul alati imetlenud olen.
Gogol pakub oma näidendis suurepärast meesgaleriid ja head tööd meesnäitlejatele, aga naiste osas on asi raskem. Näidendisse on sisse kirjutatud kõigest 2 naistegelast, lavastaja Palu soovil on Endla „Revidendis“ laval siiski 4 naist – kahele autori poolt sissekirjutatud naisele lisaks ka meesteks ümberkehastunud juba mainitud Ireen Kennik ning Carmen Mikiver mongoolist Zemljanikana. Kennikut sai Deržimordana juba kiidetud, lisandus veel keegi kaupmehest tegelane, kes võis lavastuses mõjuda küll sellesama politseinikust Deržimordana, kuid põhimõtteliselt oleks pidanud ikkagi keegi teine tegelane olema. See oli lihtsalt fantastiline, kuidas Kennik reformvoodil sipeldes meeleheitlikult Hlestakovi poole oma meelehead sirutas: „Võtke pudel, palun!!! Võtke pudel!!!“ Mikiveri Zemljanika oli oma nurgelisuses ka tähelepanuväärne nähtus, eriti pani imestama see, kuidas ta suutis kogu aeg ühte õlga teisest madalamal hoida. Naistest kõige fantastilisema rolli tegi linnapea prouat mänginud Karin Tammaru. Sellist duura-baabat annab ikka mängida. Kuigi näoilmete ja häälitsuste poolest oli linnapea proua roll küllaltki piiratud, pakkus selle esituse vaatamine siiski piisavalt huvi. Pidevalt korduvad ja vahelduvad lollid näoilmed, kord natuke üllatunud, siis täiesti tuhmilt arusaamatu, siis õnnelik, et naerdakse, kuigi naine ise ei saa aru, mille üle naerdakse, isegi siis mitte, kui tema enda üle naerdakse. Triin Lepiku esitatud linnapea tütre puhul oli koomilise aspektina rõhutud küll näitlejanna gabariitidele, tema paksule kehale ja ülisuurele tagumikule, aga minus tekitas sellise naise nägemine pigem kaastunnet kui kutsus esile naeru. Sukapüksid rebadel jooksmise stseen oli juba ülearuselt piinlik ja mõttetu, samas ka tekstiliselt arusaamatu, kuigi see võis olla just lavastaja taotlus, et tegelased räägivad oma sõnadele vastu. Näiteks, kui himur tütarlaps ajab Hlestakovi taga ja nad teine teiselpool voodit korraks hinge tõmmates seisma jäävad, ütleb Hlestakov: „Miks te siis minust eemale põrkate?“, s.t. mõtte poolest oleks pidanud siin Hlestakov linnapea tütrele külge ajama, aga visuaalselt nägi asi teistpidi välja.
Lavakujundus oli minimalistlik, dekoratsioone ega mööblit peaaegu polnudki. Vaid haiglastseeniks, mis minu mäletamise järgi oli Gogolil stseen linnapea kodus peetavast pidusöögist, oli lavale toodud suurem hulk reformvoodeid. Neist üks kujutas järgmistes stseenides ka linnapea kodu, kus ametnikud riburada pidi Hlestakovi ette ilmuvad. Värvide poolest oli kõik tume ja armetu, aga see sobis lavastuse üldise tonaalsusega, selline paheline ja igav väikelinn, kus kõik on korrast ära, toimuvad mingid hämarad, aga otseselt mitte kriminaalsed toimingud. Mitte just otseselt depressiivne Eesti väikelinn, aga midagi sinnapoole küll. Valguskujunduses oli veel huvitav teise vaatuse alguse stseen, kus suletud eesriide ees esines Deržimorda ja valgustusvihk teda prožektoriga taga ajas. Loodi selline mulje, nagu oleks valgustustöötaja purjus ja ei suuda oma lambiga näitlejale järgneda, jäi kogu aeg hiljaks või valgustas valesse kohta.

Kas sulle meeldib porno?

Klas Abrahamsson „Kas sulle meeldib porno?“, lavastaja Margo Teder, VAT Teater

Etendus ise oli hästi jama. Lugu rääkis sellest, kuidas üks neiu ja noormees ootavad oma castinguaega, ootavad tervelt tund aega, kuni siis lavastajal tuleb meelde neile helistada, et see projekt jääb ära. Selle aja, mis nad ootavad, räägivad nad pornost. Igasugused poolt ja vastu argumendid ja natuke perekonnaõpetuse teemat. Nagu julgustati noori, et sellistest asjadest pole häbiväärne rääkida ja on täitsa loomulik, kui vaadatakse "ilusat" pornot. No ma ei tea, milline on "ilus" pornofilm, mingid paljad ja oma genitaale näitavad ähkivad ja igasugu roppusi tegevad inimesed peavad pornofilmis igal juhul olema, ja selles pole ju midagi ilusat.
Tüdruk oli selline hästi feminist, seisis kogu aeg selle eest, et vot jah, see on loomulik, kui mees vaatab pornot ja omal selle ajal lahti peksab, aga kui naine ütleb, et talle meeldib porno, siis on kohe reaktsioon, et teed nalja või? Siis ta rääkis veel ilmselt südant lõhestama pidanud loo sellest, kuidas ta ükskord seksis ainult iha pärast, ilma armastuseta. Ja peale seda hakati tema kohta inetult rääkima nimetati listiks ja öeldi, et ta on „rahutu vitt“. Ja seda ei öelnud mitte poisid, vaid tüdrukud. Nagu peakski nii olema, et meeste puhul on see täiesti loomulik, kui nad kogu aeg partnereid vahetavad, kui nad teevad kõrvalehüppeid, aga tüdrukud nii käituda ei tohi. Mängiti läbi stseen, et poiss pidi ette kujutama, et ta tuleb koju oma elukaaslase juurde ja elukaaslane on teada saanud, et poiss teda pettis. Poiss siis vabandab, et ma olen siga, tühisus jne. Tüdruk käratab lõpuks, et poisi kohta on kõige karmimad sõnad sellises situatsioonis siga ja tühisus, aga tüdruk oleks jälle kohe lits.
Vahepeal oli päris piinlik kuulata seda roppu juttu. Ühes stseenis suunati valgus saali, selles sektoris, mis valgussõõri jäi, tüdrukud itsitasid vaikselt, sest nendest ühe peale langes täpselt valgusvihk. Kõrvalistuvatel poistel oli ka nalja nabani. Näidendis tehti maha veel kaasaegset perekonnaõpetust, et see on nii valesti üles ehitatud, kui noortele, kes tegelikult veel seksuaalkogemusi ei oma, jagatakse koolis kondoome, millega nad ei oska muud teha, kui need vett täis lasta või täis puhuda. Ja tunnis peavad nad neid siis mingite pliiatsite või sõrmede otsa panema, et kondoomi kasutamist harjutama. Kuidagi täiesti võõraks jäid minu jaoks need teemad, oleks võinud välja öelda selle põhilise, et korralik inimene nii ropult ei räägi, võib olla isegi ei mõtle, või kui mõtleb, siis on tal sellepärast häbi, et ta mingeid roppuseid mõtleb, ja et seks on ainult selleks, et saada lapsi, muud moodi pole selle peale aega mõtet raisata. Lõpuks sai see igav olemine seal läbi.

Värvid

Peca Stefan „Vääärviid“, lavastaja Ago Soots, VAT Teater

Näidendi esimene pool oli päris paljulubav. Igal juhul igav selle ajal ei hakanud ja näitlejate tööd oli ka päris huvitav jälgida. Kuigi minu jaoks oli mõttetusi ja roppusi liiga palju, aga kuna teises poolajas lubati veel Merle Palmistet, siis ei näinud põhjust ka vaheajal ära minna. Kuigi pärast mõtlesin, et ega ma millestki ilma poleks jäänud, kui poleks teist vaatust jäänud vaatama. Noh Palmiste sai ära vaadatud, aga mingi šedööveretteaste see loomulikult polnud. Täitsa hämmastav oli vaadata kahte professionaalses teatris töötavat ja head tööstaažiga näitlejat, lisaks Palmistele veel Tõnu Oja, kuidas nad nii madalale võivad laskuda ja sellises jandis kaasa teha. Kuigi Ojal oli ka helgemaid hetki, nii mõnelgi korral suutis ta mind oma tavapärases ampluaas räuskava lollikesena naerma ajada, aga muidu oli ikka suhteliselt piinlik. Esimene vaatus, nagu öeldud, oli küllalt intrigeeriv, nii et tasus jääda kasvõi selle huvi pärast, et mis edasi saab. Aga teine vaatus oli täiesti allapoole igasugust arvestust. Kõik lagunes käest ära, nii teksti kui lavatöö poolest valitses laval kaos, kõik muutus ääretult labaseks ja mõttetuks. Liiga palju „juhuslikke“ naljastseene sai ühte kohta kokku kuhjatud, pealegi olid enamus stseene loo arengu seisukohalt ilmselt liiast, nagu näiteks teise vaatuse 2 üpris pikka ja tühja monoloogi või suur peksmise-tagaajamise stseen.
Kõik USAst Rumeeniasse sõitnud jänkid saavad kokku ühes baaris, hakatakse tobedalt oma suhteid klaarima ja siis tekib selline supp, mida mitte keegi süüa ei taha. Ameerika ema on sinna põgenenud oma armukese Pecaga, kellele tema eks-eksmees kättemaksu haudus ja tal terroristina välja paista lasi, nii et rumeenlane Ühendriikidest välja saadeti. Peca hakkab tööle baaris, kuhu talle järgneb tema uus jünger Rocco. Ema kohtub juhuslikult samas baaris nii kahe ameerika kutiga, kellega ta mõlemaga vahekorras on olnud, ja kes samuti juhuslikult ka tema poja sõbrad on. Samuti kohtub ema seal baaris oma endise perekonnaga, eks-eksmehe ja pojaga. Rumeenias kuuli kerre saanud poega ei peaks ema üldse ära tundma, sest loogiliselt võttes ei ole ta oma võsukest (ilmselt abordijäänukit) oma 15 aastat näinud. Nii et ime, et ta selle poja kohe esimese pilguga ära tunneb. Poeg toibub kuulihaavast ja teatab, et tal pole perekonda, ema ja isa pole kunagi tema perekond olnud. Siis teeb ta „ootamatu“ avalduse, kuigi kogu selle jandi taustal midagi just sellist oligi oodata, et nüüd ütleb veel seda ka: ma olen homo. Endas just kirjanikuande avastanud Rocco istub itsitades baarinurgas ja kirjutab salvrätte toimuvaid dialooge jäädvustades täis.
Näitlejatest üllatas tõeliselt hobinäitleja Tarmo Tagamets Damonina. See oli päris võrratu, kuidas ta suutis purjus inimest kujutada. Tuhmi näoga ennast baaripukile istuma hüpitada või sealt alla potsatada ning ringi tuikuda. Ainult purjakil inimese pehmest keelest jäi puudu. Roccot esitanud Meelis Põdersoo suutis hästi surnut mängida. Ma ei tea, mis ma oleksin teinud, kui keegi oleks mulle äsja sitast puhtaks pestud kaltsude moodi trussad silmnäole pannud, aga see mees suutis suurema osa esimesest vaatusest sellise „katte“ all liigutamata lamada. Ago Sootsi rumeenlase pikkade jalgadega vehkimine ja ärplemine, et mis te tulete siis Rumeeniasse, kui siin kõik nii nõme on, oli küll selline žest, mille peale oleks tahtnud plaksutada.
Riided olid selles lavastuses midagi kergelt anomaalia vallast. Enamustel meestest seljas väga imelikus stiilis teksariidest rõivad, milles oli auk augu kõrval. Isa kandis erinevatest teksamaterjalidest kokkulapitud mantlit, selle mantli puhul oli päris huvitav vaadata, mis erinevaid teksatükke seal kasutatud on, aga ilus see pahupidipööratuna hommikumantlina kantav riideese küll välja ei näinud. Stseenide nimetusi ja numbreid, samuti nende toimumise kellaaegasid kuvati lava tagumisel seinal olevale ekraanile, stseenide vahel tantsiti räppi.

Georg

"Georg", rež.Peeter Simm, EST 2007

Ma olin juba ette kindel, et see on laiale publikumenule orienteeritud film ja nii see oligi. Aga väga hästi tehtud film, kunstiliselt pole sellele filmile mitte midagi ette heita. Ilmselt on see inimene, kes ütleb, et Georg on loll kohe üleüldine rahvavaenlane, kelle jaoks enda rehabiliteerimine täiesti ületamatuks raskuseks võib kujuneda. Aga ometi päris 100% plaksutada ma sellele filmile ei suutnud. Mingid küsitavused siiski jäid häirima. Ma ei näinud Georgis seda suurt tragöödiat, kuidas Asta tema elu ära rikub, mida nii väga reklaamiti ja millest nii palju kirjutati. Vaadates tundus, et tegemist on tsitaatide reaga. Enamus stseene ei pakkunud midagi uut peale väga ilusa visuaalia. Ma olin kõiki neid juhuseid, mida film kajastas juba varem kuulnud-näinud-lugenud. Välja arvatud Otsade kodus toimuvad stseenid, aga kodust miljööd oli käsitletud just eriti põgusalt. Surnuist üles tõusnud Georg tuleb Jaroslavlist koju ja ütleb nagu möödaminnes isale need kuulsad sõnad oma esimese naise Margoti kohta. Kõik see tundus samuti kuidagi kulunud, võib olla jällegi selle pärast, et ma olin filmist enne selle tervikuna vaatamist palju näinud ja lugenud. Selles mõttes puudus uudsuse moment. Kuigi kõik oli väga ilus ja tõepärane, kunstiliselt kõrgel tasemel, aga oleks tahtnud mingit ahhaa-momenti, et ah nii oli siis ka. Rohkem hingesügavuste avamist oleks tahtnud.
Praegusel kujul on tegemist linnulennult läbilapatud 20 aastaga Otsa elust. Ühelgi detailil ei peatuta, kõik lapatakse kiiresti läbi, et jõuda vajalikuks ajaks surmapunkti välja. Nõustun nende arvustajatega, kes pakuvad, et filmile oleks kasuks tulnud, kui oleks keskendutud ainult ühele perioodile. Näidatud rohkem üksikasjalikke stseene koos kõigi sinna juurde kuuluvate läbielamistega. Selle filmi põhjal jäi küll täiesti arusaamatuks, mida halba see vaene Asta siis ikka Georgile tegi. Paar korda oli tujukas, jõi natuke rohkem kui mõni mees ja oligi kõik. Seda kõike oleks tulnud võimendada ja vajadusel ka labastada. Et kogu tragöödia ikka selgelt esile tuleks. Ma saan aru, et suurte loovisiksuste puhul võib tapvalt mõjuda ka armastatud inimese puhul selline käitumine, nagu Georgile Asta poolt ühe esietenduse järgselt osaks sai, kui Asta ronis jalgupidi lauale ja kallas Georgile pudeli šampust pähe. Aga ikkagi, film oli kokkuvõttes liiga pinnapealne, kuigi ilus ja heade esitustega.
Tundub, et on mindud tõesti kergema vastupanu teed ja loodetud ainult teema enda edule. Eks see õige muidugi ole, oma aja Eesti esimene superstaar Ots ei jäta kedagi külmaks ja Matvere võrratu esitus ei anna võimalust filmi kohta midagi halba öelda. Samas tundus see kõik nii uskumatu, see aeg, millest film rääkis, oli alles nii hiljuti, ja selline suur inimene nagu Ots oli päriselt ka olemas. Tõmbasin kogu aeg paralleeli USA staaridega, Ots oli ju paljuski omas ajas midagi sellist, nagu kaasajal on lombi taga näiteks Robbie Williams. Astaga suhtlemisel aga jäi silma just tema kalkus. Mees, kes mängis laval kõige õrnemaid armastajaid ja pani miljoneid naisi endasse armuma, oli nende unenägude unelm ja galantsuse etalon, käitus oma seadusliku abikaasaga nagu viimane mats. Ja ma ei näinud filmis seda põhilist, mida ma näha tahtsin – millega oli vaene Astake sellise käitumise ära teeninud. Isegi Moskvas Hruštšovi erapeol kaitseb Ots ennast väga kindlalt ja samas ka vaimukalt, aga oma naise kaitseks ei suuda-taha ta sõnagi öelda. Ei ole ju mingit armastust. Ja peale seda, kui Asta on saanud tunda maailma võimsaima riigi võimsama mehe väga võimukaid alandusi, alandab teda veel oma mees, keda Asta nii väga armastab, visates naise kodust kaugel ja võõras kohas suvalisel hetkel autost välja.
See jäi üldse arusaamatuks, miks Georg ikkagi nii suur naistelemmik oli. Filmi-Georgi puhul oli see siiski arusaadav, sest Matvere on tõesti šarmantne iga naise unistuse mees. Aga päriselt oli Georg minu meelest pigem koleda kui ilusa välimusega. Nii et naised said fännata ainult tema häält. Mis sellel ajal, kui Georg populaarsuse tipus ka päris arusaadav oli, sest levisid siis ju audiaalsed materjalid eelkõige plaatidel või raadio kaudu, kus polnud oluline see, milline see inimene välja näeb, kes neid võrratuid laule esitab ja nii sametiselt pehme häälega kõiki hurmab. Kui siis miljonid naised Georgisse tema hääle järgi armunud olid ja teda hiljem läbi suurte raskuste nägema juhtusid, võisid nad ehk korraks pettunud olla, aga siiski ei suutnud tema vastu enam ükskõikseks jääda. Ehk oli selle päris-Georgi fännamise põhjuseks ka materiaalne taust, rahvakunstniku hüved ja ringreisid (küll ainult mööda suurt Venemaad ja sõbralikku Soome), igasugused meelehead ja kingitused, kasvõi see teadmine, et olles Georgi kallim ei pea enam kunagi kilomeetripikkuses piimajärjekorras ennast alandama.
Asta ei olnud selles ju ometi süüdi, et Georg nii kuradi andekas oli ja et Asta enda karjäär ebaõnnestus. Ja kas mitte ei ebaõnnestunud Asta karjäär just nimelt Georgi pärast, kui ta pidi mängima kuulekat kodukana ja lastega tegelema, selle asemel, et ennast baleriinina teostada. Ei jõudnud ju Asta sellepärast suurele lavale, et ta tõi ennast Georgi andele ohvriks, et Georg saaks jäägitult ennast suurele kunstile pühendada. See kõik tundus filmis kuidagi väga kahtlane ja imelik. Peaaegu pisarateni kahju oli sellest, et Asta rolli tuli panna kaastootjamaa näitlejanna. Muidu väga ilus naine, aga imelikult sakiliste äärtega hammastega. Pole kunagi selliseid hambaid näinud. Pani väga imestama, miks ei saanud seda rolli Anastassiale häält peale lugenud Hele Kõre. Kogu aeg, kui ma vaatasin Anastassiat, kujutasin ette Hele Kõret.
Eriti imetlesin operaatoritööd Bert Raudsepa edasiandmisel. Kui teatrilaval näeb Bert päris kole välja, kuigi mitte vastikus mõttes kole, vaid tema ebaproportsionaalsetes näojoontes on mingi omapära, aga ilus mees tema kohta kindlasti öelda ei saa, siis filmis olid kõik tema näovead ära kaotatud. Ikka maru palju sõltub sellest, mis nurga alt inimest vaadata. Samuti oli kahju sellest, et filmis oli liiga vähe pühendatud tähelepanu Georgi teatritööle. Kuigi kõik stseenid, mis teatris toimusid, olgu need või varemetes Estonias toimunud Georgi teatrisse värbamise stseenid, olid filmi nauditavamad. Aga sellest jäi ikkagi väheks. Arvestades seda, et Ots oli inimene, kes elas täisväärtusliku ja väga rikka elu teatris, oli filmis sellest teemast väga vähe juttu. Oleks tahtnud näha ka mingeid loomingulisi kriise, raskusi rollikäsitluste saavutamisel. Natuke oli seda teemat küll avatud, aga rohkem rõhku pöörati siiski Kroonika stiilis skandaalidele laulja eraelus. Räpastele skandaalidele, milles oli süüdi Asta. Astat tõsteti kogu aeg esile nagu mingit musta lammast, kes oli kõigis Georgi hädades süüdi. Ei lasknud meie suurel ja andekal lauljal suurt loomingut ilma piinadeta teha. Kes vähegi loominguga kokku on puutunud, teab, et looming on alati valuline protsess. Olgu see siis ise millegi loomine või teiste loomingu interpreteerimine. See sünnib alati läbi valude, nii et selleks, et mingi loovisiksus ennast liiga vara ära kurnab ja hakkab tundma nagu tühjakspigistatud sidrun, pole kindlasti mingit Astat vaja.
Ometi ei näidatud selles filmis Georgi loomekriise, vaid näidati katkematus ahelas stseene kriisist isiklikus elus. Lõpustseenides võis küll midagi loomekriisi laadset näha, aga see polnud ikka päris see, mida mina näha tahtsin. Lõpus oligi Georg see tühjakspigistatud sidrun. Haige ja loomingu poolt räsitud. Minu meelest oli ta haige just üleliigsest loomisest, mitte muudest eluraskustest. Paljud uskusid muidugi, et raske haigus oli Georgile karistus patuelu ehk homoseksuaalsuse eest. Mul on sellist saatuselööki raske uskuda, ma pigem usun ikka seda, et ta oli töönarkomaan. Nagu filmiski hästi näha oli, kõige rohkem tegi talle haiget see, et ta ei saa enam lavale minna, mitte need füüsilised valud, mis kahtlemata raske haiguse ja ohtlike operatsioonidega kaasnesid. Sama ennustas oma kaartide järgi ka Asta. Samas ei tahaks ikkagi uskuda, et kõik need suured rollid Georgile nii lihtsalt tulid, seda enam, kui tal kodus selline raske ja rusutud õhkkond valitses. Oleks tahtnud näha kasvõi sedagi, et teater oli talle nagu mingiks pelgupaigaks, kus ta sai ennast hästi tunda, kus ta oli kõige selle butafooria sees õnnelik, sest pääses niimoodi kaugemale alati purjus Astast ja alkoholist ning pisaratest läbiimbunud kodusest õhkkonnast. Ehk tulidki Georgil kõik tema teatrirollid ja esinemised nii hästi välja just sellepärast, et ta sai nende kaudu ennast reaalsusest eemaldada. Panna selga kostüüm, olla muus ajastus, ilusate asjade ja inimeste keskel. Või kasvõi televisioonis šikis frakis esineda, tuua kuuldavale muusikat, saada sellega üheks ja unustada kõik need painajad, mis tema elu ümbritsesid.
Renars Kaupersi valimine balletiartist Caesari rolli minus küll mingit vastumeelsust ei tekitanud. Minu meelest sobis Renars sellesse rolli suurepäraselt ja mängis selle osa ka hästi välja. Jäi parajal määral vaikselt kannatavaks kõrvalseisjaks. Georgisse meeletult ja viimase hingetõmbeni armunud keelatud elemendiks. Kelle jaoks on suur asi seegi, kui ta saab Georgile kuidagi kasulik olla, temast mõnegi halva hetke eemale juhtida. Kahju oli taas sellest, et seda homoseksuaalsuse liini selgemini ei avatud, Caesari näol oli küll vihje antud, et mees armastas Georgit, aga filmi peakangelase enda suhtumist sellesse nähtusesse ei avatud, kuigi räägitakse, et omal ajal oli see avalik saladus, et Georg on omasooihar. Isegi kuskil parteikoosolekul oli keegi avalikult Georgile seda ette heitnud. Võib olla oli see aga lihtsalt kadedus, mis selle etteheitja niimoodi käituma pani. Georgi parteilise kuuluvusega seoses oli filmis väga andekas stseen lavaproovist, kus üks ooperitegelane peaks Georgit lööma, aga ei tea, kuidas seda teha, kuidas ma partorgi löön? Caesar mõjus aga ehtdändilikult. Juba esimeses stseenis, kus ta publiku ette ilmus, oli tema riietus täpselt selline, nagu 40.-ndate aastate Inglismaad kujutavates või inglise filmides näha on olnud. Ja mehe euroopalikkust, mis selle aja kontekstis tähendas kindlasti ka hulljulget mässumeelsust, toonitas ka see, et ta hääldas Georgi nime inglisepärase Džoordžina.
Ei saanud kuidagi ka ilma võrdluseta “Georg” vs “Vanad armastuskirjad”. Filmid on tõesti sarnased juba oma ülesehituselt, jutustades ühe väljapaistva kultuuritegelase-muusiku eluloo. Samuti on sarnane aeg, milles nad elasid, Georg küll palju kauem kui Raimond, aga sõja teema ja sellele järgnev aeg on ikkagi ühine. Ja kogu see valu, mille diktatuur loovisiksusele peale surub. Samuti oli sarnane filmide stiilipuhtus, sellega oli mõlemas filmis ära tehtud väga tänuväärselt suur ja ilus töö. Kõik detailid on kunstiliselt läbi mõeldud, kostüümid, taust, miljöö, kõik äärmiselt hästi kujutatud. Samuti faktid ja ajalooline tunnetus, aja realistlik edasiandmine, väärib kindlasti mõlema filmi puhul tunnustamist. Ka naiste mõttes oli palju sarnasusi. Asta oli nagu otsene Valgre naise kloon, mul ei ole selle moori nimi meeles, aga Valgre filmis mängis teda väga hästi Marika Korolev. Mõlemad sellised litsakad joodikud. Armastuseliini erinevus nendes kahes kangelases oli vaid see, et kui Valgrel oli omamoodi Dulcinea Nina näol, keda ta oma puhtas ja siiras armastuses igavesti austama jäi, siis Georgil sellist suurt elu läbivat armastust polnud. Vähemalt filmis seda ei näidatud, et tal kellegi vastu oleks olnud suuremad tunded. Armastus oli ainult enda ja muusika vastu. Muusikaegoist. Mitte, et see paha oleks, ikka täiesti normaalne ellusuhtumine, aga samas tekitas filmis küsitavusi, sest teiste tegelaste liinid kannatasid selle tõttu ja jäid kuidagi poolikuks. Valgre puhul oli samas see kättesaamatu armastuse igatsus väga hästi välja toodud.
Ainus erinevus nende filmide vahel oli minu jaoks vastuvõtt. Kui Valgre lugu oli minu jaoks täiesti valge leht, lugu inimesest, kellest ma enne selle filmi vaatamist mitte midagi ei teadnud, siis Georgi lugu oli nagu mingites stampides kinni ja kõik oli hästi tuttav. Kui ilmus film Valgrest, siis muutusid tema laulud tohutult populaarseks, Georgiga sellist fenomeni juhtuda ei saa, sest Georgil oma laule pole, teda saab ainult uuesti ja uuesti vändata. Valgre jaoks oli see nagu teine kuulsus, mis peale filmi lahti läks, tema laulud nagu sündisid uuesti ja on populaarsed siiamaani. Valgret tunnustati postuumselt ja ta muutus tänu Põldre filmile rahvalaulikuks. Georgi teine tulemine jäi ära. Film ei suutnud Georg Otsa taas populaarseks muuta, kasvõi sellega, et peale filmi linastumist oleks hakatud televisioonis rohkem arhiivisalvestusi või Estonia lavastusi näitama. Selline erinevus oli veel, et „Vanades armastuskirjades“ oli Simmul Valgre. Aga „Georgis“ jäi Matvere Matvereks. Vaatad ekraani, näed Matveret ja ongi Matvere, alles pärast tuleb meelde, et tema kohta tuleb mõelda ju Georg, kui teised tema poole selle nimega pöörduvad. Simmuli Valgre puhul seda probleemi ei tekkinud juba sellepärast, et Valgre oli enamuste jaoks see puhas leht, kellena ta filmilinale ilmus. Vähesed olid selleks ajaks tema pilte näinud, filmisalvestusi temast pole vist üldse. Georg Otsa erinevates rollides kui ka lihtsalt seltsimehena on nähtud aga küll ja küll, nii teleekraanilt kui ka lavalaudadel. Nii et selles mõttes oli Matvere töö kindlasti raskem.
Siiski oli film „Georg“ nii hea, et ei hakanud üldse ajale mõtlema, ega painanud mõte ka sellest, et millal see ometi läbi saab. Kui teatris häirib mind peaaegu alati see, et ei osata ilusti ja õigel ajal (ilma pikaks ja tüütuks muutumata) lugu ära lõpetada, siis antud filmi puhul seda probleemi ei tekkinud. Ei jõudnud üldse mõtlemagi hakata selles suunas, et teeks nüüd kiire lõppmängu ja finito. Kui juba filmi lõpp oligi käes ja ma olin isegi kergelt üllatunud, et noh, saigi läbi või?