Mart Kase „Startup“, lavastaja Mart Kase, NO81
NO teater mängib algusega kell 8.15 etendust „Startup“. Täiesti hämmastav, et sellisel kellaajal algavale etendusele on saalid kogu aeg täis. Head tööandjad küll inimestel, kui sellisel ajal saab teatrisse tulla. Ja sobib ilmselt ainult tallinlastele, mujalt tulija peab selle etenduse pärast terve päeva vabaks võtma. Samal ajal, kui inimesi, kui tarbetuid koondatakse, saavad mõned lubada endale seda luksust, et tulevad hiljem tööle, sest nad lähevad töö ajast teatrisse (ja saavad selle paari tunni eest, mis nad teatris olid, kindlasti ka palka). Etendusele pääseb tasuta, vähemalt seekord pileteid ei kontrollitud. Suhteliselt igav lugu mõttetutest töötajatest, keda pole mitte kellelgi vaja ja kes tegelevad mingite lollustega. Mõtlevad välja uusi projekte, aga ei suuda kuidagi kokku leppida, kuidas neid ellu viia. Nagu haug, luik ja vähk, igaüks tirib oma suunas, igaüks on huvitatud sellest, et tema projekt läbi läheks ja lõpptulemus on see, et terve tööpäev on niisama maha vaieldud. Neljasest seltskonnast tahavad 2 poissi teha oma firma, aga neil pole isegi selleks piisavalt motivatsiooni, nad on huvitatud ainult kuulsusest ja millegi kasuliku tegemisest, aga vajalikke teadmise, kuidas projekte kirjutada, kuidas raha taotleda, kuidas üldse alustada, neil pole. Sellised parajad boheemlased, kes tahavad äriga tegeleda. Kunstiinimestest ärikad, et mõtlevad rohkem asja sisule kui kasule. Ainus sisukas lause, mis ma etenduses kuulsin, oli: „Nüüd palun lavalt lahkuda inimestel, kes ei ole lavakooli lõpetanud“, see oli Red Bulli jaganud tantsutüdrukutele, kes seltskonnaga tantsima jäid. Neil soovitati minna harrastusteatrisse või Nukuteatri noortestuudiosse. Etenduse ajal keedeti kohvi ja küpsetati vahvleid. Päris ajuvaba värk.
Sunday, September 27, 2009
Saturday, September 26, 2009
Romeo ja Julia
„Romeo ja Julia“ lavastaja Roman Viktjuk, Roman Viktjuki teater
Tuli seda suhtelist lollust tervelt 2 tundi kannatada, sest vahepeal võimalust ära minna ei olnud, etendust mängiti ilma vaheajata. Kavalehe vahel oli käsitsi kirjutatud ja raskesti loetav tekst selle kohta, kuidas Briti kuningliku laevastiku madrused pika merereisi ajal igavusest teatrit hakkasid tegema ja lavastasid „Hamleti“. See oli võti, mis andis kätte tänase Viktjuki lavastuse mõtte – lavapind kujutas laeva, millel toimetasid 4 madrust ja esitasid lugu Romeost ja Juliast. Lava kujutas endast laevatekki, lae all olid kokkupandud purjeriided, mis kõikusid üle kogu lavaavaruse. Seal riiete peal käiski päris suur osa mängust. Nagu Viktjukil ikka, oli tegemist sõnalise balletiga. Püüdsin jälgida, mida selles lavastuses rohkem oli, kas sõnalist või tantsulist osa, aga tundus, et mõlemat oli võrdselt. Mehed hüppasid osavalt lakke kinnitatud köite peal turnimiselt nendele tekkidele ja tegid seal igasugu trikke, riputasid ennast käte või jalgade jõul pea alaspidi rippuma või hüppasid sealt kõrgelt erinevat moodi alla. Pea alaspidi rippumine oli põhjendatud ehk ühel korral, kui Julia sellises poosis rippudes sündimisest rääkis, siis ta nägi välja, nagu emakehast väljuv vastusündinu. Moment, millal lootest saab laps. Füüsiliselt oli see kõik ikka ülikeeruline, nii et jäi ainult imestada, et nad selle kõrvale veel Viktjuki moodi huvitavalt liigendatud ja kajalise efektiga teksti ka suutsid edastada. Kuigi liiga pikaks kippus see kõik, põhitrikid said nähtud ja oleks piisanud, kui etendus poole vähem oleks kestnud.
Lava ise oli kaetud siniste nahast võimlemismattidega. Mattide ühele küljele oli kirjutatud inglisekeelne tekst, aga ma istusin liiga kaugel, et seda välja lugeda, nii et jäigi selgusetuks, mis sõnum sinna peidetud oli. Tundus, et mingid tsitaadid Shakespeare'i luulest. Matid olid nii julgestuseks ülemistel tekkidel rippumisel, hüpete pehmeks maandumiseks kui ka muidu mängimiseks, nagu juba öeldud tekstide levitamine, kui kõik näitlejad tõstsid üles ühe mati, mille alumist poolt tekst kattis ja seda matti tekstiga publiku poole hoidsid. Veel kasutati mänguvahenditena koolipinke. Üldse tundus, et Romeot ja Juliat esitati lapsarmastajatena, nagu mingis lasteporno võtmes või midagi sellist. Et nad on kooliga seotud, täiesti tavalised lapsed, kuigi neid mängisid täiskasvanud mehed (Romeot koguni mulatt). Hästi palju lapsikut oli nende käitumises küll. Veel kasutati mänguvahenditena raamatuid, kust osaliselt Shakespeare'i näidendi teksti maha loeti, või tehti nägu, et sealt teksti maha loetakse. Natuke loeti maha, siis oli noortel armastajatel hästi pikk stseen koos tekstiga, mille vältel põhiliselt Romeo Juliat raamatutega pildus. Ikka sellised korralikud kogu jõust visked olid. Ja kui arvestada seda, et mehed mängisid suurema osa ajast poolpaljalt, kas ainult aluspükste väel või palja ülakehaga, siis võisid need kogu jõust visatud raamatulöögid palja keha vastu ikka päris valusad olla.
Romeo ja Julia olid enamasti Romeo ja Julia, aga astusid ka teistes osades üles. Kolmas mees mängis põhiliselt amme, selle rolli juures oli iseloomulik see, et mees kergitas oma olematut rinda, et kõik saaksid aru, et ta on nüüd amm. Neljas mees esines suurema osa lavaloleku ajast vend Lorenzona, siis vaatasin, et ta on täitsa Quentin Tarantino moodi. Hästi palju oli laamendamist ja eputamist, niisama lollitamist ja liigset materjali. Ühes stseenis kujutati bändi, matkiti erinevate pillide mängimist ja vahepeal tarduti ohkides püstistesse poosidesse, siis tehti muusikat edasi, aga selle juures räägiti edasi ka „Romeo ja Julia“ teksti. Omapärane oli see, et mõne stseeni puhul teadustati: 2.vaatus, 5.stseen – vend Lorenzo kamber või midagi sellist. See oli täitsa abiks, sai ennast ette meelestada, mis nüüd tuleb, kuigi teksti järgi oleks niikuinii aru saanud, mis koht see on, sest dramaatilisest tõepärasusest oli asi kaugel. Selles mõttes, et lugu ei kulgenud üldse loogilist rada pidi, esitatid stseene segadusseajavas järjestuses. Lõpus ootasin juba pingsalt, et surge juba ära, ära olete tüüdanud.
Tuli seda suhtelist lollust tervelt 2 tundi kannatada, sest vahepeal võimalust ära minna ei olnud, etendust mängiti ilma vaheajata. Kavalehe vahel oli käsitsi kirjutatud ja raskesti loetav tekst selle kohta, kuidas Briti kuningliku laevastiku madrused pika merereisi ajal igavusest teatrit hakkasid tegema ja lavastasid „Hamleti“. See oli võti, mis andis kätte tänase Viktjuki lavastuse mõtte – lavapind kujutas laeva, millel toimetasid 4 madrust ja esitasid lugu Romeost ja Juliast. Lava kujutas endast laevatekki, lae all olid kokkupandud purjeriided, mis kõikusid üle kogu lavaavaruse. Seal riiete peal käiski päris suur osa mängust. Nagu Viktjukil ikka, oli tegemist sõnalise balletiga. Püüdsin jälgida, mida selles lavastuses rohkem oli, kas sõnalist või tantsulist osa, aga tundus, et mõlemat oli võrdselt. Mehed hüppasid osavalt lakke kinnitatud köite peal turnimiselt nendele tekkidele ja tegid seal igasugu trikke, riputasid ennast käte või jalgade jõul pea alaspidi rippuma või hüppasid sealt kõrgelt erinevat moodi alla. Pea alaspidi rippumine oli põhjendatud ehk ühel korral, kui Julia sellises poosis rippudes sündimisest rääkis, siis ta nägi välja, nagu emakehast väljuv vastusündinu. Moment, millal lootest saab laps. Füüsiliselt oli see kõik ikka ülikeeruline, nii et jäi ainult imestada, et nad selle kõrvale veel Viktjuki moodi huvitavalt liigendatud ja kajalise efektiga teksti ka suutsid edastada. Kuigi liiga pikaks kippus see kõik, põhitrikid said nähtud ja oleks piisanud, kui etendus poole vähem oleks kestnud.
Lava ise oli kaetud siniste nahast võimlemismattidega. Mattide ühele küljele oli kirjutatud inglisekeelne tekst, aga ma istusin liiga kaugel, et seda välja lugeda, nii et jäigi selgusetuks, mis sõnum sinna peidetud oli. Tundus, et mingid tsitaadid Shakespeare'i luulest. Matid olid nii julgestuseks ülemistel tekkidel rippumisel, hüpete pehmeks maandumiseks kui ka muidu mängimiseks, nagu juba öeldud tekstide levitamine, kui kõik näitlejad tõstsid üles ühe mati, mille alumist poolt tekst kattis ja seda matti tekstiga publiku poole hoidsid. Veel kasutati mänguvahenditena koolipinke. Üldse tundus, et Romeot ja Juliat esitati lapsarmastajatena, nagu mingis lasteporno võtmes või midagi sellist. Et nad on kooliga seotud, täiesti tavalised lapsed, kuigi neid mängisid täiskasvanud mehed (Romeot koguni mulatt). Hästi palju lapsikut oli nende käitumises küll. Veel kasutati mänguvahenditena raamatuid, kust osaliselt Shakespeare'i näidendi teksti maha loeti, või tehti nägu, et sealt teksti maha loetakse. Natuke loeti maha, siis oli noortel armastajatel hästi pikk stseen koos tekstiga, mille vältel põhiliselt Romeo Juliat raamatutega pildus. Ikka sellised korralikud kogu jõust visked olid. Ja kui arvestada seda, et mehed mängisid suurema osa ajast poolpaljalt, kas ainult aluspükste väel või palja ülakehaga, siis võisid need kogu jõust visatud raamatulöögid palja keha vastu ikka päris valusad olla.
Romeo ja Julia olid enamasti Romeo ja Julia, aga astusid ka teistes osades üles. Kolmas mees mängis põhiliselt amme, selle rolli juures oli iseloomulik see, et mees kergitas oma olematut rinda, et kõik saaksid aru, et ta on nüüd amm. Neljas mees esines suurema osa lavaloleku ajast vend Lorenzona, siis vaatasin, et ta on täitsa Quentin Tarantino moodi. Hästi palju oli laamendamist ja eputamist, niisama lollitamist ja liigset materjali. Ühes stseenis kujutati bändi, matkiti erinevate pillide mängimist ja vahepeal tarduti ohkides püstistesse poosidesse, siis tehti muusikat edasi, aga selle juures räägiti edasi ka „Romeo ja Julia“ teksti. Omapärane oli see, et mõne stseeni puhul teadustati: 2.vaatus, 5.stseen – vend Lorenzo kamber või midagi sellist. See oli täitsa abiks, sai ennast ette meelestada, mis nüüd tuleb, kuigi teksti järgi oleks niikuinii aru saanud, mis koht see on, sest dramaatilisest tõepärasusest oli asi kaugel. Selles mõttes, et lugu ei kulgenud üldse loogilist rada pidi, esitatid stseene segadusseajavas järjestuses. Lõpus ootasin juba pingsalt, et surge juba ära, ära olete tüüdanud.
Wednesday, September 23, 2009
küünlad põlevad lõpuni
C.Hamptoni draama „Küünlad põlevad lõpuni“ S.Marai romaani järgi, lavastaja Indrek Sammul, Ugala
Läksin seda lavastust vaatama nii sellepärast, et selle on lavale toonud Ugala vastne peanäitejuht Indrek Sammul, aga veel rohkem huvitas mind küsimus, miks võtab lavastaja mängima oma naise eksmehe. Kas sellepärast, et olla üle kollase ajakirjanduse kaudu kaasaskäivast oreoolist, et eksid alati omavahel kisuvad, ja näidata, et tema saab küll oma naise eksmehega väga hästi läbi, neil on koguni loominguliselt ühiseid teemasid? Näidendi ära vaadanud, oli aga selge, miks valik just Kaljujärvele langes. Lastes silme eest läbi Ugala vastavasse rolli vanuse poolest sobivad meesnäitlejad, ei tulnudki rohkem kedagi meelde, kui Andres Lepik, aga tema suhtes oleks ma kahtlevale seisukohale jäänud, kas ta oleks ikka selle suure rolli välja kandnud. Ilmselt jäi samamoodi kahtlevaks ka lavastaja ja läks sellega kindla peale välja. Põhimõtteliselt on ju „Küünlad põlevad lõpuni“ monotükk, nii et Kaljujärve kehastatavat Henrikut peab mängima näitleja, kelle mäng ka neid küünlaid väärib. Ja Kaljujärv tõesti vääris.
Mul on siiamaani Kaljujärve vaadates enamasti antipaatsed tunded olnud, ta esineb kuidagi bravuurselt, suudab ka kõige intelligentsema tegelaskuju labaseks ila pritsivaks joodikuks mängida ja eputab liiga palju grimassidega. Ilapritsimise patust polnud puhas ka Henrik, kuid see oli üks väheseid Kaljujärve rolle, mis tõeliselt särama lõi ja kõige vähem häirivana tundus. Koguni nii vähe häirivana, et ma sattusin sellest osatäitmisest vaimustusse, selles oli kõike parajalt: bravuuri, vaoshoitust, väsimust, rahutust. Mööndustega võib selle draamateose kohta öelda tõesti monotükk, kuigi näidendis on 3 osatäitjat. Ja asi pole üldse selles, et Kaljujärv oma lavapartnerid sedavõrd üle mängiks, hakates soleerima ja teistele esinemisvõimalust mitte jättes. Ei, üldse mitte. Kaljujärve roll on kandev juba autori poolt looduna. Praktiliselt kogu teksti kannab Kaljujärv, teistel tegelastel on statistide rollid. Kui kunagi tehti põhjalikke uurimusi selle kohta, kuidas uues saates „Head uudised“ soleeris Aunaste ja toodi välja üksikud fraasid, mida kaassaatejuht Rutiku öelda sai, siis „Küünalde“ näidendi puhul võiks teha sama statistikat. Üle kahe tunni kestvas lavastuses räägib ainult Kaljujärv, kahel ülejäänud tegelasel on selle aja jooksul lausuda vaid üksikud fraasid.
Ka mänguliselt, selle poolest, mis jääb sõnade taha, oli Kaljujärve roll kõige kandvam. Oleks ju Arvi Mägi kehastatavale tegelasele Konradile see hea mänguline võimalus oma näitlejameisterlikkust vaikivas rollis näidata – istuda kogu näidendi väitel laval ja kaasa elades kuulata, mida vanal sõbral talle öelda on. Aga kohati tundus, et mängib ainult Kaljujärv, Mägi oli lihtsalt kuulaja, kes eriti kaasamängimise peale jõudu kulutada ei viitsinud, mõned üksikud võpatused-emotsioonid välja arvatud, mis selles tegelaskujus aeg-ajalt välja lõid. Sellist asjade seisu laval nähes, tuli mul kohe meelde eelmise aasta lõpus Talveöö festivalil nähtud teatrikorüfee Peter Brooki lavastus „Suurinkvisiitor“, kus olid samamoodi laval 2 tegelast, aga selle tüki puhul oli tegemist sõna otseses mõttes monotükiga, kus näitles lavalolijatest ainult 1 mees, teise rolliks aga oligi vaikselt ja liikumatult seljaga publiku poole istumine. Mägi roll nii tagasihoidlikku lähenemist ei vajanud, et lihtsalt muumiana laval kohal viibida, ma täitsa kujutasin ette, kuidas selle rolli oleks saanud „suureks mängida“, milliseid värve ja varjundeid, emotsioone ning ärajäämisi laval olemisse lisada, aga kahjuks seda kõike polnud suudetud teha.
Esimene vaatus oli päris igav. Ma olin juba valmis selleks, et lahkume peale esimest vaatust, sest kõik näis justkui selge olevat. Vana maamõis, mida pole ilmselt ammu kasutatud, katus tilgub läbi, hoolimatu tuul on ruumi läbi katkiste või lahtiste akende koltunud lehti kandnud. Ruum koosneb sammastest, mis teevad ka vaatamise natuke raskendatuks, kui mõni tegelane parajasti sinu positsioonilt vaadatuna mõne samba taha satub jääma ja siis seal midagi olulist toimub, kasvõi mingi silmapilgutus, mida oleks vaja püüda, et tervikut tajuda. Mööblit ruumis eriti pole, kõik viitab sellele, et selles ruumis või majas üldse pole ammu viibitud. Nüüd on ruumis maja või mõisa omanik, kes ootab siia kedagi külla. Enne külalise saabumist peidab veel serveerimislaua sahtlisse püstoli. Kummalisel kombel oli selles lavastuses koguni 2 püstolit, millest kummastki pauku ei tulnud. Kuigi selline peategelase käitumine, enne külalise saabumist, püstoli paremasse positsiooni paigutamine, annaks justkui viite, et seda püstolit läheb loo käigus kindlasti vaja. Arvasin, et mingi aja pärast juba esimeses vaatuses, oli mulle selge, milleks Kaljujärve tegelasel seda püstolit vaja on. Ta kutsus endale külla parima sõbra, keda ta ammu näinud pole. Ja ütleb: „See on ruum, kus ma sündisin ja kus ma kavatsen surra.“ Nii et minu mõte läks kohe seda rada pidi, et ilmselt on tegemist looga, mis pajatab valikutest sõpruse käigus. Või siis sõpruse lõpus. Kogu elu on 2 meest olnud parimad sõbrad, kogu elu koos, kui elu lõpus vajab üks sõpradest teiselt „teene“ - aidata elust lahkuda.
Aga nii see polnud. Kui olin mingi aja esimest vaatust ära kuulanud, paistis mulle selge olevat, kuhu tükk tüürib, selle eelkirjeldatud finaali poole. Tundus, et terve tükk tuleb mingit mälestuste heietamist, kuidas me noored olime, kuidas me õppisime, kui head sõbrad me olime. Aga vahetult enne publiku vaheajale laskmist, suutis Kaljujärve tegelane õhku paisata nii intrigeeriva fraasi, et ainult need mõned üksikud sõnad kõigi tuhandete eelnenud tunni vältel kõlanud sõnade järel, olid impulsiks, mis sundisid jääma ka teisele vaatusele. Need sõnad olid sellised, et andsid lootust, et lugu ei lähegi seda rada, nagu ma mõttes olin paika pannud, ja selles mõttes ma enam ei eksinud. Muude heietuste sekka on Kaljujärve Henrik päris tihti nimetanud ka kellegi Kristina nime. Ka talle külla tulnud nooruspõlve sõber Konrad küsib peaaegu esimese küsimusena Kristina kohta. Nii et jääma sundis juba kasvõi ainuüksi see uudishimu, et kes see Kristina siis lõpuks on. Nimetati ainult tema nime, aga täpselt aru ei saanudki, kes see, tundub, et saatuslik naine siis on – ema, õde, armastatu, lihtsalt hea sõbranna, kellega moodustati omala ajal püha sõpruse kolmainsus? Kui armastatu, siis kumma tegelase oma?
Selles mõttes asetabki teine vaatus kõik oma kohtadele, kõik saab selgeks. Who is who. Ei olegi nii lihtne lugu, et kokku saavad 2 suurt nooruspõlvesõra ja hakkavad oma mälestusi heietama. Õigemini, see, et mälestusi heietab ainult Henrik, oli selge juba esimese vaatuse jooksul. Selles mõttes ei pakkunud muutusi ka teine vaatus, ka seal juhib mängu Henrik, Konradi kanda on taas tagasihoidliku statistist pealtkuulaja roll. Teine vaatus suutis siiski loost suurepärase terviku moodustada, lahti koorus nii põnev psühholoogiline triller, ja seda kõike ainult ühe näitleja esituses, nii et suur aplaus võrratule Kaljujärve esitusele. Vahepeal jälgisin päris pingsalt Kaljujärve käsi. Kuidas need näitleja keha kõrval rippudes ülimat pinget väljendasid: sõrmed eraldi tarretunult, mõned sõrmed kõrgemale tõstetud, mõned rohkem harali aetud, veresooned suurest pingutamisest läbi naha paistmas. Juba nendes kätes väljendus rollile omane pinge. Kui raske oli Henrikule sellest kõigest rääkida. Eriti raske nii enda läbielamiste pärast, on ju see kõik üle 40 aasta teda painanud, temas vastuseta jäänud küsimusi esile kutsunud, tema peast on läbi käinud tuhandeid erinevaid variante, kuidas miski võis olla, aga täit tõde ta ei tea.
Selline psühholoogiline piinamine kestab tervelt 2 tundi. Kuigi piinamine on see ainult lavakangelastele endile, sest teema on piinav, see kõik on valus, mida üks räägib ja teine kuulama peab. Aga vaatajale on see ülim nauding, kuulata nii oskuslikult edasi kantavat teksti, vaadata näitleja mängu, jälgida lavadetaile. Mingit raskemeelset rusuvust küll selle teksti kuulamise ajal ei tekkinud. Samuti ei ole tegemist sellise näidendiga, mis kuidagi painama jääks, et tekiksid paralleelid enda eluga või enda elus juhtunud seikadega. Mingis mõttes oli tegemist ka nagu kooli matemaatikatundidest tuttavate tekstiülesannetega. Näidendis pakuti lahendamiseks järgmist ülesannet: Konrad sõitis ära aastal 1899, 8 aastat peale tema ärasõitu suri Kristina, kes oli surres 28, praegu oleks naine 61. Mis aastal toimub näidendi tegevus? Juba nende faktoloogiliste üksikasjade väljapüüdmise mõttes oli näidendi tekst paeluv. Neid fakte ei esitata loomulikult sellises tekstiülesandele iseloomulikus jadas, vaid üksikud faktid tilguvad loo vältel erinevates stseenides. Mõtlesin hiljem, kas sellisel juhul oleks ka saanud välja arvutada tegevuse aastat, kui Henrik poleks ühes fraasis maininud, et see toimus „eelmise sajandi viimasel aastal, vahetult enne sinu ärasõitu.“ Aga nii kõva matemaatik ma pole, et ma oleksin selle lahenduseni jõudnud, kuidas arvutada seda toimumise aastat ilma ühe kindla aastaarvuta.
Kui minu arvutused peaksid õiged olema, siis peaks tegevus toimuma 1940.aastal. Nii et veel üks alatoon näidendi toimumisaega, kuigi näidendi sisu ise räägib kogu aeg minevikust, aga ka see detail on oluline, et tegevus toimub II maailmasõja lävel või ajal. Seda sõltuvalt riigist, kus tegevus aset leiab, aga kui tegevusaasta saab peale matemaatilist peamurdmist välja arvutada, siis tegevuskoha tuvastamisega on asi palju raskem. Näidendi aluseks on ungari kirjaniku romaan, praegu on selle kirjaniku elukoht Tšehhi aladel. Näidendis endas räägitakse sellest, et Konrad sõidab Londonisse ööbima, ka romaani näidendiks dramatiseerinud kirjanik on inglane. Konkreetset tegevuskohta minu meelest ei nimetatudki. Samuti ei räägita näidendis kaasaegsestest sündmusest, ei sõnagi sellest, mis olukord on Euroopas, kuigi Konrad on just saabunud troopikast, ta reisib kogu aeg ringi, ja ta ei kahetse näiteks midagi sellist, et oli mul vaja siia sõja sekka tagasi tulla. Ometi 1917. aastast nad räägivad, aga seda hoopis teises kontekstis. Reaalset aega tuuakse tegevuskohale viitava teksti näol sisse ainult niipalju, kui Henriku tõdemus, et elektriga on siinkandis endiselt kehvasti, peale seda, kui lava järsku pimedaks muutub. See kõlab samas naljakalt ka, justkui oleks teatris ootamatult voolukatkestus juhtunud ja näitleja Kaljujärv peab niimoodi improviseerima, et kuidagi olukorda lahendada. Tegelikult on elektrikatkestus siiski süžee järgi ette nähtud, vanad sõbrad jätkavad õhtut küünlavalgel.
Kui natuke igavaks kiskuv esimene vaatus ära kannatada, kuigi tegelikult seal polegi midagi kannatada, ei tohi lihtsalt minna seda teed, et ma tean, milleni see lugu välja viib, siis on garanteeritud suurepärane teatrielamus. Lõpus tundus mulle, et tuleb välja veel selline absurdne puänt, et Kristina polegi tegelikult surnud. Kahe meestegelase kõrval on näidendis ruumi jätkunud ka ühele naisnäitlejale. Vilma Luik kehastab esimeses stseenis vana teenijannat, siinjuures tuleb kiita grimmikunstnikku – kui tõetruult olid keskealised näitlejad eluõhtusse jõudnud tegelasteks muudetud. Mingil ajal, kui Henrik oma mälestustega aina sügavamale ja valusamatesse mälusoppidesse sukeldub, ilmub lavale ka kummituslik noorem naisterahvas. Arvatavasti siis Kristina, niisama illustratsiooniks. Tuleb kuulama seda, mida talle 2 olulist meest 40 aastat hiljem räägivad. Ja siis see puänt, millest mina unistasin. Lõpus, kui Henrik on oma pika monoloogi lõpetanud, Konrad pole konkreetseid vastuseid andnud, tegelikult on kõik sama selgusetu, nagu näidendi alguses, ainult selle vahega, et me oleme vahepeal kuulnud võrratus esituses paeluvat lugu, tuleb lavale taas Kristina kummitus. Sel hetkel käis mul läbi pea, et äkki see polegi kummitus. Võib olla on Kristina elus, eriti peale teksti: „Kas ma tõstan selle pildi nüüd seinale tagasi?“. Nii tunduski mulle korraks, et kogu see Henriku monoloog Konradile oli hästi läbimõeldud etendus. Tegelikult Kristina elab, nii naine kui ka mees on pettunud Konradi reeturlikus käitumises, mis neile siiamaani haiget teeb, ja kättemaksuks mängivad nad Konradile sellise etenduse. Aga tegelikult on Vilma Luige mängitud noorem naisterahvas hoopis amm Mimi. See jäi kuidagi segaseks, miks pidi amm nii noor välja nägema, kui ta loogiliselt võttes oleks pidanud juba ammu surnud olema. Pigem oleks selleks nooreks kummitusnaiseks sobinud ikkagi Kristina, kes on vastavates stseenides, kui Konrad kuulajana laval viibib, kummitus, aga peale Konradi lahkumist jälle endiselt elav Kristina.
Paljutähenduslikud ja mitmele variandile, mis võib edasi saada, on Henriku viimased sõnad Konradile „sinu viimased üksildased tunnid“. Võimalik, et Henrik otsustas teda kunagi rängalt reetnud sõbrale sellisel moel kätte maksta, et korraldab talle psühholoogilise pihitooli, kus pihtijaks on Henrik ise ja Konrad peab tahtmatult pihiisaks-kuulajaks olema. Kuulama ära kõik selle valu, mis neid kaugete peaaegu poole sajandi taguste sündmuste kaudu ühendab. Minema ära teadmises, et kõik ongi täpselt nii halvasti ja ta on põhjustanud oma sõbrale just sellist valu, nagu ta sõbra juurest põgenedes ette kujutas ja milliste süümepiinade kannatades ta kõik need aastakümned erinevates kohtades hakkama on püüdnud saada. Viia sõber viimase kahetsuse sammuni, siia juurde veel Henriku sõnad Konradile, kui Konrad teatab, et ta ei jää ööseks Henriku juurde, vaid läheb tagasi Londonisse: „Jah, sa veedad seal oma viimased üksildased tunnid.“ See on ju selge viide sellele, et Henrik on nagu ette veendunud selles, et peale kõike kuuldut ei suuda sõber enam edasi elada, niigi terve elu suure valuga ära kannatatud, kui ta Londoni jõuab, tapab Konrad ennast ära. Või siis variant, et Henrik paneb selle mõtte teadlikult Konradile pähe. Kindlasti mõtleb Konrad Henriku juurest lahkudes kõige kuuldu üle pingasalt järele, Konradi sõnad jäävad teda kummitama. Ja eriti jäävad kummitama Henriku viimased sõnad. Lahkuvad nad ju teadmises, et nad ei kohtu enam mitte kunagi. „Sinu viimased üksikud tunnid.“ Mitte päevad ega nädalad, kaugeltki mitte kuud, vaid just tunnid. Henrik suunab otseselt Konradit sellele, et endine sõber peab ennast peale seda Henriku pihtimust ära tapma. Siin võib näha tausta ka avastseenis Herniku poolt lauasahtlisse peidetud relvale. Kui näidendi alguses tundus, et see relv on mõeldud vahendiks, millega sõber peab sõbra tapma, või siis natuke ootamatuma variandina, et Henrik kavatseb ise Konradi tappa, siis nüüd, kõik ära kuulnud ja tegevuse käiku jälginuna, võib jõuda ka sellele mõttele, et Henrik pani püstoli valmis iseenda jaoks. Nüüd, kui ta elupihtimuson pihitud, võib siit lahkuda, meenuvad taas Henriku ühed esimesed sõnad Konradile: „Ma olen siin toas sündinud ja kavatsen siin ka surra.“ Aga selles päris kindel ma ikkagi ei oleks, et Henrik ennast peale Konradi lahkumist ja näidendi lõppu tapab. Kui see oleks autorite nii selge kavatsus, näidata Henriku surma, teha see vaatajale selgeks, et võimalik on ainult selline loo lahendus, siis oleks see tegevuslikult ka näidendis väljendunud. Eesriie (tinglik, lavastsuses pole eesriiet) oleks sulgunud alles peale lasku. Või oleks lask kõlanud vähemalt pimeduses, täielikus vaikuses.
Näidend on ilusalt väljendatud mõtetest lausa tiine. Kõige kõlavamad on sõprus, reetmine, muusika ja pihtimine. Üheks põhjuseks, miks Henrik omal ajal Kristina ja Konradiga hingelist barjääri tajus, oli see, et tema ei saa muusikast aru, aga need 2 olid kogu hinges muusikas. Väga ilusalt väljendatud mõte oli ka Henriku tagantjärele teadmine Kristina kohta, kes pidas päevikut: „Pihtima hakkab ainult see inimene, kes tunneb, et tal seisab ees väga oluline pihtimine.“ Nii et kõik, kes peavad päevikut, tunnevad, et nad peavad pihtima, neil on see vajadus, pidevalt pihiks valmistuda, valmistuda niimoodi mõtteliselt või kirjalikult ette kõige suuremaks ja raskemaks pihiks.
Läksin seda lavastust vaatama nii sellepärast, et selle on lavale toonud Ugala vastne peanäitejuht Indrek Sammul, aga veel rohkem huvitas mind küsimus, miks võtab lavastaja mängima oma naise eksmehe. Kas sellepärast, et olla üle kollase ajakirjanduse kaudu kaasaskäivast oreoolist, et eksid alati omavahel kisuvad, ja näidata, et tema saab küll oma naise eksmehega väga hästi läbi, neil on koguni loominguliselt ühiseid teemasid? Näidendi ära vaadanud, oli aga selge, miks valik just Kaljujärvele langes. Lastes silme eest läbi Ugala vastavasse rolli vanuse poolest sobivad meesnäitlejad, ei tulnudki rohkem kedagi meelde, kui Andres Lepik, aga tema suhtes oleks ma kahtlevale seisukohale jäänud, kas ta oleks ikka selle suure rolli välja kandnud. Ilmselt jäi samamoodi kahtlevaks ka lavastaja ja läks sellega kindla peale välja. Põhimõtteliselt on ju „Küünlad põlevad lõpuni“ monotükk, nii et Kaljujärve kehastatavat Henrikut peab mängima näitleja, kelle mäng ka neid küünlaid väärib. Ja Kaljujärv tõesti vääris.
Mul on siiamaani Kaljujärve vaadates enamasti antipaatsed tunded olnud, ta esineb kuidagi bravuurselt, suudab ka kõige intelligentsema tegelaskuju labaseks ila pritsivaks joodikuks mängida ja eputab liiga palju grimassidega. Ilapritsimise patust polnud puhas ka Henrik, kuid see oli üks väheseid Kaljujärve rolle, mis tõeliselt särama lõi ja kõige vähem häirivana tundus. Koguni nii vähe häirivana, et ma sattusin sellest osatäitmisest vaimustusse, selles oli kõike parajalt: bravuuri, vaoshoitust, väsimust, rahutust. Mööndustega võib selle draamateose kohta öelda tõesti monotükk, kuigi näidendis on 3 osatäitjat. Ja asi pole üldse selles, et Kaljujärv oma lavapartnerid sedavõrd üle mängiks, hakates soleerima ja teistele esinemisvõimalust mitte jättes. Ei, üldse mitte. Kaljujärve roll on kandev juba autori poolt looduna. Praktiliselt kogu teksti kannab Kaljujärv, teistel tegelastel on statistide rollid. Kui kunagi tehti põhjalikke uurimusi selle kohta, kuidas uues saates „Head uudised“ soleeris Aunaste ja toodi välja üksikud fraasid, mida kaassaatejuht Rutiku öelda sai, siis „Küünalde“ näidendi puhul võiks teha sama statistikat. Üle kahe tunni kestvas lavastuses räägib ainult Kaljujärv, kahel ülejäänud tegelasel on selle aja jooksul lausuda vaid üksikud fraasid.
Ka mänguliselt, selle poolest, mis jääb sõnade taha, oli Kaljujärve roll kõige kandvam. Oleks ju Arvi Mägi kehastatavale tegelasele Konradile see hea mänguline võimalus oma näitlejameisterlikkust vaikivas rollis näidata – istuda kogu näidendi väitel laval ja kaasa elades kuulata, mida vanal sõbral talle öelda on. Aga kohati tundus, et mängib ainult Kaljujärv, Mägi oli lihtsalt kuulaja, kes eriti kaasamängimise peale jõudu kulutada ei viitsinud, mõned üksikud võpatused-emotsioonid välja arvatud, mis selles tegelaskujus aeg-ajalt välja lõid. Sellist asjade seisu laval nähes, tuli mul kohe meelde eelmise aasta lõpus Talveöö festivalil nähtud teatrikorüfee Peter Brooki lavastus „Suurinkvisiitor“, kus olid samamoodi laval 2 tegelast, aga selle tüki puhul oli tegemist sõna otseses mõttes monotükiga, kus näitles lavalolijatest ainult 1 mees, teise rolliks aga oligi vaikselt ja liikumatult seljaga publiku poole istumine. Mägi roll nii tagasihoidlikku lähenemist ei vajanud, et lihtsalt muumiana laval kohal viibida, ma täitsa kujutasin ette, kuidas selle rolli oleks saanud „suureks mängida“, milliseid värve ja varjundeid, emotsioone ning ärajäämisi laval olemisse lisada, aga kahjuks seda kõike polnud suudetud teha.
Esimene vaatus oli päris igav. Ma olin juba valmis selleks, et lahkume peale esimest vaatust, sest kõik näis justkui selge olevat. Vana maamõis, mida pole ilmselt ammu kasutatud, katus tilgub läbi, hoolimatu tuul on ruumi läbi katkiste või lahtiste akende koltunud lehti kandnud. Ruum koosneb sammastest, mis teevad ka vaatamise natuke raskendatuks, kui mõni tegelane parajasti sinu positsioonilt vaadatuna mõne samba taha satub jääma ja siis seal midagi olulist toimub, kasvõi mingi silmapilgutus, mida oleks vaja püüda, et tervikut tajuda. Mööblit ruumis eriti pole, kõik viitab sellele, et selles ruumis või majas üldse pole ammu viibitud. Nüüd on ruumis maja või mõisa omanik, kes ootab siia kedagi külla. Enne külalise saabumist peidab veel serveerimislaua sahtlisse püstoli. Kummalisel kombel oli selles lavastuses koguni 2 püstolit, millest kummastki pauku ei tulnud. Kuigi selline peategelase käitumine, enne külalise saabumist, püstoli paremasse positsiooni paigutamine, annaks justkui viite, et seda püstolit läheb loo käigus kindlasti vaja. Arvasin, et mingi aja pärast juba esimeses vaatuses, oli mulle selge, milleks Kaljujärve tegelasel seda püstolit vaja on. Ta kutsus endale külla parima sõbra, keda ta ammu näinud pole. Ja ütleb: „See on ruum, kus ma sündisin ja kus ma kavatsen surra.“ Nii et minu mõte läks kohe seda rada pidi, et ilmselt on tegemist looga, mis pajatab valikutest sõpruse käigus. Või siis sõpruse lõpus. Kogu elu on 2 meest olnud parimad sõbrad, kogu elu koos, kui elu lõpus vajab üks sõpradest teiselt „teene“ - aidata elust lahkuda.
Aga nii see polnud. Kui olin mingi aja esimest vaatust ära kuulanud, paistis mulle selge olevat, kuhu tükk tüürib, selle eelkirjeldatud finaali poole. Tundus, et terve tükk tuleb mingit mälestuste heietamist, kuidas me noored olime, kuidas me õppisime, kui head sõbrad me olime. Aga vahetult enne publiku vaheajale laskmist, suutis Kaljujärve tegelane õhku paisata nii intrigeeriva fraasi, et ainult need mõned üksikud sõnad kõigi tuhandete eelnenud tunni vältel kõlanud sõnade järel, olid impulsiks, mis sundisid jääma ka teisele vaatusele. Need sõnad olid sellised, et andsid lootust, et lugu ei lähegi seda rada, nagu ma mõttes olin paika pannud, ja selles mõttes ma enam ei eksinud. Muude heietuste sekka on Kaljujärve Henrik päris tihti nimetanud ka kellegi Kristina nime. Ka talle külla tulnud nooruspõlve sõber Konrad küsib peaaegu esimese küsimusena Kristina kohta. Nii et jääma sundis juba kasvõi ainuüksi see uudishimu, et kes see Kristina siis lõpuks on. Nimetati ainult tema nime, aga täpselt aru ei saanudki, kes see, tundub, et saatuslik naine siis on – ema, õde, armastatu, lihtsalt hea sõbranna, kellega moodustati omala ajal püha sõpruse kolmainsus? Kui armastatu, siis kumma tegelase oma?
Selles mõttes asetabki teine vaatus kõik oma kohtadele, kõik saab selgeks. Who is who. Ei olegi nii lihtne lugu, et kokku saavad 2 suurt nooruspõlvesõra ja hakkavad oma mälestusi heietama. Õigemini, see, et mälestusi heietab ainult Henrik, oli selge juba esimese vaatuse jooksul. Selles mõttes ei pakkunud muutusi ka teine vaatus, ka seal juhib mängu Henrik, Konradi kanda on taas tagasihoidliku statistist pealtkuulaja roll. Teine vaatus suutis siiski loost suurepärase terviku moodustada, lahti koorus nii põnev psühholoogiline triller, ja seda kõike ainult ühe näitleja esituses, nii et suur aplaus võrratule Kaljujärve esitusele. Vahepeal jälgisin päris pingsalt Kaljujärve käsi. Kuidas need näitleja keha kõrval rippudes ülimat pinget väljendasid: sõrmed eraldi tarretunult, mõned sõrmed kõrgemale tõstetud, mõned rohkem harali aetud, veresooned suurest pingutamisest läbi naha paistmas. Juba nendes kätes väljendus rollile omane pinge. Kui raske oli Henrikule sellest kõigest rääkida. Eriti raske nii enda läbielamiste pärast, on ju see kõik üle 40 aasta teda painanud, temas vastuseta jäänud küsimusi esile kutsunud, tema peast on läbi käinud tuhandeid erinevaid variante, kuidas miski võis olla, aga täit tõde ta ei tea.
Selline psühholoogiline piinamine kestab tervelt 2 tundi. Kuigi piinamine on see ainult lavakangelastele endile, sest teema on piinav, see kõik on valus, mida üks räägib ja teine kuulama peab. Aga vaatajale on see ülim nauding, kuulata nii oskuslikult edasi kantavat teksti, vaadata näitleja mängu, jälgida lavadetaile. Mingit raskemeelset rusuvust küll selle teksti kuulamise ajal ei tekkinud. Samuti ei ole tegemist sellise näidendiga, mis kuidagi painama jääks, et tekiksid paralleelid enda eluga või enda elus juhtunud seikadega. Mingis mõttes oli tegemist ka nagu kooli matemaatikatundidest tuttavate tekstiülesannetega. Näidendis pakuti lahendamiseks järgmist ülesannet: Konrad sõitis ära aastal 1899, 8 aastat peale tema ärasõitu suri Kristina, kes oli surres 28, praegu oleks naine 61. Mis aastal toimub näidendi tegevus? Juba nende faktoloogiliste üksikasjade väljapüüdmise mõttes oli näidendi tekst paeluv. Neid fakte ei esitata loomulikult sellises tekstiülesandele iseloomulikus jadas, vaid üksikud faktid tilguvad loo vältel erinevates stseenides. Mõtlesin hiljem, kas sellisel juhul oleks ka saanud välja arvutada tegevuse aastat, kui Henrik poleks ühes fraasis maininud, et see toimus „eelmise sajandi viimasel aastal, vahetult enne sinu ärasõitu.“ Aga nii kõva matemaatik ma pole, et ma oleksin selle lahenduseni jõudnud, kuidas arvutada seda toimumise aastat ilma ühe kindla aastaarvuta.
Kui minu arvutused peaksid õiged olema, siis peaks tegevus toimuma 1940.aastal. Nii et veel üks alatoon näidendi toimumisaega, kuigi näidendi sisu ise räägib kogu aeg minevikust, aga ka see detail on oluline, et tegevus toimub II maailmasõja lävel või ajal. Seda sõltuvalt riigist, kus tegevus aset leiab, aga kui tegevusaasta saab peale matemaatilist peamurdmist välja arvutada, siis tegevuskoha tuvastamisega on asi palju raskem. Näidendi aluseks on ungari kirjaniku romaan, praegu on selle kirjaniku elukoht Tšehhi aladel. Näidendis endas räägitakse sellest, et Konrad sõidab Londonisse ööbima, ka romaani näidendiks dramatiseerinud kirjanik on inglane. Konkreetset tegevuskohta minu meelest ei nimetatudki. Samuti ei räägita näidendis kaasaegsestest sündmusest, ei sõnagi sellest, mis olukord on Euroopas, kuigi Konrad on just saabunud troopikast, ta reisib kogu aeg ringi, ja ta ei kahetse näiteks midagi sellist, et oli mul vaja siia sõja sekka tagasi tulla. Ometi 1917. aastast nad räägivad, aga seda hoopis teises kontekstis. Reaalset aega tuuakse tegevuskohale viitava teksti näol sisse ainult niipalju, kui Henriku tõdemus, et elektriga on siinkandis endiselt kehvasti, peale seda, kui lava järsku pimedaks muutub. See kõlab samas naljakalt ka, justkui oleks teatris ootamatult voolukatkestus juhtunud ja näitleja Kaljujärv peab niimoodi improviseerima, et kuidagi olukorda lahendada. Tegelikult on elektrikatkestus siiski süžee järgi ette nähtud, vanad sõbrad jätkavad õhtut küünlavalgel.
Kui natuke igavaks kiskuv esimene vaatus ära kannatada, kuigi tegelikult seal polegi midagi kannatada, ei tohi lihtsalt minna seda teed, et ma tean, milleni see lugu välja viib, siis on garanteeritud suurepärane teatrielamus. Lõpus tundus mulle, et tuleb välja veel selline absurdne puänt, et Kristina polegi tegelikult surnud. Kahe meestegelase kõrval on näidendis ruumi jätkunud ka ühele naisnäitlejale. Vilma Luik kehastab esimeses stseenis vana teenijannat, siinjuures tuleb kiita grimmikunstnikku – kui tõetruult olid keskealised näitlejad eluõhtusse jõudnud tegelasteks muudetud. Mingil ajal, kui Henrik oma mälestustega aina sügavamale ja valusamatesse mälusoppidesse sukeldub, ilmub lavale ka kummituslik noorem naisterahvas. Arvatavasti siis Kristina, niisama illustratsiooniks. Tuleb kuulama seda, mida talle 2 olulist meest 40 aastat hiljem räägivad. Ja siis see puänt, millest mina unistasin. Lõpus, kui Henrik on oma pika monoloogi lõpetanud, Konrad pole konkreetseid vastuseid andnud, tegelikult on kõik sama selgusetu, nagu näidendi alguses, ainult selle vahega, et me oleme vahepeal kuulnud võrratus esituses paeluvat lugu, tuleb lavale taas Kristina kummitus. Sel hetkel käis mul läbi pea, et äkki see polegi kummitus. Võib olla on Kristina elus, eriti peale teksti: „Kas ma tõstan selle pildi nüüd seinale tagasi?“. Nii tunduski mulle korraks, et kogu see Henriku monoloog Konradile oli hästi läbimõeldud etendus. Tegelikult Kristina elab, nii naine kui ka mees on pettunud Konradi reeturlikus käitumises, mis neile siiamaani haiget teeb, ja kättemaksuks mängivad nad Konradile sellise etenduse. Aga tegelikult on Vilma Luige mängitud noorem naisterahvas hoopis amm Mimi. See jäi kuidagi segaseks, miks pidi amm nii noor välja nägema, kui ta loogiliselt võttes oleks pidanud juba ammu surnud olema. Pigem oleks selleks nooreks kummitusnaiseks sobinud ikkagi Kristina, kes on vastavates stseenides, kui Konrad kuulajana laval viibib, kummitus, aga peale Konradi lahkumist jälle endiselt elav Kristina.
Paljutähenduslikud ja mitmele variandile, mis võib edasi saada, on Henriku viimased sõnad Konradile „sinu viimased üksildased tunnid“. Võimalik, et Henrik otsustas teda kunagi rängalt reetnud sõbrale sellisel moel kätte maksta, et korraldab talle psühholoogilise pihitooli, kus pihtijaks on Henrik ise ja Konrad peab tahtmatult pihiisaks-kuulajaks olema. Kuulama ära kõik selle valu, mis neid kaugete peaaegu poole sajandi taguste sündmuste kaudu ühendab. Minema ära teadmises, et kõik ongi täpselt nii halvasti ja ta on põhjustanud oma sõbrale just sellist valu, nagu ta sõbra juurest põgenedes ette kujutas ja milliste süümepiinade kannatades ta kõik need aastakümned erinevates kohtades hakkama on püüdnud saada. Viia sõber viimase kahetsuse sammuni, siia juurde veel Henriku sõnad Konradile, kui Konrad teatab, et ta ei jää ööseks Henriku juurde, vaid läheb tagasi Londonisse: „Jah, sa veedad seal oma viimased üksildased tunnid.“ See on ju selge viide sellele, et Henrik on nagu ette veendunud selles, et peale kõike kuuldut ei suuda sõber enam edasi elada, niigi terve elu suure valuga ära kannatatud, kui ta Londoni jõuab, tapab Konrad ennast ära. Või siis variant, et Henrik paneb selle mõtte teadlikult Konradile pähe. Kindlasti mõtleb Konrad Henriku juurest lahkudes kõige kuuldu üle pingasalt järele, Konradi sõnad jäävad teda kummitama. Ja eriti jäävad kummitama Henriku viimased sõnad. Lahkuvad nad ju teadmises, et nad ei kohtu enam mitte kunagi. „Sinu viimased üksikud tunnid.“ Mitte päevad ega nädalad, kaugeltki mitte kuud, vaid just tunnid. Henrik suunab otseselt Konradit sellele, et endine sõber peab ennast peale seda Henriku pihtimust ära tapma. Siin võib näha tausta ka avastseenis Herniku poolt lauasahtlisse peidetud relvale. Kui näidendi alguses tundus, et see relv on mõeldud vahendiks, millega sõber peab sõbra tapma, või siis natuke ootamatuma variandina, et Henrik kavatseb ise Konradi tappa, siis nüüd, kõik ära kuulnud ja tegevuse käiku jälginuna, võib jõuda ka sellele mõttele, et Henrik pani püstoli valmis iseenda jaoks. Nüüd, kui ta elupihtimuson pihitud, võib siit lahkuda, meenuvad taas Henriku ühed esimesed sõnad Konradile: „Ma olen siin toas sündinud ja kavatsen siin ka surra.“ Aga selles päris kindel ma ikkagi ei oleks, et Henrik ennast peale Konradi lahkumist ja näidendi lõppu tapab. Kui see oleks autorite nii selge kavatsus, näidata Henriku surma, teha see vaatajale selgeks, et võimalik on ainult selline loo lahendus, siis oleks see tegevuslikult ka näidendis väljendunud. Eesriie (tinglik, lavastsuses pole eesriiet) oleks sulgunud alles peale lasku. Või oleks lask kõlanud vähemalt pimeduses, täielikus vaikuses.
Näidend on ilusalt väljendatud mõtetest lausa tiine. Kõige kõlavamad on sõprus, reetmine, muusika ja pihtimine. Üheks põhjuseks, miks Henrik omal ajal Kristina ja Konradiga hingelist barjääri tajus, oli see, et tema ei saa muusikast aru, aga need 2 olid kogu hinges muusikas. Väga ilusalt väljendatud mõte oli ka Henriku tagantjärele teadmine Kristina kohta, kes pidas päevikut: „Pihtima hakkab ainult see inimene, kes tunneb, et tal seisab ees väga oluline pihtimine.“ Nii et kõik, kes peavad päevikut, tunnevad, et nad peavad pihtima, neil on see vajadus, pidevalt pihiks valmistuda, valmistuda niimoodi mõtteliselt või kirjalikult ette kõige suuremaks ja raskemaks pihiks.
Sunday, September 13, 2009
Vahepeatus
Uku Uusberg „Vahepeatus“ lavastaja Uku Uusberg, R.A.A.M.
Täiesti mõttetu ja ebaloogiline lavastus/lugu. Kõigepealt oli ebaloogiline see, et keegi tüdruk tuleb kuhugi vett küsima, aga kui nende inimestega, kes seal majas asuvad, kokku saab, ei saa nende juurest kuidagi minema. Ja mitte sellepärast, et teda kuidagi füüsiliselt seal kinni hoitakse, vaid ta lihtsalt ei lähe ära, kuigi katsetab kogu aeg. On selline viisakas tüdruk, kes ei taha kellegi poole jutu pealt ära minna ja tuleb kogu aeg tagasi, kui talle uut teemat pakutakse või öeldakse, et ära mine veel. Normaalses situatsioonis oleks see tüdruk sealt kohe minema läinud, mitte tundideks nende vennikeste sonimist kuulama jäänud. Ta ju üritas kogu aeg ära minna, olekski loogiline olnud, et poleks järgnevat juttu kuulama jäänud, midagi eksistentsiaalset talle seal ei öeldud, umbes midagi sellist, mis tavaliselt inimesi jääma sunnib, et ma tean sinust midagi või mingi faktiga lajatatud. Mingeid füüsilisi takistusi ka polnud, prauh uksest välja ja las kummalised vennikesed sonivad seal omaette edasi.
Kui „Pea vahetuselt“ sai poole pealt ära tuldud, siis selle näidendi kannatasin peaaegu hambad ristis lõpuni. Kõigepealt sellepärast, et mängis Argo Aadli, ta on üks mu lemmikuid, eriti oma eripärase hääletämbri poolest. Veel kannustas jääma huvi, et no ei saa ju niimoodi olla, et ongi selline sisutühi näidend, et mitte midagi ei toimu, mingit moraali või intriigi polegi. Aga polnudki! Imestama pani ainult see, et Uusbergil on päris omapärane keeleline vaist, nagu selline spetsiaalne filoloogiline huvi, et mängib sõnadega, nagu tema näidendite pealkirjadki: pea vahetus ja vahepeatus, siis muidugi näidendis kõlanud omapärane „ilma täppideta“ keel või kasvõi täiesti tavaline igapäevaselt kasutatavate sõnade tähtede vahetus, mille peale ise pole kunagi tulnud: küpsis ja püksis. Võib olla võikski rohkem kirjalike tekstide kirjutamisele pühenduda, sest lugeda oleks sellist asja päris huvitav, kuidas looja sõnadega mängib, aga lavale kantuna see ei kanna minu jaoks välja. Kuigi kindlasti on ka sellisele näidendile oma vaatajaskond olemas.
Mingi intriigi oleks andnud ehk see, kui oleks kummaliste vennikeste kooseksisteerimise seal mahajäetud majas kuidagi lahti seletanud. Nagu jäi vastamata tüdruku küsimus: Kust te siin olemiseks raha saate? Ja tõeline intriig ning moraal oleks pannud näidendile ilusa punkti, kui tüdruk oleks grupiviisiliselt ära vägistatud. Mitte, et ma vägivalla pooldaja olen, aga lihtsalt selline lugu oleks pidanud nii lõppema, kui eluliselt läheneda. Ja sellega oleks lool ka mingi õpetlik point olnud, muidu mõni naiivitar või laps vaatab seda ja mõtleb, et nii ongi, satud üksikusse majja ja jää aga julgelt sinna hullikeste juttu kuulama. Isegi see tüdrukule ei mõjunud, et poistel olid aeg-ajalt haigushood, kui nad täiesti imelikult käituma hakkasid. Sellise käitumisega meestelt oleks oodanud rohkem endassetõmbumist, mitte sellist avatust, et kui keegi võõras nende juurde satub, siis pannakse ta osaliselt sunniviisiliselt oma pajatusi kuulama. Kuula nüüd, kui lahedad mehed me oleme, et meil on elu, et me oleme leidnud elu mõtte, et just see ongi õige, nagu meie siin teeme, aga teised lihtsalt ei saa sellest aru. Kuula seda ja räägi edasi, et ka teised hakkaksid „õigesti“ elama. Ma ei näinud ühtegi loogilist põhjendust sellele, miks peaksid metsa erakuelu ja kummalisi tegevusi (liistudest laastude hööveldamine, oma kirjutatu valgendamine ning söömine) harrastavad vennikesed hakkama juhuslikult nende juurde sattuvale tüdrukule ennast niimoodi avameelselt ja pealesurutult avama.
Palju loogilisem oleks olnud, et tüdruk tuleb majja ja hakkab ise huvi tundma, mis seal toimub, kes need poisid on, miks nad neid tegevusi teevad, mida nad teevad. Ja poisid ignoreerivad teda pikalt, ajavad omavahel asja edasi, räägivad seda sama juttu, mida nad tüdrukule esinedes rääkisid, aga teineteise poole pöördudes, nagu tüdrukut polekski majas. Tüdruk oleks võinud selle nimel pingutada, et mehed kuidagi avanevad. Kuidagi selle usalduse ära teenida, mitte nii, et tüdrukut tegelikult ei huvitagi see, mida mehed talle öelda tahavad, tüdruk tahab juba oma teed edasi minna, aga viisakusest kuulab ikka muudkui edasi ja edasi, mida veidrikel veel öelda on. Näiteks oleks võinud olla murdekoht see, et saades teada tüdruku nime – Maria, mängitakse talle seda inglite ülistuslaulu Mariast, mida praegu etenduses kasutati, ja alles peale seda võtavad poisid tüdruku omaks ja hakkavad talle neid oma lugusid seletama. Kes nad enne olid ja miks nad siia majja sattusid, mis otsingud neil on olnud, mis nad on läbi elanud ja muud sellist.
Poistel käisid peal ikka tõelised hulluhood, nii et juba sellepärast tundus ebaloogiline, et tüdruk nende seltskonnast ei lahkunud. Aidata ju neid kuidagi ei saanud, midagi asjalikku ta ei öelnud. Arvestades seda, et poisid on valinud omale erakuelu, et neil on sellised kummalised tegevused, mis neile endile on üliolulised, oleksid need poisid pidanud olema väga selle vastu, et keegi nende ilusasse ja konkurentsivabasse maailma trügib ja minevikus sorima hakkab. Aga selle asemel, et sissetungijat välja peletada, et teda ignoreerida või tema vastu ebaviisakas olla, ollakse temaga väga „harrasmehelikud“ ja palutakse peaaegu põlvili, et tüdruk neid ikka edasi ja edasi kuulaks. Väga ebaloogiline. Lavastuses kastutati kolme eraldi asetsevat ja huvitava kujuga lauda, mida sai igat moodi erinevalt kokku üheks suuremaks lauaks panna. Sandra Üksküla kehastataval tüdrukul oli seljas armas kootud kleit.
Täiesti mõttetu ja ebaloogiline lavastus/lugu. Kõigepealt oli ebaloogiline see, et keegi tüdruk tuleb kuhugi vett küsima, aga kui nende inimestega, kes seal majas asuvad, kokku saab, ei saa nende juurest kuidagi minema. Ja mitte sellepärast, et teda kuidagi füüsiliselt seal kinni hoitakse, vaid ta lihtsalt ei lähe ära, kuigi katsetab kogu aeg. On selline viisakas tüdruk, kes ei taha kellegi poole jutu pealt ära minna ja tuleb kogu aeg tagasi, kui talle uut teemat pakutakse või öeldakse, et ära mine veel. Normaalses situatsioonis oleks see tüdruk sealt kohe minema läinud, mitte tundideks nende vennikeste sonimist kuulama jäänud. Ta ju üritas kogu aeg ära minna, olekski loogiline olnud, et poleks järgnevat juttu kuulama jäänud, midagi eksistentsiaalset talle seal ei öeldud, umbes midagi sellist, mis tavaliselt inimesi jääma sunnib, et ma tean sinust midagi või mingi faktiga lajatatud. Mingeid füüsilisi takistusi ka polnud, prauh uksest välja ja las kummalised vennikesed sonivad seal omaette edasi.
Kui „Pea vahetuselt“ sai poole pealt ära tuldud, siis selle näidendi kannatasin peaaegu hambad ristis lõpuni. Kõigepealt sellepärast, et mängis Argo Aadli, ta on üks mu lemmikuid, eriti oma eripärase hääletämbri poolest. Veel kannustas jääma huvi, et no ei saa ju niimoodi olla, et ongi selline sisutühi näidend, et mitte midagi ei toimu, mingit moraali või intriigi polegi. Aga polnudki! Imestama pani ainult see, et Uusbergil on päris omapärane keeleline vaist, nagu selline spetsiaalne filoloogiline huvi, et mängib sõnadega, nagu tema näidendite pealkirjadki: pea vahetus ja vahepeatus, siis muidugi näidendis kõlanud omapärane „ilma täppideta“ keel või kasvõi täiesti tavaline igapäevaselt kasutatavate sõnade tähtede vahetus, mille peale ise pole kunagi tulnud: küpsis ja püksis. Võib olla võikski rohkem kirjalike tekstide kirjutamisele pühenduda, sest lugeda oleks sellist asja päris huvitav, kuidas looja sõnadega mängib, aga lavale kantuna see ei kanna minu jaoks välja. Kuigi kindlasti on ka sellisele näidendile oma vaatajaskond olemas.
Mingi intriigi oleks andnud ehk see, kui oleks kummaliste vennikeste kooseksisteerimise seal mahajäetud majas kuidagi lahti seletanud. Nagu jäi vastamata tüdruku küsimus: Kust te siin olemiseks raha saate? Ja tõeline intriig ning moraal oleks pannud näidendile ilusa punkti, kui tüdruk oleks grupiviisiliselt ära vägistatud. Mitte, et ma vägivalla pooldaja olen, aga lihtsalt selline lugu oleks pidanud nii lõppema, kui eluliselt läheneda. Ja sellega oleks lool ka mingi õpetlik point olnud, muidu mõni naiivitar või laps vaatab seda ja mõtleb, et nii ongi, satud üksikusse majja ja jää aga julgelt sinna hullikeste juttu kuulama. Isegi see tüdrukule ei mõjunud, et poistel olid aeg-ajalt haigushood, kui nad täiesti imelikult käituma hakkasid. Sellise käitumisega meestelt oleks oodanud rohkem endassetõmbumist, mitte sellist avatust, et kui keegi võõras nende juurde satub, siis pannakse ta osaliselt sunniviisiliselt oma pajatusi kuulama. Kuula nüüd, kui lahedad mehed me oleme, et meil on elu, et me oleme leidnud elu mõtte, et just see ongi õige, nagu meie siin teeme, aga teised lihtsalt ei saa sellest aru. Kuula seda ja räägi edasi, et ka teised hakkaksid „õigesti“ elama. Ma ei näinud ühtegi loogilist põhjendust sellele, miks peaksid metsa erakuelu ja kummalisi tegevusi (liistudest laastude hööveldamine, oma kirjutatu valgendamine ning söömine) harrastavad vennikesed hakkama juhuslikult nende juurde sattuvale tüdrukule ennast niimoodi avameelselt ja pealesurutult avama.
Palju loogilisem oleks olnud, et tüdruk tuleb majja ja hakkab ise huvi tundma, mis seal toimub, kes need poisid on, miks nad neid tegevusi teevad, mida nad teevad. Ja poisid ignoreerivad teda pikalt, ajavad omavahel asja edasi, räägivad seda sama juttu, mida nad tüdrukule esinedes rääkisid, aga teineteise poole pöördudes, nagu tüdrukut polekski majas. Tüdruk oleks võinud selle nimel pingutada, et mehed kuidagi avanevad. Kuidagi selle usalduse ära teenida, mitte nii, et tüdrukut tegelikult ei huvitagi see, mida mehed talle öelda tahavad, tüdruk tahab juba oma teed edasi minna, aga viisakusest kuulab ikka muudkui edasi ja edasi, mida veidrikel veel öelda on. Näiteks oleks võinud olla murdekoht see, et saades teada tüdruku nime – Maria, mängitakse talle seda inglite ülistuslaulu Mariast, mida praegu etenduses kasutati, ja alles peale seda võtavad poisid tüdruku omaks ja hakkavad talle neid oma lugusid seletama. Kes nad enne olid ja miks nad siia majja sattusid, mis otsingud neil on olnud, mis nad on läbi elanud ja muud sellist.
Poistel käisid peal ikka tõelised hulluhood, nii et juba sellepärast tundus ebaloogiline, et tüdruk nende seltskonnast ei lahkunud. Aidata ju neid kuidagi ei saanud, midagi asjalikku ta ei öelnud. Arvestades seda, et poisid on valinud omale erakuelu, et neil on sellised kummalised tegevused, mis neile endile on üliolulised, oleksid need poisid pidanud olema väga selle vastu, et keegi nende ilusasse ja konkurentsivabasse maailma trügib ja minevikus sorima hakkab. Aga selle asemel, et sissetungijat välja peletada, et teda ignoreerida või tema vastu ebaviisakas olla, ollakse temaga väga „harrasmehelikud“ ja palutakse peaaegu põlvili, et tüdruk neid ikka edasi ja edasi kuulaks. Väga ebaloogiline. Lavastuses kastutati kolme eraldi asetsevat ja huvitava kujuga lauda, mida sai igat moodi erinevalt kokku üheks suuremaks lauaks panna. Sandra Üksküla kehastataval tüdrukul oli seljas armas kootud kleit.
Tapatöö jumal
Yasmina Reza „Tapatöö jumal“ lavastaja Jaak Allik, Kuressaare Linnateater
Uus „Virginia Woolf“. Tegelikult oleks see lugu pidanud lõppema juba palju varem. Inimesed ei tee niimoodi, et ütlevad, et neil on nüüd vaja ära minna, isal oli kogu aeg kiire ka, ta oleks pidanud juba ammu uksest välja tormanud olema, aga jäävad selle asemel oma kohale edasi istuma, et jõuda järgmise stseenini, mis neid siis süžee poolest edasi viiks. Ühte kodusse on kogunenud kahe lapse vanemad. Ühe pere poeg lõi teist poissi. Nüüd arutatakse seda probleemi, „kannatanu“ perekond näitab pahalase perekonnale kindlustusseltsile mõeldud avaldust. Peksasaanu ema nõuab, et teine perekond tuleks nende poole koos pojaga, et peksja peksasaanult andeks paluks. Ja oma tegu südamest kahetseks, et ta ikka saaks aru, mida ta valesti tegi.
Lõpuks istuvad nad seal ruumis nii kaua koos, et hakkavad ise käituma veel hullemini kui nende lapsed. Ma saan aru, et just selle pärast, et viia tegelased sellisesse olukorda, nagu nad lõpustseeni jõudes on, ei saanud autor Reza lasta külalistel varem lahkuda, aga iseenesest on see ikkagi ebausutav olukord, kui külalisest isa, kellele pidevalt helistatakse, kellel on advokaadina käsil väga tõsine juhtum, millega tuleks kohe tegutseda, ei lähe külast minema oma tööasjadega tegelema. Hoopis jääb külla nii kauaks, et ta naine täiesti endast välja läheb ja mehe „elu“ mobiiltelefoni näol suurde lillevaasi uputab. Tegemist on küllalt meeldiva kammerdraamaga, mida mängivad 4 inimest, loo vältel saab igaüks oma soolostseeni vihapurske näol. Oksendatakse, tormatakse teineteisele kallale, uputatakse telefone, öeldakse inetusi, kasutatakse võimalust ja juuakse ennast täis, samas kui tuldi kokku selleks, et tsiviliseeritud inimestena oma ülekäte läinud laste käitumist arutada. Paarid tülitsevad nii vastastikku, s.t. üks abielupaar teise abielupaari vastu kui ka omavahel. Mõnes kohas tekkis aga üksiklase vastasseis, kui kõik ülejäänud tegelased kellegi ühe isiku kallale kargasid. Võrdlusmoment taas „Virginia Woolfiga“: „Nüüd mängime mängu „Karga perenaist““. Kuigi nii räpaste perekonnasaladuste ja sügavate hingehaavade lahtikiskumiseni nagu Albee näidendis Reza muidugi ei jõudnud.
Draama tasus vaatamist ainuüksi osatäitjate poolest, kuigi lugu ise oli ka päris paeluv. Aga ainuüksi koosluse Kreismann-Aarma pärast tasuks seda vaadata, neid pole nii ammu koos laval näinud. Osatäitjad olid kõik keskmiselt head, teistest paremana hakkas silma Jüri Aarma kehastatud peksja poisi isa. Aarmat oli kogu aeg huvitav jälgida, need tema täiesti klassikaliselt väljakujunenud miimid pakkusid kogu aeg huvi. Kuidas ta muigega suu ammuli mõnda teist tegelast vaatama jääb. Kulmu kergitades suu viltu kisub, kui tema naine laua juurde viskipudeli juurde läheb, et omale uus klaasitäis valada. Masendunult ja jõuetult eeslava põrandale istuma jääb, kui tema mobiiltelefon „ära tapeti“. Hea esituse juures ei häirinud isegi tegelastest vanuseliselt moodustatud kummalised paarid – loogilisem oleks olnud, et ühe perekonna oleksid moodustanud vanemad näitlejad Kreismann ja Aarma, ning teise perekonna esindajateks oleksid Rauk koos Tepandiga. Samas olid need väga kindlad tüpaažid, kes väga sobisid ja oskuslikult oma rollid välja kandsid, kuigi, tõele au andes, Teppart ja Rauk siiski kahvatumalt. Peale seda, kui Rauga tegelane on suure väärtusega maalialbumi täis oksendanud, hakkab pererahvas kaost koristama ja perenaine Kreismann pihustab lavalaotusesse suurel hulgal lõhnaõli. Seda saab nii palju, et kandus isegi saali minuni.
Lavaruum oli natuke kummaliselt kujundatud. Teatrile omaselt kummaliselt, nii tühjasid ja vähese sisustusega elutubasid, nagu tavaliselt teatrilaval näidatakse, on päriselus raske ette kujutada. Laval näidatud perekonna elutoas olid mööbliga koguni nii kokkuhoidlikud, et seal ei jätkunud korralikult istumisruumi isegi neljale inimesele, nii et Sulev Tepparti kujutatud pereisa pidi vahepeal ühe tumba otsas istuva teise pere ema Piret Rauga ees ühel põlvel põlvitama, ainult sellepärast, et tal polnud kuhugi istuda. Lava tagumist osa ehtis üle terve seina laiuv mööblikonstruktsioon, mis koosnes suuremas osas klaasi taga põlevast kaminast, siis olid seal veel mingid kapid või riiulid. Lava vasakule poole olid paigutatud väike diivan, kuhu mahtus laiutades istuma ainult üks inimene, kohvilaud selle diivani ees. Siis veel 2 tumbat ning suur tulpidega lillevaas. Tulbid olid võõrustava pere poolt spetsiaalselt „külaliste“ tulekuks koju ostetud, et jätta muljet, et neil on „ilus“ kodu.
Uus „Virginia Woolf“. Tegelikult oleks see lugu pidanud lõppema juba palju varem. Inimesed ei tee niimoodi, et ütlevad, et neil on nüüd vaja ära minna, isal oli kogu aeg kiire ka, ta oleks pidanud juba ammu uksest välja tormanud olema, aga jäävad selle asemel oma kohale edasi istuma, et jõuda järgmise stseenini, mis neid siis süžee poolest edasi viiks. Ühte kodusse on kogunenud kahe lapse vanemad. Ühe pere poeg lõi teist poissi. Nüüd arutatakse seda probleemi, „kannatanu“ perekond näitab pahalase perekonnale kindlustusseltsile mõeldud avaldust. Peksasaanu ema nõuab, et teine perekond tuleks nende poole koos pojaga, et peksja peksasaanult andeks paluks. Ja oma tegu südamest kahetseks, et ta ikka saaks aru, mida ta valesti tegi.
Lõpuks istuvad nad seal ruumis nii kaua koos, et hakkavad ise käituma veel hullemini kui nende lapsed. Ma saan aru, et just selle pärast, et viia tegelased sellisesse olukorda, nagu nad lõpustseeni jõudes on, ei saanud autor Reza lasta külalistel varem lahkuda, aga iseenesest on see ikkagi ebausutav olukord, kui külalisest isa, kellele pidevalt helistatakse, kellel on advokaadina käsil väga tõsine juhtum, millega tuleks kohe tegutseda, ei lähe külast minema oma tööasjadega tegelema. Hoopis jääb külla nii kauaks, et ta naine täiesti endast välja läheb ja mehe „elu“ mobiiltelefoni näol suurde lillevaasi uputab. Tegemist on küllalt meeldiva kammerdraamaga, mida mängivad 4 inimest, loo vältel saab igaüks oma soolostseeni vihapurske näol. Oksendatakse, tormatakse teineteisele kallale, uputatakse telefone, öeldakse inetusi, kasutatakse võimalust ja juuakse ennast täis, samas kui tuldi kokku selleks, et tsiviliseeritud inimestena oma ülekäte läinud laste käitumist arutada. Paarid tülitsevad nii vastastikku, s.t. üks abielupaar teise abielupaari vastu kui ka omavahel. Mõnes kohas tekkis aga üksiklase vastasseis, kui kõik ülejäänud tegelased kellegi ühe isiku kallale kargasid. Võrdlusmoment taas „Virginia Woolfiga“: „Nüüd mängime mängu „Karga perenaist““. Kuigi nii räpaste perekonnasaladuste ja sügavate hingehaavade lahtikiskumiseni nagu Albee näidendis Reza muidugi ei jõudnud.
Draama tasus vaatamist ainuüksi osatäitjate poolest, kuigi lugu ise oli ka päris paeluv. Aga ainuüksi koosluse Kreismann-Aarma pärast tasuks seda vaadata, neid pole nii ammu koos laval näinud. Osatäitjad olid kõik keskmiselt head, teistest paremana hakkas silma Jüri Aarma kehastatud peksja poisi isa. Aarmat oli kogu aeg huvitav jälgida, need tema täiesti klassikaliselt väljakujunenud miimid pakkusid kogu aeg huvi. Kuidas ta muigega suu ammuli mõnda teist tegelast vaatama jääb. Kulmu kergitades suu viltu kisub, kui tema naine laua juurde viskipudeli juurde läheb, et omale uus klaasitäis valada. Masendunult ja jõuetult eeslava põrandale istuma jääb, kui tema mobiiltelefon „ära tapeti“. Hea esituse juures ei häirinud isegi tegelastest vanuseliselt moodustatud kummalised paarid – loogilisem oleks olnud, et ühe perekonna oleksid moodustanud vanemad näitlejad Kreismann ja Aarma, ning teise perekonna esindajateks oleksid Rauk koos Tepandiga. Samas olid need väga kindlad tüpaažid, kes väga sobisid ja oskuslikult oma rollid välja kandsid, kuigi, tõele au andes, Teppart ja Rauk siiski kahvatumalt. Peale seda, kui Rauga tegelane on suure väärtusega maalialbumi täis oksendanud, hakkab pererahvas kaost koristama ja perenaine Kreismann pihustab lavalaotusesse suurel hulgal lõhnaõli. Seda saab nii palju, et kandus isegi saali minuni.
Lavaruum oli natuke kummaliselt kujundatud. Teatrile omaselt kummaliselt, nii tühjasid ja vähese sisustusega elutubasid, nagu tavaliselt teatrilaval näidatakse, on päriselus raske ette kujutada. Laval näidatud perekonna elutoas olid mööbliga koguni nii kokkuhoidlikud, et seal ei jätkunud korralikult istumisruumi isegi neljale inimesele, nii et Sulev Tepparti kujutatud pereisa pidi vahepeal ühe tumba otsas istuva teise pere ema Piret Rauga ees ühel põlvel põlvitama, ainult sellepärast, et tal polnud kuhugi istuda. Lava tagumist osa ehtis üle terve seina laiuv mööblikonstruktsioon, mis koosnes suuremas osas klaasi taga põlevast kaminast, siis olid seal veel mingid kapid või riiulid. Lava vasakule poole olid paigutatud väike diivan, kuhu mahtus laiutades istuma ainult üks inimene, kohvilaud selle diivani ees. Siis veel 2 tumbat ning suur tulpidega lillevaas. Tulbid olid võõrustava pere poolt spetsiaalselt „külaliste“ tulekuks koju ostetud, et jätta muljet, et neil on „ilus“ kodu.
Sound of Silence
„Sound of Silence“ lavastaja Alvis Hermanis, Riia Uus Teater
Geniaalne lavastus idee poolest – arusaadav igas kultuuriruumis keelest sõltumata. Otseselt pantomiim see ei olnud, inimesed tegelesid oma igapäevaste asjadega, neil olid abiks esemed ja mööbel, kõigest oli ka ilma sõnadeta aru saada, kuigi häälitsusi ja muusikat oli palju. Süžee kui selline puudub, aga samas ka tegevuse idee, panna inimesed tegutsema mahajäetud majas, on geniaalne. Näitlemisoskust sellise loo esitamine eriti ei nõuagi, olulisem on julgus ja tahe laval üles astuda. Kujutada inimest, kes tuleb majja, vaatab seal olevaid vanu asju, hakkab seal ise tegutsema, elama, toimetama. Tegevus toimus 60ndate aastate lõpus, sellepärast oli kõik hästi retro. Meeldisid naiste riided, tõeline moeetendus, eriti purgisoengu tegemine. Tuli välja, et sel ajal kasutati purke nii moe aksessuaaride kui ka suudlemise õppevahenditena.
Hermanisel on näitlejannad valitud nagu missivõistlusele, kõik laitmatult hea välimusega, nii et neid oli ka lust vaadata. Vaid üks naine oli erand, aga ta oli ka tegevuslikult vajalik paksuke, et natuke paksude inimeste üle naerda, kuidas neil on raskem armastust või tähelepanu leida kui ilusatel inimestel. Paksu naisega seoses oli üks moment, mis päris minu ootusi ei täitnud. Peale seda, kui kõik ilusad noored omavahel tantsima hakkavad, aga paksule kõik mehed järjest korvi annavad, läheb paks omaette tuppa. 2 noormeest tulevad talle sinna järele ja tõid kaasa ketta, mille kohta mina mõtlesin, et see on see kehalise harjutuse ketas, mille peal ennast puusade abil liigutama peab. Et panevad naise sinna peale võimlema ja ei võta teda seltskonda enne, kui ta on 20 kilo maha võtnud. Aga mehed panid naise sinna hoopis seisma ja keerutasid teda liikuva ketta peal niisama ringi. Vahepeal käis majast läbi noorte toimetusi jälgiv vaim – pikka kleiti ja suure kleidi tagumise osaga daam XVIII sajandist.
Kohe saalis istet võttes, märkasin laval tuttavat „eesriiet“. Vaatasin, et see on ju peaaegu sama nipp, mida Hermanis „Pikas elus“ kasutas – lavaruumi ette on asetatud erinevatest paanidest koosnevad piltseinad. Ka sellise eesriide äraviimine toimus samal meetodil nagu „Pikas elus“ ja kui siis lavaruum ise näha oli, oli selge, et see on sama ruum, mis oli „Pikas elus“ - kõik need 5 ruumi: köök, kummalise vanapaari tuba, kes käisid tasuta kilekotte toomas ja apteegist hulgi kondoome ostmas, et nendest küünlaid teha; vanapaar, kes terve päeva valmistub surnuaeda minema; üksik vanem mees, keda terve seltskond hakkab kapi otsast alla aitama või tal seal püsida aitama ning ühisvets. Ainult et nüüd on seal märgatavalt vähem mööblit, peaaegu polegi midagi, valdavalt tühjad ruumid üksikute kolaesemetega.
Ma vaatasin seda umbes nii, et see võib olla selle maja elu enne „Pika elu“ vanadust, need samad vanainimesed (kusjuures osaliselt ka samad näitlejad, kes vanainimesi mängisid) noortena, kuidas nad sinna majja sattusid, kuidas teineteist leidsid ja koos oma pikka elu alustasid. Või siis teine, aga lahjem variant selle maja vaatlemiseks on see, et maja pärast vanakesi, kui enam neid ka pole, kes seda maja oma pika eluga hinges hoidsid, maja suri välja koos vanakestega, nüüd on seal tühjus ja ringi kolavad juhuslikult sinna sattunud inimesed. Kuigi, kui ma sellest ideest kuulsin, et näidendi tegevus toimub mahajäetud majas, mõtlesin ma esimese matsuga, et seal käivad asotsiaalid. Aga sellist elementi polnud lavastuses üldse. Kahju oli sellest, et selles lavastuses ei järgitud olematute seinte reeglit. Alguses küll käidi erinevate uste kaudu ühest ruumist teise, aga mingil hetkel see barjäär kadus ja mitmest toast sai üks suur ruum.
Mahajäetud majas toimus palju salapärast, mis kaasaegsele inimesele võib täitsa arusaamatuks jääda. Nõukogude ajal kasvanuna olen ma küll kuulnud ja kunstilistes toestes näinud „keelatud“ raadiojaamade omavolilist püüdmist, nüüd nägin seda kõige näitlikumalt. Kuidas majja koguneb seltskond selle aja mõistes „edukaid“ härrasid, koristajatädi õpetab neid kõrvaklappe kasutama ja tehnikaga ümber käima. Seanss vabadusse on lühike, üks mees on sellest nii nördinud, et jääb pikalt, käed seinale asetatud, seisma ja tahab justkui seintest kogu seda vabaduse aurat oma kehasse ammutada. Mis teema neil seal piimaga oli, jäi küll arusaamatuks, piim oli nagu narkootikum, mida läbi kõrre sisse imeti ja siis veidralt käituma hakati. Kõige andekam leid oli lavastuses üles astunud rasedate komando, kui kõik majas elavad 6-7 naist korraga lapseootele jäid ja suurte kõhtudega ringi toimetasid. Olin natuke pettunud, et see nii pikk etendus oli, minu meelest oleks piisanud ka ühest vaatusest, pooled asjad ära jätta ja oleks väga hea elamuse saanud. Kaheks vaatuseks venitamine tundus lõpuks juba kordamisena, et seda kõike me oleme näinud.
Geniaalne lavastus idee poolest – arusaadav igas kultuuriruumis keelest sõltumata. Otseselt pantomiim see ei olnud, inimesed tegelesid oma igapäevaste asjadega, neil olid abiks esemed ja mööbel, kõigest oli ka ilma sõnadeta aru saada, kuigi häälitsusi ja muusikat oli palju. Süžee kui selline puudub, aga samas ka tegevuse idee, panna inimesed tegutsema mahajäetud majas, on geniaalne. Näitlemisoskust sellise loo esitamine eriti ei nõuagi, olulisem on julgus ja tahe laval üles astuda. Kujutada inimest, kes tuleb majja, vaatab seal olevaid vanu asju, hakkab seal ise tegutsema, elama, toimetama. Tegevus toimus 60ndate aastate lõpus, sellepärast oli kõik hästi retro. Meeldisid naiste riided, tõeline moeetendus, eriti purgisoengu tegemine. Tuli välja, et sel ajal kasutati purke nii moe aksessuaaride kui ka suudlemise õppevahenditena.
Hermanisel on näitlejannad valitud nagu missivõistlusele, kõik laitmatult hea välimusega, nii et neid oli ka lust vaadata. Vaid üks naine oli erand, aga ta oli ka tegevuslikult vajalik paksuke, et natuke paksude inimeste üle naerda, kuidas neil on raskem armastust või tähelepanu leida kui ilusatel inimestel. Paksu naisega seoses oli üks moment, mis päris minu ootusi ei täitnud. Peale seda, kui kõik ilusad noored omavahel tantsima hakkavad, aga paksule kõik mehed järjest korvi annavad, läheb paks omaette tuppa. 2 noormeest tulevad talle sinna järele ja tõid kaasa ketta, mille kohta mina mõtlesin, et see on see kehalise harjutuse ketas, mille peal ennast puusade abil liigutama peab. Et panevad naise sinna peale võimlema ja ei võta teda seltskonda enne, kui ta on 20 kilo maha võtnud. Aga mehed panid naise sinna hoopis seisma ja keerutasid teda liikuva ketta peal niisama ringi. Vahepeal käis majast läbi noorte toimetusi jälgiv vaim – pikka kleiti ja suure kleidi tagumise osaga daam XVIII sajandist.
Kohe saalis istet võttes, märkasin laval tuttavat „eesriiet“. Vaatasin, et see on ju peaaegu sama nipp, mida Hermanis „Pikas elus“ kasutas – lavaruumi ette on asetatud erinevatest paanidest koosnevad piltseinad. Ka sellise eesriide äraviimine toimus samal meetodil nagu „Pikas elus“ ja kui siis lavaruum ise näha oli, oli selge, et see on sama ruum, mis oli „Pikas elus“ - kõik need 5 ruumi: köök, kummalise vanapaari tuba, kes käisid tasuta kilekotte toomas ja apteegist hulgi kondoome ostmas, et nendest küünlaid teha; vanapaar, kes terve päeva valmistub surnuaeda minema; üksik vanem mees, keda terve seltskond hakkab kapi otsast alla aitama või tal seal püsida aitama ning ühisvets. Ainult et nüüd on seal märgatavalt vähem mööblit, peaaegu polegi midagi, valdavalt tühjad ruumid üksikute kolaesemetega.
Ma vaatasin seda umbes nii, et see võib olla selle maja elu enne „Pika elu“ vanadust, need samad vanainimesed (kusjuures osaliselt ka samad näitlejad, kes vanainimesi mängisid) noortena, kuidas nad sinna majja sattusid, kuidas teineteist leidsid ja koos oma pikka elu alustasid. Või siis teine, aga lahjem variant selle maja vaatlemiseks on see, et maja pärast vanakesi, kui enam neid ka pole, kes seda maja oma pika eluga hinges hoidsid, maja suri välja koos vanakestega, nüüd on seal tühjus ja ringi kolavad juhuslikult sinna sattunud inimesed. Kuigi, kui ma sellest ideest kuulsin, et näidendi tegevus toimub mahajäetud majas, mõtlesin ma esimese matsuga, et seal käivad asotsiaalid. Aga sellist elementi polnud lavastuses üldse. Kahju oli sellest, et selles lavastuses ei järgitud olematute seinte reeglit. Alguses küll käidi erinevate uste kaudu ühest ruumist teise, aga mingil hetkel see barjäär kadus ja mitmest toast sai üks suur ruum.
Mahajäetud majas toimus palju salapärast, mis kaasaegsele inimesele võib täitsa arusaamatuks jääda. Nõukogude ajal kasvanuna olen ma küll kuulnud ja kunstilistes toestes näinud „keelatud“ raadiojaamade omavolilist püüdmist, nüüd nägin seda kõige näitlikumalt. Kuidas majja koguneb seltskond selle aja mõistes „edukaid“ härrasid, koristajatädi õpetab neid kõrvaklappe kasutama ja tehnikaga ümber käima. Seanss vabadusse on lühike, üks mees on sellest nii nördinud, et jääb pikalt, käed seinale asetatud, seisma ja tahab justkui seintest kogu seda vabaduse aurat oma kehasse ammutada. Mis teema neil seal piimaga oli, jäi küll arusaamatuks, piim oli nagu narkootikum, mida läbi kõrre sisse imeti ja siis veidralt käituma hakati. Kõige andekam leid oli lavastuses üles astunud rasedate komando, kui kõik majas elavad 6-7 naist korraga lapseootele jäid ja suurte kõhtudega ringi toimetasid. Olin natuke pettunud, et see nii pikk etendus oli, minu meelest oleks piisanud ka ühest vaatusest, pooled asjad ära jätta ja oleks väga hea elamuse saanud. Kaheks vaatuseks venitamine tundus lõpuks juba kordamisena, et seda kõike me oleme näinud.
Üks joodik sõitis rongiga
V.Jerofejev – M.Lainvoo „Üks joodik sõitis rongiga“ lavastaja Toomas Suuman, Rakvere Teater
Eesti varianti Venetškast sai juba näha lavastuses „Janu“, nüüd oli kord originaali käes. Pettumuseks osutus see, et tegemist polnudki rongis kulgeva etendusega. Annab ju originaal kindla vihje, millega tegemist on – looga sellest, kuidas Venja sõidab rongiga Moskvast Petuškisse, samamoodi näidendi pealkiri otseselt - „Üks joodiks sõitis rongiga“. Rongi kui sellist kujunduses polnud, kuigi üks stseen toimus rongis küll. Selle asemel oli Venja liivakasti viltusi prügikasti ja ämblikuvõrkudesse mattunud puude vahele tegutsema pandud. Lava tagumisel seinal on mustal taustal ilusat tumesinist värvi tähtede laotus. Venjat saadab inglite koor, 2 naist ja 2 meest, kes räägivad inglitena kooris, muudes rollides esinedes räägitakse eraldi. Venja kallimat kehastavad naisinglid Anneli Rahkema ja Silja Miks korraga. Inglid on riietatud räbalatesse, ka nende inglitiibu on kärbitud, kahte tiiba kellegi selja peal polnudki, alles jäänud ainuke tiib oli ka kuidagi väga niru. Kuigi saatan väidab lõpus, et nad kõik on langenud inglid, nii ka inglid, ja see justkui vabandaks, miks inglid nii mööda laulavad, arvan ma, et halb lauluesitus oli siiski näitlejate kasinast lauluoskusest tingitud. Kuigi selles mõttes selline mööda ja kergelt kakofooniline laul jälle sobis sellesse etendusse, nagu oleksid inglid ka sama kõva auru all nagu Venetška.
Venja puhul on hämmastav see, et kuigi ta on oma mälu täiesti ära joonud, on tal jookide ja kellaaegade suhtes ikkagi fenomenaalne mälu. Ta mäletab minutilise täpsusega, millist jooki ja mis kell ta jõi. Kui suur periood jäi ühe ja teise joogi vahele. Ta teab jookidest kõike, teab kõike sellest, kust millist jooki osta saab, mis kell milline pood lahti tehakse ja mis kell seal alkoholi müüma hakatakse. Kuigi tegemist pole Eestiski viimaste aastate jooksul tuntud alkoholimüügi piirangu, vaid nõukogudeaegse paratamatusega, kui osta tuli seda, mida oli saada ja sellegi üle õnnelik olla, et see asi ostetud sai. Venja teab täpselt, mis tagajärjed, tunded, sümptomid ühe või teise joogi manustamisel on. Kui kiiresti või alata luksumine peale teatud margi joomist. Kui kauaks jääb magada, kui ära juua teatud kogus mingit marki. Täiesti hämmastavad teadmised, kui inimene neid ainult enda vastu ei kasutaks.
Selliste teadmistega võiks Venjake edukalt välja anda „Joogi käsiraamatu“ hoiatuseks kõigile neile, kes veel päris sügavale võrku pole langenud. Või karsklastele kindluseks, et nad kunagi pudeli järele ei haaraks. Erik Ruusi Venja rollis tuleb ainult kiita, tegemist on ju faktiliselt monolavastusega, kus tuleb mängida purjus mõtlevat inimest, edastada väga palju mõtteid ja tundeid, Ruusil tuli see kõik suurepäraselt välja. Samuti teab Venjake kõike rongimarsruudist Moskva-Petuški. Teab rongi väljumisaegu, teab, mis kell rong millises peatuses peatub, vahepeatuste nimedest rääkimata. Samuti selline oluline info, millise joogiga milliseks peatuseks mis joobeaste saavutatud on.
Rongistseen algab sellest, kui Venja avastab, et tal on kadunud 200 grammi viina. Nii „tutvub“ ta vaguni kaasreisijatega ja hakatakse koos jooma. Tekib diskussioon suurkujude alkoholismist, sellest, kuidas kõik suured loojad on olnud joodikud, kes lubas endale peale iga kirjatüki valmimist klaasi šampust, kes kaanis sisse viis pudelit õlut ja kohe valmis viievaatuseline surematu näitemäng. Vene joomarhingele on täiesti arusaamatu, kuidas see oli võimalik, nagu üks reisijatest väidab, et suur Goethe ei joonud. Peagi taipab Venja, miks Goethe ei joonud – ta väljendas oma joomaripüüdlusi selle läbi, et pani oma tegelased jooma. Kõik Goethe tegelased jõid, samal ajal, kui Goethe ennast karsklusega karistas.
Kui kunagi Mefistofelest mänginud ja selles lavastuses saatanat ning jumalat kehastanud Volli Käro pidi vastama Venetška küsimusele, kes ta on, avas momendil saatanat kujutav Käro raamatu, et tsiteerida just seda fraasi, mida ma arvasingi, et nüüd kõlama hakkab: „Ma olen osa jõust, mis kõikjal tõstab pead, ning halba tehes korda saadab head“. Jumala ja saatana eristamisega olid teatud raskused. Kõigepealt ilmus näitleja Käro lavale valges kostüümis, teda vaadates mõtlesin ma, et polegi Volli Käro ammu nii elegantses ilus näinud. Selle tegelase ilmudes kummarduvad inglid kükki maha, justkui tema ees värisedes. Ma mõtlesin, et see oli võib olla saatan, kui nad teda nii kardavad. Pärast ilmub Käro mustas riietuses, siis jäävad inglid lihtsalt valveseisakule. Juba nende inglite reaktsioonide järgi pakkusin ma, et siin lavastuses on toimunud värvide vahetus. Kui tavaliselt kujutatakse saatanat mustas ja jumalat valges, siis siin pöörati värvid teistpidi. Aga siis tuli välja, et valge oli ikkagi jumal ja must saatan, nii et polnud värvides midagi ebatraditsioonilist. Kummalise vahetaktina hakkasid mingil ajal Genialistide klubi läheduses oleva kiriku kellad lööma, täpselt ei tea, millise kiriku, seal on läheduses mitu kirikut. Aga nende inglite ja harva lavale ilmuva jumala taustal kõlas õhkõrnalt ja vaevukuuldavalt kajav kerkkokella helin ikka väga müstiliselt. Ja nagu täpselt õiges paigas.
Eesti varianti Venetškast sai juba näha lavastuses „Janu“, nüüd oli kord originaali käes. Pettumuseks osutus see, et tegemist polnudki rongis kulgeva etendusega. Annab ju originaal kindla vihje, millega tegemist on – looga sellest, kuidas Venja sõidab rongiga Moskvast Petuškisse, samamoodi näidendi pealkiri otseselt - „Üks joodiks sõitis rongiga“. Rongi kui sellist kujunduses polnud, kuigi üks stseen toimus rongis küll. Selle asemel oli Venja liivakasti viltusi prügikasti ja ämblikuvõrkudesse mattunud puude vahele tegutsema pandud. Lava tagumisel seinal on mustal taustal ilusat tumesinist värvi tähtede laotus. Venjat saadab inglite koor, 2 naist ja 2 meest, kes räägivad inglitena kooris, muudes rollides esinedes räägitakse eraldi. Venja kallimat kehastavad naisinglid Anneli Rahkema ja Silja Miks korraga. Inglid on riietatud räbalatesse, ka nende inglitiibu on kärbitud, kahte tiiba kellegi selja peal polnudki, alles jäänud ainuke tiib oli ka kuidagi väga niru. Kuigi saatan väidab lõpus, et nad kõik on langenud inglid, nii ka inglid, ja see justkui vabandaks, miks inglid nii mööda laulavad, arvan ma, et halb lauluesitus oli siiski näitlejate kasinast lauluoskusest tingitud. Kuigi selles mõttes selline mööda ja kergelt kakofooniline laul jälle sobis sellesse etendusse, nagu oleksid inglid ka sama kõva auru all nagu Venetška.
Venja puhul on hämmastav see, et kuigi ta on oma mälu täiesti ära joonud, on tal jookide ja kellaaegade suhtes ikkagi fenomenaalne mälu. Ta mäletab minutilise täpsusega, millist jooki ja mis kell ta jõi. Kui suur periood jäi ühe ja teise joogi vahele. Ta teab jookidest kõike, teab kõike sellest, kust millist jooki osta saab, mis kell milline pood lahti tehakse ja mis kell seal alkoholi müüma hakatakse. Kuigi tegemist pole Eestiski viimaste aastate jooksul tuntud alkoholimüügi piirangu, vaid nõukogudeaegse paratamatusega, kui osta tuli seda, mida oli saada ja sellegi üle õnnelik olla, et see asi ostetud sai. Venja teab täpselt, mis tagajärjed, tunded, sümptomid ühe või teise joogi manustamisel on. Kui kiiresti või alata luksumine peale teatud margi joomist. Kui kauaks jääb magada, kui ära juua teatud kogus mingit marki. Täiesti hämmastavad teadmised, kui inimene neid ainult enda vastu ei kasutaks.
Selliste teadmistega võiks Venjake edukalt välja anda „Joogi käsiraamatu“ hoiatuseks kõigile neile, kes veel päris sügavale võrku pole langenud. Või karsklastele kindluseks, et nad kunagi pudeli järele ei haaraks. Erik Ruusi Venja rollis tuleb ainult kiita, tegemist on ju faktiliselt monolavastusega, kus tuleb mängida purjus mõtlevat inimest, edastada väga palju mõtteid ja tundeid, Ruusil tuli see kõik suurepäraselt välja. Samuti teab Venjake kõike rongimarsruudist Moskva-Petuški. Teab rongi väljumisaegu, teab, mis kell rong millises peatuses peatub, vahepeatuste nimedest rääkimata. Samuti selline oluline info, millise joogiga milliseks peatuseks mis joobeaste saavutatud on.
Rongistseen algab sellest, kui Venja avastab, et tal on kadunud 200 grammi viina. Nii „tutvub“ ta vaguni kaasreisijatega ja hakatakse koos jooma. Tekib diskussioon suurkujude alkoholismist, sellest, kuidas kõik suured loojad on olnud joodikud, kes lubas endale peale iga kirjatüki valmimist klaasi šampust, kes kaanis sisse viis pudelit õlut ja kohe valmis viievaatuseline surematu näitemäng. Vene joomarhingele on täiesti arusaamatu, kuidas see oli võimalik, nagu üks reisijatest väidab, et suur Goethe ei joonud. Peagi taipab Venja, miks Goethe ei joonud – ta väljendas oma joomaripüüdlusi selle läbi, et pani oma tegelased jooma. Kõik Goethe tegelased jõid, samal ajal, kui Goethe ennast karsklusega karistas.
Kui kunagi Mefistofelest mänginud ja selles lavastuses saatanat ning jumalat kehastanud Volli Käro pidi vastama Venetška küsimusele, kes ta on, avas momendil saatanat kujutav Käro raamatu, et tsiteerida just seda fraasi, mida ma arvasingi, et nüüd kõlama hakkab: „Ma olen osa jõust, mis kõikjal tõstab pead, ning halba tehes korda saadab head“. Jumala ja saatana eristamisega olid teatud raskused. Kõigepealt ilmus näitleja Käro lavale valges kostüümis, teda vaadates mõtlesin ma, et polegi Volli Käro ammu nii elegantses ilus näinud. Selle tegelase ilmudes kummarduvad inglid kükki maha, justkui tema ees värisedes. Ma mõtlesin, et see oli võib olla saatan, kui nad teda nii kardavad. Pärast ilmub Käro mustas riietuses, siis jäävad inglid lihtsalt valveseisakule. Juba nende inglite reaktsioonide järgi pakkusin ma, et siin lavastuses on toimunud värvide vahetus. Kui tavaliselt kujutatakse saatanat mustas ja jumalat valges, siis siin pöörati värvid teistpidi. Aga siis tuli välja, et valge oli ikkagi jumal ja must saatan, nii et polnud värvides midagi ebatraditsioonilist. Kummalise vahetaktina hakkasid mingil ajal Genialistide klubi läheduses oleva kiriku kellad lööma, täpselt ei tea, millise kiriku, seal on läheduses mitu kirikut. Aga nende inglite ja harva lavale ilmuva jumala taustal kõlas õhkõrnalt ja vaevukuuldavalt kajav kerkkokella helin ikka väga müstiliselt. Ja nagu täpselt õiges paigas.
Subscribe to:
Posts (Atom)