Elulood „Elud“ lavastaja Andres Keil, Tartu Uus Teater
Gen klubis oli täpselt nii nõme, nagu ma olin endale ette kujutanud. Teadsin juba ette, et see on hästi tobe koht ja küllalt valuline oli sinna minna, kui tead ette, et tuleb olla mingis räpases ja vastikus kohas. Sisse ei lastud enne, kui oli täidetud leping. Lavastus „Elud“ põhineb prostituutide elulugudel, need on kõik reaalsed inimesed ja nendega juhtunud lood, nii et inimeste turvalisus oleks tagatud. Kuigi selle jutu põhjal, mis räägiti, oli ikka üpris raske kedagi ära tunda, vähemalt mina küll ennast sellelt mõttelt ei tabanud, et äkki on see naine keegi minu tuttav, üldse sinna poole ka polnud. Lepingusse kirjutasin muidugi valeandmed, ei viitsinud seda läbi lugeda ja ei hakka oma allkirja iga paberi alla ka panema. Ja üldse on nii rahulikum, kui minu nime kuskil pole ja mind millegagi seostada ei osata.
Istuma pidi räpases ja tolmuses ruumis kartulikottidel. Etenduse algus venis, härra lavastaja Keil käis mitu korda vabandamas ja kogu kambaga organiseeriti etendusele pääsejatele kohti. Hästi ebamugav oli sellises tobedas ruumis istuda, kui pole korralikku tugitooli, kus saab käsi ja selga toetada. Ja näha ka praktiliselt midagi polnud. Vähemalt selles mõttes oli hea, et niikaua, kui rahvas kogunes, sai vaadata televiisorit, näidati erinevaid programme, mis parajasti telekast jooksis. Need kohad olid head, kui näitlejad taidlesid lavale püstitatud kõrgel poodiumil, siis oli neid hästi näha, aga kui nad kuskil lavapinnal seisid, siis oli heal juhul mingi osa näitlejast näha, suurem osa teatrist kujunes minu jaoks aga kuuldemänguks.
Lood ise olid päris huvitavad. Kõige esimene lugu ei tundunudki nii väga prostituudi oma, vaid lihtsalt eduka ärinaise pajatus. Et ta magab meestega asjade eest, tahab saada kingitusi, samal ajal õpib tasulises kõrgkoolis, tal on välismaal projektid. Kui ta ise seda ei mainiks, et tunneb ennast prostituudina, siis ei saaks sellest arugi. Vähemalt selle elukorralduse põhjal. Ja kõik mõtted, mis ta välja ütles, olid väga õiged. Teised naised seovad ennast, püsisuhtes võib haiget saada, aga tema valib kliendi, kui mees talle meeldib, siis ta magab temaga ja saab sellest majanduslikku kasu. Abielus naine peab seksima isegi siis, kui ta ei taha, saab mehe käest pärast veel peksa ja sõimata ka, peab olema tasuta koduabiline, koristama ja süüa tegema, aga tema on oma tegemistest ja otsustes vaba. Kui tahab, siis teeb, ei taha, siis elab väljaspol kodu sotsiaalset elu.
Vaestemate naiste lood olid labased, sellised harjumuspärased pajatused, et see juhtus nii, sest ma olen vaesest perekonnast, maalt ja hobusega, tulin linna ülikooli õppima, ei olnud raha, et üüri maksta ja süüa osta, siis sõbranna kutsus ühte baari, seal õpetati, kuidas klientidega suhelda ja nii see läks. Või Eesti riigi maapõhja kiruva vana venelanna sõim, et tema selle väikse riigi keelt õppima ei hakka, tal pole seda vaja, aga Eesti on ta viinud selleni, et ta on pidanud vanast peast litsiks hakkama. Mees läks Venemaale tööle ja kadus ära, raha enam ei saada, lapsed on kaelas, no mida ta tegema peab. Ja laste tulevik on ka rikutud – ema lits, tütar lits, noorem tütar on veel suutnud patust pääseda, aga temalgi on kõik teed läbi lõigatud, sest kõik teavad, et ema ja õde on lits, tütar ei saa isegi Keskerakonda astuda, et kunagi riigikokku saada. Selle juures jäi arusaamatuks, miks pidi publik andma vaikimisvande, et nad etenduses kuuldust-nähtust midagi kellelegi ei räägi, kui selle naise puhul teadsid seda kõik, kui ta tütre karjäär juba ette läbi kriipsutatud oli.
Alguses tulid elulooesitused korrapäraselt, 1 lugu Jekaterina Novosjolovalt, teine Elina Pählimäelt. Siis mingil ajal see korrapärasus kadus, hakati rääkima läbisegi ja mängu sekkus ka lavastaja Keil. Rääkis oma hästi tobeda loo sellest, et ta on juba 35-aastane, aga peale suuri ringirändamisi ja mitte midagi saavutamist, peale seda, kui ta on mitmest kõrgkoolist välja visatud ja ta pole mitme tööga hakkama saanud, sest on tööandjale valetanud ja vastutustundetult käitunud, on ta ringiga jälle ema juures tagasi. Kooris ennast veel poolpaljaks ka, et eriti hale pilt jääks. Paks mitte millekski kõlbmatu vanapoiss. Siis esines Keil veel mingi mehe rollis, kes leidis omale Itaaliast endise prosti naiseks, naine oli sel ajal vist juba strippariks tõusnud, kui nad tutvusid. Eriti jäi painama selle naise jutustusest see, et inimkaubandusega tegeleti juba 90ndate alguses ja vahendajaks oli kellegi kuulsa dirigendi abikaasa. Ei tea, kes see abikaasa oli, Ariel Klas või? Ometi võib see muusiku abikaasa kergendatult hingata, sest tema räpased teod ei tule kunagi ilmsiks, sest need naised, keda ta prostideks kupeldanud on, häbenevad oma minevikku ega taha seda päevavalgele kiskuda.
Lõpuks esitas Keil veel meesprostituudi pihtimuse. Ma mõtlesingi kohe alguses, et miks ainult naised, kas siis meesproste polegi? Aga ikka on. See mees oli täiega õnnelik – saab seksida ja makstakse ka veel selle eest. Temast võis muidugi aru saada, tal polnud perekonda ja siis pole selliseid mõtteid, et mida küll lapsed tunnevad või mis neist üldse saab, kui tuleb välja, et isa on prostituut, nagu oli soome filmis „Mehe töö“. Või nagu peaks olema normaalsel inimesel, et ta mõtleb kõigepealt alandusele ja tagajärgedele ja lastele, kasvõi tulevastele lastele. Kui oled ennast sellise asjaga sidunud, on laste saamine välistatud. Aga see oli selle näidendi üks lõbusamaid monolooge. Vahepeal tantsiti natuke ja lasti hästi palju muusikat. Siis olid stseenid, kus naisnäitlejad karjusid kõvasti mängiva muusika taustal, nii et polnud üldse aru saada, mida nad räägivad. Tundus, et Novosjolova rääkis vene keeles. Ja lõpuks lehvitas veel Venemaa lipuga. Pärast seda tuli vaheaeg. Imestasin, et see on vaheaeg, minu meelest oleks paras olnud see jama juba ära lõpetada. Igal juhul mina olin oma piinad ära tundnud, ebamugaval kohal väljakannatamatult kaua koonutanud, nii et mingit põhjust asja edasi vaatama jääda polnud. Niigi venitati nende lugudega 1,5 tundi, no mis teine vaatus veel...
Tuesday, September 8, 2009
Ohvrit mängides
Vennad Presnjakovid „Ohvrit mängides“ lavastaja Mart Koldits, Linnateater
Igas mõttes huvitav lugu jutustab 33-aastasest Valjast, kes on misantroop ja erak ning töötab miilitsagrupi juures „ohvrina“. Grupp käib rekonstrueerimas mõrvajuhtumeid ja siis peab Valja olema see peksupoiss, kes on ja teeb täpselt seda, mida kurjategija ütleb, mida ta ohvrile tegi, mida talle ütles, kuidas ohver kukkus või lamama jäi jne. Iseenesest täitsa huvitav töö, mõtlesin, et kui mulle üldse mingi töö sobiks, siis just selline, tegema just eriti midagi ei pea, saaks käia igasugu huvitavates kohtades ja igasugu imelikke inimesi näha ja omapäraseid lugusid kuulda. Ise mõtlema ega vastutama ka ei pea, teed seda, mida pealik käsib.
Lavastus oligi lahendatud kaheselt: üks lugu, mis kulges lava peal, ja teine lugu, mida näidati kuriteo rekonstruktsiooni üles filmiva miilitsaoperaatori Piret Kalda kaamera läbi. Lava tagaseinale oli asetatud ekraan, kuhu koheselt filmitud pilt ilmus. Seega oli osavalt lahendatud ka publiku viimine sellistesse kohtadesse, mis otseselt publiku vaatevälja ei jäänud, nagu näiteks lavanurgas asuv kinnine tualettruum. Kui kurjategija koos Valjaga tualetti lähevad, et kurjategija saaks näidata, kuidas ta täpselt oma sõbranna tappis, siis jäävad nad suuresti publiku vaateulatusest välja, aga tänu kaamerale on selgelt näha, mis seal pisikeses ruumis toimub. Filmipildina kasutati igasuguseid naljakaid kaadreid, näiteks seene kasvamist või katastroofifilmi. Eriti palju hakkas silma „South Parki“ tegelane, kelle nimi mul nüüd meelde ei tule, aga kes igas osas surma sai. Siis olidki erinevad fragmendid selle naljaka tegelase surmamomentidest. Ja Valja t-särgil oli ka see multifilmikangelane.
Samuti olid väga head suured plaanid, kui oli hästi näha näitlejate pingutusi ja miimikat, see tekitas väga palju koomilisi momente, kui mõnda tömpi nägu lähivaates näidati. Erilised kiidusõnad tuleks siinkohal öelda Andero Ermeli mängitud kahtlustatavale. See oli selline tüüpiline otsekui tänavalt teatrilavale toodud jobu, hästi tõetruu esitus. Sellist idiooti annab ikka mängida. Kuidas tal silmad särama lõid, kui ta ennasttäis ja enesemõistetava uhkusega teatas, et tead, ma ütlesin talle, et lähme välja, räägime. Ja kuidas ta siis arusaadava enesestmõistetavusega näitas, kuidas ta oma lapsepõlvesõbra maha laskis, külma rahuga võtab relva välja ja läheb ülbelt talle paar sammu lähemale, et lasta surmavad lasud kuklasse. Sellele järgneb taas väga heas esituses mõrvagrupi ülema raevustseen, kus Rain Simmuli tegelaskuju sõimab valimatutel teemadel ja valimatult kõiki. See oli selline hästi õige hoiakuga raev, et ma ei saa aru, mis teiega valesti on, et te sellised värdjad olete, miks te klõpsite püstolit ja teete selliseid nalju, selle asemel, et panna kodus naisele hambapastatuubi sinepit – vot see on üks õige nali, mitte need teie lollused. Märgates endal pealiku kurja pilku ütleb Ermeli tegelane nagu vabandavalt: „Tulistasin... paar korda.... no ainult paar korda...“
Lavastus oligi täis üliandekaid esitusi, eesotsas muidugi peaosatäitja Valjaga Priit Võigemasti kehastuses. Sellist intelligentset nüridust on ka raske mängida. Et sa oled sisukalt tühi. Kogu aeg vaikselt ja omaette, aga samas kohalviibiv. Enamus ajast vait, aga kui midagi ütleb, siis nii, et on öeldud, ja et meelde jääb. Ja hea mõtte või poindiga. Valja suhtumine oli kogu aeg nii äraspidine, tundus, et ta pole üldse asja juures. Aga kui panna kõrvuti 2 „nüri“ kuju – Valja ja teine miilits Mart Toome esituses, siis tuleb kohe välja, milline vahe on nüril ja nüril. Valja kindlasti mängib, kaitseb ennast selle nüri hoiaku taha, et kõigest sellest jamast välja jääda, mis toimub. Toome tegelane aga ongi nüri, lihtsalt loll. Nagu selgus ka selles Valja poolt korraldatud eksperimendis, kui ta täiesti ootamatult näitab miilitsapoisile, et vaata, sinu rahakott istub seal, ja osutab mehele, kelle kuritegu rekonstrueeritakse. Valja mõte seisneb selles, et tasub miilitsal see pätt lahti lasta ja ta saab suure varanduse. OK, töö juures tuleb jama, saab pahandada ja aetakse töölt minema, aga see-eest ta saab omale sellise varanduse, et pole vaja enam tööl käiagi. Pätt kuuleb ka seda juttu pealt ja on juba stardivalmis, et plehku pista, nagu talt käerauad maha võetakse. Kui aga Toome tegelane tõepoolest hakkab pätti köidikutest vabastama, tuleb välja, et Valja õpetas oma kolleegile kõigest moraali, et see saaks aru, milline tegu on eetiline, milline mitte. Ja lisab sapiselt: „Mis sa mõtled, et lepite kokku, et ta toob sulle kilekotitäie kulda ja mees ongi sul homme ukse taga: Tere, siin on teie kuld?“
Idiootsuse tipu saavutab kogu lugu, kui hakatakse topeltrekonstrueerima. Andero Ermeli esitatud päti rekonstruktsiooni ajal juhtus selline tobe lugu, et mõrvagrupi ülem hakkas selles restoranis, kus kuritegu toimus, pakutavat sushit sööma ja suri mürgitusse. Peale seda tuleb uue mõrvagrupi juhiga kahte kuritegu korraga rekonstrueerida, mis ei põhjusta peavalu mitte ainult Valjale, kes ei saa enam aru, kumba kannatanut ta nüüd mängima peab, ja mis hetkel ta parajasti kus olema peab ja kumba kannatanut kehastab, vaid on tobenaljakaks katsumuseks kõigile selles eksperimendis osalejatele. Samasuguse idiootsusena mõjus basseinistseen, kus oli vaja järele matkida basseinis uputamise kuritegu. „Idioot“ Valja jättis basseini tulles ujumispüksid jalga panemata, kuigi talle oli ette teada, et minnakse basseini. Aga Valjal on omad põhimõtted, miks ta peab panema basseini jalga sitased ujumispüksid, kui tal on jalas täiesti puhtad aluspüksid? Selle põhimõtte pärast ei luba basseinivalvur Helene Vannari väga groteskses esituses Valjat tavalises pesus vette ja uputamise kuritegu tuleb rekonstrueerida basseini äärel kuival maal.
Valja liin emaga (Epp Eespäev) jäi minu jaoks natuke häguseks. Ja seda, et Valja on Hamlet, lugesin ma üldse kavalehelt, ise poleks küll selle peale tulnud. Ainult selle vihje põhjal, mis lavastuses oli, et Valja suhtleb oma surnud isaga (Aleksander Eelmaa). Üldse jäi kõik, mis toimus Valja kodus, kuidagi tagaplaanile, seevastu tööd puudutavad stseenid olid täiuslikult lahtimängitud. Ilmselt läks kogu lavastusmeeskonna aur tööd puudutavatele stseenidele ja kodule ei jätkunud enam küllalt võhma. Kuigi omapäraselt muigama panid need kodusedki stseenid. Ka lõpustseen jäi minu jaoks arusaamatuks. Ei saanud aru, kas see, et Valja mürgitab tema pulmalauda kogunenud seltskonna, oli unenägu või ilmsi. Kas ta lasi emal ennast nii kaugele viia, et Valja oli nõus abielluma. Ja siis ilmuvad välja hägused madrused koos Valja surnud isaga, isa esitab juba eelnevalt 2 korda kuuldud „laulu“ jaapani kaunitarist, kes sai inglaselt lapse. Saal lastakse paksu tossu täis, kõik surevad. Või midagi sellist, ühesõnaga arusaamatu.
Lavakujundus tundus olevat just festivalil Sadamateatris esinemiseks tehtud. Kavalehte sirvides jäi udustest piltidest mulje, et seal mängiti hoopis teises keskkonnas, et kõik kuriteopaigad või Valja kodu olid ikka rohkem korterite moodi ja mööbli-tarbeesemetega sisustatud. Pilti näitas televiisor. Sadamateatris olid aga lava markeerimiseks üles pandud karkassid – valged liistud. Need tähistasid ühes küljes ust ja teises küljes oli aken, mis vajadusel muutus ka jaapani restorani letiks. Tagumine lavasein oli tahvel, kuhu tehti kriidiga igasuguseid konkreetsele stseenile vastavaid joonistusi – basseinistseenis olid selle seina äärde tõstetud toolid ja nende alla moodustusid ujumispukid, mille peale olid kirjutatud raja numbrid. Jaapani restorani stseeniks aga kritseldas Võigemast sellele seinale väga kunstipärased hieroglüüfid. Veel võis seal seinal näha kappi ja lihtsalt ust, mida ka kasutati, s.t. vastavad avad olid seinas olemas, mille kaudu käia. Kasutati veel omapäraseid klaasist aluseid, mida sai tõsta vooditeks või laudadeks, huvitav oli Valja ja ema stseen, kui ema peseb klaasi ja Valja teisel pool klaasi taidleb, kuigi vaid mõni minut tagasi oli see klaas Valja voodi.
Igas mõttes huvitav lugu jutustab 33-aastasest Valjast, kes on misantroop ja erak ning töötab miilitsagrupi juures „ohvrina“. Grupp käib rekonstrueerimas mõrvajuhtumeid ja siis peab Valja olema see peksupoiss, kes on ja teeb täpselt seda, mida kurjategija ütleb, mida ta ohvrile tegi, mida talle ütles, kuidas ohver kukkus või lamama jäi jne. Iseenesest täitsa huvitav töö, mõtlesin, et kui mulle üldse mingi töö sobiks, siis just selline, tegema just eriti midagi ei pea, saaks käia igasugu huvitavates kohtades ja igasugu imelikke inimesi näha ja omapäraseid lugusid kuulda. Ise mõtlema ega vastutama ka ei pea, teed seda, mida pealik käsib.
Lavastus oligi lahendatud kaheselt: üks lugu, mis kulges lava peal, ja teine lugu, mida näidati kuriteo rekonstruktsiooni üles filmiva miilitsaoperaatori Piret Kalda kaamera läbi. Lava tagaseinale oli asetatud ekraan, kuhu koheselt filmitud pilt ilmus. Seega oli osavalt lahendatud ka publiku viimine sellistesse kohtadesse, mis otseselt publiku vaatevälja ei jäänud, nagu näiteks lavanurgas asuv kinnine tualettruum. Kui kurjategija koos Valjaga tualetti lähevad, et kurjategija saaks näidata, kuidas ta täpselt oma sõbranna tappis, siis jäävad nad suuresti publiku vaateulatusest välja, aga tänu kaamerale on selgelt näha, mis seal pisikeses ruumis toimub. Filmipildina kasutati igasuguseid naljakaid kaadreid, näiteks seene kasvamist või katastroofifilmi. Eriti palju hakkas silma „South Parki“ tegelane, kelle nimi mul nüüd meelde ei tule, aga kes igas osas surma sai. Siis olidki erinevad fragmendid selle naljaka tegelase surmamomentidest. Ja Valja t-särgil oli ka see multifilmikangelane.
Samuti olid väga head suured plaanid, kui oli hästi näha näitlejate pingutusi ja miimikat, see tekitas väga palju koomilisi momente, kui mõnda tömpi nägu lähivaates näidati. Erilised kiidusõnad tuleks siinkohal öelda Andero Ermeli mängitud kahtlustatavale. See oli selline tüüpiline otsekui tänavalt teatrilavale toodud jobu, hästi tõetruu esitus. Sellist idiooti annab ikka mängida. Kuidas tal silmad särama lõid, kui ta ennasttäis ja enesemõistetava uhkusega teatas, et tead, ma ütlesin talle, et lähme välja, räägime. Ja kuidas ta siis arusaadava enesestmõistetavusega näitas, kuidas ta oma lapsepõlvesõbra maha laskis, külma rahuga võtab relva välja ja läheb ülbelt talle paar sammu lähemale, et lasta surmavad lasud kuklasse. Sellele järgneb taas väga heas esituses mõrvagrupi ülema raevustseen, kus Rain Simmuli tegelaskuju sõimab valimatutel teemadel ja valimatult kõiki. See oli selline hästi õige hoiakuga raev, et ma ei saa aru, mis teiega valesti on, et te sellised värdjad olete, miks te klõpsite püstolit ja teete selliseid nalju, selle asemel, et panna kodus naisele hambapastatuubi sinepit – vot see on üks õige nali, mitte need teie lollused. Märgates endal pealiku kurja pilku ütleb Ermeli tegelane nagu vabandavalt: „Tulistasin... paar korda.... no ainult paar korda...“
Lavastus oligi täis üliandekaid esitusi, eesotsas muidugi peaosatäitja Valjaga Priit Võigemasti kehastuses. Sellist intelligentset nüridust on ka raske mängida. Et sa oled sisukalt tühi. Kogu aeg vaikselt ja omaette, aga samas kohalviibiv. Enamus ajast vait, aga kui midagi ütleb, siis nii, et on öeldud, ja et meelde jääb. Ja hea mõtte või poindiga. Valja suhtumine oli kogu aeg nii äraspidine, tundus, et ta pole üldse asja juures. Aga kui panna kõrvuti 2 „nüri“ kuju – Valja ja teine miilits Mart Toome esituses, siis tuleb kohe välja, milline vahe on nüril ja nüril. Valja kindlasti mängib, kaitseb ennast selle nüri hoiaku taha, et kõigest sellest jamast välja jääda, mis toimub. Toome tegelane aga ongi nüri, lihtsalt loll. Nagu selgus ka selles Valja poolt korraldatud eksperimendis, kui ta täiesti ootamatult näitab miilitsapoisile, et vaata, sinu rahakott istub seal, ja osutab mehele, kelle kuritegu rekonstrueeritakse. Valja mõte seisneb selles, et tasub miilitsal see pätt lahti lasta ja ta saab suure varanduse. OK, töö juures tuleb jama, saab pahandada ja aetakse töölt minema, aga see-eest ta saab omale sellise varanduse, et pole vaja enam tööl käiagi. Pätt kuuleb ka seda juttu pealt ja on juba stardivalmis, et plehku pista, nagu talt käerauad maha võetakse. Kui aga Toome tegelane tõepoolest hakkab pätti köidikutest vabastama, tuleb välja, et Valja õpetas oma kolleegile kõigest moraali, et see saaks aru, milline tegu on eetiline, milline mitte. Ja lisab sapiselt: „Mis sa mõtled, et lepite kokku, et ta toob sulle kilekotitäie kulda ja mees ongi sul homme ukse taga: Tere, siin on teie kuld?“
Idiootsuse tipu saavutab kogu lugu, kui hakatakse topeltrekonstrueerima. Andero Ermeli esitatud päti rekonstruktsiooni ajal juhtus selline tobe lugu, et mõrvagrupi ülem hakkas selles restoranis, kus kuritegu toimus, pakutavat sushit sööma ja suri mürgitusse. Peale seda tuleb uue mõrvagrupi juhiga kahte kuritegu korraga rekonstrueerida, mis ei põhjusta peavalu mitte ainult Valjale, kes ei saa enam aru, kumba kannatanut ta nüüd mängima peab, ja mis hetkel ta parajasti kus olema peab ja kumba kannatanut kehastab, vaid on tobenaljakaks katsumuseks kõigile selles eksperimendis osalejatele. Samasuguse idiootsusena mõjus basseinistseen, kus oli vaja järele matkida basseinis uputamise kuritegu. „Idioot“ Valja jättis basseini tulles ujumispüksid jalga panemata, kuigi talle oli ette teada, et minnakse basseini. Aga Valjal on omad põhimõtted, miks ta peab panema basseini jalga sitased ujumispüksid, kui tal on jalas täiesti puhtad aluspüksid? Selle põhimõtte pärast ei luba basseinivalvur Helene Vannari väga groteskses esituses Valjat tavalises pesus vette ja uputamise kuritegu tuleb rekonstrueerida basseini äärel kuival maal.
Valja liin emaga (Epp Eespäev) jäi minu jaoks natuke häguseks. Ja seda, et Valja on Hamlet, lugesin ma üldse kavalehelt, ise poleks küll selle peale tulnud. Ainult selle vihje põhjal, mis lavastuses oli, et Valja suhtleb oma surnud isaga (Aleksander Eelmaa). Üldse jäi kõik, mis toimus Valja kodus, kuidagi tagaplaanile, seevastu tööd puudutavad stseenid olid täiuslikult lahtimängitud. Ilmselt läks kogu lavastusmeeskonna aur tööd puudutavatele stseenidele ja kodule ei jätkunud enam küllalt võhma. Kuigi omapäraselt muigama panid need kodusedki stseenid. Ka lõpustseen jäi minu jaoks arusaamatuks. Ei saanud aru, kas see, et Valja mürgitab tema pulmalauda kogunenud seltskonna, oli unenägu või ilmsi. Kas ta lasi emal ennast nii kaugele viia, et Valja oli nõus abielluma. Ja siis ilmuvad välja hägused madrused koos Valja surnud isaga, isa esitab juba eelnevalt 2 korda kuuldud „laulu“ jaapani kaunitarist, kes sai inglaselt lapse. Saal lastakse paksu tossu täis, kõik surevad. Või midagi sellist, ühesõnaga arusaamatu.
Lavakujundus tundus olevat just festivalil Sadamateatris esinemiseks tehtud. Kavalehte sirvides jäi udustest piltidest mulje, et seal mängiti hoopis teises keskkonnas, et kõik kuriteopaigad või Valja kodu olid ikka rohkem korterite moodi ja mööbli-tarbeesemetega sisustatud. Pilti näitas televiisor. Sadamateatris olid aga lava markeerimiseks üles pandud karkassid – valged liistud. Need tähistasid ühes küljes ust ja teises küljes oli aken, mis vajadusel muutus ka jaapani restorani letiks. Tagumine lavasein oli tahvel, kuhu tehti kriidiga igasuguseid konkreetsele stseenile vastavaid joonistusi – basseinistseenis olid selle seina äärde tõstetud toolid ja nende alla moodustusid ujumispukid, mille peale olid kirjutatud raja numbrid. Jaapani restorani stseeniks aga kritseldas Võigemast sellele seinale väga kunstipärased hieroglüüfid. Veel võis seal seinal näha kappi ja lihtsalt ust, mida ka kasutati, s.t. vastavad avad olid seinas olemas, mille kaudu käia. Kasutati veel omapäraseid klaasist aluseid, mida sai tõsta vooditeks või laudadeks, huvitav oli Valja ja ema stseen, kui ema peseb klaasi ja Valja teisel pool klaasi taidleb, kuigi vaid mõni minut tagasi oli see klaas Valja voodi.
Monday, September 7, 2009
100-aastane laps
Laululugu „Saja-aastane laps“ lavastaja Andres Noormets, Endla
Lavastuseks oli laulunäidend „Saja-aastane laps“ Endla teatrilt Andres Noormetsa lavastuses. Tükk koosnes vanaaegsetest lastelauludest, eriti mulle tuttavaid laule polnudki, nii vanad laulud oli, aga mõni motiiv tuli tuttav ette ikka küll. Imestama pani laulu „Rumal lugu“ esitus, ma laulsin seda mudilaskooris ja siis me laulsime iga salmi järele „ähvarduse“ õpetajale, mis siis saab, kui ta kohe vahaega ei tee. „Teeme kohe vaheaja, muidu ütlen emmele, et õps ei lase söögile.... Teeme kohe vaheaja, muidu ütlen onule, et õps ei lase joogile...“ Ainult viimase salmi puhul esitasid näitlejad ka selle kõige naljakama riimi: „Teeme kohe vaheaja, muidu ütlen issile, et õps ei lase pissile.“
Lavastus oli hästi mänguline, näitlejad ise laulsid ja musitseerisid, mis pani mind taas mõtlema sellele, et milleks meil on ikkagi vaja teatris tehtavatesse muusikalidesse kutsuda mitte näitlejatest osatäitjaid, kui näitlejad nii hästi laumise ja esitamisega toime tulevad. Kui lauljad mittenäitlejad tahavad laulda, siis on neil ju selleks kontserdid ja muud väljendusvormid, igal juhul mina seda küll ei poolda, et igasugused Mihhailovad ja Padarid teatrietendusi reostama lastakse. Lavakujunduses oli palju detaile, aga häiris see hämarus, milles kõik toimuma pidi, nagu olekski tegemist mingi vana asjaga, mida päevavalgusele näidata ei kõlba. Samuti oleks võinud lava tagumisel seinal olevale ekraanile kuvada kõigi esitusele tulnud laulude sõnad, mitte ainult valitud laulude omad. Lapsed oleksid hea meelega kaasa laulnud, kui oleksid sõnu teadnud. Kui mõne üksiku laulu sõnu mõni laps teadiski, siis vaevalt, et ta üksinda kogu saalist ainsana oleks julgenud kõvasti kaasa laulda. Aga kui teised lapsed ka laulavad, nii oleks kõik lapsed kindlasti häälitsema hakanud. Oleks palju lõbusam selle aja ära istuda olnud.
Lavastuseks oli laulunäidend „Saja-aastane laps“ Endla teatrilt Andres Noormetsa lavastuses. Tükk koosnes vanaaegsetest lastelauludest, eriti mulle tuttavaid laule polnudki, nii vanad laulud oli, aga mõni motiiv tuli tuttav ette ikka küll. Imestama pani laulu „Rumal lugu“ esitus, ma laulsin seda mudilaskooris ja siis me laulsime iga salmi järele „ähvarduse“ õpetajale, mis siis saab, kui ta kohe vahaega ei tee. „Teeme kohe vaheaja, muidu ütlen emmele, et õps ei lase söögile.... Teeme kohe vaheaja, muidu ütlen onule, et õps ei lase joogile...“ Ainult viimase salmi puhul esitasid näitlejad ka selle kõige naljakama riimi: „Teeme kohe vaheaja, muidu ütlen issile, et õps ei lase pissile.“
Lavastus oli hästi mänguline, näitlejad ise laulsid ja musitseerisid, mis pani mind taas mõtlema sellele, et milleks meil on ikkagi vaja teatris tehtavatesse muusikalidesse kutsuda mitte näitlejatest osatäitjaid, kui näitlejad nii hästi laumise ja esitamisega toime tulevad. Kui lauljad mittenäitlejad tahavad laulda, siis on neil ju selleks kontserdid ja muud väljendusvormid, igal juhul mina seda küll ei poolda, et igasugused Mihhailovad ja Padarid teatrietendusi reostama lastakse. Lavakujunduses oli palju detaile, aga häiris see hämarus, milles kõik toimuma pidi, nagu olekski tegemist mingi vana asjaga, mida päevavalgusele näidata ei kõlba. Samuti oleks võinud lava tagumisel seinal olevale ekraanile kuvada kõigi esitusele tulnud laulude sõnad, mitte ainult valitud laulude omad. Lapsed oleksid hea meelega kaasa laulnud, kui oleksid sõnu teadnud. Kui mõne üksiku laulu sõnu mõni laps teadiski, siis vaevalt, et ta üksinda kogu saalist ainsana oleks julgenud kõvasti kaasa laulda. Aga kui teised lapsed ka laulavad, nii oleks kõik lapsed kindlasti häälitsema hakanud. Oleks palju lõbusam selle aja ära istuda olnud.
Sunday, September 6, 2009
Unenägu
Aarne Mägi „Unenägu“ lavastaja Aare Toikka, Kuressaare Linnateater
Ega nendele saare lastele vist polegi paremat teatrit vaja. Kes vähegi lapsest hoolib ja talle korralikku programmi pakkuda tahab, ei lähegi mingi saare peale isolatsiooni elama. „Unenägu“ kujutas endast meeldetuletust ületöötanud õpetajale, et on vaja puhata ja et ta ise on ka kunagi laps olnud. Näidend algab niimoodi, et õpetaja parandab laste kirjatöid ja on seal kirjutatu peale vihane ning ironiseerib seda, mida lapsed kirjutavad, et „ma kasvan kunagi pikemaks kui minu isa...“ Siis jääb õpetaja magama ja ilmub välja lapsena, tema koer ja kass on aktiivselt osalised, et tuletada talle nüüd suurena meelde, et ta on kunagi laps olnud ja kõige selle üle rõõmu tundnud, mis inimesi rõõmustama peaks. Aga seda kunagist poisikest on väga raske kalgi õpetaja maski tagant üles leida, kuigi mitte võimatu. Lavastuses osalesid mingid diletandid peale Lee Trei, kellest oli täitsa kahju, ometi lavaka lõpetanud ilus naine, aga peab sellise jamaga tegelema. Aga nojah, ega igaühele ei jätku ruumi marjamaal, mõni peab karjamaale ka minema. Kaspar Jancis pritsis sülge. Mängiti pille ja lauldi-tantsiti. Selline täitsa hale kapustnik, ei midagi erilist. Julgeks öelda, et see oli mahavisatud aeg, aga eks selliseidki asju peab nägema, et teinekord midagi paremat hinnata osata.
Ega nendele saare lastele vist polegi paremat teatrit vaja. Kes vähegi lapsest hoolib ja talle korralikku programmi pakkuda tahab, ei lähegi mingi saare peale isolatsiooni elama. „Unenägu“ kujutas endast meeldetuletust ületöötanud õpetajale, et on vaja puhata ja et ta ise on ka kunagi laps olnud. Näidend algab niimoodi, et õpetaja parandab laste kirjatöid ja on seal kirjutatu peale vihane ning ironiseerib seda, mida lapsed kirjutavad, et „ma kasvan kunagi pikemaks kui minu isa...“ Siis jääb õpetaja magama ja ilmub välja lapsena, tema koer ja kass on aktiivselt osalised, et tuletada talle nüüd suurena meelde, et ta on kunagi laps olnud ja kõige selle üle rõõmu tundnud, mis inimesi rõõmustama peaks. Aga seda kunagist poisikest on väga raske kalgi õpetaja maski tagant üles leida, kuigi mitte võimatu. Lavastuses osalesid mingid diletandid peale Lee Trei, kellest oli täitsa kahju, ometi lavaka lõpetanud ilus naine, aga peab sellise jamaga tegelema. Aga nojah, ega igaühele ei jätku ruumi marjamaal, mõni peab karjamaale ka minema. Kaspar Jancis pritsis sülge. Mängiti pille ja lauldi-tantsiti. Selline täitsa hale kapustnik, ei midagi erilist. Julgeks öelda, et see oli mahavisatud aeg, aga eks selliseidki asju peab nägema, et teinekord midagi paremat hinnata osata.
Saturday, September 5, 2009
Kummitus masinas
Grupitöö „Kummitus masinas“ lavastaja Mart Koldits, EMTA XXIV lennu balakaureusetöö
Ma läksin Von Krahli esimest korda teatrit vaatama. Olen vaadanud Von Krahli kas telekast või külalisetendustel. Aga seekord tuleb ikka ära vaadata, et ei juhtuks nagu eelmise lennuga, et kõik nende diplomietendused jäid nägemata. Kuigi nagu kavalehelt selgus, see ei olegi diplomitöö, vaid hoopis bakalaureuseetendus, nii et ringreisidele seda vaevalt viidud oleks, nii et Von Krahlis olemine ära kannatada ongi ainus võimalus seda kunsti näha.
Etendustel käimine on seal täpselt nii ebamugav nagu ma ette kujutasin. See pole ju teater selle tavapärases mõistes, vaid selline isetegevuslik paik. Et on võetud maja ja see teatriks ümber kohandatud. Kõik oli hästi algeline ja räpane. Väikses fuajees tammus juba paras hulk inimesi, trepist üles veel ei lastud. Hästi ebamugav oli seal seista, sest seinaäärsed kohad olid juba hõivatud, aga jääda fuajee keskele seisma oli päris nõme, sest inimesed pidevalt liikusid, mingid töötajad käisid trepist, rahvas käis baaris ja tualetis, kes tahtis seinale lähemale saada, kes teisel pool asuva garderoobi juurde pääseda. Tammusime seal nõmedas olukorras umbes veerand tundi, siis lubati trepist üles minna. Seal pidime edasi tammuma. Kohe saali viiva ukse ees oli laud, mille taga üks naine toimetas, ta lubas lahkelt võtta kavalehti, mis olid tasuta. Siis hakkasid kõik selle laua poole trügima, osa inimesi tuli selle laua juurde pileteid ostma või broneeritud pileteid-kutseid kätte saama. Ikka väga ebameeldivad tingimused, nii et rohkem ma sinna majja enam minna ei tahaks, vaadata ära nii palju kui võimalik külalisetendustel või telekast, muus osas teha süda kõvaks ja lihtsalt vaatamata jätta, sest no nii ei saa ju, kui nii meeletult ebamugavates oludes olema peab. Räpasus eelkõige, selline lagunenud ja remontimata räämas maja oli, päris vastik ikka.
Siis lasti lõpuks saali ja saal oli ka sama hull, nagu ma arvasin. Mitte normaalsed seljatugedega toolid, vaid trepile asetatud istmepadjad, umbes sama nagu oli NO teatri „Peavahetuse“ teises saalis, kus NO teater ise tavaliselt ei mängi. Nii et kogu see istumine seal ebamugavas koogutamisasendis oli ikka päris piinarikas, arvestades veel etenduse kestvust – tundi, päris valulik. Aga samas lootsin kogu etenduse, et jumala pärast, et siin vaheaega poleks, saab selle ühe korraga siit teatrist minema, muidu peab veel saalist välja minema, mingi veerand tundi vaheaega passima, siis siia tagasi tulema ja siis jälle peale etenduse lõppu välja minema. Vähemalt oli etendus ise huvitav, nii et aja kulg oli saalist väljudes isegi üllatav, kas tõesti koguni 2 tundi sai seal passitud!
Kohe saalis sisenedes tervitati eelmänguga, kui näitlejahakatised Kristjan Üksküla ja Mikk Jürjens lavaruumis ringi liikusid ja seal mingit oma asja ajasid. Nad olid riietatud suurteks poksimeesteks või millekski selliseks nagu Ameerika jalgpalli puhul võib märgata, kui meestel on särkide alla hästi suur kaitsevarustus pandud. Liikusid ka vastavalt ja mängisid vihaseid mehi, päris naljakas oli, kuidas nad redeliga toimetasid ja mingeid muid oma arusaamatuid asju tegid. Kavaleht oli väga hea selles mõttes, et olid ära toodud kursuslaste nimed koos piltidega, nii et sai nimesid-nägusid kokku panna, selliste uute tulijate puhul on see alati väga tervitatav nähtus, kui publikul nendega harjumine lihtsamaks tehakse. Kuigi sellest XXIV kursusest on päris suur kamp noori ka sellised, kelle ilma nime juures oleva pildita juba ära tunneks – Hendrik Toompere, Kristjan ja Sandra Üksküla, Marta Laan, Jekaterina Nikolajeva. Pika vaatamise peale tundsin ära ka Talveöö festivalil Peter Brooki „Suurinkvisiitoris“ kuulajat mänginud Lauri Kaldoja. Siis veel läbi Kroonika tuttav Kertu Moppel, kes on Ursula Ratasepa õde ja kannab õega ühesugust soengut, ning abielus Mihkel Kabeliga. Ei saagi aru, miks ta nimi Kertu Moppel on – lavanimi või? Nagu Jaak Printsil on esinejanimi.
Näidati uusi tulijaid, kes loodetavasti mõne aasta pärast eesti teatrimaastikul tooni annavad. Lavakunstikooli nüüd juba IV kursuse tudengid ehk XXIV lend mängis rühmatööna valminud, aga Mart Kolditsa lavastatud ja kokku kirjutatud etendust „Kummitus masinas“ - lugu noorte hirmudest ja rohkem isegi unenägudest. Ma tõmban siin vahe hirmude ja unenägude vahele, sest unenäod tundusid sellised neutraalsemad, mina neid küll hirmu- või õudusunenägudeks nimetanud poleks, lihtsalt selline sürrealistlik lähenemine oli, et oli aru saada, et inimene räägib oma unenägu ümber. Unenägudest jäid eriliselt meelde Hendrik Toompere ja Kertu Moppeli visioonid. Need olid kohe sellised lood, et ilmeksimatult saab öelda, et nad on neid pilte unes näinud ja need täitsa tõetruult lavakeelde ümber panna lasknud. Mõnikord ma olen proovinud oma unenägusid kirja panna, aga siiani on see osutunud täiesti võimatuks missiooniks. Kõik toimuv on niivõrd segane, hüplev, kiiresti arenev, ülelendav, et mingit loogilist juttu sealt välja ei tule. Tuleks välja just midagi sellist, nagu Toompere ja Moppeli unenäoviljade esituses näha oli.
Eriti meeldis Moppeli väljenduslaad unenäo ümberjutustamisel, pidevalt korduvad „ja-ja siis tuleb minu juurde see mees, ja-ja ta ütleb mulle, ja-ja, et ma pean Bill Clintoni ära tapma, ja- ja ma lähen...“ Selline just natuke soniv kõneviis, et inimene üritab läbi udu võimalikult selgelt ja katkematu jutustusena seda esile manada, millest tal üksikud pildikatked öistest seiklustest meelde on jäänud. Toompere unenäos oli hästi naljakas poisile lähenev kurat, kes on tegelikult kursavend Mikk, Mikk, kurat, mine minema!!! Kuigi natuke annab norida, et kursusejuhenda poeg sai liiga palju rolle, samas kui mõned poisid (näiteks kursuse kõige väiksem poiss) ei saanudki oma sooloetteastet. Eks neid poisse oli ka kursusel parasjagu ja mingi 3-4 olid nii sarnased, et kogu aeg oli probleem selle jälgimisega, et kes see nüüd on, täit selgust sai ainult siis, kui kogu trupp korraga laval oli.
Üksiketteastetest jäi veel eredalt meelde „see tüdruk, kes mängis Perikleses““ Marta Laan oma silmadega. Kohe alguses, kui kursus teise stseeni ajaks lavale üles rivistub ja laulma hakkab, vaatasin, et kõigil on tagasihoidlik meik, aga Martal nägu hästi üle võõbatud. Hiljem Marta soolostseenis selgus ka sellise võõpamise põhjus. Tal olid laugude peale joonistatud silmad, mis andis hästi omapärase efekti. Marta laulis pika laulu silmi kinni hoides, aga tundus, nagu ta vaataks kogu aeg ühte puntki. Kui siis näitlejanna taas suletud vaatavatest silmadest välja tuli, tõmbas ta käega üle näo ja oli jälle „õige nägija“. Kursuse kõige ilusam poiss oli minu meelest Jüri Tiidus. Omapärane oli Mihkel Tikerpalu esitatud stseen tema toas laulvatest kujudest, kellelt ta nõuab, miks nad seal on, miks nad teda vaatavad ja miks tal magada ei lasta. Ka lauljate lavalt või Mihkli unenäost lahkumine oli huvitavalt üles ehitatud – poisid hakkasid ükshaaval ära minema, enne tuli lahti saada nina alla kleebitud vuntse tähistavast kleepribast, selle äratõmbamine oli igaühel omamoodi etteaste, ja peale seda sukelduti suitsu sisse, hüpates saalist väljaviiva ukse kaudu välja. Eriti vahva daamina jäi meelde Liisa Pulk, tema hirmulugu polnud just kõige paeluvam, aga tema armas moodus balletiseelikus ja kontsakingades elegantne välja näha olid väga meeldivad. Ja see moodus, kuidas teiste hirmulugude taustal toolidele asetatud tähti ümber pööras, seal juures nukuliku järjekindlusega paindumatult kõndides ja tähe ümberpööramise järel tömbilt naeratades. Naljakas oli Liis Proode ja Roland Laosi esitatud dialoog „Ma armastan sind“. Hirm selle eest, et keegi ütleb „Ma armastan sind“ ja mis sellele järgneda võib.
Üldse oli lavastuses hästi palju pimendamist ja suitsu, püroefekte ja isegi laes kõõlumise stseen, see kõik võimendas unenäolisust ja hirmuga seotust. Suurem osa etendatavast toimuski pimedas ja see tüütas natuke ära, et ei näe, mida nad teevad. Ühe loo jätkuks esitatakse pantomiimi vist jaapanlastest, kes ei-tea-kuhu satuvad ja tule süttides erinevate kujude otsa komistavad. Siis oli huvitav vaadata korraks põlema löönud tule valgusel, kes parajasti mis poosis on ja kuidas oma tegevust jätkab. Ja punase vaiba saatestseen juubeldavatest korraks valgusevihku sattunud fännidest oli ka päris omapärane. Siis oli veel stseen, kus kursuslased sidusid ennast laest alla lastud talade küljes olevate nööride külge ja ülestõstetult maa ja taeva vahele pea alaspidi rippuma jäid. Ilmselt oli selle stseeni eesmärk näidata ära kõik tehnikad, mida lavakoolis aastate jooksul on omandatud, et ka pea alla rippudes veatu diktsiooni tehnika on käes.
Tundus, et päris üksikuteks etteasteteks see kursus veel valmis pole, enim mõjusid ikkagi kambaga tehtud stseenid. Kõige elavamalt jäi meelde restoranistseen, kus üks poiss peab kelneri pilgu alla ennast lahti riietuma, tagaplaanil jälgib seda kogu kursus, jalgu üksmeelses taktis üle põlve vahetades. Eriti eredalt jäid selle rea lõpus meelde Marta Laan ja Jekaterina Nikolajeva, nad moodustasid sellise hästi asjaliku, kuid samal ajal ka kratilikult vallatu tandemi. Aga ka kogu ülejäänud rivi, niipalju, kui ma neid jälgida jõudsin, saades kätte kelneri alatu pilgu all lahtiriietuva noormehe järjekordse seljast heidetud riidehilbu, seda uurides ja nuuskides, taskutest kõik asjad välja kraamides, oli väga mänguline ja ühtne. Lavakatele omaselt kasutati lavastuses palju laulu, ja veel rohkem lavakatele omaselt – muusika sündis kursuslaste endi käe all, tihti vahetati pille, ei olnud nii, et ainult üks inimene mängib kogu aeg elektrikitarri ja teine inimene taob trumme.
Mind jäi painama ikkagi eelmise kursuse küsimus. Eelmisest kursusest, mille diplomilavastusi ma ei näinudki, tuli meelde ainult 1 nimi – Uku Uusberg. Lõpuks tulid ikkagi 2 nime sellelt „puuduvalt“ kursuselt meelde, kes on Vanemuises – Robert Annus ja Maarja Mitt, aga kes nende kursusejuhendaja oli, see ei tulnudki meelde, seda pidin täitsa eraldi uurima, sest see ei andnud rahu. Kõige tõenäolisem valik oleks olnud ikkagi Ingo Normet, kedagi teist küll pakkuda ei osanud, ja oligi Ingo Normet. Kui ma siis selle lennu nimekirja lahti lõin, tuli sealt veel paar tuttavat nime ette – Jekaterina Novosjolova ja Kristo Viiding, salmuti Elina Pähklimägi. Nende Jekaterinadega ongi jama, nagu ma eile pakkusin, et viimase aja trend lavakas on igal kursusel oma Katja. Ja sealt ettepoole liikudes, igal kursusel oma venelane, otsa tegi lahti Alina, siis tulevad kahel erineval kursusel 2 Katjat järjest. Et ikka on 2 Jekaterinat, muidu ma vaatasin „3 põrsakest ja head hunti“ sellise pilguga, et see on see Jekaterina, kes on lavaka viimase lennu lõpetanud ja selles imelikus Genialistide klubis etenduvas projektis „Elud“ mängib, aga oli hoopis teine Jekaterina. Kui „3 põrsakesest“ kirjutama hakkasin, siis Jekaterina perekonnanimi oli küll hästi meeles, Novosjolova, aga igaks juhuks vaatasin kavasse, kuidas seda õigesti kirjutada, ja siis avastasin, et ei olegi Novosjolova, hoopis Nikolajeva on. Panin selle väikse möödapaneku oma hajameelsuse arvele, et no juul on siis nimi Nikolajeva, mitte Novosjolova, aga nüüd tuleb välja, et hoopis 2 erinevat inimest on. Peale nende nimetatute ei teagi, millega ülejäänud XXIII lend tegeleb. Kus teatris või mis projektidega seotud on, ei ole neist midagi kuulda ega näha, kuigi nad lõpetasid kooli alles aasta tagasi, ja juba orbiidilt kadunud. Päris julm konkurents ikka. Aga võib olla on nad mingid sellised marginaalsed tegelased, kelle nimesid ma mingite provintsiteatrite kavadelt olen küll lugenud, aga nende saavutuste järgi arvestades, olen neid pidanud kultuurikolledži kasvandikeks.
Arvutasin, et olen näinud lavaka lendude lõputöid alates XIII lennust. XV lend jäi küll vahele, aga selle lennu töödest olen ma nii palju lugenud, et võib öelda, et olen neid samahästi kui näinud. Siis murdsin veel pead selle XXIII kursuse üle, kes mul nüüd ikkagi uuemal ajal vahele jäi. Et kes seal üldse õppisid ja kes oli kursusejuhendaja. Õppuritest tuli ainsana meelde Uku Uusberg, vastne Sandra Üksküla abikaasa, aga kursusejuhendajat küll pakkuda ei osanud. Arvutasin, kes olid eelmiste kursuste juhendajad ja kes sellele lennule sobinud oleks, aga ikka ei teadnud. Komissaarov tegeleb vist üldse juba ainult oma Viljandi tudengitega, nii et kõige tõenäolisem kandidaat jäi ikkagi Ingo Normet, kes peaaegu üle kursuse noori näitlejaid koolitab.
Ma läksin Von Krahli esimest korda teatrit vaatama. Olen vaadanud Von Krahli kas telekast või külalisetendustel. Aga seekord tuleb ikka ära vaadata, et ei juhtuks nagu eelmise lennuga, et kõik nende diplomietendused jäid nägemata. Kuigi nagu kavalehelt selgus, see ei olegi diplomitöö, vaid hoopis bakalaureuseetendus, nii et ringreisidele seda vaevalt viidud oleks, nii et Von Krahlis olemine ära kannatada ongi ainus võimalus seda kunsti näha.
Etendustel käimine on seal täpselt nii ebamugav nagu ma ette kujutasin. See pole ju teater selle tavapärases mõistes, vaid selline isetegevuslik paik. Et on võetud maja ja see teatriks ümber kohandatud. Kõik oli hästi algeline ja räpane. Väikses fuajees tammus juba paras hulk inimesi, trepist üles veel ei lastud. Hästi ebamugav oli seal seista, sest seinaäärsed kohad olid juba hõivatud, aga jääda fuajee keskele seisma oli päris nõme, sest inimesed pidevalt liikusid, mingid töötajad käisid trepist, rahvas käis baaris ja tualetis, kes tahtis seinale lähemale saada, kes teisel pool asuva garderoobi juurde pääseda. Tammusime seal nõmedas olukorras umbes veerand tundi, siis lubati trepist üles minna. Seal pidime edasi tammuma. Kohe saali viiva ukse ees oli laud, mille taga üks naine toimetas, ta lubas lahkelt võtta kavalehti, mis olid tasuta. Siis hakkasid kõik selle laua poole trügima, osa inimesi tuli selle laua juurde pileteid ostma või broneeritud pileteid-kutseid kätte saama. Ikka väga ebameeldivad tingimused, nii et rohkem ma sinna majja enam minna ei tahaks, vaadata ära nii palju kui võimalik külalisetendustel või telekast, muus osas teha süda kõvaks ja lihtsalt vaatamata jätta, sest no nii ei saa ju, kui nii meeletult ebamugavates oludes olema peab. Räpasus eelkõige, selline lagunenud ja remontimata räämas maja oli, päris vastik ikka.
Siis lasti lõpuks saali ja saal oli ka sama hull, nagu ma arvasin. Mitte normaalsed seljatugedega toolid, vaid trepile asetatud istmepadjad, umbes sama nagu oli NO teatri „Peavahetuse“ teises saalis, kus NO teater ise tavaliselt ei mängi. Nii et kogu see istumine seal ebamugavas koogutamisasendis oli ikka päris piinarikas, arvestades veel etenduse kestvust – tundi, päris valulik. Aga samas lootsin kogu etenduse, et jumala pärast, et siin vaheaega poleks, saab selle ühe korraga siit teatrist minema, muidu peab veel saalist välja minema, mingi veerand tundi vaheaega passima, siis siia tagasi tulema ja siis jälle peale etenduse lõppu välja minema. Vähemalt oli etendus ise huvitav, nii et aja kulg oli saalist väljudes isegi üllatav, kas tõesti koguni 2 tundi sai seal passitud!
Kohe saalis sisenedes tervitati eelmänguga, kui näitlejahakatised Kristjan Üksküla ja Mikk Jürjens lavaruumis ringi liikusid ja seal mingit oma asja ajasid. Nad olid riietatud suurteks poksimeesteks või millekski selliseks nagu Ameerika jalgpalli puhul võib märgata, kui meestel on särkide alla hästi suur kaitsevarustus pandud. Liikusid ka vastavalt ja mängisid vihaseid mehi, päris naljakas oli, kuidas nad redeliga toimetasid ja mingeid muid oma arusaamatuid asju tegid. Kavaleht oli väga hea selles mõttes, et olid ära toodud kursuslaste nimed koos piltidega, nii et sai nimesid-nägusid kokku panna, selliste uute tulijate puhul on see alati väga tervitatav nähtus, kui publikul nendega harjumine lihtsamaks tehakse. Kuigi sellest XXIV kursusest on päris suur kamp noori ka sellised, kelle ilma nime juures oleva pildita juba ära tunneks – Hendrik Toompere, Kristjan ja Sandra Üksküla, Marta Laan, Jekaterina Nikolajeva. Pika vaatamise peale tundsin ära ka Talveöö festivalil Peter Brooki „Suurinkvisiitoris“ kuulajat mänginud Lauri Kaldoja. Siis veel läbi Kroonika tuttav Kertu Moppel, kes on Ursula Ratasepa õde ja kannab õega ühesugust soengut, ning abielus Mihkel Kabeliga. Ei saagi aru, miks ta nimi Kertu Moppel on – lavanimi või? Nagu Jaak Printsil on esinejanimi.
Näidati uusi tulijaid, kes loodetavasti mõne aasta pärast eesti teatrimaastikul tooni annavad. Lavakunstikooli nüüd juba IV kursuse tudengid ehk XXIV lend mängis rühmatööna valminud, aga Mart Kolditsa lavastatud ja kokku kirjutatud etendust „Kummitus masinas“ - lugu noorte hirmudest ja rohkem isegi unenägudest. Ma tõmban siin vahe hirmude ja unenägude vahele, sest unenäod tundusid sellised neutraalsemad, mina neid küll hirmu- või õudusunenägudeks nimetanud poleks, lihtsalt selline sürrealistlik lähenemine oli, et oli aru saada, et inimene räägib oma unenägu ümber. Unenägudest jäid eriliselt meelde Hendrik Toompere ja Kertu Moppeli visioonid. Need olid kohe sellised lood, et ilmeksimatult saab öelda, et nad on neid pilte unes näinud ja need täitsa tõetruult lavakeelde ümber panna lasknud. Mõnikord ma olen proovinud oma unenägusid kirja panna, aga siiani on see osutunud täiesti võimatuks missiooniks. Kõik toimuv on niivõrd segane, hüplev, kiiresti arenev, ülelendav, et mingit loogilist juttu sealt välja ei tule. Tuleks välja just midagi sellist, nagu Toompere ja Moppeli unenäoviljade esituses näha oli.
Eriti meeldis Moppeli väljenduslaad unenäo ümberjutustamisel, pidevalt korduvad „ja-ja siis tuleb minu juurde see mees, ja-ja ta ütleb mulle, ja-ja, et ma pean Bill Clintoni ära tapma, ja- ja ma lähen...“ Selline just natuke soniv kõneviis, et inimene üritab läbi udu võimalikult selgelt ja katkematu jutustusena seda esile manada, millest tal üksikud pildikatked öistest seiklustest meelde on jäänud. Toompere unenäos oli hästi naljakas poisile lähenev kurat, kes on tegelikult kursavend Mikk, Mikk, kurat, mine minema!!! Kuigi natuke annab norida, et kursusejuhenda poeg sai liiga palju rolle, samas kui mõned poisid (näiteks kursuse kõige väiksem poiss) ei saanudki oma sooloetteastet. Eks neid poisse oli ka kursusel parasjagu ja mingi 3-4 olid nii sarnased, et kogu aeg oli probleem selle jälgimisega, et kes see nüüd on, täit selgust sai ainult siis, kui kogu trupp korraga laval oli.
Üksiketteastetest jäi veel eredalt meelde „see tüdruk, kes mängis Perikleses““ Marta Laan oma silmadega. Kohe alguses, kui kursus teise stseeni ajaks lavale üles rivistub ja laulma hakkab, vaatasin, et kõigil on tagasihoidlik meik, aga Martal nägu hästi üle võõbatud. Hiljem Marta soolostseenis selgus ka sellise võõpamise põhjus. Tal olid laugude peale joonistatud silmad, mis andis hästi omapärase efekti. Marta laulis pika laulu silmi kinni hoides, aga tundus, nagu ta vaataks kogu aeg ühte puntki. Kui siis näitlejanna taas suletud vaatavatest silmadest välja tuli, tõmbas ta käega üle näo ja oli jälle „õige nägija“. Kursuse kõige ilusam poiss oli minu meelest Jüri Tiidus. Omapärane oli Mihkel Tikerpalu esitatud stseen tema toas laulvatest kujudest, kellelt ta nõuab, miks nad seal on, miks nad teda vaatavad ja miks tal magada ei lasta. Ka lauljate lavalt või Mihkli unenäost lahkumine oli huvitavalt üles ehitatud – poisid hakkasid ükshaaval ära minema, enne tuli lahti saada nina alla kleebitud vuntse tähistavast kleepribast, selle äratõmbamine oli igaühel omamoodi etteaste, ja peale seda sukelduti suitsu sisse, hüpates saalist väljaviiva ukse kaudu välja. Eriti vahva daamina jäi meelde Liisa Pulk, tema hirmulugu polnud just kõige paeluvam, aga tema armas moodus balletiseelikus ja kontsakingades elegantne välja näha olid väga meeldivad. Ja see moodus, kuidas teiste hirmulugude taustal toolidele asetatud tähti ümber pööras, seal juures nukuliku järjekindlusega paindumatult kõndides ja tähe ümberpööramise järel tömbilt naeratades. Naljakas oli Liis Proode ja Roland Laosi esitatud dialoog „Ma armastan sind“. Hirm selle eest, et keegi ütleb „Ma armastan sind“ ja mis sellele järgneda võib.
Üldse oli lavastuses hästi palju pimendamist ja suitsu, püroefekte ja isegi laes kõõlumise stseen, see kõik võimendas unenäolisust ja hirmuga seotust. Suurem osa etendatavast toimuski pimedas ja see tüütas natuke ära, et ei näe, mida nad teevad. Ühe loo jätkuks esitatakse pantomiimi vist jaapanlastest, kes ei-tea-kuhu satuvad ja tule süttides erinevate kujude otsa komistavad. Siis oli huvitav vaadata korraks põlema löönud tule valgusel, kes parajasti mis poosis on ja kuidas oma tegevust jätkab. Ja punase vaiba saatestseen juubeldavatest korraks valgusevihku sattunud fännidest oli ka päris omapärane. Siis oli veel stseen, kus kursuslased sidusid ennast laest alla lastud talade küljes olevate nööride külge ja ülestõstetult maa ja taeva vahele pea alaspidi rippuma jäid. Ilmselt oli selle stseeni eesmärk näidata ära kõik tehnikad, mida lavakoolis aastate jooksul on omandatud, et ka pea alla rippudes veatu diktsiooni tehnika on käes.
Tundus, et päris üksikuteks etteasteteks see kursus veel valmis pole, enim mõjusid ikkagi kambaga tehtud stseenid. Kõige elavamalt jäi meelde restoranistseen, kus üks poiss peab kelneri pilgu alla ennast lahti riietuma, tagaplaanil jälgib seda kogu kursus, jalgu üksmeelses taktis üle põlve vahetades. Eriti eredalt jäid selle rea lõpus meelde Marta Laan ja Jekaterina Nikolajeva, nad moodustasid sellise hästi asjaliku, kuid samal ajal ka kratilikult vallatu tandemi. Aga ka kogu ülejäänud rivi, niipalju, kui ma neid jälgida jõudsin, saades kätte kelneri alatu pilgu all lahtiriietuva noormehe järjekordse seljast heidetud riidehilbu, seda uurides ja nuuskides, taskutest kõik asjad välja kraamides, oli väga mänguline ja ühtne. Lavakatele omaselt kasutati lavastuses palju laulu, ja veel rohkem lavakatele omaselt – muusika sündis kursuslaste endi käe all, tihti vahetati pille, ei olnud nii, et ainult üks inimene mängib kogu aeg elektrikitarri ja teine inimene taob trumme.
Mind jäi painama ikkagi eelmise kursuse küsimus. Eelmisest kursusest, mille diplomilavastusi ma ei näinudki, tuli meelde ainult 1 nimi – Uku Uusberg. Lõpuks tulid ikkagi 2 nime sellelt „puuduvalt“ kursuselt meelde, kes on Vanemuises – Robert Annus ja Maarja Mitt, aga kes nende kursusejuhendaja oli, see ei tulnudki meelde, seda pidin täitsa eraldi uurima, sest see ei andnud rahu. Kõige tõenäolisem valik oleks olnud ikkagi Ingo Normet, kedagi teist küll pakkuda ei osanud, ja oligi Ingo Normet. Kui ma siis selle lennu nimekirja lahti lõin, tuli sealt veel paar tuttavat nime ette – Jekaterina Novosjolova ja Kristo Viiding, salmuti Elina Pähklimägi. Nende Jekaterinadega ongi jama, nagu ma eile pakkusin, et viimase aja trend lavakas on igal kursusel oma Katja. Ja sealt ettepoole liikudes, igal kursusel oma venelane, otsa tegi lahti Alina, siis tulevad kahel erineval kursusel 2 Katjat järjest. Et ikka on 2 Jekaterinat, muidu ma vaatasin „3 põrsakest ja head hunti“ sellise pilguga, et see on see Jekaterina, kes on lavaka viimase lennu lõpetanud ja selles imelikus Genialistide klubis etenduvas projektis „Elud“ mängib, aga oli hoopis teine Jekaterina. Kui „3 põrsakesest“ kirjutama hakkasin, siis Jekaterina perekonnanimi oli küll hästi meeles, Novosjolova, aga igaks juhuks vaatasin kavasse, kuidas seda õigesti kirjutada, ja siis avastasin, et ei olegi Novosjolova, hoopis Nikolajeva on. Panin selle väikse möödapaneku oma hajameelsuse arvele, et no juul on siis nimi Nikolajeva, mitte Novosjolova, aga nüüd tuleb välja, et hoopis 2 erinevat inimest on. Peale nende nimetatute ei teagi, millega ülejäänud XXIII lend tegeleb. Kus teatris või mis projektidega seotud on, ei ole neist midagi kuulda ega näha, kuigi nad lõpetasid kooli alles aasta tagasi, ja juba orbiidilt kadunud. Päris julm konkurents ikka. Aga võib olla on nad mingid sellised marginaalsed tegelased, kelle nimesid ma mingite provintsiteatrite kavadelt olen küll lugenud, aga nende saavutuste järgi arvestades, olen neid pidanud kultuurikolledži kasvandikeks.
Arvutasin, et olen näinud lavaka lendude lõputöid alates XIII lennust. XV lend jäi küll vahele, aga selle lennu töödest olen ma nii palju lugenud, et võib öelda, et olen neid samahästi kui näinud. Siis murdsin veel pead selle XXIII kursuse üle, kes mul nüüd ikkagi uuemal ajal vahele jäi. Et kes seal üldse õppisid ja kes oli kursusejuhendaja. Õppuritest tuli ainsana meelde Uku Uusberg, vastne Sandra Üksküla abikaasa, aga kursusejuhendajat küll pakkuda ei osanud. Arvutasin, kes olid eelmiste kursuste juhendajad ja kes sellele lennule sobinud oleks, aga ikka ei teadnud. Komissaarov tegeleb vist üldse juba ainult oma Viljandi tudengitega, nii et kõige tõenäolisem kandidaat jäi ikkagi Ingo Normet, kes peaaegu üle kursuse noori näitlejaid koolitab.
Wednesday, September 2, 2009
Onu Tomi onnnike
Harriet Beecher-Stowe – Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper „Onu Tomi onnike“ NO80
Päris hea lavastus oli, kuigi esimese vaatuse ajal tundus, et ma olen kõik ära näinud, võiks ära minna, ega siit enam midagi sellist ei tule, mis eriti üllataks. Nii oligi, kuigi jäin ikkagi etenduse lõpuni – kuhugi kiiret polnud ja nii jama see tükk ka polnud, et oleks kannatamatult vaheaega oodanud, et teatrist minema saada. Lavastus oli esitatud onu Tomi jutustusena, eesti keelt kuulis vähe. Ja onu Tom Andres Mähari esituses rääkis samuti vähe minategelase poolt. Enamus teksti esitati väljamõeldud keeles, kord kõlas see keel rohkem saksa keele moodi, siis jälle prantsuse keele moodi, aga inglise mõjusid oli seal vähe märgata. Mõtlesin seda keelt kuulates, et huvitav, kas näitlejatel on selles väljamõeldud keeles mingi kindel tekst või nad improviseerivad igal õhtul vastavalt etteantud loo sündmustikule. Välja arvatud sellised tugisõnad või väljendid, mis kogu aeg kordusid ja märgilist tähtsust omasid: verkauft, schlag, negro, putsima, bakso.
Erinevad näitlejad, peale minategelase onu Tomi, lugesid Beecher-Stowe' raamatust teksti, teised näitlejad samal ajal näitlikustasid seda teksti ja rääkisid segakeeltes. Eesti keelt kasutati väga minimaalselt ja põhiliselt siis, kui tegelane sattus oma „minamaailma“, kui ta kirjeldas oma hinges toimuvat või kõrvaltvaatajana seda, mida ta toimuva kohta arvab. Mänguruumiks oli hästi palju madratseid, nii et kui tegelane madratsiteringist väljus ja tavalise põranda peal seisis, siis ta oli oma hingepeegli ees ja väljendas ennast vaatajatele arusaadavas keeles. Ühe stseeni puhul kasutati ka sünkroniseerimist, kui näitlejad Risto Kübar ning Mirtel Pohla esitasid isa-tütre stseeni, rääkides arusaamatus keeles. Selle teksti taustal kõlas eestikeelne raamatutekst Eva Klemetsi esituses, vaikne ja mahe sünkroniseering, just see Klementsi oskus teisele plaanile jääda ja peaaegu muutumatu vaikse monotoonsusega vaatajale tekst arusaadavaks „tõlkida“, oli eriti meeldiv. Maskides esinenud näitlejate äratundmine erilist vaeva ei pakkunud, naiste eristamisega oli küll alguses raskusi. Mirteli tundsin üsna pea ära, tal on sellised iseloomulikud silmad. Inga Saluranna ja Eva Klemetsi eristamine võttis aga päris pikalt aega, seda enam, et alguses ma pidasin Eva Klemetsit „selleks tüdrukuks, kes „Perikleses“ mängis“.
Lavastus oligi suuresti üles ehitatud pantomiimile, millega Klemets minu meelest kõige paremini hakkama sai. Tema esitatud neegritüdruk Topsy oli omaette ogaruse näide, aga ajas väga naerma. Samuti sai ühes stseenis hiilata ka Marika Vaarik, kui ta sellele samale Topsyle rätiku silumise kunsti õpetab, teenides selle esituse eest ära publiku spontaanse aplausi. Kõige andekama žestina jäi meelde Mirtel Pohla mängitud Eva suurte silmade väljendamine, mis näidendi jooksul mitmeid kordi kordus ja iga kord muige esile kutsus, samas mõjus see žest väga loomulikuna, kui sai ette kujutada, et see väike ingellik tüdruk, keda Mirtel mängib, ongi sellist suurte ripsmetega tegelane, nagu näitlejanna harali aetud silmade ümber käed hetkel väljendasid. Neegrite peksmiseks kasutati kokkupandud kummivoolikuid, mille topelt kokkuasetatult kokkulaksatamisest tekkinud heli väga piitsahoopide moodi lõikavalt kaikus. Eriti vaimukad olid veel jutustuse juurde tehtud sõnasõnalised pantomiimid. Näiteks raamatuteksti puhul „ta tegi laevatekil paar ringi“ teeb tegelane ümber oma telje paar ringi või tekst „ta keeras ennast kannal ümber“, keerab tegelane ennast suure ringiga ümber, hoides kanda ühe koha peal paigal, varbad taeva poole.
Nagu NO teatri varasemas lavastuses „Hirvekütt“ kasutati mängupinnana saepuru, nii oli „Onu Tomis“ madratsitel peale mängupinnaks olemise ka muid funktsioone. Onu Tom maeti madratsite alla maha, madratsitest kisti välja vatti, mida orjatöö näitlikustamiseks puuvillana töödeldi. Taaskasutatavate kaltsukostüümide all olid näitlejatel trikoolaadsed „nahakostüümid“, vastavalt tegelasele, keda mängiti, ja peas timukamaskid, mida ilustasid veel huvitavad miimmaskid seaninade või laiade naeratustega. Nii eristus näidendi tegelaskond kolmeks: mustad, värvilised ja valged. Oli päris andekaid mängulisi lahendusi, eriti neegriorjatari vägistamisestseen, mis minu jaoks tuli täiesti ootamatult, see oli ootamatu just selle tõttu, et mees on nõus oma kallimat vara, kindlasti oli see vägistajast orjapidaja just seda tüüpi mees, kellele riist on kõige tähtsam vara, toppima neegri vittu. Eriti jäle oli neegrite kodutööde illustreerimine, kui pindu puhastati süljega. Risto Kübara peeglipuhastamise tehnikat vaadates läks süda ikka päris pahaks, kui suured süljelärakad peeglile langesid ja seal laiali hõõrutud said. Samuti kadus pärast orjataride moodi nõudepuhastamise nägemist mingiks ajaks igasugune isu midagi taldriku pealt süüa – nõusid lakuti keelega puhtaks ja löödi süljega läikima.
Päris hea lavastus oli, kuigi esimese vaatuse ajal tundus, et ma olen kõik ära näinud, võiks ära minna, ega siit enam midagi sellist ei tule, mis eriti üllataks. Nii oligi, kuigi jäin ikkagi etenduse lõpuni – kuhugi kiiret polnud ja nii jama see tükk ka polnud, et oleks kannatamatult vaheaega oodanud, et teatrist minema saada. Lavastus oli esitatud onu Tomi jutustusena, eesti keelt kuulis vähe. Ja onu Tom Andres Mähari esituses rääkis samuti vähe minategelase poolt. Enamus teksti esitati väljamõeldud keeles, kord kõlas see keel rohkem saksa keele moodi, siis jälle prantsuse keele moodi, aga inglise mõjusid oli seal vähe märgata. Mõtlesin seda keelt kuulates, et huvitav, kas näitlejatel on selles väljamõeldud keeles mingi kindel tekst või nad improviseerivad igal õhtul vastavalt etteantud loo sündmustikule. Välja arvatud sellised tugisõnad või väljendid, mis kogu aeg kordusid ja märgilist tähtsust omasid: verkauft, schlag, negro, putsima, bakso.
Erinevad näitlejad, peale minategelase onu Tomi, lugesid Beecher-Stowe' raamatust teksti, teised näitlejad samal ajal näitlikustasid seda teksti ja rääkisid segakeeltes. Eesti keelt kasutati väga minimaalselt ja põhiliselt siis, kui tegelane sattus oma „minamaailma“, kui ta kirjeldas oma hinges toimuvat või kõrvaltvaatajana seda, mida ta toimuva kohta arvab. Mänguruumiks oli hästi palju madratseid, nii et kui tegelane madratsiteringist väljus ja tavalise põranda peal seisis, siis ta oli oma hingepeegli ees ja väljendas ennast vaatajatele arusaadavas keeles. Ühe stseeni puhul kasutati ka sünkroniseerimist, kui näitlejad Risto Kübar ning Mirtel Pohla esitasid isa-tütre stseeni, rääkides arusaamatus keeles. Selle teksti taustal kõlas eestikeelne raamatutekst Eva Klemetsi esituses, vaikne ja mahe sünkroniseering, just see Klementsi oskus teisele plaanile jääda ja peaaegu muutumatu vaikse monotoonsusega vaatajale tekst arusaadavaks „tõlkida“, oli eriti meeldiv. Maskides esinenud näitlejate äratundmine erilist vaeva ei pakkunud, naiste eristamisega oli küll alguses raskusi. Mirteli tundsin üsna pea ära, tal on sellised iseloomulikud silmad. Inga Saluranna ja Eva Klemetsi eristamine võttis aga päris pikalt aega, seda enam, et alguses ma pidasin Eva Klemetsit „selleks tüdrukuks, kes „Perikleses“ mängis“.
Lavastus oligi suuresti üles ehitatud pantomiimile, millega Klemets minu meelest kõige paremini hakkama sai. Tema esitatud neegritüdruk Topsy oli omaette ogaruse näide, aga ajas väga naerma. Samuti sai ühes stseenis hiilata ka Marika Vaarik, kui ta sellele samale Topsyle rätiku silumise kunsti õpetab, teenides selle esituse eest ära publiku spontaanse aplausi. Kõige andekama žestina jäi meelde Mirtel Pohla mängitud Eva suurte silmade väljendamine, mis näidendi jooksul mitmeid kordi kordus ja iga kord muige esile kutsus, samas mõjus see žest väga loomulikuna, kui sai ette kujutada, et see väike ingellik tüdruk, keda Mirtel mängib, ongi sellist suurte ripsmetega tegelane, nagu näitlejanna harali aetud silmade ümber käed hetkel väljendasid. Neegrite peksmiseks kasutati kokkupandud kummivoolikuid, mille topelt kokkuasetatult kokkulaksatamisest tekkinud heli väga piitsahoopide moodi lõikavalt kaikus. Eriti vaimukad olid veel jutustuse juurde tehtud sõnasõnalised pantomiimid. Näiteks raamatuteksti puhul „ta tegi laevatekil paar ringi“ teeb tegelane ümber oma telje paar ringi või tekst „ta keeras ennast kannal ümber“, keerab tegelane ennast suure ringiga ümber, hoides kanda ühe koha peal paigal, varbad taeva poole.
Nagu NO teatri varasemas lavastuses „Hirvekütt“ kasutati mängupinnana saepuru, nii oli „Onu Tomis“ madratsitel peale mängupinnaks olemise ka muid funktsioone. Onu Tom maeti madratsite alla maha, madratsitest kisti välja vatti, mida orjatöö näitlikustamiseks puuvillana töödeldi. Taaskasutatavate kaltsukostüümide all olid näitlejatel trikoolaadsed „nahakostüümid“, vastavalt tegelasele, keda mängiti, ja peas timukamaskid, mida ilustasid veel huvitavad miimmaskid seaninade või laiade naeratustega. Nii eristus näidendi tegelaskond kolmeks: mustad, värvilised ja valged. Oli päris andekaid mängulisi lahendusi, eriti neegriorjatari vägistamisestseen, mis minu jaoks tuli täiesti ootamatult, see oli ootamatu just selle tõttu, et mees on nõus oma kallimat vara, kindlasti oli see vägistajast orjapidaja just seda tüüpi mees, kellele riist on kõige tähtsam vara, toppima neegri vittu. Eriti jäle oli neegrite kodutööde illustreerimine, kui pindu puhastati süljega. Risto Kübara peeglipuhastamise tehnikat vaadates läks süda ikka päris pahaks, kui suured süljelärakad peeglile langesid ja seal laiali hõõrutud said. Samuti kadus pärast orjataride moodi nõudepuhastamise nägemist mingiks ajaks igasugune isu midagi taldriku pealt süüa – nõusid lakuti keelega puhtaks ja löödi süljega läikima.
Friday, August 28, 2009
Ärge äratage magavat koera
J.B.Priestley „Ärge äratage magavat koera“ Moskva
Teadsin sellest kirjanikust, et tal on kombeks kirjutada ühe stseeni või kogu näidendi kohta erinevaid variante. Ka selles näidendis demonstreeriti natuke Priestley omapära, kui näidend näiliselt ära lõppes, siis alustati esimese stseeniga otsast peale ja see ei kulgenud sootuks samamoodi, nagu näidend alanud oli, vaid triumfeeris kõigi tegelaste (kes näidendi lõpuks jõudsid lootusetult tülli pöörata) sõbraliku tantsuga. Kuna kogu näidendit puudutavat informatsiooni publiku eest varjati ja kavalehti ei pakutud, ei õnnestunud mul etendust reklaamiva plakati järgi kindlaks teha ka lavastajat ega seda, kas tegemist on mõne Moskva teatri etendusega või on tegemist selle näidendi esitamiseks kokku kutsutud projektiga. Igal juhul Kalnins oli kohal ja säras, samuti teised näitlejad, natuke tuttav tundus näitlejanna nimi Artgolts, aga kui ma laval näidendis mängivaid naisi nägin, siis ma küll ei osanud arvata, kes neist Artgolts on. Arvasin, et lillas naine on Artgolts, aga peale etendust kuulsin, kuidas 2 naist omavahel näitlejate tööst rääkisid ja nimetasid hoopis valges olnud Beckyt Artgoltsiks. Ma arvan, et nad teavad neid näitlejaid paremini, nii et siis Becky oli Artgolts. Aga ikka ei tulnud selle näitlejanna nägu mulle tuttav ette, et ma teda kuskil filmis või saates näinud oleksin.
Päris vahva näidend oli, eriti hea oli see, et Kalninsit näha sai. Sisu ise oli natuke kriminulli-laadne: kokku kogunes kuuest inimesest koosnev seltskond, 2 abielupaari ning vallalised mees ja naine, kellel kogu seltskond abielluda soovitab, et siis oleksid nad kõik abielus. Vallalisel mehel pole selle vastu midagi, aga vallaline naine armastab ühte selle seltskonna abielus meest ja vihkab seda vallalist meest, kellega teda paari poogitakse. Sisu keerleb umbes aasta tagasi surnud Martini üle, tulevad välja igasugused räpased saladused, kes teda viimati nägi, kas Martini surm oli enesetapp, mis põhjusel ta suri, kes tegelikult varastas selle raha, mida arvati varastanud olevat Martin ja mis põhjusel teda arvatigi ennast tapnud olevat. Selline sümboolne pealkiri – ärge kiskuge magavat koera ehk ärge hakake minevikus sonkima ja tõde päevavalgele tooma, see teeb kõigile ainult halba.
Tulevad välja ka sellised asjad, et seltskond on omavahel lähedamalt seotud mitte ainult abielupaaride suhetes, kõmab läbi koguni midagi sellist, et ühel abielumehel oli surnud Martiniga armusuhe. Selle mehe naine on tüdinenud sellest, et tema mees kogu aeg Martini järele õhkab ja surnut armastab, nii et andub vallalisele mehele. Vallaline naine, nagu öeldud, on armunud teise abielus mehesse, see mees on omakorda armunud teise abielus naisesse, kes vallalise mehega üle aisa lööb ja teise abielus mehe sellega endas väga pettuma paneb. Selline tõeline kirgede torm, kõik armastavad kedagi, aga vastuarmastust saamata. Moskvalased olid kohale tulnud ainult oma taustapildiga, tundus, et kõik muu, mis laval veel näha oli, oli kohalikust kontserdimajast laenatud – nii lauad kui ka riidega kaetud toolid. Kõige koomilisem oli, et vallaline Moskvast pärit ja vene keelt rääkiv Eestisse juhuslikele gastrollidele sattunud mees luges eestikeelset Postimeest. Ilmselt haaras kuskilt kontserdimaja tagaruumist esimese lehe, mis kätte juhtus, et oma rekvisiidiga lavale tormata, kui ta peab ühes stseenis istuma laua taga ja lehte lugema. Kalninsit oli naljakas vaadata ka selles mõttes, et just samal nädalavahetusel näidati televiisorist 1980ndate filmi "Teater", kus noor Kalnins Via Artmane partnerina üles astub, hommikul nägin teda noore ja värskena, nüüd reaalajas.
Teadsin sellest kirjanikust, et tal on kombeks kirjutada ühe stseeni või kogu näidendi kohta erinevaid variante. Ka selles näidendis demonstreeriti natuke Priestley omapära, kui näidend näiliselt ära lõppes, siis alustati esimese stseeniga otsast peale ja see ei kulgenud sootuks samamoodi, nagu näidend alanud oli, vaid triumfeeris kõigi tegelaste (kes näidendi lõpuks jõudsid lootusetult tülli pöörata) sõbraliku tantsuga. Kuna kogu näidendit puudutavat informatsiooni publiku eest varjati ja kavalehti ei pakutud, ei õnnestunud mul etendust reklaamiva plakati järgi kindlaks teha ka lavastajat ega seda, kas tegemist on mõne Moskva teatri etendusega või on tegemist selle näidendi esitamiseks kokku kutsutud projektiga. Igal juhul Kalnins oli kohal ja säras, samuti teised näitlejad, natuke tuttav tundus näitlejanna nimi Artgolts, aga kui ma laval näidendis mängivaid naisi nägin, siis ma küll ei osanud arvata, kes neist Artgolts on. Arvasin, et lillas naine on Artgolts, aga peale etendust kuulsin, kuidas 2 naist omavahel näitlejate tööst rääkisid ja nimetasid hoopis valges olnud Beckyt Artgoltsiks. Ma arvan, et nad teavad neid näitlejaid paremini, nii et siis Becky oli Artgolts. Aga ikka ei tulnud selle näitlejanna nägu mulle tuttav ette, et ma teda kuskil filmis või saates näinud oleksin.
Päris vahva näidend oli, eriti hea oli see, et Kalninsit näha sai. Sisu ise oli natuke kriminulli-laadne: kokku kogunes kuuest inimesest koosnev seltskond, 2 abielupaari ning vallalised mees ja naine, kellel kogu seltskond abielluda soovitab, et siis oleksid nad kõik abielus. Vallalisel mehel pole selle vastu midagi, aga vallaline naine armastab ühte selle seltskonna abielus meest ja vihkab seda vallalist meest, kellega teda paari poogitakse. Sisu keerleb umbes aasta tagasi surnud Martini üle, tulevad välja igasugused räpased saladused, kes teda viimati nägi, kas Martini surm oli enesetapp, mis põhjusel ta suri, kes tegelikult varastas selle raha, mida arvati varastanud olevat Martin ja mis põhjusel teda arvatigi ennast tapnud olevat. Selline sümboolne pealkiri – ärge kiskuge magavat koera ehk ärge hakake minevikus sonkima ja tõde päevavalgele tooma, see teeb kõigile ainult halba.
Tulevad välja ka sellised asjad, et seltskond on omavahel lähedamalt seotud mitte ainult abielupaaride suhetes, kõmab läbi koguni midagi sellist, et ühel abielumehel oli surnud Martiniga armusuhe. Selle mehe naine on tüdinenud sellest, et tema mees kogu aeg Martini järele õhkab ja surnut armastab, nii et andub vallalisele mehele. Vallaline naine, nagu öeldud, on armunud teise abielus mehesse, see mees on omakorda armunud teise abielus naisesse, kes vallalise mehega üle aisa lööb ja teise abielus mehe sellega endas väga pettuma paneb. Selline tõeline kirgede torm, kõik armastavad kedagi, aga vastuarmastust saamata. Moskvalased olid kohale tulnud ainult oma taustapildiga, tundus, et kõik muu, mis laval veel näha oli, oli kohalikust kontserdimajast laenatud – nii lauad kui ka riidega kaetud toolid. Kõige koomilisem oli, et vallaline Moskvast pärit ja vene keelt rääkiv Eestisse juhuslikele gastrollidele sattunud mees luges eestikeelset Postimeest. Ilmselt haaras kuskilt kontserdimaja tagaruumist esimese lehe, mis kätte juhtus, et oma rekvisiidiga lavale tormata, kui ta peab ühes stseenis istuma laua taga ja lehte lugema. Kalninsit oli naljakas vaadata ka selles mõttes, et just samal nädalavahetusel näidati televiisorist 1980ndate filmi "Teater", kus noor Kalnins Via Artmane partnerina üles astub, hommikul nägin teda noore ja värskena, nüüd reaalajas.
Subscribe to:
Posts (Atom)