Minotauruse visiit Tallinna (ja natuke integratsioonist ka)

Tšehhovi „Väikesed komöödiad“ Vene Kultuurikeskuses
Mäletate veel mnogoserinõi filmi „Visiit Minotauruse juurde“? Kui mäletate, siis mäletate kindlasti ka Sergei Šakurovit. Minu jaoks oli see vist esimene film, kus ma Šakurovit mängimas nägin. Nüüd läksin ka suurte ootustega sellele etendusele, nagu ma ikka sinna Vene Kultuurikeskusesse Venemaalt küllatulnud truppe vaatama lähen, ja enamasti näidatavas pettun. Ikka on nii, et rahvast meelitatakse ligi suurte ja kõlavate nimedega, heade autoritega, tuntud teatrinimetustega, aga lavalt nähtav tulemus on pehmelt öeldes haltuura. Venelastel on selle esitusstiili kohta olemas ka hea nimetus "kapustnik", minu jaoks ongi enamus neid viimasel ajal nähtud lavastusi olnud käegalöömise kapustnikud, et lähme teeme seal Eestis neile midagi, käime korra üle lava ja kükitame, küll nad rahule jäävad. Ja meie publiku laituseks peab ütlema, et jäävad tõesti rahule, naeravad omal veel vatsa paigast ära, kui lavale tuleb näiteks Gurtšenko ja sõrme näitab. Mul on enamasti tahtmine jalgu trampida, hüüda "buu" ja vilistada, aga mis ma seal üksi ikka tõmblen.
Ja see pole Vene Kultuurikeskusest ka ilus, et nad alati etendusi hilinemisega alustavad, niipalju, kui ma seal majas käinud olen, ei ole mitte kunagi sellist asja olnud, et etendus algabki täpselt kell 19.00. Ikka venib veerand tundi või rohkemgi alguse aeg edasi. Ma ei teagi, mis selle põhjus on, kas halb teenindus väljaspool saali, garderoobides on seal kogu aeg mingi jama, kui lähed trepist alla, siis jääb üks ja kõige suurem garderoob natuke nurga taha, ja need garderoobitädid, kes jäävad otse trepi ette, vehivad juba kaugelt kõigile tulijatele kätega, et ärge siia tulge, minge sinna! Ja siis nad uimerdavad seal oma numbritega, 1 naine töötab, teine ajab etendust vaatama tulnud sõbrannaga juttu jne. Või siis ei oska muu teenindav personal inimesi õigetele kohtadele juhatada, igal juhul see pidev sisse-välja ja ühest reast teise voorimine käib ikka päris kaua, enne kui maha rahunetakse ja saali pimedaks võib lasta. Või on siis tegemist suurte staaridega Venemaalt, kes otsustavad ise, mis kell nad mängima hakkavad. Ei kujuta sellist olukorda mõnes eesti teatris küll ette, et ma lähen näiteks Linnateatrisse ja seal ilma mõjuva põhjuseta etendust kasvõi minut hiljem alustatakse. Või siis on tegemist vene temperamendiga, pole lihtsalt kasvatust ega lastetuba, et oleks õigel ajal õpetatud, et teatrisse tullakse ikka paraja ajavaruga kohale, soovitavalt veerand tundi enne etenduse algust, mitte ei saabuta, ja seda massiliselt, täpselt sellel ajal, kui etendus algama peaks, kell 19.00. Ma saaksin veel aru, kui hilineks 1-2 inimest, aga tavaliselt on peale 1. kella - Vene Kultuurikeskuses on ikka veel see traditsioon kella lasta, kuigi kella lastakse kiiresti, aga peab kõlama kolm kella, siis on viimane aeg saali joosta.
Kolm kella on vene kultuurilukku jäädvustunud paljude kirjandusteoste kaudu, samuti kajanud läbi arvukatest filmidest, mul tuleb kõigepealt meelde muidugi Bulgakov, nii teatriromaan kui ka tema muud teosed ja mälestused, kus on päris tavaline mõni selline lause, et „jõudsime „Faustile“ (Bulgakovi lemmikooper) peale teist kella.“ Tallinna venelased ei suvatse ennast peale 1. kella üldse liigutadagi, seistakse süüdimatute nägudega fuajees edasi, ollakse kohvikujärjekorras, süüakse, tegeletakse mingite muude asjadega. Kohvikuleti kõrval oli näha koguni ühte seltskonda, kes „oma jooki“ jõi, suur pudel alkoholi oli kaasas ja väike „sõrmkübar-pits“ käis rahva seas ringi. Ja siis lõpuks, kui on kõlanud kolmas kell ja kõik peaksid juba saalis olema ja saali uksed kinni pandama, siis on oma kohtadel umbes pool kohaletulnud vaatajaskonnast, ülejäänud alles tulevad, otsivad oma kohta, siblivad mööda saali või mujal majas ringi. Ja nemad väidavad, et tõid harimatutele matsidele kultuuri! Ei tahaks siin mingit rahvuslikku vaenu õhutada, aga tõesti, hakkab juba vaikselt närvidele käima, et venelased ei saa isegi sellist elementaarset asja ära tehtud, nagu etenduse õigel ajal alustamine. Isegi, kui see õigel ajal mittealustamine ei olene kohalikust administratsioonist, ei vabanda see venelasi välja, staarid, kes otsustavad, et alustavad etendusega pool tundi hiljem, on ka venelased.
Ja mis mind veel nende Kultuurikeskuses sirbi ja vasara ning alles renoveeritud õndsat sotsialismiaega meenutavate kaunistuste ja revolutsioonilise ehitise stiili kandvas hoones toimuvate ürituste puhul imestama paneb, on täielik reklaami puudumine. Eesti pressi jaoks pole neid üritusi olemas. Kas see on ka mingi omavahelise kommunikeerumisraskuse tulemus? Kas peaks pöörduma Urve Palo poole ja paluma tal luua eraldi integratsioonistipendium või - fond, selleks, et kasvõi Tallinnas elavad eestlased ja venelased, võib olla isegi mitte nii suurelt, et kõik mõlema rahvuse esindajad, vaid Kultuurikeskuse administratsioon ja eesti kultuurilehtede toimetajad või ajalehtede reklaamiosakonnad saaksid niigi palju kokku lepitud, et nad suhtlevad oma vahel. Ma ei oleks ka nendest üritustest mitte midagi teadnud, kui ma ükskord juhuslikult sellest majast mööda jalutades täiesti juhuslikult poleks ühte ilusa naise pilti märganud. Läksin reklaamile lähemale ja mida ma näen - Jelizaveta Bojarskaja! Saate aru? Mihhail Bojarski, D'Artagnani enda tütar! Uue, tuntud, patriootilise ajaloofilmi "Admiral" naispeaosaline! Tuleb Tallinna! Ja see oli minu mäletamist mööda ainus reklaam, mis ma sellele lavastusele nägin, nagu ka enamusele järgnevatele, mis Kultuurikeskuses on olnud. Kes seal kõik nüüd umbes poole aasta jooksul pole käinud - Bojarskaja, Gurtšenko, Udovitšenko, Tšurikova, Roman Viktjuki teater… Lähiajal on tulemas veelkord Tšurikova ja Žarkov Nüganeni Lenkomi teatris tehtud lavastusega… Selle lavastuse reklaamplakatilt vaatab vastu ka Oleg Jankovski, aga tema kohta käivad jutud, et ta on selleks liiga haige, et praegu etendustes osaleda, veel rohkem külalisetendustele sõita. Vaevalt, et teda Tallinnas näha saab, kuigi nii väga tahaks. Aga no mida värki? Miks sellest kõigest ei räägita, miks linn ei kiha, miks pole telesaateid, ülekandeid, kasvõi ETV Kultuuriuudistes väikest nuppu selle kohta, et täna esineb Tallinnas Ljudmilla Gurtšenko. Ma ei saa sellest aru. Kuigi teisest küljest muidugi hea ka, ma olen alati kõigile etendustele pileti saanud, võib olla, kui eesti ja ka vene meedia sellest pasundaks (PBK peal olen siiski mõne Tallinna tuleva lavastuse reklaami näinud), siis ilmselt oleksid pooled asjad ka nägemata jäänud.
Ja oleks siis see eilne ootamine kuidagi ennast ära tasunud! Ha-ha, see oleks olnud selle õhtu kõige parem nali. Tulime saali kell 18.55, kell 19.25 alustati etendusega, ja see oli veel igav ka! Kui seda absurdikomöödiana võtta, siis vist on jah naljakas. Selline „Väike absurdikomöödia“. Ootamine (nii saalis kui ka kogu selle lavastuse ootamine, alates Šakurovi nime reklaamplakatil nägemisest vist kunagi veebruaris) ei tasunud ennast kohe üldse mitte ära. OK, 350 krooni piletiraha, võin ma isegi "tasus ära" linnukesega kirja panna. Ikkagi mingi kogemus, ikkagi nägin veel ühte versiooni Tšehhovist, ikkagi jah, päris tõesti-tõesti, täitsa elav ja ehtne Šakurov oli laval. Aga samas, taas mingi üpris ajuvaba kapustnik. Mind konkreetselt meelitati kohale Šakurovi ja Tšehhovi nimedega, aga mida vaadata polnud, olid just need 2 eelpoolmainitud nime.
Tavaliselt on näitleja laval nägemine võimsam elamus kui tema mäng filmis (võrdle popartisti laulu nägemine-kuulamine videona ja tema täispika kontserdi nägemine kohalviibijana). Šakuroviga oli asi täpselt vastupidi. Ma olen korduvalt imetlenud teda filmides mängimas, eelkõige muidugi selles lapsepõlvest meelde jäänud ülikauges, aga mingi oma salapäraga ülihuvitavas vendade Strugatskite ainetel vändatud ajaloolises detektiivis, kus Šakurovil oli kanda koguni kaksikroll. Mõlemad rollid väga suured osatäitmised - viiulimeister Stradivari ja kaasaegne miilitsauurija (vat nime küll ei mäleta). Hiljem ka pisarateni liigutatult mängitud eluheidik, naabrinaisevõrgutaja Menakeri filmis „Koerte pidu“. Ja nüüd … Täiesti mannetu, olematu ja pigem oma totruses nutma- kui naermaajav elav esitus. Laval on nimi, aga näitlejat netu. Ainult selle haleda varju ja eputise häälest on ära tunda, et jah, see on tõesti Šakurov, muu järgi poleks küll aru saanud, et oh, see ongi see suur ja kuulus ja hea näitleja!
Kõige kurvem kogu asja juures oli see, et Šakurovil polnud kummaski näidendis õiget rolligi. Nagu 90ndatel, kui Mäeots lavastas „Vanemuises“ Zola "Daamide õnne“ ja kutsus sinna mängima oma endise kursaõe, siis veel küllalt primadonnastaatuses oleva Elina Reinoldi. Nimi oli kõlav, aga arusaamatuks jäi, milleks kutsuda kohale staar, kui talle pole näidendis õiget rolligi. Täpselt samamoodi oli täna Šakuroviga. Sellist lollitamist ja eputamist oleksin võinud seal laval isegi mina teha. Selleks ei pea tuhandete kilomeetrite kauguselt kohale sõitma, ei pea selle eest meie praegusel raskel majanduslanguse ajal hingehinda küsima, et lavale lolli mängima tulla.
Tšehhovi ühevaatuselised jandid „Karu“ ja „Abieluettepanek“ pole ka iseenesest muidugi mingid šedöövrid. Oleks võinud mingi muu repertuaarivaliku teha, kui nende kahe looga midagi asjalikku peale hakata ei osatud või ei viitsitud. Kõigest kumas läbi see suhtumine, et noh lähme teeme ära, mis see siis ära ei ole. Tšehhovi nimi on neile juba kindlasti hea firmamärk, lisaks veel Šakurov, pööritame silmi ja taome üksteisele jalaga tagumikku, küll rahvas jookseb etendusele tungi ja ovatsioonid on lakke. Noh, tõesti nii oligi, kuigi mina ei saanud aru, mida naerdakse (ja see polnud sugugi keelebarjäär, miks ma "naljadest" aru ei saanud). Ometi on ju ka neid Tšehhovi tavaliselt koos esitatavaid näidendeid võimalik hästi mängida. Mingi algne idee on neis ikkagi olemas, kuigi tänasel päeval tunduvad nad vananenud ja ajuvabad vodevillid. Aga siis võikski vähemalt sellest ajaloolisest traditsioonist lähtuvat esitust pakkuda, et vot, teate, meil on selline suur kirjanik Tšehhov, ta on kirjutanud ka väga häid näidendeid ja jutustusi, aga kunagi üle-eelmise sajandi lõpukümnenditel läksid meie vanavanavanematele just sellised lõbusad lood teatrilavalt väga hästi peale. Midagi umbes sellises võtmes, nagu kunagi 80ndate keskel esitas Rakvere teater "Onupoega Saaremaalt". Ilusti, rahvuslik-pateetiliselt, ikkagi meie esimene teatrilavastus, mis mõjus koomilisena juba ainuüksi autentse esituse poolest, näiteks selle poolest, et kõiki osasid esitasid meesterahvad.
Sellega olen ma muidugi alati osanud arvestada, et ka kõige parema autori võib kõige parema tahtmise puhul ära solkida. Keegi Moskva lavastaja Aleksei Kirjuštšenko oli kahe klassikalise jandi solkimisega suurepäraselt hakkama saanud. Kuigi päris lõpus, kui oli kummardamise aeg, tuli näitlejate plaksutamise peale, mida eesti kultuuriruumis võetakse kui autori või lavastaja lavale kutsumist, hoopis üks naisterahvas kummardama. Tšehhov see olla ei saanud, ja vaevalt, et Venemaal kombed nii muutunud on, et nüüd juba tüdrukutele Aleksei nimeks pannakse. Ma imestasin, et näitlejatele toodi lilli, mitte neid ei loobitud tomatitega. Taas eestlaste tagasihoidlikkus? Ei tahaks just suurustleda, aga julgen pakkuda, et me olime saalis ühed vähestest eestlastest. Kuhu jäi venelaste temperament? Miks nii alandlikult lipitsedes nende moskvalaste ees, kas ainult selles lootuses, et siis nad tulevad teinekord jälle? Siis ei saa Uspenski, Putin ja Medvedev pahaseks? Selline jama ei saanud ju meeldida. Või noh ok, võib olla oleks tomatitega loopimine tõesti liiast, peab ikka viisakaks jääma, aga miks nad "kuradid" suudavad olla viisakad ainult siis, kui see neile kasulik on? Kes karjus 2 aastat tagasi "Ros-si-ja" ja varastas hügieenisidemeid? Seesama Vasja, kes meile kultuuri tõi ja täna illikukuna suurt Moskvast toodud teatrikunsti vaatamas käis.
Mingis mõttes on see tase nagu „Ürgmees“. Et selleks peab olema kohe mingi selline eriline ketas peas, et nendest naljadest aru saada. Nagu ma ei saanud aru „Ürgmehe“ naljadest ja muude taoliste „menukite“ hirnumiskohtadest, nagu „Kuidas dresseerida meest“ „Olen iseenda naine“ või „Mina, naine“ … eestlaste esituses kõik millegipärast monotükid? Hmm, kas mingi rahvuslik eripära, et üksi võib laval lolli mängida, aga kollektiiv kohustab paremini esinema. Või siis üksi oled üksi, aga kollektiivis on ikka keegi, kes asja päästab… Kuigi ka sellesse ritta leiab erandeid, samasuguse labasuse ja ajuvabade naljadega „hiilgas“ ka Endla viimase aja menuk „Testosteroon“ – mitte monotükk. Kui hästi järele mõelda, leiab kindlasti neid „grupiviisilise lollimängimise“ näiteid veelgi. Nagu see moskoviitide etendus. Tõtt öelda, ei saagi siin rääkida teatrist kui sellisest. Ühegi teatri nime all nad esineda ei julgenud. 3 näitlejat, moodustasid projekti ja tegid kuidagi ülejala mingi haltuura ära. Kava peal on kirjas „продюсерский центр Оазис», aga sellest ei loe ma välja, kas tegemist on mingi pikemat aega koos tegutseva trupiga (nagu meil näiteks VAT-Teater) või on see ühekordne projekt, kuhu näitlejad kokku kutsutud Oazise nimelise produtsentide keskuse poolt.
„Karu" vaadates tuli mul meelde, kuidas me vaatasime kunagi koos vanaemaga sellest loost tehtud filmi. See oli küllalt vana film, võis pärit olla kuskil 50ndatest, aga koos vanaemaga oli seda hästi lõbus vaadata, sest ta oskas nii hästi naerda nende naljade peale. (Uhhh, andmeid järgi kontrollides tuleb välja, et vene film „Karu“ on lavastatud režissöör Annenski poolt koguni 1939... ei oska pead anda, kas see oli nii vana film, aga võib olla tõesti.) „Andke hobusele kaeru“, „Olete küll lesk, aga ninaotsa olete ära puuderdanud“. Need fraasid jäid eriliselt meelde, kui vanaema lõbustanud fraasid. Ja lõpus: „Ärge üldse hobusele kaeru andke!“ See oli nagu puänt. Ootasin seda viimast fraasi, aga moskvalaste esituses seda ei kõlanudki. Pakuti ainult jalaga perse nalju ja mingit täiesti arusaamatut stiilide segasust, mis kogu nähtud kupatuse veel vastuvõetamatumaks tegi kui see halb mulje, mis näitlejate olematust artistlikkusest ja ülepingutatud tolatsemisest jätta suutis.
Vanaemaga seoses tekkis veel selline mõte, et need vanaaegsed näidendid või igasugused muud asjad on huvitavad näidetena just nimelt selle poolest, mille üle meie esivanemad kunagi naersid. Või mille pärast nad nutsid. Vanaema oli kindlasti rohkem Tšehhovi kaasaegne kui mina, kui võtta nii, et Tšehhov suri mõni aasta enne vanaema sündimist, no ütleme laias laastus 10 aastat jääb vahele, siis näiteks minu jaoks on ju ikkagi kuskil 1960 kirjutatud teosed pigem kaasaegne kirjandus kui klassika. Ja need on minu jaoks täiesti arusaadavad, ma tean sellest olust, tean, kuidas siis elati, millised inimesed siis olid. Nii et sellele on päris kummaline mõelda, et minu vanaema mõistis Tšehhovi teoseid samamoodi, nagu mina mõistan praegu ütleme Kaugveri. Et näiteks mõne romaani lause „Nad istusid Kadrioru kohvikus“ on minu jaoks samamoodi mõistetav nagu oli vanaema jaoks mõistetav Tšehhovi „Kuradile need hobuse kaerad!“ Tundub küll, et siin on tohutu ajaline vahe, peaaegu 150 aastat, aga teistipidi vaadata – kõigest 3 inimpõlve.
Kultuurikeskuses lõbustati mind kohe üpris tüki alguses laval toimuva kohta kommentaariga „vanaaegsed psühhid“ ja edasi oligi meil kogu aeg lõbus seda tõmblemist vaadata ja öelda või mõelda, et vanaaegsed psühhid tõmblevad seal. Sest no tõesti, esituse poolest ei kõlanud see stiil kohe kuidagi Tšehhovi ajastuga kokku. Siis ei olnud inimesed nii närvihaiged ja veiderdajad, siis olid ikka kombed ja oldi õilsad ja viisakad, nii et need „jämedused“, mida üks või teine tegelane Tšehhovi teksti järgi ütleb, mõjusidki tol ajal koomiliselt. Mitte see veiderdamine, mida meile pakuti. Selles mõttes oligi väga pahasti, et kogu sellel kupatusel polnud isegi ühtset stiili. Ma oleks aru saanud, kui Tšehhovit lavastatakse kaasaegses võtmes, kaasaega üle tooduna, kaasaegsete kostüümide, olme ja muu sellisega (nagu näiteks Suur Nekrošius). Kasvõi kaasaegses keeles. Aga kui kasutatakse ikkagi enam-vähem ajastutruusid kostüüme, Tšehhovi teksti, aga seda teksti esitades ollakse kõigega nii labased ja närvihaiged, siis tekib juba ainuüksi sellest üks igavene stiilide paabel, mis vaatamise ebameeldivaks teeb.
Kasvõi need täiesti arusaamatud lesknaisel seeliku tagumise otsa ärakiskumise naljad. Kui T
tšehhoviaegse lesega oleks niimoodi tehtud, et tal oleks pool kleidi alumisest osast seljast kukkunud ja ta pantaloonide väel meeste ees oleks seisnud, olgugi, et oma kodus ja olgugi, et üks nendest meestest on tema teener, oleks naisterahvas lihtsalt minestanud. Mitte bravuurikalt lava taha marssinud ja sealt siis teist värvi stiliseeritud pantaloonides-põlvpükstes tagasi tulnud ja teda seeliku seljastkiskumisega solvanud meesterahvast duellile kutsunud. No sellise ajuvabaduseni annab ikka tulla. Samamoodi oleks Tšehhovi laadis kasvatatud naisterahvas minestanud ka selle peale, kui ta oleks istunud söögilauda, võtnud enda arvates kätte soolatopsi, seda raputanud, aga kui sealt midagi välja ei tule, hakanud uurima, miks ei tule topsist soola välja, ja avastanud, et see polegi soolatops, vaid väikselt kipsist amorilt ärarebitud till. Oleks ju minestanud selline XIX sajandi naine. Aga selles versioonis ta lihtsalt ehmatab korraks ja vaatab arusaamatuses teenijale otsa, nagu see oleks neil igapäevane nähtus, et sellised asjad vedelevad söögilaual. Ma arvan, et taoliste labaste komejantide esitamiseks oleks nii vene autoritelt kui välisautoritelt palju sobivamaid tekste leidnud, milleks Tšehhoviga niimoodi ümber käia? Või on see mingi uudne suhtumine, meie Tšehhov, ise teame, mis sellega teeme?
Mingi loogika selles hulluses muidugi oli. Kui „Karus“ ilmus lavale Mihhail Politseimako kujutatud tegelane, kes tuli leselt tema surnud mehe võlga sisse nõudma, oli tal kuub kriidine. Ma veel imestasin, et no mida värki nüüd, mida sellega öelda tahetakse, et mehe kuub on kriidine või millegi valgega koos. Kas tõesti ei olnud aega enne etendust kostüüme üle vaadata, et ei märgatud isegi seda, millises seisukorras kuues näitleja lavale läheb? Ometi alustati ju etendusega peaaegu pool tundi hiljem, oleks jõudnud oma kuue ära puhastada küll. Siis aga hakkas Politseimako laamendama, lesk teatas talle, et täna ta raha maksta ei saa, reedel tuleb linnast inimene, siis maksan ära. Seda kuuldes kisab Politseimako: "Ja nii ütlevad nad kõik, kõik, kelle pool ma täna käinud olen..." ja hakkab lese elamises lõhkuma. Esimesena satub tema raevu osaliseks amori kuju, kellel raevunud võlanõudaja erinevaid kehaosasid küljest ära rebib. Siis ma pakkusin, et ilmselt ta on samamoodi ka eelmiste võlglaste juures käitunud, seal ka mingeid asju lõhkunud, et tal juba lese juurde tulles kuub kriidine oli. Kuigi proosalisem põhjus on ilmselt see, et näitleja Politseimako harjutas enne eesriide avanemist ingli lõhkumist ja määris selle ajal oma esinemisriided ära, aga puhastada neid polnud aega. Võib olla polnud tarvidustki, mis sellest mingi Tallinna publikust ikka, mis suurt kunsti neile siin vaja, lööme paar korda jalaga perse ja kõik on naerust kõverad.
Sellist haiget huumorit oli täis kogu lavastust, mida edasi, seda haigemaks läks. Kui „Karu“ osas olid rollid veel kuidagi loogiliselt jagatud, kuigi, veelkord, ikkagi jäi arusaamatuks, milleks tuua Moskvast Tallinna etlema staari, kui tal pole laval muud teha, kui armetuid häälitsusi kuuldvale tuues kõõksuda ja natuke kössis kujul ringi käia. Aga noh vähemalt selles mõttes olid osad loogiliselt jagatud, et istusid näitlejatele vanuseliselt. Šakurov oli elatanud teener, tema kohta võiks siis pakkuda, et ta oli nii veider sellepärast, et oli juba väga-väga seniilne. Lese rollis võis näha kedagi näitlejanna, vabandust, koguni Venemaa teenelist kunstnikku Maria Aronovat. Lese rollis oli ta veel enam-vähem.
Või Noh, mis… Siin võis kuidagi vähemalt loogiliselt aru saada, et temast ütleme hinnanguliselt 10 aastat noorem mees tuleb tema kui lese käest surnud mehe võlgu sisse nõudma ja armub ära. Jah, muidugi puudus see särts, mis pidi olema Tšehhovi tekstis selle naljaka loo puhul, idee iseenesest selline, et lesk muudkui leinab ja leinab, kuigi mehe surmast on juba 7 kuud möödas, aga tema muudkui nutab ja ei tee ööl ega päeval vahet (siit ka see vanaema jaoks filmis tabav märkus „Kuigi te leinate, nina olete ikkagi puuderdanud"). Ainus elusolend, kelle vastu lesk veel huvi tunneb on mehe lemmikhobune (siit ka need järgmised naljad, mis vanaemale meeldisid, hobuse kaerte kohta). Võlanõudjaga ongi siis neil selline vaimukas dialoog, et alustavad kassi-koerana, kes teineteist silma otsaski ei salli, ühel on raev, et ta ei saa oma raha kätte, naisel raev, et tal ei lasta rahus leinata ja et mees peab nii mats olema, kuidas ta siis aru ei saa, et naisel on vaja leinata. Ja natukese aja pärast lõpetavad armunud tuvikestena (kui lesel on leinast niivõrd suva, et ta ütleb surnud mehe lemmikhobuse kaera meelde tuletama tulnud teenrile „Mingu see hobune oma karadega kus…“).
Aga et siis jätkata seda rida, mis pooleli jäi, et võib ju kuidagi ääri-veeri uskuda, et jah, tõesti see võlanõudja tuli, nägi ja armus. Kuigi loogilisem oleks öelda, et armus arvestuse järgi, võidab lese südame, saab ka tema varanduse. Saab tagasi rohkem varandust kui võla pluss veel naise ning armastuse ja hoolduse. Aga noh vahet pole, mille pärast see Politseimako tegelane Aronova leske armus, lavastaja ega näitlejad sellele "pisidetailile" ka lavastuses erilist tähelepanu ei pööra. Armus ja kõik. Armus väga labaselt ja lihalikult, mis läheb jälle vastuollu Tšehhovi stiiliga, vaadates naise "püstoleid" ehk dekolteed, kuigi samal ajal nad mässavad ka pärispüstolitega, et duell maha pidada. Vähemalt on siin näidendis vanuselt ja välimuse poolest kõik paigas. Elatunud vana lesk võibki olla selline paks vanamoor, nagu Aronova seda on. Aga mis toimub teises lühinäitemängus? „Abieluettepanek“, kavalehelt loeme: Natalja Stepanovna, tema tütar, 25-aastane…. mängib Venemaa teeneline kunstnik Maria Aronova. Selle peale tahaks öelda vene komöödia pealkirjaga „Здравствуйте, я ваша тетя!» - klassikaline versioon või «Здравствуйте, мы ваша крыша!» kaasaegses versioonis. Eesti vaste „Tule eile meile“.
Kui „Karu“ võis oma haiges absurdis veel kuidagi ära kannatada, siis „Abieluettepanek“ ei mahtunud küll enam mingitesse kriitikapiiridesse. Asi läks kätte juba nii jandiks, et ei aidanud ka varem muigama pannud meeldetuletus, et laval on vanaaegsed psühhid. Šakurovil on siin isegi „suurem“ roll, eelpoolmainitud Aronova kangelanna kirjeldus „tema tütar“ käibki Šakurovi esitatud Stepan Stepanovitši kohta. Lausalkohoolikust mõisnik, või mis kuradi kohas nad seal elavad, keset lava on „purskkaev“, rohkem küll tiigi moodi, aga nimetatakse ikkagi purskkaevuks, kuigi sealt midagi ei purska, kui purskaks, siis vist puhast viina. Ja kui Aronova mängitud Mariale tuleb kosja naabrimees Politseimako kehastuses, kes võtab endale sellest purskkaev-tiigist peoga vett juua, mainib Maria talle nagu muuseas: „Mis te nüüd teete, meil käivad ju kitsed siin…“ Maria ise on selline mõisapreili, et rühib ringi töömehekinnastes ja lükkab enda ees suurt aiakäru. Ja ta peaks olema 25-aastane! No teate, muutnud siis vähemalt seegi koht Tšehhovil ära, vähemalt kavalehele oleks võinud jätta Maria vanuse märkimata, panna sinna kasvõi „vanatüdruk“ või „määramata aastates“, kui nii väga oli vaja ikka mingit vihjet selle tegelase eale anda. Lõpuks on hästi „naljakas“ veel see, kui igat moodi läbikukkunud kosilane kitsekusevesisesse tiiki kukub ja üleni märjana laval ringi tuterdab.
Päris alguses, kui ma selle lühinäidendi nimetust lugesin, mõtlesin, et see on hoopis üks teine lugu, mis mul ka ühe hästi vanaaegse filmina meeles oli. Minu meelest see on tehtud mingi Tšehhovi jutustuse ainetel. Noormees ja neiu kelgutavad mitu korda saaniga mäest alla, iga kord, kui on üks ohtlik koht, kus on hästi palju kohinat, sosistab noormees neiule hästi vaikselt: „Ma armastan teid“, aga neiu ei saa kuidagi aru, kas talle tundus, et ta kuulis seda, või poiss ütles päriselt seda. Siis kelgutavad uuesti ja ei saagi oma tundeid selgeks räägitud, nii Tšehhovi moodi. Aga see lugu oli hoopis teine, kus naabrimees tuleb naabermõisniku tütrele kosja, aga ütleb mõtlematult muu jutu sekka "minu aas" ja sellest tekib tuline vaidlus, kellele see aas kuulub, kas neiule või naabrile. Siis saab noormees teise võimaluse ja sel korral ei saa nad ka oma asju selgeks räägitud, vaid hakkavad vaidlema, kelle koer on parem, kas neiu või naabri oma.
Šakurovi suur roll seisnes siin näidendis siis selles, et tuli tuigerdada, iga minuti tagant uus pits viina valada, kõik need vähesed stseenid, kui ta üldse laval oli, natuke kätega vehkida ehk kakelda, kõvemat häält teha, ja eriti oluline selle rollilahenduse juures – olla pingil pikali ja siputada jalgu. Seda võtet kasutas Šakurov just näidendi „võtmestseeni“ juures, kui naaber talle külla tuli ja nad mõlemad n.ö. erinevatest asjadest rääkisid, teemaga puusse panid, kui naaber polnud veel välja öelnud, mida ta tahab, aga Šakurovi tegelane juba aimas ette teadvat, mida ta tahab. Nagu naaber alustas: „Ma tahan teilt paluda…“, lõpetas Šakurov pingil vedeledes ja sirgete jalgadega üles-alla vehkides: "Tahab raha paluda, aga ma ei anna...". See kõik oli Tšehhovi idee kohaselt naljakas, kuidas inimesed taas teineteisest mööda räägivad, ei kuula üldse lõpuni, mida neile öelda tahetakse, vaid teevad kohe oma järeldused, mida ta minust tahta võib. Ja muidugi pidi see Šakurovi mõttetekst, teadmine, mida naaber temalt paluda tahab, kõlama remargina „kõrvale", mida selleaegses näitekirjanduses väga palju kasutati. Nii et roll missugune, mängi ja hiilga!
Viina kui vene rahvusele omast elementi oli kasutatud mõlemas näidendis. „Abieluettepanekus“ oli põhitarbijaks õhtu nael Šakurov, kuigi ka temaga peaaegu ühevanune näitlejanna- tütar sekundeeris talle päris vapralt, ka kosilasel läheb rohkelt haljast julgustust vaja. "Karus" aga kukkus lesk jooma, et ennast võlanõudja ees julgeks juua, peale seda hakkas lesk kohe võrdõiguslikkust nõudma, miks mees võib naist solvata ja naine meest ei või, miks võib duellile kutsuda ainult mees, aga naine ei või, ja algabki duell. „Karu“ puhul võib öelda, et siin oli joomine isegi nagu kuidagi süžeeliselt õigustatud, inimesed hakkavad ikka ju suures mures alkoholilt abi otsima või vajavad enne tähtsate otsuste tegemist väikest julgestust, nagu lesk vajas tuge, et võlanõudjale samaväärselt vastata. "Abieluettepanekus" aga oli joomine ainult nende kõigi labasuste varjamiseks, mida sellesse muidu toredasse näidendisse nii hulgaliselt sisse oli toodud, et Tšehhovi „toorikut“ suisa raske ära tunda oli.
Moskvalased esitasid seda ikka väga ülepingutatud labastustega. Juba ülaltoodud näited kitsekusesest veest või 60ndates eluaastates teenelisest kunstnikust Aronovast, kes üritab panna vaatajaid uskuma, et ta on 25 ja parimas meheleminekueas neiu. Kunagi öeldi selliste kohta "paus ei kanna", aga siin ei saa isegi seda öelda, sest pausi kui sellist "Abieluettepanekus" polnud, oli üks suur kisa ja kära ja labatsemine. Natalja-Maria tuleb kosilase juurde, kummaski käes tapetud kanad ja kaelas kuivatatud mugulsibulavanik, sest isa ütles, et kaupmees tuli. Kui aga näeb, et ei olegi kaupmees, vaid hoopis naaber, viskab pettunult kummikanad maha ja hüüab nördinult toa poole: „Isa, mis me need kanad siis ära tapsime, kaupmeest polegi“. Ei tea, kas sibularõnga kaelariputamisega taheti kuidagi vampiiritapjale vihjata või? Osa Tšehhovi teksti kantakse ette lauldes, see võis isegi vodevillistiiliga sobida, aga oli taas kõige muu ja ümbritsevaga täiesti ära labastatud.
See oli ikka päris jube, millisteks toladeks kõik Tšehhovi lühinäidendi tegelased olid muudetud. Alates sellest Natalja vanuse ja välimuse labastamisest, aga ega teiste tegelastegi väljanägemine kiita polnud. Veel arusaamatumaks ja absurdsemaks läks „Abieluettepaneku“ „teine katse“, ehk siis naabrimehest kosilasele antud teine võimalus, kui ta peale läbisõimamist ja osalist läbipeksmist tagasi kutsuti/toodi. Natalja nimelt ei teadnudki selle esimese vestlusstseeni ajal naabrimehega, mille tulemusel nad väga tõsiselt aasa kuuluvuse pärast tülli läksid, et naabrimehel tegelikult selline üllas eesmärk oli, et ta tegelikult Nataljale kosja tuli. Kui naabrimees on korralikult läbi sõimatud ja läbi pekstud, mitu korda provokatsioonide abil tagasi meelitatud, et teda siis veel rohkem läbisõimatuna uuesti minema ajada – see näeb välja umbes nii, et naabrimees lahkub lava taha, Stepan astub talle järele ja karjub mingeid lollusi, Natalja targutab kõrval, et kõik õige, jajah, siis järsku Natalja taganeb ja ütleb konspiratiivse häälega: „Taganeme“, mispeale isa-tütar rohkem lava keskele tulevad, Natalja varjab oma massiivse kindlus-kehaga õblukest isa, naabrimees tuleb tagasi, karjub natuke neile vastu, Natalja vehib kätega, naabrimees läheb jälle minema ja sama stseen kordub mõningate variatsioonidega uuesti. Lõpuks ütleb isa Nataljale, et näed siis missugune loll, ja selline tuli veel sulle kosja.
Natalja on kohe nagu ära vahetatud. Tšehhovi idee järgi peaks siin olema traagiline tunnetekonflikt. Et neiu, kes on juba ammu tahtnud mehele saada, kellel on juba viimane aeg tanutatud saada, võitleb endas tunnetega, on isas ja endas pettunud, miks isa ometi talle otse ei öelnud, milleks naabrimees tuli, miks oli vaja üldse tülli minna, muidugi ta tahab mehele saada. Peale seda Natalja „selginemist“ ja meelemuutust antakse naabrimehest kosilasele uus šanss. Natalja teeb ennast babast naiseks, paneb puha uhke kleidi selga, milles ta näeb välja sama naeruväärne, kui oma „tööriietes“. Ma saan aru, et see naeruvääristamine on siin taotuslik, aga Tšehhovi järgi seisneb ju nali milleski muus, mitte selles, et kujutada neid tegelasi täielike äpude ja idiootidena. Seda esitust vaadates polnud mitte mingisugustki kahtlust – kõik, kes laval ringi liikusid, olid ilmsed ajuinvaliidid. Õhulises kleidis, kuid endiselt kogukas Natalja on teise katse ajal nagu ära vahetatud. Lahkus ise. Juhib „mängu“, juhatab tagasitoodud ja eelnenud peksmisest juba ogaraks muutunud naabrimeest, et te tahtsite vist mulle midagi öelda? Noh tahtiste ju midagi öelda. Korrates seda fraasi nii mitu korda, kui mitu korda saab selle lause jooksul iga sõna peale erinevalt rõhku asetada. Kasutades seejuures ka räpistiili ja sellele stiilile omast kätega vehkimist. Jälle hästi „naljakas“. Tundus, et eriti naljakas oli esimestel ridadel, kust eriti intensiivset ja südamest tulevat naeru kostus. Juba nii tobedat naeru, et see naer ise oli naljakas, mitte see, mis laval toimus. Või siis oli meile naljakas see, et see totrus võib kellelegi nii naljakas olla, et seda nähes sellist naeru võib kuuldavale tuua.
Vähemalt nii palju oli nende näidendite vaatamisest kasu, et õppisin sealt ühe uue sõna. Õigemini see uus sõna oli mulle isegi rohkem „meeldinud“näidendis „Karu“, sest see lühinäidend oli kahest äärmusest vähem äärmuslikult labane, labasuselt pisut tagasihoidlikum ja loogilisemalt üles ehitatud. Lese ja Politseimako flirdistseenis, seisab lesk oma avara dekolteega mehe ees ja ütleb rindu väristades: "Ma olen Язычница – pagan“. Hakkasin mõtlema, kas jazõtšnik ongi selle „kuraadi“ venekeelne vaste, millega kallid kaasmaalased pärismaalasi kostitavad.

Kummitused

Vene Teater on Peterburist kohale kutsutud lavastaja Aleksei Uteganovi käe all päris tubli tükiga hakkama saanud. Ibseni „Kummitused“. Meeldiv üllatus oli, et lavastuses osales Jüri Aarma, teda polegi nii ammu kuskil näitlemas näinud, sellises korralikult tehtud lavastuses ja akadeemilistel lavalaudadel. Minu meelest õigustas Aarma kutsumine pastor Mandersi osasse ennast igati, ei häirinud isegi see, et eestlasest näitlejal oli Vene Teatri kodukeeles rääkivate kohalike näitlejatega võrreldes päris kõva aktsent juures. Pigem tegi see Aarma teistest eraldumine just tema osa ka teistest näidendi tegelastest rohkem eraldiseisvaks, mis oli loo faabula poolest ka täiesti mõistetav. Kui Alvingite mõisas olevad inimesed ongi oma kummituste ja muude minevikupahede küüsis, siis pastor Manders hakkab selles Ibseni näidendis silma just eraldiseisva „puhta“ tegelasena.
Eriti meeldis ka see, et lavastuses kasutati elavat muusikat, see sündis kohe vaataja silme all vanaaegsel, kuid puhtalt kõlaval klaveril. Ka siin eristus Aarma mängitud pastor ülejäänud draama tegelaskonnast sellega, et tema tegelane oli ainus persoon selles loos, kes oskas puhtalt ja korralikult klaverit mängida. Kuigi oma arglikke katsetusi klaverist võluvat meloodiat välja võluda teevad ka Regina ja proua Alving, allub klaver siiski ainult pastori koolitatud käte all dressuurile, misjärel võis kuulda üpris huvitavat versiooni laulust „Issand, oh lähemalt...“. Huvitavat nii selle interpreteeringu poolest, kuidas Aarma seda viisi mängis, eriti saatebassidega improviseerides, kui ka selle poolest, et tavaliselt kirikus kuuldud eestikeelset usulaulu sai seekord venekeelsete sõnadega kuulda. Ja üldse oli minu jaoks küllalt suur elamus istuda saalis ja jälgida, kuidas Aarma klaverit mängib.
Lavastaja Uteganov oli lavastanud Ibseni klassika häid klassikalise draama reegleid järgides, toomata sisse arusaamatuid veiderdusi või ülevõlli keeramist, nagu mõnikord klassikaga tehakse. Ilmselt tehakse seda selleks, et publikul igav ei hakkaks, kipuvad ju just nimelt klassikalised draamad olema kasvõi minimaalselt teatris käiva vaataja jaoks omamoodi läbinämmutatud, kandes endas seda sleppi, et ühte või teist teost on lavastatud 10 korda, 20, korda, kuni 100 korda välja. Ja siis iga järgnev lavastaja peab seisma probleemi ees, mida küll veel välja mõelda, midagi täiesti enneolematut ja erilist, et minu lavastus eelnevate slepist kuidagigi eristuda saaks. Uteganov odava populaarsuse teed pole läinud, kuigi päris traditsiooniliseks klassikalavastuseks seda Vene Teatri lavastust ka nimetada ei saa. Näiteks polnud lavastuses kasutatud täiesti identseid, Ibseni järgi selle loo toimumiseajastule kohaseid riideid. Riided olid pigem kaasaegsed kui ajaloolised, aga siiski väga maitsekad ja näidendi teksti toetavad. Kostüümid olid just sellised vaoshoitult klassikaliselt tagasihoidlikud, nagu mõisahoones elavatele-toimetavatele inimestele kanda oleks kohane. Ka selles mõttes polnud kostüümikunstnik Marianne Kuurme läinud ülepaisutatud neomodernismi teed, et oleks kasutatud karjuvaid värve või väljakutsuvalt tänapäevaseid, rohkem isegi moelavale kui tavalisse tänavapilti sobivaid riideesemeid, nagu mõnikord teatrilavastustes kohata võib.
Uuenduslik Ibseni traditsioonilise lavastamise mõttes oli kindlasti filmi ja maalide kasutamine. Huvitav oli korraga ja ühes kontekstis tuua eesti publiku ette 2 Norra kunsti suurkuju – kunstnik Munchi ja draamakirjanik Ibsenit. Ega me vist kedagi rohkem Norra kultuurist ei teagi kedagi, kui neid kahte nime. „Kummituste“ lavastuses olid Munchi maalid oskuslikult Ibseni süžeega ühendatud. Peaaegu iga näidendi stseeni juurde oli valitud mõni sobiv kujutava kunsti näide Munchi üpris põhjatut valikut pakkuvast loomingust. Olgu selleks siis stseenis valitsevat meeleolu edasikandev maastik või nukker kontuurnaine proua Alvingu kannatuste väljendamiseks. Need Munchi pildid mõjusid ka ootamatult vaataja meeleolu võimendavate vahenditena, kui mingi emotsioon, millest tegelane laval äsja rääkinud on, järsku üle-elusuuruses lava kohale realistliku maalina ilmub. Nii et pilte sümbolitena käsitledes, need pildid võisid kujutada neidsamu kummitusi, millest Ibseni draama kirjutatud oli ja kellest osad lavategevusse kaasatud olid.
Filmikunst oli samuti lavastusse väga oskuslikult sisse toodud, laval toimuva ja Ibseni teksti toetava-lahtiseletava jutustava žanrina. Tavaliselt mind häirib, kui teatris kasutatakse kinokunsti võtteid, aga „Kummitustes“ oli filmi lavaletoomine nii hästi põhjendatud ja nii peenelt eksponeeritud, et ei häirinud sugugi. Filmilinalt näidati selles näidendis stseene minevikust. Midagi sellist, mida tegelane oleks pidanud oma teksti kaudu rääkima, näiteks proua Alvingult oleks pidanud kõlama pikk monoloog sellest, kuidas tema kadunud mees kammerhärra Alving nende lapsega käitus, aga lavastaja hoiab kokku teksti edastamiselt, näidates neid proua Alvingu mälestusi filmina. Nii saabki vaadata rohkem neid pilte, mis on talletunud proua enda mälestustesse, tema realiseerunud mälupilte, kui jälgida seda, kuidas mingi situatsioon adekvaatselt kujutatuna minevikus välja nägi. Lavastaja poolt on Ibsenile juurde mõeldud igasuguseid huvitavaid stseene filmi kaudu – näiteks kammerhärra joomalembuse kujutamiseks stseen sellest, kuidas proua Alving oma mehele (ilmselt igapäevase tegevuskäiguna) kõrtsi järele läheb. Samuti võikad stseenid sellest, kuidas kapten Alving oma väikest poega piipu tõmbama pani, kuidas mees kodus oma naise silme all teenijannale käsi külge ajab ja muud sellist, mis näidendi tekstis kajastub, kuid Ibsenil otseselt piltlikku kujutamist ei leia.
Draamalavastuse puhul ebatraditsioonilisena mõjus küllalt arusaamatu tants-pantomiimi kaasamine „ülemineku“ stseenide taustaks. Need olid sellised stseenid, kui olid lõppenud kellegi pikk dialoog (Ibsen on teadagi suur dialoogimeister, need tema dialoogid on sellised, et neid võikski kuulama-lugema jääda ja neist sadade lehekülgede viisi kirjutada), aga koheselt uue sõnalise osaga edasi ei minda, vahele pakutakse üleminekuks „mälupilti“ filmilinalt, mida mõnel korral omakorda illustreerib tants. Näiteks esitasid niimoodi mitu väikest tantsunumbrit noored õnnetult armunud Regina ja Osvald. Sümpaatia nende kahe noore tegelase vahel on tajutav juba Ibseni draama algusstseenist peale, kui Osvald peale pikka eemalolemist koju jõuab. Draama tegevuse kulgedes saab vaatajale aina selgemaks, et nende vahel on suur armastus, mis sama selgelt, nagu see armastus on nähtav, on ka ette juba läbikukkumisele mõeldud. Proua Alving ei ehmu ju kabinetipimeduses amelevaid Reginat ja Osvaldit nähes mitte sellepärast, et talle nende seal nägemine ootamatu oleks, vaid sellepärast, et nad mõjuvad kummitustena, nagu kauge kuma sellesse kaugesse aega, kui tema mees rikkus samasuguse käitumisega toona proua Alvingule veel pilvituna näiva pereõnne. Ja siit veel edasi, proua Alving näeb selles kummituslikus suhtes intsesti, seda, mida armastajad ise veel aimatagi ei oska, kui keelatud nende armastus tegelikult on. Et see pole lihtsalt proua Alvingu hullumeelsus, et ta näeb kummitusi ja kujutab ette Osvaldi asemel tema isa ning Regina asemel nende teenijannat ehk Regina ema. Või siis ka oma mehe tütart.
Osatäitmistest olid täiesti eraldi pulgal proua Alving Larissa Savankova esituses ja juba mainitud Jüri Aarma pastor Manders. Need 2 esitust olid nii head, et jätsid suuresti ülejäänud tegelaskujud varju. Kuigi õiguse huvides olgu öeldud, et proua Alving ning pastor ongi selle Ibseni näidendi kandev paar, kelle kanda on kõige suurem osa tekstist ja kellele kõige rohkem lavaaega jätkub. Kuid mulle ei meeldinud nende kahe kooslus mitte ainult sellepärast, et neid kõige rohkem laval näha oli, et nende edastatav tekst näidendi sisu seisukohast kõige kaalukam oli, vaid ikkagi kahe näitleja meisterlikkuse poolest, kuidas nad oma rollid loonud olid. Savankovat oli muidugi lihtsalt ilus vaadata ka, kuigi esimese vaatuse must kitsas kleit oli tema jaoks natuke liiga kitsas – esile tuli natuke täissöödult pundunud kõhuke kui ka eriti tagant- ja kõrvaltvaates häirima jäänud suur tagumik. Muidu ilusa naise puhul, kellele ülekaalulisust kuidagi ette heita ei saa, oleks saanud neid väikseid „iluvigu“ parema kostüümivaliku tegumoega varjata. Aga üldiselt oli Savankova ikka selline võrratult stiilne ja sarmikas. Iga tema liigutus, iga žest, iga silmapööritus, iga hingetõmme – kõigest sellest õhkus tõelist suurilmadaami, kes on oma kommetelt nii peenelt väljapeetud, et paneb ennast vaatama ja kindlasti tuhandeid mehi enda järele õhkama. Kui Savankova kujutatud proua Alving oleks elanud ühel ajal Petrarcaga, siis ei teaks me praegu luuletusi Laurale, vaid luuletusi Larissale.
Ka proua Alvingu ning pastori suhte kujutamisega oli lavastaja palju ise juurde mõelnud, kuid teinud seda väga delikaatselt ja Ibseni põhiloo motiividega sobivat. Näiteks oli päris lavastuse alguses, kui tegelased ennast alles eksponeerima hakkavad ja pastor Alvingute mõisasse saabub, näha stseeni, kui proua ja pastor räägivad näiliselt kammerhärra Alvingu mälestuseks rajatava meremeestekodu projektist, sirvivad sinna pabereidki juurde, kuid tegelikult huvitub projektist neist ainult 1- pastor. Proua Alving aga väljendab oma aastatepikkust kiindumust armsasse mehesse sellega, et laseb oma käel pastori käe peal puhata ja pilgul tema silmadesse uppuda. Peale seda laua taga „paberiajamise“ stseeni on veelgi kujukam stseen, kui pastor teatab, et on tahtnud juba ammu proualt midagi küsida. Proual jätab ilmselt süda mitu lööki vahele, et kas tõesti nüüd lõpuks, nüüd ometi hakkab tema armastatu ka oma tunnetest rääkima, kas tõesti peale kõiki neid aastakümneid vastamata armastust on lõpuks temagi tund tulnud? Ja selle asemel, et kuulda armuavaldust, saab proua Alving hoopis külma duši osaliseks, millest ta maitseka ja oma tundeid hästi valitseda oskava (õigemini eluraskuste läbi tundeid valitsema õppinud) naisena üllatavalt kiiresti toibub. Hiljem näidatakse filmiversioone sellest, kuidas proua Alvingu ja pastori kiindumus kunagi varem kulgenud on. Kuigi nende stseenide puhul jäi natuke häirivaks see, et polnud päris selge, kelle vaatevinklist neid kaadreid näidatakse. Kas need on proua Alvingu või pastori mälupildid, kuidas nende armastus mõned korrad varem on paisu alt välja tulnud? Või ehk koguni näidendi lavale toonud režissööri nägemus sellest, mis oleks võinud kunagi olla, mida Ibsen oma näidendisse ei kirjutanud, aga mis kunagi enne näidendi toimumise aega võis aset leida. Või siis elustunud pildid sellest, mida keegi nendest tegelastest, kes selles filmina näidatavas stseenis osalevad, mida need tegelased oleksid tahtnud, et see oleks nii olnud, aga tegelikkus oli midagi muud. See jäi natuke häirima, et ei saanud ennast positsioneerida ja teatud mõttes jäid mingid otsad muidu väga hästi lavastatud ja välja tulnud, esitatud ja läbi elatud lavastusest ikkagi lahtiseks. Aga ideaalsetes lavastustes, nagu teada, lahtiseid otsi olema ei peaks, nii et ainult nende mõne väikese arusaamatu filmikaadri pärast võiks norida ja „hinnet“ ideaalsest lavastusest madalamaks võtta.
Nüüd oleks ideaalne kui selle Vene Teatri kõrgetasemelise „Kummituste“ lavastuse kõrvale ka emotsioon Draamateatri „Kummitustest“ panna oleks. Kuskilt kaugelt mälusopist meenub 1990.-ndatel Endla teatris nähtus „Kummituste“ lavastus, aga ainult see fakt, et ma olen seda lavastust näinud, midagi konkreetsemalt sellest küll meeles pole. Ehk ainult see, et Osvaldit mängis Ahti Puudersell (kindlasti) ja proua Alvingut Tiia Kriisa (vist, kui lavastaja oli Ingo Normet). Jään siis Eesti Draamateatrisse kutset ootama. Aitäh.

Kivipea

„Kivipea“ Filipp Jankovski, RUS 2008
Nooremal Jankovskil on välja tulnud päris hea film „Kivipea“. Peaosas elusa kivipea poksi maailmameistri Nikolai Valujeviga. Kunagi ma nägin kuskil sellist päris originaalset plakatit, millel ilutses kivipea pilt, see on umbes midagi sellist, nagu Kreisi Raadio kivipallur, aga veel nurgelisema peaga mees. Reklaam firmale „Valujev ja son“, pakuti vestlust värskes õhus metsas ja midagi sellist. Kui ma sellel plakatil mehe pilti nägin, mõtlesin, et see on kindlasti netist mingi suvaline hirmutise pilt võetud ja olin täna tõeliselt üllatunud, et see mees on päriselt ka olemas ja päriselt näebki selline välja. Pikkust vist kuskil 2.20 kanti. Ja hästi hirmuäratava välimusega. Film ise kujutas endast poksidraamat tegijast poksijast, kes hakkas oma hiilgeaega ära elama, seda enam, et tal avastati peas kasvaja ja iga löök pähe oleks talle surma tähendanud. Aga midagi muud see mees ka teha ei oska, kui rusikatega vehkida, nii et ta satub küllalt ebatavalisse situatsiooni, nagu hakkab täiskasvanu ja füüsiliselt väga tugeva mehega täiesti oskamatult tavaellu adapteeruma. Hästi sobis talle näiteks kolimisfirma teenusepakkuja töö, kus ta sai üksi ülisuuri ja raskeid mööbliesemeid tassida. Filmis oli loole dramaatika lisamiseks tal isegi naine olemas, kellega Kivipea last tahtis saada, „loomulikult poisiklutti“. Valujev aga nägi minu meelest välja nagu superhea Bortko filmi „Koerasüda“ nimitegelast inimeseks muutunud koera mänginud näitleja, ainult 2 korda suurem väljalase. Filmis on kindlasti meestele meeldivaid ehedaid kaklusstseene, näiteks, kuidas Kivipea vastaseid ühe rusikalöögiga pikali paneb, kohe täitsa ära tapab. Nagu selle filmi kohta tutvustuses öeldi: „Inimmägi pole kaugeltki nii rumal, nagu tema kohta arvatakse.“ Kivipea on koguni nii kole, et teda armastav naine nimetab teda hellitavalt „hirmutis“. Kuigi loo kui sellise poolest see film mulle midagi ei pakkunud, tasus teos siiski vaatamist. Seda eelkõige Valujevi kui nähtuse poolest – on ju tegemist elus inimesega, mitte filmitehniliste vahenditega loodud monstrumiga. Kui suur, nurgeline ja jube üks inimene olla võib...

Vee mälu

Endla teatri lavastus, täpsema žanrimääratlusega kaasaegne inglise tragikomöödia „Vee mälu“, valmimisaastaks 2004. Üllatavalt hea näidend ja veel üllatavamalt hea esitus oli. Lugu rääkis kolmest õest, ma ristisin nad kohe kaasaegseks kolmeks õeks, neil oli isegi 1 vend, nagu Tšehhovi Protassovi-õdedel, ainult, et võimukat provintsitarist vennanaist polnud. Tüdrukud kogunevad oma kunagisse kodumajja, mis viimasel ajal oli ema üksinduse oaas. Kogunetakse sellisel kurval põhjusel, nagu ema matused. Aga nad suudavad oma oleku ja omavahelise läbisaamisega kõik nii naljakaks muuta, et majas pole mingit matusemeeleolu ega pole õieti leinagi tunda. Kui välja jätta mõned need harvad korrad, kui õdedest kõige neurootilisem Pire Laurimaa esitatud Teresa teistele õdedele meelde tuletab, mis põhjusel nad praegu ema kodus on.
Samuti tuleb ema surm õdedele meelde ka nendel puhkudel, kui jutt käib ema voodi ümber. Kas siis on kõige vanem õde Piret Rauk Maryna ennast seal voodis liiga hästi sisse saanud, saab äsja surnud ema voodis isegi rahulikult magada. Kui aga Mary kohalesaabunud abielus kavaler üritab Maryga selles voodis vahekorda astuda, siis on Maryl kohe vabandus varnast võtta, et no kuidas siis nii, me ei saa ju siin voodis, see on ema voodi. Lõplikult võtab Mary kavaleril Mike'il seksimise isu ära see, kui Mary ääriveeri teatab, et on vist rase. Selline hästi kaasaegne ja igakülgselt realistlik lugu oli, kuigi samas selles situatsioonis, milles loo kangelannad asusid – ema matuseid korraldavad ja kaastundeavaldusi vastuvõtvad leinavad lähisugulased, siiski väga harjumatu lahendus. Kolmandat õde Catherine'i mängis Ireen Kennik, see oli kõige bravuurikam ja vabameelsem õde. Catherine oli juba oma välimuse poolest kõige tähelepanu äratavam, kõik see tema stiil ja olek, oli piisavalt absurdne ja naljakas, kui arvestada, et Catherine pidi justkui viibima ema ettevalmistusperioodil, kuigi tegelikult tegeles ta oma terviseprobleemide lahendamise ja olematu raha laiaks löömisega.
Omamoodi koomiline oli seegi, kuidas õed omavahel suhtlesid ja ilkusid. Kogu selle loo vältel pole kordagi sellist momenti, et kolmik üksmeele saavutaks. Nad võivad ajuti küll üksmeelselt mürada, peale seda, kui Catherine on ennast narkotsi täis tõmmanud, muutuvad ülejäänud 2 õde ka pilviseks, kuigi ei saa päris täpselt aru, kas nad on auru all mõnuainetest, mingit suitsu nad seal kimuvad küll, aga kas see just narkosuits on. Või on pigem tegemist leinaga kaasneva tunnetevooga, mille puhul tihti võib juhtuda nii, et suur nutuhoog läheb sujuvalt üle hüsteeriliseks lõbususeks. Esimese vaatuse lõpustseen oli tõesti oma olemuselt hästi naljakas, kui tüdrukud ema riidekappi revideerisid ja igaüks sealt endale mingi sobiva hilbu leidis. Mõne asja pärast koguni omavahel kakeldes, kellele mõni paarkümmend aastat moest läinud maitsetu hilp paremini sobima peaks. See vaheaja algust kuulutav lõpustseen oli minu meelest ainus, kus õdede vahel mingiti, kasvõi tinglikku üksmeelt märgata võis. Siis oli üksmeel juba vähemalt selles, et kui enne üritati leina kasvõi teeselda, ja siis keegi neist selle teeskluse katkestas, mingi oma olmemure või niisama probleemiga sisse sõites, siis nüüd riidekuhilast omale sobivat eset selga sobitades, olid õed nagu lapsepõlve langenud 3 kõige sõbralikumat mudilast, kelle vahel pole mitte kunagi ühtegi tüli ega lahkarvamust olnud.
Iseenesest olid päris naljakad mõned momendid, kui lavale saabus näiline lein ja see siis mingi täiesti absurdselt laest võetud olmeprobleemiga pihuks ja põrmuks löödi. Näiteks, kui kõige rohkem ema matuste pärast muretsev ja üksi kõigi korralduslike küsimustega tegelev Teresa uurib oma elektroonilisest märkmikust, mida ta järgmiseks tegema peaks, ja äsja linnast šopingult saabunud lehtsaba Catherine just omandatud oste demonstreerib ja sellepärast muretseb, kas mingi asi talle ikka värvi poolest sobib. Omamoodi müstilist tooni lisab loole ema ilmumine, kuigi emaga saab sidet pidada ainult Mary. Näidend algabki Mary ning Lii Tedre mängitud ema dialoogiga, selle algusstseeni järgi jääb mulje, et ema on elus. Alles natukese aja pärast, kui toimunud on mingi osa Mary ja Teresa vahelisest dialoogist, saab aru, et tüdrukud on tulnud emakoju tema matuste pärast. Nii et selles näidendis on kõike, nii müstikat kui ka argist farssi, sügavamaid mõtteid ja „jalaga perse“ nalju.
Lavakujundus ning ema asjad mõjusid aga niimoodi, et tundusid kopitanud. Nagu nad teksti järgi pididki olema. Kui tüdrukud lamavad ema voodis, siis neil on seal ebamugav, ja ebamugav pole seal mitte ainult sellepärast, et veel mõned päevad tagasi magas seal ema, kes on nüüd surnud. See maja ja ruum, mida meile näidendi tegevuspaigana näidatakse, on lihtsalt oma ajas, mingis vanas ajas, seal lõhnab vanaduse järgi ja seal on kopitus. Vahva oli seegi, et kuigi tüdrukud polnud põhimõtteliselt alati eriarvamustel, umbes nagu sellise mõttega, et kui 1 ütleb A, siis peab teine kindlasti vastu hakkama vaidlema ja B ütlema. Aga siiski olid neil kõigist asjadest nii kardinaalselt erinevad arusaamised. Kõige paremini väljendusid nende arusaamiserinevused mälestustes. Näiteks selles, kes oli see „õnnetu“, kelle neist ema mereranda maha unustas. Imestama pani, kui paksuks on läinud Piret Rauk. Viimati nägin teda lavastuses „Ma armastasin sakslast“ ja seal ta küll nii paksuna ei tundunud, kuigi seal olid vist ka muud stiili riided, mis paljud rasvavoldid, eriti jalgadel, ära varjasid. Nüüd lippas Piret vahepeal päris alukate väel ringi ja kõik kintsudele kogunenud rasv oli hästi näha. Ja tema kogukus hakkas silma just eriti tippvormis ja väga peenikeste Laurimaa ja Kenniku kõrval, neist viimane on ju alles hiljuti sünnitanud, aga juba nii heas vormis tagasi.

Teatriauhindade tantsulavastuse laureaat "Faasid"

Vaatasin tantsulavastust “Faasid“ tantsuteater Fine 5 esituses. Tahtsin vaadata, mis asjale teatriauhindu jagatakse. Eks see tantsuauhind ongi mingi nišiauhind, mis eriti kellelegi peale asjaosaliste endi korda ei lähe, aga noh kursis võiks ju olla, kes ja mille eest auhindu saab. Ei saa öelda, et see lavastus mulle meeldis. Mulle ei meeldi üldse kaasaegne tants. Ma ei saa sellest aru ja ei oska nii sügavale mõelda, et sellele pihta saada, mida nad seal kujutavad. Ja mind häirib see, et nad tantsivad enamasti paljajalu ja siis on näha, millised räpaselt mustad ja tolmused nende jalatallad on, kui nad vähegi jalga tõstavad. Meenuvad kohe vastikult haisvad nõukaaegsed kooli duširuumid peale kehalise tundi, kus mõnel “lohakal”, kellel spordijalatsid koju jäid, olid samasugused vastikult räpased jalad. Ja kõik haises nii võimatult, et ainuüksi see vastik ümberriietumine oli piisav põhjus, et kehalise tunnist eemale hoida.
Lavastuses osales üks paksem naine, balletitantsija kohta ikka päris paks. Või siis tantsija kohta, ega nad vist päris baleriinideks ennast ei peagi, kui tegemist on tantsuteatri, mitte balletitrupiga. Aga see paks pani ennast kõige rohkem jälgima, et näed siis, paks suudab ka selliseid asju teha, rinnaesine leemendab küll higist, aga ikka teeb tublilt kaasa. Paks pidi kõige rohkem pingutama, et oma täidlast eksistentsi selles lavastuses ja lavaruumis õigustada. Ja pika vaatamise tulemusel sai mulle selgeks, et paksu nägu on kõige väljendusrikkam, 2 ülejäänud naistantsijat olid sellised vaoshoitumate emotsioonidega, lihtsalt tühja pilguga oma elemente täitvad, vahel naeratasid ka või tegid mingit muud emotsiooni. Aga paksul olid kogu aeg silmad punnis ja ta tegi kõige huvitavamaid miime.
Lavastuses oli ka viiuldaja, kes mängis viiulil nii koledalt kääksuva loo, et see oli lihtsalt õudne. Ega ma kaasaegsest süvamuusikast ka eriti lugu ei pea, see on nii agressiivne ja tihti kohe selline kõlaliselt konkreetselt kole, nagu see faaside raames esitatud viiulipala. Viiuldaja mängu ajal tõid tantsijad viiuliga naise ümber noodipulte ja nende pultide puhul oli huvitav see, et nad olid peegelpinnaga. Aga mis see nüüd kujundlikult kõik kokku ja eraldivõetult tähendama pidi, mine sa võta kinni. Kui pala sai esitatud, siis viis viiuldaja oma pilli tagalavale ja tõi ekraani tagant välja puldi otsas rippuva viiuli, siis hakkas muusika lindilt tulema ja viiuldaja pööras teise puldi peal oleva noodi lehti, justkui oleks tegemist mehhaaniliselt mängiva viiuliga. Viiuldajal oli huvitav soeng, nagu tavalise lõikega pikem poisipea, aga hästi huvitavalt turri aetud, nagu oleks tagurpidi juuksekarvu kammitud, et need vahvalt püsti hoidsid.
Vaatasin kogu aeg mustade pikemate lokkis juustega meestantsijat ja püüdsin kokku viia, keda ta meenutab. Peaaegu lavastuse lõpus lõi mul järsku põlema – muidugi, Travolta! Aga et siis mis mõttes faasid? Ei tea, ei saanud aru. Mingeid meeleolusid nad seal väljendasid, kuidas tantsida ja rõõmus olla, aga mida see kõik kokkuvõetuna ja mingil metatasandil kujutama pidi, mina küll aru ei saanud. Üpris tüütu oli seal tund aega istuda ja seda kõike jälgida, kuigi vahepeal nad muutusid nii intensiivselt liikuvaks, et kogu see rütm haaras kaasa, ma jälgisin siis kõige rohkem seda, et kuidas nad kokku ei jookse, kõik 5 tantsijat jooksid erinevatest suundadest üle lava, kes diagonaalis, kes otse, kes mingi muu nurga alt, vahepeal tehti keerutusi ja hüpati ja siis joosti edasi. See oli tõesti imekspandav, et nad kokku ei põrganud. Noh eriti pikalt selle tunni jooksul kaasaegset tantsu vaadates ei pidanudki kannatama.
Lavastuse lõpp oli eriti ootamatu, publik oli täitsa kahevahel, kas hakata plaksutama või mitte. Tantsijad jooksid vastu lavaruumist välja jäävaid seinu ja muusika vaikis. Saal läks pimedaks. Kui tuli uuesti põlema pandi, kõlasid mõned arad plaksud, siis oli taas paar sekundit vaikust, kuni siis saadi aru, et nüüd on ikka õige aeg plaksutada. Nii et selle järgi vaadates, et publik ei saanud isegi sellest aru, millal lugu lõppes, võib järeldada, et enamus saalis olijaid, olid nagu mina. Tegid tarka nägu, et me jagame väga palju sellisest nišikunstist, et saab teiste ees, kes kunstist nii palju ei taipa, esineda: “Ma käisin eile Fine 5 tantsuetendust vaatamas...” Kuigi ise ei saanud isegi sellele loole pihta, mida seal tantsukeeles seletada üritati, kui ei suutnud ära taibata, et nüüd on lugu läbi ja võib plaksutama hakata. Aga noh midagi mõtleb ikka välja, millest selle jutu jätkuks rääkida, kui hakata kellegi ees kelkima, mis “erilistel” üritustel ta käib, isegi sellistel peentel üritustel nagu “Faasid”, lisades eriti targal ilmel: “Muuseas, see on see lavastus, mis see aasta teatriauhindade jagamisel tantsupreemia sai, sa oled kindlasti kuulnud?” Ja teha suured silmad, et kuidas siis nii, sa ei teagi, mis lavastus sel aastal tantsupreemia sai? Sa ei tea isegi seda, kes olid nominendid???
Lavastust olid vaatama kogunenud mingid friigid. Vaatasin neid inimesi ja imestasin, et kes nad on kõik sellised, mis neid sellist jama vaatama toob. Ma saan aru, et lähed kaasa massimaitsega, et sulle meeldib see, mis kõigile meeldib, mis on kõigi arvates sügav kunst, nagu Nüganeni lavastused, aga mingit sellist jama vaatamas käia, no see on ikka tase.

Suri Elektrooniku ja Sõroježkini matemaatikaõpetaja

...ehk NSVL teeneline kunstnik näitleja Jevgeni Vesnik. 70.-ndate lõpu 1980.-ndatepõlvkonna lapsepõlve lahutamatuks osaks oli ka "mnogoserijnõi" film "Elektrooniku seiklused". Sellest filmist pärinevad kindlasti nii mõnegi seltskonna ainult neile teadaolevad killud, mis on kasutusel sama iseenesestmõistetavusega nagu tsitaadid "Viimsest reliikviast". Ja need ilusad laulud... "Krõlatõje katšeli", mida pidi koolitunnis tiibklaveri ääres seistes laulma naljakate patside ning mitte vähem naljaka perekonnanimega tütarlaps Kukuškina. Juba ainuüksi pahategelase Uri nimi oli selline, mis mainimisel ka kõige suurema tusatuju peletas. Eriti, kui mainida Uri nime koos selle juurde kuuluva tegevusega - panna käerandmel olev kell suu juurde ja sinna tasakesi salatsedes pobiseda: "Uri, Uri, kas sa kuuled mind?" Uhkustunne, mis valdas kõiki eesti lapsi Elektrooniku lõpukaadreid vaadates, kui oli aru saada, et see on ju meie Tallinn! Elektroonik käis meie Tallinnas.... Ja selles ülilahedas koolis, kus õppisid Sõroježkin, Kukuškina ja kõik need teised kujud, oli üks ülilahe paksuke meesõpetaja, kes käis just seda Kukuškina soleeritavat "Krõlatõje katšeli" laulu klassiukse taga kuulamas. Kuulis, et lapsed laulavad ja siis rahulolevalt mööda treppi alla hüples, see oligi Jevgeni Vesnik.
Ma olen enda arvates näinud küll lugematul arvul vene filme, aga Vesnikut neist ühestki peale "Elektrooniku" ei mäleta. Näitleja lahkumise puhul uudistesaate tarvis tehtud klipis üles astunud nüüd juba pealt 40sed kaksikvennad "Elektroonik" ja "Sõroježkin" ütlesid, et said peale filmi väljatulemist hulgaliselt kirju, milles väga paljudes öeldi, et me tahame teie kooli õppima tulla, teil on nii lahe matemaatika õpetaja.

“Viimased korraldused neile, keda ma kunagi armastanud olen”

Jaa, ma teadsin, et see on midagi hullu. Et see pole minu stiil, et see on alternatiivteater, kui seda üldse teatriks saab nimetada. Mingi performance, samasugune “isiksustele” mõeldud laiadele massidele arusaamatu kunst nagu “Faasidki”. Aga ikkagi, kui pole oma silmaga näinud, ei saa ju tõsikindlalt väita, et on jama. Nüüd olen näinud ja võin ikkagi väita, et on jama, arusaamatu sonimine ja ropendamine. (Kuigi vahemärkusena, sellest ma ikkagi ei tagane, et selleks, et öelda, et Aafrikas on palav, ei pea olema Aafrikas käinud). Juba tänase ürituse toimumiskoht oli omamoodi sürr- Genialistide klubi, täiesti räpane ja asotsiaaline koht. Trepp täis isiksusi, kes kõik kõrget kunsti vaatama tulid. Kõigepealt tuli räämas iga hetk kokkukukkuval trepil oma veerand tundi tiheda massina kohapeal tammuda, siis lubati saali, see oli sama räpane, nagu kogu maja, toolid logisesid, kes toolidele ei mahtunud, istusid täiesti iseenesest tuleva mõistetavusega põrandale mattidele, kusjuures ka päris ilusad tüdrukud, mitte ainult “isiksused”.
See kõik tundus nii imelik ja sürrealistlikult naljakas, et ainult sellepärast tasus seal juba kohal ära käia. Etlemise alguseni läks ka päris pikalt aega. Kui see asi siis lõpuks algas, oli mul umbes viie minuti pärast juba väga sügavalt kõrini ja ma kaalusin isegi päris tõsiselt saalist lahkumist. Saal oli suurema osa ajast pime, vahel vilgutati tulukesi. See hakkas täitsa kõigi meelte peale, eelkõige muidugi silmade peale, et oli valusalt väljakannatamatu, kui valgusvihk otse sinu silmaauku sattus paistma. Ja siis jälle kottpimedas istuda ja mingit “muusikat”, rohkem küll kaootiliselt arvutist väljapaiskuvaid helisid kuulata. Sain aru, et kuskil seal põrandal toimus mingi tegevus ka, aga minu kohalt polnud seda näha, mis nad seal põrandal maas tegid. Nii et tõesti huvitav, maksta selle eest raha, et koos isiksustega räpases ja pimedas saalis logiseva tooli peal istuda.
Mõtlesin, et ilmselt on selle ülesastumise eesmärk publik hulluks ajada. Vaadata, kui kaua nad vastu peavad, kui kaua neil kannatust jätkub kõike seda taluda. Alguses pimedust ja sahistamist, arusaamist, et kuskil pimedas põrandal midagi toimub, aga mis seal toimub, ja kas ma peaksin seda nägema, mis seal toimub, selles päris aru ei saagi. Vaatasin sellel ajal saalis olevaid inimesi, jälle nagu “Faasidegi” puhul, tekkis mõte, et nüüd nad kõik teevad nägu, et nad saavad aru. Et nad saavad aru, mis on selle asja mõte, kuidas siin kunst väljendub, mis metatasandid ja varjatud kujundid kuhugi peidetud on. Et ka pimeduses ja arvutist tuleval vilinal on väga sügav ja ainult neile tajutav tähendus. Mis paneb neid muigama ja mõnda isegi kõvemini laginal naerma.
Mingi aja pärast algas nagu järgmine faas. Ma oleks pigem täna nähtule “Faasid” pealkirjaks pannud – hullumise faasid. Selles faasis kandus tegevus tagalavale, kuhu aeg-ajalt harv valgusvihk heideti ja külje peal avatud ukse vahelt kellegi käsi vilkamisi nähtavale ilmus. See käsi viis mõttele, kas ainult mina nägin seda, äkki mulle tundus, et seal oli midagi? Kui siis järgmise valgusvihu ajal taas korraks nägemisulatusse ilmunud kätt näha oli, siis võis kergendatult hingata, et ma ei ole veel ikka päris hulluks läinud. Vähemalt mitte nii hulluks kui esitajad Taavet Jansen ja Taavi Eelmaa. Millegipärast hakkasin just seda etlemist vaadates mõtlema, et Taavi on vist pede. Ega mul tegelikult eriti vahet pole, mis orientatsioon kellelgi on, aga lihtsalt käis peast läbi selline mõte. Seda eriti siis, kui lavastus juba valgemaks läks ja kahe mehe kehad lähestikku amelesid. Pole ju kunagi olnud seltskonnaajakirjades ühtegi pilti, kus Taavi mõne naisega pildid oleks, välja arvatud tema kolleegid, kellega ta näiteks filmiesitlustel viibib, kellest on aru saada, et nad pole tema tibid, vaid nad on ühiselt üritusel nagu 2 selle ürituse presenteerimisega seotud isikut.
Täiesti piinlikuks muutus minu jaoks teine “stseen”, kui pimendamine lõppes ja lindilt kostus lõputute korduste ja hiljem venitustena fraas “Ma nussisin sind”. Nojah... mis ma oskan öelda... Üllatuse valmistas ainult see, et Taavi ei võtnudki ennast päris paljaks. Kui asi oli mingi aja kestnud, siis lõi mulle millegipärast pähe, et see on kindlasti seda tüüpi üritus, kus Taavi ennast paljaks võtab. Nagu ta kunagi lootustandva just lavakooli lõpetanud noornäitlejana Undi lavastatud “M.Butterflys” häbenemata ennast paljalt näitas. Olles sellel ajal ainus eesti näitleja, kes suudab mängida ühtviisi usutavalt nii mehi kui ka naisi, suudab neid niimoodi mängida, et ei ole piinlik vaadata, et asi ei kisu kometiks ära. Vaatan praegu neid sissekandeid tehes, et see üritus oli ikka tõesti hullumeelne, nii nähtu mõttes kui ka nende luulude mõttes, mis mul seal olemise ajal peast läbi käisid. Vähemalt mingi viide paljastamisele loos oli, kui Taavi endalt särgi seljast viskas ja seejärel ka teksad jalast heitis, aga sellise paljastusega striptiis piirduski – ta ei võtnud ennast isegi täiesti pesu väele, teksade all olid pikad mustad retuusid.
Tegelikult oli see ikka täiesti piinlik, selline ropp “nussimise” tekst, maas amelemine, varjuteatri etendamine, loll veiderdamine... kas siis selle nimel tasus hea õpetaja ja tugeva kursusega lavakunstikool läbida, seejärel mõned aastad korralikus teatris töötada ja alustuseks paar head rollisooritust teha, et nüüd edasi selliste tobedustega tegeleda. Nussimise teksti kõrvale näidati varjuteatrit, mis kujutas mingeid abstraktseid kujusid, mina nägin seal enamasti fallost, siis midagi loote moodi, nagu ultraheli pilt ema kõhus lootevees ujuvast tulevasest lapsest. See oli selline natuke härdust esile kutsuv emotsioon, et siiski tasub see nussimine ära, kui sellest nii kaunid tagajärjed võivad tekkida, ilmselt rõhumine kõigi saalis olevate naiste emainstinktile, sõltumata sellest, kas naised on emaks kasvamise võlusid oma keha juures kogenud või mitte. Varjuteatris etendatud loote nägemine võis ehk mõnele inimesele publikust nii inspireerivalt mõjuda, et tekkis kohe vastupandamatu tahtmine nussima hakata, või noh äärmisel juhul peale selle performance lõppu, et saada enda kehasse midagi sellist armsalt mustal taustal liigutavat. Saada uus elu ja see endas välja arendada. Ka sünnitamismoment oli näidatud, vähemalt mina nägin seda niimoodi – kui mehed koos oma kehadest varjud moodustasid, nii et üks keha hakkas teisest eralduma. Isegi selline lima oli varje kujutaval seinal olemas, nagu vastsündinutega emaüsast väljumisel kaasneb.
Vahepeal jooksis helisid kuuldavale toova masinavärgi juurde keegi publikust ja hakkas seal midagi kruttima, see oli just selles faasis, kus pidevalt kostus natuke venitatud “nussimine”. Mees kruttis midagi masinavärgis ja hädaldas, et see on liiga valjusti. Siis järgnes pikk Taavi etteaste juba enam-vähem heledal laval. Kuigi ka see lavaruumi osa oli väga vähese valgustusega, aga ikkagi, võrreldes sellega, kui pime performanci alguses oli, oli nüüd juba päris valge. Nii et vähemalt kõike oli näha. Taavi kordas järele mingit ingliskeelset teksti, kus kordus tihti sõna “window”. Või oli see luuletus. Taavi kordas seda järele kaootiliselt, mitte tingimata seda fraasi, mis oli just äsja kõlanud, vaid võis vaikselt ja veiderdades järele ahvida mõnda sõna, mis kõlas juba tükk aega tagasi. Selles esituses oli juba ka minu jaoks paar naljakat momenti, mis muigama panid, aga omamoodi arusaamatu oli see kõik kokku ikkagi. Ja selle faasi juures tundus kõige tõenäolisem, et Taavi ennast paljaks kisub, mida tegelikult ei juhtunudki. Veiderdustega läks Taavi lõpuks nii kaugele, et ajas mingit emotsiooni endast hästi pingutatult välja. Mulle tundus, et see on pingutatud naudingu emotsioon, viimased pingutused enne seemnepurset. Kui juba roppusteks läks, siis pidi see midagi sellist sümboliseerima. Taavil oli seejuures kaelasoon sedavõrd pinges ja paksult esile tükkiv, et pani seda soont kohe vaatama. Samas näitas näitleja (kuigi peale seda on Taavit isegi natuke piinlik näitlejaks nimetada) mõlema käe keskmist sõrme. Aga see kaelasoon oli küll selline imeliselt tugev ja hästi esiletükkiv, hoidsin vahepeal isegi hinge kinni, Taavi näis nii väga pingutavat, et kartsin, et tal soon katkeb.
Ainus talutav moment oli päris lõpus, kui Taavi esitas väikse sidusa tekstiosa, rääkides ühest oma intervjuust ja sellest, mida ta vastas ajakirjaniku tobedalt ootamatule küsimusele: “Mida sa arvad homoabieludest?” Ma olen selles mõttes ikka täielik ehtsa psühholoogilise teatri pooldaja, et minu jaoks on oluline lugu, selle ehtsus, tunnete väljamängimine, reaalne olustik. Mitte mingid sellised arusaamatud performanced nagu nüüd paar päeva on pakutud. Olgu see lugu siis kasvõi labane massikultuur, nagu Lemmiklaul või Unistuste printsess, aga peaasi, et on kaasakiskuv ja arusaadav lugu. Juba selle Taavi jutustava osa ajal hakkas Taavet ühte lampi lavaruumi keskele laest alla rippuva nööri abil üles tõmbama. See oli nagu lipu heiskamine, sellises hästi aeg luubis tempos, aeglaste tõmmetega lamp-prožektorit aina laevõlvi poole üles sikutades. Ja kui siis lamp oli laeni välja tõmmatud, lasti sellel mürtsuga alla kukkuda, mis minu jaoks polnudki nii üllatav, ma olin just seda mõelnud, et ta tirib selle lambi kindlasti laeni välja ja laseb siis mürtsuga alla kukkuda. Pärast tehti lambiga veel mitu korda nii, seda tiris laeni nii Taavi kui Taavet ja siis kukutati lamp jälle alla, kuni see täiesti deformeerunud oli.
Täiesti ootamatult tabasin ennast mõttelt, et laulan mõttes Marta unelaulu filmist “Pikk tee düünides”. “Muusikal” või õigemini helidel, mida selle ürituse jooksul kuulda võis, polnud Marta lauluga mingit seost, polnud ju viisigi, mis mõtted sellele viisile oleks võinud viia, aga ometi hakkas mul kummitama just see laul. Millele ma pole mõelnud võib olla aastakümneid. Täiesti ootamatu koha pealt, ei tea, mis imelikke keerdkäike pidi see mulle pähe jõudis. Kui selle ürituse eesmärk oli juhtida publik hullumeelsetele mõtetele ja enda veenmisele, et ma pole hull, tekitada vaatajates assotsiatsioone, et nad ei tunne ise ka oma mõttekäike ära ega suuda nende kulgemisest aru saada, siis võib selle ürituse õnnestunuks lugeda. Kui ürituselt välja läksin, siis naersin seda rida laulust “Teistel on pähklid-pirukad, meil pole leivakoorukest,” mille kunagi kooli ajal, kui “Pikk tee düünides” oli pop film, mida näidati söögi alla ja söögi peale, oli keegi klassiõdedest sellest laulust avastanud ja see kõigile väga nalja tegi, et selles laulus sellised sõnad olid.