Ü.Vinter, Ü.Raudmäe „Pipi Pikksukk“, lavastaja Andres Dvinjaninov, Estonia
Täitsa hea lavastus oli, kuigi jättis kuidagi sellise ülekäimise mulje, et kiirendatud variant või midagi sellist. Ja kogu aeg muidugi kummitas nii teatris kui ka mitu korda televiisorist nähtud vana Pipi, eriti Karisma. Pipi enda kohta vaatasin, et ta pole ikka normaalne laps, ükski laps ei aja nii tarka juttu, ei oska nii kiiresti ja nii palju seoseid välja mõelda, seal on ikka palju täiskasvanulikkust sees. Pipit mängis Merit Männiste, täitsa tubli tüdruk oli, mingi aja pärast hakkas ta mulle juba väga meeldima, nii et ei kujutanudki Pipina kedagi teist ette. Enamus stseenidest olid väga kistud, näiteks see, kui Pipi pikalt näitas erinevate rahvuste käimiskombeid, selle peale lapsed küll naersid, aga minu jaoks oli see selline tolategemine. Kõik käis kuidagi hästi kiiresti, ruttu ühest stseenist üle teise juurde. Enamustest lauludest lauldi ära ka 1 kuplee ja siis ruttu järgmise stseeni juurde. Aga iseenesest oli isegi selline lavastuse pikkus päris pikk, oleks isegi lühemat etendust tahtnud, teise vaatuse lõpuks olin juba päris tüdinud, et lõppeb see ükskord ära või ei. Isegi „Laul Põhjamaast“, mida ma nii kaua oodanud olin, ei kõlanud ilusa ja kananahka peale ajavana.
Toredalt kasutati ära pöördlava. Enamuse ajast oli see Pipi kodu, vahepeal oli karusell, siis Kurrunurruvuti saar. Pöördlava ette tekitati veel klassiruum, kus Liina Tennosaar õpetajat mängis, toredad värvikirevad kostüümid olid osatäitjatel seljas. Ka röövleid mänginud Tõnu Kilgas ja Raivo E.Tamm olid väga lahedad. Nad mängisid alguses veel parme, kes põõsas magavad, aga lapsed laulavad samal ajal „Otsimise laulu“ ja otsivad igasuguseid asju, Pipi leiab põõsast 2 meest ja tahab neid endale võtta, tarmukas Annika hoiab teda tagasi, et neid me küll leida ei saa ja vabandab ülesaetud meeste ees. Siis tulevad nad Pipi poole vargile ja see vargilkäik lõppeb sellega, et Pipi ajab meestele balletiseelikud selga ja paneb nad endaga koos balletti tantsima. Ja lõpuks tulevad need 2 orkestriaugust Kurrunurruvuti saarele pärleid varastama, kust nad lestadega pekstes minema aetakse. Pipi karjub neile veel järele: „Tõmmake lesta!“.
Palju oli naljasid ka täiskasvanutele, nagu näiteks kommipoemüüja hüüatus, kui Pipi talt kogu vankritäie komme ära ostab ja ostu eest kuldmündi annab. Siis jookseb õnnelik tädi koju, karjudes: „Kallis, meie masu on läbi! Nüüd saame Austraaliasse puhkusele sõita!“ Häiris muidugi härra Nilssonit kehastanud kääbus Alo Kurvits. No ei ole vaja selliseid koledaid värdjaid lavale tuua. Õnneks oli härra Nilssonil sõnatu roll, ma kujutasin millegipärast ette, et ahv on ka inimeseks tehtud ja tal on ka sõnaline osa, kui kuulsin, et ahvi mängib inimene, mitte see ei ole mängupärdik. Ja õnneks oli see ahv nii ära maskeeritud, et lapsed pidasid teda lapseks, mitte ei hakanud nii hirmsa inimese nägemisest nutma, nagu Vanemuise „Lumekuningannas“ juhtus, kui Kurvits mingi linnuna lavale ilmus.
Wednesday, June 1, 2011
Teatrikomöödia
Bengt Ahlfors „Teatrikomöödia“, lavastaja Enn Keerd, Endla
Väga naljakas ja tore komöödia, kuigi natuke häirisid need kohad, kus 1 tegelane rääkis ja teised seisid niisama ja passisid. See jättis sellise mulje, et ei olnud tegevus hästi läbi mõeldud, oleks võinud neile mingit tegevust leida või üldse lavalt ära koristada, mitte nagu puusid lavale seisma panna. Targutamist oli üldse liiga palju, kõik olid nagu kohakaaslusega teoreetikud, kuigi nende praktilisi tegemisi oli palju toredam jälgida. Eriti hea oli 2. vaatuse alguses näidendi proov, kus ühte stseeni kümneid kordi läbi võeti ja need erinevad põhjused, miks stseeni uuesti tegema peab. Komöödia rääkis väikelinna teatrist, millel just kõige paremini ei lähe. Ei suudeta leida publikut köitvat repertuaari, käivad uue, juba eos läbikukkumisele määratud jamanäidendi proovid, aga kõige kurioossem selle näidendi juures on see, et see näidend, mille proovid juba käivad, ei ole veel valmiski. Alles peale teatrit avastasin, et nii autori kui ka näidendi näitekirjaniku eesnimi on Bengt, nii et ilmselt oli selles näidendis ikka väga palju biograafilist.
Tegelased olid kõik parajad boheemlased, käsikäes käis nii kunst kunstis kui ka kunst elus. Suured kired, kõik armastavad kõiki, on omad paarid, on don Juan jne. Siis kanduvad need emotsioonid, mis on elus, üle ka lavale, selles kontekstis oli eriti lõbus vaadata, kuidas mehesse armunud neiu peab talle oma tundeid avaldama ja tema vastu õrn olema, kuid kuna mees on teda taas petnud, siis muutub see leppimisstseen kähmlusstseeniks. Selliseid naljakaid kohti oli hästi palju. Väga meeldis Karin Tammaru mängitud teatrijuht ja lavastaja. Temas oli väga palju maskuliinset, käis mehelikult, asetas seistes jala tooli peale ja toetus sellele. Kuskilt lugesin, et tegemist on Merle Karusooga, keda selles lavastuses lavastajana kujutati, seda võib täitsa uskuda, kuigi ise ei ole noort Karusood näinud. Aga meestega Karusool vist suhteid pole olnud, vastupidiselt „Teatrikomöödia“ naislavastajale. Vahva kuju oli ka Jansson, kes tuleb teatrisse, et saada oma rahvateatri „Hawai lille“ jaoks kostüüme, aga kuna üks näitlejanna, kes peaks olema ka etteütleja, keeldub olemast etteütleja, siis võetakse Jansson etteütlejaks. Jansson elab vist ainult teatri jaoks, käib pidevalt kohal, on kõik näidendid ära näinud, elab kõigile nii laval kui ka muidu elus kaasa ja on üldse selline väga emotsionaalne daam. Lugu lõppes õnnestunud esietendusega, kuigi kõik märgid viitasid sellele, et truppi ootab ees hukk ja läbikukk. Kogu trupp rõõmustabki, aga lavastaja on natuke sapine, et kas teile siis läheb korda ainult publiku arvamus, enne esietendust ja proovide ajal sõimasite te seda näidendit pasaks, aga nüüd ülistate nii teksti kui ka näitekirjanikku taevani. Lõpuks lähevad nad ikka kõik koos sõbralikult õnnestunud esietendust tähistama.
Väga naljakas ja tore komöödia, kuigi natuke häirisid need kohad, kus 1 tegelane rääkis ja teised seisid niisama ja passisid. See jättis sellise mulje, et ei olnud tegevus hästi läbi mõeldud, oleks võinud neile mingit tegevust leida või üldse lavalt ära koristada, mitte nagu puusid lavale seisma panna. Targutamist oli üldse liiga palju, kõik olid nagu kohakaaslusega teoreetikud, kuigi nende praktilisi tegemisi oli palju toredam jälgida. Eriti hea oli 2. vaatuse alguses näidendi proov, kus ühte stseeni kümneid kordi läbi võeti ja need erinevad põhjused, miks stseeni uuesti tegema peab. Komöödia rääkis väikelinna teatrist, millel just kõige paremini ei lähe. Ei suudeta leida publikut köitvat repertuaari, käivad uue, juba eos läbikukkumisele määratud jamanäidendi proovid, aga kõige kurioossem selle näidendi juures on see, et see näidend, mille proovid juba käivad, ei ole veel valmiski. Alles peale teatrit avastasin, et nii autori kui ka näidendi näitekirjaniku eesnimi on Bengt, nii et ilmselt oli selles näidendis ikka väga palju biograafilist.
Tegelased olid kõik parajad boheemlased, käsikäes käis nii kunst kunstis kui ka kunst elus. Suured kired, kõik armastavad kõiki, on omad paarid, on don Juan jne. Siis kanduvad need emotsioonid, mis on elus, üle ka lavale, selles kontekstis oli eriti lõbus vaadata, kuidas mehesse armunud neiu peab talle oma tundeid avaldama ja tema vastu õrn olema, kuid kuna mees on teda taas petnud, siis muutub see leppimisstseen kähmlusstseeniks. Selliseid naljakaid kohti oli hästi palju. Väga meeldis Karin Tammaru mängitud teatrijuht ja lavastaja. Temas oli väga palju maskuliinset, käis mehelikult, asetas seistes jala tooli peale ja toetus sellele. Kuskilt lugesin, et tegemist on Merle Karusooga, keda selles lavastuses lavastajana kujutati, seda võib täitsa uskuda, kuigi ise ei ole noort Karusood näinud. Aga meestega Karusool vist suhteid pole olnud, vastupidiselt „Teatrikomöödia“ naislavastajale. Vahva kuju oli ka Jansson, kes tuleb teatrisse, et saada oma rahvateatri „Hawai lille“ jaoks kostüüme, aga kuna üks näitlejanna, kes peaks olema ka etteütleja, keeldub olemast etteütleja, siis võetakse Jansson etteütlejaks. Jansson elab vist ainult teatri jaoks, käib pidevalt kohal, on kõik näidendid ära näinud, elab kõigile nii laval kui ka muidu elus kaasa ja on üldse selline väga emotsionaalne daam. Lugu lõppes õnnestunud esietendusega, kuigi kõik märgid viitasid sellele, et truppi ootab ees hukk ja läbikukk. Kogu trupp rõõmustabki, aga lavastaja on natuke sapine, et kas teile siis läheb korda ainult publiku arvamus, enne esietendust ja proovide ajal sõimasite te seda näidendit pasaks, aga nüüd ülistate nii teksti kui ka näitekirjanikku taevani. Lõpuks lähevad nad ikka kõik koos sõbralikult õnnestunud esietendust tähistama.
Maakad
Maria Blom „Maakad“, lavastaja Taago Tubin, Ugala
Olin sellele lavastusele hästi palju reklaami teinud ja läksin seda vaatama päris kõrgete ootustega, aga tegemist oli ikka igavese jamaga. Juba esimese vaatuse ajal tundsin, et ma ei jõua enam seda orgiat vaadata. Kuskil kolka kultuurimajas saavad kokku 3 õde. 2 neist elavad maal vanemate lähedal, hoiavad neil silma peal ja on moraalseks toeks, füüsiliselt ja tegudega eriti ei toeta, kui nüüd see ise juubelipidustusteks sahmerdamine välja aidata. Kolmandal õel on jätkunud oidu minna pealinna elama, ta on seal edukas reklaamijuht või midagi sellist. Nagu õdede tüli käigus selgub, kui noorim õde küsib vanematelt õdedelt, kas te üldse teate, kellena ma töötan? Noh, kellena ma töötan. Siis kehitab keskmine õde õlgu ja ütleb, et sa töötad arvutitega. Vaheajaks olin aga muutnud oma arvamust ja arvasin siiski, et võiks asja lõpuni vaadata, äkki tuleb seal midagi põrutavat. Et tulevad välja perekonnasaladused ja suured kired.
Noh natuke kirglikum see teine vaatus küll oli, õed muudkui kaklesid ja onu läks päris hulluks, hakkas hoovis seisvat suurt kaske maha saagima, siis tahtis torti mootorsaega lahti lõigata, aga midagi põrutavat küll polnud, sellist intellektuaalsel tasemel huvitavat, et oleks saanud õhata, et vot seda küll aimata poleks osanud, kui huvitavalt kirjutatud ja tehtud draama. Selline saladus küll tuli välja, et noorim õde on rase, aga seda oli juba esimeses vaatuses aimata, kui ta rääkis moblaga, et ma pole neile veel öelnud ja siis tal oli vahepeal kuidagi imelik olla, nagu minestushood käisid peal. Pealegi onu küsis temalt, kui seda mobiilijuttu salaja pealt kuulas, et mis sul siis on, mida sa teistele öelnud pole, rase oled või?! Üldse käis seal kogu aeg mingi pealtkuulamine. Nagu kellelgi selleks võimalust oli, kas ta tuli ise nii ruumi, et teda ei märgatud, või ta oli juba enne ruumis ja sinna tulid uued inimesed ja enne ruumis üksi olnud inimesel õnnestus ennast kuhugi varjata, siis kohe kuulati mõnuga pealt.
Kõige sümpaatsema mulje jättis Vilma Luige mängitud keskmine õde Gunnila, kuigi ta oli oma olemuselt kuidagi ebastabiilne ja tegi kummalisi asju, näiteks sõitis Balile puhkama ja pihtis peale seda, et talle üldse ei meeldinud seal, ta oli kogu oma puhkuse oma toas nutnud, õdedele aga kiitles, et tal oli suurepärane reis. Aga muidu loomult tundus ta olevat kõige hoolivam. Tahtis ikka õdedega neljasilmavestlusi korraldada ja neid puudutada, kasvõi lohutavalt õlale patsutada, lihtsalt teised õed olid nii vihased mutid, et ei lasknud endale kedagi ligi ja muudkui karjusid üksteise peale. Siis toimub üks suurem trall, üks külapoiss, kelle isa ennast 5 aastat tagasi vist samuti sellesama õdede isa sünnipäeval maha laskis, üritab ennast ka maha lasta, onu tuiab endiselt kord elektrisae kord püssiga ringi, kõige vanem õde saab rabanduse ja sureb ära. Siis lepib noorim õde oma lapsepõlve sõbraga ära, nad isegi suudlevad ja lähevad kumbki oma teed. Meelis Rämmeldi mängitud lapsepõlvesõber, kes on kogu elu olnud sellesse tüdrukusse armunud, oli ikka tõeline nilbar, ma poleks sellise kõrval isegi istuda suutnud. Terje Pennie mängis ka üllatavalt hästi pesakonna vanemat õde, seda, kes ära suri. Selline küllalt sisutu maakate ühe tavapärase päeva kisadest saadetud olukirjeldus oli. Laval tõmbles kogu aeg mingi muusik, see häiris natuke. Kuidagi tobe ja tarbetu oli, mingit ilusat muusikat ta ka teha ei osanud, ainult taidles ja osales vahepeal tegevuses, aga sõnalist rolli tal muidugi polnud.
Olin sellele lavastusele hästi palju reklaami teinud ja läksin seda vaatama päris kõrgete ootustega, aga tegemist oli ikka igavese jamaga. Juba esimese vaatuse ajal tundsin, et ma ei jõua enam seda orgiat vaadata. Kuskil kolka kultuurimajas saavad kokku 3 õde. 2 neist elavad maal vanemate lähedal, hoiavad neil silma peal ja on moraalseks toeks, füüsiliselt ja tegudega eriti ei toeta, kui nüüd see ise juubelipidustusteks sahmerdamine välja aidata. Kolmandal õel on jätkunud oidu minna pealinna elama, ta on seal edukas reklaamijuht või midagi sellist. Nagu õdede tüli käigus selgub, kui noorim õde küsib vanematelt õdedelt, kas te üldse teate, kellena ma töötan? Noh, kellena ma töötan. Siis kehitab keskmine õde õlgu ja ütleb, et sa töötad arvutitega. Vaheajaks olin aga muutnud oma arvamust ja arvasin siiski, et võiks asja lõpuni vaadata, äkki tuleb seal midagi põrutavat. Et tulevad välja perekonnasaladused ja suured kired.
Noh natuke kirglikum see teine vaatus küll oli, õed muudkui kaklesid ja onu läks päris hulluks, hakkas hoovis seisvat suurt kaske maha saagima, siis tahtis torti mootorsaega lahti lõigata, aga midagi põrutavat küll polnud, sellist intellektuaalsel tasemel huvitavat, et oleks saanud õhata, et vot seda küll aimata poleks osanud, kui huvitavalt kirjutatud ja tehtud draama. Selline saladus küll tuli välja, et noorim õde on rase, aga seda oli juba esimeses vaatuses aimata, kui ta rääkis moblaga, et ma pole neile veel öelnud ja siis tal oli vahepeal kuidagi imelik olla, nagu minestushood käisid peal. Pealegi onu küsis temalt, kui seda mobiilijuttu salaja pealt kuulas, et mis sul siis on, mida sa teistele öelnud pole, rase oled või?! Üldse käis seal kogu aeg mingi pealtkuulamine. Nagu kellelgi selleks võimalust oli, kas ta tuli ise nii ruumi, et teda ei märgatud, või ta oli juba enne ruumis ja sinna tulid uued inimesed ja enne ruumis üksi olnud inimesel õnnestus ennast kuhugi varjata, siis kohe kuulati mõnuga pealt.
Kõige sümpaatsema mulje jättis Vilma Luige mängitud keskmine õde Gunnila, kuigi ta oli oma olemuselt kuidagi ebastabiilne ja tegi kummalisi asju, näiteks sõitis Balile puhkama ja pihtis peale seda, et talle üldse ei meeldinud seal, ta oli kogu oma puhkuse oma toas nutnud, õdedele aga kiitles, et tal oli suurepärane reis. Aga muidu loomult tundus ta olevat kõige hoolivam. Tahtis ikka õdedega neljasilmavestlusi korraldada ja neid puudutada, kasvõi lohutavalt õlale patsutada, lihtsalt teised õed olid nii vihased mutid, et ei lasknud endale kedagi ligi ja muudkui karjusid üksteise peale. Siis toimub üks suurem trall, üks külapoiss, kelle isa ennast 5 aastat tagasi vist samuti sellesama õdede isa sünnipäeval maha laskis, üritab ennast ka maha lasta, onu tuiab endiselt kord elektrisae kord püssiga ringi, kõige vanem õde saab rabanduse ja sureb ära. Siis lepib noorim õde oma lapsepõlve sõbraga ära, nad isegi suudlevad ja lähevad kumbki oma teed. Meelis Rämmeldi mängitud lapsepõlvesõber, kes on kogu elu olnud sellesse tüdrukusse armunud, oli ikka tõeline nilbar, ma poleks sellise kõrval isegi istuda suutnud. Terje Pennie mängis ka üllatavalt hästi pesakonna vanemat õde, seda, kes ära suri. Selline küllalt sisutu maakate ühe tavapärase päeva kisadest saadetud olukirjeldus oli. Laval tõmbles kogu aeg mingi muusik, see häiris natuke. Kuidagi tobe ja tarbetu oli, mingit ilusat muusikat ta ka teha ei osanud, ainult taidles ja osales vahepeal tegevuses, aga sõnalist rolli tal muidugi polnud.
Huntluts
Mati Unt „Huntluts“, lavastaja Ingo Normet, Vanemuine
Eks seda näidendit oli kunagi loetud, aga loetust polnud mitte midagi meeles. Hoopis rohkem oli meeles mingist „Täna õhta kell kuus viskame lutsu“ arvustusest, kus käis kogu aeg läbi „Mes sa käid“. See hakkas nüüd ka lavastuses eriti kõrva, kogu aeg küsiti teise käest jutu alustuseks, mes sa käid. Undi enda lavastuse kohta draamateatris oli meeles, et see oli mammutpikkusega, vist üle nelja tunni. Hea, et Normet oli nüüd teksti kärpinud ja see etendus ainult kolme tunni kanti kestis. Oli viiteid ka teistele Lutsu teostele, nagu „Soo“ ja „Kapsapea“, mis kõige rohkem silma-kõrva hakkasid.
Muidu käidi läbi kogu Lutsu Paunvere tsükkel, alustades „Kevadest“ ja lõpetades „Sügisega“. Eks see „Talve“ autorlus olegi kaheldav, „Talvest“ küll midagi tuttavat ette ei tulnud, isegi Kõivu „Talvest“ mitte. Lavaruum oli enamasti tühi, vahel harva täideti seda koolipinkide või muud harvade mööbliesemetega. Lava ääristasid suured eraldi asetsevad seinaplangud, heinavärvi kollased ja mingite kirjade-joonistega. Kõik oli tühi ja mälupiltidest koosnev, samas väga naljakas ja äratundmisrõõmu pakkuv. Kuigi ka see lühendatud versioon tundus natuke pikana, mõnedki stseenid olid liiga venitatud ja panid õlgu kehitama, et milleks seda veel vaja oli.
Näitlejatest hakkas silma, et noored ei olnud eriti oma annete kõrgusel, kõige küsitavam oli Robert Annuse Arnu lahendus, kes kogu aeg minu meelest aktsente valele kohale asetas. Küsilause oli tal rohkem hüüdlause moodi ja vastupidi. Seevastu vanad näitlejad olid tasemel, neil tuli hästi välja nii noorukite mängimine „Kevades“ kui ka küpsemas eas isikute kehastamine „Sügises“. Tegelased olid läbi näidendi kogu aeg ühed ja samad, nii mängis Hannes Kaljujärv väga hästi nii noorukist vallatut Kentucki lõvi kui ka vanemas eas asist taluperemeest Joosep Tootsi. Küsitav oli minu jaoks ka Ragne Pekarevi valimine Teeleks, mina oleks selles rollis hea meelega näiteks Merle Jäägerit näinud.
Eks seda näidendit oli kunagi loetud, aga loetust polnud mitte midagi meeles. Hoopis rohkem oli meeles mingist „Täna õhta kell kuus viskame lutsu“ arvustusest, kus käis kogu aeg läbi „Mes sa käid“. See hakkas nüüd ka lavastuses eriti kõrva, kogu aeg küsiti teise käest jutu alustuseks, mes sa käid. Undi enda lavastuse kohta draamateatris oli meeles, et see oli mammutpikkusega, vist üle nelja tunni. Hea, et Normet oli nüüd teksti kärpinud ja see etendus ainult kolme tunni kanti kestis. Oli viiteid ka teistele Lutsu teostele, nagu „Soo“ ja „Kapsapea“, mis kõige rohkem silma-kõrva hakkasid.
Muidu käidi läbi kogu Lutsu Paunvere tsükkel, alustades „Kevadest“ ja lõpetades „Sügisega“. Eks see „Talve“ autorlus olegi kaheldav, „Talvest“ küll midagi tuttavat ette ei tulnud, isegi Kõivu „Talvest“ mitte. Lavaruum oli enamasti tühi, vahel harva täideti seda koolipinkide või muud harvade mööbliesemetega. Lava ääristasid suured eraldi asetsevad seinaplangud, heinavärvi kollased ja mingite kirjade-joonistega. Kõik oli tühi ja mälupiltidest koosnev, samas väga naljakas ja äratundmisrõõmu pakkuv. Kuigi ka see lühendatud versioon tundus natuke pikana, mõnedki stseenid olid liiga venitatud ja panid õlgu kehitama, et milleks seda veel vaja oli.
Näitlejatest hakkas silma, et noored ei olnud eriti oma annete kõrgusel, kõige küsitavam oli Robert Annuse Arnu lahendus, kes kogu aeg minu meelest aktsente valele kohale asetas. Küsilause oli tal rohkem hüüdlause moodi ja vastupidi. Seevastu vanad näitlejad olid tasemel, neil tuli hästi välja nii noorukite mängimine „Kevades“ kui ka küpsemas eas isikute kehastamine „Sügises“. Tegelased olid läbi näidendi kogu aeg ühed ja samad, nii mängis Hannes Kaljujärv väga hästi nii noorukist vallatut Kentucki lõvi kui ka vanemas eas asist taluperemeest Joosep Tootsi. Küsitav oli minu jaoks ka Ragne Pekarevi valimine Teeleks, mina oleks selles rollis hea meelega näiteks Merle Jäägerit näinud.
Hind (Kuressaare)
Arthur Miller „Hind“, lavastaja Heiti Pakk, Kuressaare Linnateater
Väga hea draama ja väga hea lavastus. Ma kohe uskusin sellesse lavastusse, et see ei saa halb olla, ikkagi väga hea materjal, huvitav näitlejate koosseis, ega siis ei saa olla nii, et väiketeater selle kõik ära solkida suudab. Ja ei suutnudki. Hoopis kogus omale plusspunkte sellega, et tuli meelde, et neil on ju varemgi õnnestumisi olnud, näiteks „Tapatöö jumal“. Nad võiksidki rohkem rõhku tasemele panna, mitte lasta võhma välja igasuguse haltuuraga, et raisatakse raha ära ja tuuakse puntki saamiseks midagi välja, vaid koguvad raha, koguvad jõudu, kutsuvad head külalised mängima ja teevad midagi sellist, nagu nüüd „Hind“ on. Nägin Milleri „Hinda“ kolmandat korda, nii et see on üks väheseid draamasid, mille kõik lavastused Eestis mul nähtud on. Kõige eredamalt on meeles muidugi mitu korda telelvastusena nähtud Vanemuise „Hind“, millest eriti eredalt on meelde jäänud Heiki Haravee juudikaupmees. Veel on meeles, et seal mängisid Ao Peep ja Kersti Neem, keda Kersti Neem mängis, selles kahtlust polnud, aga seda küll ei mäletanud, kumba venda mängis Ao Peep ja kes mängis siis teist venda. Samuti on Rakvere Teatri „Hinnast“ meeles, et seal mängis kindlasti Velvo Väli, aga kumba venda ta mängis, seda ei mäletanud. Nagu oli meeles, et Solomoni võis mängida Volli Käro, aga päris kindel selles polnud, ei viitsinud vanu kavalehti ka otsima hakata, et kõiges selles veenduda.
Draama on huvitavalt üles ehitatud, õiglus kõigub seinast seina. Alguses luuakse mulje, et Victor on hea poeg ja Walter on halb poeg, põgenes kodust, kui seal tema abi kõige rohkem vajati ja jättis abitu isa ainult Victori õlgadele. Siis aga pöördub kõik ümber, tuleb välja, et isa ei olnudki nii abitu, ta oli täiesti töövõimeline, lihtsalt oli majanduskriis, isa laostus ja ei suutnud oma uhkuses tööle minna. Edasi hakkas isa ära kasutama Victorit, kes ustava pojana tema kõrvale jäi. Victor käis tänavalt toidujäänuseid korjamas, samal ajal kui isa istus 4000 dollari otsas. Kui Victor seda kuuleb, on ta äärmiselt pettunud. Ta on maha maganud kogu oma elu. Selle asemel, et visata tujukale isale, keda ta ise abituks pidas, käega ja minna edasi õppima, nagu tegi Walter, oli Victor kogu aeg isa kõrval ja temast sai lihtne politseinik. Walter on aga edukas arst, tal oli mitu haiglat ja oli vanadekodu, nüüd peab ta mingit muud tulusat meditsiiniga seotud ametit.
Vennad saavad kokku isa vanas uberikus, mis on täis mööblit, mille Victor kavatseb nüüd maha müüa. Ausa mehena tahab ta muidugi poole saadud tulust Walterile anda, kes seda raha üldse ei vaja, aga Victori jaoks on see rohkem nagu žest, et ikkagi tuleb pooleks teha, pool sellest kõigest on ju Walteri oma. Vennad kohtuvad üle 16 aasta ja saavad lõpuks ennast tühjaks rääkida. Kuigi tõeliselt tühjaks räägib ennast ikkagi ainult Walter, ta avab mitmel korral pimeda Victori silmad ja lööb vennal pinna jalge alt. Kuigi tekstiliselt on Victoril isegi suurem osa, on siiski pöördelised tekstilõigud Walteri kanda. Riho Kütsar Victorina oli ikkagi nii hea, et oleks tahtnud peale paari tema eriti tulist pikemat tekstilõiku suisa aplodeerida. Selline tuline mees, kes arvab, et ta on märter, et ainult tema on kannatanud, on ennast perekonna nimel ohverdanud, kuni siis julma tõde kuuleb, et see ainus inimene, kelle nimel ta ennast ohverdas, isa, tõmbas teda ennast haneks ja lihtsalt hoidis truud poega egoistlikult enda juures, et mitte täiesti üksi jääda. Väga hea oli Walteri väljend nende perekonna kohta, et siin puudus austamine ja armastus: „Kui ema sulle oma armastust pakkus ja sind hellitada tahtis, siis jooksid sina minema, kui isa vajas ema tuge, hakkas ema oksendama...“
Üllatuse pakkus profinäitlejate seltskonnas esinenud Walterit kehastav Aarne Mägi, mõjus täitsa usutavana ja eriti pani imetlema tema diktsioon, täiesti selge ja puhas hääldus, mida isegi mõnel lavaka lõpetanud näitlejal ei ole. Elina Reinold Victori naise Estherina oli õrn ja habras, kuid samas oma tõe eest seisev naine. Tal oli lõug kogu aeg nõudlikult püsti, nii siis, kui Victor oli nõus mannetu ja maitsetu mööbli liiga väikese hinna eest maha müüma, kui ka siis, kui Victor lapselikust jonnist keeldus vennale vennakätt ulatamast, et Walteriga ära leppida. Walter tegi kogu aeg mitu sammu, aga Victor talle vastu astuda ei tahtnud. Kuigi see vendade leppimine oli Estheri jaoks ka rohkem materiaalne küsimus, pakkus ju Walter välja suurepärase võimaluse, kuidas vanamööbli kuhja eest korralikku raha teenida. Kohale tulnud mööbli kokkuostja pakkus kogu kraami eest ainult 1100 dollarit, aga Walteril oli plaan, kuidas selle mööbli eest 6000 dollarit saaks. Victor valib Estheri suureks pahameeleks siiski selle variandi, et müüb mööbli Solomonile.
Täiesti üllatav oli Guido Kanguri Gregory Solomoni lahendus. Lõbus ja krutskeid täis rauk, kes tuleb Victori mööblit ära ostma. Peaks olema 89-aastane, näeb ka selline välja, aga ikkagi liiga elav. Kuigi hingeldab, kui kohale jõuab ja vajab vahepeal hingetõmbepausi, kui ta jalust eest teise tuppa puhkama saadetakse. Aga tal on kogu aeg mingeid ettepanekuid, tal on vaja kogu aeg kaubelda, ta ei suuda kuidagi pakkumist teha, tahab osta, aga maksta ei taha. Kangur mängis ikka tõeliselt hästi, oli liikuv ja vitaalne, jäi huvitavatesse poosidesse seima, kui vennad üle 16 aasta kohtuvad, siis seisab ta selle kohtumise tunnistajana vendade vahel ja vaatab neid rõõmsalt armastava isa pilguga. Kuni siis vennad kohmetuvad, et nende kohtumist tunnistab keegi täiesti võõras ja ka Solomon oma õndsast tardumusest ärkab. Lõpus minu meelest Solomon suri, aga selles variandis Kangur tantsis. Ostis mööbli ära, jäi oma mööbliga üksi, hakkas esemetele katteid peale tõmbama, pani grammofoni mängima ja kukkus tantsima. Vanustest rääkides oli natuke kummaline veel see, et teksti järgi pidid vennad Walter ja Victor üle 50-aastased mehed olema, aga mängus seda kahjuks välja ei paistnud, mängiti ikka sellises vanuses mehi, nagu nad tegelikult on, nii kõvasti 10 aastat nooremad.
Väga hea draama ja väga hea lavastus. Ma kohe uskusin sellesse lavastusse, et see ei saa halb olla, ikkagi väga hea materjal, huvitav näitlejate koosseis, ega siis ei saa olla nii, et väiketeater selle kõik ära solkida suudab. Ja ei suutnudki. Hoopis kogus omale plusspunkte sellega, et tuli meelde, et neil on ju varemgi õnnestumisi olnud, näiteks „Tapatöö jumal“. Nad võiksidki rohkem rõhku tasemele panna, mitte lasta võhma välja igasuguse haltuuraga, et raisatakse raha ära ja tuuakse puntki saamiseks midagi välja, vaid koguvad raha, koguvad jõudu, kutsuvad head külalised mängima ja teevad midagi sellist, nagu nüüd „Hind“ on. Nägin Milleri „Hinda“ kolmandat korda, nii et see on üks väheseid draamasid, mille kõik lavastused Eestis mul nähtud on. Kõige eredamalt on meeles muidugi mitu korda telelvastusena nähtud Vanemuise „Hind“, millest eriti eredalt on meelde jäänud Heiki Haravee juudikaupmees. Veel on meeles, et seal mängisid Ao Peep ja Kersti Neem, keda Kersti Neem mängis, selles kahtlust polnud, aga seda küll ei mäletanud, kumba venda mängis Ao Peep ja kes mängis siis teist venda. Samuti on Rakvere Teatri „Hinnast“ meeles, et seal mängis kindlasti Velvo Väli, aga kumba venda ta mängis, seda ei mäletanud. Nagu oli meeles, et Solomoni võis mängida Volli Käro, aga päris kindel selles polnud, ei viitsinud vanu kavalehti ka otsima hakata, et kõiges selles veenduda.
Draama on huvitavalt üles ehitatud, õiglus kõigub seinast seina. Alguses luuakse mulje, et Victor on hea poeg ja Walter on halb poeg, põgenes kodust, kui seal tema abi kõige rohkem vajati ja jättis abitu isa ainult Victori õlgadele. Siis aga pöördub kõik ümber, tuleb välja, et isa ei olnudki nii abitu, ta oli täiesti töövõimeline, lihtsalt oli majanduskriis, isa laostus ja ei suutnud oma uhkuses tööle minna. Edasi hakkas isa ära kasutama Victorit, kes ustava pojana tema kõrvale jäi. Victor käis tänavalt toidujäänuseid korjamas, samal ajal kui isa istus 4000 dollari otsas. Kui Victor seda kuuleb, on ta äärmiselt pettunud. Ta on maha maganud kogu oma elu. Selle asemel, et visata tujukale isale, keda ta ise abituks pidas, käega ja minna edasi õppima, nagu tegi Walter, oli Victor kogu aeg isa kõrval ja temast sai lihtne politseinik. Walter on aga edukas arst, tal oli mitu haiglat ja oli vanadekodu, nüüd peab ta mingit muud tulusat meditsiiniga seotud ametit.
Vennad saavad kokku isa vanas uberikus, mis on täis mööblit, mille Victor kavatseb nüüd maha müüa. Ausa mehena tahab ta muidugi poole saadud tulust Walterile anda, kes seda raha üldse ei vaja, aga Victori jaoks on see rohkem nagu žest, et ikkagi tuleb pooleks teha, pool sellest kõigest on ju Walteri oma. Vennad kohtuvad üle 16 aasta ja saavad lõpuks ennast tühjaks rääkida. Kuigi tõeliselt tühjaks räägib ennast ikkagi ainult Walter, ta avab mitmel korral pimeda Victori silmad ja lööb vennal pinna jalge alt. Kuigi tekstiliselt on Victoril isegi suurem osa, on siiski pöördelised tekstilõigud Walteri kanda. Riho Kütsar Victorina oli ikkagi nii hea, et oleks tahtnud peale paari tema eriti tulist pikemat tekstilõiku suisa aplodeerida. Selline tuline mees, kes arvab, et ta on märter, et ainult tema on kannatanud, on ennast perekonna nimel ohverdanud, kuni siis julma tõde kuuleb, et see ainus inimene, kelle nimel ta ennast ohverdas, isa, tõmbas teda ennast haneks ja lihtsalt hoidis truud poega egoistlikult enda juures, et mitte täiesti üksi jääda. Väga hea oli Walteri väljend nende perekonna kohta, et siin puudus austamine ja armastus: „Kui ema sulle oma armastust pakkus ja sind hellitada tahtis, siis jooksid sina minema, kui isa vajas ema tuge, hakkas ema oksendama...“
Üllatuse pakkus profinäitlejate seltskonnas esinenud Walterit kehastav Aarne Mägi, mõjus täitsa usutavana ja eriti pani imetlema tema diktsioon, täiesti selge ja puhas hääldus, mida isegi mõnel lavaka lõpetanud näitlejal ei ole. Elina Reinold Victori naise Estherina oli õrn ja habras, kuid samas oma tõe eest seisev naine. Tal oli lõug kogu aeg nõudlikult püsti, nii siis, kui Victor oli nõus mannetu ja maitsetu mööbli liiga väikese hinna eest maha müüma, kui ka siis, kui Victor lapselikust jonnist keeldus vennale vennakätt ulatamast, et Walteriga ära leppida. Walter tegi kogu aeg mitu sammu, aga Victor talle vastu astuda ei tahtnud. Kuigi see vendade leppimine oli Estheri jaoks ka rohkem materiaalne küsimus, pakkus ju Walter välja suurepärase võimaluse, kuidas vanamööbli kuhja eest korralikku raha teenida. Kohale tulnud mööbli kokkuostja pakkus kogu kraami eest ainult 1100 dollarit, aga Walteril oli plaan, kuidas selle mööbli eest 6000 dollarit saaks. Victor valib Estheri suureks pahameeleks siiski selle variandi, et müüb mööbli Solomonile.
Täiesti üllatav oli Guido Kanguri Gregory Solomoni lahendus. Lõbus ja krutskeid täis rauk, kes tuleb Victori mööblit ära ostma. Peaks olema 89-aastane, näeb ka selline välja, aga ikkagi liiga elav. Kuigi hingeldab, kui kohale jõuab ja vajab vahepeal hingetõmbepausi, kui ta jalust eest teise tuppa puhkama saadetakse. Aga tal on kogu aeg mingeid ettepanekuid, tal on vaja kogu aeg kaubelda, ta ei suuda kuidagi pakkumist teha, tahab osta, aga maksta ei taha. Kangur mängis ikka tõeliselt hästi, oli liikuv ja vitaalne, jäi huvitavatesse poosidesse seima, kui vennad üle 16 aasta kohtuvad, siis seisab ta selle kohtumise tunnistajana vendade vahel ja vaatab neid rõõmsalt armastava isa pilguga. Kuni siis vennad kohmetuvad, et nende kohtumist tunnistab keegi täiesti võõras ja ka Solomon oma õndsast tardumusest ärkab. Lõpus minu meelest Solomon suri, aga selles variandis Kangur tantsis. Ostis mööbli ära, jäi oma mööbliga üksi, hakkas esemetele katteid peale tõmbama, pani grammofoni mängima ja kukkus tantsima. Vanustest rääkides oli natuke kummaline veel see, et teksti järgi pidid vennad Walter ja Victor üle 50-aastased mehed olema, aga mängus seda kahjuks välja ei paistnud, mängiti ikka sellises vanuses mehi, nagu nad tegelikult on, nii kõvasti 10 aastat nooremad.
Haldjakuninganna
Henry Purcell „Haldjakuninganna“, lavastaja Saša Pepeljajev, Vanemuine
Ikka tõeline kiiksuga asi oli. Barokkooper, aga välja ei näinud üldse nagu ooper. Ilmselt tõetruud barokiajastu ooperit vaadata olekski olnud liiga igav, aga Pepeljajevi lahenduses oli see vägagi huvitav. Koguni nii huvitav, et ei jõudnud kõike jälgida, mis laval toimub. Kogu aeg askeldasid ringi 4 näitlejat, kes kujutasid muusikaproduktsiooni töötajat. Nad koostasid ja tekitasid erinevaid konstruktsioone, isegi, kui nende tegutsemist kogu aeg jälgida, jäi mõnikord ikkagi arusaamatuks, kust või kuidas mingi detail ilmus. Aga kui näitlejate askeldamiselt pilk ära pöörata ja jälgida muud tegevust, lauljaid või samuti peaaegu pidevalt laval toimetavat siniseks värvitud jumaluse välimusega India poissi Tanel Jonase esituses, siis jäi jälle märkamata, kuidas mingi konstruktsoon tekitati ja siis võis ahhetades imestada, et kust nad sellise asja nüüd lavale välja võlusid. Hakkasin mõtlema, kas kõik see tehnika ja konstruktsioonid on tõesti Pepeljajevi enda välja mõeldud ja teostatud, see on ikka väga imepärane, milline fantaasia ja tehniline taip tal on, kui selliseid asju suudab välja mõelda.
Laulmise ja muusika koha pealt jäi asi kahjuks natuke kahvatuks. Ei ole ju Sadamateater mõeldud ka ooperi esitamiseks, erilist kõlakoda ja akustikat seal ei ole, nii et lauljate hääled kadusid kuhugi auku. Häiris ka see, et mõned lauljad, näiteks Maria Kallaste, jälgisid kramplikult dirigenti, selleks pea lava paremas servas teise korruse tasapinnal asuva orkestri ja dirigendi poole pöörates. Kui vaheaeg algas, siis sain aru ka sellest, miks mõned lauljad otse publikusse vaatasid, publiku selja taga oli ekraan, kust sai samuti dirigenti jälgida. Tahaks ikka sellist rohkem loomingulist lähenemist, et laulja pilk vastab sellele, mida ta laulab, rändab ringi või püsib partneril, mitte ei otsi kramplikult toetust dirigendilt, viies nii ka publiku tähelepanu selles suunas, kuhu laulja vaatab, lavalt täiesti eemale.
Mängiti maha täitsa toredaid stseene „Haldjakuninganna“ aluseks olevast Shakespeare'i näidendist „Suveöö unenägu“, seda tegi näitlejate nelik väga hästi, muude toimetuste kõrvalt, kuigi seda, nagu kõike muudki jälgides, oli taas raske jälgida ja ennast kursis hoida, kes parajasti kes on. Ja loo süžeed hästi teadmata võis olla päris raske ennast kogu aeg kursis hoida, kes parajasti kellesse armunud on. Kui veel Pucki ja Robinit ühes isikus kehastav Janek Savoliainen ka juurde arvata, kes India poisi käsul noortele armunutele kogu aeg võlumahla silma valab, nii et magaja ärgates armub sellesse, kes esimesena tema pilgu alla satub, siis tekkis ikka tõeline segapuder. Naljakas oli veel see, et kahe armunud paari asemel, kes Shakespeare'i mõtte järgi peaksid olema loomulikult 2 meest ja 2 naist, olid selles lavastuses 3 meest ja 1 naine, kellest 1 mees mängis naist. Nii et lugu mittetundvale vaatajale veel üks segadusse ajav faktor, mis siis, et meesnäitlejal oli vahepeal kleit seljas, ta avaldas armastust ikkagi teisele mehele.
Lauljad olid nagu mehhaanilised nukud. Neid toodi kohale erinevatel kandevahenditel. Nagu kolimisfirmade või poodide kasutuses olevad ratastel alused, millega suuremaid kaste ringi tiritakse, nii sõidutati kohale mitu lauljannat. Osad toodi kohale kavalamate konstruktsioonide peal või asetati nad sinna hiljem. Kõige raskem oli ilmselt Atlan Karbil, kes pidi laulma da Vinci proportsionaalse inimese rõngast meenutavasse rõngasse paigutatuna, kui seda rõngast kogu aaria jooksul ringi keerutati. Keerutamine käis küll aeglases tempos, aga ikkagi väga ebamugav positsioon laulmiseks. Pirjo Püvi oli ühe aaria ajal samas rõngas lamavas asendis, siis liigutati rõngast ainult kiigutamise tasemel, mitte üle võlli. Laulu juurde oli loodud veel huvitavaid kompositsioone, näiteks tõi näitelja Maarja Mitt kohale mingeid asjakesi, mille andis Pirjo Püvile, kes need asjakesed rõnga küljes olevasse korvi viskas, selleks pidi rõngas asuma sellises positsioonis, et korv oleks „püüdmise“ asendis, pärast, kui rõngas teise nurga alla pöörati, kukkusid asjakesed sealt välja ja keegi meesnäitlejatest, kas Markus Luik või Robert Annus, püüdis need teise anumasse kinni ja andis jälle Maarja Mitile edasi, et see asjakese uuesti Pirjo Püvile ulataks ja ring korduda saaks. Selliseid korduva tegevusega mitmekülgseid toiminguid oli hästi palju. Ja kui neid vaatama jääda, siis võis maha magada mõnes lava teises nurgas toimuva, kui keegi teine valmistas ette mõnda huvitavat detaili, mida järgmises stseenis kasutama hakati.
Veel oli väga naljakas üks Mati Turi aaria ajal toimunud ämblikustseen. Laulja istub toolil, tema ees on pappkast, mille peal mänguämblik. Laulja käes on pult, millega ämblikut juhtida ja hüppama panna. Ämblik hüppab, laulja laulab, aga järsku hakkab see ämblik talle närvidele käima. Keegi annab Turile kätte kaika, millega Turi ämblikku peksma hakkab. Lajatab ikka päris tõsiseid lööke, samas teise käega ämblikku hüppamise juhtimist jätkates. Ja siis laulab oma aaria naeruga võideldes lõpuni. Aariate puhul oli üldse väga palju kasutatud omapärast katkestamise meetodit. Näiteks lauldi suurem osa aariast ära, aga mingil hetkel hakati tegema arusaamatuid häälitsusi. Isegi mitte päris arusaamatuid, vaid laulvaid häälitsusi, kas ohkamist või ohkimist või naermist, mis oli meloodiliselt mõtestatud, liikudes mingite intervallidega üles või alla. Aga samas meloodiat selles kõlas enam polnud. Sellega aaria lõpetati ja laulja toimetati lavalt minema.
Meeslauljate kostüümidega oli kõik lihtne, need olid stiliseeritud Batmani kostüümid – hõbedased trikood koos keepidega. Näitlejad olid riietatud kaasaegsetesse tavalistesse riietesse. Naislauljatel olid aga seljas tõelised kompotid. Samuti peas, enamasti olid naislauljatel peas suuri lokirulle meenutavad moodustised, mis jätsid mulje klassitsistlikust parukasoengust. Karmen Puisi soenguks oli siil, nii et ta meenutas täielikult siili, okkad ja puha. Karmen Puis pandi ühe aaria ajal rippuma, nii et seda võis ka päris keeruline laulda olla. Muidu olid naistel seljas vist samasugused hõbedased trikood nagu meestelgi, ainult et neile oli veel igasuguseid lisasid juurde pandud, nii et trikoo kui selline jäi teisejärguliseks. Näitlejate toimetamise vahele mahtus veel vahva stseen, kui avati saaliboksis olev suur uks, mis viis otse välja, Maarja Mitt ning Robert Annus jooksid sealt välja, uks hakkas oma loomuliku surve tõttu iseenesest alla vajuma ja viimasel hetkel enne ukse täielikku sulgemist saavad majast väljas olevad näitlejad käe ukse vahele ning tulevad süütute nägudega majja-lavale taas sisse.
Mida rohkem lõpu poole, seda rohkem kaasaegseks kiskus. Muidu kogu etenduse vältel õrnalt laval hõljelnud haldjad hakkavad järsku svingima ja finaaliks tantsivad kostüümid, parukad ning värvitud naha seljast heitnud Tanel Jonas ning Pirjo Püvi tõelise rock'n'rolli soolo, koos naise taevastesse kõrgustesse lennutamise ning üle selja heitmisega. Enne finaali oli veel suur pidustuse stseen, kus korgi lakkelennutamisega avati šampus, kõigile osatäitjatele valatakse jooki ning moodustatakse ülisuur, kogu lava kattev liikuv-liigutatav konstruktsioon. Selles stseenis oli juba tõesti nii palju jälgida, et kõik käis silme eest läbi nagu üks suur virr-varr. Nagu ma jäin kedagi pikemalt silmitsema ja siis pilgu mujale pöörasin, siis tabasin end ootamatult ehmatuses, et oot, kust tema nüüd sinna sai. Nii vaatasin hämmeldunult, et mingil ajal libises üle esiplaani kõrge puki otsa istuma pandud või roninud Maarja Mitt, kellele kuningas šampust valas. Tsirkust sai täie raha eest. Etendus oli väga pikk, 3,5 tundi, aga see aeg möödus küllalt märkamatult, kuigi seda tajusin küll, et vaheaeg oli väga pikk. Ja teises vaatuses hakkas mingil ajal natuke tüütama ka, et midagi asjalikku võiks juba toimuda või üldse ära lõpetada, kuigi see tunne läks õnneks kiiresti üle ja olin jälle lummatud kõigest sellest, mis toimus ja mis minu tähelepanu köitis. Kuigi andsin endale aru, et see, mis mulle silma jäi, oli üks väga väike osa kõigest sellest, mida Pepeljajev selle lavastusega vaatamiseks pakkus.
Ikka tõeline kiiksuga asi oli. Barokkooper, aga välja ei näinud üldse nagu ooper. Ilmselt tõetruud barokiajastu ooperit vaadata olekski olnud liiga igav, aga Pepeljajevi lahenduses oli see vägagi huvitav. Koguni nii huvitav, et ei jõudnud kõike jälgida, mis laval toimub. Kogu aeg askeldasid ringi 4 näitlejat, kes kujutasid muusikaproduktsiooni töötajat. Nad koostasid ja tekitasid erinevaid konstruktsioone, isegi, kui nende tegutsemist kogu aeg jälgida, jäi mõnikord ikkagi arusaamatuks, kust või kuidas mingi detail ilmus. Aga kui näitlejate askeldamiselt pilk ära pöörata ja jälgida muud tegevust, lauljaid või samuti peaaegu pidevalt laval toimetavat siniseks värvitud jumaluse välimusega India poissi Tanel Jonase esituses, siis jäi jälle märkamata, kuidas mingi konstruktsoon tekitati ja siis võis ahhetades imestada, et kust nad sellise asja nüüd lavale välja võlusid. Hakkasin mõtlema, kas kõik see tehnika ja konstruktsioonid on tõesti Pepeljajevi enda välja mõeldud ja teostatud, see on ikka väga imepärane, milline fantaasia ja tehniline taip tal on, kui selliseid asju suudab välja mõelda.
Laulmise ja muusika koha pealt jäi asi kahjuks natuke kahvatuks. Ei ole ju Sadamateater mõeldud ka ooperi esitamiseks, erilist kõlakoda ja akustikat seal ei ole, nii et lauljate hääled kadusid kuhugi auku. Häiris ka see, et mõned lauljad, näiteks Maria Kallaste, jälgisid kramplikult dirigenti, selleks pea lava paremas servas teise korruse tasapinnal asuva orkestri ja dirigendi poole pöörates. Kui vaheaeg algas, siis sain aru ka sellest, miks mõned lauljad otse publikusse vaatasid, publiku selja taga oli ekraan, kust sai samuti dirigenti jälgida. Tahaks ikka sellist rohkem loomingulist lähenemist, et laulja pilk vastab sellele, mida ta laulab, rändab ringi või püsib partneril, mitte ei otsi kramplikult toetust dirigendilt, viies nii ka publiku tähelepanu selles suunas, kuhu laulja vaatab, lavalt täiesti eemale.
Mängiti maha täitsa toredaid stseene „Haldjakuninganna“ aluseks olevast Shakespeare'i näidendist „Suveöö unenägu“, seda tegi näitlejate nelik väga hästi, muude toimetuste kõrvalt, kuigi seda, nagu kõike muudki jälgides, oli taas raske jälgida ja ennast kursis hoida, kes parajasti kes on. Ja loo süžeed hästi teadmata võis olla päris raske ennast kogu aeg kursis hoida, kes parajasti kellesse armunud on. Kui veel Pucki ja Robinit ühes isikus kehastav Janek Savoliainen ka juurde arvata, kes India poisi käsul noortele armunutele kogu aeg võlumahla silma valab, nii et magaja ärgates armub sellesse, kes esimesena tema pilgu alla satub, siis tekkis ikka tõeline segapuder. Naljakas oli veel see, et kahe armunud paari asemel, kes Shakespeare'i mõtte järgi peaksid olema loomulikult 2 meest ja 2 naist, olid selles lavastuses 3 meest ja 1 naine, kellest 1 mees mängis naist. Nii et lugu mittetundvale vaatajale veel üks segadusse ajav faktor, mis siis, et meesnäitlejal oli vahepeal kleit seljas, ta avaldas armastust ikkagi teisele mehele.
Lauljad olid nagu mehhaanilised nukud. Neid toodi kohale erinevatel kandevahenditel. Nagu kolimisfirmade või poodide kasutuses olevad ratastel alused, millega suuremaid kaste ringi tiritakse, nii sõidutati kohale mitu lauljannat. Osad toodi kohale kavalamate konstruktsioonide peal või asetati nad sinna hiljem. Kõige raskem oli ilmselt Atlan Karbil, kes pidi laulma da Vinci proportsionaalse inimese rõngast meenutavasse rõngasse paigutatuna, kui seda rõngast kogu aaria jooksul ringi keerutati. Keerutamine käis küll aeglases tempos, aga ikkagi väga ebamugav positsioon laulmiseks. Pirjo Püvi oli ühe aaria ajal samas rõngas lamavas asendis, siis liigutati rõngast ainult kiigutamise tasemel, mitte üle võlli. Laulu juurde oli loodud veel huvitavaid kompositsioone, näiteks tõi näitelja Maarja Mitt kohale mingeid asjakesi, mille andis Pirjo Püvile, kes need asjakesed rõnga küljes olevasse korvi viskas, selleks pidi rõngas asuma sellises positsioonis, et korv oleks „püüdmise“ asendis, pärast, kui rõngas teise nurga alla pöörati, kukkusid asjakesed sealt välja ja keegi meesnäitlejatest, kas Markus Luik või Robert Annus, püüdis need teise anumasse kinni ja andis jälle Maarja Mitile edasi, et see asjakese uuesti Pirjo Püvile ulataks ja ring korduda saaks. Selliseid korduva tegevusega mitmekülgseid toiminguid oli hästi palju. Ja kui neid vaatama jääda, siis võis maha magada mõnes lava teises nurgas toimuva, kui keegi teine valmistas ette mõnda huvitavat detaili, mida järgmises stseenis kasutama hakati.
Veel oli väga naljakas üks Mati Turi aaria ajal toimunud ämblikustseen. Laulja istub toolil, tema ees on pappkast, mille peal mänguämblik. Laulja käes on pult, millega ämblikut juhtida ja hüppama panna. Ämblik hüppab, laulja laulab, aga järsku hakkab see ämblik talle närvidele käima. Keegi annab Turile kätte kaika, millega Turi ämblikku peksma hakkab. Lajatab ikka päris tõsiseid lööke, samas teise käega ämblikku hüppamise juhtimist jätkates. Ja siis laulab oma aaria naeruga võideldes lõpuni. Aariate puhul oli üldse väga palju kasutatud omapärast katkestamise meetodit. Näiteks lauldi suurem osa aariast ära, aga mingil hetkel hakati tegema arusaamatuid häälitsusi. Isegi mitte päris arusaamatuid, vaid laulvaid häälitsusi, kas ohkamist või ohkimist või naermist, mis oli meloodiliselt mõtestatud, liikudes mingite intervallidega üles või alla. Aga samas meloodiat selles kõlas enam polnud. Sellega aaria lõpetati ja laulja toimetati lavalt minema.
Meeslauljate kostüümidega oli kõik lihtne, need olid stiliseeritud Batmani kostüümid – hõbedased trikood koos keepidega. Näitlejad olid riietatud kaasaegsetesse tavalistesse riietesse. Naislauljatel olid aga seljas tõelised kompotid. Samuti peas, enamasti olid naislauljatel peas suuri lokirulle meenutavad moodustised, mis jätsid mulje klassitsistlikust parukasoengust. Karmen Puisi soenguks oli siil, nii et ta meenutas täielikult siili, okkad ja puha. Karmen Puis pandi ühe aaria ajal rippuma, nii et seda võis ka päris keeruline laulda olla. Muidu olid naistel seljas vist samasugused hõbedased trikood nagu meestelgi, ainult et neile oli veel igasuguseid lisasid juurde pandud, nii et trikoo kui selline jäi teisejärguliseks. Näitlejate toimetamise vahele mahtus veel vahva stseen, kui avati saaliboksis olev suur uks, mis viis otse välja, Maarja Mitt ning Robert Annus jooksid sealt välja, uks hakkas oma loomuliku surve tõttu iseenesest alla vajuma ja viimasel hetkel enne ukse täielikku sulgemist saavad majast väljas olevad näitlejad käe ukse vahele ning tulevad süütute nägudega majja-lavale taas sisse.
Mida rohkem lõpu poole, seda rohkem kaasaegseks kiskus. Muidu kogu etenduse vältel õrnalt laval hõljelnud haldjad hakkavad järsku svingima ja finaaliks tantsivad kostüümid, parukad ning värvitud naha seljast heitnud Tanel Jonas ning Pirjo Püvi tõelise rock'n'rolli soolo, koos naise taevastesse kõrgustesse lennutamise ning üle selja heitmisega. Enne finaali oli veel suur pidustuse stseen, kus korgi lakkelennutamisega avati šampus, kõigile osatäitjatele valatakse jooki ning moodustatakse ülisuur, kogu lava kattev liikuv-liigutatav konstruktsioon. Selles stseenis oli juba tõesti nii palju jälgida, et kõik käis silme eest läbi nagu üks suur virr-varr. Nagu ma jäin kedagi pikemalt silmitsema ja siis pilgu mujale pöörasin, siis tabasin end ootamatult ehmatuses, et oot, kust tema nüüd sinna sai. Nii vaatasin hämmeldunult, et mingil ajal libises üle esiplaani kõrge puki otsa istuma pandud või roninud Maarja Mitt, kellele kuningas šampust valas. Tsirkust sai täie raha eest. Etendus oli väga pikk, 3,5 tundi, aga see aeg möödus küllalt märkamatult, kuigi seda tajusin küll, et vaheaeg oli väga pikk. Ja teises vaatuses hakkas mingil ajal natuke tüütama ka, et midagi asjalikku võiks juba toimuda või üldse ära lõpetada, kuigi see tunne läks õnneks kiiresti üle ja olin jälle lummatud kõigest sellest, mis toimus ja mis minu tähelepanu köitis. Kuigi andsin endale aru, et see, mis mulle silma jäi, oli üks väga väike osa kõigest sellest, mida Pepeljajev selle lavastusega vaatamiseks pakkus.
Don Juan (Vanemuine)
Rein Pakk „Don Juan“, lavastajad Rein Pakk ja Ain Mäeots, Vanemuine
Selle põhjal, mis varem loetud-kuuldud-nähtud oli, arvasin, et tegemist on mingi erilise jamaga. Aga kõige hullem jama isegi polnud. Isegi mitte nii jama, et poleks kannatanud lõpuni ära vaadata. Idee iseenesest tundus huvitav – Casanova ja Don Juan saadetakse põrgust maa peale, meie aega. Sellega oleks saanud teha mida iganes, aga tehtud oli mingi jama. Kõik tegelased olid kuidagi pinnapealsed, tekstid äärmusest äärmusesse, kas liiga teaduslikud (nagu reklaam lubab, siis see ongi koolitus teatripileti hinnaga) või mitte midagi ütlevad. Nagu nendele lavastustele kohane, kus tegev Rein Pakk, oli ka siin kaasatud tema abikaasa kostüümikunstnikuna, ja tulemus polnud jälle just kõige parem. See oli muidugi märgiline, et Casanova oli riietatud musta ja Don Juan valgesse, aga oleks võinud ka muid huvitavaid lahendusi valida, teistel tegelastel oli ikka küllalt labased kostüümid seljas. Käidi igasugu imelikes kohtades, nagu tavaline korter, sisustusmess, turismitalu (see talu nägi pildi peal küll välja selline, et sellisesse kohta ei tahaks ükski endast lugu pidav turist minna), seksisõltlaste koolitus. Olid mingid naljad sellel teemal, kuidas seksitakse ja miks seda tehakse, aga mulle jäid need kaugeks ja arusaamatuks, nii et korralikult nalja ka ei saanud.
Selle põhjal, mis varem loetud-kuuldud-nähtud oli, arvasin, et tegemist on mingi erilise jamaga. Aga kõige hullem jama isegi polnud. Isegi mitte nii jama, et poleks kannatanud lõpuni ära vaadata. Idee iseenesest tundus huvitav – Casanova ja Don Juan saadetakse põrgust maa peale, meie aega. Sellega oleks saanud teha mida iganes, aga tehtud oli mingi jama. Kõik tegelased olid kuidagi pinnapealsed, tekstid äärmusest äärmusesse, kas liiga teaduslikud (nagu reklaam lubab, siis see ongi koolitus teatripileti hinnaga) või mitte midagi ütlevad. Nagu nendele lavastustele kohane, kus tegev Rein Pakk, oli ka siin kaasatud tema abikaasa kostüümikunstnikuna, ja tulemus polnud jälle just kõige parem. See oli muidugi märgiline, et Casanova oli riietatud musta ja Don Juan valgesse, aga oleks võinud ka muid huvitavaid lahendusi valida, teistel tegelastel oli ikka küllalt labased kostüümid seljas. Käidi igasugu imelikes kohtades, nagu tavaline korter, sisustusmess, turismitalu (see talu nägi pildi peal küll välja selline, et sellisesse kohta ei tahaks ükski endast lugu pidav turist minna), seksisõltlaste koolitus. Olid mingid naljad sellel teemal, kuidas seksitakse ja miks seda tehakse, aga mulle jäid need kaugeks ja arusaamatuks, nii et korralikult nalja ka ei saanud.
Subscribe to:
Posts (Atom)