Woody Allen „Jumal“, lavastaja Viktor Šamirov, Mossoveti nim.teater
Täielik jant. Kohe algusest peale oli igav. Aga lootsin ikkagi, et seal mingi sisu ka tuleb. Ei tulnud. Peaaegu 3 tundi niisama nüri lollitamise vahtimist. Noh selles mõttes tasus muidugi vahtimine ära, et Goša Kutsenko oli laval, sai tema pikka ja kõverat nina iga nurga alt vaadata. Ja seda saalis toimuvat janti oli ka päris naljakas jälgida. Kuidas üks „juhuslik“ pealtvaataja lavale tiriti. Goša esitas küsimuse, kas siin filosoofe ka on? On vähemalt 1 intelligentne inimene siin saalis? Selle peale hõikas üks neiu „jah“ ja Goša asus kohe temaga dialoogi. Ma arvasin ka päris alguses, et see on suvaline pealtvaataja, aga kui ta natuke rääkinud oli, siis tundus tema hääl ikkagi liiga koolitatud ja hästi kõlav tavalise pealtvaataja kohta. Teda oli üle saali kuulda, ta rääkis nagu ette teada teksti, nii et näitlejad oskasid reageerida. Goša tegi naisele kohe ettepaneku tahapanekuks, et lähme kuhugi sööma ja peale seda hakkame armastama. Publiku meelest oli kõik hästi naljakas, isegi see, kui Goša niisama näppu näitas, kõigil olid kohe kõhud kõveras. Tüdruk viidi lõpuks lavale ja ta sai Gošalt autogrammi ja ta võeti mängu. Kui tüdruk kõhklevalt veel saalis oli, et tema küll lavale ei lähe, hüüdsid need tädid, kes tema kõrval istusid, et mine, mine! Mis sa kardad!
Goša käis vahepeal publikuga suhtlemas, palus neilt abi või midagi sellist, tädid karjusid: Goša, me armastame teid! Ühe rea peale viskas Goša pikali. Tehti mingeid selliseid nalju, et Menšikov pole üldse naljakas, meie oleme. Menšikov pole üldse näitleja, pole pooltki seda, mis meie oleme! Sisu oli umbes selline, et autor ja näitleja arutavad, kuidas teha näidend, mis võidaks festivali. Räägiti Ateena festivalist, aga mina kuulsin mingi aeg „finski“ festivali, mõtlesin, et mis nad selle Soome kallal ilguvad. Siis lõpuks sain aru, et hoopis „afinski“ festivalist räägivad. Üks plaan oli selline, et on lihtsalt tühjus. Publik tuleb saali, istub kohtadele, uksed pannakse lukku, keegi välja ei saa. Peab istuma 10 tundi saalis ja näitlejaid vaatam. Näitlejad ei tee mitte midagi. Noh äärmisel juhul võib hakata vett valama, sellele annavad vaatajad ise mõtte, neile meeldib kõike mõtestada, isegi kui näitlejad pole sellele mingit mõtet andnud. Nii et ajab asja ära küll. Goša pakkus sellist varianti, et ta kisub ennast paljaks ja siis tõmbab (ei tea isegi kust) välja tiivad ja lendab üle saali.
Stiili poolest toimus midagi arusaamatut. Näidendil polnud niigi sisu, siis aeti kogu asi segasemaks veel sellega, et ei saanud ajastust ka aru. Nagu oleks pidanud olema kaasaeg, mida sai järeldada selle näitlejanna järgi, kes saalist lavale toodi. Ikkagi kaasaegselt riides. Ma vaatasin juba selle järgi, et tal olid jalas kingad ning kingade peale tõmmatud säärikud, et see küll tavaline teatrikülastaja pole, keegi ei tule teatrisse ja ei pane siin saabaste asemel kingi jalga ja ei tõmba siis veel säärikuid ka otsa. Sonjat mängival näitlejannal oli huvitav kleit, heegeldatud ja läbipaistev, mõnes kohas jäi mulje, et seal on vooder alla, aga mõnes kohas paistis läbi ja seda kohta, kus vooder lõppes, ei olnud näha. Tegelesin suurema osa ajast selle kleidi ja naise ideaalse figuuri jälgimisega. Legendi järgi pidi ta olema kehakultuuri teaduskonnast, nii et täitsa vastas sellele legendile.
Teistel näitlejatel oli aga seljas mingi stiilide segapuder. Autor ja näitleja olid riietatud antiiksetesse riietesse, samuti veel Valeri Jaremenko, kes väga vahvalt kuulususehullust põdevat näitlejat mängis. Ta oli välimuselt ja ka mängustiililt natuke Guido Kanguri moodi. Tema põhiline naerutamise number oli selline, et ta jooksis lavale, tegi mingeid piruette ja muid trikke ja jäi siis hingeldades, uhke ilme näol, aplausi ootama. See oli päris naljakas, kuigi hakkas lõpuks ära tüütama. Aleksandr Jatsko, kes eelmise Mossoveti gastrolli ajal hiilgavalt tsaar Ivani mängis, oli seekord Jumala rollis. Luges väga hästi Deržaavini „Oodi jumalale“. See oli ka näidendi üks talutavamaid osasid, kõik muu oli ikka liiga kapustnik. Siis oli keegi naabrinaine, kes kandis Ivani aegse Venemaa riideid ja töölised, kellel olid jalas kaasaegsed ehitusriided. Sellest ei saanud ka aru, kus kohas see näitemäng toimuma pidi, nagu räägiti sellest, et autor ja näitleja on autori pool kodus, et seal käivad naabrid ja nende lähikondsed, aga samas oli nagu teater ka, et kohe olid dekoratsioonid võtta. Välja toodi Trooja hobune, mis ära lõhuti ja mis Jaremenko esitatud näitleja nutma pani.
Sunday, January 30, 2011
John Gabriel Borkman
Henrik Ibsen „John Gabriel Brokman“, lavastaja Ingomar Vihmar, Eesti Draamateater
Päris hea lavastus, kaasajastatud ja lühendatud Ibsen. Toominga lavastus Vanemuises 1997 oli peaaegu 4 tundi pikk, siin saadi poole lühema ajaga hakkama, aga midagi olulist välja ei jäänud. John Gabriel oli Džon Gabriel, mitte Juun Gabriel, miks siis mitte juba Džon Geibriel? Endine pangadirektor, kes panga põhja lasi, istus oma kodus ja vaatas telekat. Teised toimetasid tema ümber. Lõpuks saadi John Gabriel nii kaugele, et ta oli valmis kätte maksma, aga jõudis ainult mäe tippu ronida ja seal ära surra. Naised peavad oma lahingut, keda neist John Gabriel ja tema poeg Erhard rohkem armastab. Lavakujundus oli minimalistlik, ainult üks suur tugitool ja tagaplaanil mõned toolid, külje peal ka. Suurem osa tagumisest seinast oli kaetud kiledega, mida hakati katki rebima, kui tegelased ennast kitsas ruumis tundma hakkasid. Väga hästi oli mängitud Tõnu Kargi vanahärra Foldal, see oli selline totult traagiline kuju, täielik äpu, kes ajas iga oma fraasiga naerma. Kõik need tema reaktsioonid ja mõttekäigud olid hästi naljakad. Tuli meelde ka sama osa esitanud Lembit Eelmäe, kes Kargi esitusele ligilähedalegi ei saanud, Eelmäel oli ikka see vastik talle omane lapsemeelsus omane, nii et said aru, et see inimene ongi hälvik, mitte et näitleja mängib hälvikut.
Päris hea lavastus, kaasajastatud ja lühendatud Ibsen. Toominga lavastus Vanemuises 1997 oli peaaegu 4 tundi pikk, siin saadi poole lühema ajaga hakkama, aga midagi olulist välja ei jäänud. John Gabriel oli Džon Gabriel, mitte Juun Gabriel, miks siis mitte juba Džon Geibriel? Endine pangadirektor, kes panga põhja lasi, istus oma kodus ja vaatas telekat. Teised toimetasid tema ümber. Lõpuks saadi John Gabriel nii kaugele, et ta oli valmis kätte maksma, aga jõudis ainult mäe tippu ronida ja seal ära surra. Naised peavad oma lahingut, keda neist John Gabriel ja tema poeg Erhard rohkem armastab. Lavakujundus oli minimalistlik, ainult üks suur tugitool ja tagaplaanil mõned toolid, külje peal ka. Suurem osa tagumisest seinast oli kaetud kiledega, mida hakati katki rebima, kui tegelased ennast kitsas ruumis tundma hakkasid. Väga hästi oli mängitud Tõnu Kargi vanahärra Foldal, see oli selline totult traagiline kuju, täielik äpu, kes ajas iga oma fraasiga naerma. Kõik need tema reaktsioonid ja mõttekäigud olid hästi naljakad. Tuli meelde ka sama osa esitanud Lembit Eelmäe, kes Kargi esitusele ligilähedalegi ei saanud, Eelmäel oli ikka see vastik talle omane lapsemeelsus omane, nii et said aru, et see inimene ongi hälvik, mitte et näitleja mängib hälvikut.
Jevgeni Onegin
Pjotr Tšaikovski „Jevgeni Onegin“, lavastaja Andrejs Žagars, Läti Rahvusooper
Žagars on vist Läti Rahvusooperi pealavastaja ja mul on sattunud nii, et kõik ooperid, mida ma Riias olen vaatamas käinud, nüüd siis ka külalisetendusena nähtud „Onegin“, on tema lavastatud. Väga leidlik ja ootamatute lahendustega lavastus oli. Tegevus oli toodud lähemale meie ajale, kuigi minu meelest mitte päris kaasaega. Kostüümid olid küll rohkem nii 30ndate stiilis, kuigi needki kaasaegsemaks stiliseeritud. Ja kostüüme võis vaatama jäädagi, väga hea töö kostüümikunstnikult. Eriti siis, kui laval oli koor, absoluutselt kõigil olid seljas erinavad ja huvitavad kostüümid pluss veel naljakad peakatted-kübarad. Kübarad olid kuidagi vormist väljas, mingi omapärase naljaka nipiga. Näiteks kandsid 2 meest peas omavahel ühendatud kahte suurt silinderkaabut. Siis oli veel naistekübaraid, mille peal oli kujutatud loomaskulptuure või sellise kujuga kübaraid, mis olid kas hästi suurelt laiad või liiga ette poole kaldu. Maitsetud need kostüümid kindlasti polnud.
Koor oli riietatud huvitavamalt kui solistid. Võib olla oli tegemist sellise nipiga, et solistidele midagi lihtsamat selga panna, et publik liialt nende kostüümide vaatamisse ei süveneks, vaid rohkem ikka laulmise kuulamise ja loo jälgimisega tegeleks. I vaatus, mis peaks toimuma Larinite aias, oli siin toodud suure palee buduaari. Keset lava oli kogu lava kattev suur voodi, selle peal hästi suured padjad ja tekid.Larinite tüdrukud surfafad internetis, ema ja parteisekretäri moodi riietatud amm tegelevad ema riietamisega. Ema osa laulis hästi korpulentne lauljanna, nii et seda oli naljakas vaadata, kuidas selline suur inimene ennast riietab ja tõeliseks suurilmadaamiks peab, endal rasvad igast kohast rippumas. Kandis põlvedeni seelikut, nii et sai päris üksikasjalikult paksu inimese jalga vaadata. Külarahva asemel tulevad Larinite juurde paremini riietatud inimesed, kes proua Larinat ikkagi oma barõšnjaks nimetavad. Toovad uhkeid kingitusi, näiteks proua Larina maalitud portree. Voodist saab kohe suur laud, mis on ehitud vene rättidest kokkuõmmeldud linikutega. Saabuvad Lenski ja Onegin, Tatjana armub silmapilkselt.
II vaatuses on voodist saanud taas voodi. Tatjanal ei tule und, ta pihib ammele, et on armunud ja palub rääkida sellest, kuidas siis oli, kui amm veel noor oli, kuidas kaugetel aegadel armastati. Niipalju, kui ma lätlaste küllalt halvas vene keeles lauldud tekstist aru sain, kuigi see tekst oli esitatud ikkagi paremini kui eestlaste lauldud vene keel, pandi amm juba 13-aastaselt mehele. Tatjana hakkab Oneginile kirjutama, kasutades selleks algusest läpakat, aga siis võtab kätte traditsioonilise paberi ja pastaka. Selles stseenis teenis Tatjana osatäitja oma pika aaria järel ära marulise aplausi koos bravodega. Edasi saadab Onegin Tatjana pikalt, tema ei ole pereeluks valmis jne. Larinite pool toimuvaks balliks on suurest voodist taas laud saadud, millele kantakse väga suuri nõusid. Nõud näivad olevat tühjad, samamoodi on tühjad normaalsuuruses veiniklaasid, millest lauljad joomist markeerivad. Lenski ja Onegin lähevad tülli, Lenski kutsub Onegini duellile. Toimub duell, nüüd on suurest voodipoodiumist saanud lihtsalt must kast, mille peal kujutatakse maastikku, kus mehed duelli peavad. Laskmine oli ka omapäraselt lahendatud, Lenski tulistab, aga mööda ning tormab Onegini poole, et temalt lepitust otsida, aga Onegin on sellisest Lenski tegevusest hämmingus ning tulistab „kogemata“ Lenskit, mille peale Lenski sureb. Vahepeal on veel Tatjana unenägu, kus Tatjana näeb minu meelest unes vene karu, kes muutub paljaks noormeheks. Selles stseenis nutavad Olga ja proua Larina Lenski surnukeha kohal.
Unenäostseen muutub sujuvalt väikeste laudadega kaetud ruumiks, arusaadavalt on nüüd see suur voodimoodustis väiksemateks tükkideks ümber tõstetud. Toimub vastuvõtt ja raamatuesitlus. Seda kõike tuntud Tšaikovski poloneesi saatel, mida tavaliselt „Onegini“ ooperis ikka ballile kohaselt tantsuna kujutatakse, aga siin ei mingit tantsu. Ja see kõik oli ikkagi nii omapärane ja ilus, et ei ühtegi etteheidet sellisele lahendusele. Ballile saabub Onegin, kes tunneb ennast nagu Tšadski – laevalt ballile. Lava tagumisse osasse paigutatud suur ekraan näitabki aknana kujutatud pildi kaudu hiigelpika laeva möödaujumist. Sellel kinolinal näidati veel looduspilte, nagu Borodino sügis vihjena Puškinile ja huvitavat kolmikut, kes Tatjana ning Onegini tundepuhangut tummalt tunnistavad: proua Larina ja 2 meest, kellest 1 osutub hiljem Tatjana tulevaseks meheks vürst Greminiks. Selle stseeni vastuvõtt toimubki Greminite juures.
Onegin näeb Tatjanat, armub temasse ja saab aru, et on Tatjanat kogu aeg armastanud, saab aru ka sellest, millise lolluse ta tegi, kui selle süütu õie armastuse tagasi lükkas ja kui palju haiget ta sellega Tanjakesele teha võis. Kõige valusama löögina saab Onegin teada, et Tatjana on nüüd Gremini naine. Greminit laulis suurepärane bass, kelle imekaunist aariat „Ljubvi vse vozrastõ pokornõ.... Onegin, ja skrõvat ne stanu. Bezumno ja ljublju Tatjanu...“ saatis taas tormiline aplaus koos braavodega. See oli tõesti selline esitus, et tekitas kananaha ihule ja seda oleks kuulanud veel ja veel. Tatjana teatab Greminile, et ta on väsinud ja läheb oma buduaari. Tatjana buduaar on sama ruum, mis vastuvõturuumgi, ainult nüüd on mustad lauakuubikud katetud valgete tekkide ja patjadega. Nende lõputute voodite vahel, ümber ja peal hakkavad Tatjana ja Onegin oma suhteid klaarima. Kuigi see on ka tänapäevases mõistes üpris lubamatu situatsioon, abielus naine laseb oma tuppa võõra mehe ja peab temaga pika kõneluse. Tatjana on küllalt paljastavas öösärgis, nii et see on isegi päris intiimne stseen, kui arvestada veel seda, et Onegin teda igat moodi embab ja katsub. Onegin ruttab vastuvõtusaalist Tatjanale järele, klaas käes. Nähes Tatjanat ühel kümnest voodis istumas ja nukrutsemas, muutub Onegin nii kohmetuks, et komistab ja pillab klaasi maha, vigastades kildudega oma kätt. Siis nad laulavad hästi kaua, mõlemad näitlevad ka laulmise juurde suurepäraselt, nii et lõpp on tõeliselt südantlõhestavalt kurb.
Žagars on vist Läti Rahvusooperi pealavastaja ja mul on sattunud nii, et kõik ooperid, mida ma Riias olen vaatamas käinud, nüüd siis ka külalisetendusena nähtud „Onegin“, on tema lavastatud. Väga leidlik ja ootamatute lahendustega lavastus oli. Tegevus oli toodud lähemale meie ajale, kuigi minu meelest mitte päris kaasaega. Kostüümid olid küll rohkem nii 30ndate stiilis, kuigi needki kaasaegsemaks stiliseeritud. Ja kostüüme võis vaatama jäädagi, väga hea töö kostüümikunstnikult. Eriti siis, kui laval oli koor, absoluutselt kõigil olid seljas erinavad ja huvitavad kostüümid pluss veel naljakad peakatted-kübarad. Kübarad olid kuidagi vormist väljas, mingi omapärase naljaka nipiga. Näiteks kandsid 2 meest peas omavahel ühendatud kahte suurt silinderkaabut. Siis oli veel naistekübaraid, mille peal oli kujutatud loomaskulptuure või sellise kujuga kübaraid, mis olid kas hästi suurelt laiad või liiga ette poole kaldu. Maitsetud need kostüümid kindlasti polnud.
Koor oli riietatud huvitavamalt kui solistid. Võib olla oli tegemist sellise nipiga, et solistidele midagi lihtsamat selga panna, et publik liialt nende kostüümide vaatamisse ei süveneks, vaid rohkem ikka laulmise kuulamise ja loo jälgimisega tegeleks. I vaatus, mis peaks toimuma Larinite aias, oli siin toodud suure palee buduaari. Keset lava oli kogu lava kattev suur voodi, selle peal hästi suured padjad ja tekid.Larinite tüdrukud surfafad internetis, ema ja parteisekretäri moodi riietatud amm tegelevad ema riietamisega. Ema osa laulis hästi korpulentne lauljanna, nii et seda oli naljakas vaadata, kuidas selline suur inimene ennast riietab ja tõeliseks suurilmadaamiks peab, endal rasvad igast kohast rippumas. Kandis põlvedeni seelikut, nii et sai päris üksikasjalikult paksu inimese jalga vaadata. Külarahva asemel tulevad Larinite juurde paremini riietatud inimesed, kes proua Larinat ikkagi oma barõšnjaks nimetavad. Toovad uhkeid kingitusi, näiteks proua Larina maalitud portree. Voodist saab kohe suur laud, mis on ehitud vene rättidest kokkuõmmeldud linikutega. Saabuvad Lenski ja Onegin, Tatjana armub silmapilkselt.
II vaatuses on voodist saanud taas voodi. Tatjanal ei tule und, ta pihib ammele, et on armunud ja palub rääkida sellest, kuidas siis oli, kui amm veel noor oli, kuidas kaugetel aegadel armastati. Niipalju, kui ma lätlaste küllalt halvas vene keeles lauldud tekstist aru sain, kuigi see tekst oli esitatud ikkagi paremini kui eestlaste lauldud vene keel, pandi amm juba 13-aastaselt mehele. Tatjana hakkab Oneginile kirjutama, kasutades selleks algusest läpakat, aga siis võtab kätte traditsioonilise paberi ja pastaka. Selles stseenis teenis Tatjana osatäitja oma pika aaria järel ära marulise aplausi koos bravodega. Edasi saadab Onegin Tatjana pikalt, tema ei ole pereeluks valmis jne. Larinite pool toimuvaks balliks on suurest voodist taas laud saadud, millele kantakse väga suuri nõusid. Nõud näivad olevat tühjad, samamoodi on tühjad normaalsuuruses veiniklaasid, millest lauljad joomist markeerivad. Lenski ja Onegin lähevad tülli, Lenski kutsub Onegini duellile. Toimub duell, nüüd on suurest voodipoodiumist saanud lihtsalt must kast, mille peal kujutatakse maastikku, kus mehed duelli peavad. Laskmine oli ka omapäraselt lahendatud, Lenski tulistab, aga mööda ning tormab Onegini poole, et temalt lepitust otsida, aga Onegin on sellisest Lenski tegevusest hämmingus ning tulistab „kogemata“ Lenskit, mille peale Lenski sureb. Vahepeal on veel Tatjana unenägu, kus Tatjana näeb minu meelest unes vene karu, kes muutub paljaks noormeheks. Selles stseenis nutavad Olga ja proua Larina Lenski surnukeha kohal.
Unenäostseen muutub sujuvalt väikeste laudadega kaetud ruumiks, arusaadavalt on nüüd see suur voodimoodustis väiksemateks tükkideks ümber tõstetud. Toimub vastuvõtt ja raamatuesitlus. Seda kõike tuntud Tšaikovski poloneesi saatel, mida tavaliselt „Onegini“ ooperis ikka ballile kohaselt tantsuna kujutatakse, aga siin ei mingit tantsu. Ja see kõik oli ikkagi nii omapärane ja ilus, et ei ühtegi etteheidet sellisele lahendusele. Ballile saabub Onegin, kes tunneb ennast nagu Tšadski – laevalt ballile. Lava tagumisse osasse paigutatud suur ekraan näitabki aknana kujutatud pildi kaudu hiigelpika laeva möödaujumist. Sellel kinolinal näidati veel looduspilte, nagu Borodino sügis vihjena Puškinile ja huvitavat kolmikut, kes Tatjana ning Onegini tundepuhangut tummalt tunnistavad: proua Larina ja 2 meest, kellest 1 osutub hiljem Tatjana tulevaseks meheks vürst Greminiks. Selle stseeni vastuvõtt toimubki Greminite juures.
Onegin näeb Tatjanat, armub temasse ja saab aru, et on Tatjanat kogu aeg armastanud, saab aru ka sellest, millise lolluse ta tegi, kui selle süütu õie armastuse tagasi lükkas ja kui palju haiget ta sellega Tanjakesele teha võis. Kõige valusama löögina saab Onegin teada, et Tatjana on nüüd Gremini naine. Greminit laulis suurepärane bass, kelle imekaunist aariat „Ljubvi vse vozrastõ pokornõ.... Onegin, ja skrõvat ne stanu. Bezumno ja ljublju Tatjanu...“ saatis taas tormiline aplaus koos braavodega. See oli tõesti selline esitus, et tekitas kananaha ihule ja seda oleks kuulanud veel ja veel. Tatjana teatab Greminile, et ta on väsinud ja läheb oma buduaari. Tatjana buduaar on sama ruum, mis vastuvõturuumgi, ainult nüüd on mustad lauakuubikud katetud valgete tekkide ja patjadega. Nende lõputute voodite vahel, ümber ja peal hakkavad Tatjana ja Onegin oma suhteid klaarima. Kuigi see on ka tänapäevases mõistes üpris lubamatu situatsioon, abielus naine laseb oma tuppa võõra mehe ja peab temaga pika kõneluse. Tatjana on küllalt paljastavas öösärgis, nii et see on isegi päris intiimne stseen, kui arvestada veel seda, et Onegin teda igat moodi embab ja katsub. Onegin ruttab vastuvõtusaalist Tatjanale järele, klaas käes. Nähes Tatjanat ühel kümnest voodis istumas ja nukrutsemas, muutub Onegin nii kohmetuks, et komistab ja pillab klaasi maha, vigastades kildudega oma kätt. Siis nad laulavad hästi kaua, mõlemad näitlevad ka laulmise juurde suurepäraselt, nii et lõpp on tõeliselt südantlõhestavalt kurb.
Ja päike tõuseb
E.Hemingway, U.Lennuk, J.Juhanson „Ja päike tõuseb“, lavastaja Jaanika Juhanson
Jaanika Juhanson on kujunemas Eesti üheks tugevamaks naislavastajaks. Igal juhul on tema lavastusi päris huvitav vaadata. talle on iseloomulikud mitu joont: 1. Ta on ilus. 2. Lavastab dramatiseeringuid maailmaklassika kirjandusteoste põhjal. 3. Kasutab lavastuste mikrofone ja hästi palju sulandatud mängu, jutustus toimub alati illustreeritult mingi tegevuse taustaks, enamasti koos klounaadi, tantsu ja lauluga. 4. Laval ei väljendata tegevuslikult seda, millest räägitakse. 5. Ülisuperlahedad muusikalised kujundused.
Hemingway ülipeent poeetilist teksti poldud siiski täpselt lavakeelde panna suudetud. Lavastus on hästi killustatud. Koosneb kildudest, mis toimuvad peategelase Jake'i peas. Põhiliselt Jake'i suhted tema elu armastuse Bretiga. See suhe on ikka väga kergeltöeldes kummaline. Mõlemad tahavad teineteist, aga mees on sõjainvaliid ja selle tulemusel impotent, nii et häbeneb seda ja lükkab naist juba sellepärast eemale. Naine aga on selline lehtsaba, kes peab kogu aeg erinevate meestega ringi panema. Selline kadunud põlvkonna teema, et ei tea, kuhu oma seda valu peita, et nii suur osa elust on läinud sõja peale kaduma. Kasutatakse palju tantsu, klounaadi, laulmist, pantomiimi. Kõik need Juhansoni režiile iseloomulikud tahud on olemas, nii et täitsa huvitav on vaadata, kogu aeg toimub midagi. Ainult teema on selline võõras. Kui etenduses poleks olnud Erni Kaske, siis vist poleks vaadata viitsinudki. See on ju selline lugu, kus tead, et pole mingit sündmust, mida oodata. Nagu enamasti dramatiseeringute puhul on, et tahaks näha, kuidas see stseen on laval kujutatud, mida raamatus niimoodi kirjeldati. Aga Hemingway romaan „Ja päike tõuseb“ ongi selline ilma sündmusteta kulgev lugu. Episood järgneb episoodile, palju sisekaemusi, „sisutühje“ dialooge, mida on teatrikeelde üpris keeruline panna. Juhanson on sellega hästi hakkama saanud.
„Ja päike tõuseb“ on mulle tegelikult kauge romaan, ei kuulu kindlasti mu lemmikute hulka. Nagu kogu Hemingway. Keskkoolis seda raamatut kohustusliku kirjandusena lugedes, tundus see kõik nii uskumatu. Meil ju polnud siis nii. Et lähed suvalisel ajal baari, ostad sealt kõikvõimalikke jooke, kogu aeg käib vilgas seltsielu, siis sõidad taksoga, kavatsed sõita Hispaaniasse jne. Täielik utoopia. Vähemalt raha neil oli. Aga elu polnud. Kogu sellest valust, mis tegelased endas kannavad ja mida nad Hemingway imeliku sule läbi väljendavad, saan ma muidugi suurepäraselt aru, aga ikkagi jääb see kõik hästi kaugeks ja minu jaoks tarbetuks. Nagu linnuke, et see on nüüd kirjas, Hemangway on loetud ja tore on. Juhansoni lavastusega oli ka täpselt samamoodi. On nähtud üks variant, esimene, kuidas lavastada romaani „Ja päike tõuseb“. Hea variant. Eks jääme ootama järgmist, võib olla paremat, võib olla kehvemat, kes seda teab. Kui üldse näeb järgmist.
Lavastuse alapealkiri „Nostalgia kahes vaatuses“ oli väga ilus. Kõik laval pakutu tunduski hästi nostalgiline, kuigi samas ka väga hüsteeriline ja kirev. Oli omamoodi seda kaugete aegade hõngu, oli päris tuntavat lokaalimeeleolu, täiesti reaalset suitsulõhna ja liitrite viisi alkoholi joomist. Samuti mõttetute alkoholiuimas toimunud vahekordade markeerimist, seda labasel moel otse laval, aga mitte vahetult vaataja nina all, vaid poolläbipaistvate kardinate taga. Täpselt nagu Hemingway, ei lajata otse labasusega, aga ometi on selline madal ja must. Meeldisid tegelaste kostüümid, mitte väga ülepakutud, kuid samas kunstiliselt huvitavad ja stiilsed. Eriti Silja Miksi kujutatud Breti omad – tal olid alati sellised seksapiilsed kleidid, mille alt tihti sukad välja paistsid. Kõige huvitavam oli ühe kleidi peal olnud vöö, mis nägi välja nagu mitmest laiast paelast kokku seotud lehv.
Omapärane oli veel mõndade stseenide kordamine. Mitu korda järjest läbimängitud stseenid, kohe 4-5 korda, tulid järjest, tegelane alustas mingi fraasiga, siis käis läbi kõik teised tegelased, tegi täpselt ühtemoodi kõiki liigutusi, kuni jõudis selle stseeni lõppu välja. Väike tarretus ja siis otsast peale. Seda süsteemi ma küll ei tabanud, mis neid kordamisele kuuluvaid stseene ühendas. Kas need olid lihtsalt suvaliselt valitud stseenid, et mängime neid mitu korda läbi, või oli seal ka mingi sügavam järjepidevus. Lavaruum oli liigendatud erinevateks niššideks, millel mingit kindlat tähendust ei olnud. Eeslaval asuv laud oli reserveeritud Erni Kase mängitavale Jake'ile, ülejäänud kohad võisid tähistada mida iganes, enamasti erinevaid lokaale või muid ruume Jake'i korteris. Taksosõitu kujutati niimoodi, et samad toolid, mis olid hetk tagasi olnud baaritoolid, tõsteti ümber, nii et need ei asuks enam laua taga, vaid oleksid kõrvuti. Ja kõrvalasuva postamendi pealt võeti ära kate, mille alt ilmus välja kollane helendav kiri „takso“. Hea elamus igal juhul.
Jaanika Juhanson on kujunemas Eesti üheks tugevamaks naislavastajaks. Igal juhul on tema lavastusi päris huvitav vaadata. talle on iseloomulikud mitu joont: 1. Ta on ilus. 2. Lavastab dramatiseeringuid maailmaklassika kirjandusteoste põhjal. 3. Kasutab lavastuste mikrofone ja hästi palju sulandatud mängu, jutustus toimub alati illustreeritult mingi tegevuse taustaks, enamasti koos klounaadi, tantsu ja lauluga. 4. Laval ei väljendata tegevuslikult seda, millest räägitakse. 5. Ülisuperlahedad muusikalised kujundused.
Hemingway ülipeent poeetilist teksti poldud siiski täpselt lavakeelde panna suudetud. Lavastus on hästi killustatud. Koosneb kildudest, mis toimuvad peategelase Jake'i peas. Põhiliselt Jake'i suhted tema elu armastuse Bretiga. See suhe on ikka väga kergeltöeldes kummaline. Mõlemad tahavad teineteist, aga mees on sõjainvaliid ja selle tulemusel impotent, nii et häbeneb seda ja lükkab naist juba sellepärast eemale. Naine aga on selline lehtsaba, kes peab kogu aeg erinevate meestega ringi panema. Selline kadunud põlvkonna teema, et ei tea, kuhu oma seda valu peita, et nii suur osa elust on läinud sõja peale kaduma. Kasutatakse palju tantsu, klounaadi, laulmist, pantomiimi. Kõik need Juhansoni režiile iseloomulikud tahud on olemas, nii et täitsa huvitav on vaadata, kogu aeg toimub midagi. Ainult teema on selline võõras. Kui etenduses poleks olnud Erni Kaske, siis vist poleks vaadata viitsinudki. See on ju selline lugu, kus tead, et pole mingit sündmust, mida oodata. Nagu enamasti dramatiseeringute puhul on, et tahaks näha, kuidas see stseen on laval kujutatud, mida raamatus niimoodi kirjeldati. Aga Hemingway romaan „Ja päike tõuseb“ ongi selline ilma sündmusteta kulgev lugu. Episood järgneb episoodile, palju sisekaemusi, „sisutühje“ dialooge, mida on teatrikeelde üpris keeruline panna. Juhanson on sellega hästi hakkama saanud.
„Ja päike tõuseb“ on mulle tegelikult kauge romaan, ei kuulu kindlasti mu lemmikute hulka. Nagu kogu Hemingway. Keskkoolis seda raamatut kohustusliku kirjandusena lugedes, tundus see kõik nii uskumatu. Meil ju polnud siis nii. Et lähed suvalisel ajal baari, ostad sealt kõikvõimalikke jooke, kogu aeg käib vilgas seltsielu, siis sõidad taksoga, kavatsed sõita Hispaaniasse jne. Täielik utoopia. Vähemalt raha neil oli. Aga elu polnud. Kogu sellest valust, mis tegelased endas kannavad ja mida nad Hemingway imeliku sule läbi väljendavad, saan ma muidugi suurepäraselt aru, aga ikkagi jääb see kõik hästi kaugeks ja minu jaoks tarbetuks. Nagu linnuke, et see on nüüd kirjas, Hemangway on loetud ja tore on. Juhansoni lavastusega oli ka täpselt samamoodi. On nähtud üks variant, esimene, kuidas lavastada romaani „Ja päike tõuseb“. Hea variant. Eks jääme ootama järgmist, võib olla paremat, võib olla kehvemat, kes seda teab. Kui üldse näeb järgmist.
Lavastuse alapealkiri „Nostalgia kahes vaatuses“ oli väga ilus. Kõik laval pakutu tunduski hästi nostalgiline, kuigi samas ka väga hüsteeriline ja kirev. Oli omamoodi seda kaugete aegade hõngu, oli päris tuntavat lokaalimeeleolu, täiesti reaalset suitsulõhna ja liitrite viisi alkoholi joomist. Samuti mõttetute alkoholiuimas toimunud vahekordade markeerimist, seda labasel moel otse laval, aga mitte vahetult vaataja nina all, vaid poolläbipaistvate kardinate taga. Täpselt nagu Hemingway, ei lajata otse labasusega, aga ometi on selline madal ja must. Meeldisid tegelaste kostüümid, mitte väga ülepakutud, kuid samas kunstiliselt huvitavad ja stiilsed. Eriti Silja Miksi kujutatud Breti omad – tal olid alati sellised seksapiilsed kleidid, mille alt tihti sukad välja paistsid. Kõige huvitavam oli ühe kleidi peal olnud vöö, mis nägi välja nagu mitmest laiast paelast kokku seotud lehv.
Omapärane oli veel mõndade stseenide kordamine. Mitu korda järjest läbimängitud stseenid, kohe 4-5 korda, tulid järjest, tegelane alustas mingi fraasiga, siis käis läbi kõik teised tegelased, tegi täpselt ühtemoodi kõiki liigutusi, kuni jõudis selle stseeni lõppu välja. Väike tarretus ja siis otsast peale. Seda süsteemi ma küll ei tabanud, mis neid kordamisele kuuluvaid stseene ühendas. Kas need olid lihtsalt suvaliselt valitud stseenid, et mängime neid mitu korda läbi, või oli seal ka mingi sügavam järjepidevus. Lavaruum oli liigendatud erinevateks niššideks, millel mingit kindlat tähendust ei olnud. Eeslaval asuv laud oli reserveeritud Erni Kase mängitavale Jake'ile, ülejäänud kohad võisid tähistada mida iganes, enamasti erinevaid lokaale või muid ruume Jake'i korteris. Taksosõitu kujutati niimoodi, et samad toolid, mis olid hetk tagasi olnud baaritoolid, tõsteti ümber, nii et need ei asuks enam laua taga, vaid oleksid kõrvuti. Ja kõrvalasuva postamendi pealt võeti ära kate, mille alt ilmus välja kollane helendav kiri „takso“. Hea elamus igal juhul.
Grace ja Glorie
Tom Ziegel „Grace ja Glorie“, lavastaja Indrek Sammul, Ugala
Päris armas lugu oli. Alguses tundus küll natuke igav ja ülepingutatud, nii et mõtlesin, et üle ühe vaatuse ma ära ei pinguta. Kuigi ega teine vaatus midagi erilist ei pakkunud, arvasingi, et nad heietavad ja tegelevad seal kogu teise vaatuse samamoodi oma asjadega edasi, aga ikka tasus vaatamist. Tädid muutusid aina armsamaks, kuigi neist oli raske aru saada. 87-aastase surija Grace'i juurde saadetakse hospiits Glorie. Grace võtab ta liiga ruttu omaks, ma oleks tahtnud näha sellist tõrksat vanamutti, kes hakkab laamendama ja roppusi rääkima, kui keegi võõras tema elamisse tuleb ja teatab, et tuli talle toeks, kuni ta sureb. Aga Grace oli ainult natuke aega pahur ning arusaamatuses, siis olid nad Glorie'ga juba sõbrad ja said aina lähedasemaks. Kohe esimeses pildis nende esimesel kohtumisel suudab Glorie Grace'i nii kaugele saada, et see laseb hooldajal endale ämma supitirina siibriks alla panna. Ma kujutasin ette, et Grace on ikka selline vinge mutt, kes mingit abi ei vaja ja on uhke oma vanuse üle, et laseb enne kasvõi voodisse, aga kedagi oma istumise alla käperdama ei lase.
Teine pilt oli nagu Glorie mõnitamine, seal pidi ta tegema igasuguseid lolle maatöid ja siis pidi see naljakas olema. Ma tundsin vaesele Glorie'le täitsa kaasa, kuigi eks ta oli ise süüdi ka, ronis ju vabatahtlikult Grace'i abistama. Glorie pidi seal kanade seas taidlema, rotti nägema, keda Grace millegipärast suureks hiireks nimetas, ja kõige lõpuks veel pliidi alla tule saama. See läks tal haruldaselt kiiresti korda, ma mäletan oma ainsast kogemusest ahju tuld teha, et see võttis oma tund aega, kuni lõpuks puud praksuma hakkasid. Ja kogu aeg oli selline jube tunne, et nüüd läheb maja põlema. Nagu Glorie'lgi, kui ta küsis Grace'i käest, kas see on ikka täiesti ohutu, kui pliidi all puud põlevad.
Tundus, et autoril oli selle näidendi eesmärgiks väljendada oma ateistlikke vaateid ja jätta usulised küsimused vastusteta. Grace on jumalavaga naine, kes küll pole 50 aastat kirikus käinud, aga tema usk on siiski kindel kui kalju. Glorie ei usu ja ei saa jumalast aru. Väga hea oli ütlus: „Kas see jumal on mingi sadist või?!“ Selle peale, et Glorie 12-aastane poeg pidi surema. Glorie sai aru küll, et ta oli teinud pattu, tal oli armuke, ta elas üle oma võimete, liiga luksuslikult, ajas taga au ja hiilgust. Aga sellist ränka karistust kõige selle eest poleks ta uskunud saada. Grace ei osanudki selle peale midagi vastata, miks pidi Glorie pattude, kui need üldse olid patud, pärast surema tema poeg, mitte Glorie ise. Arusaamatuks jäi ka Grace'i meikimise stseen. Kas sellega taheti lihtsalt lavaaega venitada? Mina küll Grace'is mingit muutust ei näinud, oli samasugune jube vanamutt, nagu ennegi. Kuigi ta ise vaatas peeglisse ja leidis, et teda kunagi nooruses armastanud kirikuõpetaja, kellega Grace'il oma mehe kõrvalt täiesti süütu afäär oli, ütles õigesti: „Ma olen tõesti ilus“. Nojah. Ei kommenteeri.
Leila Säälik ja Kadri Lepp mängisid muidu väga hästi, kuigi Leila Sääliku puhul häiris see, et ta oli liiga kraps. Voodist sai liiga kiiresti püsti ja kui juba püsti sai, siis kalpsas mööda elamist ja isegi maja ümbrust ringi nagu noor varss. Oma vanaemadest mäletan ma küll, et nemad ikka pingutasid, et voodist üles saada ja käisid palju-palju aeglasemalt. Kui Grace pidi just haiglast koju saabunud surija ka veel olema, siis igal juhul oli ta liiga elujõudu täis. Kadri Lepp hakkas lõpus nagu natuke oma mängumaneerist välja langema. Alguses oli ta selline ehtne linnabeib, kes tahab mängida heategijat. Rääkis kätega vehkides ja žestikuleerides, aga viimasteks stseenideks jäi kogu sellest bravuurist järele ainult kehaga ettepoole nõksutamine, kui ta mingit fraasi väga rõhutada tahtis. Samuti oli lahe Grace'i arvamus selle kohta, et kogu aeg peab midagi tegema. Kui Grace ei kavatse kogu öö magada, siis jääb Glorie teda valvama, kuigi Grace selle vastu on. Samas ta hoolib Glorie'st ja tahab, et Glorie'l midagi teha oleks. Glorie aga istub lihtsalt kiiktoolis. Glorie mõtleb. On ju tegevus. Aga Grace'i arvates pole see mingi tegevus, tegevus on ikka see, kui käed käivad, nii panebki ta niigi kurnatud Glorie veel mingeid kaltse lõikuma, millest Grace kavatseb kunagi kaltsuvaiba kududa.
Ilus oli viimane stseen, kui Glorie veenab Grace'i testamenti tegema, aga Grace keeldub sellest. Siis filmib Glorie Grace'i, et Grace saadaks läkituse oma kaugele sugulasele, väiksele tüdrukule, kellele Grace kampsuni on kudunud. Tüdruk kirjutab Grace'ile, kuigi Grace ei oska lugeda. Peale läkitust tüdrukule pinnib Glorie Grace'ilt ka päranduse sõnad välja, et ta jätab poole suurest rahast oma lapselapsele, kes tema abistamise eest raha küsib, ja ülejäänud läheb väiksele tüdrukule. Kui Grace sellest teada saab, et tema testament on linti võetud, tahab ta, et Glorie ka selle lindistaks, mis Grace Glorie'le kavatseb pärandada – ämma supitirina. Lõpust jäi mul selline mulje, et Grace suri ära. Ta o voodis pikali, enne seda on Glorie talle Grace'i tungival nõudmisel ette lugenud hospiitside materjalidest surma saabumise märke. Grace palub Glorie't katsuda, kas ta jalad on külmad. Glorie katsub ja tal on nii kurblik ilme ees, et mulle tundus, et ta valetas, kui ütles Grace'ile, et selle jalad ei ole külmad. Grace suikub igavesele unele, aga Glorie hakkab õunu tükkideks lõikama ja korjab neist välja õunaseemned. Kavatseb vist rajada uue õunaaia. See õunaaia teema oli ka nagu kirsiaed. Grace müüs oma suure talumaa maha, jättis endale ainult selle hurtsiku, kus ta nüüd elab. Arendajad on kohe platsis ja hakkavad ehitama, puid maha raiuma. Grace ei suuda sellega kuidagi leppida, nii et ilmselt see tema surma saabumist kiirendabki, et elusad puud maha võetakse. Ja Glorie kavatseb siis rajada ilmselt uue õunaaia. Võtab õuntest seemned välja ja hakkab neid kasvatama.
Päris armas lugu oli. Alguses tundus küll natuke igav ja ülepingutatud, nii et mõtlesin, et üle ühe vaatuse ma ära ei pinguta. Kuigi ega teine vaatus midagi erilist ei pakkunud, arvasingi, et nad heietavad ja tegelevad seal kogu teise vaatuse samamoodi oma asjadega edasi, aga ikka tasus vaatamist. Tädid muutusid aina armsamaks, kuigi neist oli raske aru saada. 87-aastase surija Grace'i juurde saadetakse hospiits Glorie. Grace võtab ta liiga ruttu omaks, ma oleks tahtnud näha sellist tõrksat vanamutti, kes hakkab laamendama ja roppusi rääkima, kui keegi võõras tema elamisse tuleb ja teatab, et tuli talle toeks, kuni ta sureb. Aga Grace oli ainult natuke aega pahur ning arusaamatuses, siis olid nad Glorie'ga juba sõbrad ja said aina lähedasemaks. Kohe esimeses pildis nende esimesel kohtumisel suudab Glorie Grace'i nii kaugele saada, et see laseb hooldajal endale ämma supitirina siibriks alla panna. Ma kujutasin ette, et Grace on ikka selline vinge mutt, kes mingit abi ei vaja ja on uhke oma vanuse üle, et laseb enne kasvõi voodisse, aga kedagi oma istumise alla käperdama ei lase.
Teine pilt oli nagu Glorie mõnitamine, seal pidi ta tegema igasuguseid lolle maatöid ja siis pidi see naljakas olema. Ma tundsin vaesele Glorie'le täitsa kaasa, kuigi eks ta oli ise süüdi ka, ronis ju vabatahtlikult Grace'i abistama. Glorie pidi seal kanade seas taidlema, rotti nägema, keda Grace millegipärast suureks hiireks nimetas, ja kõige lõpuks veel pliidi alla tule saama. See läks tal haruldaselt kiiresti korda, ma mäletan oma ainsast kogemusest ahju tuld teha, et see võttis oma tund aega, kuni lõpuks puud praksuma hakkasid. Ja kogu aeg oli selline jube tunne, et nüüd läheb maja põlema. Nagu Glorie'lgi, kui ta küsis Grace'i käest, kas see on ikka täiesti ohutu, kui pliidi all puud põlevad.
Tundus, et autoril oli selle näidendi eesmärgiks väljendada oma ateistlikke vaateid ja jätta usulised küsimused vastusteta. Grace on jumalavaga naine, kes küll pole 50 aastat kirikus käinud, aga tema usk on siiski kindel kui kalju. Glorie ei usu ja ei saa jumalast aru. Väga hea oli ütlus: „Kas see jumal on mingi sadist või?!“ Selle peale, et Glorie 12-aastane poeg pidi surema. Glorie sai aru küll, et ta oli teinud pattu, tal oli armuke, ta elas üle oma võimete, liiga luksuslikult, ajas taga au ja hiilgust. Aga sellist ränka karistust kõige selle eest poleks ta uskunud saada. Grace ei osanudki selle peale midagi vastata, miks pidi Glorie pattude, kui need üldse olid patud, pärast surema tema poeg, mitte Glorie ise. Arusaamatuks jäi ka Grace'i meikimise stseen. Kas sellega taheti lihtsalt lavaaega venitada? Mina küll Grace'is mingit muutust ei näinud, oli samasugune jube vanamutt, nagu ennegi. Kuigi ta ise vaatas peeglisse ja leidis, et teda kunagi nooruses armastanud kirikuõpetaja, kellega Grace'il oma mehe kõrvalt täiesti süütu afäär oli, ütles õigesti: „Ma olen tõesti ilus“. Nojah. Ei kommenteeri.
Leila Säälik ja Kadri Lepp mängisid muidu väga hästi, kuigi Leila Sääliku puhul häiris see, et ta oli liiga kraps. Voodist sai liiga kiiresti püsti ja kui juba püsti sai, siis kalpsas mööda elamist ja isegi maja ümbrust ringi nagu noor varss. Oma vanaemadest mäletan ma küll, et nemad ikka pingutasid, et voodist üles saada ja käisid palju-palju aeglasemalt. Kui Grace pidi just haiglast koju saabunud surija ka veel olema, siis igal juhul oli ta liiga elujõudu täis. Kadri Lepp hakkas lõpus nagu natuke oma mängumaneerist välja langema. Alguses oli ta selline ehtne linnabeib, kes tahab mängida heategijat. Rääkis kätega vehkides ja žestikuleerides, aga viimasteks stseenideks jäi kogu sellest bravuurist järele ainult kehaga ettepoole nõksutamine, kui ta mingit fraasi väga rõhutada tahtis. Samuti oli lahe Grace'i arvamus selle kohta, et kogu aeg peab midagi tegema. Kui Grace ei kavatse kogu öö magada, siis jääb Glorie teda valvama, kuigi Grace selle vastu on. Samas ta hoolib Glorie'st ja tahab, et Glorie'l midagi teha oleks. Glorie aga istub lihtsalt kiiktoolis. Glorie mõtleb. On ju tegevus. Aga Grace'i arvates pole see mingi tegevus, tegevus on ikka see, kui käed käivad, nii panebki ta niigi kurnatud Glorie veel mingeid kaltse lõikuma, millest Grace kavatseb kunagi kaltsuvaiba kududa.
Ilus oli viimane stseen, kui Glorie veenab Grace'i testamenti tegema, aga Grace keeldub sellest. Siis filmib Glorie Grace'i, et Grace saadaks läkituse oma kaugele sugulasele, väiksele tüdrukule, kellele Grace kampsuni on kudunud. Tüdruk kirjutab Grace'ile, kuigi Grace ei oska lugeda. Peale läkitust tüdrukule pinnib Glorie Grace'ilt ka päranduse sõnad välja, et ta jätab poole suurest rahast oma lapselapsele, kes tema abistamise eest raha küsib, ja ülejäänud läheb väiksele tüdrukule. Kui Grace sellest teada saab, et tema testament on linti võetud, tahab ta, et Glorie ka selle lindistaks, mis Grace Glorie'le kavatseb pärandada – ämma supitirina. Lõpust jäi mul selline mulje, et Grace suri ära. Ta o voodis pikali, enne seda on Glorie talle Grace'i tungival nõudmisel ette lugenud hospiitside materjalidest surma saabumise märke. Grace palub Glorie't katsuda, kas ta jalad on külmad. Glorie katsub ja tal on nii kurblik ilme ees, et mulle tundus, et ta valetas, kui ütles Grace'ile, et selle jalad ei ole külmad. Grace suikub igavesele unele, aga Glorie hakkab õunu tükkideks lõikama ja korjab neist välja õunaseemned. Kavatseb vist rajada uue õunaaia. See õunaaia teema oli ka nagu kirsiaed. Grace müüs oma suure talumaa maha, jättis endale ainult selle hurtsiku, kus ta nüüd elab. Arendajad on kohe platsis ja hakkavad ehitama, puid maha raiuma. Grace ei suuda sellega kuidagi leppida, nii et ilmselt see tema surma saabumist kiirendabki, et elusad puud maha võetakse. Ja Glorie kavatseb siis rajada ilmselt uue õunaaia. Võtab õuntest seemned välja ja hakkab neid kasvatama.
Figaro pulm
W.A.Mozart „Figaro pulm“, lavastaja Indra Roga, Vanemuine
Ilus muusika ja säravad esitused, palju toredat mängu ja pullitegemist, aga kahjuks kostüümidega täiesit puusse pandud. Kostüümide lõiked olid küll huvitavad ja detaile oli palju vaadata, aga selline värvivaesus, et ajas ahastama. Vaheajal kuulsin kedagi väga tabavalt retoorilist küsimust esitamas: Huvitav, kas kostüümikunstnik oli värvipime?! Eriti narriks läks asi viimases vaatuses, kus Susanna ja krahvinna pidid maskeeruma ja riideid vahetama, siis vahetati ära pulmakostüümi loori asemel seelikusabades olnud pikad siilud, mis minu meelest kedagi teise välimusega sarnasemaks ei teinud. Kehaline erinevus oli nendel naistel niigi, krahvinna oleks pidanud vähemalt 20 kilo alla võtma, et teda Susannaga segamini oleks saanud ajada. Sama lugu oli kooriga. Neile olid selga pandud mingid vangivalvuri ja vangi vahepealsed riided. Isegi rinnataskutel olid nagu numbrid küljes. Koor liikus ja tegi laulmise juurde mingeid naljakaid liigutisi ka, nagu mingid puudega isikud olid. Kui nad krahvi juurde ballile saabusid, siis tervituse asemel räägiti viipekeeles, nii et selge mats, hälvikud.
Väga vahva oli Maria Kallaste esitatud Cherubino. Need stseenid, kui Cherubino laval oli, olid väga nauditavad, muul ajal võis isegi natuke igav hakata, kuigi muusika oli vaimustavalt ilus ja seda võis kuulama jäädagi. 3. ja 4. vaatus tundusid ka kuidagi üleliigsed, juba kahe esimese küllalt pika vaatuse ajal sai seda lugu ja lollitamist piisavalt, nii et jäi arusaamatuks, milleks veel see nn. „järeljant“.
Ilus muusika ja säravad esitused, palju toredat mängu ja pullitegemist, aga kahjuks kostüümidega täiesit puusse pandud. Kostüümide lõiked olid küll huvitavad ja detaile oli palju vaadata, aga selline värvivaesus, et ajas ahastama. Vaheajal kuulsin kedagi väga tabavalt retoorilist küsimust esitamas: Huvitav, kas kostüümikunstnik oli värvipime?! Eriti narriks läks asi viimases vaatuses, kus Susanna ja krahvinna pidid maskeeruma ja riideid vahetama, siis vahetati ära pulmakostüümi loori asemel seelikusabades olnud pikad siilud, mis minu meelest kedagi teise välimusega sarnasemaks ei teinud. Kehaline erinevus oli nendel naistel niigi, krahvinna oleks pidanud vähemalt 20 kilo alla võtma, et teda Susannaga segamini oleks saanud ajada. Sama lugu oli kooriga. Neile olid selga pandud mingid vangivalvuri ja vangi vahepealsed riided. Isegi rinnataskutel olid nagu numbrid küljes. Koor liikus ja tegi laulmise juurde mingeid naljakaid liigutisi ka, nagu mingid puudega isikud olid. Kui nad krahvi juurde ballile saabusid, siis tervituse asemel räägiti viipekeeles, nii et selge mats, hälvikud.
Väga vahva oli Maria Kallaste esitatud Cherubino. Need stseenid, kui Cherubino laval oli, olid väga nauditavad, muul ajal võis isegi natuke igav hakata, kuigi muusika oli vaimustavalt ilus ja seda võis kuulama jäädagi. 3. ja 4. vaatus tundusid ka kuidagi üleliigsed, juba kahe esimese küllalt pika vaatuse ajal sai seda lugu ja lollitamist piisavalt, nii et jäi arusaamatuks, milleks veel see nn. „järeljant“.
Üks vana "Balletiõhtu" Estonias
„Balletiõhtu“, Estonia
Õhtu koosnes kolmest lühiballetist: „Enne öö saabumist“, „Pelleas ja Melisande“ ning „Teine sümfoonia“. Selle õhtu kohta võib öelda, et oli paras kompott. Mulle oleks meeldinud hoopis teine ülesehitus. Kõigepealt õhtu tipp - „Teine sümfoonia“, mis oleks võinud olla esimene vaatus ja siis teises vaatuses üliigavana ja tapvalt pikana tundnud „Pelleas ja Melisande“, mille oleks võinud ära näidata ühes vaatuses koos alla poole tunni kestnud tantsuga „Enne öö saabumist“ . Nüüd oli aga balletiõhtu jagatud kolmeks osaks, see tegi kokku 3 tundi teatris passimist, millest mingi osa tundus juba talumatult igavana. Kuigi kirss tordil „Teise sümfoonia“ näol, oli ikka väga meeldiv üllatus, ei oleks enam peale kahte küllalt igavat esitust sellist pärlit selle õhtu lõpetuseks oodanudki.
„Enne öö saabumist“, koreograaf Nils Christe, Bohuslav Martinu muusikale. Selle balleti päästis see, et see oli lühike. Päris tunni tuuri seda taidlemist poleks kindlasti välja kannatanud. Oli huvitavaid liikumisjooniseid, esmasena hakkas silma see, kasutati painutatud kanda väljasirutatud varvaste asemel. Nagu krõnksud kogu aeg. Vaadata võis kostüüme, need olid naiste kleitide puhul huvitavate üleminekutega, nagu oleks ülaosa seelikust eraldi. Eraldajaks oli kontrastne värv, kuigi värvide poolest polnud kleidid sugugi kontrastsed, tegemist oli sujuvalt mustalt hallikatele toonidele ja mustritele üle mineva kangaga. Kangas oligi sellise kaval nipiga, et vööosas oli jaotusjoon, ülaosa oli tagasihoidlikult musta värvi, alumine seeliku osa oli mitmekihilisem, seal oli voolavust ja üleminekuid ühelt värvilt teisele. Samasugusest riidest ja sama põhimõttega olid ka meestantsijate balletipüksid, ülakehad olid neil paljad. Pükstel oli värvliosa must ja tuharatepiirkonnast algas mustriline üleminekuosa, mis pükste hargnemisosaks juba valvavalt hallides toonides oli, kuni pükste lõpuni välja. Naistel olid selja peal punast värvi õlapaelad.
Arnold Schönbergi sümfooniline poeem „Pelleas ja Melisande“ Tiit Härma koreograafias oli täislaks pikkust ja igavust. Noh natuke oli midagi vaadata, ehk lohutas see, et see pole väga pikk ballett, kuigi oli sellel õhtul pakutavatest ballettidest pikim. Häiris lakooniline lavakujundus, vaesus, hallus ja tuhmus. Legendi järgi peaks ikkagi tegemist olema kuningakojaga, kuhu rüütel metsaallika ääres kohatud Melisande'i viib. Noh ma saan aru, et praegu on teatritel rasked ajad, tuleb kokku hoida ja muu selline jama, aga kuskilt vanadest dekoratsioonidest leiaks ikka elemente, mida uutes lavastustes „uutena“ ära kasutada. Kasvõi midagi metsa ja lossi moodi luua, et asi realistlikum tunduks. Või vähemalt esteetilisem. Schönberg tuletas oma helikeelelt meelde varajast Wagnerit, aga oli ikka üpris talumatu, selline kakofooniline ja igav muusika. Tants oli ka igav, nii et tuli parasjagu kannatada, et see ballett lõpuni passida. Härm langes vist koos kostüümikujundajaga rahvuslusse, kõik kolm tegelast olid riietatud ühele trikoloorist vastavale värvile kostüümi. Nii et kostüümides polnud ka midagi vaadata, meeste kostüümid olid üldse esteetiliselt eemaletõukavad, nagu nõukogude sõjaväe aegsed vormid. Melisande'il oli kleidi alaosas mingi huvitav segadus, seal andis ikka vaatamist huvitavamaks muuta sellega, et jälgida, mitmest kihist ja kui pikkadest lõikudest tal see lühike seelikuke siis ikkagi lõppude lõpuks koosneb, aga ega sellega ka ennast küllalt kaua lõbustada ei saanud. Suurema aja sellest 50 minutist tuli ikkagi igavleda ja balleti lõppu oodata.
Robert Schumanni „Teine sümfoonia“ koreograaf Uwe Scholzi nägemuses oli lühiballett, mille nimel tasus eelnevad lahjemad esitused ära kannatada. Eestis ma polegi elavas esituses midagi nii head näinud, kui, siis meenuvad mõned pärlid, mida nähtud televiisori vahendusel, näiteks Plissetskaja esitatud „Bolero“. Vanaema ütles, et nii head muusika tunnetust on ta näinud ainult noore Vilimaa puhul. Ja mina olevat lapsena ka samamoodi väga täpselt muusikat tajunud, tegin iga kuuldava muusikapala juurde oma tantsu. Oh mis minust saada oleks võinud, kui oleks tõsiselt balletiga tegelenud. Kuigi minu laiskuse puhul, eriti füüsilist pingutust nõudvate tööde puhul, oleks ilmselt loogiline, et ma läbi suurte pisarate oleks selle neetud koreograafiakooli lõpetanud ja siis niisama elu peale läinud. Ei mingit tööd! Hiljem lugesin kavalehelt kahetsusega, et koreograaf Scholz on juba manalamees.
Selle puhul, et koreograaf ja muusika looja imehästi sobitusid, polnud ka midagi imestada, sakslane ikka sakslast mõistab, kindlasti poleks tulemus nii suurepärane olnud, kui Schumanni muusika oleks võtnud tantsustada mõni teise rahvuse esindaja. Muusika oli kõigis liigutustes tõepoolest suurepäraselt läbi tunnetatud, iga nüanss oli täpselt paigas ja seda kõike oli hästi huvitav vaadata. Kõik need tekkivad graafilised kujundid, plastiline liikumine ja omapärased liigutused. Omapärane oli tantsu jaotus – põhirõhk oli pandud naistele, kes olid sõna otseses mõttes tantsijad, meestel oli tausta roll. Polegi kunagi nii huvitavat ja täpset jaotust balletis näinud. Meestel sooloosad puudusid, oli küll harvasid hüppeid või jookse, aga põhirolliks oli neil täita ikkagi naise toetaja osa. Nagu sellest ka mitmel pool juttu olnud, nii balletiarvustustes kui ka tegijate endi suu läbi, konkreetselt on meeles see „Mi“ saatest Eve Andre öelduna, et selles balletis on mehed kraanad, „tõstavad meid (naisi) ühest kohast teise“.
Selle balleti puhul oli meeldiv ka see, et kasutati massi. Siis on ikka huvitavam ja rohkem vaatamist, kui laval on rohkem rahvast. Kordeballetiga loodi huvitavaid kujundeid, oli huvitav vaadata, kuidas nad välja jooksid ja mingi grupi moodustasid, kuidas nad grupis liikusid, kui ühtlaselt või korrapäratult paiknesid. Korrapäratus ei olnud mitte tantsijate oskamatus-lohakus ühtlaseid kujundeid moodustada, vaid see oligi nii mõeldud. Ja kõik äärmiselt sügavalt muusikalise saate poolt läbitunnetatult, see oli lihtsalt fantastiline! Ka solistid kõlasid muusikaga fantastiliselt kokku. Eriti need puusanõksud ja natuke idamaised tantsuliigutused, mida varvaskingadel seistes võrgutavalt saali pilke heites esitati. No lihtsalt pole sõnu, see oli tõesti ilus ja suurepäraselt esitatud. Ka solistide tantsu puhul olid kindlad jaotused, et naine tantsib ja mees toetab teda. Mehed olid nii toetajad kui ka toestajad, mingis mõttes isegi vist fassaad. Naised said nende peal, abil, ümber, toel jne igasuguseid tantsuliigutusi ette kanda, meeste osaks oli ainult tagasihoidlikult naise vajadustele vastav poos võtta. Eriti vahvad olid erinevad tõsted. Tõsteid oli tõesti igast mastist, nii näo kõrgusel kui ka väljasirutatud kätega naine pea kohale tõsta. Siis teda kogu lavaulatuses nii kõndides kui ka joostes ringi kanda. Naine vahetab erinevaid positsioone. Mingis mõttes tuletas see natuke isegi iluuisutamist meelde, kuidas seal erinevaid poose moodustatakse ja siis mingi aeg poos saavutatult mööda jääd ringi liueldakse.
Kõige naljakam oli, kui kordeballett tuli naised õlale või üles tõstetud akside vahelt välja, selle kohta ütles vanaema, et ega iga balletiartist ei jõuagi naist korralikult tõsta, see ongi vist niimoodi nõrkade tantsijate pärast tehtud, et nad ei võta neid poose mitte laval sisse, et tulevad kõik koos lavale ja siis mees tõstab naise üles, vaid naised ronivad lava taga neile selga ja siis tullakse publiku ette valmis tõstet demonstreerima. Hämmastama pani ka see, et meeldiva aspektina polnud kuulda tavapärast balletietendustele juba peaaegu omaseks saanud balletisussiklotside kolksumist vastu lavapinda. Et kui kordeballett mööda lava jookseb, siis tundub, nagu kappaks ringi hobusetabuun. Seekord saadi lõpuks ometi vaikselt kõndimise-liikumisega hakkama, loodetavasti jätkub jõudu seda meeldivat aspekti ka edaspidi laval säilitada, et publik saab ikkagi balletti vaadata, mitte varvaskingade kolksumist vastu lavalaudu kuulata.
Õhtu koosnes kolmest lühiballetist: „Enne öö saabumist“, „Pelleas ja Melisande“ ning „Teine sümfoonia“. Selle õhtu kohta võib öelda, et oli paras kompott. Mulle oleks meeldinud hoopis teine ülesehitus. Kõigepealt õhtu tipp - „Teine sümfoonia“, mis oleks võinud olla esimene vaatus ja siis teises vaatuses üliigavana ja tapvalt pikana tundnud „Pelleas ja Melisande“, mille oleks võinud ära näidata ühes vaatuses koos alla poole tunni kestnud tantsuga „Enne öö saabumist“ . Nüüd oli aga balletiõhtu jagatud kolmeks osaks, see tegi kokku 3 tundi teatris passimist, millest mingi osa tundus juba talumatult igavana. Kuigi kirss tordil „Teise sümfoonia“ näol, oli ikka väga meeldiv üllatus, ei oleks enam peale kahte küllalt igavat esitust sellist pärlit selle õhtu lõpetuseks oodanudki.
„Enne öö saabumist“, koreograaf Nils Christe, Bohuslav Martinu muusikale. Selle balleti päästis see, et see oli lühike. Päris tunni tuuri seda taidlemist poleks kindlasti välja kannatanud. Oli huvitavaid liikumisjooniseid, esmasena hakkas silma see, kasutati painutatud kanda väljasirutatud varvaste asemel. Nagu krõnksud kogu aeg. Vaadata võis kostüüme, need olid naiste kleitide puhul huvitavate üleminekutega, nagu oleks ülaosa seelikust eraldi. Eraldajaks oli kontrastne värv, kuigi värvide poolest polnud kleidid sugugi kontrastsed, tegemist oli sujuvalt mustalt hallikatele toonidele ja mustritele üle mineva kangaga. Kangas oligi sellise kaval nipiga, et vööosas oli jaotusjoon, ülaosa oli tagasihoidlikult musta värvi, alumine seeliku osa oli mitmekihilisem, seal oli voolavust ja üleminekuid ühelt värvilt teisele. Samasugusest riidest ja sama põhimõttega olid ka meestantsijate balletipüksid, ülakehad olid neil paljad. Pükstel oli värvliosa must ja tuharatepiirkonnast algas mustriline üleminekuosa, mis pükste hargnemisosaks juba valvavalt hallides toonides oli, kuni pükste lõpuni välja. Naistel olid selja peal punast värvi õlapaelad.
Arnold Schönbergi sümfooniline poeem „Pelleas ja Melisande“ Tiit Härma koreograafias oli täislaks pikkust ja igavust. Noh natuke oli midagi vaadata, ehk lohutas see, et see pole väga pikk ballett, kuigi oli sellel õhtul pakutavatest ballettidest pikim. Häiris lakooniline lavakujundus, vaesus, hallus ja tuhmus. Legendi järgi peaks ikkagi tegemist olema kuningakojaga, kuhu rüütel metsaallika ääres kohatud Melisande'i viib. Noh ma saan aru, et praegu on teatritel rasked ajad, tuleb kokku hoida ja muu selline jama, aga kuskilt vanadest dekoratsioonidest leiaks ikka elemente, mida uutes lavastustes „uutena“ ära kasutada. Kasvõi midagi metsa ja lossi moodi luua, et asi realistlikum tunduks. Või vähemalt esteetilisem. Schönberg tuletas oma helikeelelt meelde varajast Wagnerit, aga oli ikka üpris talumatu, selline kakofooniline ja igav muusika. Tants oli ka igav, nii et tuli parasjagu kannatada, et see ballett lõpuni passida. Härm langes vist koos kostüümikujundajaga rahvuslusse, kõik kolm tegelast olid riietatud ühele trikoloorist vastavale värvile kostüümi. Nii et kostüümides polnud ka midagi vaadata, meeste kostüümid olid üldse esteetiliselt eemaletõukavad, nagu nõukogude sõjaväe aegsed vormid. Melisande'il oli kleidi alaosas mingi huvitav segadus, seal andis ikka vaatamist huvitavamaks muuta sellega, et jälgida, mitmest kihist ja kui pikkadest lõikudest tal see lühike seelikuke siis ikkagi lõppude lõpuks koosneb, aga ega sellega ka ennast küllalt kaua lõbustada ei saanud. Suurema aja sellest 50 minutist tuli ikkagi igavleda ja balleti lõppu oodata.
Robert Schumanni „Teine sümfoonia“ koreograaf Uwe Scholzi nägemuses oli lühiballett, mille nimel tasus eelnevad lahjemad esitused ära kannatada. Eestis ma polegi elavas esituses midagi nii head näinud, kui, siis meenuvad mõned pärlid, mida nähtud televiisori vahendusel, näiteks Plissetskaja esitatud „Bolero“. Vanaema ütles, et nii head muusika tunnetust on ta näinud ainult noore Vilimaa puhul. Ja mina olevat lapsena ka samamoodi väga täpselt muusikat tajunud, tegin iga kuuldava muusikapala juurde oma tantsu. Oh mis minust saada oleks võinud, kui oleks tõsiselt balletiga tegelenud. Kuigi minu laiskuse puhul, eriti füüsilist pingutust nõudvate tööde puhul, oleks ilmselt loogiline, et ma läbi suurte pisarate oleks selle neetud koreograafiakooli lõpetanud ja siis niisama elu peale läinud. Ei mingit tööd! Hiljem lugesin kavalehelt kahetsusega, et koreograaf Scholz on juba manalamees.
Selle puhul, et koreograaf ja muusika looja imehästi sobitusid, polnud ka midagi imestada, sakslane ikka sakslast mõistab, kindlasti poleks tulemus nii suurepärane olnud, kui Schumanni muusika oleks võtnud tantsustada mõni teise rahvuse esindaja. Muusika oli kõigis liigutustes tõepoolest suurepäraselt läbi tunnetatud, iga nüanss oli täpselt paigas ja seda kõike oli hästi huvitav vaadata. Kõik need tekkivad graafilised kujundid, plastiline liikumine ja omapärased liigutused. Omapärane oli tantsu jaotus – põhirõhk oli pandud naistele, kes olid sõna otseses mõttes tantsijad, meestel oli tausta roll. Polegi kunagi nii huvitavat ja täpset jaotust balletis näinud. Meestel sooloosad puudusid, oli küll harvasid hüppeid või jookse, aga põhirolliks oli neil täita ikkagi naise toetaja osa. Nagu sellest ka mitmel pool juttu olnud, nii balletiarvustustes kui ka tegijate endi suu läbi, konkreetselt on meeles see „Mi“ saatest Eve Andre öelduna, et selles balletis on mehed kraanad, „tõstavad meid (naisi) ühest kohast teise“.
Selle balleti puhul oli meeldiv ka see, et kasutati massi. Siis on ikka huvitavam ja rohkem vaatamist, kui laval on rohkem rahvast. Kordeballetiga loodi huvitavaid kujundeid, oli huvitav vaadata, kuidas nad välja jooksid ja mingi grupi moodustasid, kuidas nad grupis liikusid, kui ühtlaselt või korrapäratult paiknesid. Korrapäratus ei olnud mitte tantsijate oskamatus-lohakus ühtlaseid kujundeid moodustada, vaid see oligi nii mõeldud. Ja kõik äärmiselt sügavalt muusikalise saate poolt läbitunnetatult, see oli lihtsalt fantastiline! Ka solistid kõlasid muusikaga fantastiliselt kokku. Eriti need puusanõksud ja natuke idamaised tantsuliigutused, mida varvaskingadel seistes võrgutavalt saali pilke heites esitati. No lihtsalt pole sõnu, see oli tõesti ilus ja suurepäraselt esitatud. Ka solistide tantsu puhul olid kindlad jaotused, et naine tantsib ja mees toetab teda. Mehed olid nii toetajad kui ka toestajad, mingis mõttes isegi vist fassaad. Naised said nende peal, abil, ümber, toel jne igasuguseid tantsuliigutusi ette kanda, meeste osaks oli ainult tagasihoidlikult naise vajadustele vastav poos võtta. Eriti vahvad olid erinevad tõsted. Tõsteid oli tõesti igast mastist, nii näo kõrgusel kui ka väljasirutatud kätega naine pea kohale tõsta. Siis teda kogu lavaulatuses nii kõndides kui ka joostes ringi kanda. Naine vahetab erinevaid positsioone. Mingis mõttes tuletas see natuke isegi iluuisutamist meelde, kuidas seal erinevaid poose moodustatakse ja siis mingi aeg poos saavutatult mööda jääd ringi liueldakse.
Kõige naljakam oli, kui kordeballett tuli naised õlale või üles tõstetud akside vahelt välja, selle kohta ütles vanaema, et ega iga balletiartist ei jõuagi naist korralikult tõsta, see ongi vist niimoodi nõrkade tantsijate pärast tehtud, et nad ei võta neid poose mitte laval sisse, et tulevad kõik koos lavale ja siis mees tõstab naise üles, vaid naised ronivad lava taga neile selga ja siis tullakse publiku ette valmis tõstet demonstreerima. Hämmastama pani ka see, et meeldiva aspektina polnud kuulda tavapärast balletietendustele juba peaaegu omaseks saanud balletisussiklotside kolksumist vastu lavapinda. Et kui kordeballett mööda lava jookseb, siis tundub, nagu kappaks ringi hobusetabuun. Seekord saadi lõpuks ometi vaikselt kõndimise-liikumisega hakkama, loodetavasti jätkub jõudu seda meeldivat aspekti ka edaspidi laval säilitada, et publik saab ikkagi balletti vaadata, mitte varvaskingade kolksumist vastu lavalaudu kuulata.
Subscribe to:
Posts (Atom)