Lood Viini metsadest

Ödön von Horvath „Lood Viini metsadest“, lavastaja Robert Annus, Vanemuine

Päris vaadatav jama oli. Vaadatav oligi vist selles mõttes, kui huvitava nurga alt oli lavastatud. Horvathi 1931.aastal kirjutatud draama oli lavastatud pisut kaasaegsemaks, kuigi ei saa öelda, et päris tänapäevaseks. Naljakas oli vaadata just sellist kompotti, et vana tekst ja kaasaegne ümbris. Riiete ja tarbeesemete poolest jäid tegelased küll kuhugi 10 aasta tagusesse aega. Aga päris naljakas oli vaadata sellist hästi vaeste inimeste elu, kuidas nad peavad peost suhu virelema ja oma ideedega hakkama saama. Kahju oli sellest, et peategelase Marianne osas jäi nägemata Maria Soomets. Viimastes versioonides esitas seda osa Maarja Mitt. Ja vanaemaks oli välja võlutud hoopis Leila Säälik! Peale imeliku austria külaelu näidati laval veel täitsa elavat kitse.
Lugu oli tüdrukust, kes peab isa tahte kohaselt abielluma vanamees Oskariga. Mõtlesin, kas see Oskar pidigi olema nii vana, nagu ta Annuse lavastuses Raivo Adlase mängitult oli, või oli ta Horvathil ikka Mariannele vanuseliselt sobivama mehena mõeldud. Vanuseliselt sobivamana, mis ei tähenda muidugi seda, et Marianne teda armastanud oleks, nagu tekstist läbi kajas, tegi Marianne teda jäägitult armastavale Oskarile kogu aeg haiget. Oma kihlusõhtul kohtab Marianne Alfredi, armub temasse kohe ja põgeneb koos Alfrediga, saades kaela isa needuse. Marianne ja Alfred üritavad oma elu korda seada, aga neil pole üldse raha ja mitte midagi ei tule välja. Vahepeal sünnib neil veel laps, kes peagi saadetakse Alfredi vanemate juurde maale, kus Alfredi vanaema lapse ära tapab.
Selline päris sürrealistlik draama, kuigi nimetuse poolest „rahvatükk“. Oli veel palju kõrvalliine, palju laulu ja niisama ringijauramist. Marianne hakkab peale seda, kui laps Alfredi maakodusse saadetakse, tantsijaks ja keegi külarahvast korraldab nii, et Marianne isa näeb tütart „paljalt“ tantsimas. Paljud asjad olid olustikuliselt naljakad, kui neid mõelda 30.-ndate aastate kontekstis, siis oli see tõesti isale suur löök, mis võis lapsevanema viia hauda viia, et tema laps käib striptiisi tegemas, aga selles lavastuses oli Marianne lavaline ülesastumine küll pehmelt öeldes tagasihoidlik, lihtsalt pesus esinemine, pealaegi anonüümselt – pead kattis suur kast. Vahepeal teeb Marika Barabanštšikova mängitud Valerie ära hästi suure töö, et kõiki lepitada. Valerie ise saab ühte Alfrediga, kes oli tema endine armuke. Marianne lepib vist Oskariga, kes teda endiselt armastab ja on valmis Mariannele kõik andeks andma. See Marianne ja Oskari liin jäigi natuke lahtiseks. Ja isa annab ka Mariannele valmis ja tuleb isegi oma väikest lapselast vaatama, kui neile teatatakse, et väike Leopold on surnud. Mis ütlemata jäetakse, on see, et väike Leopold jäi haigeks, sest tema vanavanaema jättis nimelt aknad lahti, et väikelaps haigeks jääks. Seltskond saabub väikest Leopoldi vaatama tõelise uunikumi väljanägemisega Žigullil. Hästi toredad olid „kodubändi“ lauldud vahepalad, solistiks oma tipphetke nautiv baarmen Tanel Jonas. Kõik oli selline jaburalt naljakas, aga samas kurb ka, et inimestel vaesuse pärast niimoodi minna võib.

Ühtne Eesti Suurkogu

Šou algas juba väljast. Suurhalli ees mürtsus kaitseväe orkester, igal pool olid väljas Eesti ja Suurkogu lipud, metsikult rahvast tormas Suurhalli poole. Päris naljakas oli. Maja ees oli palju telekaameraid, pildistajaid, üritasime neist kõigist mööda manööverdada, et jumala eest kuhugi kaadrisse ei jääks, või veel hullem mõne reporteri haardesse ei satuks. Õnnestus kogu sellest rüsinast päris hästi mööda manööverdada. Iga sammu peal tulid vastu klaköörid, sellest aktsioonist olin ma kuskilt lugenud, kui klakööre hakati otsima, siis oli ära märgitud, et täiesti vabad peavad olema 06. ja 07. mai. Nad jagasid „Ühtse Eesti“ kavasid, mille külge olid kinnitatud väiksed parteilogoga märgikesed. Igal sammul sooviti „Head suurkogu!“ Kohal oli päris palju prominente, eriliselt jäi silma maag Hannes oma jüngritega, ühel neist oli käes suur kast, ilmselt kavatseti suurt rahvakogunemist oma sekti promomiseks ära kasutada või selle varjus koguni uus erakond moodustada. Etenduse enda alguseni läks küllalt kaua aega, aga seda osati väga hästi sisustada. Kokkuvõttes võikski öelda, et kogu see programm, mis toimus videoekraanilt oli päris vahva, aga saalis endas toimunu oli päris mannetu. Nii et jäi arusaamatuks, milleks kogu seda rahvast Suurhalli kokku ajada, oleks võinud aktsiooni parem televisiooni kaudu korraldada ja neid videokaadreid ning filmikesi näidata.
Näidati kogunevaid inimesi, kellest oli raske aru saada, kes on „päris“ inimene ja kes klaköör. Mõne inimese jutt tundus nii absurdne, et selle kohta võis küll kohe öelda, et see on etenduse osa. Mõni aga oli jälle selline, et oli aru saada, et see peaks küll tavaline inimene olema, kellele pole tekst varem ette kirjutatud, vaid kes tuligi Suurhalli Suurkogule. Nii võis täitsa kindlalt öelda, et neiu, kes rääkis oma aktiivsest tööst ühes suures Eesti erakonnas, broileri välimusega blondiin, oli klaköör. Hiljem jäi ta etenduse enda ajal mitu korda kaardisse, kui ma juba süsteemile pihta olin saanud, ja nägin, et tal oli randme ümber klakööridele omane paelake. Samuti keegi Maria, kes rääkis sellest, kuidas ta viimati valimas käis, aga ei mäleta, kelle poolt hääletas: „IRLi poolt... või oli see Reformierakond...“ Galina paistis selline vanadaam, kes siiski klaköör ei olnud. Rein Raud istus esimeses reas ja jooksis järsku saalist välja, varsti oligi ta intervjueerija Eva Klemetsi haardes ja väljendas oma arvamust. Ma tundsin ennast kogu aeg täitsa segaduses olevat, et mis siis on päriselt ja mis on mängult, selline täiesti arusaamatu situatsioon oli. Tavaliselt, kui lähed teatrisse midagi vaatama, siis tead ikka tüki sisu ette, oled seda kas lugenud või varem näinud või oled selle kohta lugenud. Aga nüüd oli tegemist sellise maailmas esmakordselt toimuva aktsiooniga, poliitilise teatriga, kus tõesti ei saanud aru, kas need inimesed on suvalised inimesed tänavalt või nad on etendusse kaasatud.
Etenduse kulgedes hakkas asi enam-vähem selgeks saama. Nad teevad paroodiat Eestis toimivate poliitmudelite kohta. Räägiti, et etendus ise algab alles 19.30, selle aja jooksul näidati maja ümber või fuajees toimuvat ning varem valmistehtud videoid. Siis algas Suurkogu koolitus, mida viis läbi Jaak Prints, see oli ka veel päris talutav, aga kõige igavam osa oli Suurkogu ise. See oli nii võimatult pikk ja tuli nii kaua lolli juttu kuulata! Eksole, juba infotundi Riigikogus pole võimalik niisama vaadata, et sellel ajal midagi muud kõrvale ei teeks, parem üldse vaatamata jätta. Samamoodi on igav kõik, mis puudutab otseselt „tõsist“ poliitikategemist, poliitikat kui tööd. Suurkogu parimad tütred ja pojad tulid lavale ja hakkasid kõnesid pidama. Jeerum, kui tüütu see oli! Igaühele oli ette nähtud 20 minutit, esinejaid umbes 10, nii et tuli kannatada. Oleks tahtnud ära minna, aga see oleks kuidagi imelikult mõjunud, kui poolvalgustatud saalist ja küllalt keskel asuvatelt kohtadelt oleks üks seltskond lahkuma hakanud. Pealegi oli ikka teatud huvi, et mis siis lõpuks saab. Kas teevad ära?
Kõige naljakam oli Liina Vahtriku parafraseering: „Parafraseerides ühte tuntud kirjanikku: „Alguses oli ema““. Kogu selle jandi peale tuli meelde meie endi kunagine kooliaegne parafraseering, kui me ühte tüdrukut mõnitasime: „P ema ministriks! P ema presidendiks! P ema kuningannaks!“ See mõte käis nii Vahtriku parafraseeringu peale kui ka kogu etenduse kohta – Tiit Ojasoost oli tehtud tõeline jumal ja tema sissemarsi ajal tulid mul kerged külmajudinad peale, see meenutas täielikult fašistlikku paraadi, kui rahvas hullub ja Hitler oma ausaatkonnaga sisse marsib. Veel parem paralleel oleks tõmmata usuhulludega, kui nad oma manifeste karjuvad ja sellesse siiralt usuvad, mida räägivad, seejuures mingi kehavälise staadiumi saavutades ja pooleldi loomastudes. Klaköörid olid ekstaasis. Päris häiriv oli see, et meie taga istusid klaköörid, kes võimatult kõvasti karjusid, peaaegu meile kõrva. Nad olid umbes sellised, et iga loosungi peale pidid hüüdma „Jaa, jee, õige!“, huilgama ning plaksutama. Mul oli tahtmine paljude loosungite peale „buu!“ karjuda ja jalgu trampida. Näiteks loll jutt natsionaliseerimisest või sellest, et mingite idiootide laenud kustutatakse. Ha-ha!
Peale kõnesid oli selge, et see pole tõsine poliitika tegemine. Et neil polegi kunagi plaanis olnud oma erakonda luua, mingit asjalikku kava neil ei olnud, vaid eesmärgiks oli Eestis toimuvat kõverpeeglist näidata. Eriti hästi mõjus Andres Mähari esitatud stseen Eesti lipuga katusel – jälle video. No milleks rahvast Suurhalli kokku kutsuda, kui kõik parimad palad tulid video pealt, mida oleks võinud palju edukamalt ja palju suuremale auditooriumile televisiooni kaudu edastada. Andres Mähar tuli etendusele kohale minuga ühel ajal, nii et ma vaatasin, et kas nii tullakse siis tööle. Minu teada peavad näitlejad kohal olema vähemalt tund enne etenduse algust, nii et juba sellest näitlejate suvalisest saabumisest võis järeldada, et asi hakkab venima ja algab kindlaksmääratud kellaajast palju hiljem.
Lõpus toimusid erakonna juhi valimised. Siis hakkas pilt jälle natuke häguseks muutuma. Tundus, et asi on ikka tõsine. Kui lavale läks Indrek Tarand ja ütles, et hakkaks hea meelega ise uue erakonna esimeheks, aga tema on praegu Brüsselis, ei saa. Ja soovitas soojalt või rangelt valida tema pakutud kandidaati Allar Jõksi, kes oli juhuslikult saalis ja lavale jõudes taskust valmiskirjutatud kõne ette kandis. Valimised ise olid demokraatliku poliitteatri vormis. Korraks tekitati elevust, kui hakati loosima Suurkogu esindust. Siis toodi lavale kast piletikontsudega ja teatati, et teil kõigil on võimalik esindusse pääseda. Fortuuna Inga Salurand loosis välja kontsud, kuid nende algus oli juba kahtlane: „Sektor 007 rida 4 koht 25.“ Ilmselt siis luges rea ja koha õigesti, aga pani igaks juhuks ette sektori, et päriselt sellel kohal istuv inimene lavale ei tuleks. Sest sektoreid ju tegelikult polnudki. Enne loosimise algust mõtlesin, et kui loositakse välja minu koht, kas ma siis lähen lavale? Julgustati, et siis võite julgelt lavale tulla, te olete demokraatlikult esindusse valitud. Aga tegelikult valiti niimoodi demokraatlikult hoopis NO teatri näitlejad, needsamad, kes enne kõnedega üles astusid.
Esimehe demokraatlik hääletamine oli samamoodi. Eva Klemets näitas oma telefoni peal ette, kuidas valima peab. Seda kuvati suurele ekraanile ja toonitati, et oma hääl tuleb saata numbrile 1131 ning kandidaadiks panna A (Ojasoo). Hääletamise ajal kui ka kongressi enda vahepaladeks pakuti Rocki tantsutüdrukute etlemist, Lenna Kuurma laulu ja eriti huvitav etteaste oli mingite kummide küljes rippuvate naiste poolt. Laest alla lastud pikad kummid, millega nad üle halli ühest otsast teise hüppasid või kuskil õhus ennast keerutasid, see oli küll väga vahva. Hääletamistulemust kuvati samuti suurele ekraanile, vahepaladeks näidati, kuidas inimesed saalis telefoniga sõnumeid saatsid, mis tekitas jälle küsimuse, kas nad saadavad päriselt sõnumeid või on nad klaköörid. Isegi selliseid isikud, nagu Indrek Saar, Jaak Aaviksoo, Hans H.Luik jäid telefonidega kaadrisse. Kuigi hääletustulemuste järgi sai rohkem hääli kandidaat B ehk Allar Jõks, muutis seisu kardinaalselt mandaatide ülelugemine, kui igast maakonnast saabus tohutul hulgal hääli Ojasoo kasuks. Ja Ojasoo kuulutatigi esimeheks.
Esimehe väljakuulutamine oli illusionistlik, kui esimees tuli taas suures aupaistes lavale, lavaesist eskortisid pikas reas seisvad kaitseväelased, laest lasti alla kulda ja karda, mis moodustas mingeid ilutulestikke, mis kullana plahvatasid. Esimees seisis puldi taha ja ta tõsteti sellega kõrgele õhku.
Vaatasin, et Ojasool on ikka huvitav karvakasv. Juuksed on iseenesest heledad, peaaegu blondid, aga habe on punane. Kas värvitud? Vuntsid olid habeme peal huvitava üles kaardu keeratud kujuga. Ojasoo vaatas oma armastavaid valijaid rahuliku pilguga, vaatas üle kõik sektorid, siis palus ennast sealt kõrgustest alla lasta. Vahepeal või lõpetuseks esitas veel erakonna hümni Tõnis Mägi. Ojasoo teatas, et tore, et me kohale tulime, uut erakond ei moodustata, olete vabad. Ja kogu lugu. Siis aplaus ning kummardamine.

Unistuste printsess - The End

Tibi viis 2 allesjäänud naisekandidaati oma koju Belgiasse. Näitas neile seal oma uhkust ja varandust, firmasid ja tehnikat. ATV koha pealt sai Tibi Kristelilt kohe pähe, Kristel teatas, et see polegi ATV, „mul on endal ATV, need on täitsa erinevad asjad“. Sellepärast oli Tibi pärast Kristeliga romantilisel paadisõidul mööda kanaleid ka küllalt külm, kuigi Kristel vastas jaatavalt isegi vastusele, kas ta tahab Tibiga abielluda. Oma kodus korraldas Tibi peo, kuhu olid kutsutud tema sõbrad ja vend. Tüdrukud pandi nagu liha letti, et teised mehed otsustaksid, kumb neist Tibile paremini sobib. Kõigi arvamus oli loomulikult, et Kristel, aga Tibi ise kahtles endiselt. Kristel käitus meeste seltskonnas tõesti kuidagi vabalt, aga Maarja oli endassetõmbunud ja tõsine.
Hiljem läksid Tibi ja Maarja viimasele kohtingule Belgia kõige uhkemasse restorani. Neil oli tõsine jutuajamine, kus mehe või naise asemel öeldi „auto“: mulle meeldivad kiired ja ilusad autod või midagi sellist. Maarja oli juba päris hädapidur, nagu karpi tõmbunud ja ei julgenud enam midagi rääkida ega teadnud, kuidas olla. Eriti naljakaks läks, kui Tibi ladus lauale kingituse Maarjale – karbi, milles võis olla kihlasõrmus. Maarja ei julgenud pikalt seda avada lasta, et äkki peabki kohe nüüd Tibile „jah“ ütlema. Lõpuks, kui Tibi karbi lahti tegi, olid seal hoopis ülikallid kõrvarõngad, mille Tibi pettunud Maarjale ise kõrva pani. Ja peale seda üritas Tibi Maarjat teist korda ja taas ebaõnnestunult suudelda. Peale seda oli nende õhtusöögil kiire lõpp.
Tibi tuli viimasele kohtumisele koos uhke sõrmusega. Sellest võis järeldada, et Maarja sai juba oma juveelid kätte, printsessiks peaks saama Kristel. Ja ta valis ikkagi Maarja! Hull mees. Omal veel mingi rase naine kuskil ootamas, nagu väidetakse. Karjuv ebaõiglus! Maarja sai kõrvarõngad ja sõrmuse! Lisaks pakkus Tibi Maarjale klaasi: kui selle vastu võtad, on see märk, et sa oled nõus suhtega edasi minema. Ja Maarja oli valmis. Happy End. Kuigi see oli algusest peale selge ja näha, et Tibile meeldib Maarja ja ta valib oma printsessiks selle neiu, lootsin mina, naiivne, ikka kuni lõpuni, et äkki juhtub ime ja mõtleb ümber. Et sõbrad ja vend panevad mõistuse pähe. Ja oleks vähemalt mingigi üllatus kogu sellel läilal saatel. Esimene hooaeg oli igal juhul palju parem.

Petruška

Balletiõhtu „Petruška pärastlõuna“, koreograaf Pontus Lidberg, Vanemuine

Balletiõhtu koosnes kolmest osast: M.Raveli „Šeherezade“, C.Debussy „Fauni pärastlõuna“ ja I.Stravinski „Petruška“. Midagi nii igavat pole ammu näinud. Kogu aeg oli tahtmine magama jääda. Kui kunagi öeldi filmi „Täna öösel me ei maga“ kohta „Täna öösel me ei maga, sest magasime juba kinos“, siis „Petruška pärastlõunat“ soovitaks ka sellistele inimestele, kellel on unega probleeme. Kõik 3 lühiballeti olid ühes stiilis: sünged, vähese valgustusega ning arusaamatud. Kavalehel seletab autor, et tegemist on fauni ja Petruška identiteediotsingutega. Nojah, mis siis ikka, head otsimist. Ikka päris jabur oli kogu see värk. Kuigi Triinu Pungitsa loodud fantaasiakostüümid olid täitsa vahvad, kahju oli aga sellest, et neid korralikult vaadata ei saanud. Nendel tegelastel, kes kogu aeg laval olid, olid igavamad kostüümid, huvitavamate kostüümidega tegelased ilmusid aga lavale väga harvadeks hetkedeks. Siis ka väga pimedale lavale, nii et rohkem võis aimata, mis laval toimub, kui seda konkreetselt näha.
„Šeherezade“ ajal jäi üldse arusaamatuks, milleks tantsijaid kuhugi tagaplaanile väga ebamugavatesse poosidesse kujudena asetada, näiteks pidi üks tantsija kogu selle aja, kui Karmen Puis laulis, hoidma kätt liigutamatult üleval, see võis ikka päris piin olla. Oleks võinud sinna mannekeenid asetada. „Faunis“ oli tantsu natuke rohkem, seal oli huvitav vaadata, kuidas viiest tantsijast üks „paljas“ oli. Kes nüüd järgmisena riidest lahti võtab ja kes tema riided selga paneb. Pluusid ja püksid, mida selle osa esitamisel kanti, olid kuidagi universaalsed, et mahtusid selga nii meestele kui ka naistele. Kuigi, kui riided juba seljas olid, siis ei oleks küll ette kujutanud, et need samad riided võivad ka natuke suurema kondiga mehele selga mahtuda, mis hapral naisterahval seljas on. Aga tohutult igav oli, võitlesin kogu aeg unega.
Arvasin, et „Petruška“ on ikka hoogsam ja lõbusam ja rohkem valgustatud. Aga ei midagi, samasugune udus ja pimeduses soikumine jätkus, kuigi muusika oleks särtsu poolest ju palju rohkemat võimaldanud. Täiesti võimatu oli aru saada, kes on maur ja kes on Nukumeister ja mis need tegelased seal üldse toimetavad. Oleks väga tahtnud selles lavastuses näha venelikkus, sellist tõelist vene jarmarka õhkkonda. Enam-vähem vaadatavad olid varjuteatrina esitatud stseenid. Tantsijatest oli kahju ka selles mõttes, et lava polnud kaetud aksidega, kogu lavatagune sein oli näha, sinna ette olid asetatud ainult kolmnurkjalgadel seisvad prožektorid. Lidbergi tantsustiil oli iluvõimlemine, kusjuures iluvõimlejad olid paigutatud musta kasti. Ainult maas vähkremine ja keerutamine, hüppeid ega tõsteid praktiliselt polnudki. Isegi võimlemispallitaoline ese oli mängu toodud, et iluvõimlemisharjutusi parem sooritada oleks.

Preili-talutüdruk

A.Puškin – J.Fridman, I.Ponomarenko „Preili-talutüdruk“, lavastaja Aleksandr Petrov, Draamateater na Liteinom

Päris huvitav lahendus, teha Puškini jutustusest muusikal. Ja täitsa lahe muusikal, nii et nimilugu „Aleksei i Akulina“ jäi täitsa kummitama. Hämmastav, et seda lavastust on mängitud juba aastast 1999. Ilmselt küll mitte samade osatäitjatega, preili-talutüdrukut mänginud Maria Ovsjannikova nägi küll välja selline küpsem daam, et tema võis olla 10 aastat tagasi esietendusel noor Liisaks sobiv neiu, aga Alekseid mänginud Aleksandr Maijorov oli selline noormees, et tema vaevalt selle versiooni esietendusse kaasatud oli. Teatr na Liteinom lava on kindlasti Vene Teatri lavast suurem, nii et dekoratsioonid olid paigutatud nii, et mingi osa laval toimuvast jäi lavaäärtesse paigutatud dekoratsioonide varju. Lava äärtes olid dekoratsioonideks rahvusliku elemendiga mõisaelemendid, ka hobusepea. Muus lavakujunduses kasutati stangesid suurte vene rättidega. Vene rätid olid üldse selle lavastuse põhielement, külarahvas tantsis rättidega, rättidega stangesid lasti kogu aeg alla ja tõsteti üles, rättidest moodustati mets või hobused jne.
Tantsiti palju ja lollitati niisama, iga võimaluse puhul lauldi, aga see kõik oli piisavalt naljakas, nii et igav ei hakanud ja lahkumise soovi ka ei tekkinud. Peategelased olid ikka nii meeldivad, et tahtsin ära näha, kuidas nad lõpuks „ametlikult“ kokku saavad ja meeldiva paari moodustavad. Eriti naljakas oli, kuidas muidu talutüdrukuna Aleksei ees esinenud mõisapreili Liisa Alekseid oma kodus iseendana vastu võttes ennast ära maskeerib ja küllalt tobeda komejandi korraldab. Veel olid utreeritult naljakad õed Mizintšikovad, kes kõvasti karjusid ja kisasid ja nagu närvihaiged tõmblesid. Väga meeldiv esitus oli Aleksei koer Sbogar Igor Miletski esituses, selline elutark koer, kes kogu aeg tegevust kommenteerib ja kui teda solvatakse, ülbelt ütleb: „Päris auh-auh oled või?!“ Kasutati ka seda nippi, et loeti ette osasid Puškini teosest, kui tegemist oli jutustava tekstiga.
Õhtu naelaks oli aga miss Jackson. Sellest, et seda missi mängib meesterahvas, sain teada alles vaheajal kavalehte uurides, kui selgus, et näitleja nimi on Aleksandr Bezrukov. Muidu vaatasin küll seda miss Jacksonit, et ta on kuidagi imelik, selline pikk ja kiitsakas ja natuke mehelike näojoontega, aga Bezrukov suutis nii hästi naist mängida, et pidasin teda selliseks natuke imelikuks naiseks. Või selliseks näitlejannaks, kes just sellist ebanormaalset naist mängib. Aga et see ongi tegelikult mees.... tuli täitsa üllatusena. Teist vaatust vaatasingi nii, et miss Jackson on mees, aga ei suutnud seda ikka uskuda. Asja tegi keeruliseks veel see, et guvernant Jackson kandis kogu aeg pikka kleiti, nii et polnud näha jalgu, kehaosi, mis enamasti soo reedavad. Isegi öökostüümis, mille puhul miss Jacksonil olid sääred paljastatud, ei saanud hästi aru, kas tegemist on mehe või naiste jalgadega. Sest sellele vaatamata, et kavalehel oli selgelt kirjas, et Jacksonit mängib Aleksandr, ei suutnud ma ikka uskuda, et see on mees! Ta rääkis nii naiseliku häälega, et see tundus täiesti võimatu, no mees ei suuda niimoodi naist mängida!

Elu teatris

David Mamet „Elu teatris“, lavastaja Oleg Kulikov, Draamateater na Liteinom

See oli küll natuke jama ja arusaamatu lugu. Pealegi võimatult pikaks venitatud, kuigi päris väljakannatamatu see istumine polnud. Polnud ju võimalust vaikselt lahkuda ka, kui mängitakse kuskil teatri fuajees, nii et publik sisenes üle mänguruumi. Isegi hilinejad tulid niimoodi, et üks näitelja juba mängis ja siis juhatas ühe hiljaks jäänud paarikese oma kohtadele, julgustades neid: prohodite požaluista! Joosti ringi mööda teatritreppe ja publiku jalutusruumi, põhiliselt mängiti kahe trepi vahele jääval alal, mis on Vene Teatri black box saali ees. Huvitav oli vaadata ühte seina paigutatud peeglit, sealt avanes hoopis uudne pilt. Nii et kui näitleja seisis publiku poole küljega, sai teda peeglist peegelpildis vaadata, nii et teine külg näitlejast oli ka näha.
Niipalju kui ma aru sain, toimus tegevus teatrimajas peale etendust. On vana näitleja ja noor näitleja. Noor näitleja õnnitleb vana näitlejat esietenduse puhul, nad hakkavad arutama, kuidas stseenid välja tulid ja kui andetu üks naisnäitleja on, et ta on laval ainult sellepärast, et ta on ilus. Aga ta pole ilus seesmiselt, vaid väliselt. Siis hakkavad nad grimmi maha võtma, teevad mitu korda ühte stseeni läbi, kuidas noor näitleja vana näitleja ümber taidleb ja tema külge vihmavarjuga nagu kinni jääb. Vahepeal jooksevad mööda treppe ja jalutusruumi veel üks mees ja naine, ning naine tuleb lõpuks mänguplatsile ja läheb koos noore näitlejaga minema. Selline sisutu ja küllalt arusaamatu lugu oli, nii et jäi päris arusaamatuks, miks seda lugu peaaegu 2 tundi pidi mängima, oleks ka poolest tunnist piisanud. Lavastuses kasutati elavat muusikat, mida tegi pianist. Põletati küünlaid ja joodi veini. Pidi vist romantiline olema. Vahepeal esitas vana näitleja Firsi teksti „Kirsiaiast“. Riiete poolest oli segane stiil, kui see oli mõeldud nii, et tegelased on oma teatrikostüümides, nendes kostüümides, milles nad just laval olid, siis oleks veel aru saanud, aga ilmselt pidid need riided ikkagi tegelaste endi riided olema, sest nad käivad vahepeal väljas söömas ja kuskil veel. Vanaaegsed eelmise sajandi alguse riided olid, nii et ka loo ajalist telge oli raske paika panna, kuigi jutu poolest tundus, et näidend on ikkagi kaasaegsem kui XX sajandi algus.

Buratiino

A.Tolstoi „Buratiino“, lavastaja Svetlana Svirko, Draamateater na Liteinom

Päris lahe lauludega jant oli. Vähemalt igav ei hakanud ja piinlik ka polnud, et sellist asja vaatama peab. Buratiino oli tehtud kasehalust, vähemalt kasepuu moodi triibuline nägi välja Buratiino kostüüm, kui poiss oli alasti. Nina kleepisid talle ette kass ja rebane, võtsid välja triibulise paberi ja panid selle torrukeeratuna Buratiinole ninaks ette. Kui papa Carlo pojale riided õmbleb, on need ninaga ühte stiili triibulised rõivad. Lauldi hästi palju, kuigi mingit huvitavat liikumist tantsude juurde polnud loodud, nii et selles mõttes oli natuke igav. Karabas-Barabasi mängis hästi pikk mees. Nukuteatri direktori saatjateks olid 2 dalmaatsiakoera, keda mängisid hästi lühikesed näitlejannad. Mingi aeg ma isegi mõtlesin, et dalmaatslasi mängivad lapsed, aga järgmisel õhtul neid samu näitlejannasid ja Barabasi esitajat taas koos laval nähes, sain aru, et lihtsalt ongi selline efekt, et hästi lühikesed naised ja väga pikk mees. Malviina oli oma etenduses esinemise ajal lasteetenduse jaoks natuke liiga pornoriietes – pesus, aga hiljem juba normaalsemas kostüümis. Kilpkonnal oli seljas ranits, mis pidi kujutama kilpi. Kuldvõtmekest näidati lavastus niimoodi, et avati kast, kus sees oli võtmeke, lava pimendati ja kasti hoidev tegelane jäi valgussõõri, niimoodi säras kullast võti.