Yukio Misima „Kõige kallim – tasuta“, lavastaja Juri Jerjomin, Valeri Ljovuškini teatriprojektid
Perekonnalugu lugupeetud jaapani härrast, kes võtab oma armukese majateenijaks. Armusuhtest on möödas 20 aastat ja mees on sellest üle saanud, nagu ta oma naisele väidab, täiesti unustanud. Ka mehe käitumine näitas igakülgselt, et mehel pole endise armukese vastu enam tundeid, tema jaoks on armuke Ohide lihtsalt inimene, keda tuleb aidata. Küll aga pole sellest kunagisest räpasest loost üle saanud abikaasa Sicheko, kes meenutab kibedusega, kuidas ta 20 aastat tagasi mehele Ohide juurde mehe lemmikhommikumantlit toomas käis. Ohide jättis toona mehe ise maha, läks ära kellegi sakslasega ja on nüüd 20 aastat hiljem tagasi Tokyos, vana, räsitud ja õnnetu. Ohide on nõus oma endise armastatu juures kasvõi tasuta teenima, palgana on ta rahul ka ainult söögiga. Sicheko on oma mehele ammu rääkinud, et ta tahab teenijat, ta ei jõua üksi kogu suurt majapidamist korras hoida, ta on sellest tüdinenud ja väsinud, nii et peale väikest kõhklust nõustub Sicheko sellega, et Ohide nende majja teenijannaks tuleb.
Lugu mängiti ilma vaheajata peaaegu 2 tundi, nii et mingil ajal läks ikka natuke igavaks. Tütre teema oleks võinud näiteks välja jätta või seda vähem kasutada. Tütar läks parajasti oma peigmehest lahku, justkui tütre enda soovil, aga kui tütreni tõeliselt kohale jõuab, et mees ongi ta maha jätnud, tabab teda hüsteeria, et ta ikka ei tahtnud seda. Pärast seda järgneb kiire lõppmäng, kui tütar palub ja nõuab, et ema teenijanna minema ajaks, sest tütrel on teda raske vaadata. Ohidet mänginud Ljudmilla Tšursina oli kõige jaapanipärasem. Kõndis väikeste kannast algavate sammudega, pea küljele kallutatud ja alandlikult langus. Ohide on suurepärane majapidaja, aga Sicheko hakkab talle kätte maksma selle valu eest, mida naine 20 aastat tagasi tundis, kui tema mees või tol ajal armastatu Ohide juurde läks. See oli ka väga hästi välja mängitud, kuidas majaperenaine oma võimu ära kasutas: tuli koju ja pildus kingad suure kaarega jalast ära, ütleb igal võimalusel Ohidele midagi teravat või suisa nutmaajavat, nimetab Ohide tehtud maitsvat torti saastaks jne. Tundub, et kõige tipuks on see, kui majaproua hakkab teenijat ilusaks tegema – meigib Ohide nii ära, et Ohide näeb välja nagu peale pasteerimist, suvaliselt tõmmatud „kulmukontuurid“ ja kogu alalõua ära määrinud huulepulk. Aga see on Ohide alandamise algus, sellele järgneb Ohide trepist alla tõukamine.
See oli esimene näidend, kus ma nägin, et tegelased võtavad koju tulles jalanõud jalast. Olen alati mõelnud, nii filmide kui ka teatrilavastuste puhul, et millest selline ebatõenäolisus, oma kodus me ju saabastes ringi ei käi, teatrilaval aga käiakse küll. Lavakujunduses oli jaapani elementidega kodu, ei tea, võib olla ongi kaasaegsed jaapani kodud sellised, traditsioonidelt jälgiti pulkadega söömist, tee joomist, madala laua taga patjadel põlvitamist ja seda, et naine ümardab meest. Kuigi emantsipatsioon oli ikka toimunud, selles näidendis polnud naine lihtsalt mehe vaikiv vari, vaid mehega võrdväärne pereonnaliige, kellel oli võrdne sõnaõigus ja isegi omad nõudmised. Riietus oli kaasaegne, kuid Ohide käis mingis kimonotaolises kitlis, pereemal oli viimastes stseenides uhkem kimonokittel ja isegi pulkkingad all. Etenduse alguses on lava kaetud pikkade värviliste pulkadega, mida tegelased hakkasid eest ära kandma. Tegevuse käigus kasutati neid pulki niisama mingi sügavama mõtte loomiseks, kui ema ja tütar seisavad justkui maja terrassil ja nendele pulkadele toetuvad, vahepeal tõsteti pulki kuskil tagaplaanil ümber. Vähemalt sai pereisa mänginud Georgi Taratorkin – Rudolf nähtud, kuigi lugu ise oli ka päris hea. Kahju, et nad ei tulnud seda lavastust varem Eestisse näitama, oleks Olga Kabo ka ära näinud.
Wednesday, April 14, 2010
Tuesday, April 13, 2010
Koidula veri 2
Teist korda vaadata oli juba natuke igav, oli kadunud see vaimustus, mis esimesest vaatamiskorrast jäi. Ootasin küll neid stseene, mis mind eelmine kord naerma ajasid, aga täna nad enam nii naljakad ei tundnud, kuigi muigasin ikka. Taas ajas naerma Maria Uljanova monoloog, seal ta ütles eriti hästi Ilja Uljanovi kohta, et keiser „on minu saatuse korraldanud, otsis mulle selle neetud kitsaste silmadega kiilaka kalmõki Uljanovi“. Pärast eriti nagu nalja ei saanudki, aga Alinat oli mõlemas stseenis väga ilus vaadata. Üliarmas lugu oli see ikkagi.
Lõbustasin ennast sellega, et mõtlesin stseene ette, et mis stseen nüüd edasi peaks tulema, enamuse stseene panin täppi. Michelsoni ja revolutsionääri stseenis märkasin seda, mida ma eelmine kord ei märganud, seda ajendit, miks Michelson andis ära kogu oma raha naisele, kes kavatses tsaari tappa. Liduša rääkis Edušale oma suure saladuse ja see jäi neid mõlemaid painama, ühes stseenis küsiski Eduša, et mis ma tegema pean, et me mõlemad rahu saaksime, tsaari ära tapma või? Hea stseen oli veel, kui Koidula hakkab isakodus protestima, miks isa tal mehele ei lase minna. Papa Jansen: „No kuidas ma litsi mehele panen?“ Koidula nagu panniga pähe saanud, seisab laua peal: „Ah nüüd olen ma siis lits… Kui kirjutada on vaja, siis ma olen kirjaneitsi…“ Kahju ainult, et see tükk nii kiiresti maha võeti, oleks hea meelega seda kunagi paari aasta pärast teist korda vaatama läinud, siis oleks taasvaatamine kindlasti rohkem meeldinud.
Lõbustasin ennast sellega, et mõtlesin stseene ette, et mis stseen nüüd edasi peaks tulema, enamuse stseene panin täppi. Michelsoni ja revolutsionääri stseenis märkasin seda, mida ma eelmine kord ei märganud, seda ajendit, miks Michelson andis ära kogu oma raha naisele, kes kavatses tsaari tappa. Liduša rääkis Edušale oma suure saladuse ja see jäi neid mõlemaid painama, ühes stseenis küsiski Eduša, et mis ma tegema pean, et me mõlemad rahu saaksime, tsaari ära tapma või? Hea stseen oli veel, kui Koidula hakkab isakodus protestima, miks isa tal mehele ei lase minna. Papa Jansen: „No kuidas ma litsi mehele panen?“ Koidula nagu panniga pähe saanud, seisab laua peal: „Ah nüüd olen ma siis lits… Kui kirjutada on vaja, siis ma olen kirjaneitsi…“ Kahju ainult, et see tükk nii kiiresti maha võeti, oleks hea meelega seda kunagi paari aasta pärast teist korda vaatama läinud, siis oleks taasvaatamine kindlasti rohkem meeldinud.
Thursday, April 8, 2010
Unistuste printsess V
Kristel tunnistas, et ta ei ole harjunud meestele külge ajama. Seniseid saateid vaadates on jäänud küll mulje, et ühelegi saates osalevale tüdrukule pole meestele keele kõrva ajamine võõras. Kohting ja südamest südamesse vestlus jättis Kristelisse ja Tibisse sügava jälje. Ei tea, kas saateosadega oli midagi segamini aetud, aga millegipärast polnud selles saates enam Nataljat. Eelmine kord saadeti ära Marina, aga Natalja jäi ju veel villasse. Nüüd oli alles 4 tüdrukut. Imestasin kogu aeg, kus siis Natalja on, kas ta ei taha teistega koos olla ja veedab aega kuskil omaette toas. Pärast reklaami oli Natalja ikka tagasi. Tüdrukute joonistamisoskus võttis päris kadedaks, ma oskan ainult kriipsujukut joonistada.
Väga hea etteaste oli Mariselt. Läks järsku tühja koha pealt täiesti endast välja ja hakkas kiunuma, et võitja on ju ette teada. Kui teised uurima hakkasid, kuidas ta seda kinnitada oskab, väitis Maris, et ta on meedium: „Mul on kolmas silm... noh nagu kolmas meel...“ Tibi sai teada Marise sekseksperimentidest ja tsölibaadist ning ajas Marise majast minema. Maris pani enne majast äraminemist veel ühe väga hea killu: „See saade andis mulle väga palju, nagu oleksin 3 aastat edasi arenenud ja targemaks saanud.“
Väga hea etteaste oli Mariselt. Läks järsku tühja koha pealt täiesti endast välja ja hakkas kiunuma, et võitja on ju ette teada. Kui teised uurima hakkasid, kuidas ta seda kinnitada oskab, väitis Maris, et ta on meedium: „Mul on kolmas silm... noh nagu kolmas meel...“ Tibi sai teada Marise sekseksperimentidest ja tsölibaadist ning ajas Marise majast minema. Maris pani enne majast äraminemist veel ühe väga hea killu: „See saade andis mulle väga palju, nagu oleksin 3 aastat edasi arenenud ja targemaks saanud.“
Norway.today
Igor Bauersima „Norway.Today“, lavastaja Priit Võigemast, Ugala
Lugu ise oli päris huvitav – kuidas 2 noort inimest said neti kaudu tuttavaks selleks, et koos enesetapp sooritada. Närvi ajas see, et suurem osa 1. vaatusest oli esitatud virtuaalses vormis, tegelasi endid peaaegu ei näidatudki, vaid näidati nende teksti, mida nad arvutisse kirjutasid ja vahepeal näidati neid kaamerate kaudu. Olin nördinud, et ega ma sellepärast teatrisse ei tulnud, et seal mingit jutukamaailma vaadata. Siis nad turnisid seal pooleldi kalduoleval lavapinnal, kadusid lavapinna taha ära, see pidi nagu tähendama, et keegi lendas kaljunukilt alla. Noh eks nad ennast siis lõpuks koos sealt alla kukutasid. Või siis leidsid teineteist ja avastasid, et tahavad koos edasi elada, et pole vaja ennast tappa. Mängisid Carita Vaikjärv ja Tanel Ingi.
Lugu ise oli päris huvitav – kuidas 2 noort inimest said neti kaudu tuttavaks selleks, et koos enesetapp sooritada. Närvi ajas see, et suurem osa 1. vaatusest oli esitatud virtuaalses vormis, tegelasi endid peaaegu ei näidatudki, vaid näidati nende teksti, mida nad arvutisse kirjutasid ja vahepeal näidati neid kaamerate kaudu. Olin nördinud, et ega ma sellepärast teatrisse ei tulnud, et seal mingit jutukamaailma vaadata. Siis nad turnisid seal pooleldi kalduoleval lavapinnal, kadusid lavapinna taha ära, see pidi nagu tähendama, et keegi lendas kaljunukilt alla. Noh eks nad ennast siis lõpuks koos sealt alla kukutasid. Või siis leidsid teineteist ja avastasid, et tahavad koos edasi elada, et pole vaja ennast tappa. Mängisid Carita Vaikjärv ja Tanel Ingi.
Wednesday, April 7, 2010
Savoy ball
Paul Abraham „Savoy ball“, lavastaja Georg Malvius, Vanemuine
Alguses vaatasin, et ikka täitsa jamalt on lavastatud. Filmist oli meeles selline lahe pull, mis seal kogu aeg käis, et kogu aeg sai nalja ja hästi palju toimus. Olid uhked ja visuaalselt kaunid võtted, mida võis ahhetades ammuli sui vaatama jääda. Kogu see maastik, millel peategelaste kodu asus ja sisevõtted mingites uhketes lossiruumides. Ja siis ball, kui palju inimesi ja kauneid kleite. Ja väga head näitlejad, eesti näitlejate kahurivägi. Keegi ütles hiljem selle filmi kohta väga tabavalt, et ainus asi, mida ta filmist "Savoy ball" mäletab, on see, et Elle Kull laulis Helgi Sallo häälega. Minul olid sellest filmist igal juhul väga head mälestused, mul oligi üks koolivaheaeg „Savoy balli“ tähe all möödunud, käisin seda ikka oma 10 korda vaatamas ja kõik laulud ning stseenid kuni pisiasjadeni välja olid peas.
Nüüd olingi kohe algusest peale kergelt pettunud, et see asi teatrilaval nii mannetu on. Muidugi oli meeles ka mingi revüü, kus Karisma ja Krjukov esitasid laulu "Lady Stern ja mister Black", kui vinge liikumine seal oli ja kui vahvalt ja väljendusrikkalt nad laulsid. Lavastuses aga, kuigi lavastaja oli Georg Malvius, kes on tavaliselt väga häid lavastusi teinud, oli liikumine nii mannetu, et kohati hakkas täitsa häbi. Imestasin Aivar Tommingat, talle oli mingi kõht ette tekitatud, mõtlesin, kas see on tõesti selleks, et tema saamatust ja vanadust varjata. Või on see tal loomulik kõht, mis ühe suvega on ette tekkinud ja mehelt liikumisvõime röövinud. Varem ta esitas oma laulunumbreid ikka väga rohke liikumisega, aga nüüd seisis põhiliselt paigal, tammus suutmatult peaaegu ühe koha peal ringi, vahel liigutas natuke elavamalt jalgu ja käsi. Põhirõhk oli tema tegelase Mustafa puhul tekstile pandud, noh oli selline "naljakas" tekst, nagu operettides ikka, mis mulle tundus naljakas vist kunagi 1.klassis, kui ma käisin „Nahkhiirt" vaatamas ja siis oli maru naljakas, kuidas need mehed Rosalindile seletasid, kuidas nad jahil käisid. Aga nüüd see ei pannud mind isegi muigama. Pigem õlgu kehitama, et mis siin siis nii naljakat on. Nagu soovitus Adelele, et ma lähen ballile, sa ära kodus üksi kurvasta, loe seda väikest raamatut, mis ma sulle jätsin, „Sõda ja rahu“.
Hästi kahju oli sellest, et liikumispuudusega oli väga palju sellest säravast operetist ära rikutud. Kuigi mõne tegelase tantsualast saamatust taheti kompenseerida kohustusliku balletitantsijaterühma kohaloluga iga laulunumbri puhul, hakkasid need tantsijad ka alguses täitsa häirima. Mõtlesin kogu esimese vaatuse, et ma ei viitsi seda lõpuni vaadata, lähen vaheajal minema. Aga siis mingil ajal vaatasin, et balletitantsijad on ikka täitsa vahvad, ja nende pärast otsustasin jääda. Kuigi see oli ka maru jama, et dekoratsioonide ette oli nii minimaalselt ruumi jäetud. Sellel laval praktiliselt polnudki kuskil tantsida. Hale oli vaadata ballistseene, kus ballil nagu õieti polnudki rahvast. Vast nii 10 paari tuli kokku. Tundus, et ka teatrist on koondamislaine üle käinud ja kõiges üritatakse kokku hoida, ei saa enam nii suurt koori lubada, nagu kunagi oli, nüüd on sellest koorist heal juhul kolmandik järele jäänud. Ballikülalised pidid tantsima väga väiksel alal, kui nüüd võtta nii, et reaalselt mingi selline ball toimuks, kuigi nii toimumiskoha väljanägemise kui ka ballikülaliste arvu järgi oleks pakkunud, et tegemist on niisama väiksemat sorti uhkema sünnipäevapeoga. Selle peale küll poleks tulnud, et kogu see kupatus endast balli kujutab, kui süžeeliselt või laulude-tekstide järgi poleks öeldud, et tegelased on ballil.
Ka igas teises stseenis häiris see kitsas lavapind, aga ballistseenis kõige rohkem. Siis oli eeslaval päris palju ruumi, aga eeslava hoiti alati solistidele, kes koos balletiartistidega seal oma laulunumbreid esitasid. Ja balletiartistid pidid iga laulu puhul olema kohal, et varjata osatäitja mannetut liikumist või liikumise puudumist. Ballikülalised aga pidid leppima väga väikse pindalaga lava tagaosas, kusjuures see pindala oli veel igasuguseid „takistusi“ täis – sealt kulges vertikaalselt üle lava madal trepp ja mitmes suunas astmed või erinevatel tasanditel poodiumid. Nii jälgisid ka kooriartistidest ballikülalised solistidele omast joont, et liikumine on minimaalne ja puine. Kui valssi tantsiti, siis tehti ainult minimaalseid liigutusi, sammuke siia ja sammuke sinna, rohkem isegi markeeriti valsi tantsimist sellega, et valsirütmi saatel lauldi „Ball on Savoys, ball on Savoys,“ ja seisti paaristantsu väljendavas poosis. Siis paar sammukest, väiksed nõksatused puusadega ja rohkemaks seal ruumi polnudki.
Ja sellise väikese lavaruumi juures kujutas see väike pindala veel hästi paljusid erinevaid kohti, nii et lõpuks hakkas see ka häirima, et tegevuskohtade rohkus muutus kuidagi ülemäära kirjuks, et raske oli jälgida või aru saada, kus nüüd keegi on. Kui näiteks poleks seda lugu süžee poolest teadnud, siis ilmselt polekski aru saanud, et erinevad stseenid toimuvad paljudes kohtades, oleks arvanud, et kogu aeg ollakse ühes ruumis, kus mööblit on natuke ümber tõstetud. Ja sedagi väikest lavapinda kuhjati kogu aeg grandioossete detailidega üle – näiteks Madelene’i ja Aristide’i saabumine pulmareisilt pidi kindlasti toimuma autoga. Siis oli päris hale vaadata, kuidas see auto väiksel lavapinnal mingeid tiire ja sõidupoognaid üritas läbi viia. Enne seda oli veel ülevaade nende pulmareisist, mis kestis tervelt 12 kuud, näidati, kuidas nad gondliga mööda Veneetsiat sõidavad ja laulavad, kui õnnelikud ja armunud nad on. Selles mõttes oli ikka täitsa jama, et liikumine praktiliselt puudus, paljud näitlejad või lauljad valmistasid pettumuse ja lavakujundus oli täiesti olematu. Oleks siis võinudki minimalistlikku joont hoida, et polekski mitte midagi sinna kujunduseks teinud, aga see dekoratsioonivalik, mis praegu olemas oli, oli pigem häiriv kui etenduse õnnestumisele ja hea mulje loomisele kaasa aitav.
Jäin teiseks vaatuseks ja ei kahetsenud, et selle ikka lõpuni vaatasin. Kohe teise vaatuse alguses oli stseen Mustafa ja tema kuue endise naisega. Mustafal oli selline komme, et ta abiellub igas uues paigas, kus ta käib, nii et lahutatud naiste valik oli mitmerahvuseline. Ja kui ta sellelt reisilt lahkub, siis lahutab ta sõbralikult abielu ära, et taas järgmises kohas õnnelikku ja uude abieluranda purjetada. Endised naised saavad igakuise toetusraha ja villa Rivieral või kuskil. Kui muidu kogu lavastuse kohta käivalt olid kostüümid sama mannetud nagu lavakujundus või mõne tegelase tantsuoskus, siis endiste naiste haaremile olid küll päris vaimukad kostüümid välja mõeldud. Naised olid balliriietes, aga kleidi peale oli tõmmatud missilint selle riigi rahvuslipuga, mis rahvust naisterahvas esindas. Ja pähe oli organiseeritud mingi pompoosne vastavale riigile omane kujutis - kellel Kreml, kellel viltune või Eiffeli torn, soomlannale koguni VikingLine laev. See oli päris vaimukas stseen. Üldse olid Mustafa põhimõtted päris andekad, et targem on kõigi endiste naistega hästi läbi saada, siis on alati lootust uusi naisi saada, sest ükski endine naine ei ütle tema kohta ühtegi halba sõna. Ja Tommingas suutis ka türgikeelsed fraasid päris hästi välja öelda. Kiires kõnes ja selgelt. Veel oli sellele tegelasele iseloomulik erutatud olekus luksumine. Hakkasin mõtlema, kas Krjukov tegi ka nii, aga meelde ei tulnudki, nagu oleks kuidagi ähmaselt meeles, et ta luksus või tegi mingit alõkabõrri, aga päris kindel selles ikkagi polnud.
Kavalehel toodud valik oli üldse natuke kummaline. Olid ära nimetatud mingi 5 naisenime ja neid esitavad osatäitjad, kuigi opereti tegevust vaadates polnud küll aru saada, kes need naised on ja miks see üldse oluline on, et neid tuleks nimeliselt eristada. Nad isegi ei jäänud meelde, pärast kui kodus kava lugesin, mõtlesin, et kes need veel oli, ilmselt need Madelene’i sõbrannad, kes Madelene’ilt pulmareisilt saabudes muljeid pärivad. Aga ikkagi jäi arusaamatuks, miks nii väikese rollisoorituse pärast hakata tegelastele nimesid välja mõtlema ja neid kavas eraldi ära märkima. Tavaliselt on nimelised tegelased ikka sellised, kellel on loo jooksul vähemalt 1 iseseisev etteaste, kas laulu või tantsu või kasvõi sõnalise osa näol. Aga neid küsimustena kõlavaid fraase, igalt naistegelaselt üks küsimus, küll kuidagi terve stseeni täiteks pidada ei saanud. Ja samapalju pani kulmu kergitama see, et Madelene'i teenijatüdrukut mängis Kristel Leesmend. No ma saan aru, et ta on vabakutseline ja praegu majandussurutise ajal tuleb ennast igale poole suruda ja ka piskuga rahul olla, aga ikkagi, mingi sellise olematu rolli pärast nii palju tegemist omale kaela võtta, ja seda ainult sellepärast, et öelda laval paar fraasi stiilis „Proua, teile on kiri". Kristeli puhul vaatasin veel seda, et ta on vist esimene inimene, kelle puhul peenike olemine liialdusena mõjub. Ta oli kohe sedavõrd peenike, et see mõjus juba haiglaselt, nagu kuskilt koonduslaagrist lahti lastud, ainult nahk ja kondid. Ja veel see tema ebanormaalselt pikk kasv, kui ta meesterahvastele kandikult pokaale jagas, siis oli ta kõigist meestest peajagu pikem. Ja kleit rippus kotina seljas.
Mõtlesin, et mul on kogu „Savoy balli" repertuaar peas. Aga üks laul oli ikkagi täiesti tundmatu, see kõlas ka nagu mingi lastelaul, hästi tobe ja primitiivse muusikaga. Sõnad olid ka hästi tobedad, midagi selles stiilis „Miks ma sind küll armastan…“. Seda laulu esitasid Daisy ja Mustafa, ja neile iseloomulikult Daisy küll andis endast parima, olles üliaktiivne ja liikudes, aga Mustafa pidurdas ja rikkus kõik ilusa ära. Kui solistidest rääkida, siis Daisy oligi üks parimaid liikujaid selles lavastuses, teised olid kõik nagu nuia alla neelanud, et ei saa ennast üldse korralikult liigutada, käisid poolkivistunud olekuga mööda lava ringi. Pärast laulis seda tobedat lastelaulu veel koor ka. See laul oli vajalik kontrastseks üleminekuks, et loob lõbusa meeleolu, Mustafa ja Daisy laulavad seda, laulu ajal Mustafa komistab ja kukub, ajades Daisy sellega veel rohkem naerma, siis tuleb koor, nemad naeravad ka, kõigil on kõht kõveras ja hästi lõbus olla, kui ilmub välja Madelene ja teatab raadio vahendusel, et ta pettis oma meest.
Madelene’i esitanud Alla Popova oli selline keskmine, kuidagi halvasti ei tahaks öelda, ta on ikka oma välimuselt selline hästi sümpaatne, kuigi vaatasin, et tal on suur tagumik. Ei tea, kas see on tal vahepealsete aastatega tekkinud, kui ma pole teda laval näinud, või olen ma oma silmadega kriitilisemaks muutunud. Liikumiselt oli ta ka päris tubli, talle oli ka huvitavamaid tantsunumbreid seatud, aga ilmselt siiski tema piiratud ja mitte väga vaba liikumislaadi tõttu ei saanud nendest tantsunumbritest mingeid šedöövreid vormida, vaid koreograaf pidi piirduma selliste elementaarse paariskeerutuse ja väikse jalatõste tüüpi asjadega. Laulja üritas ka palju improviseerida, aga pani sellega enamasti päris kõrvalõikavalt mööda. Nii et täitsa piinlik oli kuulata, kuidas ta võbeleva häälega ülemist registrit vallutas ja siis seal kuidagi mööda pani, tahtes pika ja südantlõhestava aaria lõppu mõnda huvitava trillerit teha, aga see tal pooltoonides eksimise pärast muusikast täitsa välja läks.
Kostüümidega oli ikka kõige rohkem mööda pandud. Kooriartistidel ja tantsijatel olid isegi balli ajal päris ilusad kostüümid, aga solistidele oli minu meelest väga ebaesteetilisi ja sobimatuid asju selga tehtud. Viimases stseenis on Popoval seljas mingi täiesti nõmedat kakavärvi kostüüm. Ja Daisyt mänginud Jalakal on hästi tobe tädilik pluus, eest seotava suure lehviga. Ballikleidid on neil ka mõlemal sellised tobedad ja maitsetud. Eriti Jalakal, Popoval on kleit vähemalt ilusat rohelist värvi, aga Jalakal on koleda tooniga lilla, mille täielikult rikub ära narmendav boa.
Kooli ajal räägiti, et selle filmi tegemise ajal suri ära näitleja Kibuspuu, kes mängis filmis seda natuke kohtlast ja kokutavat Selestaini, kelle Madelene ballil oma mehele kättemaksu läbiviimise kaasosaliseks valib. Tahab meest petta esimese ettejuhtuva mehega ja esimene ettejuhtuv ongi see Selestain, kes muidu kõrgseltskonnas ei käi, on kõigest armetu ametnik, aga Savoy balli ootab igal aastal, et kasvõi kordki olla kogu selle luksuse ja glamuuri keskel. Mis siis, et balliriided tema seljas on laenatud ja laenutuses polnud isegi tema jaoks õiget numbrit pükse. Eriti hästi on mul meeles, kui on privaatkabiinides olemise stseen, kus Kull kergitab lauakatet ja avastab, et lauale on armastajapaaride nimed sisse kriibitud. Ka tema mehe nimi ja naise nimi, kellega mees Madelene’i petab. Madelene võtab kohe sõrmuse sõrmest ja hakkab oma nime laua sisse kraapima, küsides oma juhuslikult valitud partnerilt selle nime. Kibuspuu vastab kokutades: „Se-se-se-eelestain…“ Ja Kull kirjutabki nii „Se-se-se-eelestain…“
See võis täitsa võimalik olla, et Kibuspuu selle filmi võtete ajal ära suri, umbes sellel ajal ta suri, kui film valmis, kuigi tõsi ei saanud olla see versioon, mida keegi klassiõde meile rääkis, et lõpus, kus ta tõlda läheb, mängib teda juba keegi teine. Filmis polegi sellist stseeni, kus Kibuspuu tõlda läheb. Ma hakkasin sellepärast veel vaidlema, et filmis pole ju sellist kohta, aga mulle kinnitati, et on küll, siis vaatasin veel kord filmi ja otsisin seda kohta, kus Kibuspuu tõlda läheb, aga no pole ju sellist kohta. See oli taas üks selline juhus, kus millegi üle vaieldakse ja mul ei õnnestu selgeks teha, et mul on õigus, ja kui õnnestukski, siis oleks vastaspool kohe vastupidisele positsioonile asunud, et nojah, seda ma ju kogu aeg räägingi, et seal pole seda, et Kibuspuu läheb tõlda, aga sina ei uskunud, et pole sellist kohta.
Täna vaatasin, et opereti lavavariandi lõpupoole oli ikkagi 1 stseen teisiti kui filmis. Mitte selles mõttes, et kogu lavastus oleks muidu filmiga identne olnud, lavastus erines ka muus mõttes filmist päris kõvasti, eriti selle poolest, et laval toimus kõik nii kiiresti, filmis tundus, et ikka lauldi korralikult ja kaua, et üks laul kestis kuni 10 minutit, aga etenduses lihtsalt vuristati mingi kuplee läbi ja kogu moos. Natuke tantsu ka juurde, ja käib kah. Eriti oli meeles veel erinevus selles, kuidas opereti alguses räägiti Pasodobelist. Daisy on just teatanud Madelene’ile, et tema ongi see kuulus, aga anonüümne helilooja Pasodobel ja ta kavatseb täna õhtul ballil endalt maski rebida. Peale seda tulevad Aristide ja Mustafa, kes on kokku leppinud plaani, kuidas Aristide täna õhtul ballile saaks minna, sest ta ei julge Madelene’i kurvastada, saabusid nad ju alles täna pulmareisilt ja see oleks nende esimene õhtu kodus, aga mees jätab kohe esimesel õhtul naise üksi. Siis mõtlebki Mustafa välja legendi, et Pasodobel on tema ja Aristide hea sõber ja nad peavad täna õhtul ballil kokku saama. Sellest Pasodobeliga tutvumise stseenist on mul meeles suurepärane Krjukovi esitus filmis, kuidas ta härjavõitlust kujutab ja siis vahele oli filmis tehtud veel muusika taustal „tummstseen“, kus Krjukovit lihtsalt näidatakse, kuidas ta seda kõike kirjeldab ja läbi elab, näitlikustab, aga teksti kuulda pole. Nüüd laval mõjus see kõik palju mannetumana ja sai kiiremini läbi ka. Ja tundus, et mingit laulu lavastuses üldse polnudki, filmis kõlas see laul sõnadega "Daisy, kallike...", kus Krjukov ja Daisyt kehastav Merle Talvik pargis ringi jooksevad ja lõpuks väiksesse paviljoni tiigi kaldal jõuavad, kus jalgupidi vees sulistavad. Ja täiesti imestama pani, et opereti ühte kuulsamatest numbritest – kus Mustafa ja Aristide välja jalutama lähevad ja seda kõige tuntumat laulu laulavad, polnudki. Pärast kõlas lavastuses küll mingi lühem variant sellest laulust, umbes nii, et kohustuslikus korras leierdati ka see viis läbi, aga hästi kahju oli, et seda laulu eraldi numbrina ja süžee poolest õiges kohas ei esitatud.
Üks lõpustseenidest tundus siiski väga teistmoodi olevat ja mõtlesin, et võib olla see lavastuse variant sellest stseenist ongi õige, aga filmis oli seda stseeni muudetud, sest Kibuspuu oli vahepeal ära surnud. Selles stseenis laseb Madelene kodus kutsuda advokaadi, et vormistada lahutus Aristidest. Filmis saabus advokaadiks keegi suvaline kuju, aga lavastuses oli advokaadiks sama Selestain, kellega Madelene eile oli kergelt tiiba ripsutanud. Selestain saabub vabandusega, et advokaat on haige, tema on advokaadi sekretär ja asendab teda. Kuigi samas see võis olla jälle Vanemuise kokkuhoiupoliitika, milleks võtta sellesse osasse veel eraldi tegelast, kellele tuleb siis terve stseeni mängimise eest rohkem raha maksta, kui see raha, mis ta massistseenis osalemise eest saab, kui on olemas tegelane, kes võib pisikese tekstimuutusega selle stseeni ära mängida. Kuigi omamoodi loogika oli selliseski variandis, nagu lavastuses näidati, nii et minu jaoks jäigi täitsa lahtiseks, kumb variant klassikalises versioonis õige on. Lavastuse variandi loogikat toetas seegi, et advokaadi abi ilmumisel muutub Madelene kohmetuks ja peale seda on Daisyl võimalik läbi viia oma „paljastusplaan“, mis lahutuse ära hoiab. Filmis tunduski see kuidagi natukene ebaloogiline, kui Daisy saadab mehed ukse taha kuulama ja lubab, et peale seda, kui tema on Madelene’iga rääkinud, naine enam lahutada ei taha. Siis hakkab Daisy nutma ja teatab Madelene’ile, et „ta“ paljastas kõik. Filmis mõjub see kuidagi ootamatu üleminekuga, saab aru küll, et "ta" all mõeldakse Selestaini, aga Selestaini ennast ju selles stseenis pole. Teatriversioonis aga on ka see tegelane laval, nii et Daisy nutustseen mõjub hoopis usutavamana, et tuli see mees, kuigi lubas Madelene'ile, et see, mis toimus privaatkabiinis Savoy ballil, jääb ainult nende kahe teada, aga nüüd rääkis ta Daisy sõnul neile kõik ära, kirjeldas isegi Madelene'i korsetti. Mispeale Madelene vihaselt hüüab: "No on alles lurjus, valetab niimoodi, sa ju tead väga hästi, et ma ei kanna korsetti!"
Filmis oli paljastusstseen lahendatud tüdrukute omavahelise sosistamisega, mille tulemusel nad nii kaugele jõuavad, et Madelene ütleb lõpuks kõvasti, et ta pole oma meest mitte kunagi petnud või midagi sellist. Ja jälle on rahu majas ja kõik on õnnelikud ja lugu võib lõppeda. Siis tulebki veel grad finale ja kogu moos. Lavastuses oli veel eraldi naljakoht sellega seoses, kui Daisy Aristide ja Mustafa ukse taha kamandab. Ukse taga on nimelt koht, kust armastab pealt kuulata majordoomus, ka eelnevates stseenides sai sellega parajalt nalja. Igal juhul mõjusid mulle need ukse taga koomika tekitamise hetked palju naljakamalt kui haledad ja justkui publikult naerupahvakut väljakiskuvad muud ülemängitud koomilist efekti nõudvad stseenid. Näiteks Pasodobeli tutvustamise stseenis peab teener samuti ukse taga pealt kuulama ja oma märguannet ootama, aga just selleks hetkeks, kui tema ukse taga kuulamine oleks põhjendatud ja ta peaks märguannet täheldava teksti peale tulema ruumi ja teatama, et just saabus telegramm, millega Pasodobel teatab, et ta tuleb täna Savoy ballile ja soovib seal oma vanu sõpru näha, just selle hetke magab majordoomus maha. Muul ajal on ta kogu aeg valvsalt ukse taga olemas, ka siis, kui Aristide ja Mustafa alles seda plaani välja mõtlevad, kuidas Aristide õhtul peole pääseda võiks, siis märgib üks neist ja siis tuleb sisse teener... mille peale ukse taga pealt kuulanud teener tulebki sisse, siis korraks kohmetub ja vabandab: "Ega ma ei kuulanud ukse taga...".
Nii et nüüd lavastuses mõjus see ukse taga kuulamine ka kui rusikas silmaauku, kui majaperemees oma sõbraga kuulab, mis toimub ruumis, kus Daisy räägib tema naisega ja nende taga passib majordoomus, kes on harjunud, et see ukselävel olev koht on tema päralt. Filmis mängisid teenijaid Endel Pärn ja Ülle Ulla, kes juba omaette võetuna moodustasid väga hea dueti. Nad olid sellised erinevate poolte esindajad, umbes nagu kass ja koer, aga lõpus oli nendegi vahel mingi romantiline säde tekkinud, kui nad rõõmsalt koos torti sõid. Eriti lõi nende vastasseis esile ballijärgse hommiku stseenis, kus kõik ajalehed pasundasid sellest, et üks naine teatas raadio kaudu, et pettis oma meest. Siis on Ulla igas asjas oma proua poolt ja Pärn kaitseb igat moodi oma härrat. Teineteisega räägitakse sellises toonis, et „aga sinu proua tegi minu härrale seda ja seda või ütles toda.“ Lavastuses on teenijatepaar Kristel Leesmend ja Ao Peep, kelle vahel mingit romantilist tõmmet pole. Lehelugemise stseenis istub Leesmend sellele ajale täiesti sobimatult jalad laual ja loeb lehte, kuigi see, kuidas ta edasi käitub, teatava feministliku ülbusega, sobib selle rolliga kokku küll. On ju Madelene’i mehe petmise mõte just selles, et kui on lubatud meestele, siis peab olema lubatud ka naistele, alatusele vastata sama alatusega. Nii et see mõjub päris värskendavalt, kui teenijanna härrasrahva saabudes härrast nina uhkelt püsti kõrgi hoiakuga mööda marsib. Ao Peep aga pani imestama ainult selles mõttes, et kui paks on võimalik olla! Ta on viimaste aastatega ikka hullult juurde võtnud. Juba nooremapoolses keskeas oli ta selline parajalt matsakas, siis kuskil üle 50selt hakkas talle järsult kilosid juurde tulema, siis oli veel selline enam-vähem talutav paks, aga nüüd on umbes sellises kategoorias, nagu telekast dokfilme näidatakse inimestest, kes on ennast nii paksuks söönud, et ei suuda enam liigutadagi. Kuidas neid kraanadega tõstetakse jne. Peep on täpselt nii, et ega enam palju puudu ei jää, kui täitsa veerema hakkab. Kui ta küljevaates kõndis, siis oli eriti julmalt näha, selline suur ümar ja natuke isegi nurgeline keha ja selle küljes väiksed käed abitult rippumas.
„Savoy balli“ Tangolita oli vist üldse esimene roll, kus ma Ülle Kaljustet nägin ja siis ei öelnud tema nimi, veel rohkem see kuju, keda ta mängis, mulle mitte midagi. Tundus selline vastik naine olevat, Aristide pärisnaine Kulli kehastuses oli palju meeldivam. Või võimalik, et esimene Kaljuste roll, kus ma teda nägin, oli hoopis "Keskea rõõmud", need filmid tulid ka üpris ühel ajal välja, nii et nüüd tagantjärele enam ei mäletagi. Igal juhul „Keskea rõõmudest“ jäi see näitleja meelde ka, et see on Kaljuste. Aga Tangolitana ta ei jäänud isegi meelde, nii et kui ma nägingi enne „Keskea rõõme“ ja peale seda „Savoy balli“, siis kindlasti ei viinud seda kokku, et Tangolita on sama näitleja, kes „Keskea rõõmudes“ seda ilusat naist mängis ja kellel olid jalas mustriga sukapüksid. Sellel ajal olid hästi moes sukapüksid, mille sääre tagumisele otsale oli üks pilt trükitud. Tüüpilised pildid olid vist roos ja kass, aga võis olla ka muid variatsioone. Siis ma vaatasingi seda, et see on ikka hästi ilus tädi ja tal on nii vinged sukapüksid jalas, ta saab igasuguseid ilusaid riideid omale osta. Lavastuses mängis Tangolitat Helen Hansberg, kes polnud üldse nii huvitav, nagu Kaljuste. Kaljuste oli ikka väga kõva grimmi ja paruka all ka, nii et võib täitsa olla, et ma ei tundnudki sellepärast temas ära sama näitlejat, kes oli ka teises filmis. Kahjuks oli lavastusest ära jäetud mulle filmist väga meeldinud Tangolita fraas Madelene’ile peale seda, kui Madelene on oma avalduse teinud. „Kullakene, mehi võib petta, omavahel öeldes isegi peab petma... Aga teatada sellest üle kogu maailma raadio teel on küll täielik lollus."
Aristide’i mängis üldse mingi nõme mees Põldmaa, kes mulle üldse ei meeldinud, ei saanud ligilähedalegi sellele huvitavale ja šarmantsele meesterahvale filmis Üksküla kehastuses. Ainus inimene, kes mängis nii filmis kui ka nüüd Tartu lavastuses oli Tõnu Kattai. Filmis ta vist oligi see vajalik asendusjõud, kes pidi tulema sisse filmi lõpus Kibuspuu asemele kehastama advokaati. Selles mõttes ei olnud filmis vaja isegi midagi seletada, kui Kibuspuu oleks olnud advokaadi asendaja, siis õiget advokaati ei näidata ja nüüd ei olnud advokaadi asendajat, vaid õige advokaat, nii et see sobis filmi igati ja ei tekitanud mingit kahtlust, et midagi on valesti. Kuigi päris selge pole ikkagi, kumb lõpuvariant siis õige on. Kuigi ma pole päris kindel ka selles, et Kattai mängis seda advokaati, igal juhul mingi härrasmehe roll tal filmi lõpus oli, ta oli selle kambaga, kes Daisy ja Madelene’i sosistamist kõrvalt kuulavad. Lavastuses mängis Kattai teenrit ballil, kes peab sidet privaatruumide vahel, kandes Madelene'ile sõna-sõnaliselt ette, mis kõrvalruumis, kus Madelene'i abikaasa miilustab Tangolitaga, toimub. Mõtlesin seda Kattai käest küsida, kui kunagi mingi sobiv moment tekib, et ta näiteks kuskil linna peal vastu jalutab. Saaks talle natuke valetada, et mulle meeldis väga teie osatäitmine või kuidagi niimoodi teda kõrvust tõsta. Või vist ikka mängis Kattai filmis ka sama rolli, nüüd tuleb nagu häguselt meelde, et see märkmikust teises ruumis kuuldud teksti ette lugemine seostub just nimelt Kattaiga.
Alguses vaatasin, et ikka täitsa jamalt on lavastatud. Filmist oli meeles selline lahe pull, mis seal kogu aeg käis, et kogu aeg sai nalja ja hästi palju toimus. Olid uhked ja visuaalselt kaunid võtted, mida võis ahhetades ammuli sui vaatama jääda. Kogu see maastik, millel peategelaste kodu asus ja sisevõtted mingites uhketes lossiruumides. Ja siis ball, kui palju inimesi ja kauneid kleite. Ja väga head näitlejad, eesti näitlejate kahurivägi. Keegi ütles hiljem selle filmi kohta väga tabavalt, et ainus asi, mida ta filmist "Savoy ball" mäletab, on see, et Elle Kull laulis Helgi Sallo häälega. Minul olid sellest filmist igal juhul väga head mälestused, mul oligi üks koolivaheaeg „Savoy balli“ tähe all möödunud, käisin seda ikka oma 10 korda vaatamas ja kõik laulud ning stseenid kuni pisiasjadeni välja olid peas.
Nüüd olingi kohe algusest peale kergelt pettunud, et see asi teatrilaval nii mannetu on. Muidugi oli meeles ka mingi revüü, kus Karisma ja Krjukov esitasid laulu "Lady Stern ja mister Black", kui vinge liikumine seal oli ja kui vahvalt ja väljendusrikkalt nad laulsid. Lavastuses aga, kuigi lavastaja oli Georg Malvius, kes on tavaliselt väga häid lavastusi teinud, oli liikumine nii mannetu, et kohati hakkas täitsa häbi. Imestasin Aivar Tommingat, talle oli mingi kõht ette tekitatud, mõtlesin, kas see on tõesti selleks, et tema saamatust ja vanadust varjata. Või on see tal loomulik kõht, mis ühe suvega on ette tekkinud ja mehelt liikumisvõime röövinud. Varem ta esitas oma laulunumbreid ikka väga rohke liikumisega, aga nüüd seisis põhiliselt paigal, tammus suutmatult peaaegu ühe koha peal ringi, vahel liigutas natuke elavamalt jalgu ja käsi. Põhirõhk oli tema tegelase Mustafa puhul tekstile pandud, noh oli selline "naljakas" tekst, nagu operettides ikka, mis mulle tundus naljakas vist kunagi 1.klassis, kui ma käisin „Nahkhiirt" vaatamas ja siis oli maru naljakas, kuidas need mehed Rosalindile seletasid, kuidas nad jahil käisid. Aga nüüd see ei pannud mind isegi muigama. Pigem õlgu kehitama, et mis siin siis nii naljakat on. Nagu soovitus Adelele, et ma lähen ballile, sa ära kodus üksi kurvasta, loe seda väikest raamatut, mis ma sulle jätsin, „Sõda ja rahu“.
Hästi kahju oli sellest, et liikumispuudusega oli väga palju sellest säravast operetist ära rikutud. Kuigi mõne tegelase tantsualast saamatust taheti kompenseerida kohustusliku balletitantsijaterühma kohaloluga iga laulunumbri puhul, hakkasid need tantsijad ka alguses täitsa häirima. Mõtlesin kogu esimese vaatuse, et ma ei viitsi seda lõpuni vaadata, lähen vaheajal minema. Aga siis mingil ajal vaatasin, et balletitantsijad on ikka täitsa vahvad, ja nende pärast otsustasin jääda. Kuigi see oli ka maru jama, et dekoratsioonide ette oli nii minimaalselt ruumi jäetud. Sellel laval praktiliselt polnudki kuskil tantsida. Hale oli vaadata ballistseene, kus ballil nagu õieti polnudki rahvast. Vast nii 10 paari tuli kokku. Tundus, et ka teatrist on koondamislaine üle käinud ja kõiges üritatakse kokku hoida, ei saa enam nii suurt koori lubada, nagu kunagi oli, nüüd on sellest koorist heal juhul kolmandik järele jäänud. Ballikülalised pidid tantsima väga väiksel alal, kui nüüd võtta nii, et reaalselt mingi selline ball toimuks, kuigi nii toimumiskoha väljanägemise kui ka ballikülaliste arvu järgi oleks pakkunud, et tegemist on niisama väiksemat sorti uhkema sünnipäevapeoga. Selle peale küll poleks tulnud, et kogu see kupatus endast balli kujutab, kui süžeeliselt või laulude-tekstide järgi poleks öeldud, et tegelased on ballil.
Ka igas teises stseenis häiris see kitsas lavapind, aga ballistseenis kõige rohkem. Siis oli eeslaval päris palju ruumi, aga eeslava hoiti alati solistidele, kes koos balletiartistidega seal oma laulunumbreid esitasid. Ja balletiartistid pidid iga laulu puhul olema kohal, et varjata osatäitja mannetut liikumist või liikumise puudumist. Ballikülalised aga pidid leppima väga väikse pindalaga lava tagaosas, kusjuures see pindala oli veel igasuguseid „takistusi“ täis – sealt kulges vertikaalselt üle lava madal trepp ja mitmes suunas astmed või erinevatel tasanditel poodiumid. Nii jälgisid ka kooriartistidest ballikülalised solistidele omast joont, et liikumine on minimaalne ja puine. Kui valssi tantsiti, siis tehti ainult minimaalseid liigutusi, sammuke siia ja sammuke sinna, rohkem isegi markeeriti valsi tantsimist sellega, et valsirütmi saatel lauldi „Ball on Savoys, ball on Savoys,“ ja seisti paaristantsu väljendavas poosis. Siis paar sammukest, väiksed nõksatused puusadega ja rohkemaks seal ruumi polnudki.
Ja sellise väikese lavaruumi juures kujutas see väike pindala veel hästi paljusid erinevaid kohti, nii et lõpuks hakkas see ka häirima, et tegevuskohtade rohkus muutus kuidagi ülemäära kirjuks, et raske oli jälgida või aru saada, kus nüüd keegi on. Kui näiteks poleks seda lugu süžee poolest teadnud, siis ilmselt polekski aru saanud, et erinevad stseenid toimuvad paljudes kohtades, oleks arvanud, et kogu aeg ollakse ühes ruumis, kus mööblit on natuke ümber tõstetud. Ja sedagi väikest lavapinda kuhjati kogu aeg grandioossete detailidega üle – näiteks Madelene’i ja Aristide’i saabumine pulmareisilt pidi kindlasti toimuma autoga. Siis oli päris hale vaadata, kuidas see auto väiksel lavapinnal mingeid tiire ja sõidupoognaid üritas läbi viia. Enne seda oli veel ülevaade nende pulmareisist, mis kestis tervelt 12 kuud, näidati, kuidas nad gondliga mööda Veneetsiat sõidavad ja laulavad, kui õnnelikud ja armunud nad on. Selles mõttes oli ikka täitsa jama, et liikumine praktiliselt puudus, paljud näitlejad või lauljad valmistasid pettumuse ja lavakujundus oli täiesti olematu. Oleks siis võinudki minimalistlikku joont hoida, et polekski mitte midagi sinna kujunduseks teinud, aga see dekoratsioonivalik, mis praegu olemas oli, oli pigem häiriv kui etenduse õnnestumisele ja hea mulje loomisele kaasa aitav.
Jäin teiseks vaatuseks ja ei kahetsenud, et selle ikka lõpuni vaatasin. Kohe teise vaatuse alguses oli stseen Mustafa ja tema kuue endise naisega. Mustafal oli selline komme, et ta abiellub igas uues paigas, kus ta käib, nii et lahutatud naiste valik oli mitmerahvuseline. Ja kui ta sellelt reisilt lahkub, siis lahutab ta sõbralikult abielu ära, et taas järgmises kohas õnnelikku ja uude abieluranda purjetada. Endised naised saavad igakuise toetusraha ja villa Rivieral või kuskil. Kui muidu kogu lavastuse kohta käivalt olid kostüümid sama mannetud nagu lavakujundus või mõne tegelase tantsuoskus, siis endiste naiste haaremile olid küll päris vaimukad kostüümid välja mõeldud. Naised olid balliriietes, aga kleidi peale oli tõmmatud missilint selle riigi rahvuslipuga, mis rahvust naisterahvas esindas. Ja pähe oli organiseeritud mingi pompoosne vastavale riigile omane kujutis - kellel Kreml, kellel viltune või Eiffeli torn, soomlannale koguni VikingLine laev. See oli päris vaimukas stseen. Üldse olid Mustafa põhimõtted päris andekad, et targem on kõigi endiste naistega hästi läbi saada, siis on alati lootust uusi naisi saada, sest ükski endine naine ei ütle tema kohta ühtegi halba sõna. Ja Tommingas suutis ka türgikeelsed fraasid päris hästi välja öelda. Kiires kõnes ja selgelt. Veel oli sellele tegelasele iseloomulik erutatud olekus luksumine. Hakkasin mõtlema, kas Krjukov tegi ka nii, aga meelde ei tulnudki, nagu oleks kuidagi ähmaselt meeles, et ta luksus või tegi mingit alõkabõrri, aga päris kindel selles ikkagi polnud.
Kavalehel toodud valik oli üldse natuke kummaline. Olid ära nimetatud mingi 5 naisenime ja neid esitavad osatäitjad, kuigi opereti tegevust vaadates polnud küll aru saada, kes need naised on ja miks see üldse oluline on, et neid tuleks nimeliselt eristada. Nad isegi ei jäänud meelde, pärast kui kodus kava lugesin, mõtlesin, et kes need veel oli, ilmselt need Madelene’i sõbrannad, kes Madelene’ilt pulmareisilt saabudes muljeid pärivad. Aga ikkagi jäi arusaamatuks, miks nii väikese rollisoorituse pärast hakata tegelastele nimesid välja mõtlema ja neid kavas eraldi ära märkima. Tavaliselt on nimelised tegelased ikka sellised, kellel on loo jooksul vähemalt 1 iseseisev etteaste, kas laulu või tantsu või kasvõi sõnalise osa näol. Aga neid küsimustena kõlavaid fraase, igalt naistegelaselt üks küsimus, küll kuidagi terve stseeni täiteks pidada ei saanud. Ja samapalju pani kulmu kergitama see, et Madelene'i teenijatüdrukut mängis Kristel Leesmend. No ma saan aru, et ta on vabakutseline ja praegu majandussurutise ajal tuleb ennast igale poole suruda ja ka piskuga rahul olla, aga ikkagi, mingi sellise olematu rolli pärast nii palju tegemist omale kaela võtta, ja seda ainult sellepärast, et öelda laval paar fraasi stiilis „Proua, teile on kiri". Kristeli puhul vaatasin veel seda, et ta on vist esimene inimene, kelle puhul peenike olemine liialdusena mõjub. Ta oli kohe sedavõrd peenike, et see mõjus juba haiglaselt, nagu kuskilt koonduslaagrist lahti lastud, ainult nahk ja kondid. Ja veel see tema ebanormaalselt pikk kasv, kui ta meesterahvastele kandikult pokaale jagas, siis oli ta kõigist meestest peajagu pikem. Ja kleit rippus kotina seljas.
Mõtlesin, et mul on kogu „Savoy balli" repertuaar peas. Aga üks laul oli ikkagi täiesti tundmatu, see kõlas ka nagu mingi lastelaul, hästi tobe ja primitiivse muusikaga. Sõnad olid ka hästi tobedad, midagi selles stiilis „Miks ma sind küll armastan…“. Seda laulu esitasid Daisy ja Mustafa, ja neile iseloomulikult Daisy küll andis endast parima, olles üliaktiivne ja liikudes, aga Mustafa pidurdas ja rikkus kõik ilusa ära. Kui solistidest rääkida, siis Daisy oligi üks parimaid liikujaid selles lavastuses, teised olid kõik nagu nuia alla neelanud, et ei saa ennast üldse korralikult liigutada, käisid poolkivistunud olekuga mööda lava ringi. Pärast laulis seda tobedat lastelaulu veel koor ka. See laul oli vajalik kontrastseks üleminekuks, et loob lõbusa meeleolu, Mustafa ja Daisy laulavad seda, laulu ajal Mustafa komistab ja kukub, ajades Daisy sellega veel rohkem naerma, siis tuleb koor, nemad naeravad ka, kõigil on kõht kõveras ja hästi lõbus olla, kui ilmub välja Madelene ja teatab raadio vahendusel, et ta pettis oma meest.
Madelene’i esitanud Alla Popova oli selline keskmine, kuidagi halvasti ei tahaks öelda, ta on ikka oma välimuselt selline hästi sümpaatne, kuigi vaatasin, et tal on suur tagumik. Ei tea, kas see on tal vahepealsete aastatega tekkinud, kui ma pole teda laval näinud, või olen ma oma silmadega kriitilisemaks muutunud. Liikumiselt oli ta ka päris tubli, talle oli ka huvitavamaid tantsunumbreid seatud, aga ilmselt siiski tema piiratud ja mitte väga vaba liikumislaadi tõttu ei saanud nendest tantsunumbritest mingeid šedöövreid vormida, vaid koreograaf pidi piirduma selliste elementaarse paariskeerutuse ja väikse jalatõste tüüpi asjadega. Laulja üritas ka palju improviseerida, aga pani sellega enamasti päris kõrvalõikavalt mööda. Nii et täitsa piinlik oli kuulata, kuidas ta võbeleva häälega ülemist registrit vallutas ja siis seal kuidagi mööda pani, tahtes pika ja südantlõhestava aaria lõppu mõnda huvitava trillerit teha, aga see tal pooltoonides eksimise pärast muusikast täitsa välja läks.
Kostüümidega oli ikka kõige rohkem mööda pandud. Kooriartistidel ja tantsijatel olid isegi balli ajal päris ilusad kostüümid, aga solistidele oli minu meelest väga ebaesteetilisi ja sobimatuid asju selga tehtud. Viimases stseenis on Popoval seljas mingi täiesti nõmedat kakavärvi kostüüm. Ja Daisyt mänginud Jalakal on hästi tobe tädilik pluus, eest seotava suure lehviga. Ballikleidid on neil ka mõlemal sellised tobedad ja maitsetud. Eriti Jalakal, Popoval on kleit vähemalt ilusat rohelist värvi, aga Jalakal on koleda tooniga lilla, mille täielikult rikub ära narmendav boa.
Kooli ajal räägiti, et selle filmi tegemise ajal suri ära näitleja Kibuspuu, kes mängis filmis seda natuke kohtlast ja kokutavat Selestaini, kelle Madelene ballil oma mehele kättemaksu läbiviimise kaasosaliseks valib. Tahab meest petta esimese ettejuhtuva mehega ja esimene ettejuhtuv ongi see Selestain, kes muidu kõrgseltskonnas ei käi, on kõigest armetu ametnik, aga Savoy balli ootab igal aastal, et kasvõi kordki olla kogu selle luksuse ja glamuuri keskel. Mis siis, et balliriided tema seljas on laenatud ja laenutuses polnud isegi tema jaoks õiget numbrit pükse. Eriti hästi on mul meeles, kui on privaatkabiinides olemise stseen, kus Kull kergitab lauakatet ja avastab, et lauale on armastajapaaride nimed sisse kriibitud. Ka tema mehe nimi ja naise nimi, kellega mees Madelene’i petab. Madelene võtab kohe sõrmuse sõrmest ja hakkab oma nime laua sisse kraapima, küsides oma juhuslikult valitud partnerilt selle nime. Kibuspuu vastab kokutades: „Se-se-se-eelestain…“ Ja Kull kirjutabki nii „Se-se-se-eelestain…“
See võis täitsa võimalik olla, et Kibuspuu selle filmi võtete ajal ära suri, umbes sellel ajal ta suri, kui film valmis, kuigi tõsi ei saanud olla see versioon, mida keegi klassiõde meile rääkis, et lõpus, kus ta tõlda läheb, mängib teda juba keegi teine. Filmis polegi sellist stseeni, kus Kibuspuu tõlda läheb. Ma hakkasin sellepärast veel vaidlema, et filmis pole ju sellist kohta, aga mulle kinnitati, et on küll, siis vaatasin veel kord filmi ja otsisin seda kohta, kus Kibuspuu tõlda läheb, aga no pole ju sellist kohta. See oli taas üks selline juhus, kus millegi üle vaieldakse ja mul ei õnnestu selgeks teha, et mul on õigus, ja kui õnnestukski, siis oleks vastaspool kohe vastupidisele positsioonile asunud, et nojah, seda ma ju kogu aeg räägingi, et seal pole seda, et Kibuspuu läheb tõlda, aga sina ei uskunud, et pole sellist kohta.
Täna vaatasin, et opereti lavavariandi lõpupoole oli ikkagi 1 stseen teisiti kui filmis. Mitte selles mõttes, et kogu lavastus oleks muidu filmiga identne olnud, lavastus erines ka muus mõttes filmist päris kõvasti, eriti selle poolest, et laval toimus kõik nii kiiresti, filmis tundus, et ikka lauldi korralikult ja kaua, et üks laul kestis kuni 10 minutit, aga etenduses lihtsalt vuristati mingi kuplee läbi ja kogu moos. Natuke tantsu ka juurde, ja käib kah. Eriti oli meeles veel erinevus selles, kuidas opereti alguses räägiti Pasodobelist. Daisy on just teatanud Madelene’ile, et tema ongi see kuulus, aga anonüümne helilooja Pasodobel ja ta kavatseb täna õhtul ballil endalt maski rebida. Peale seda tulevad Aristide ja Mustafa, kes on kokku leppinud plaani, kuidas Aristide täna õhtul ballile saaks minna, sest ta ei julge Madelene’i kurvastada, saabusid nad ju alles täna pulmareisilt ja see oleks nende esimene õhtu kodus, aga mees jätab kohe esimesel õhtul naise üksi. Siis mõtlebki Mustafa välja legendi, et Pasodobel on tema ja Aristide hea sõber ja nad peavad täna õhtul ballil kokku saama. Sellest Pasodobeliga tutvumise stseenist on mul meeles suurepärane Krjukovi esitus filmis, kuidas ta härjavõitlust kujutab ja siis vahele oli filmis tehtud veel muusika taustal „tummstseen“, kus Krjukovit lihtsalt näidatakse, kuidas ta seda kõike kirjeldab ja läbi elab, näitlikustab, aga teksti kuulda pole. Nüüd laval mõjus see kõik palju mannetumana ja sai kiiremini läbi ka. Ja tundus, et mingit laulu lavastuses üldse polnudki, filmis kõlas see laul sõnadega "Daisy, kallike...", kus Krjukov ja Daisyt kehastav Merle Talvik pargis ringi jooksevad ja lõpuks väiksesse paviljoni tiigi kaldal jõuavad, kus jalgupidi vees sulistavad. Ja täiesti imestama pani, et opereti ühte kuulsamatest numbritest – kus Mustafa ja Aristide välja jalutama lähevad ja seda kõige tuntumat laulu laulavad, polnudki. Pärast kõlas lavastuses küll mingi lühem variant sellest laulust, umbes nii, et kohustuslikus korras leierdati ka see viis läbi, aga hästi kahju oli, et seda laulu eraldi numbrina ja süžee poolest õiges kohas ei esitatud.
Üks lõpustseenidest tundus siiski väga teistmoodi olevat ja mõtlesin, et võib olla see lavastuse variant sellest stseenist ongi õige, aga filmis oli seda stseeni muudetud, sest Kibuspuu oli vahepeal ära surnud. Selles stseenis laseb Madelene kodus kutsuda advokaadi, et vormistada lahutus Aristidest. Filmis saabus advokaadiks keegi suvaline kuju, aga lavastuses oli advokaadiks sama Selestain, kellega Madelene eile oli kergelt tiiba ripsutanud. Selestain saabub vabandusega, et advokaat on haige, tema on advokaadi sekretär ja asendab teda. Kuigi samas see võis olla jälle Vanemuise kokkuhoiupoliitika, milleks võtta sellesse osasse veel eraldi tegelast, kellele tuleb siis terve stseeni mängimise eest rohkem raha maksta, kui see raha, mis ta massistseenis osalemise eest saab, kui on olemas tegelane, kes võib pisikese tekstimuutusega selle stseeni ära mängida. Kuigi omamoodi loogika oli selliseski variandis, nagu lavastuses näidati, nii et minu jaoks jäigi täitsa lahtiseks, kumb variant klassikalises versioonis õige on. Lavastuse variandi loogikat toetas seegi, et advokaadi abi ilmumisel muutub Madelene kohmetuks ja peale seda on Daisyl võimalik läbi viia oma „paljastusplaan“, mis lahutuse ära hoiab. Filmis tunduski see kuidagi natukene ebaloogiline, kui Daisy saadab mehed ukse taha kuulama ja lubab, et peale seda, kui tema on Madelene’iga rääkinud, naine enam lahutada ei taha. Siis hakkab Daisy nutma ja teatab Madelene’ile, et „ta“ paljastas kõik. Filmis mõjub see kuidagi ootamatu üleminekuga, saab aru küll, et "ta" all mõeldakse Selestaini, aga Selestaini ennast ju selles stseenis pole. Teatriversioonis aga on ka see tegelane laval, nii et Daisy nutustseen mõjub hoopis usutavamana, et tuli see mees, kuigi lubas Madelene'ile, et see, mis toimus privaatkabiinis Savoy ballil, jääb ainult nende kahe teada, aga nüüd rääkis ta Daisy sõnul neile kõik ära, kirjeldas isegi Madelene'i korsetti. Mispeale Madelene vihaselt hüüab: "No on alles lurjus, valetab niimoodi, sa ju tead väga hästi, et ma ei kanna korsetti!"
Filmis oli paljastusstseen lahendatud tüdrukute omavahelise sosistamisega, mille tulemusel nad nii kaugele jõuavad, et Madelene ütleb lõpuks kõvasti, et ta pole oma meest mitte kunagi petnud või midagi sellist. Ja jälle on rahu majas ja kõik on õnnelikud ja lugu võib lõppeda. Siis tulebki veel grad finale ja kogu moos. Lavastuses oli veel eraldi naljakoht sellega seoses, kui Daisy Aristide ja Mustafa ukse taha kamandab. Ukse taga on nimelt koht, kust armastab pealt kuulata majordoomus, ka eelnevates stseenides sai sellega parajalt nalja. Igal juhul mõjusid mulle need ukse taga koomika tekitamise hetked palju naljakamalt kui haledad ja justkui publikult naerupahvakut väljakiskuvad muud ülemängitud koomilist efekti nõudvad stseenid. Näiteks Pasodobeli tutvustamise stseenis peab teener samuti ukse taga pealt kuulama ja oma märguannet ootama, aga just selleks hetkeks, kui tema ukse taga kuulamine oleks põhjendatud ja ta peaks märguannet täheldava teksti peale tulema ruumi ja teatama, et just saabus telegramm, millega Pasodobel teatab, et ta tuleb täna Savoy ballile ja soovib seal oma vanu sõpru näha, just selle hetke magab majordoomus maha. Muul ajal on ta kogu aeg valvsalt ukse taga olemas, ka siis, kui Aristide ja Mustafa alles seda plaani välja mõtlevad, kuidas Aristide õhtul peole pääseda võiks, siis märgib üks neist ja siis tuleb sisse teener... mille peale ukse taga pealt kuulanud teener tulebki sisse, siis korraks kohmetub ja vabandab: "Ega ma ei kuulanud ukse taga...".
Nii et nüüd lavastuses mõjus see ukse taga kuulamine ka kui rusikas silmaauku, kui majaperemees oma sõbraga kuulab, mis toimub ruumis, kus Daisy räägib tema naisega ja nende taga passib majordoomus, kes on harjunud, et see ukselävel olev koht on tema päralt. Filmis mängisid teenijaid Endel Pärn ja Ülle Ulla, kes juba omaette võetuna moodustasid väga hea dueti. Nad olid sellised erinevate poolte esindajad, umbes nagu kass ja koer, aga lõpus oli nendegi vahel mingi romantiline säde tekkinud, kui nad rõõmsalt koos torti sõid. Eriti lõi nende vastasseis esile ballijärgse hommiku stseenis, kus kõik ajalehed pasundasid sellest, et üks naine teatas raadio kaudu, et pettis oma meest. Siis on Ulla igas asjas oma proua poolt ja Pärn kaitseb igat moodi oma härrat. Teineteisega räägitakse sellises toonis, et „aga sinu proua tegi minu härrale seda ja seda või ütles toda.“ Lavastuses on teenijatepaar Kristel Leesmend ja Ao Peep, kelle vahel mingit romantilist tõmmet pole. Lehelugemise stseenis istub Leesmend sellele ajale täiesti sobimatult jalad laual ja loeb lehte, kuigi see, kuidas ta edasi käitub, teatava feministliku ülbusega, sobib selle rolliga kokku küll. On ju Madelene’i mehe petmise mõte just selles, et kui on lubatud meestele, siis peab olema lubatud ka naistele, alatusele vastata sama alatusega. Nii et see mõjub päris värskendavalt, kui teenijanna härrasrahva saabudes härrast nina uhkelt püsti kõrgi hoiakuga mööda marsib. Ao Peep aga pani imestama ainult selles mõttes, et kui paks on võimalik olla! Ta on viimaste aastatega ikka hullult juurde võtnud. Juba nooremapoolses keskeas oli ta selline parajalt matsakas, siis kuskil üle 50selt hakkas talle järsult kilosid juurde tulema, siis oli veel selline enam-vähem talutav paks, aga nüüd on umbes sellises kategoorias, nagu telekast dokfilme näidatakse inimestest, kes on ennast nii paksuks söönud, et ei suuda enam liigutadagi. Kuidas neid kraanadega tõstetakse jne. Peep on täpselt nii, et ega enam palju puudu ei jää, kui täitsa veerema hakkab. Kui ta küljevaates kõndis, siis oli eriti julmalt näha, selline suur ümar ja natuke isegi nurgeline keha ja selle küljes väiksed käed abitult rippumas.
„Savoy balli“ Tangolita oli vist üldse esimene roll, kus ma Ülle Kaljustet nägin ja siis ei öelnud tema nimi, veel rohkem see kuju, keda ta mängis, mulle mitte midagi. Tundus selline vastik naine olevat, Aristide pärisnaine Kulli kehastuses oli palju meeldivam. Või võimalik, et esimene Kaljuste roll, kus ma teda nägin, oli hoopis "Keskea rõõmud", need filmid tulid ka üpris ühel ajal välja, nii et nüüd tagantjärele enam ei mäletagi. Igal juhul „Keskea rõõmudest“ jäi see näitleja meelde ka, et see on Kaljuste. Aga Tangolitana ta ei jäänud isegi meelde, nii et kui ma nägingi enne „Keskea rõõme“ ja peale seda „Savoy balli“, siis kindlasti ei viinud seda kokku, et Tangolita on sama näitleja, kes „Keskea rõõmudes“ seda ilusat naist mängis ja kellel olid jalas mustriga sukapüksid. Sellel ajal olid hästi moes sukapüksid, mille sääre tagumisele otsale oli üks pilt trükitud. Tüüpilised pildid olid vist roos ja kass, aga võis olla ka muid variatsioone. Siis ma vaatasingi seda, et see on ikka hästi ilus tädi ja tal on nii vinged sukapüksid jalas, ta saab igasuguseid ilusaid riideid omale osta. Lavastuses mängis Tangolitat Helen Hansberg, kes polnud üldse nii huvitav, nagu Kaljuste. Kaljuste oli ikka väga kõva grimmi ja paruka all ka, nii et võib täitsa olla, et ma ei tundnudki sellepärast temas ära sama näitlejat, kes oli ka teises filmis. Kahjuks oli lavastusest ära jäetud mulle filmist väga meeldinud Tangolita fraas Madelene’ile peale seda, kui Madelene on oma avalduse teinud. „Kullakene, mehi võib petta, omavahel öeldes isegi peab petma... Aga teatada sellest üle kogu maailma raadio teel on küll täielik lollus."
Aristide’i mängis üldse mingi nõme mees Põldmaa, kes mulle üldse ei meeldinud, ei saanud ligilähedalegi sellele huvitavale ja šarmantsele meesterahvale filmis Üksküla kehastuses. Ainus inimene, kes mängis nii filmis kui ka nüüd Tartu lavastuses oli Tõnu Kattai. Filmis ta vist oligi see vajalik asendusjõud, kes pidi tulema sisse filmi lõpus Kibuspuu asemele kehastama advokaati. Selles mõttes ei olnud filmis vaja isegi midagi seletada, kui Kibuspuu oleks olnud advokaadi asendaja, siis õiget advokaati ei näidata ja nüüd ei olnud advokaadi asendajat, vaid õige advokaat, nii et see sobis filmi igati ja ei tekitanud mingit kahtlust, et midagi on valesti. Kuigi päris selge pole ikkagi, kumb lõpuvariant siis õige on. Kuigi ma pole päris kindel ka selles, et Kattai mängis seda advokaati, igal juhul mingi härrasmehe roll tal filmi lõpus oli, ta oli selle kambaga, kes Daisy ja Madelene’i sosistamist kõrvalt kuulavad. Lavastuses mängis Kattai teenrit ballil, kes peab sidet privaatruumide vahel, kandes Madelene'ile sõna-sõnaliselt ette, mis kõrvalruumis, kus Madelene'i abikaasa miilustab Tangolitaga, toimub. Mõtlesin seda Kattai käest küsida, kui kunagi mingi sobiv moment tekib, et ta näiteks kuskil linna peal vastu jalutab. Saaks talle natuke valetada, et mulle meeldis väga teie osatäitmine või kuidagi niimoodi teda kõrvust tõsta. Või vist ikka mängis Kattai filmis ka sama rolli, nüüd tuleb nagu häguselt meelde, et see märkmikust teises ruumis kuuldud teksti ette lugemine seostub just nimelt Kattaiga.
Tuesday, April 6, 2010
3 pikka naist
Edward Albee „Kolm pikka naist“, lavastaja Sergei Golomazov, Teatr na Maloi Bronnoi
Pileti peal autoriks keegi E.Olbi. Päris hästi lavastatud tükk, 2 tundi ilma vaheajata sai saalis ära istutud, nii et ei märganudki nende möödumist. See oli ka üks väheseid lavastusi, kus draamateksti sisse pikitud tantsustseenid ei häirinud, need sobisid kuidagi eriti hästi kogu selle absurdi juurde, mida laval pakuti. Kuidas epeevehklejaks riietatud tantsija koomasse langenud Ad koos voodiga mööda lava sõidutas ja ise sinna juurde mingeid balletitantsijale omaseid liigutusi tegi. Või kuidas sama mees A,B ja C pojana pruutideks riietatud naisi kordamööda valsitaktis keerutas.
Laval sai näha isegi Armeenia teenelist kunstnikku Vera Babitševat, Cd mänginud Zoja Kaidanovskaja kohta mõtlesin, et kas ta on kuulsa näitleja Kaidanovski tütar, naine või nimekaim. Päris kena naine oli, kuigi profiilis vaadates oli nina natuke kõver ja sellega ta ka ära ei petnud, et 40le lähenev naine pidi mängima 26aastast tegelast. Esimeses „reaalses“ stseenis on Al seljas lohvakas T-särk, millel olev täht A hakkab silma alles pärast seda, kui hooldaja B viskab seljast oma haiglakostüümi ülemise osa, mille alt tuleb välja paremini keha ümber istuv särgik tähega B, ning C viskab seljast pükskostüümi pintsakuosa, mille all on üliliibuv särgik tähega C. Neid C rindu võiski vaatama jääda, kuidas need rinnale kirjutatud C tähe laiaks venitasid.
Väga vana naist, 92aastast Ad mängis suurepäraselt Jevgenia Simonova. Eriti esimeses „reaalses“ stseenis, kus ta suutis üliloomulikult hambutu rauga kõnet matkida. See kõnemaneer oli midagi eriti paeluvat, kuidas ta ütles välja hästi terava vene „tš“ tähe, mida sõna alguses tavaliselt „š“ tähena hääldatakse. Kogu see olek oli väga vapustav, mida üks vanainimene viimastel päevadel läbi peab elama. Kuidas ta on tagasi lapsepõlves, kuigi keha on vana, aga käitub nagu laps, kuigi ei suuda ennast üldse liigutada, aga jutu ja mõtlemise ning harvade liigutuste poolest, mida ta esile manab, on krutskeid täis laps. Kuidas ta oma jõuetuses vaikselt omaette irvitab, kui kohalviibijatele trääsa näitab, selle kujundi kätte moodusatmiseks kõigepealt keskmise sõrme üles tõstes, nii et trääsale eelneb veel teine sümbol või kuhugi saatmine. Simonova näol olid kogu aeg näha pisarad, silmad olid tal kogu aeg märjad, jäi tunne, et tema tegelane nutab kogu aeg (mis on näitleja poolt väga suur saavutus, niimoodi pisaraid välja manada), kuigi ta hooldaja ja advokaadi abi üle irvitas. Olid mõned kordussteenid, kui A küsib, mis kuupäev täna on, saab teada tänase kuupäeva ja hakkab seda eitama. „Ei, täna on täna“. Poole sõna pealt võib ta ära vajuda, nii et erinevates situatsioonides küsib kõige noorem osaline C, kord kartusevärin hinges, kord ilmse rõõmuga, et vanamutist on lahti saadud: Kas ta suri nüüd ära? Hooldaja rolliks oli rohkem dialoogi pakkumine, Ale teksti üle kordamine, A enda teksti Cle üle kordamine, Cle seletamine, mida A mingi žesti või kilkega väljendab. Eriti naljakas oli, kui Ale teatati mitu korda, et tema advokaat David on surnud, peale mida A kohe tahab hakata Davidile helistama, siis aga jõuab temani hilinenud reaktsioonina, et David on surnud ja ta hakkab esile tooma ebamääraseid häälitsusi, mida B kommenteerib Cle: „Nüüd ta nutab“.
Teises stseenis oli A koomas ja see stseen oli kuidagi abstraktne või unenäoline. Kohtuvad taas A,B ja C, kuid A pole enam see eelmise stseeni hädine vanamoor, vaid välimuselt ja olekult võrdväärne oma nooremate „minadega“. Tulebki välja, et nad kõik on üks inimene, erinevatel eluperioodidel: A 92aastasena, B 52aastasena ja C 26aastasena. Hakatakse musta pesu pesema, teineteisele etteheiteid tegema, selgitama, miks kõik nii läks, nagu läks ja miks nüüd tulemuseks on see, kes lamab koomas. Kõige rohkem läks siin hinge nooruke C, kes oleks nagu kaardimooride juures. Ta saab teada kohutavaid üksikasju oma tulevikust ja on segaduses. Abiellub ühesilmalise pingiviiniga, hästi lühikese, aga rikka mehega. Sünnitab poja, aga poeg hakkab tegelema verepilastusega ja nad lähevad tülli, nii et ei kohtu 20 aastat. Petab oma meest tallipoisiga. C ei saa aru, miks ta seda kõike teeb, kas tõesti elul pole midagi paremat tema jaoks plaanis. Ma kuulasin seda kõike, mida vanemad B ja C talle tuleviku kohta rääkisid ja mõtlesin, et kui mulle minu vanemad minad ennast ilmutama peaksid ja midagi nii jubedat räägiksid, et ma elan üle 40 aasta pingviiniga, peale seda olen 20 aastat täiesti üksi ja hommikul ärgates räägin endast kolmandas isikus: nüüd ta ärkab ja vaatab, kas temaga on kõik korras, kas kõik liikmed liiguvad, kas ta suudab voodist üles tõusta... kui ma selliseid asju kuuleksin, siis tapaks ennast vist kohe ära. No mis perspektiivi on niimoodi elada?
Vähemalt jäin ma lootma, et C suudab kogu selles põrgus midagi muuta. See, mida tema kujutised tulevikust, kes antud momendil olid minevikust, tema elu kohta räägivad, ei pruugi olla absoluutne tõde. Tasub vaid ära jätta abiellumine ühesilmse pingviiniga, halbade sugulaste mõjust lahtisaamine – suureks tragöödiaks oli veel alkohoolikust õde, ja tal peaks olema võimalus saada õnnelikuks. Leida keegi, kes on ilus ja keda ta tõeliselt armastab ja saada lapsed, kellest ei tule perverdid. Aga kes seda ette ikka teab, kuidas kõik läheb, pigem ikka jäi kõlama see lootusetuse toon, et kõik lähebki nii, nagu A ja B rääkisid. Lõpus toimub pojaga leppimise stseen, poeg tuleb üle hulga aja oma koomasse langenud ema vaatama ja tantsib siis kordamööda kõigi kolme naisega, nagu oma emaga erinevates vanuseetappides.
Lavakujundus oli lakooniline – 3 naist ja 3 tooli. Vahelduseks serveerimislaud ja koomahaige naisega voodi. Kolme pikka naist mänginud näitlejannad ise pikad ei olnud, seda püüti kompenseerida koomastseenis kõrgete toolidega. Olid sellised valged toolid, tegelased ise ka valgetes pruutkleitides, aga toolid polnud mitte maapinna peal, vaid väikeste püramiidredelite otsa asetatud. Selles suhtes muutus eriti koomiliseks, aga samas ka jäledaks see, et pikk naine abiellus kääbusest pingviiniga. Päris jäle ikka küll, kui sellist paari näeks. Nagu kõige „erutavamas“ stseenis, kus muidu vanamutt A vastu tõrksalt käitunud C hakkab A vastu isegi huvi tundma, kui A jutustab, kuidas ta ükskord noorena oma toas paljas oli, tal olid „seljas“ ainult kalliskivid ja ehted ning tuppa tuleb tema kääbusmees, samuti paljas. Selle koha peal Aga juhtub midagi ja ta katkestab jutustamise, mispeale C kärsitult hüüatab: „Rääkige ometi edasi, nii huvitav, kõik on paljad...“ Näitlejaid tänati püsti aplodeerides, polegi ammu seda näinud, et püsti seistakse. Ja loomulikult ei mingit vilistamist. Eesti teatripubliku juures häirib see tohutult, et kui läheb plaksutamiseks, siis kostab vilekoor, mis nende arust väljendab heakskiitu, kuid tegelikult peaks ju tähendama mahavilistamist.
Pileti peal autoriks keegi E.Olbi. Päris hästi lavastatud tükk, 2 tundi ilma vaheajata sai saalis ära istutud, nii et ei märganudki nende möödumist. See oli ka üks väheseid lavastusi, kus draamateksti sisse pikitud tantsustseenid ei häirinud, need sobisid kuidagi eriti hästi kogu selle absurdi juurde, mida laval pakuti. Kuidas epeevehklejaks riietatud tantsija koomasse langenud Ad koos voodiga mööda lava sõidutas ja ise sinna juurde mingeid balletitantsijale omaseid liigutusi tegi. Või kuidas sama mees A,B ja C pojana pruutideks riietatud naisi kordamööda valsitaktis keerutas.
Laval sai näha isegi Armeenia teenelist kunstnikku Vera Babitševat, Cd mänginud Zoja Kaidanovskaja kohta mõtlesin, et kas ta on kuulsa näitleja Kaidanovski tütar, naine või nimekaim. Päris kena naine oli, kuigi profiilis vaadates oli nina natuke kõver ja sellega ta ka ära ei petnud, et 40le lähenev naine pidi mängima 26aastast tegelast. Esimeses „reaalses“ stseenis on Al seljas lohvakas T-särk, millel olev täht A hakkab silma alles pärast seda, kui hooldaja B viskab seljast oma haiglakostüümi ülemise osa, mille alt tuleb välja paremini keha ümber istuv särgik tähega B, ning C viskab seljast pükskostüümi pintsakuosa, mille all on üliliibuv särgik tähega C. Neid C rindu võiski vaatama jääda, kuidas need rinnale kirjutatud C tähe laiaks venitasid.
Väga vana naist, 92aastast Ad mängis suurepäraselt Jevgenia Simonova. Eriti esimeses „reaalses“ stseenis, kus ta suutis üliloomulikult hambutu rauga kõnet matkida. See kõnemaneer oli midagi eriti paeluvat, kuidas ta ütles välja hästi terava vene „tš“ tähe, mida sõna alguses tavaliselt „š“ tähena hääldatakse. Kogu see olek oli väga vapustav, mida üks vanainimene viimastel päevadel läbi peab elama. Kuidas ta on tagasi lapsepõlves, kuigi keha on vana, aga käitub nagu laps, kuigi ei suuda ennast üldse liigutada, aga jutu ja mõtlemise ning harvade liigutuste poolest, mida ta esile manab, on krutskeid täis laps. Kuidas ta oma jõuetuses vaikselt omaette irvitab, kui kohalviibijatele trääsa näitab, selle kujundi kätte moodusatmiseks kõigepealt keskmise sõrme üles tõstes, nii et trääsale eelneb veel teine sümbol või kuhugi saatmine. Simonova näol olid kogu aeg näha pisarad, silmad olid tal kogu aeg märjad, jäi tunne, et tema tegelane nutab kogu aeg (mis on näitleja poolt väga suur saavutus, niimoodi pisaraid välja manada), kuigi ta hooldaja ja advokaadi abi üle irvitas. Olid mõned kordussteenid, kui A küsib, mis kuupäev täna on, saab teada tänase kuupäeva ja hakkab seda eitama. „Ei, täna on täna“. Poole sõna pealt võib ta ära vajuda, nii et erinevates situatsioonides küsib kõige noorem osaline C, kord kartusevärin hinges, kord ilmse rõõmuga, et vanamutist on lahti saadud: Kas ta suri nüüd ära? Hooldaja rolliks oli rohkem dialoogi pakkumine, Ale teksti üle kordamine, A enda teksti Cle üle kordamine, Cle seletamine, mida A mingi žesti või kilkega väljendab. Eriti naljakas oli, kui Ale teatati mitu korda, et tema advokaat David on surnud, peale mida A kohe tahab hakata Davidile helistama, siis aga jõuab temani hilinenud reaktsioonina, et David on surnud ja ta hakkab esile tooma ebamääraseid häälitsusi, mida B kommenteerib Cle: „Nüüd ta nutab“.
Teises stseenis oli A koomas ja see stseen oli kuidagi abstraktne või unenäoline. Kohtuvad taas A,B ja C, kuid A pole enam see eelmise stseeni hädine vanamoor, vaid välimuselt ja olekult võrdväärne oma nooremate „minadega“. Tulebki välja, et nad kõik on üks inimene, erinevatel eluperioodidel: A 92aastasena, B 52aastasena ja C 26aastasena. Hakatakse musta pesu pesema, teineteisele etteheiteid tegema, selgitama, miks kõik nii läks, nagu läks ja miks nüüd tulemuseks on see, kes lamab koomas. Kõige rohkem läks siin hinge nooruke C, kes oleks nagu kaardimooride juures. Ta saab teada kohutavaid üksikasju oma tulevikust ja on segaduses. Abiellub ühesilmalise pingiviiniga, hästi lühikese, aga rikka mehega. Sünnitab poja, aga poeg hakkab tegelema verepilastusega ja nad lähevad tülli, nii et ei kohtu 20 aastat. Petab oma meest tallipoisiga. C ei saa aru, miks ta seda kõike teeb, kas tõesti elul pole midagi paremat tema jaoks plaanis. Ma kuulasin seda kõike, mida vanemad B ja C talle tuleviku kohta rääkisid ja mõtlesin, et kui mulle minu vanemad minad ennast ilmutama peaksid ja midagi nii jubedat räägiksid, et ma elan üle 40 aasta pingviiniga, peale seda olen 20 aastat täiesti üksi ja hommikul ärgates räägin endast kolmandas isikus: nüüd ta ärkab ja vaatab, kas temaga on kõik korras, kas kõik liikmed liiguvad, kas ta suudab voodist üles tõusta... kui ma selliseid asju kuuleksin, siis tapaks ennast vist kohe ära. No mis perspektiivi on niimoodi elada?
Vähemalt jäin ma lootma, et C suudab kogu selles põrgus midagi muuta. See, mida tema kujutised tulevikust, kes antud momendil olid minevikust, tema elu kohta räägivad, ei pruugi olla absoluutne tõde. Tasub vaid ära jätta abiellumine ühesilmse pingviiniga, halbade sugulaste mõjust lahtisaamine – suureks tragöödiaks oli veel alkohoolikust õde, ja tal peaks olema võimalus saada õnnelikuks. Leida keegi, kes on ilus ja keda ta tõeliselt armastab ja saada lapsed, kellest ei tule perverdid. Aga kes seda ette ikka teab, kuidas kõik läheb, pigem ikka jäi kõlama see lootusetuse toon, et kõik lähebki nii, nagu A ja B rääkisid. Lõpus toimub pojaga leppimise stseen, poeg tuleb üle hulga aja oma koomasse langenud ema vaatama ja tantsib siis kordamööda kõigi kolme naisega, nagu oma emaga erinevates vanuseetappides.
Lavakujundus oli lakooniline – 3 naist ja 3 tooli. Vahelduseks serveerimislaud ja koomahaige naisega voodi. Kolme pikka naist mänginud näitlejannad ise pikad ei olnud, seda püüti kompenseerida koomastseenis kõrgete toolidega. Olid sellised valged toolid, tegelased ise ka valgetes pruutkleitides, aga toolid polnud mitte maapinna peal, vaid väikeste püramiidredelite otsa asetatud. Selles suhtes muutus eriti koomiliseks, aga samas ka jäledaks see, et pikk naine abiellus kääbusest pingviiniga. Päris jäle ikka küll, kui sellist paari näeks. Nagu kõige „erutavamas“ stseenis, kus muidu vanamutt A vastu tõrksalt käitunud C hakkab A vastu isegi huvi tundma, kui A jutustab, kuidas ta ükskord noorena oma toas paljas oli, tal olid „seljas“ ainult kalliskivid ja ehted ning tuppa tuleb tema kääbusmees, samuti paljas. Selle koha peal Aga juhtub midagi ja ta katkestab jutustamise, mispeale C kärsitult hüüatab: „Rääkige ometi edasi, nii huvitav, kõik on paljad...“ Näitlejaid tänati püsti aplodeerides, polegi ammu seda näinud, et püsti seistakse. Ja loomulikult ei mingit vilistamist. Eesti teatripubliku juures häirib see tohutult, et kui läheb plaksutamiseks, siis kostab vilekoor, mis nende arust väljendab heakskiitu, kuid tegelikult peaks ju tähendama mahavilistamist.
Saturday, April 3, 2010
Kuningas Rästhabe
Vennad Grimmid „Kuningas Rästhabe“, lavastaja Polina Stružkova, Vene Teater
Armas, aga küllalt kummaliselt esitatud muinasjutt. Etendus algas juba teatrifuajees. Publik pidi päris kaua ootama, kuni näitlejad alustasid. Välja ilmusid vennad Grimmid ja üritasid korraldada sissejuhatust muinasjuttu. Kõik oli kuidagi logadi, nii et korralikku lugu sealt kätte ei saanudki. Vennad Grimmid üritavad parajasti publikule selgeks teha, et hakkavad kohe rääkima muinasjuttu, mille nad alles valmis kirjutasid, on juba suures muinasjuturaamatus õige kohagi kätte leidnud, kust lugema hakata, aga siis tungib saalist välja märatsev kuningatütar, tema kannul kogu õukond ja vana kuningas ise. Seltskond teeb karjudes ja žestikuleerides väikse ringi läbi publiku ja kaob tagasi saali. Karakterid jäid ka väga poolikuks. Peale seda lubatakse publikul natuke edasi tulla, kohe päris saaliukseni, aga päris saali ikka veel ei lasta. Rahutu kuningatütar prõmmib teiselt poolt vastu ust. Lõpuks lastakse saali ja mängitakse muinasjutt ära.
Lastel oli päris palju võimalusi kaasa elamiseks ja kaasa mängimiseks. Vahepeal kutsuti neid õukonda tantsima, pandi kübarad pähe ja õpetati liikuma. Siis pidid nad kujutama metsa või silda, üle mille kuningatütar ja printsiks kehastunud kerjus üle jõe lähevad. Pärast jagati veel saia ja kõige lõpuks kutsuti osa saama kuningliku pulmapeo toidulauast, kus toiduks pakuti morssi ja küpsiseid. Lapsed elasidki täitsa kaasa, tihti hüüti näitlejatele mingeid kommentaare nagu: „Kaotas kingakese ära!“ kui kuningatütre üks king kas kogemata või nimelt näitlejanna jalast maha kukub ja põrandale lebama jääb, või „Aga kus siis puud on?“, kui vennad Grimmid loo jutustajatena teevad ettepaneku, kujutada ette, et laval on mets, mille kuningatütar ja kerjusprints peavad läbima. Need näitlejad, kes parajasti loo tegevusega hõivatud polnud, käisid mööda lava kõrvalääri ja kommenteerisid midagi mängides, üks näitlejanna ütles minu juures mööda minnes kuningatütre kohta: „Kui ebaviisakas! Milline kasvatamatus!“ Mõnikord nad kükitasid vahekäikudes ja mängisid mingeid isetehtud pille.
Armas, aga küllalt kummaliselt esitatud muinasjutt. Etendus algas juba teatrifuajees. Publik pidi päris kaua ootama, kuni näitlejad alustasid. Välja ilmusid vennad Grimmid ja üritasid korraldada sissejuhatust muinasjuttu. Kõik oli kuidagi logadi, nii et korralikku lugu sealt kätte ei saanudki. Vennad Grimmid üritavad parajasti publikule selgeks teha, et hakkavad kohe rääkima muinasjuttu, mille nad alles valmis kirjutasid, on juba suures muinasjuturaamatus õige kohagi kätte leidnud, kust lugema hakata, aga siis tungib saalist välja märatsev kuningatütar, tema kannul kogu õukond ja vana kuningas ise. Seltskond teeb karjudes ja žestikuleerides väikse ringi läbi publiku ja kaob tagasi saali. Karakterid jäid ka väga poolikuks. Peale seda lubatakse publikul natuke edasi tulla, kohe päris saaliukseni, aga päris saali ikka veel ei lasta. Rahutu kuningatütar prõmmib teiselt poolt vastu ust. Lõpuks lastakse saali ja mängitakse muinasjutt ära.
Lastel oli päris palju võimalusi kaasa elamiseks ja kaasa mängimiseks. Vahepeal kutsuti neid õukonda tantsima, pandi kübarad pähe ja õpetati liikuma. Siis pidid nad kujutama metsa või silda, üle mille kuningatütar ja printsiks kehastunud kerjus üle jõe lähevad. Pärast jagati veel saia ja kõige lõpuks kutsuti osa saama kuningliku pulmapeo toidulauast, kus toiduks pakuti morssi ja küpsiseid. Lapsed elasidki täitsa kaasa, tihti hüüti näitlejatele mingeid kommentaare nagu: „Kaotas kingakese ära!“ kui kuningatütre üks king kas kogemata või nimelt näitlejanna jalast maha kukub ja põrandale lebama jääb, või „Aga kus siis puud on?“, kui vennad Grimmid loo jutustajatena teevad ettepaneku, kujutada ette, et laval on mets, mille kuningatütar ja kerjusprints peavad läbima. Need näitlejad, kes parajasti loo tegevusega hõivatud polnud, käisid mööda lava kõrvalääri ja kommenteerisid midagi mängides, üks näitlejanna ütles minu juures mööda minnes kuningatütre kohta: „Kui ebaviisakas! Milline kasvatamatus!“ Mõnikord nad kükitasid vahekäikudes ja mängisid mingeid isetehtud pille.
Subscribe to:
Posts (Atom)