Maskeraad

Mihhail Lermontov „Maskeraad”, lavastaja Rimas Tuminas, Jev. Vahtangovi nimeline teater Väga hea lavastus. Nii visuaalselt kui ka mänguliselt, kõik oli suurepärane. Tegemist on hea näitega sellest, et klassikalist teksti, mis lugemisel on väljakannatamatult igav, nii et seda ei kannata lõpuni lugedagi, ei pea alati ka teatrilavale sama igavalt edasi kandma. Vaid saab ka teisiti. Eriti meeldis see, et tragöödiast ei olnud tehtud eestilikult „Must lagi on meie toal” lavastust, vaid tragöödia oli läbisegi rahvalikult koomiliste elementidega, naerda sai ikka päris palju, kuigi kogu selle lihtsameelse naeru taustal toimus tohutu tragöödia. „Maskeraad” on vene variant „Othellost” – samuti armukade mees, kes satub teiste salasepitsuste ohvriks ja kõlakate pinnalt, ilma tõde välja selgitamata oma naist petmises kahtlustab ning oma viha väljenduseks naisele tapmisega kätte maksab. Võib-olla mu paralleel „Othelloga” ei olnudki nii juhuslik, kunagi draamafestivalil oli samuti leedu lavastaja Nekrošiuse „Othello”, kus Desdemonat mängis baleriin ja lavastuses oli väga palju tantsu. Siingi lavastas leedulane ning oli palju tantsu, balletilisust rõhutati sellega, et Nina kandis balletisusse ja tegi vahepeal varvastantsu. Arbeninit mängis Jevgeni Knjazev. Ka Arbenini eesnimi on Jevgeni ja seda korrati etenduses erinevate tegelaste suust üsna palju, enamasti pöördutigi tema poole „Jevgeni”. Jevgeni Knjazjevit nautisin hiljuti, vaadates seriaali „Wolf” – jutustus vene esimesest ametlikust selgeltnägijast pärast Rasputinit, kus Knjazevi kehastada oli karismaatilise nimitegelase roll. Nii et vaadates Arbeninit nägin ikkagi rohkem Wolfi, kuigi Wolf ei olnud nii napakas nagu Arbenin, et oleks armastatud naise mingite oma ettekujutuste pärast ära tapnud, Wolf oli hästi inimlik, võib-olla just sellepärast, et ta nägi palju sellist, mida teised ei näinud. Arbenin, aga vastupidi, ei näinud seda, mida teised nägid – et tema naine Nina on süütu, vaid kujutas endale ette, et Nina on teda ühe vürstiga petnud ning söötis selle tulemusel oma naisele ballil mürgitatud jäätist sisse, mille tulemusel Nina peagi sureb. Muusikalises kujunduses oli kasutatud spetsiaalselt selle lavastuse varasema (vist kuskilt 50.ndatel välja tulnud) versiooni jaoks Hatšaturjani poolt kirjutatud valssi. See on hästi tuntud valss, mida on hiljem kasutatud ka paljudes filmides, seda oli nii meeldiv erinevates variatsioonides kuulata. Selline kiire ja raevukas valss, muusikat kuulates hakkad kohe ette kujutama, kuidas hästi laiades kleitides daamid ballil keerlevad, kuidas kõik segi pöörab, kuidas pea hakkab ringi käima ja kuidas keegi on oma tunnetesegaduses, et talle näib midagi niimoodi, kuigi tegelikult on asjad hoopis teisiti. Ka Nina Arbeninat mänginud Olga Nemogai, keda ma nägin üldse esimest korda, oli väga tugev näitlejanna. Ta mängis Ninat hästi naiivselt, sellise lapsiku neiukesena, kes armastab oma meest ega saa kuidagi aru, millega ta on mehe vihapursked esile kutsunud. Ainus stseen, kus Arbenin Nina vastu õrnust üles näitab, on esimene nende laval koos oldud stseen, sedagi poolikult, enne seda, kui Arbenin avastab, et Nina on kaotanud ühe oma käevõrudest. Kohe hakkab Arbenin ette kujutama, et Nina on kinkinud kallihinnalise käevõru oma armukesele igavese poolehoiu märgiks, sest Nina varjas tema eest, et käis maskeraadil, öeldes, et jäi liiga kauaks sõbranna poole. Arbenin tuletas paljuski meelde Sinihabet, selline vihane ja jube mees, kes mitte kunagi mitte millegagi rahul pole. Ka Nina ütleb talle sama, et mees pole kunagi millegagi rahul, tema suust on nii raske kuulda head sõna, tema silmist on nii raske püüda heatahtlikku pilku. Nii et hakkab Ninast päris kahju, et ta sellisele jõhkardile mehele on antud, armastusabielu see vaevalt on, mees on naisest üle poole vanem ja selline tahumatu isiksus, keda noorel elurõõmsal neiul oleks raske naisena armastada. Kui, siis ehk isa või vanema sõbrana, mida Nina paljuski teebki. Arbenin kohtleb Ninat nagu nukku, hoiab teda kahe käega kaelast kinni, ballil, enne mürgijäätise sissesöötmist, tirib vaest Ninat mööda ballisaali teiste tantsijate vahel, hoides tal kõvasti kätest kinni, nii et Nina tal järel lohiseb nagu tahtetu keha. Kui Arbenin läheb jäätise järele, siis ilmub tagumiste akside vahelt automaatselt käsi jäätisetopsiga. Enne Nina kohalejõudmist sõi kogu seltskond samuti jäätist. Jäätis on siin kui külmuse sümbol. Tegevus toimub talvel, peaaegu kogu tegevuse vältel sajab lund. Kõik on külmad ja hoolimatud. On talv, sajab lund, aga tegevus toimub suveaias. Lumesadu oli hästi ilus ja visuaalselt võimas, kuidas miljonid helmed laest alla keerlesid. Ja edasi tehti selle lumega veel igasuguseid trikke, pilluti teineteist lumega üle, tegelane Talvemees käis ringi ja veeretas lumepalli. Alguses on see väike lumekuul, millega saab kedagi visata, iga järgmise lumemehe ilmumisega kuul kasvab, kuni kasvab üüratuks mitme inimese kõrguseks kamakaks, mis matab enda alla Arbenini, kes just on teada saanud, mis ta korda saatis – tappis oma Nina, kes ei olnud milleski süüdi. Talvemees on ka teener, kelle kanda on siin lavastused suuremad koomilised stseenid. Näiteks muutub see vürst, kellega enda petmises Arbenin Ninat süüdistab, järsku grusiinlaseks ning räägib Talvemehega gruusia aktsendi ning žestidega. See on naljakas, kuigi samas mõtlesin ma, et venelased on ka eriti julmad, mitte nii väga ammu enne selle lavastuse esietendust tungisid nad grusiinidele kallale ja lasid seal sõja lahti, ja nüüd irvitavad nende üle niimoodi. Samas on Talvemees ka nagu üks tegelane joonisseriaalist „South Park”, kus iga osa lõpuks üks ja sama tegelane surma sai ja siis keegi poistest hüüdis: „Jälle nad tapsid meie Danny” või mis selle tegelase nimi oli. Nii ka Talvemees, mis moodi ta kõik surma ei saanud – kord tahab keegi tegelastest torgata oma saabli lumepalli, mida Talvemees parajasti voolib, aga lööb saabli loomulikult niimoodi lumepallist läbi, et see läbistab ka Talvemehe keha. Või siis toob Talvemees lavale pianiino, kui ballil olevad mehed on teinud igasuguseid katseid, et pianiinost klaverihelisid välja saada, aga kõiki katseid on saatnud ebaedu, leiavad nad, et selle eest, et muusikat ei saa, tuleb karistada Talvemeest. Talvemees pannakse pianiino peale seisma ja algab tulistamine. Kõik mehed, kes ballil on, tulistavad läbisegi, nii et Talvemees peaks reaalselt võttes kuulidest sõelapõhjaks lastud olema, ometi jätkab ta järgmises stseenis oma lumepalli veeretamist ja muretut toimetamist. See ballil tulistamise stseen oli üldse naljakas, kuidagi nagu hästi kontekstiväline, aga telelastele meestele hästi oluline, nagu tahaks ühe pauguga tõestada oma mehelikkust. Kui teised juba ees tulistavad, siis peab järgmine mees ka vöölt püstoli haarama ja pauku tegema. Kogu lavastuse vältel liikus Arbenini- Nina loo taustal ringi kodanlastemass. Hall mass, kes siblides oma toimetusi ajab, asjatult edasi-tagasi jookseb, aga seda ei märka, et üks naine kannatab oma mehe vägivalla käest ja muutub süütuks ohvriks. Enamasti jooksis mass ühes suures kobaras, joosti üle lava või jäädi mingiks ajaks lavale seisma ja passiti niisama lollide nägudega. Vahepeal eristusid massis mehed ja naised. Naised said „karjana” väga hea soolokoha, kus räägiti emantsipeerumisest. Et naine on nii allasurutud, naine peab armastama, andma, ei saa olla tema ise oma soovide ja ihadega. Selles stseenis oli peaaegu iga üksiku naise etteaste suurepärane, eriti paruness Marina Jessipenko esituses ning massistseenide näitlejannad, kellest üks sai maha hiilgava pantomiimiga ning teine esitas oma kõne raevukalt kaasaegse tantsu stiilis juustega vehkides. Kolmas naine rääkis hirmpeenikese kiljuva häälega, neljas oli hästi nukulik, pilgutas kogu aeg oma suuri ripsmeid, mis ka tagumistesse ridadesse näha olid, ning oli muidu liikumatult marmorliku näoga. Tagumise seina taha oli peidetud redel, mida mööda mõned tegelased vahepeal üles ronisid. Kuna redel oli musta riide taga, siis jäi mulje, nagu roniksid mehed üles mööda riiet või mööda õhku, see oli jälle visuaalselt võimas vaatepilt. Väga hea tegelane oli veel Laip. Laip tassiti lavale, pannakse püsti seisma, siis ta kukub igas suunas ja need või see, kelle suunas ta kukub, üritavad teda taas püsti upitada. Lõpuks pannakse laip pikali, aga siis on häda tema väljasirutatud käega, milles ta mingit paberilipikut hoiab. Meestekamp näeb tohutut vaeva, et käsi kadunukesele kohaselt teise käe kõrvale rinnale saada, vist isegi saetakse luu puruks, et käsi lõpuks alla kukuks. Pärast jooksevad mehed laibaga ringi, panevad teda jälle püsti seisma ja kukkuma ning kõige lõpuks üritavad jões olevasse jääauku ära uputada. Aga ka see pole lihtne ülesanne, laip ujub august ikka ja jälle pinnale. Kord ühest kohast, siis teisest kohast. Ja mingil ajal, kui tegevus on vahepeal omasoodu kulgenud, tuleb jääaugust välja hoopis lestade ja maskiga talisukelduja. Üks massistseenis osalenud mees oli täitsa Downi näoga. Kui ma garderoobis riideid selga panin, kujutasin täitsa tõemeeli ette, et väljas sajab lund edasi, nii omaseks oli see pidev lumevihur saanud. Ja kui teatrimajast välja läksin, olin alguses paar sekundit üllatunud, et lund ei sajagi. Siis tulin nagu reaalsusesse tagasi – lund sadas ainult lavastuses, väljas on praegu väga soe oktoober ja mingit lund Tallinnas ei saja.

Inishmaani igerik II

Martin McDonagh „Inishmaani igerik”, lavastaja Sergei Fedotov, Permi teater Silla Juures Lubasin endale seda luksust, et vaatasin seda võrratut lugu ja lavastust teist korda. Seekord oli päris palju uut, alustades sellest, et osad osalised olid vahetunud. Eriti kahju oli, et välja oli vahetatud eelmine kord Heleni rollis väga särtsakalt esinenud näitlejanna, täna mängis Helenit see tüdruk, kes eile „Üksildases läänes” ainsat naisosa mängis. Aga ta oli kuidagi tagasihoidlikum, kuigi sugugi mitte halb, aga mitte nii särtsakas ja aktiivne kui eelmise aasta esitus. Lava oli mulle näha küll osaliselt, aga siiski piisavalt hästi, et kogu asja nautida. Muidugi seda ma ei nautinud, et mängiti mingis nõmedas linnateatris, kus muud ei saagi esitada kui teatritaolisi produkte, kus kõik on ebamugav ja nõme, haiseb ja toolid on räpased. Tädikeste puhul hakkas silma, et neil oli häid tabamusmomente. Näiteks see, kui Helen hakkab igeriku käest uurima, kuidas seal Ameerikas siis ka on, on seal nii ilusaid tüdrukuid nagu mina olen. Siis kostab ukse tagant ühe tädi homeerilist naeru. Või sama tädi põrandapesustseen. Kõigepealt pühib märja lapiga puhtaks ühe tooli, siis pühib kokku munade jäägi, mille Helen oma venna pihta puruks pildus, pärast seda, kui on lapiga põrandat pühkinud, hakkab sellega lauda pühkima ja kõige lõpuks viskab pange, mille sees ta lapi märjaks tegi laua pealt võetud nõud. Või teise tädi kiiks, rääkida kiviga. Kõik oli hästi armas ja naljakas, selle lavastuse tipp on ilmselt kinostseen, kuid kuna täna ei olnud Helen nii lärmakas, siis jäi poolikuks ka kogu see võlu, mis oli eelmisel korral, kui Heleni vend julges filmu ajal öelda, et tahaks teleskoope ka näha. Poisil oli mingi teleskoobikiiks, unistas teleskoobist, kuigi Helen teda hästi naljakalt sõimas, et peast segane, tahad raisata 12 dollarit selleks, et vaadata, kuidas ussid võbelevad. Helen on selline bravuurikas poisilik plika, kes igaühele lõuga võib anda, kui midagi ei meeldi.

Üksildane lääs

Martin McDonagh „Üksildane lääs”, lavastaja Sergei Fedotov, teater Silla Juures, Perm Jälle väga hea kaasaegne komöödia McDonaghilt. Kuidas see teisiti saakski olla, kui McDonagh, siis ikka suurepärane. Olen seda näidendit korra Rakvere Teatris näinud, vist juba eelmisel sajandil, sellest on meeles, et oli päris lahe, aga mingit erilist muljet ei jätnud. Mõtlesin pikalt, kes seal vendi mängisid, tundus, et võisid olla Velvo Väli ja Erni Kask, isa Welsh Üllar Saaremäe esituses jäi küll elavalt meelde. Tänases lavastuses oli kujutatud hästi segamini pööratud ja küllalt räpast vendade elamist. Lugu algab vendade isa matusepäeval. Vennad on juba 30sed, aga pole ikka veel suureks suutnud kasvada, vaatasin neid kogu aeg kui väikeseid lapsi. Kõige pisimastki pilgust, ütlusest või asjast puhkeb neil riid, mis kasvab välja veriseks kakluseks ja püssi-noaga ähvardamiseks. Need vennad ei tee nalja, kui lubavad teineteist maha tappa. Vanem vend tappiski isa, sest isa oli tema soengu kohta halvasti öelnud, vend läks närvi ja kõmmutas isa maha. Teistele esitavad nad seda kui õnnetusjuhtumit, et isa komistas kogemata püssi otsa, mis ühe venna käes oli. Ainult pastor kuuleb nende käest tõde ja ütleb selle kohta, et see on kõige rumalam põhjus, miks kedagi tappa, mida ta eales kuulnud on. Pastor Welshil pole üldse kogudusega vedanud. Kõlavad teistest McDonaghi näidenditest tuttavate tegelaste nimed, et Maureen tappis oma ema ahjuroobiga, üks mees tappis oma naise jne. Iga teine inimene on selles külas mingi suurema või väiksema patuga hakkama saanud, kes on kellegi koeral kõrvad ära lõiganud, kes on pliiatsit suus hoidvat tüdrukut niimoodi tõuganud, et pliiats jäi tüdrukule kurku kinni. Nagu näidendi lõpupoole selgub, kui vendadel käib omapärane võistlus, n.ö. tõehetk, kes üle pakub, kes on teisele ilgema sigaduse korraldanud, et need mõlemad eespool nimetatud sigadused olid kummagi venna korraldatud. Üks lõikas teise koeral kõrvad ära, teine lükkas venna tüdrukut nii, et sellel pliiats kurku jäi. Muude sigaduste hulgas käisid veel läbi venna põrandale surumine ja talle silma tatistamine ning viski asemel kuse sissejootmine. Hästi naljakas oli, kui noorem vend palus vanema käest vabandust, et ta teda lapsena kividega loopis, näed, oledki nüüd peast ogar, kui said lapsena kividega vastu pead. Siis ta ei vabandanud üldse selle pärast, et kividega loopis, vaid sellepärast, et ta venna peast ogaraks loopis ja see ajas omakorda teise venna taas marru. Vendade vabandamiseaktsioon saab alguse sellest, et pastor Welsh ei pea kogu seda jama vastu, mis tema koguduses ja selles maakonnas üldse toimub ning uputab ennast ära. Peaaegu iga inimene selles külas on proovinud ennast tappa ja selles kohas, kus Welsh merre läheb, on ennegi ennast tapetud. Alles paar päeva tagasi uputas samas kohas ennast noor poiss. Welsh jätab vendadele omapärase testamendi: ta annab oma hinge panti, et poisid enam ei kakleks, kui nad edasi kaklevad, siis läheb Welshi hing põrgusse. Nii et poiste pea kohal ripub kogu aeg nagu kirves, kui vennaga kaklema hakkad, satub Welsh põrgusse, kui korralikult käitud, läheb pastor taevasse. Ühe stseeni suudavadki vennad viisakad olla, see on ka hästi naljakas, selline püütud ja ülemängitud viisakus, aga sellisel kujul on nad täitsa toredad vennad. Kuni siis jälle mingist pisiasjast suur tüli tekib ja vanem vend teistkordselt noorema venna pühakukujude kogu ära lõhub. Nooremal vennal on mitu kiiksu, üks nendest kiiksudest on pühakukujude kogumine. Ta on oma kollektsiooni üle hästi uhke ja arvab, et see aitab tal kindlasti taevasse saada. Ühe vihapuhangu hetke ajal ajab vanem vend gaasipliidi soojaks, ka gaasipliiti on tal keelatud puutuda, sest see on noorema venna oma, aga ta ikkagi puutub, nii et keerab juba mitmekordset käkki oma vennale. Ajab gaasipliidi soojaks, pistab kõik pühakutekujud kaussi ja paneb kausi ahju. Isa Welsh on selle tunnistajaks, kui noorem vend selle sigaduse avastab, vennad kukuvad jälle kaklema ja et neid takistada, pistab isa Welsh oma labakäed ülessulatatud pühakukujude kaussi. Welshi vali kisa lahutab küll vennad, kuid nad ei taipa selle teo motiivi, peavad pastorit täitsa segaseks. Midagi sellist, et vaata, milleni me usumehe oma käitumisega viisime, ei tule neil pähegi. Nad jäävad hoopis Welshile ukse pealt järele karjuma, et sa oled ikka päris poolearune! Vendadel on kokkulepe, et noorem vend vaikib vanema venna kuriteost, et too isa maha lasi, kui vanem vend loobub oma pärandiosast noorema kasuks. Nii et nüüd on kogu hale maja ja selle kraam noorema oma. Ja ta ei jäta seda ühelgi võimalusel vanemale nina alla hõõrumata. Midagi puutuda ei tohi, põrandale astuda ei tohi, oma kappe ja tuba hoiab ta lukus, kuigi vanem vend ikka varastab tema tagant. Varastada pole küll suurt midagi – viskit ja krõpse, aga seegi on vanemale vennale piisav põhjus, et lukustatud uksest läbi tungida ja tilgake viskit näpsata. Nooremat venda mängis eelmisel festivalil nähtud „Inishmaani igeriku” igerik Vassili Skidanov. Kui ma „Igerikku” vaatasin, siis imetlesin, kuidas ta sellist värdjat kujutab, et isegi kõne on pisikese defektiga, hästi venitatud ja imelik, aga täna tundus, et ta räägibki niimoodi. Või oli siin taas sama rollijoonis, kuigi võiks ju teistmoodi mängida, kui tegemist ei ole füüsilise puudega inimesega. Vanemat venda mänginud Vladimir Iljin oli ilmse kõnedefektiga, tema tekstist kadus pool üldse kuhugi ära, nii et selles mõttes oli hästi vastik vaadata, et ei saanud korralikult McDonaghi suurepärast teksti nautida. Aplausi ajal sai näha ka lavastaja Fedotovit, tal oli Tallinnale sõnum – siin on väga tore mängida, meie teater saab homme 25 aastaseks!

3 õde, Peterburg

Anton Tšehhov „Kolm õde”, lavastaja Lev Dodin, Väike Draamateater, Euroopa Teater Pidin peaaegu ohkima hakkama, kui 3 õde lavale ilmuvad: nad on jälle sini-must-valges!!! Ei ole võimalik! Ma mõtlesin, et see õdede rahvustrikoloori toppimine on mingi kohalik kiiks, aga venelastel ka nii. Ei usu, et see oli kummardus Eesti publikule, kelle ees mängiti, et pandi spetsiaalselt sellises värvigammas kleidid selga. Tegevus toimus põhiliselt Prozorovite maja ees. 3 õde kogunevad majaesisele trepile istuma, see on vist nende lemmikkoht, nad on hästi tihti seal. Majaesine trepp oli lavaäär, mis viis publiku sekka. Edasi on laval tükk tühja maad – lavaesine ja peale seda maja fassaad, aknad ja suur ukseava, ilma ukseta. Mõned stseenid, nagu Irina sünnipäeva lauastseen, kus avastatakse, et lauas on 13 inimest ja kõik selle peale püsti kargavad, toimusid ka majafassaadi taga. Nii et tegelasi ja toimuvat oli näha läbi suurte avarate akende ning ukseava. Pärast sünnipäevalauas istumist, hakati tantsima, see oli ühendatud stseeniga, kus Andrei ja Nataša teineteist leiavad, suudlevad ning hakkavad vaikselt maja ees tantsu keerutama. Samal ajal veab ka kolmel kiiremal sõjaväelasel, kes jõuavad 3 tüdrukut tantsule paluda, ülejäänud vahivad niisama. Kuigi paaris tantsitakse ainult natuke aega, jõudsin silmanurgast märgata, et tantsu ajal eralduvad õed oma partneritest ja igaüks hakkab omaette tantsima, näiteks Maša suutis ennast hästi kaua ja üleloomuliku kiirusega keerutada. Kõik esitused olid väga head, aga kahjuks oli näitlejaid väga raske eristada. Tuntud oli neist ainult Irinat mängiv Jelizaveta Bojarskaja, teised olid kõik tundmatud nimed. Kui oleksid olnud eesti näitlejad, siis oleks juba näitleja järgi olnud kergem eristada, kes on kes, aga nüüd olid nad kõik nagu üks suur mass, eriti sõjaväelased. Keegi kommenteeris, et mehed mängivad kõik nagu Dodin, nagu Dodini kloonid või nagu oleks Dodin ise laval. Seega olid ka sõjaväelaste osades vanemad härrad, nii et kui keegi tegelastest teatab, et linna on saabunud uus polkovnik – Veršinin, nii 40-45 aastane, siis oli see ikka paras kino küll, kui lõpuks pealt 60 Veršinin lavale saabus. Nii et mehi ma eriti ei eristanudki, mõnes stseenis jäid nad küll meelde, aga kui laval oli jälle terve mass inimesi, siis oli jube raske vahet teha, kes seal nüüd jälle kes on. Soljonõi jäi lõpuks meelde kui eriti vastik isik. Tšehhovil ta ongi hästi vastikuks kirjutatud, ka õed väljendavad seda oma tekstis, et ta on vastik, paha inimene. Seda on Soljonõi juba oma teksti poolest, näiteks, kui ta ütleb heasüdamlikule Natašale, kes Soljonõi juurde oma Bobikuga kiitlema läheb, et mina praeksin selle lapse panni peal ära. Söögi kohta ütleb ta, et mingi asi on tehtud prussakatest, ütleb kõigile kogu aeg ebameeldivusi, aga samas on meeletult armunud Irinasse. Lõpuks, kui Irina on juba peaaegu abiellumas parun Tusenbachiga, peab Soljonõi paruni duellile kutsuma ja ta maha laskma. Ja muidugi ei jäta Soljonõi enne duelli õdede poolt läbi minemata ja neile mainimata, et ta kätel on juba hommikust peale laibalehk man. Tusenbach oleks pidanud olema hästi kole mees, aga niipalju, kui ma teda eristada suutsin ja meelde jäi, erilise ebardlusega välimuses ta küll silma ei hakanud. Isegi Olja ütleb Irinale, et Ira peaks paruniga abielluma, paremat meest ta ei leia, ega siis ei abielluta armastuse pärast, vaid vajadusest. Ja et kui Tusenbach sõjaväest lahkus ning esimest korda tsiviilriietes nende poole ilmus, ei suutnud Olja ära imestada, kui kole mees ta ikkagi on, ja see oli nii hale, et ta hakkas sellepärast nutma, aga parunile vastata, miks ta nutab, ei osanud. No kuidas sa ütled talle, et mind ajas nutma, kui kole te olete... kuigi olete hea inimene ja ma tahaksin, et te mu õega abielluksite. Enne surma jõuab Irina veel Tusenbachile öelda, et nad abielluvad, aga armastust pole, mis siis teha, kuid ta lubab olla parunile truu ja hea naine. Nagu seda on ka Maša oma mehele Kulõginile, keda ta samuti ei armasta, kuid mida gümnaasiumiõpetaja Kulõgin pidevalt kordab, et Maša on suurepärane naine, räägitagu tema kohta mida tahes. Truuduse poolest Maša just ei hiilga, tekib tal ju otse mehe nina all armuafäär Veršininiga, kuid sellegipoolest on Maria oma mehele kõige parem naine. Nagu Veršininigi meelest: te olete imeline naine! Nii imelik oli seda eesti teatrilikku tarretunud fraasi kellegi teise suust kuulda, ikka kõlas selle kõrval Mikiveri surematu fraas Ita Everile. Ira lubab oma tulevasele mehele Tusenbachile küll truu naine olla, aga enne seda on ta jõudnud juba päris mitme mehega suudelda. Ma muudkui vaatasin ja imestasin, et Irina on pandud nii litsakalt käituma. Kord ühega, siis teisega. Ja asi ei olnud selles, et tegelased olid nii sarnased, et ma oleksin segi ajanud, et tegelikult suudles Irina erinevates stseenides ühe mehega, keda mina pidasin erinevateks meesteks, ta ikka tõesti suudles erinevate meestega. Nagu Kulõgingi, oli muudetud tõeliseks murdjaks, kes tahab saada kolme õde korraga. Kui ta tuleb Irina sünnipäevale, pöördubki ta Irina kui õe poole. Maša juba on tema naine, natuke hiljem poeb Kulõgin Olja külje alla ja pihib vanimale õele, et kui poleks Mašat, oleks ta abiellunud kindlasti Olgaga. Siis tuli hästi vaimukas ja tore stseen, neid õemehe sõnu kuuldes ajab Olja huuled torru ja teeb veidraid nägusid, millest Kulõgin aru saab, et võib Olgat suudelda. Tuleb päris pornosuudlus, kui Kulõgin suudeldes Olga pikali paiskab, nad olid istuvad asendis, siis kohe pikali ja varsti juba aelebki Kulõgin Olga peal, korrates talle, kui kaunis ja imeline Olja on. Lõpustseenides aga püüab Kulõgin juba Irinat, võtab tal piha ümbert kinni, üritab suudelda. See oli vist juba nendes stseenides, kui Irina oli liiga vara leseks jäänud, see tähendab, jõudmata abielluda, leseks jäänud. Irina ja Tusenbach pidid lõpuks ometi sellest väikelinnast ära sõitma, pidi täituma Irina unistus Moskvasse saada, ja siis tuleb mingi Soljonõi, norib paruniga tüli ja laseb ta duellil maha. Aga kohe leidub lohutaja Kulõgin, kes samal ajal ka oma Veršinini lahkumis- ja kaotusvalus hullunud naist lohutama peab. See tuletas mulle meelde stseeni filmist „Sügis”, kus Kiir on äsja abiellunud ning koos naisega ka naiseõe oma majja toonud. Siis küsib noorem Kiir, kui märkab, kuidas naisemehest vend naiseõe säärt näpib, et mitu naist see Jorch endale võttis? Täpselt samuti oli ka Kulõginiga, ta võttis endale naise ja sai kolm naist, üks naine oli juba tema oma, tema 2 õde kavatses ta aga aegapidi vallutada. Siin lavastuses oli eriti hästi esile toodud õdede põhiline traagika – olla nagu läbikäiguhoov. Nad on päris ilusad, Irina koguni iludus, vanemad õed on oma ilu vanaduse tõttu juba minetanud, kuid ka neis on säilinud olnud aegade sära. Nad on haritud ja huvitavad, kuid ometi naiseks neid keegi ei taha. Läbisõidul olevatele sõduritele aga, kellel on elu pidevalt ratastel, täna siin, homme seal, on kolme õega maja nagu tõeline jackpot – võetakse hästi vastu, kadunud sõjaväelasest isa tõttu ollakse militaarteemadega kursis, musitseeritakse, kolme toreda naisterahva seltskond korraga, loomulikult tõmbab ligi. Õed säravad seltskonnas, suruvad teiste nähes alla oma valu, mis neil kaasneb sellega, et nad elavad läbisõiduhoovis, et neil ei ole midagi püsivat, et neile pole armastust määratud, et neile pole antud isegi naistele omast kõige olulisemat õnne, saada emaks. Ja rahuldavad ennast patjadega. Tšehhovi näidendi kõige pikemas õdede omavahelises stseenis, kus iga õde ennast pikalt teistele avab, kus Irina räägib Tšehhovi teksti järgi särasilmselt sellest, kui hea oleks töötada, kui vajalik on töö, et selle kaudu oma valu unustada, istuvad õed majafassaadi akendel, iga õde erinevas aknaavas ja kallistavad patjasid. Igal õel oma padi, vähemalt padi on see, kes on alati nendega, mille sisse võib nutta ja millelt lohutust otsida, asjake, mis ei torma esimese komandöri poolt antud vile peale asju pakkima, et nende juurest lahkuda ja teha teed järgmisele polgule, kes neid „vallutama” hakkab. Mingis mõttes oli Maša nagu sõnakuulelik koerake. Kui Kulõgin tuleb Irina sünnipäevale, et kinkida sünnipäevalapsele tema enda kirjutatud raamat, mille ta Irinale juba lihavõteteks kinkinud oli, annab ta kohe Mašale ka rangeid korraldusi: „Maša, koju, me peame direktori vastuvõtule minema.” Maša hakkab kergelt vastu, Maša on siin lavastuses üldse hästi mässumeelne, protesteerib, et direktori juures on igav, laseb teistel külalistel ennast keelitada, et pole vaja minna, kui ta ei taha, kuid teeb lõpuks ikkagi nii, nagu tema mees tahab, kuuletub talle raske südamega. Enne mehe tulekut mässab Maša õdede seltsis ja on isegi natuke ebaviisakas, väljendades oma pahameelt, et nad on nii alla käinud, kõik on nii alla käinud, kui isa veel elas, toimusid nende majas tõelised peod, kohal oli 40-50 inimest, aga nüüd on mingid haledad olengud, kuhu ilmuvad nii igavad inimesed, eesotsas tema enda mehega. Rahutusestseenis enne Veršininiga hüvastijättu, kui Maša rahutus väljendub eelkõige selles, et ta kardab, et ei näegi Veršininit enam, et mees sõidab ilma temaga lahkumata minema, märkab Maša taevas lendavaid kurgi ja jookseb neile järele, karjudes: „Te mu õnnelikud olendid! Te mu muretud olendid!” Selles stseenis Maša sõna otseses mõttes karjub ja jooksebki. Ta näeb linnuparve, kui seisab laval, pöördub nende poole ja jookseb sõnu venitades, kuid väga tugeva hääle ning selge artikulatsiooniga karjudes, lindudele järele, läbi saali vahekäigu saalist välja. Realistlikkuse poolest tõetruu ning suurepäraselt mängitud oli Maša ja Veršinini lahkumisstseen, õigemini, sellele järgnev. Maša ja Veršinin suudlevad hüvastijätuks, seda satub nägema Olja, kes tuleb oma õde hoiatama varsti sinna saabuva õemehe eest. Olja hakkab maja fassaadi tagant, see tähendab toast, vaikselt pobisedes ja korrates sõna „Aitab” suudlevale paarile lähenema, mida lähemale ta jõuab, seda valjemaks muutub tema korraldus „Aitab”. Alguses on see lihtsalt vaikne palve Mašale, et ta ometi lõpetaks, seda võidakse näha, kuidas ta võõrast meest suudleb. Mida lähemale Olga jõuab, seda nõudlikumaks muutub tema toon, lõpeta kohe ära, su mees on kohe siin, mida sa ometi teed. Kuid Maša näitab taas üles mässumeelsust, ega kuula oma õde, võib-olla ta ei pane selles viimase sööstuna puhkenud kirehoos üldse midagi tähelegi, mis ümberringi toimub, sel hetkel on olemas ainult tema ja tema elu suur armastus Veršinin ning nende suudlus. Nii et Olja hoiatusest pole kasu, suudlevat paarikest näeb ka Kulõgin. Vähe sellest, et ta neid suudlemas näeb, Kulõgin on sunnitud oma naist Veršinini kaela küljest lahti kangutama, et sõjaväelane lõpuks ometi minna saaks. See on võimas kangutamine ja üldse väga võimas stseen. Emotsionaalselt väga pingul. Maša on klammerdunud Veršinini külge, nii et Kulõgin peab rakendama kogu oma jõudu, et oma naist Veršininist eemale saada. Lõpuks ühineb Kulõginiga ka Olja, kes aitab Maša eemale talutada. Maša suust kostub taas meeleheitlik karje, see on rohkem kui meeleheide, selles karjes tuleb kuuldavale kogu Maša valu, kõik, mida ta armastanud on, on temalt ära võetud, jääb ainult see igavene äng, mida ta siin provintsilinnas tunneb, elades mehe kõrval, keda ta kohe üldse mitte ei armasta. Maša karjub ennast tühjaks, hingeldab, jaurab, sõnad ei tule hästi kurgust välja, see on tõesti nii realistlik, et endalgi hakkab kurgus valus, kui mõelda sellele, kui valus Mašal praegu rääkida on. Hästi vaikselt hakkab Maša kordama taas oma mantrat „U lukomorja dub zeljonõi, zlataja tsep na dube tom...” Kuni siis sõnad tema suus sassi lähevad ja dub zeljonõi asemel tuleb kot zeljonõi. Väga võimas stseen, emotsionaalse laetuse poolest pole teatrilaval ammu midagi nii vägevat näinud. Kuidagi küsimärgiga jäi repliik Kulõgini kohta, kui kogu linn sõjaväelaste lahkumismarsi saatel nutab: „Ta on vist linnas ainus inimene, kellel sellest hea meel on, et sõjaväelased ära lähevad”. Kui hakkab kostma väga tõetruu sõjaväemarsimuusika, tundub, nagu seisaks saali uste taga orkester, kes seal puhkpille mängib ja uste taga käib tõeline rividrill, tuhanded jalad astuvad selle marsi taktis sellest linnast välja, teeb Kulõgin (kujutletavatele) sõjaväelastele järele vaadates neile ristimärgi. Rist löödi ette ainult nendele, kellest tõeliselt hooliti, et jumal neid ikka kaitseks, nii et Kulõgin pidi ka nendest meestest hoolima, kes lahkumas olid. Kuigi sellel ristil võis olla ka selline märk, et jumal tänatud, nad lähevad ära, et nad enam kunagi siia tagasi ei tuleks, jumal kaitsku neid! Üldse oli selles lavastuses palju suudlusi ja ka palju kohti, kus keegi kellegi suudlusele peale sattus. Esimestena suudlevad Andrei ja Nataša, neile satub peale kogu sünnipäevaseltskond ja see pidu, millega Maša sugugi rahul polnud, saab palju lõbusama hoo sisse, hakatakse koguni tantsima. Edasi suudlevad Irina ja Soljonõi, neile satub peale Nataša, kes vaatab suudlevat paarikest päris pikalt ega tunne seejuures üldse kohmetust, öeldes neile enesekindlalt, kui suudlejad on avastanud, et neile on peale satutud: „Vabandage mind, ma olen koduselt riides”. Siis on veel erinevaid suudlevaid paarikesi, pikk suudlus eelneb ka Tusenbachi lahkumisele, kui ta läheb duellile, mida Irina eest varjatakse, kui Tusenbach suudleb oma armsamat, aimates, et see on ilmselt viimane kord, kui ta Irinat suudelda saab. Võib-olla sellega ongi seletatav, et Tusenbach saab duellil surma. Kui Irina ei oleks enne seda parunile öelnud, et nende armastust nende vahel ei tule, ta ei suuda Tusenbachi armastada, oleks Tusenbach rohkem oma elu eest seisnud, teinud kõik selleks, et naasta naise juurde, kes teda ootab ja armastab. Aga Irina sõnad mõjuvad siin Tusenbachile nagu surmaotsus: ma ei armasta sind, kuigi olen nõus sinu naiseks saama ja kogu elu sinuga olema. Nii teebki Tusenbach Irinale „heateo”, et Irina ei peaks tema kõrval kannatama ja kogu elu tema kõrval olema – laseb oma elu Soljonõil läbi lõigata. Kuni siis vägeva Maša ja Veršinini suudluseni välja. Minu lemmiktegelane Nataša jäi siin küll väga tugeva õdedeansambli varju, aga oli armas ja meeldiv siiski, samuti väga tugeva näitlejanna Jekaterina Kleopina mängituna. Aga siiski kraadi võrra lahjem, kui õdedetrio. Doktor Tšebutõkinile omasest pidevalt korratavast „Tararabumbiast” oli saanud lõbus lauluke „Tararabumbia, sižu na tumbe ja”, mida lõpus lauldi väikese kvartetina. Muusikaline kujundus oli samuti väga hea, aga ühtegi tuntud pala seal ei olnud. Päris mitmes stseenis esitati elavat muusikat, näiteks juba kirjeldatud tantsustseenis Irina sünnipäeval tantsitakse lava taga mängitava klaveripala saatel. Oli üks ilus, aga minu jaoks tundmatu valss, pigem tundsin ära Paganini, pärast lugesin kavalehelt, et muusikalises kujunduses oli tõepoolest Paganini muusikat kasutatud.

Talendid ja austajad

Aleksandr Ostrovski „Talendid ja austajad“, lavastaja Mindaugas Karbauskis, Majakovski nimeline Teater Laval oli paar tuntud näitlejat – Igor Kostolevski ja Svetlana Nemoljajeva, teised olid kõik üks suur tundmatu mass, kuigi eristusid sellelegi vaatamata päris hästi. Peaosalises Aleksandra Nikolajevnas tundsin ära mõni aasta tagasi festivalil nähtud „Õnneliku Moskva” Moskva osatäitja Irina Pegova. Naine oli huvitavalt alla võtnud, Moskvat mängides oli ta ikka paras paks, nüüd aga oli alumine pool juba peaaegu peenikese inimese oma, vähemalt jalad olid sellised enam-vähem, aga ülemine osa oli endiselt hästi paks. Nii et vaatasin alguses, et sellele näitlejannale on pandud rindade kohale padjad, see ei saa olla, et nii peenikeste jalgadega naisel nii suur ülakorpus on. Aga ikkagi oli seal kõik päris loomulik. Nagu Ostrovskil ikka, pikk ja keeruline lugu, olin õhtuks juba hästi väsinud, nii et seda 4 tundi etendust andis ikka kannatada, aga kannatasin vapralt lõpuni. Veksleid siin õnneks mängus ei olnud, midagi eriti segaseks ei aetud, aga tundus, et palju üleliigset oli sellegipoolest. Pegova mängis näitlejanna Neginat hästi vahvalt, sellised huvitavalt naiivsed reaktsioonid olid. Millegipärast oli kõik mehed sellesse kolenaisesse armunud. Ostrovski seisukohast ma saan veel aru, et tema ajal võib-olla tõesti hinnati naisi nende isikuomaduste järgi, et kui on hästi andekas näitlejanna, siis on kõik mehed kohe armunud. Aga tänapäeva vaatevinklist oli see üks paras muinasjutt. Lugu oligi toodud kuhugi eelmise sajandi keskele, määratlesin seda stiili, mida riietus esitles, 40.ndate tööriieteks, tunked ja põlvini laiad seelikud-kampsunid, rätid peas. Negina ema esindas natuke ka vanaaegsemat riietusstiili, kohe täitsa Ostrovski aegadest, laiad pikad kleidid ja poolsaapad. Negina benefissikostüüm oli samast stiilis, muidu kanti ikka rohkem tänapäevaseid riideid. Neginale tehakse liiga, ta peab üles astuma benefissiga, aga vahetult enne seda otsustab direktsioon, et Negina etendus ei müü hästi, nii et see otsustatakse ära jätta. Tänu Negina austajale, kes benefissi 500 rubla eest ära ostab, etendus siiski toimub. Pärast etendust tuuakse Neginale pangede kaupa lilli ja Negina ema reaktsioon lilledele on sama nagu minul, saatku siis parem raha, mida selle prahiga peale hakata, ahju kütta ka nendega ei saa! Vahepeal üritavad Neginale külje alla pugeda erinevad mehed, tal on ka päris ametlik peigmees olemas, kes on vaene tudeng, käib Neginat õpetamas. Negina otsustab sõita Moskvasse, seal on näitlejannasid rohkem vaja, kogu see lavastuses domineeriv kamp tuleb Neginat rongijaama saatma, ja päris viimasel hetkel, vahetult enne rongi väljumist, läheb Negina vagunisse ka linna rikkaim isand, kes senini käis ringi ühe teise näitlejannaga. Teine näitlejanna on aga vahepeal üles korjanud ühe Neginast maha jäänud mehe, kellele Negina ära ütles, nii et tema kaotusvalu ega ka materiaalne kaotus pole nii suur, kui arvata võiks. Ma ootasin sellelt lõpult midagi traagilist, püüdsin meelde tuletada, kuidas see lugu lõppeb, näidend on ju kunagi ammu loetud, aga eriti midagi meeles ei olnud. Arvasin, et enne rongi väljumist viskub Negina rongi alla, aga hoopis selline ootamatu lahendus oli, et mahajääjatele sai selgeks, et Negina ei sõida Moskvasse mitte omal algatusel, vaid rikka isanda sponsoreerimisel. Kõik jäävad hästi masendunult maha, Negina ja tema 2 saatjat, rikas isand ning ema, sõidavad samuti küllalt õnnetutena rongis minema. Huvitav oli selle lavastuse liikumisskeem. Enamus tegevust toimus pöördlaval, mille pind oli kaetud peegeldava materjaliga, nägi välja nagu liuväli. Kui keegi tegelane närvi läks või tahtis oma partnerist, kellega dialoogi pidas, lahti saada, siis hakkas ta jalaga pöördlava pinda kiskuma ja pöördlava hakkaski liikuma, nii et teine tegelane tema juurest ära sõitis. Tegelased olid nagu väiksed nupukesed hästi suure grammofoniplaadi peal, kes kellegi jala tõukest pöörlema olid lastud. Mõlema vaatuse lõpud olid lahendatud nii, et pöördlava liikus hästi kiiresti ja tegelased istusid seal erinevates kohtades. Esimese vaatuse lõpus nagu ilmakaari mööda laiali paigutatult, s.t. ring jagatud neljaks ja iga veerandi tagant üks paari istumas. Teise vaatuse lõpus oli ühes kohas „rong”, mida sümboliseeris peaaegu kogu etenduse aja laval olnud tiibklaver, selle ees istus, seljaga klahvide poole, Moskvasse sõitev kolmik, neid saatma tulnud mahajääjad olid tropis teistes kohtades, rohkem lava keskel. Ja see kõik pöörles hästi kiiresti. Päris lõpus oli vist tegemist Neginaga, kui ta oli laps, tuli lavale hüplema ja jooksma ja liblikaid püüdma. Mõnes stseenis lasti alla ka vaheseinad, siis kujutati stseene tänaval, maja ees.

Kes näitas minu blogi Ott Karulinile?!?! - AINULT OMADELE

Ahmin pool tundi õhku... Minu blogi on kajastatud Tšiilis peetud ettekandes... Kuulge, tibid, ma tunnen, nagu mind oleks keegi paljalt näinud. Alguses Viljandi Kultuurikolledž, siis Heli Veskus, nüüd Ott Karulin. Ma ei saa ju niimoodi ennast vabalt väljendada, kui te igale vastutulijale mu blogi näitate. Kas lähme ikka seda teed, et edaspidi teatrijutud taas ainult suuliselt kohviõhtu kogunemistel? Lohutab muidugi see, et Ott pole blogi sisuliselt lugenud, vaid ära toonud ainult teda huvitavad sissekanded protsentides, aga no ikkagi, teate... Mul pole sõnu.

Küpsed õunad

Aleksandr Ostrovski „Küpsed õunad”, lavastaja A.Gontšarov, Ametistteater Eks ta üks paras jama oli, aga suutsin selle isegi lõpuni vaadata. Nii palju loeb ikka mängukoht: kui oled kaunis Nokia Kontserdimajas mugavas toolis, siis ei ole kahju seal mingi jama vaatamise peale ka oma aega raisata. Oleks seda mängitud vabaõhulavastusena või kuskil peldikus, kus oleks tulnud logiseva tooli peal külma käes ja määrdunult räpases ümbruses istuda, oleks kohe vaheajal võimaluse ära kasutanud ja jalga lasknud. Minu üllatuseks tuli välja, et tegemist on Ostrovski komöödiaga, mille originaalpealkiri „Tõde on hea, aga õnn on parem”. Nii et sain jälle ühe Ostrovski linnukese kirja. Mõned mõtted kõlasid seal täitsa kaasaegselt, aga Ostrovski ajab oma tekstid nii keeruliseks igasuguste segaste vekslisuhetega, et kes kellele võlgu on ja mis selle võla suurendamiseks või võla kustutamiseks kavaldades ette võetakse, et tema tekste on keeruline jälgida ja see võtab ka poole komöödia võlust. Näitlejad olid minu jaoks kõik puha tundmatud, kuigi kohale tulnud publik tervitas neid peaaegu kõiki aplausiga, juul siis olid mingid väga kuulsad staarid. Vanaema mängis päris andekalt üks tõsine mutt, Tatjana Orlova, kellel oli hästi ilusat värvi sügavkirsipunane suurrätik. Tema poega mänginud Valeri Garkalin oli teine suur staar, aga minu jaoks pingutas ta natuke üle. Kolmas suur staar oli keegi tegelane, kes oli nagu autor, luges vaheremarke, laulis asjaga seotud ja mitte nii väga seotud tšastuškasid ja tegi muud pulli. Näidendis oli ta osaline allohvitser näitleja Roman Madjanovi esituses. See tegelane suutis isegi minult paar õrna naerupahvakut välja pigistada, kui ta esitas selle tegelase leivanumbrit – poole sammu pealt spagaati kukkumist, nii et teised tegelased teda toetama pidid jooksma. Sisu oli midagi sellist, et üks tüdruk elab range vanaema kontrolli all, armub naabripoissi, majapidajanna organiseerib neile kohtumise, tüdruk ja poiss jäävad kogu tüdruku suguvõsale vahele ja neile tehakse ai-ai-ai, armunud lahutatakse. Linna saabunud allohvitseril on aga vanaemale suur mõju, ta suudab (lava taga) vanaema veenda, et noored peavad paariks saama. Vahepeal oli veel midagi segast tüdruku isa ja poisi vahel, see vekslite teema, et poiss oli veksli järgi isale võlgu ja tahtis selle võla ära maksta, muidu ähvardas tema „auku” pistmine. Poiss koguski raha kokku, aga tema emal hakkas rahast hale, nii et ta peidab raha ära ja saadab poisi karistust kandma. Kah mul asi, istud seal nädalakese ära, aga vähemalt jääb raha meile, nagu ta ütles. Ja siis kõige selle juures tõmmeldi hästi palju, vahepeal varastati vanaema õunaaiast kottide viisi õunu, joosti ringi ja karjuti. Et ikka 2 täisvaatust kirja läheks.