tädi-blogi

Teatritaoline produkt

2012-01-29T09:14:00.000-08:00

Kahju, et Teatriga nii on läinud. Just Teatriga. Seda jääb aina vähemaks. Ja maad võtab teatritaoline produkt. Teatritaoline produkt on tegija kriitikute silmis, seda tehes on võimalik saada au ja kuulsust, saada auhinnatud ja saada ka rohkem toetusprojektirahasid, nii et sellega tegelemine peaks igati kasulik olema ning on arusaadav, miks ta teatritegijad ise Teatrist aina enam kaugenevad. Minu mõistes on Teater ikkagi akadeemiline teater, see, mis toimub korraliku (võimalikult) ajaloolise teatrihoone uhkes saalis. Kuhu ma saan selga panna oma parimad riided, vajadusel võtta kaasa vahetusjalanõud ja kus ma saan olla puhastes ruumides, istuda mugaval toolil. Nagu Lang oli rääkinud raamatukogu kvootidest, mõtlesin, et teatrile oleks ka kvoote vaja. Nüüd kirjutas sellest Postimehe arvamusküljel keegi teatrikülastaja, ainult vale nurga alt. Eks minagi arvasin alguses, et teatrile on vaja kvooti, sõelumaks välja paremiku repertuaarist. Et seal ei oleks Cartlande, kuigi mulle Teatris just Carlandid meeldivad, ei meeldi see väga peen ja kõrge kunst. Nagu ma ilmselt kirjandust lugedes eelistaksin samuti Cartlandi olematule eesti kirjandusele. Arvamuskülje kvoodistamise mõte oli aga selles, et ministeerium peaks esitama teatritele soovitusliku nimekirja teostest, mida mängida. Samas, kui me avame ükskõik millise riigiteatri kodulehekülje ja vaatame sealset repertuaari, siis pakutakse kõike seinast seina, igale maitsele. On komöödiat, on minu mõistes kaasaegset komöödiat, on lastelavastused, on klassika, on kaasaegne näitekirjandus, on eesti dramaturgia. Siin ei ole norida millegi kallal, kuidas koostab oma repertuaari erateater, sellesse ministeerium sekkuda ei saa. Aga peaks. Kvoodi võiks kehtestada Teatrile kui sellisele. Et me saame rääkida akadeemilisest teatrist, millel on näitlejakoolituse saanud näitlejad, palgal on vastava koolituse läbinud lavastajad ja muud asjapulgad, maja on korras, remonditud, esinduslik – nagu Vanemuise suur maja, Estonia, Eesti Draamateatri suur saal, Ugala suur saal ja Endla suur saal. Rakvere Teater käib õnneks nii palju ringreisidel, et pole vajadust olnud selles teatrimajas üldse etendustel käia, suveetenduste ajal olen küll teatrimajja sattunud, aga vahetu saalist teatrivaatamise kogemus puudub. Võib-olla enne seda, kui hakata kurtma publikuvähesuse üle, mitte süüdistada kriitikuid, kes halvasti kirjutavad (mis on minu meelest täielik lollus), ega teatreid, kes ei oska repertuaari valida ega saamatuid näitlejaid-lavastajaid, vaid hoopis neid olusid, kus publik teatrit vaatama peab. See kõik on teatritaoline produkt, mitte Teater. Pakkuge tõelist Teatrit ja publik tuleb rõõmuga Teatrisse. Minister Lang tundis muret ka sellepärast, et Vene Teatri hoonet ei kasutata sihipäraselt. Kuigi ma ei saa sellega nõustuda, need lavastused, mida ma Vene Teatri repertuaarist näinud olen, on küll olnud kunstiliselt paremal tasemel kui nii mõnegi teatritaolise produkti toodang, lisaks veel mugav teatritool ja ilus hea asukohaga maja. Ei ole eriti lõbus ka linna piires seda teatritegemise kohta nagu tikutulega taga ajada, viimane selline ebamugav kogemus oli „Misantroop“ Kadrioru lossis. Hea küll, suvel-kevadel käime me üle päeva Kadriorus jalutamas, aga kalendri poolest talvel, mis on rohkem nagu sügis, läbi sopa sinna lossi minna oli ikka paras piin. Vene Teater võiks olla ka üks koht, kus kvoodi täitnud teatritaolised produktid oma etendusi mängida võivad, ja kus publik ennast väärikalt tunneb. Ma olen väga tihe teatrikülastaja, nii umbes 2-3 külastust nädalas tuleb ära, vaataksin hea meelega valimatult kõike (no vähemalt ühe vaatuse jõuab ära kannatada, nii et palun, lavastajad, ärge piinake publikut, tehke vaheaegasid), aga ma vaatan seda mulle meeldivas kohas. Kui ikka kuidagi teisiti ei saa, siis tuleb peldikus teatritaoline produkt ära kannatada, aga see ei ole mu meelistegevus. Just nimelt, kui teisiti ei saa ja sellepärast tuleb etendusasutustele kehtestada see kvoot, et nad peavad esitama oma repertuaari Teatris. Ja kvoot peaks seisnema selles, et akadeemilisele lavale ei lasta igasuguseid jubedusi, vaid nad läbivad kõige rangema kunstilise kontrolli. Kui mõni teatritaoline produkt on ennast juba küllalt tõestanud, saanud tunnustus kriitikutelt, auhindu, käinud festivalidel, siis võib ta lasta ka Teatrisse mängima. Siis jääksid vähemalt minul ära sellised enda šokeerimised, et pealkirja ja kirjelduse järgi peaks nagu huvitav asi olema, ületan ennast ja lähen peldikusse kohale, aga tahaks juba peale 10 minutit etenduse vaatamist saalist väljuda. Kui kvoodinõukogu on asja heaks kiitnud, siis kannatab kindlasti vähemalt ühe vaatuse ära vaadata, kui mitte lõpuni vaadata. Vähemalt mugavates oludes. Näiteks „Ird, K.“ oli kindlasti üks selline lavastus, mida oleks tahtnud normaalsest teatrisaalist vaadata, aga selleks ei antud võimalust. Nii Tartus kui ka Tallinnas mängiti seda igasugustes peldikruumides. Tartu Uus Teater teeb järjest heal tasemel lavastusi, mida ei julge lihtsalt vaatama minna, sest kartulikoti peal tolmuses ruumis kükitamine pole Teater. See on ebameeldiv elamus, milleks ma ei suuda ennast ületada. Tartu Uus Teater on kindlasti tasemelt selline teater, mis kvoodinõukogu maitsemeelt rahuldaks ja nii saaks lahendada ka selle teatri rahamure, ilma hooneta teater, nagu nad on, ja lasta neil ametlikult Vanemuises mängida. Olgu siis kasvõi Sadamateatris, ikka parem kui Genklubi või Laia tänava võimla. Või isegi mitte ametlikult, Tartu Uus Teater ise võib muidugi selle vastu olla, nende teistmoodi teater Vanemuise suurde majja ei sobi, seal lähevad laval näidatav ja lava ümber või teatrisaalist teatrihoonesse jääv vastuollu, aga publik nõuab seda! Mina ei taha enam peldikus teatris käia, aga paremaid teatritaolise produkti lavastusi tahan siiski näha. Loodetavasti ei hakata siis sihilikult jama tekitama, kui nende jaoks kõlab Vanemuise suures majas mängimine nagu Siberisse saatmine. (Stseen proovisaalist. Lavastaja: Kuule, võta hoogu maha, ära mängi nii tõetruult, muidu saadavad meid Nokiasse!)Jah, isegi Vanemuise väikses majas, Eesti Draamateatri väikese saali, Sadamateatrist ja Linnateatrist rääkimata etendusel on halb käia. Näidatav võib küll olla väga tasemel, aga mina vaatajana ei tunne ennast hästi, sest pean istuma teatrivaatamise seisukohalt ebamugaval toolil. Ja ei ole alati nii, et kunstinile elamus paneb unustama sind ümbritsevad olud. Kui ikka olla kuskil küünis, kus on külm ja haiseb, siis olgu näidatav tükk kui kõrgel tasemel lavastatud ja kui hästi iganes mängitud, aga olud summutavad selle kunstilise elamuse. Vanemuise väike maja on küll istmete poolest mugav ja interjööri poolest ilus koht, aga muidu on seal palju ebamugavusi. Kui satud vaatama täismajale mõeldud etendusi, siis on liikumine täiesti võimatu. Väikeses fuajees ei mahu ümbergi pöörama, aga sinna koguneb vaheajaks või etenduse eel ja järel umbes 300st inimesest koosnev mass. Siis peab saama seal läbi massi trügida garderoobi, sealt omakorda tualetti või kava ostma, siis oma kohale. Ja kohad on enamasti mitte vaatajasõbralikud, rõdu võib selles majas täiesti maha kanda. Nii et olen enamasti üritanud Vanemuise väikese maja repertuaari Tallinnas ära vaadata, Eesti Draamateatri väikese saali toolid on küll ebamugavamad kui Vanemuise väikese maja pehmed käetugedega toolid, aga muu kõik on Draamateatris ikkagi parem. Siiski Draamafestivali ajal peab väikses majas pingutama. Samas on olemas etendusi, millega teater ringreisidel ei käi, nii et need tuleb ikkagi väga halbades oludes ära vaadata. Teatritele tuleb kehtestada mängukvoot, millises ruumis oma kunsti näidata. Kui suur looja seda tõesti nii tahab, et tema jamatükki näidatakse kuskil pööningul, siis ei saa temalt seda rõõmu ära võtta, aga publikule võiks ka mõelda. Üks päev just mõtlesin, kas teater on olemas minu jaoks või mina olen olemas teatri jaoks? Nagu ei kumbagi. Põhimõtteliselt peaks teater olema minu jaoks, et ma valin, mida vaatan, lähen mugavasse saali ja tunnen ennast seal hästi, ükskõik, mis jama mulle siis lavalt ei näidata, ma vähemalt ei pea oma keha füüsiliselt pingutama ja haistmismeelt ära unustama ega oma riideid ära määrima. Samas mind kui sellist teatri jaoks kindlasti olemas ei ole, kui teater mulle, kes ma tegelikult teatrit väga armastan, niimoodi näkku sülitab, et laseb mul ennast peldikus vaadata. Ja keegi teine inimene, kelle meelest õige teater ongi just see teatritaoline produkt, kelle meelest on see hästi vinge, et saab minna pooleldi köetud hoonesse, kivitrepi peal karjas istuda ja etendust vaadata, valib siis vaatamiseks selle koha, kuhu looja selle loonud on. Minu piiriks teatritaoliste produktide vaatamisel sai viimane Draamafestival. No ma tõesti ei jõua enam mööda igasuguseid peldikurkaid käia, seal koha eest võidelda, saada istuma kuhugi trepimademele või logisevale toolile ja siis 3 tundi jama vaatama. Ilma võimaluseta saalist lahkuda. Mul on kahju ka sellest, et Eesti publik on arg. Kui ei meeldi, vaadatakse ikka lõpuni. Kuuldavasti oli festivali jamaetenduselt „Kas ma olen nüüd elus“ vaheajal küll päris suur publikuhulk lahkunud, kuid kahjuks on see ainult üks meeldiv erand, kus publik jalgadega hääletab. Tavaliselt hääletab vist ikka rahakotiga. Et mul on selle vaatamise eest ju raha makstud, kodust on välja tuldud, isegi korralikud riided selga pandud (selleks, et kartulikoti peal istudes teatritaolist produkti vaadata?), siis ei saa ju poole etenduse pealt ära minna. Kiitust väärib ka Jaan Toominga julge samm festivalietenduselt „Keskööpäike“ üle lava lahkuda. Ma palun, et selliseid julgeid inimesi oleks rohkem, oleks minulgi julgem mitte meeldiva etenduse ajal lahkujate massiga sulanduda ja saalist välja saada. Kui on vaheaeg, siis pole hullu, nii palju kannatan ma ikka ära, et tund või üle selle peldikus ära piinelda, aga kui on selline karm juhus nagu „Õitseng“, kus publik tervelt kaheks tunniks mingit täielikku lollust vaatama sunniti, ilma et vahepeal oleks olnud võimalus delikaatselt lahkuda, siis lihtsalt tuleb olla ebaviisakas. Samas, kunstilise taseme järgi kvoote kehtestama hakata on väga kahtlane. Siis ma kardan, et ma jään üldse Teatrist ilma. Kui kvoote satub jagama Priit Raud või keegi teatritaolise produkti tegijatest-pooldajatest. Jah, kindlasti, igasugust teatrit peab olema, erinevus rikastab jne. Aga palun kvooti mängukohtade suhtes. Samuti võiks olla kvoot piletite suhtes. Mitte selles mõttes, et kui ma tavaliselt ostan korraga erinevatele etendustele 30 piletit, siis peaks kehtima kvoot, et ühe inimese teatriskäimise norm kuus on 5 etendust. Üle viie pileti kuus osta ei saa. Ma tahan kvooti, et pääseda vaatama elitaarseid etendusi Linnateatris, kuhu mul on õnnestunud vaid harvadel kordadel ja ilmselt õnneliku juhuse läbi pilet saada. Ministeerium võiks piletitele kvoodi peale panna, et nii palju pileteid läheb tavainimestele müüki, mitte neid ei jagata erialaliitudele, ministeeriumile endale, teatri töötajatele, konkreetselt selles teatris töötajate tuttavatele jne. Muidu ei ole tavakorras võimalik piletit saada, nagu ma tavaliselt ostan, et lähen kassasse, netti, piletimüügipunkti ja loen oma nimekirja ette. Samamoodi tahaks osta ka neid „haihtuvaid“ pileteid. Linnateatri, samuti ka VAT Teatri ja Von Krahli teatri täissaalide puhul aitaks jälle mängukohta määrav kvoot – mängida akadeemilistes teatrisaalides. Kuigi kahtlane, et Eesti Draamateater oma suurt lava Linnateatri „Keskööpäikese“ mängimiseks annab. Või vastupidi, et Linnateater Draamateatris mängida tahab, aga selleks meil ongi ministeerium, et jagada karme käske. Mina olen publik, mina tahan seda näha! Kui etendusele mahub tõesti ainult 70 valitut ja seda etendust mängitakse 2 korda kuus, siis Draamteatri saali mahuks seda etendust vaatama vist 700 inimest. Alternatiivsete mängukohtadena on veel pakkuda Salme Kultuurikeskus, mida NO Teater „Võtame uuesti“ etendustega juba kasutab, seal on samuti mugavad toolid, kuigi interjöör annab soovida, aga vähemalt saab ennast istudes hästi tunda. Ja veel Vene Kultuurikeskus, täiesti esinduslik maja. Üldse, kui see mõte nüüd liiga utoopiline ei tundu, ei olekski Linnateatril uut maja vaja, vaid nad võiksid Vene Kultuurikeskusesse ümber kolida. Ja Vene Kultuurikeskus saab Linnateatri majad asemele. Ei oleks enam Linnateatri etendustele meeletuid piletijärjekordi, kuigi päris igale etendusele ikka ei pääse, aga ehk ei pea enam aastaid või poolt aastat ootama, et mõnda etendust vaatama saada. Ja Vene Kultuurikeskuse statsionaarsetel etendustel (kes seal mängivadki, mingi nukuteater ja noorsooteater) on publikut niikuinii nii vähe, et isegi Linnateatri Põrgusaal on nende jaoks liiga suur. Kui Vene Kultuurikeskusel on vaja mõnda suuremat üritust korraldada, 7. novembri pidustused ja 8. märts ja mida nad seal kõik tähistavad, siis saavad Linnateatriga kokkuleppele, et nende endine maja neile üheks õhtuks välja renditakse. Või võtavad Nokia Kontserdimaja. Ja muidugi Nokias võiks ka teatritaolisi produkte näidata. Nii et kohti, kus normaalsetes tingimustes Teatrit näidata, ilma et selle jaoks selles majas statsionaarset teatrit kuidagi piirama peaks, on vähemalt Tallinnas mitu. Siis peaks veel olema kvoodiga kohustuslik näidata teatritaoliste produktide moodi kohustuslikult normaalsetes oludes ja Tallinnas ära kogu suveteatrite repetuaar. Ma olen sellest ka tüdinenud, et nagu kuulutatakse välja uus suveteatrihooaeg, mis on tegelikult mitteametlik, mingit tsentraalset infot selle kohta ei ole, iga teatri või esineja kohta tuleb infot eraldi otsida, siis hakkab hull sebimine. Et tahaks väga kõiki lavastusi näha, aga mis kohad? Ja teine asi, et sõidad niimoodi terve kuupalga maha, seda siis ainult kütusekuludena, teatripiletite ostmiseks raha enam ei jätkugi. Muidugi kaotab Setu avarustesse mõeldud ja seal adekvaatses keskkonnas mängitav tükk väga palju, kui seda taasesitada Nokia Kontserdimajas. Ei saa sinna tuua ei loodust, linnulaulu, päikest-vihma ega siis neid rumme puuriitu, mis konkreetse „Pekko“ puhul Värskasse dekoratsiooniks tehtud on. Aga ma ei tahagi seda. Ma tahan näha Teatrit normaalsetes oludes, olgu ta siis oma „algsest“ olekust kaotanud peaaegu poole. Ma tahan näha seda lugu, kuulata seda muusikat, näha kõiki neid näitlejaid, kuidas nad neid rolle mängivad, mis neil seljas on, aga ma ei taha sellepärast sõita Eesti teise otsa, seal 3 tundi päikese või vihma käes istuda (jälle mingitel ebamugavatel pakkudel, mitte sametist käetugedega toolis), ma ei taha kõrvalefekte sääskede ja muude looduses leiduvate elajate näol, ma ei taha üldse linnast välja minna, ma ei ole loodusesõber ja ei fänna maakohti, ma olen teatrisõber. Palun tooge Teater mulle koju. Või noh mitte koju, vähemalt minu kodulinna. Ja see ei ole ainult see probleem, et ma ei viitsi Värskasse sõita. Ma ei taha Värskasse sõita, see on kolgas. Ma ei taha raisata oma aega sõitmise peale, ma tahan minna kodust välja, nii pool tundi kulgemist ja olla teatris. Peale teatrit jälle kiiresti koju. Suveteatrit tehakse juba iga künka peal. Ma ei jõua lihtsalt füüsiliselt kõiki neid kümneid ja kümneid kohti läbi sõita, ka kõige parema tahtmise juures ei jõua. Aga näha tahaks. Siinkohal suured tänud Vanemuisele, et ta publiku vaeva vähemalt nii palju vähendab, et Tartust edasi saab Värskasse juba spetsiaalse bussiga. Ja tänu Eesti Draamateatrile, kes võttis 2 (tervelt 2!) suvelavastust oma püsirepertuaari. Nii et ei pidanudki kuhugi Saku mõisa (ega sealgi ju pole normaalseid tingimusi teatri vaatamiseks, kas mõisatoolid, mis pole üldse mugavad või siis klapptoolid, mis on veel ebamugavamad) või Saueaugule sõitma. Kusjuures, need kõik kohad tuleb ju ise kaardi pealt üles ka otsida. Ma julgen väita, et sellel suvel mängiti kindlasti üle 50 suvelavastuse. Mis see siis välja teeb? Kui ma tahan need kõik ära vaadata, ja põhimõtteliselt ma ju tahan need kõik ära vaadata, siis mul peab olema suve jooksul vähemalt 50 päeva, kui minu käsutuses on auto, kui ma saan hakata kas päris keskpäeval või õhtupoole ükskõik millisesse Eestimaa punkti sõita ja olen võimeline seal 2-3 tundi kännu peal kükitama. Ning peale seda veel võib-olla 4 tundi autoroolis istuma, et koju tagasi saada. Minu jaoks oleks ideaalne, kui kõik need 50 etendust toimuksid kasvõi piiratud aja jooksul Tallinna erinevates ja normaalsetes kohtades. Näiteks võiks olla suveteatri järellainetus, september ja oktoober, kui teatrid-trupid mängivad oma suvetoodangut Tallinnas või mõnes lähimas teatrihoonega linnas. Või veel parem, kui nad võtavad suvelastused oma püsirepertuaari. Need, kes väga tahavad seda elamust, et saab kuhugi sõita, saab linnast välja, saab Vargamäele või Naissaarele, ei jää oma elamusest ilma. Käivad suvel vaatamas ära. Ja võib-olla hakkas etendus nii meeldima, et tahaks seda veel vaadata, aga teine sõit pluss teatripiletid nii kaugele võib juba eelarvele liiast mõjuda. Samas osta sellele etendusele ainult pilet ja siis nagu tavalisele teatrietendusele vaatama minna, ei ole rahakotile enam nii valus löök. Ja kindlasti tuleksid paljud suveteatrit traditsioonilises teatrihoones teistkordselt vaatama juba puhtalt sellest huvist, et ma nägin seda etendust Karksi-Nuial, vaataks, kuidas see nüüd Nokias välja näeb. Kõigi selliste etenduste juurde, mida mängitakse „loomiskohast“ erinevas kohas ehk statsionaarist väljas, võib panna märke teatritaoline produkt. Väiketeatrite puhul on nad seda niikuinii, kui mängitakse võimlates, toolidega „teatrisaaliks“ kujundatud saalides või mõne kirjaniku kodumuuseumis. Linnateatri lavastusele võib sellega küll halb maik jääda, kuid suurele osale publikust oleks selline lahendus ainus võimalus pääseda selle teatri etendusi vaatama. Ja kui mul on valida, kas vaadata etendust logiseva tooli pealt adekvaatses keskonnas, lavastuse „sünnikohas“ või mugavas samettoolis uhkes teatri- või kontserdimajas, siis ma valin kindlasti viimase. Pealegi jääb mulle nii võimalus minna meeldimahakanud etendust veel vaatama. Mitte vaadata see ükskord ära väga halbades tingimustes Draamafestivalil või koduteatris ja siis jäädagi nutma, et nii hea teater oli, kahju, et seda vähemalt korra kuus vaadata ei saa. Veel peaks olema kvoot selle kohta, kui kaua lavastus repertuaaris olema peab. Lavastuse võib repertuaarist maha võtta ainult ministeeriumi loal. Ja siis enne seda oleks ministeeriumist väga meeldiv, kui ta korraldaks publikuküsitluse, kas kõik inimesed, kes seda lavastust kindlasti vaadata tahtsid, on selle ära vaadanud. Samuti tuleb arvestada viimaste etenduste puhul seda, et viimased etendused ei satuks kõik ühele nädalale. Kunagi oli selline situatsioon, et erinevates teatrites olid kolmel päeval järjest viimased etendused, sellest teatati muidugi kuu alguses, kui ilmusid selle kuu mängukavad, siis oli vastavate etenduste juures väikeses kirjas märge „viimast korda“, aga minul need kuupäevad juba muude piletitega hõivatud. No ega mul teatri jaoks rahast kahju ei ole, ostetud piletid jäid kasutamata ja asemele said ostetud teised piletid, viimastele etendustele. Pluss veel see kamm, et etendused olid kõik erinevates linnades, nii et rahaliselt oli mul valida, kas reis soojale maale või 4-päevane teatriringreis Eestis. Teavitamine viimastest etendustest võiks olla ikka organiseeritud. See on ikkagi tõsine asi, kui üks etendus repertuaarist maha läheb. Sama tõsine nagu esietendus. Praegu on nii, et etendus võetakse repertuaarist maha ja sellest võib isegi alles peale viimase etenduse kuupäeva kuulda, ütleme järgmisel hooajal avastad, et seda etendust ei mängitagi enam. Ja mul jääbki lavastus nägemata. See on ju sigadus. Nagu ei olekski teater minu jaoks! Ja mina ei ole ammugi teatri jaoks (oluline)... kui niimoodi näkku sülitatakse.Lavastus võib repertuaaris püsida ikka väga pikalt. Mõtlesin sellele hiljuti venelaste „Jesus Christ Superstari“ vaadates. Esimesed andmed selle lavastuse kohta on mul aastast 1998. Aga nagu enne etendust öeldi: lavastuse esietendusest saab 40 aastat. Ma ei saanud aru, kas oli mõeldud seda Peterburi lavastust või „Superstari“ maailmaesietendust, ilmselt ikkagi viimast, sest ei kujuta eriti ette, et 1971. aastal oleks Leningradis rokkooperit esitatud. Aga lavastus on olnud Peterburi teatri repertuaaris vähemalt 1998. aastast, kindlasti kauemgi. Lihtsalt kontsertetendus kostüümidega. Väga lakooniline, odav, teatritaoline produkt, aga ajab asja ära. Nagu meil tegi hiljuti Nüganen protestiks säästuteatrit kahe tooliga lavastatud „Ma armastasin sakslast“, Peterburi lavastuses polnud isegi kahte tooli. Muusika ja vist isegi suurem osa laulust tuli fono pealt, aga etendus missugune. Kui pole ammu head rockooperit kuulnud, kui Webberi muusikat väga armastad ja seda ikka ja jälle kuulata tahad, siis väga hea lahendus. Ei pea olema alati kõrgkultuur, aga see peab vaatajale isiklikult meeldima. Aga selle kohta, et publiku teatriskäimisi mõjutab kriitika (Postimehe arvamusloost)? See üllatas mind küll väga. Ma poleks kunagi arvanud, et publik reastub selle järgi, millisest lavastusest on Päevalehes või Postimehes kirjutatud. Kui sellest lavastusest ei ole kirjutatud, siis seda lavastust pole olemas. Nagu ütleb Postimehe arvamusloo autor (või vähemalt, nagu mina temast aru saan), siis halb kriitika peletab publiku eemale? Kas tõesti on nii? Et kui keegi guru on lehes tüki maha teinud, siis ei lähe seda vaatama? Mina küll seda ei usu. Pigem on teatud arv inimesi, kes just halvustava kriitika peale kohale tormavad, et kas tõesti on siis nii jube? Mina loen teatriarvustusi ja üldse teatriga seotud artikleid pigem lihtsalt huvist. Tahan teada, mida see konkreetne autor selle lavastuse kohta mõtleb. Või mida sellel lavastusega seotud inimesel intervjuus öelda on. Kui olen lavastust juba näinud, siis saan tihti teada selliseid asju, mille peale ma vaadates poleks tulnud. Või mida ma võib-olla lihtsalt tähele ei pannud. Kui loen arvustust lavastuse kohta, mida ma veel näinud ei ole, siis selleks, et pärast seda lavastust vaadates, tekiks deja vu efekt- ahaa, sellest ta kirjutas, et siin ta lõhub pudeli ära. Samas piisab ju ka ainult puhtalt andmetest: näidendi autor, pealkiri, lavastaja ja osatäitjad. Ka see (või üks nendest komponentidest) võib olla piisavalt intrigeeriv info, et mõnda lavastust näha tahta. Tean ühte inimest, keda huvitab ainult barokkooper. Ja enne 1997. aastat ei osanud ma talle mitte midagi soovitada. Siis tuli Händeli „Xerxes“. 2004. ja 2012. aasta tõid täiendust. See on kurb, kui inimesele mingi žanr väga meeldib, aga ta peab selliste perioodide kaupa ootama, et uut lavastust näha. Mina näen õnneks Teatrit tihedamate perioodidega, isegi aastaseid pause pole tekkinud. Aga ikkagi mul on kahju, et mitte iga teatriskäik, mida, nagu öeldud, on mul nädalas 2-3, ei ole Teatriskäik. Jah, kui võtta sellest küljest, et ma ei pea vähemalt 7 aastat uut Teatrietendust ootama, siis on mul vedanud. Aga kui ma tahan iga päev ja kogu Eestis pakutavat Teatrit näha?

Jesus Christ Superstar (St.Peterburg)

2012-01-28T12:04:00.001-08:00

A.L.Webber, T.Rice „Jesus Christ Superstar“, lavastaja V.Podgorodinski ja G.Abramov, Sankt-Peterburi Rockooperi teaterNagu ma kavalehe kätte sain, tuli pilt kuidagi tuttav ette. Kunagi nägin sama rockooperiteatri esituses „Junona ja Avossi“, siis ostsin nende esituses „Jesus Christ Superstari“, mis mul oli vist selle rockooperi esimene kassett, nii et see oli küllalt ribadeks kuulatud. Kahtlesin viimase hetkeni, kas see on ikka sama lavastus, sest kasseti ostmine jäi kindlasti eelmisesse sajandisse. Aga pildid olid küll samad, eriti üks lühikeste juustega blondiin, kes oli nüüd juba nii 50le lähenev tädi. Selline hea säästuvariant oli, tuli kohe meelde Nüganen oma protestiteatriga, kui ta lavastas „Ma armastasin sakslast“ ilma dekoratsioonideta, kasutades ainult kahte tooli. Peterburi rahvas ei kasutanud üldse midagi peale kahe oda. Rohkem nagu kontsertettekanne, aga ma olen nii hull Webberi fänn, et kuulaks teda ükskõik mis esituses, peaasi, et mugav istuda on. Igal juhul parem variant kui need Vanemuise haledad Memoryd erineva jamaga, siin sai ikka ühte ja head heliloojat mitu tundi järjest kuulata. Muusika tuli fono pealt, aga mulle tundus, et ka laul tuli fono pealt, vähemalt osaliselt kindlasti. Mikrofonid olid ainult solistidel ja mõnel kooriartistil ka, kui ta väikese soolo tegi, aga samas oli kuulda, et kogu koor laulab. Kuigi laval oli kammerkoor või neil ongi teatris nii väikese koosseisuga koor, igast häälerühmast ainult 3-4 inimest. Kogu seda asja vaadates oli silme ees muidugi kogu aeg Vanemuise vabaõhulavastus „Jesus Christ“, et kuidas seal see või see stseen lahendatud oli, nii et sellest oli kahju, et see lavastus oli säästuvariant ja jäi Vanemuise omale kõvasti alla. Aga muusika võttis ikka keha nõksuma küll. Ma imestasin, et ma olengi seda ooperit siis kogu aeg vene keeles kasseti pealt kuulanud, praegu tundus see küll nii võõras, ikka tuntumate laulude ajal tulid inglisekeelsed sõnad meelde. Nad olid muutnud ka laulude järjekorda, minu meelest oli Maria või Maarja-Magdalena või kes ta eesti keeles on, laul „Everything's allright“ peale seda, kui igasugused haiged ja pidalitõbised ja pimedad-jalutud Jesus Christi rünnanud olid, aga siin tuli peale seda atakki hoopis „I don't know how to love him“. Aga võib-olla ma mäletan seda järjekorda valesti, vähemalt filmist jäi küll sellises järjekorras meelde. Vanemuise kava sisaldas kogu ooperi sõnu, nii et sealt sai välja uuritud, et ikkagi samas järjekorras kõlasid need laulud nagu peterburlastel, mul oli valesti meeles. Aga võib-olla oli ikkagi filmis teisiti, mul on see nii silme ees, kuidas vigased Jeesukest ründasid ja siis tuli Maria teda rahustama, et kõik saab korda. Filmiversiooni ei olnud küll kuskilt kontrollida. Ja põhilaulu „Jesus Christ Superstari“ ei olnudki. Sellest oli üsna ooperi alguses ainult üks lühike motiiv, ootasin, et lõpus tuleb pikalt seda laulu, aga kuidagi ootamatult lõppes, et mass räsis Jeesukest ja sisi ta kadus poolpaljalt kuhugi akside vahele ära. Lavastust on mängitud juba nii kaua, ma arvan, et 20 aastat vähemalt, et Jeesukese osatäitja oli jõudnud vanaks ja paksuks minna. Samuti oli Maria üpris vana naine. Hästi naljakas oli Heroodes, see tema laul on üks põhiline naljanumber, mis võtab alati jala tatsuma, nii huvitava rütmikaga ja lahedate käikudega, aga Heroodes nägi ise ka naljakas välja, palja kõhuga ja mingi poolik parukas oli pähe pandud, nagu pooleldi indiaanlane. Selle laulu ajal tuli ehedalt silme ette Vanemuise lavastuses Heroodest laulnud Aivar Tommingas ja šougirlide tants, kui võimas see kõik oli. Üldse, kõik need Webberile omased keerdkäigud, marss „Hosanna“, kus akordide vahele tulevad hästi omapärased ja justkui näiliselt harmooniast väljas pasunakäigud, see kõik oli ikka nii vinge. Kodus ei saanud enne rahu, kui vanast kassetisahtlist „Jesus Christi“ kasseti välja otsisin ja see oligi sama lavastus! Milline luksus, mängida ühte lavastust 20 aastat. Miks meie teatrid nii ei tee, et kuni publikut jätkub ja tegijatele endile meeldib, siis niikaua mängivad?

Menšikov ja tema puhkpilliorkester

2012-01-28T12:03:00.001-08:00

Oleg Menšikov ja tema puhkpilliorkesterEeee... Noh, Oleg Menšikov oli tõesti laval. Luges raamatut ja puha. Puhkpilliorkester oli ka. Kandsid pille ja liikusid. Mängisid mustalt. Veel olid 2 naga, kes esimeses reas istunud daame tantsima palusid. Ühe nagaga tuli palutud daam kohe tantsima, teine sai esimeselt daamelt korvi. Menšikov luges oma memuaaride pähe kellegi teise teost, olen selle ürituse reklaami Solarises korduvalt kuulnud, seal nimetatakse selle teose autorit, keda Menšikov luges, aga kavalehte polnud, nii et siin seda nimetada ei oska. Aga ütles Menšikov, et hakkasin memuaare kirjutama, et igast asjast peab mingi mälestus jääma ja siis luges seda raamatut nagu oma päevikut. Vaheajani kannatasin ära.

Nukitsamees

2012-01-03T08:44:00.003-08:00

O.Ehala, O.Luts „Nukitsamees“, lavastaja Eva Klemets, VanemuineTäitsa vahva lavastus oli, kuigi hästi kahju oli sellest, et seda mängiti liiga kitsal väiksel laval, see oleks hästi suurele lavale sobinud, seal oleks ka rohkem tehnilisi võimalusi olnud, et metsaelu huvitavamaks teha. Praegu markeeriti metsa sellega, et koor oli riietatud puudeks-põõsasteks ja aeg-ajalt lasti laest puumaketid alla. Ja oligi kogu mets. Taustamaaling oli küll väga ilus. Tegevus toimus suure kivi ümber, mille teisel pool oli metsakollide koobas. Metsakollid olid ehtsad ugrimugrid, moor soigus ja joigus, mingeid algeid oli šamanismist, söödi ja nuusutati kärbseseent, millest oli hästi naljakas stseen, kus kollirahvas oli kaifi all ja metsa eksinud lastel olid pead kokku löödud, siis neil justkui kajas kõik peas ja tegevus toimus hästi aeglaselt ja kajades ning venitades. Nukitsameest ennast näidati hästi vähe, tal oli esitada ainult üks laul, siis oli ta veel paaris stseenis, aga muidu mässasid ikka teised ringi. Kollidel olid sarved nagu põtradel, mitte kuradisarved, nagu neid Lutsu tegelasi siiamaani visuaalselt kujutatud on. Päris palju oli uusi laule, umbes pooled olid sellised laulud, mida filmis ei olnud. Ja nendel lauludel, mis olid filmist tuttavad, olid teistsugused sõnad kui filmis. Aga täitsa tore ja vaimukas vaatamine oli, põhiline, et hea muusikaga, „Rahalaul“ ja „Laul headusest ja kurjusest“ on ühed mu lemmikud üldse, „Rahalaul“ koguni elu moto, kui õigesti see on öeldud: raha mängib elus põhirolli, raha, see on õnn ja armastus.

Misantroop

2012-01-03T08:44:00.001-08:00

Jean-Baptiste Moliere „Misantroop“, lavastaja Lembit Peterson, TheatrumÜle ootuste hea lavastus. Kui Kadriorgu kohale jõudsin, oli selline tunne, et no milleks jälle kuhugi pooleldi linnast välja ja üldse mitte teatritegemiseks mõeldud ruumidesse. Hakkasin etendust vaatama sellise suhtumisega, et taielge taielge, mina seda pikalt vaadata ei viitsi, ühe vaatuse kannatan ära. Esimese vaatuse vahtisin põhiliselt saali, kus mängiti, seal oli väga palju kaunistusi, 2 kaminat, kummagi kamina kohal ornament kahepealiste kotkaste ja suure krooniga ja lühtriteks olid peeglite ette asetatud küünallambid. Aknaid oli ka hästi palju, ühele poole jäi rõdule viiv uks, vastassuunas teine suur uks, siis veel väiksemad uksed ja teise korruse tasandil taas aknad, kuigi nendest akendest oli aru saada, et need aknad peaksid avanema siseruumidesse. Ja teksti selle kõrvale kuulata oli ka päris vahva, Moliere on ikka omaette tase, esitus oli ka väga hea. Nii et jäin väga rahule, kuigi mingeid üle ootuste häid osatäitmisi ei olnud, aga kogu selle suhtumise juures, mis mul etenduse alguses oli, oli lõpuks ikka täitsa suur rahulolu, nii et vaheajal polnud üldse tahtmist ära minna, et saaks seda head teksti veel ja veel kuulata. Laura Peterson Celimene'ina oli väga ilus, vaatasin üle hulga aja, et ta on tegelikult üpris kena naine, kuigi lõug on liiga pikalt ette ja nina ka natuke proportsioonist väljas pikk. Lavakujundust õieti polnudki, ruumi olid toodud mõned diivantoolid ja paar lauda ja kogu lugu. Vahepeal käis laval mingi muusik, tema suhtlemist publikuga oli üpris piinlik vaadata. Kostüümid olid natuke stiliseeritud, aga jätsid odava mulje, kaltsukast kokkukorjatud kraam, oleks uhkemaid kehakatteid oodanud. Edevmeeste puhul oli värve küll palju, ühel mehel isegi pikk lakitud küüs, nagu tekst ette nägi, aga iseenesest labased kostüümid olid. Samuti Alceste'i mänginud Ott Aardam, oli üldse nagu kartulikotis, ehteks valge krae ja käiste küljes rohelised paelakesed. Naistel olid tavalised valged kleidid ja nende peale pandud suured kaskaadid riiet, et matkida barokkajastu kleitide alumist osa, neid konstruktsioone oli päris huvitav vaadata, kuidas ja millega nad kinnitusid.

Mary Poppins (Nele-Liis Vaiksoo)

2012-01-03T08:43:00.001-08:00

P.L.Travers, W.Disney, C.Mackintosh „Mary Poppins“, lavastaja Georg Malvius, VanemuineOotasin midagi enamat ja olin üpris pettunud. Jälle oli kusagilt ammusest noorusest meeles, et siin on hästi palju ilusaid lugusid, kuigi 90ndatel nähtud „Mary Poppinsi“ lavastuse rikkus ära Poppinsit mänginud Piret Rauk oma möödalaulmisega. Vähemalt siis tundus see mulle nii, aga tagantjärele tundus see ammune lavastus kuidagi nostalgiline, seal oli nii ilusti välja mängitud Mary ja Berti varjatud armastus ja nii kahju oli Bertist, et ta on ometi Marysse nii armunud, aga naine lihtsalt pirtsutab ja lendab oma vihmavarjuga ringi. Muidugi olid meeles ka võrratu film võrratu Julie Andrewsiga ja veel paremini oli meeles jamafilm Natalja Andreitšenkoga, aga peale tänast „Mary Poppinsit“ tundusid isegi kunagise Mosfilmi nõmedad laulud küllalt normaalsed, igal juhul paremad kui see sonimine, mida täna esitati. Ainult paar head lugu oli, ülejäänud oli kõik jama. Võib-olla on asi selles, et ma ei suuda tabada „Mary Poppinsi“ kui kirjandusliku kangelase või üldse karakteri võlu. Minu jaoks on ta mingi vastik ja ennasttäis mutt, kes sõidab käsipuusid mööda trepist üles ja lendab vihmavarjuga ringi, aga tema hoole all olevad vaesed lapsed peavad nööri mööda käima. Neile ei õpeta ta ühtegi võlutrikki, ainult hullutab neid oma maagiaga, aga jääb kõige selle juures hästi külmaks ja kaugeks. Selline küllalt ebameeldiv tegelena. Kuigi Julie Andrewsi mängituna oli ta isegi meeldiv, Natalja Andreitšenko meeldis rohkem oma välimuse poolest, et nii ilus naine, aga mängib nii vastikut kuju. Nõukogudeaegse filmiga seoses, mis oli ka esimene kohtumine Mary Poppinsi kui tegelasega, jäi meelde, et see kõik tundus nii vale ja utoopiline, eks ma olin siis korralik sotsprodukt, kes ei saanud sellisest elukorraldusest aru, et on mingid pangad, pank oli sellel ajal ju täiesti tundmatu sõna. Et on perekond, kus ema istub kodus, aga lastega tegeleda pole tal aega ja palgatakse hoidjaid ja siis palgatakse veel selline vastik tädi nagu Mary Poppins. Kõige jäledam selles filmis oli elusuurune kassikostüümis mees, kes kuskil ballil lastele õhupalle jagas, see oli täielik õudus! Lavastuses tuli laste traagika eriti hästi esile, nii et minu jaoks oli see üks äraütlema kurb lavastus. Kuigi nende emakene rõhutas kogu aeg, et pole oluline, kui isakene tööst ilma jääb, pole oluline, et me laostume, et me peame oma kodukesest ära minema, pole oluline, et meil pole raha, kõige olulisem on, et me oleme üksteise jaoks olemas ja meil on olemas midagi väga hindamatut – armastus. Aga tegudes seda armastust polnud üldse näha. Sellel emal ei olnud isegi nii palju armastust, et oma lapsed üles nende tuppa saata, nendega seal istuda ja mängida, ta pidi tegelema kogu aeg oma kolmanda lapse – isaga. Osatäitjatest olid ainsad nauditavad esitused koomiline teenijatepaar Bankside kodus. Neid teenijaid nähes tekkis taas küsimus, kui need Banksid nii vaesed on, kuidas nad suudavad nii palju teenijaid pidada ja nendele lisaks veel kindlasti lapsehoidja palkama peavad. Merle Jääger oli igati vurhvi täis ja tegi häid nägusid, reaktsioonid olid väga ootamatud ja õige koha peal. Meesteenijat ma alguses ära ei tundnudki, aga kuna oli meeles, et siin mängib ka Lauri Liiv, viisin lõpuks otsad kokku, et see hädapätakas, kes ainult hingamisega võib riiulid kukkuma panna, ongi tema. Vanemuise suure lava tükkide ja eriti muusikalide puhul on kahju veel sellest, et teater on nii meeletult raha peal väljas, lavastamise juures on kõige olulisem aspekt see, et tükki saaks mängida Nokias, see toob hullult raha sisse. Nii et ei saa kasutada isegi pöördlava, mis väga paljude lavastuste puhul asjale suurt kasu tooks. Üldse, nagu ma olen palju kordi kirjutanud, alati, kui lavastatakse laval, kus on pöördlava, võiks seda tehnikaimet ka kasutada. Nüüd oli jälle selline küllalt staatiline värk, lavaruumi täitsid raamatukaaned, mida kahele poole lava avati ja siis seal vahel tegevust näidati, suletud kaante taga muudeti lavakujundust. Isegi midagi pöördlava moodi oli juurde ehitatud, laval liikuv konstruktsioon, mida ühte või teist pidi pöörata, aga see kõik polnud see. Just sellise lavastuse puhul, nagu lugu Mary Poppinsist, oleks pöördlavast väga palju abi olnud, kasvõi lendamise matkimisel, praegu jäi see tagalava ülemises ääres toimunud tõstmine küll üsna mannetuks. Mõned massistseenid olid päris head, muusikalid on ikka selline žanr, kus tuleb massiga peale minna, võimalikult suur koorikoosseis ja tantsijate arv välja tuua, siis on efekti. Praegu oli tegemist üpris kammerliku lavastusega, kus enamustes stseenides väike koosseis, ainult korstnapühkijate tants ja Supernali väga tore ekstra ülivõrdes olid suurema massiga kaetud. Päris ilus oli Mary Poppinsi laul „Üleni veatu“, aga seda esitati nii vähe, et see ei jäänud isegi meelde, suure vaevaga suutsin seda hiljem meenutada. See-eest korduvalt kõlanud „Chim Chim Cher-ee“, „Tähelaul“ ja „Suhkrutükk“ olid muidugi hästi meeles. „Suhkrutükiga“ seoses meenus ka kunagine menusaade „Lauluvanker“, mida söögi alla ja söögi peale näidati ja kus keegi Lenna seda laulu väga krapsakalt esitas, see oli üks väheseid laule, mis seal vaadata-kuulata kõlbas.

Salaste laulupidu

2012-01-03T08:42:00.003-08:00

Jaan Kruusvall „Salaste laulupidu“, lavastaja Peeter Tammearu, UgalaSuur jama, aga mitte kõige hullem asi, mida ma näinud olen. Kõlbas lõpuni vaadata küll. Läksin seda vaatama, kuna seal mängib Allan Noormets, aga teda näidati ainult tüki lõpus nii umbes 10 minutit. Nii et sellest jälle see küsimus, milleks tellida kohale staar, kui talle pole õiget rolli. Noormets muidugi sobis väga sellesse räuskavasse ja parastavasse polkovnik Tolstoi osasse, aga ikkagi, sõita teisest linnast sellepärast kohale, et mingis jamas 10 minutit laval olla. Teised kõik olid sellised, et noh teeme siis selle järjekordse osa ära. Ja midagi mängida ka eriti muidugi polnud. Kuidas KGB agendid laulupeo ajal oma punkris kokku saavad, joovad ja alampolkovnikut ootavad. Paljastavad teineteise valukohti, ilguvad üksteise kallal, üritavad välja selgitada, kes neist kõige ausam mees on. Kuni tuleb alampolkovnik ja kaardid avab. Ja peale teda tuleb polkovnik ja avab alampolkovniku kohta kaardid. Ja kogu lugu. Meelis Rämmeldi Eeliot oli selle näitleja puhul esimene roll, kus ta täiesti talutav oli, selline omaette naeru pobisev vanamees, see täitsa sobis talle.

Valged daamid

2012-01-03T08:42:00.001-08:00

Andrus Kivirähk „Valged daamid“, lavastaja Merle Karusoo, R.A.A.A.M.Täitsa hea näidend. Põhiline, ei olnud väga pikk, et oleks jõudnud ära tüüdata, ainult poolteist tundi. Väga tore oli laval näha Katrin Saukast, kes on ikka tõeline professionaal, kahju, et teda ei hinnata ja nii harva kasutatakse. Ja et ta ei ole üheski teatris koosseisuline näitleja, et teda saaks mitmes lavastuses näha ja erinevaid rolle võrrelda. Väga hea diktsiooniga, täpne, huvitavate miimidega, lihtsalt paneb ennast vaatama, isegi kui ta midagi ei tee. Tema on kindlasti üks selliseid näitlejaid, kelle puhul paus alati kannab. Isegi kui ta niisama seisab ja tühjusesse vaatab, on teda huvitav jälgida. Liis Haab sekundeeris talle ka päris hästi. Oli tore vastuseis vana Valge daami ja uue Valge daami vahel. Vana Valge daami arvates on kõik labane, inimeste elud on tühised, neil pole selliseid üleloomulikke unistusi, nagu tema armastatul oli, kes soovis käia mööda vett. Noor Valge daam räägib palju oma elust, peod, sõbrad suhtlemine, see kõik on Vanale daamile arusaamatu. Tema arvates on kõik labane. Selline hea vastasseis oli, et sai mõlemale poolele kaasa elada, et sellel on õigus ja sellel on ka õigus ja milline siis see kuldne kesktee on? Kahjuks kuldset keskteed ei olnud, tegelikkus oli see, et Vana daam on kibestunud, sest peab sajandite viisi tühjas piiskoplinnuses passima ja saab ennast mõned korrad aastas akna peal inimestele ilmutada, aga nagu selgub, ei tule inimesed lossihoovile selleks, et teda vaadata, vaid selleks, et koos olla, et koos väljas käia, et suudelda ja pärast koju minna ja telekat vaadata. Nende saatus on nüüd seal koos passida, tühjust vaadata oma minevikku meenutada ja igatseda. Nagu Vana daam ütleb, igatsus läheb aja möödudes üle, lõpuks ei mäletagi enam, et sa oled midagi igatsenud.

ABBA

2012-01-03T08:41:00.001-08:00

Abba kontsert-tantsuetendus. Lavastaja Ruslan Stepanov, VanemuineNo oli kah. Laulude seaded olid päris huvitavad, aga originaal on ikkagi parem. No mis teha, kui ei sündinud suure Abba ajastul, et oleks saanud siis neid laule originaalis kuulata, kuigi kontsert poleks ka see ja Abba ise vaevalt teatrietendust oma lauludest oleks teinud. „Mamma Mia“ oli igal juhul parem, originaalsed laulud ja väga heas esituses. Siin jättis nii esitus, just vokaali poolest soovida, näiteks a capella lauldud „Take A Chance On Me“ läks ikka täitsa rappa. Ja sound oli liiga vali, nii ära tüütas see müra. Ilusamad inimesed oleksid võinud ka laulda, kuigi Stephen Hansen esitas „The Winner Takes It All“ tõeliselt hingeminevalt, aga seda laulu tuli suletud silmadega kuulata ja sundida ennast kogu aeg mõtlema, et ma ei meenuta Hanseni nägu! Kui Hansen esitas lavatrepil istudes teist soololaulu, siis oli tema ette jäävast sektorist täitsa kahju, kellega ta silmsidet otsis, vaesekesed, pidid seda pannkooki nii lähedalt kannatama. Kui tantsutruppi poleks olnud, siis oleks ikka väga mõttetu õhtu olnud. Tantsijaid oli hea vaadata, eriti seda, kui ühel naistantsijal tuli king keset tantsu jalast ära ja kuidas ta selle tantsu siis lõpuni tantsis. Lauljatelt oleks igal juhul rohkem liikumist, mitte enda eksponeerimist oodanud. Õnneks ei olnud pikk üritus, kui piirduda ainult ametliku programmiga. Pärast kavas olnud laule ei tahtnud need edvikud kuidagi lõpetada, isegi lõõtsaga Tarmo Leinatamm tiriti orkestriaugust lavale esinema. Sellesse programmi kõige sobivamat laulu „Happy New Year“ aga ei esitatudki. Lauljad ajasid ainult närvi sellega, et jäid minu lemmiktantsijatele ette, nii et ma ei saanud neid üldse korralikult vaadata.

Viies kolonn

2012-01-03T08:40:00.001-08:00

Ernest Hemingway „Viies kolonn“, lavastaja Ingo Normet, Eesti DraamateaterSeni nähtud Hemingwayst laval vaid üks dramatiseering - „Ja päike tõuseb“. Hemingway ei ole loomulikult minu lemmikautor, iseenesest on mul teda isegi raske kirjanikuks nimetada, sest tema looming on minu jaoks nii jama, et ei kutsu üldse lugema. Kooli ajal sai kohustusliku kirjandusena see ära talutud, aga kõik need sõjapajatused, poliitilised mängud ja eriti merel ühte kala püüdev vanamees tundusid ikka ääretult nõmedad. Eks see muidugi tore on, et meie eluajal näidati ja mängiti ära ka see üksainumas Hemingway näidend, aga juba kirjanduslikult pole tegemist mitte just kõige parema tekstiga. Mis kinnitab ka minu arvamust, et Hemingwayd peetakse täiesti teenimatult kirjanikuks. Ta võiks olla mingi kohaliku tähtsusega autor, aga tema maailmakuulsus ja loetavus on mulle küll arusaamatud. Ühtlasi on Hemingway ka hea näide sellest, mida ma alati olen arvanud, et Nobeli kirjanduspreemia on märk sellest, et tegemist on eriti jama kirjanikuga, keda kindlasti ei tasu lugeda. Ja lavale pandult on see „näidend“ veel mannetuma. Hea muidugi, et ka Raivo Trassile lõpuks kandev peaosa usaldati, aga ta ei kanna seda välja. Tegevus toimub kodusõjaaegse Hispaania ümberpiiratud Madriidis. Mingi osa inimesi on sinna sisse eksporditud. Kes tegeleb vastuluurega, kes kirjutab sõjast. Hotelli on kõrvaltubadesse sattunud elama Dorothy ja Robert, alguses on Dorothy teise mehega, aga juba esimese stseeni lõpuks lööb Robrert Dorothy üle. Edasi hakkavad nad koos elama, Dorothy endine mees visatakse välja. Elavad nagu visiitabielu, mitte pärisi ühes toas, aga „sviidis“, kus saab ühest toast teise liikuda. Ja Robert tegeleb selle kõrvalt sõjaliste asjadega, võtab vastu seltsimehi ja ajab vaenlasi taga. Palju tegelasi oli, aga nad kõik olid kuidagi tarbetud. Ja eriti midagi ei toimunud, loll dialoog ja tühjus. Täitsa igav hakkas, kannatasin esimese vaatuse kuidagi ära ja siis tulin sealt tulema.

Robinson&Crusoe

2011-12-21T05:24:00.000-08:00

Nino d'Introna, Giacomo Ravicchio „Robinson&Crusoe“, lavastaja Aare Toikka, VAT TeaterLäksin väga suurte eelarvamustega, et tegemist on viimase jamaga, aga päris viimane jama see ei olnudki. Olin isegi meeldivalt üllatunud, kuigi mingi šedööver see ka muidugi ei olnud, vaene ja kolikambris mängitud teater, ei mingit ilu ega mugavusi, täielik publiku piinamine. Kui ikka teha nii pikk etendus, poolteist tundi, siis võiks sellega ka arvestada, kuidas inimestel see poolteist tundi ilma seljatoeta istmetel küürutada on. Lugu tuletas meelde Rogožkini filmi „Kukulind“, kus kuskil Soome pärapõrgus saavad kokku saamitar, soomlane ja venelane, kes kõik kolm räägivad erinevaid keeli ja üksteise keelt ei mõista. Siin oli kõik pisut piiratum: tegelasi 2 ja ka mänguruumi väga napilt, umbes 3x3 katusepind. Tundus nagu katastroofilugu, uputus, suur meri, paistab maja katus ja elektriposti ülemine ots. Katapulteeruvad 2 lendurit. Üks on eestlane, teise rahvust on raske kindlaks teha, tundus midagi Balkanit olevat. Tõmbasin paralleele situatsiooniga, et need võiksid olla eestlane ja lätlane. Kuigi naabrid ja peaksid teineteise kultuurist ning maast kõike teadma, ühist keelt ikka ei leia, sest ei saa teineteise keelest peaaegu mitte midagi aru. Nagu meil on kultussõnad saldejums ja iela ja siis ülejäänud sõnadele s lõppu, ongi läti keel. No muidugi saame me eeldada, et vallatakse vähemalt ühte võõrkeelt ja see võõrkeel on ka teisele arusaadav, aga sellist situatsiooni katusel ümbritsetuna merega oli ikka päris koomiline vaadata. Alguses olid hästi pikad kaklusstseenid, mis pakkusid pinget lastele ja sellest oli isegi kahju, et nende tähelepanu annab köita ainult üksteise tümitamisega, eriti jalaga perse tagumisega. Edasi tulid juba keelelised naljad ja meeste leppimine, et nad on kahekesi piiratud pinnal, kus nad peavad teineteisega leppima, kui tahavad ellu jääma. Läbi igasuguste seikluste leitakse lõpuks ühine keel, suureks sõpruse sillaks on siin ka alkohol, kui katuse alla jääva maja revideerimise käigus avastatud kastist leitakse pudel märjukesega. Esimene mõte on panna selle pudeli sisse kiri ja see merd mööda hulpima saata, aga enne tuleb pudel ju tühjaks teha. Järgneb pohmellistseen, mis oli tõeliselt naljakas, peavalutamine ja taarumine, võõramaalase poolt kummaline rituaal ennast põrandaharjaga harjates pesta ja sealjuures mingi rahvuslikku laulukest laulda ning isegi tantsuliigutusi juurde teha. Rogožkiniga täpselt ühene oli stseen, kus eestlane hakkab võõramaalast kutsuma esimese sõnaga, mis tal võõrast keelest meelde jääb, see on „lamp“, kuidas see võõras keeles kõlas ma enam ei mäleta, igal juhul hüüab ta seda nime, kui hommikul ärgates avastab, et teine mees on kadunud. Rogožkinil oli vastav stseen hästi naljakas, kus soomlane tahab venelase käest teada, mis tema nimi on, aga venelane on kõigist tüdinenud, ei saa aru, mida temast tahetakse ja ütleb soomlasele „pšjol tõ“. Nii jäigi venelane filmi lõpuni Pšjoltiks. Lõpuks ehitavad mehed katusemajakese liistudest parve, aga ei suuda kokku leppida, kummas suunas sõudma hakata. Võõramaalane parandab ära paja, millega eestlane kohale sõudis ja mõlemad mehed lahkuvad eri suundades.

Amadeus

2011-12-21T05:20:00.001-08:00

Peter Shaffer „Amadeus“, lavastaja Andres Lepik, UgalaAppi, kui jube see oli! Igav ja õudne tõmblemine. Sammul üritas Lutseppa teha, päris hästi tuli välja, kuigi seda Lutsepa kõnedefekti võib vist raske järele teha olla. Aga noh ei ole see Lutsepp ju minu lemmik, et oleks tema ahvimist viitsinud vaadata. Üle kolme tunni ka veel. Esimenegi vaatus kestis peaaegu 2 tundi. Ja see oli minu jaoks jube piin. Juba peale esimest stseeni, seda pikka ja tüütut Salieri taidlemist vanainimesena, oli mul kõrini ja oleks tahtnud ära minna. Ja ma pidin seda jama 2 tundi kannatama! Constancet mänginud Merilin Kirbits oli tõeline lehm, nii et siis oli jälle tahtmine karjuda: ei usu! kui impotendist Salieri talle armastust avaldas ja teda kauniks naiseks nimetas ning Mozarti naist ära võrgutada püüdis. No ei saa niimoodi, et inimestele pakutakse ikka veel selliseid illusioone, et lepime nüüd kõik kokku, et see ülekaaluline ja kole naine on ilus, nagu tekstist ja tegelaste tegudest järeldub. Teatris ja ooperis võiks ka juba selles mõttes maa peale tulla, et ilusad naised mängivad ilusaid naisi ja koledad naised koledaid või vähemalt neid, kes ei pea olema armastajate-jumaluste rollis. Martin Mill Mozartina oli ise üks paras sitapea, nagu ta Glucki kohta ütles. Draamateatri lavastus oli vähemalt selles mõttes parem, et seal mängisid ilusad inimesed ja Krjukov oli Mozartina täistabamus, kuigi ka siis tundus see lavastus igav ja liiga pikk. Lutsepp oli muidugi oma hälbekõnega raske juhus, aga kannatas ära. Aga siis oli Salieri teema uudne, lõppenud oli just tema ülemaailmne boikoteerimine, tema muusikat hakati jälle esitama, avastati tema geniaalsus, mõned kirjanikud avastasid Salieri kui teema. Aga noh parem kui Shaffer poleks Salierit avastanud, sest head näidendit ta temast kirjutada ei suutnud. Ugala lavastuse kunstnik oli mingi järjekordne värvipime, väga igavad kostüümid olid tehtud, ometi oleks see ajastu võimaldanud uhket ja küllusklikku kostüümiparaadi. Ja kostüümide vahetust, mitte nii, et rikkad ja jõukad, kuningas kaasa arvatud, on kogu aeg ühtedes ja samades riietes.

Pulmad (Vahing)

2011-12-20T14:05:00.001-08:00

Vaino Vahing „Pulmad“, lavastaja Ingo Normet, Eesti DraamateaterKohe algusest tundus jube jama olevat. Mõtlesin veel, et mis mul viga on, et ma Vaino Vahingu näidendit vaatama tulin, tean ju küll, et see ei saa olla muud kui täielik jama. Aga Normeti nimi ikka julgustas, Ingo ju mingit jama ei tee. Mõned kohad olid isegi täitsa talutavad, kui veel vanakesed elasid ja isegi paar kohta võttis muigama, et päris vaimukas tekst, aga kui „noored“ omaette jäid ja oli aru saada, et terve tükk läheb edasi ainult nende kahega ja midagi huvitavat siin niikuinii ei juhtu, siis oli ikka täitsa jama seal istuda ja seda jama jälgida. Ja oodata, millal juba vaheaeg tuleb ja siit minema saab. Esimene stseen toimus 25. märtsil 1949, ema kartis, et neid tullakse ära viima, kokku olid pakitud hädavajalikud asjad, et kohe olla valmis minema. Aga nendest läheb see asi mööda, isa väidab, et ta on asja niimoodi korraldanud. Teises stseenis on ema peied ja kolmandas stseenis pulmad ja isa matused. Kogu aeg käib joomine ja imeliku jutu ajamine. Ei pakkunud see jutt midagi, et seda üle kümne minuti oleks kuulata viitsinud, aga pidin üle tunni aja seda mula ära kannatama.

Rahauputus

2011-12-19T10:41:00.001-08:00

Michael Cooney „Rahauputus“, lavastaja Andrus Vaarik, Eesti DraamateaterÜle ootuste naljakas etendus. Kunagi nooruses oli suur Cooney vaimustus, aga siis vajus see vaimustus kuidagi ära, võib-olla ei olnud lihtsalt õnnestunud lavastusi. Kui nüüd mingi aeg tagasi Vene Teatris taas Cooneyd nägin, siis olin jälle väga rahul, sest oli naljakas. Kuigi eesnimed on millegipärast erinevad, siiani on olnud Ray Cooney kirjutatud tükid, nüüd oli Michael Cooney. Kuigi nende tekstid ja naljad on väga sarnased, nagu ühte teemasse kogu aeg, situatsioonikoomika, maksupettused, segadused rahaga, valest uksest sisse minemine jne. Täna olin eriti rahul, päris kõvasti sai naerda. Ain Lutsepale sobis nii hästi koomiline roll. Ei olegi teda vist komöödias näinud, ta mängib ikka selliseid tõsiseid asju, suuri ja raskeid, aga minu meelest alati ebaõnnestunult. Tema natuke defektiga kõne ja ebaplastiline keha sobis aga otust maksuametnikuks suurepäraselt. Kogu tema mäng oli tohutult naljakas, kuidas ta erinevatesse situatsioonidesse sattus, erinevaid valesid vastu võttis, kuidas nendele reageeris. Kuidas ta ühte meest kurdiks hakkab pidama ja talle käte ja jalgadega oma sõnu näitlikustada üritab. Ja kuidas ta revideeritavas kodus, kuhu ta tegelikult tuli allkirja järele, hakkab pesumasinat parandama, ennast vahuga kokku määrib ja viskit täis kaanib. Kõik oli hästi naljakas, kuigi lõpp hakkas natuke tüütuks muutuma. Teine vaatus oligi magedam, aga ei saagi olla nii, et kogu aeg ainult üks suur naermine käib. Kuigi päris etenduse lõpp, kui lavale ilmus Ita Ever teise maksuametnikuna, oli kogu lavastuse tipp. Selles rollis oli ära tunda jälle vana head koomikut Everit, kuidas ta Malmsteni „lähenemiskatsetele“ reageerib ja segaduses on, et mis kohta ta on sattunud. Kõik näitlejad moodustasid ühtlaselt tugeva ansambli, toredat situatsioonikoomikat oli ja ei olnud seda tobedat ülemängimist ega ülepingutamist, mis tavaliselt selliste jantide etendamisele kaasneb. Üks kerge ja äärmiselt naljakas vaatamine, aitab suurepäraselt lõõgastuda ja unustada kõik, mis jääb teatrimaja seintest väljapoole. Lavakujundus oli väga stiilne – täismõõdus suur eluruum, mugava suure sohvaga ja ülejäänud peaaegu tühja ruumiga. Sellisele näidendile vajalike paljude ustega ja isegi lagi oli lava kohale tehtud. Etendust mängitakse juba peaaegu 10 aastat ja täissaalidele.

Raudmees

2011-12-11T06:43:00.001-08:00

Ivar Põllu „Raudmees. Odysseuse eksirännakud“, lavastaja Robert Annus, Tartu Uus TeaterEi saa öelda, et üle ootuste hea lavastus, aga siiski parem kui ma arvasin. Suutsin selle isegi lõpuni vaadata, mis siis, et see kestis üle kolme tunni ja pidi olema väljaspool traditsioonilist teatrimaja. „Ird, K.le“ ei saa see ka lähedale, minu silmis vist sellepärast, et persoon, kellest lugu räägib, ei ole minu jaoks nii huvitav, nagu oli Kaarel Ird. Aga omamoodi huvitavaid momente oli palju, nalja sai ka, ainult lõpus umbes pool tundi kestnud rokk-kontsert oli tõesti liiast. Kogu seda müra ja lollitamist nii pikalt taluda oli päris piinav, oleks piisanud paarist laulust sinna lõppu. Ootasin kogu etenduse, et millal siis kuulus „Valgus“ tuleb ja kui see lõpus tulema hakkas, siis ikka nii, et anna olla, oma 10 korda järjest erinevates versioonides. Kuna olen kergelt muutunud Juss Haasma fänniks, siis kannatasin selle jaburuse rahulikult ära, aga kui Grapsi oleks mänginud keegi teine, siis ei oleks vist küll viitsinud lõpuni vaadata. Esimeses vaatuses nägi kõik paremad kujud ära ka, eriti hea oli Maria Soomets erinevates rollides, Andres Aagi ja Buratiinona. Buratiino oli Ferdinand Veike assistent Nukuteatris, sellest perioodist, kui Graps Nukuteatris töötas, Buratiino oli isegi olulisem kui lavastaja Veike, kõik pidid tema sõna kuulama. Siis oli veel terve rida ootamatult ilmunud kuulsusi, Grapsi USA perioodist üllatasid indiaanionni ääres loitsevad vennad Urbid ja Elvis. Tore oli laval koos näha ka Malle ja Katrin Pärna. Palju möllu ja kära, aga ei midagi erilist.

Kadunud käsi

2011-12-07T13:23:00.001-08:00

Martin McDonagh „Kadunud käsi“, lavastaja Tanel Jonas, VanemuineMartin McDonagh sai pressis nimetuse eestlaste lemmikiirlane, lemmikiirlase kohta ei oska ma midagi öelda, aga minu kaasaegne lemmikdraamakirjanik on ta kindlasti. Kõik tema lavastused on väga õnnestunud olnud, ei tea, kas lihtsalt õnnestumise asi, et lavastajad on valinud endale südamelähedase materjali, millega on, mida peale hakata, või on McDonagh' tekstid lihtsalt nii geniaalsed, et neid on võimatu ära rikkuda. Tabasin ennast mõttelt, miks me nimetame selliseid komöödiaid endiselt mustaks komöödiaks. McDonagh'l on kõik tekstid (vist peale „Padjamehe“) mustad komöödiad, aeg oleks terminites edasi liikuda, see on XXI sajandi kirjandus. See on kaasaegne komöödia. Eelmisesse sajandisse jäävad lihtsalt komöödiad, kus nalja tehti nalja pärast, selle sajandi või siis kaasaegne komöödia ongi selline sürrealistlik või must või roppuste sugemetega. Tavaliselt mind tohutult häirib, kui teatrilaval ropendatakse, aga selle teksti puhul absoluutselt ei häirinud, pigem oli see naljakas. Jälle üks kaasaegse komöödia omadusi – roppused on nii paigas, nii õiges kohas, et tunduvad naljakad, mitte labased eneseupitamised, et vaadake, kui kaasaegne kirjanik ma olen, kasutan kõnekeelt ja minu tegelased ropendavad! Tanel Jonase lavastatud „Kadunud käes“ oli kõik täiesti ideaalne. Alguses lähenesin selle ootusega, et see on midagi sama head, nagu „Leenane'i kaunitar“, sügav ja liigutav, naljakas ja nukker üheaegselt. Nii et ma ei suutnud mingi aeg selle näidendi omapäraga harjuda, et see ongi ainult koomikale üles ehitatud, tegelased on tobedalt naljakad, nende jutt totralt naeruväärne, nende olek ajab naerma, kõik on hästi pull. No tõesti pull. Alguses võtsin sellise hoiaku, et „Leenane'ist“ jääb see tükk ikka kõvasti maha, aga kui tabasin ära, et tegemist on erinevate žanritega, siis hakkas mulle ka „Kadunud käsi“ meeldima, isegi väga hakkas meeldima. Eriti meeldis see, et mängiti ühes vaatuses, et ei pidanud vahepeal väljas käima. Tükk oli parajalt pikk ka, nii et kannatas ilusti selle aja ära vaadata, isegi juurde oleks tahtnud. Seda tunnet, et aitab ka juba, mida te venitate või mis jama see üldse on, kaua võib, ei tekkinud korrakski, mitte hetkekski ei hakanud igav. Omapärased süžeepöörded olid ka, koguni deus ex machina või siis konkreetsemalt mater ex machina oli olemas. Kõrvalepõigetena ühe tegelase suurepärane monoloog küünlavalgel. Ootamatu, nagu ei oleks üldse McDonagh, aga samas nii naljakas ja sobiv. Näitlejate kvartett oli suurepärane. Hakkasin nüüd mõtlema, et see on vist McDonagh' üks iseloomulik joon- kvartett. „Leenane'is“ oli 4 tegelast, „Üksildases Läänes“ vist ka. Teisedki draamad või siis minu mõistes ikkagi komöödiad on pigem kammerlikud - „Padjamehes“ 3, kui ma õigesti mäletan, „Inishmaani igerikus“ küll rohkem, aga jätab ikka kammerliku mulje, sest kõik tegelased ei ole peaaegu üldse korraga laval, vaid toimivad ansamblitena ja enamasti on laval 2-3 tegelast korraga. Absoluutselt kogu nelik oli ilma mööndusteta väga hea, ei tahakski kedagi eraldi esile tõsta. Markus Luik oli juba oma neegrigrimmi tõttu naljakas, mängis väga hästi närvilise, pooleldi asotsiaalse ja harimatu neegri välja ka. Maarja Miti Marilyn oli küll rohkem tagaplaanil, kahjuks ei olnud McDonagh sellele tegelasele eriti suurt rolli andnud, aga ka suuremas osas sõnatus rollis oli Mitt ekstra klass, tema miimika ja lolli peika hullustele kaasaelamine, elu äärel vaakumine ja elu eest võitlemine. Nii suuri lolle, nagu selles näidendis kokku satuvad, ikka annab otsida. Ja kõik see on nii koomiline, mis situatsioonidesse nad satuvad, kuidas sellele reageerivad ja lahendada püüavad. Eriti koomiline oli sündinud koomiku Ott Sepa mängitud hotelliboy, tema filosofeerimine, eluhoiak, mehistumine. Peategelase käeta mehe Carmichaelil Riho Kütsaril oli täiesti imetabane telefonikõnestseen emaga, see oli taas ekstraklass kogu selles pärlite reas.

Kõik minu pojad

2011-11-28T13:43:00.001-08:00

Arthur Miller „Kõik minu pojad“, .....Jäin kavast ilma, nii et muid andmeid ei tea. Mingid Moskva tegelased olid, nägude järgi tundsin ära ainult Jekaterina Vassiljeva. Lugu ise oli väga hea, psühholoogiliselt pingestatud, nagu Milleril ikka. Et üks on hea poeg ja teine on kadunud poeg, kas ta on elus, miks ema ikka veel usub, et poeg on elus jne. Ja kõige lõpuks külm dušš, poja hüvastijätukiri oma tüdrukule – ta sooritas enesetapu, sest sai teada tõe oma isa kohta. Peale seda läheb isa majja ja ma ootasingi, et nüüd kostab majast lask, aga nagu Nokias ikka, suudeti seal kõlaefekt täiesti ära rikkuda, nii et see oluline lask kõlas väga koomilise toolide kokkulöömisega. Nagu eelmine kord „Hiirtest ja inimestest“, kus samuti püstolilask oli olulisel kohal, siis vajutas näitleja mitu korda päästikule, enne kui lask kõlas. „Minu poegades“ mängisid nad ikka liiga ülepingutatult ja see häiris. Eriti häiris halb kõla või oli tegemist diktsiooniga, igal juhul pool teksti läks kuhugi kaduma, Vassiljeva nagu neelas pooled sõnad alla ja rääkis kinnisõlmitud kõriga. Lavakujundus oli ilus, kujutas selle pere aeda, eeslava praktiliselt tühi, ühel poole aiamajake toolidega, teisel pool suurem pink. Tagaplaanil madal hekk ja taustariidele joonistatud maja, maja oli küll kuidagi naljakalt joonistatud – eestplaanist, aga samas oli osaliselt ka ühte külge näha.

Madame Bovary

2011-11-19T14:20:00.001-08:00

Marianne Kõrver „Madame Bovary“, lavastaja Marianne Kõrver, Von Krahli TeaterLootsin, et on midagi asjalikku, aga esimestest stseenidest peale kartsin, et olen jälle mingi jama otsa sattunud. Kuigi kui selle stiiliga ära harjusin, siis tundus juba täitsa tore, ainult lõpus läks natuke venima, kui oli mingi abiringi koosolek, kus igaüks ühe loo esitas. Kahju oli ka sellest, et Leoni ei mänginud Lauri Lagle, vaid keegi tundmatu inimene, kelle nime isegi kavalehele polnud märgitud. Flaubert'i „Madame Bovaryst“ polnud selles lavastuses küll mitte midagi. Oli täiesti iseseisev lugu õrnahingelisest koduperenaisest. Emmat mänginud Mari Abel tuletas natuke meelde Renata Litvinovat, olekski tahtnud, et see roll oleks lahendatud Litvinova stiilis, aga kahjuks ei osanud Abel seda suurepärast näitlejat nii hästi järele teha või siis polnud see selle rolli eesmärk. Loodud oli natuke uimane ja nagu kogu aeg mingi aine mõju all olev naisterahvas, kes mööda oma elamist ringi uimerdab, esteetilisi naudinguid otsib ja ennast kõigest maisest eemaldada püüab. Minestab ära, kui tema käest raha kohta küsitakse, et mis see kõik maksma võis minna. Palju oli igasuguseid sümbolistlikke kujundeid ja niisama etlemist. Emma vannitamisest oli tehtud terve tseremoonia, kuidas ta samm-sammult mööda treppi kõrguses asuva vanni poole liigub, saatjateks 2 kreeka stiilis teenijannat, kes tal lahti aitavad riietuda, jalaga vannivees solistamine, enne pesus vanni maha istumist Veenuse poos. Siis ilmub Emma märg unenägu, keegi väga „seksikas“ mees, kes vanniga minema aerutab. Lava alt laskub harfi mängiv Leon. Selline küllalt unenäoline lahendus, nagu ei saagi aru, kas see kõik on Emma unenägu, soovunelm või kaifi all olemisest tulev luul. Edasi läks juba realistlikumaks, Emma juurde tuleb psühholoog, kelle on palganud armastav abikaasa Charles. Psühholoog teeb Emmale etteheite, mis teil ometi viga on, teil on armastav mees, armas laps ja ilus kodu. Emme teeb mehele tahket suppi. Emma viimane monoloog vajus juba päris stiilist välja, oli labane ja ropp ja piinlik, kuidas Emma erinevate meestega vahekorras oli. Sisse oli toodud igasugu lahedaid kujusid, võlanõudjad ja inkassofirma inimesed, kes tulevad Bovaryde vara üle vaatama, pakivad kõik laval oleva Bovaryde vara mustadesse prügikottidesse, kisuvad Emmalt seljast tema viimsegi kleidi, sest see võib olla päris kallis kleit, nad on sellist kellelgi presidendivastuvõtul seljas näinud. Ega seal midagi eriti ei olnudki vaadata. Natuke võisid huvi pakkuda Emma Bovary kleidid, pesu oli talle millegipärast kole selga pandud, natuke kulunud ja räpane. Odav. Kleidid olid küll kõrgmoe näited, aga Emma pidi neid natuke lohakalt kandma, nii et pesu alt välja paistis ja see rikkus üldmuljet. Emmal olid kogu aeg jalas tulipunased paksemat sori sukad. Ja kogu see Von Krahli teater on ka üks igavene õnnetus, tuleb ennast ikka kõvasti kokku võtta, et sinna räpasesse majja minna ja seal lagunenud treppe pidi rahvamassi seas üles trügida, siis mitu tundi logiseva ja ebamugava tooli peal istuda. Ei ole see asi seda väärt.

Viik kestab hetke

2011-11-13T10:28:00.001-08:00

Izhokas Meras „Viik kestab hetke“, lavastaja Mindaugas Karbauskis, RAMTPäris jama etendus oli, eriti jama oli see, et see kestis 2 tundi ja ilma vaheajata. Andis ikka kannatada. Loll lugu Leedus asuvast juudi gettost, kus praktiliselt midagi ei toimu. Nälg ja tapmised. Saksa ohvitseril on kombeks juutidega malet mängida, viimane mäng on juudi laste peale. Üks poiss on hästi andekas maletaja, ohvitser kutsub teda Capablancaks, sest ta ei kaota mitte kunagi. Ohvitser lepib poisi isaga kokku, et kui poiss võidab, siis ta sureb, aga ülejäänud juudilapsed jäävad ellu, aga kui poiss kaotab, jääb elama ainult see poiss, teised lapsed saavad surma. Isa paneb tähele, et ohvitseril läks meelest veel üks võimalus, mis saab siis, kui mäng jääb viiki? Sel juhul ei juhtu mitte kellegagi midagi, sest viik on kõige raskem tulemus. Poisil on mängu lõpus isegi valida, kas teha viik või võita, ta valib võidu ja läheb surma. Vahepeal oli veel igasuguseid lollusi, kuidas naised sünnitasid ja oma lapsi tapsid, kuidas inimesi üles poodi – seda näidati mantlite maletahvlialustele riputamisega. Lavakujunduseks olid malelauad, mille ümber tegevus käis, tagumises seinas rippusid maletahvlite alused, kust tahvleid kord minema viidi, siis jälle uuesti alustele asetati. Selline hästi ajuvaba värk. Kõik see toimus sellise näoga, et vaadake nüüd, kui suurt kunsti me teeme ja kui kurba lugu me näitame, aga mind see küll absoluutselt ei puudutanud.

Vassa Železnova

2011-11-10T15:03:00.001-08:00

Maksim Gorki „Vassa Železnova“, lavastaja Lev Erenburg, Moskva Tšehhovi nimeline KunstiteaterSelle Maski parim lavastus, kuigi kogu aeg oli tunne, et me oleme seda juba näinud. Midagi sarnast oli Nekrošiuse „Kirsiaiaga“ ja eriti tuttav tuli ette stseen kupli otsas kõõlumisest – Draamateatri „Boulgakoffist“ muidugi. Kõik näitlejad olid täiesti tundmatud, staar oli Vassat mänginud Marina Golub, paks ja minu meelest küllalt ilmetu tädi. Aga kogu aplausi aupaiste võttis endale, käis üksi kummardamas ja alles siis lubas teistel näitlejatel välja tulla. Kui me „Augustikuud“ vaatamas käisime, siis just imetlesime Ita Everit, et ta on nii majesteetlik ja delikaatne, ei tulnud mitte kordagi üksinda ette kummarduma, kuigi oli aru saada, et inimesed käivad seda lavastust suurest ainult tema pärast vaatamas. Erenburgil oli palju häid leide. Kõige parem muidugi finaal – Vassal on südamerabandus, aga ta ei taha oma tütardele muret valmistada ja püüab seda varjata. Noorem tütar tuleb ema sööma kutsuma, ema suunab ta oma jalge ette istuma ja hakkab talle patsi punuma, kui järsku ära sureb. Tüdruku juuksepahmakas jääb Vassa surnukätte, nii kõvasse haardesse, et pats tuleb maha lõigata. See oli hästi huvitavalt tehtud, kuidas tüdruk ei saa arugi, mis toimub, ta on harjunud oma karmi emaga, kes kõigile haiget teeb ja arvab, et ema hoiab teda lihtsalt kiusu pärast patsist kinni. Tüdruk rabeleb ja palub ema, et see lahti laseks, aga kui see tulemust ei anna, hakkab ta appi karjuma. Tulevad teised inimesed ja alles siis avastatakse, kui kentsakalt traagilisse poosi Vassa oma tütrega tegelikult jäänud on. Vassa hoiab kõiki hirmuvalitsuse all ja Vassa südametunnistusel on palju surmasid, kuid see ei näi teda üldse häirivat. Kuhu vaja, sinna ta maksab, kes jääb ette, see koristatakse lihtsalt ära. Kas siis sedamoodi, et Vassa joodab mürki sisse, laseb asja ära korraldada või viib lihtsalt oma raudse tahtega inimese enesetapuni. Selle näidendi jooksul jõudsid ennast ära tappa Vassa mees, keda oli ees ootamas kohtuasi, aga naine keeldus teda aitamast, sest oluline oli ju nende tütarde puhas nimi, nii et naine juhtis mehe osavalt enesetapuni. Samuti tapeti ära teenijatüdruk, kelle Vassa vend oli paksuks pistnud ja kellel toimus nurisünnitus. Eriti julma mängu mängiti Vassa pojanaise Racheliga, kellele Vassa keeldub andmast oma lapselast, Racheli poega. Rachel on revolutsionäär ja põgenes Venemaalt, nüüd tuleb oma pojale järele, selleks laseb ta ennast kontrabassi pillikastis kohale toimetada. Vassal on aga pojapojaga teised plaanid, poisist peab saama Vassa ainus pärija. Rachel on poja tagasisaamise nimel valmis kõigeks, andub isegi Vassa joodikust ja naistekütist vennale, kes Rachelile oma õe Vassa nimel vannub, et aitab Rachelil poisi leida ja ta Venemaalt minema viia, aga veab Rachelit ikkagi alt. Ehk siis sai Rachelilt kätte, mis tahtis ja siis naeris ta välja, et ta ei teagi tegelikult, kus Vassa lapselast hoiab. Teine vaatus on suuresti läbu. Vassa läheb linna asju ajama, sellel ajal on kõik majakondsed vabad, ei tunne Vassa pideva kohaloleku taaka. Korraldatakse sauna, keegi üritab jälle ennast ära tappa, joostakse poolpaljalt ringi, juuakse ohtralt. Vassa tütred oskasid väga hästi purjus tüdrukuida mängida. Kui perenaine koju tuleb, korraldab ta tüdrukutele vanni koos piimajoomisega, see oli ka hästi tore stseen, kuidas vihane Vassa oma tütreid kasis ja need kahekesi vanni pistetuna seal purjus inimeste kombel lälisesid. Lavakujundus oli torudega. Väikese kallakuga tõusev lava, hästi palju lavaruumi ja sellest suurem osa täidetud vertikaalselt asetsevate torudega. Toru võis olla uks, mille taga keegi pealt kuulab või ahi või millegi panipaik, kust midagi välja võeti. Viimase rea torud muutusid lõpustseenis äraujuvaks aurikuks, sümboliseerimaks seda, et kõik Vassa lähikondlased tahtsid Vassa juurest ära saada ja ilmselt välismaale põgeneda. Rachel oma pojaga olid kindlasti sellel aurikul teel õnneliku tuleviku poole. Vann oli paarist stseenis eeslaval aukohal, aga vann oli kohal ainult nendes stseenides, kus seda kasutati, teisteks stseenideks viidi vann jälle minema.

Wonderland-80

2011-11-09T08:07:00.001-08:00

S. Dovlatov, L. Carroll „Wonderland-80“, lavastaja Konstantin Bogomolov, O. Tabakovi TeaterPäris tõetruu ja naljakas jutustus 80.-ndate elust Venemaalt. Kokku olid pandud Dovlatovi „Looduskaitseala“ ja vihjed-katked Carrolli muinasjuttudest. Mees ja naine saavad kokku, juba enne seda, kui nad kohtuvad, keerleb suure postamendi otsas inglitiibadega tüdruk, kellest saab nende tütar. Siis nad kavatsevad lahutada, mees sõidab ära Puškini radadele ekskursioonijuhiks, naine kavatseb koos tütrega Iisraeli pageda. Naine tuleb veel viimast korda mehele looduskaitsealasse külla, tundub, et nad veedavad koos meeldiva öö ja neil on hea koos olla, aga ikkagi sõidab naine koos tütrega ära. Ja mees on just joomatuurile sattunud, nii et ei jõua neid lennujaama ära saatma ka minna. Kõik oli hästi tõetruu, fantastiline ja purjus. Kogu aeg joodi, viina joodi sõna otseses mõttes pangede kaupa. Õllesaal võis muutuda järsku Märtsijänese teelauaks, mille äärde satub Alice ja küsib teed, kuhu edasi minna. Lavakujundus oli peaaegu nagu „Huntides ja lammasteski“, puulaudadest lava, seekord kanaliga piki lava keskelt pooleks jaotatud. Helistati telefoniautomaatidest ja selleks kasutati viietestkopikalisi. Telekast vaadati olümpiamängude avamist, mängiti hümni (ei saa öelda NSVLi hümni, see on ka kaasaegse Venemaa hümn). Lavastuse lõpulauluks kõlas olümpiamängude lõpulaul „Jää jumalaga, Miška!“. Palju oli naljakaid dialooge või lihtsalt koomilisi situatsioone, nii et naerda sai kõvasti. Lõpus kiskus natuke igavaks, kui keegi parteitöötajast onu hästi pikalt ja tüütult filosofeeris. Eriti naljakad olid naisteks riietatud meesettekandjad. Üks kontoridaam värvis neil kogu aeg pead... hambaharjaga. Ja ühel mehel olid jalas silikoonkinnitusega sukad, midagi sellist, millest 80ndatel, eriti NLs kindlasti undki näha ei osatud.

Inishmaani igerik

2011-11-08T13:10:00.001-08:00

Martin McDonagh „Inishmaani igerik“, lavastaja Sergei Fedotov, Permi teater Silla JuuresVäga andekas etendus ja head esitused. Igerik Billyt kasvatavad tema tädid, kes ei olegi päriselt tema tädid. Billy on alati tahtnud teada saladust oma vanemate kohta, aga seda varjatakse tema eest. Teada on ainult see, et Billy vanemad uppusid tormisel ööl, külarahvas arvab, et nad sooritasid enesetapu, et mitte väärarenguga poja eest hoolitseda, Billy usub leebemat varianti, et nad tahtsid kodusest kolkakülast põgeneda. Kuigi vanematel oli paadis kaasas kividega kott. Uudiste kandjast latatara – suurepärase nimega Pustozvon- aga räägib lõpuks Billyle välja, kuigi, nagu pärast selgub, ikkagi valetab – Billy vanemad uputasid ennast ära sellepärast, et Billy saaks kätte nende elukindlustuse, mis aitaks poisil hädavajalikku ravi saada. Hiljem räägivad tädid omavahel nagu muuseas, et oli alles osav vale, tegelikult oli ju vanematel poisi jaoks ka kivikott paati kaasa võetud. Kõik karakterid olid hästi vahvad. Sellised totrad maakad, keda vaadates lihtsalt kisub muigele, isegi kahju ei ole neist. Lagistad teise õnnetuse peale süüdimatult naera, nii öelda naerad nad välja oma lollide muredega. Billyl õnnestub Hollywoodis ära käia, aga talle ei meeldi seal, ta võetakse filmi, kus ta peab invaliidi mängima, Billyt tüütab see kiiresti ära ja ta tuleb tagasi kodukülla. Tuleku tõeline põhjus on külahullikesest neiu Helen. Väga hea moment oli, kui peale Billy saabumist Helen poissi vaatama tuleb ja nad omavahele jäetakse. Helen hakkab Billyt pinnima, kas ta nägi Ameerikas mõnda nii ilusat tüdrukut, nagu tema, ja ukse tagant kostab ühe Billy tädi homeeriline naer. See oli nii tabav moment, et kogu saal rõkkas naerust. Helenit mänginud Marina Babošina oli lihtsalt imeline. Viimase rakuni labane ja räuskav eit. Kui midagi ei meeldi, siis kohe virutab ja karjub omal häälepaelad valusaks. Armastab inimesi munadega pilduda, ka kinno läheb munadega, et vastu ekraani virutada, kui midagi ei meeldi. Mingis mõttes isegi täitsa retsidivist, tappis ära kellegi hane ja kassi, kuigi hane ja kassi omanik, mõlemad mehed, maksid talle, et Helen seda teeks, siis oleks meestel põhjust tülli minna, nii et keegi ei saa teada, et nad on tegelikult pederastid. Igerikku mänginud Vassili Skidanov oli ka väga imeline. Andis suurepäraselt edasi invaliidi, kes ei saa korralikult käia, ei saa ennast korralikult liigutadagi, käed on väärastunud poosides, nägu tõmbleb kogu aeg, ees grimassid. Üldse, kõik osatäitjad olid väga head ja nende mängitud karakterid veel paremad, ikka sellised veidrikud, et anna olla. Arst neist ehk kõige vähem veider, aga suurepärane oli ka kuulujuttude levitaja joodikust ema, 90-aastane ratastoolis mutike Maria Sigali esituses. Kui näitlejad etenduse lõppedes kummardama tulid, tuli välja, et Sigal on tegelikult täitsa noor naine, aga mängis nii usutavalt sajale lähenevat vanamutti. Nagu Linnateatri näitlejad garderoobijärjekorras täheldasid, olevat üks tädidest kogu aeg publikut vaadanud.

Hundid ja lambad

2011-11-07T05:32:00.001-08:00

Aleksandr Ostrovski „Hundid ja lambad“, lavastaja Konstantin Bogomolov, O. Tabakovi TeaterHea lavastus tugevate osatäitmistega. Värvigammas ainult punane, must, valge ja hall, efektsed ja huvitavad kostüümid. Vahepeal näidati pesu ka. Paar stseeni olid arusaamatud, kui Tšugunov erinevate naistega pesu väel tantsis, ei saanud aru, kas see pidi väljendama vahekorda või lihtsalt väärastunud harrastust niimoodi tantsida. Samas, kui Tšugunov oli muidu täiesti korralik pereisa, tuleb kodus ootamatutele külalistele jahuste kätega vastu, hoolitseb laste ja viimse piirini raseda naise eest, kellega neil näib olevat ülim harmoonia. Etendust oli väga halb vaadata, toimus Nukuteatri suures saalis, kuhu tänavaliiklus kosta oli. Tavaliselt oleme seal saalis vaadanud kärarikkaid muusikale, siis summutab teater ise saalis oleva kisaga tänava kära ära, aga seekord oli saalis vaikne, oli vaja kuulata näitlejate teksti, aga selle asemel pidi kuulama väljas möllavat orkaani, seda, kuidas autod mööda sõidavad ja tihti tundus, et oleme kuskil lennujaama läheduses, sest oli lennuki maandumisele või õhkutõusmisele omaseid helisid. Alguses ei saanud üldse aru, mis helid need on, ei saa ju olla, et teatrimajja sellist tänavamüra kostab, pealegi ei asu Nukuteatri hoone kuskil elava liiklusega tänava ääres. Aga ometi oli see nii. Kas siis niimoodi kasvabki meie tulevane teatripõlvkond, et käivad teatris ja neile juurdub sisse arusaamine, et igasugused kõrvalefektid teatrietenduse ajal on loomulikud. Vene Teater pakub teatrietendusele lisaks seina taga (või lava all) asuvast restoranist tuleva soundiga, Nukuteater rikastab etendusi tänavamüraga. Nii et suurem osa „Huntide ja lammaste“ tekstist läks minu jaoks kaduma ja ma ei saanud eriti aru ka sellest, mis intriigid seal tegelaste vahel toimusid, sest Ostrovski teksti lugemisest on palju aega möödas ja see pole just selline näidend, mida tihti näha saaks ja mille tekst või sisu väga hästi teada oleks. Kõik need nimed olid ka nii keerulised, et ei saanud tihti aru, kes ja kellest räägib. Mingi jama käis seal kogu aeg paberitega, et keegi oli mingitele paberitele alla kirjutanud, aga mis seal paberites oli, ei saanud aru. Vist oli keegi kellelegi võlgu või midagi sellist. Nii et näidendi põhipoint läks kaduma. Halb oli ka see, et peategelast Murzavetskajat kehastanud Rosa Hairullina oli väga nõrga häälega ja tema tekst ei kandunud saali ka siis, kui välist müra segamas ei olnud. Muidu oli Hairullina huvitav näitleja, pisike pruun naine, halli siilipeaga ja hästi tõsine. Peaaegu üldse ei naeratanud. Ma sain nii aru, et Murzavetskaja oli hunt lambanahas. Mängis vaga tädi, kes kogu aeg ikoonide ees riste ette lõi ja päevad läbi palvetas, õpetas selliseid elukombeid jälgima ka neid, kes tema juures elasid, aga palvetamisest vabal ajal tegi igasuguseid sigadusi. Kirjutas veksleid ja lasi asju võltsida, nii et ilus naine oleks tema pärast kerjuseks jäänud. Iseenesest olid kõik tegelased väga head, kuni episoodiliste tegelasteni välja. Näiteks hobuste troika. Saabub mees Peterburist, kes sõidutatakse jaamast troikaga minema, selleks moodustavad kolm näitlejat istudes hobused ja markeerivad ratsutamist sellega, et kõlistavad hammaste vahel hoitavaid triangleid. Veel oli omapärane tegelane määramatut sugu koer Tamerlan, keda mina pidasin alguses naiseks, et on nagu keegi teenija, kes on hundiperes üles kasvanud, nagu meil hiljuti olid koerlapsed, kes oma vanemate okset sõid. Sellise täiskasvanuks saanud lapse mulje jättis ka Tamerlani mänginud Jana Sekste, kui ma alles vaheajal, kui kavalehe sain, sealt lugesin, et see ongi koer, mitte koerastunud inimene. Ka muusikaline kujundus oli väga hea, mängiti paljusid Saksa Reichi aegseid lööklaule, sellised marsirütmis lorilaulud, sellise muusika saatel tuldi ka kummardama. Lavaruum oli jagatud kaheks. Eeslava oli valge, siis vahepeal tühimik-koridor ja sellest edasi teine lavapool, punast värvi. Lavaruumi täitsid ainult toolid, musta ja valget värvi. Väga omapärane oli see, et toole kasutati ikoonialtarina, riputati tool seina küljes asuvate konksude otsa, sinna paigutati põlev küünal ja siis kummardati selle ees. Peterburist tulnud mees toob Murzavetskajale erilise austuse märgiks kullast tooli, mis kohe ikoonialtariks paigutatakse. Vaatasin veel pikalt Tšugunovi mänginud Aleksandr Fissenkot ja mõtlesin, et ta on nii väga kellegi moodi. Ja üpris enne näidendi lõppu kihvatas – Lenin! No täitsa Lenin, mis Lenin, aga kuidagi hästi sümpaatne, ütleks isegi, et ilus mees.

Casting Off

2011-11-07T05:31:00.001-08:00

Jevgeni Panfilov „Casting Off/Reisimine vastutuult“, koreograaf Jevgeni Panfilov, Jevgeni Panfilovi BallettEriti mulle see ballett ei meeldinud, aga kõlbas lõpuni vaadata küll. Suuresti vist sellepärast, et teine osa pidi olema teine lugu, nii et lootsin, et seal tuleb midagi huvitavamat, aga ei tulnud. Kaasaegne tants, kaasaegsetes riietes, üks naine näitas isegi toplessi. Inimesed seisavad raudtee ääres ja jälgivad ronge, nagu ootaks sealt midagi suurt ja ilusat, aga kõik rongid sõidavad neist tuhisedes mööda. Ei jäägi muud üle, kui oma argipäeva naasta. Argipäev näeb välja niimoodi, et mees teeb suitsu ja räägib samal ajal kellegagi, naine poeb nahast välja, et mehe tähelepanu võita, aga mees ei tee teda märkamagi, muudkui suitsetab edasi ja räägib kellegi nähtamatuga. Vahepeal mängiti kassikangast. Teises vaatuses olid naistel seljas huvitavad seelik-karkassid, mille peal nad ise võimlesid ja mis võimaldasid ka nende meespartneritel karkasside peal turnida. Selles vaatuses ilmutas ennast rahvale ka Jevgeni Panfilov ise, ei olnud minu meelest midagi erilist, aga lõpus kummardas nagu jumal ise. Üpris arusaamatu ja imelik värk oli, igal juhul ei olnud tegemist tugeva trupi ega huvitava looga. Kuuldus arvamusi, et festivalil siiamaani nähtu peegeldab Venemaa praegust teatriseisu, tippe nagu polegi, kui „Tuul mühiseb...“ ja „Casting Off“ on Kuldse Maski nominendid, iseenesest ju täiesti keskpärased ja igavad saavutused.

Tuul mühiseb paplites

2011-11-03T13:04:00.001-07:00

Gerald Siblerais „Tuul mühiseb paplites“, lavastaja Rimas Tuminas, Jev. Vahtangovi nimeline teaterVäga jama etendus oli. 3 vanameest, mitte midagi ei toimu, taidlevad ja ajavad lolli juttu. Mul sai sellest juba kümne minutiga kõrini. Istusin esimese vaatuse ära ja lahutasin oma meelt sellega, et üritasin nende nimesid meelde jätta, et kui keegi neist rääkis, siis mõtlesin, mis ta nimi oli. Nii sai selle aja kuidagi ära istuda, aga jube igav oli kogu aeg. Mitte midagi ei toimunud, mingit mängu ei olnud, kui taieldi, siis väga tobedalt, ülepingutatult. Esimest korda, kui mulle Kuldse Maski kavas olev näitemäng ei meeldinud. Ei olnud sisu ega tegu. Läksin muidugi peale esimest vaatust minema. Eks nad seal lõpuks ära surevad, ainult et selleks kulub veel mitu tundi.

Pardijaht

2011-10-27T08:55:00.001-07:00

Aleksandr Vampilov „Pardijaht“, lavastaja Pavel Safonov, Druigoi Teatr, MoskvaTahtsin seda etendust näha eelkõige loo pärast. Häguselt on meeles mingi vene film, mis oli hästi jama, nii et ma seda korralikult ei vaadanudki, vaid hästi jäi sealt meelde ainult üks koht, kus mees üritas ennast jahipüssist maha lasta ja võttis selleks jalast soki, et jalaga päästikule vajutada, samal ajal kui püssitoru oli suhu torgatud. Muidugi olin kuulnud ka ühest Draamateatri „Pardijahi“ lavastusest, mille kohta öeldi: „Pange Zilov riidesse!“, sest Zilovit kehastanud Mikk Mikiver oli seal lühikestes pükstes ringi jooksnud. Lugu ise oli küllalt jama ja enamus näitlejatöid jättis ka soovida. Zilovit mänginud Vladimir Jepifantsev suutis ennast siiski jõuliselt kehtestada ja esitas tugeva skisofreeniku, kes tühja koha pealt kõigiga tülli pöörab ja alati kellelegi midagi halvasti ütlema peab. Selline omamoodi misantroop, kes samas inimesteta elada ka ei saa. Ikka korraldab enda juures pidusid või käib seltskonnas istumas, otsib omale naissuhteid, kuigi kodus on armastav naine olemas. Näitlejad olid kõik tundmatud, kui mitte arvestada Suure Nikita tütart Nadežda Mihhalkovat. Muidu teda ära ei tunnekski, isaga pole tal mingeid sarnasusi ja loomulikult ei sarnane ta enam ka sellele musikesele ninatargale tüdrukule, kes ta „Päikesest rammestunutes“ oli. Aga nagu Nadežda lavale tuli, käis saalist läbi kerge kahin: „Mihhalkova...!“ Profiilis vaadates on tal huvitavalt pikk nina, otsevaates see nina nii ebaproportsionaalne ei tundu. Zilovi esimene armuke, kõiki mehi Alikuteks nimetav Vera Anastassia Vedenskaja kehastuses oli lihtsalt ilus naine, kandis veel demonstratiivselt hästi minisid kitleid ja kõik kleidid olid tal hästi ümber, nagu selline omapärane nõukogudeaegne seksisümbol. Väga hea esitus oli Zilovi sõbra-töökaaslase „lahingusõbranna“ ehk abikaasa Valeria Anastassia Vassiljeva mängituna, selles naises oli vajalikku särtsu ja talle antud sõnaline osa oli ka kaasahaarav. Kuidas ta oma mehe eest võitleb, et sellele käskkirja ei kirjutataks, mainides ülemusele nagu muuseas, et teate, kõige suurem karistus sellele mehele on see, kui ta ei saa jalgpalli vaatama minna. Sellest oli natuke kahju, et Nokia kontserdimaja lava tundus selle tüki jaoks lootusetult suur olevat. Ruumi jäi liiga palju tühjust ja üksik tegelane selles avaruses mõjus liiga hädisena. Ziloviga toimuva parema üleandmiseks oleks tahtnud väiksemat ruumi, kus ta tegelasena kannatab. Mitte nii, et sõber tuleb külla ja hakkab Zilovi korterit kiitma, peab sealjuures ühest lavaservast teise jooksma, et küll sul on ikka ilus vannituba ja kui ilus vaade rõdult avaneb! Ruum oli suur ja tühi, seda täitsid ainult mõned üksikud esemed, et saaks võimalikult kiiresti stseenivahetusi teha. Nii muutus Zilovi korter kord restoraniks, kord töökabinetiks. Uksestseen, kus ühel pool ust naise poolt korterisse luku taha pandud Zilov ja teisel pool ust naised – alguses ametlik naine, kes Zilovi korterisse lukustas, siis Zilovi armuke – oli lahendatud ukse lava keskele toomisega. Nii et Zilov ja tema erinevad naised istusidki erinevatel pool ust, ust koos poodiumiga pöörati ringi ja nii sai näha ka teisel pool ust toimuvat. Kuigi see, et naine Zilovi poole jutu pealt ära läks, oli näha ka ilma ust pööramata.

Manon (ballett Estonia)

2011-10-17T08:09:00.001-07:00

Jules Massenet „Manon“, koreograaf Kenneth MacMilla, lavastaja Karl Burnett, EstoniaTõeliselt ilus ballett, kuigi natuke liiga pikk. Esimese vaatuse ajal vaatasin, et mingi jama on, et need kujud üldse ei meeldi mulle, aga lõpuks hakkasid ikka meeldima ka. Kõige parem oli muidugi vaadata säravat Eve Andret, kellel oli teises vaatuses väga vahva duett Lescaut'ga, kus mees oli purjus ja tema armuke tal hädiselt kaelas rippus, päris palju koomilisi momente oli, nii et kogu saal naeris. Oli palju ilusaid kostüüme, eriti kordeballetil teises vaatuses, kus tegevus toimub Madame'i majas. Naistel olid seljas õhulised lühikesed kleidid, hästi mitmevärvilised. Üks naine oli riietatud barokk-parukas meheks ja jättis sellise mulje, et tema jaoks kostüümi ei jätkunud, siis ta pidi mingi teise kostüümi selga panema. Või juhtus tema kostüümiga vahetult enne etendust midagi, nii et tuli suvalistes riietes lavale. MacMillani tantsukeelest hakkas silma, et ta armastab väikese jalahargitusega tõsteid, et kui naistantsija üles tõstetakse, on tal alati jalad sirgelt välja sirutatud ja natuke harkis. Veel oli huvitav moment, kui Madame ronis laua peale ja mehed teda keerutasid, siis lasi Madame pikalt ettesirutatud jalal igas ilmakaares ringi käia, endal oli selline hästi rahulolev nägu ees. Sai päris ilusti ka tantsukeelest sellest Manoni loost aru, kuigi lõpp muutus natuke segaseks. Ei tulnudki meelde, milline oli raamatu lõpp, aga igal juhul balleti lõpp küll kuskil Lousiana soos ei toimunud. Kolmanda vaatuse viimases stseen oli nagu kummituste ilmumine, kui Manon eeslaval sureb ja teised tegelased lava keskelt läbi kalpsavad, kõik, kes selles balletis olnud on. Lapsed jäid ka väga rahule ja vaatasid pika balleti kannatlikult lõpuni, kuigi tütar mainis, et Tartus nähtud „Manoni“ ooper meeldis talle rohkem.

Augustikuu

2011-10-17T08:08:00.003-07:00

Tracy Letts „Augustikuu“, lavastaja Priit Pedajas, Eesti DraamateaterKüllalt jama ja hästi pikk lugu lolliks läinud Ameerika pereonnast. Vaatasin neid nagu nähtust, et meil ju siin midagi sellist pole. Midagi „Pikk päevatee kaob öösse“ stiilis, seegi Ameerika tükk. Suur ja laialivalgunud perekond, kus keegi ei tea, mis teised teevad. Kokku saavad selle puhul, et isa on kadunud ja siis leitakse isa laip ja ülejäänud aeg on matus ja peied ja kõik lahkavad oma probleeme. Lõpuks tuleb veel välja, et lisaks kolmele õele on neil ka poolvend, kes on siiani olnud nende tädipoeg, aga ema õde tegi sellise nipi, et sai õemehega lapse. Ja üks õdedest on parajasti tädipojaga paari heitmas, kavatsevad koos New-Yorki kolida ja seal uut elu alustada, kui siis ema selle välja ütleb, et tegelikult on see poiss teie vend, purunevad ka selle õe plaanid. Mängiti ju päris hästi, aga seda kõike oli liiga palju. Liiga palju teemasid, liiga palju karaktereid, kes kõik kippusid laiali valguma ja korralikku pilti neist kellestki ei saanud. Kuigi lavastuslikult oli väga hästi tehtud, näiteks peielaua-eelne stseen, kus kõik tegelased on laval ja igaüks arutab kellegagi oma teemat. Hästi suur sagimine ja jutuvada, aga kellegi juttu konkreetselt esile ei tule, kõik räägivad vaikselt omavahel, kahe-kolmekesi, kõiki gruppe saab jälgida. Kui põhiliselt on kiidetud selle lavastuse puhul Ita Everi Violeti, siis sellega tuleb muidugi nõustuda, et hiigelsaavutus nii vanalt näitlejannalt. Kui vitaalne ja mänguline ta ikkagi. On vaatasin seda sellise pilguga, et ilmselt üks viimaseid kordi, kui ma Everit laval näen, eks igaühele on antud oma aeg. Ja tänasin saatust selle eest, et mulle see imeline võimalus on antud, näha Everit lisaks tema kõigile eelnevatele võrratutele rollidele veel ühes suurepärases rollis. Aga ega teised näitlejad kehvemad polnud. See polnud isegi hea ansamblimäng, vaid igaüks oli oma rollisoorituselt väga heal tasemel. Absoluutselt kõik, nii et vist selles mõttes ikkagi ansambel, et keegi ei langenud ansamblist välja, ei hakanud lohisema, ei olnud kohe nähtavalt teisel tasemel. Ehk ainult Viire Valdma indiaanitar ja Tõnu Kargi šerif tundusid liigsena. Aga need olid ka nii kõrvaltegelased, et teiste kohta, kes rohkem lavaruumi said, võib öelda, et olid Everiga esituselt võrdsed. Nagu oleksid nad kõik peategelased. Ainult et see lugu jättis mind liigutamata ja ei tekitanud mingit erilist tunnet, et ma nägin väga head lavastust. Jah, häid näitlejatöid nägin küll, huvitavat lavakujundust nägin, aga ei midagi enamat, nagu polnud seda tervikut, mis paneks õhkama, et sellist hetkede nimel tasub teatris käia. Lavakujundus oli väga detailirikas. Näidati vaadet maja kolmest korrusest, käänulise trepiga, väikese avaga köögiruumidesse. Teisel ja kolmandal korrusel olid väikesed nišid, kus samuti väheke tegevust toimus, aga põhitegevus toimus siiski suurel laval ehk elutoas. Seal oli hästi palju mööblit, küllalt stiilne kujundus, nii et näitlejatel oli vahel isegi raskusi, et ühest kohast teise liikuda, millelegi otsa komistamata. Kui peale etendust kava lugesin, sain teada, et see on sama kirjanik, kes kirjutas „Killer Joe“. Igal juhul oli „Killer“ palju parem näidend kui „Augustikuu“.

Panso

2011-10-17T08:08:00.001-07:00

Paavo Piik „Panso“, lavastaja Merle Karusoo, Eesti DraamateaterLootsin sellest lavastusest rohkemat, vist sellest kustumatult heast muljest, mille jättis „Voldemar“. Seal oli rohkem tegelasi ja kogu aeg toimus midagi huvitavat, oli palju naljakat ja traagilist korraga. „Panso“ jäi sellest kõvasti maha, kuigi Mait Malmsten Pansona oli väga tubli. Kandis isegi kõhupolsterdust, et ehtsam vananev Panso välja näha. Ka siin oli andekaid stseene, aga ruumi oli kuidagi liiga vähe. Tundus, et suur Panso ei mahu sellesse kitsukesse lavaruumi, mis talle ette nähtud on, ära. Teatrist filosofeerimine oli alguses küll huvitav, aga lõpuks hakkas ära tüütama. Õnneks lõppes lavastus minu viimase piiri peal, kui ma juba väga pikalt olin oodanud, et tehke nüüd vaheaeg. Aga tehti hoopis lõpp. Läbi kogu lavastuse esines Panso ehk ühe ja sama tegelaskujuna ainult Malmsten. Teised tegelased – Tiit Sukk, Raimo Pass ja Maria Avdjuško olid kord Panso õpilased, siis palatikaaslased ja õde või arst, Pass esitas paaris stseenis ka vana hirmsat Irdi. Üliõpilastega läbiviidud proovistseenid olid ka alguses huvitavad, aga lõpuks hakkasid needki tüütama, eriti etüüdidestseen, kus 3 tegelast lõputult Panso ettekarjutud esemeid- elajaid kehastama pidid.

Red Giselle

2011-10-03T09:47:00.003-07:00

Boriss Eifman „Red Giselle“, koreograaf Boriss Eifman, Leedu Rahvusooper Päris asjalik ballett oli. Vähemalt huvitav ja ei hakanud igav. Erilise lisaväärtuse andis Tallinnas tantsitud „Red Giselle'ile“ Estonia logo – Kunst kuulub rahvale! Revolutsiooniaegses Peterburis harjutab balletitrupp. Venemaal, klassikalise balleti sünnihällis. Siis tulevad tšekistid ja nõuavad oma kunsti, et nüüd peab tegema sellist kunsti, mis on arusaadav rahvale. Trupi prima laseb ennast ära rääkida, läheb nende ideedega kaasa, aga satub halli ja harimatu massi sekka, kes tema ilu, haprust ja varvastantsu hinnata ei oska. Ime kombel õnnestub Baleriinil Tšekisti abiga laevale saada ja ta leiab ennast Pariisist. Pariisi stseenis olid 2 väga hoogsat ja kaasahaaravat charlestoni numbrit, mis kutsusid esile ka publiku aplausi. Tõelised tulenumbrid. Baleriin satub uude klassikalise tantsu truppi, aga seal tantsitakse teistmoodi kui Venemaal. Baleriin armub kohe oma partnerisse, aga see mees on kahjus juba suhtes, mehega. Baleriin läheb hulluks nagu tema tegelane Giselle'gi. Pariisi stseenidest olid kõige toredamad teater teatris toimuvad stseenid. Kuidas enne eesriide avanemist harjutatakse, kuidas siis publikule tantsitakse, kuidas siis tegelane teeb midagi sellist, mida pole ette nähtud, kuidas on vaheaeg jne. „Giselle'i“ vilid olid siin lavastuses ehtsad Zombied, räbalates naised, katkendliku ja aeglase liikumisega. Lõpuks ümbritsetakse Baleriin suurte peeglitega, võte, mida eesti vaataja on näinud juba Mare Tommingase muusikalis „Mees La Manchast“. Erinevalt Giselle'is ei olnud sellele Baleriinile igavest elu vilina ette nähtud, ta hukkub oma loomemaailma raskustes. Mõlemal õhtul vaatasin ühte kordeballeti tantsijat, väga ilus blondiin oli, aga kahjuks tema nime ei saanudki teada. „Romeos ja Julias“ oli ta lihtsalt massist eristuv iludus, aga „Red Giselle'is“ oli tal isegi soolonumbreid, ta hiilgas charlestoni tantsides ja oli päris lõpustseenis Pariisi Ooperis lavastatavas „Giselle'is“ Albert'i armastatu.

Romeo ja Julia Leedu RO

2011-10-03T09:47:00.001-07:00

Sergei Prokofjev „Romeo ja Julia“, koreograaf Vladimir Vassiliev, Leedu Rahvusooper Päris omapärane lavastus mõne väga hea osatäitmisega, aga võimatult pikk, kõik kokku üle kolme tunni. Balleti jaoks ikka liiga palju. Kõige omapärasem oli siin lavaline paigutus. Orkester oli toodud lava peale, istus seljaga publiku poole, dirigent seevastu seisis näoga nii orkestri kui ka publiku poole. Tantsijate ruum oli väike ala eeslaval ja väike poodium dirigendi selja taga. Seal poodiumil toimuvat oli eriti hea vaadata, sest see oli kõrge tasapind ja mitte miski ei jäänud seal vaatamisel ette. Eeslaval toimuvat võis aga varjutada keegi eesistujatest. Alguses see natuke ehmatas, et kuidas siis nii, ikkagi ballett ja nii vähe tantsuruumi. Kuidas nad siin siis ringi jooksma ja keerutama ja hüppama hakkavad? Aga praktiliselt kohe harjusin sellise lavapaigutusega ja see tundus isegi loogiline, on ju „Romeo ja Julia“ intiimne lugu, seal polegi erilisi avarusi vaja, pigem oleksid need tegelased suurel tühjal laval hoopis haledamalt mõjunud. Nad oleksid tundunud kuidagi üksikud ja mahajäetud ja külmad, aga nii olid nad teineteisele võimalikult lähedal ja kogu aeg väikses ruumis. Kui tantsu vaadata ei viitsinud, sai vaadata orkestrit või dirigenti, nii et vaatamise mõttes oli ka väga hea, need 3 tundi läksid päris kiiresti. Õhtu nael oli Valerijus Fadejevase esitatud Mercutio. Vanem mees, aga väga heas vormis ja väga hea väljendusrikkusega. Tõi väga hästi esile Mercutio vembumehelikkuse, tema pideva naljatamise, trikitamise ja teiste ninapidi tõmbamise. Nimiosalised Anastasija Čumakova ja Nerijus Juška midagi erilist ei olnud, lõpus ei jõudnud enam ära oodata, et nad juba ära sureksid. Nagu Aile Asszonyi rääkis ettevalmistumisest rolliks „Maria Stuardas“, et muudkui laulab ja laulab ja kisab sinna vahele: no sure juba ära! Eriti häiris Julia pannkooginägu. Palju parema mulje jättis Julia ema – pikk tumedapäine sihvakas Olga Konošenko, kellest aimus primabalerinat. Järgmisel õhtul saigi teda „Red Giselle'i“ peaosas hiilgamas näha. Julia emana aga hämmastas, kuidas baleriin suudab terve õhtu tulla lavale, olla kõrk aristokraat ja nii suurgususelt kätega vehkida. Ega see esitus suuremat tehnikat ei eeldanudki, ainult Julia surmastseenis vallanduvad ema tunded ja ta teeb paar suuremat hüpet. Muidu käis kogu aeg ringi, võttis poose ja näitas kätega erinevates suundades. Kuulsat marssi suure orkestri esituses kuulata tõi kerged värinad ihule. Jälgisin tuubamängijat, see on vist ainus tuntud teos, kus on sees tuuba soolo.

Othello

2011-09-26T12:11:00.001-07:00

Giuseppe Verdi „Othello“, lavastaja Eimuntas Nekrošius, Leedu Rahvusooper Olin seda kindlasti enne lugenud, kes lavastaja on, aga saalis enne etendust kavalehte lapates oli see ikkagi meeldiv üllatus – tema kõrgeausus NEKROŠIUS! Nekrošius oligi suutnud küllalt igava ooperi vähemalt natukenegi huvitavamaks lavastada. Muidu on see selline Verdi igav ooper, kus on igav muusika, praktiliselt mitte midagi ei toimu ja pole ühtegi tuntud aariat. Vähemalt muusikaliselt seal küll midagi ilusat või meeldejäävat polnud. Othellot laulnud Kristian Benedikt on vist kunagi käinud Vanemuises esinemas, millegipärast seostus ta mulle „Rigoletto“ krahviga. Jagot laulnud Audrius Rubežius nägi välja nagu Mart Laisk ja oli minu meelest selle koosseisu kõige parem laulja. Aga muidu olid nad kuidagi kahvatud, üsna meie omade tasemel, nii et mingit sellist suurt ovatsiooni ja üksikuid plaksutamise ajaks püsti tõusnud inimesi ma küll poleks oodanud. Õnneks kogu saal ikka püsti ei tõusnud, nii et jagasid ilmselt minu arvamust, et midagi üleloomulikku selles esituses ei olnud, aga kaugelt kohaletulemise, esitamise ja millegi teistsuguse eest võis tänada küll. Desdemonat oli pandud lauma mingi päris peletis Sigute Stonyte. Ülekaalulisus tema puhul nii väga ei häirinud, natuke paksuke oli, aga tal oli hästi kole kullinina ja vihane pilk. Lõpus peavad surnud Othello ja Desdemona ära mahtuma tiibadest kokkupandavasse kookonisse, aga kuna 2 veel eraldi seisvate tiibade vahel lamavat lauljat on liiga paksud, siis ei õnnestu Cassiol neid tiibu päris korralikult kookoniks kokku panna. Väga igav lugu oli, aga tuli ära vaadata, sest see oli ikkagi Nekrošius ja ma pole varem „Othello“ ooperit näinud ka. Otsisin kogu aeg sarnasusi kunagi draamafestivalil näidatud Nekrošiuse „Othello“ sõnalavastusega, aga leidsin neid ainult niipalju, et Othello ja Desdemona tegid vastastikku kätega teineteise käte ümber ringe. Nagu moodustasid teise käe ümber oma kätest võru, selline sümbol, nagu nad oleksid igaveseks seotud. Sõnalavastuses oli Desdemona tapmine vinge stseen, seal mängis Desdemonat baleriin ja ta andis siis sellesse stseeni väga suure tantsulise liikumise panuse. Othello kogu aeg lükkas Desdemonat endast eemale, aga naine jooksis tema juurde tagasi ja klammerdus tema külge. Ja siis moodustati jälle kätega võrusid teineteise ümber. Põimiti käed võruks kokku ja Desdemona rippus niimoodi raevutseva mauri küljes. Siin oli Nekrošius välja mõelnud igasugu huvitavaid liigutusi ja liikumismustreid, mis mõjus tavaliselt oma aariaid esitavate ooperiartistide ja koori puhul värskendavalt. Tihti kaeti silmad kätega kinni, nagu oleks tegemist pimeda massiga, kes ei näe, et Desdemona on ilmsüütu ja Othello kahtlustab teda asjatult. Avastseenis, kui saabub Othello laev, tervitavad naised mehi oma põlvi hõõrudes. Mingid sellised asjad käisid, kuigi ma eriti aru ei saanud, milleks see vajalik oli, aga ikka natuke huvitavam vaadata, kui niisama tuimalt seisvaid ja laulvaid inimesi. Emilial oli küll vähene laulupartii, aga seda huvitavam oli tema liikumine. Minu jaoks oli igal juhul Laima Jonutyte Emiliana selles lavastuses suurem staar kui naiskangelane Desdemona. Pikas Desdemona magamistoas toimuvas stseenis, kus Desdemona mingist pajust sonib, oli Emilia hästi liikuvaks tehtud, ta mängib Desdemona pruudilooriga, mille Desdemona palub tal korda teha, oma peatset surma ette aimates, et teda siis pruudilooriga maha matta saaks. Emilia sahmib kogu Desdemona pika aaria vältel tagaplaanil looriga, saputab seda, räsib, silub, laotab laiali. Paju laulus lootsin tunda ära kasvõi mingit motiivi lavastuses „Williamile“ kõlanud paju laulust, mida lauldi Ophelia leinalauluks, aga see ei olnud ikka sama ooper. Lõpus sai isegi natuke nalja. Närvihaige ja kõiki kahtlustav neeger, kes usub rohkem mingit lolli intriganti kui oma armastavat ja armastatud naist, tapab Desdemona ära. Siis toimus umbes sama koomiline stseen, nagu paar aastat tagasi Kuldsel Maskil nähtud Magnitogorski „Äikses“. Seal oli Katja just surnuna jõest välja toodud ja eeslavale lebama pandud, aga kogu seda lavastust läbivaks teemaks olid sääsed. Neid tapeti suure käteplaginaga vahetpidamata. Siis tulebki jälle kõigile sääsetapuhoog peale ja isegi surnud Katja tõuseb korraks istukile, et sääski eemale peletades käsi kokku lüüa. Nüüd lamas justkui surnud Desdemona juba oma „voodis“, aga tõstis siis ootamatult käe, kätega vehiti selles ooperis iga juhuse puhul, ja laulis veel oma viimse hingetõmbe. Niimoodi ooperis nähtuna on see tõesti naljakas, et keegi tapetakse ära või ta on juba surmavalt haavatud, aga ta ikka veel laulab pärast seda. Ka Desdemona tapmine toimus käte sümboliga, milleks oli taas kahest käest moodustatud võru. Othello tõstis väljasirutatud, kuid kokkupõimitud käed ümber Desdemona kaela ja ootas, kuni naine lämbub. Teine naljakas moment oli kohe peale seda, kui saabus Emilia ja Othellol silmad avas. Siis hakkab Emilia raevutsema, et tema puhas ja süütu emand on mingi vandenõu ohvriks langenud ja armukadedusest pimestatud neeger ilusa naise ära tapnud. Othello hoiab siis Emilial käest kinni, Emilia aga üritab kuhugi liikuda ja vehib koha peal seistes naljakalt jalgade ja ühe vaba käega. Kostüümid olid täitsa jubedad kaltsud. Koor oli kaetud arusaamatute vammustega, porivärvi sõdurisinelid ja koristajariided. Täiesti värvivaba, nagu oleks tegemist jälle ühe värvipimeda kunstnikuga. Naistele olid seotud pähe neid koledaks tegevad rätid. Lavakujunduses ka midagi erilist polnud, isegi radiaatorid olid lavale toodud, millest ma jälle aru ei saanud, miks. Palju vehiti sellele loole omaselt rätikutega, proloogi oli välja mõeldud isegi selline stseen, kui eesriide peal joonistub välja valgusruut. Tuleb Jago ja lõikab selle ruudu välja, pistab omale taskusse ja läheb edasi oma võigast plaani hauduma. Nii et siis lõikas välja selle rätiku, mis lõpuks Desdemonale saatuslikuks saab. Desdemona puhul oli nõmedalt rõhutatud seda, et ta on pühak. Lavale kanti inglitiivad, Desdemona esitas neid oma käte kohal lehvitades ühe aaria. Eks mõne arvates võib tõesti olla, et naine, kes suudab armastada neegrit, on pühak. Iseenesest olid need tiivakujulised moodustised väga huvitavad asjad. Pärast kujutasid need õielehena maha laotatud sänge ja kõige lõpuks, kui tiivad tõsteti külje peale, moodustus neist kookon, kuhu 2 paksu lauljat ära ei mahtunud. Veel oli lava peal huvitav ringareen, kõrgemal asetsev tasapind tagumisse otsa tõusvas suunas, selle ringi sisse moodustus veel omakorda tumedam, aga mitte otseselt tume ring. Ringi aluspind oli valge, väiksem tumedam ring helehall. Ringi ääred olid ääristatud mustaga. Selle ringi peal taidlesid peategelased, vahepeal kujutas see endast lossiplatsi trepiosa, siis Desdemona magamistuba. Magamistuppa olid veel toodud 2 huvitavat tooli, 4 väikest jalga istme all, siis väike plaat istmeks ja seljatoe aset täitis pikk istmest väljaulatuv pulk. Muu rahvas taidles ringi ümber, vahepeal kükitati ringi ümber või peideti ennast selle taha, jäeti välja ainult käed, millega ringi nagu trummi peale rütmi taoti. Ja veeretati mingeid koormakotte, kuhu Othello lossiplatsil toimunud vihahoos Desdemona paiskas. Mõtlesin pikalt, kas mõned aastad tagasi Pärnus nähtud „Aida“ oli ka Leedu Rahvusooper või mõni muu Leedu ooperiteater, aga oli ikka Rahvusooper, sest tundsin kooris ära „trollijuhi“, keda ma juba Pärnus vaatasin, et see mees näeb välja nagu trollijuht.

Idioodid

2011-09-11T04:31:00.001-07:00

L.von Trier, J.Ulfsak „Idioodid“, lavastaja Juhan Ulfsak, Von Krahli Teater Seda oligi ette arvata. Aga mingi ähmase lootuse ajel, et äkki see ikka pole nii hirmus kui tundub, läksin ikkagi kohale. Aga oli veel hirmsam kui ma arvata oleksin osanud. Kohe majja sisenedes tatsasid mulle vastu paar idiooti, kes puudega inimesi kehastasid. Sellise asja nägemise peale oleks tahtnud kohe otsa ringi pöörata ja karjudes majast välja joosta. Jäin siiski kohale ja pidin jälle peaaegu 2 tundi täielikku lollust taluma. Idioodid mis idioodid. Mitte ainult nende rollide poolest, keda nad mängisid, vaid ka inimestena. Näitlejateks oleks neid liiga palju nimetada. Viljandi kooli võibki vist idiootide kooliks hakata nimetama, kui neile seal selliseid asju õpetatakse. Ise kõik koledad, paksud või liiga kiitsakad, aga teevad strippi nii et vähe pole, et kogu oma inetust ikka viimase piirini näidata. Varasemad kursused on seal ikka ju enam-vähem olnud, sellised kõvasti üle keskmise kultuurimaja taseme. Aga sellel kursusel kohe üldse ei vedanud, et nad Von Krahli sattusid. Kõigepealt see jube „Kuningas Lear“, mida ma kui klassikalist teksti vaatama läksin ja ainult poole etenduse vastu pidasin. „Idiootidest“ oleks piisanud ainult sellest, kui oleks üle ukse saali ära vaadanud, nii minuti oleks seal ehk vastu pidanud, kuidas nad tõmblevad ja kogu asi selge. Aga ei, mul oli vaja kogu etendust vaatama jääda. Ja kuidas ma seda kahetsesin nende kahe tunni jooksul, mil seda jubedust vaadata tuli! Poole pealt lahkuda ei olnud jälle võimalik, oleks tulnud läbi minna sellelt alalt, kus idioodid taidlesid. Eks ma olen seda lolli Trieri filmi näinud ja selle kohta palju lugenud, aga see on minu jaoks ikka äärmine lollus, kuulutada välja mingi manifest, et meie oleme nüüd idioodid ja siis hakata vastavalt ühiskonnas käituma. Oleks see siis veel selline intellektuaalne idiootsus, nagu Dostojevskil, aga siin oli tegemist füüsiliste idiootidega, kes oma füüsilist puuet mängides ise ka vaimselt idiootideks muutusid. Siis nad tõmblesid kõik need 2 tundi, ja üldse ei olnud naljakas, ainult südame ajas pahaks. Eriti pani südame pööritama etenduses sageli kasutatav kõikuva kaameraga üles võetud video. Kui videot näidati muu tegevuse kõrvale, et idioodid samal ajal midagi tegid, siis sai veel muid asju vaadata, aga oli ka stseene, kus idioodid kõik koos seda vaatasid, kuidas nad erinevates teatrites või vaimupuudega inimeste teatrifestivalil käisid, siis oli ülejäänud ruum pime ja vaadata oli ainult südant pööritama ajav ekraan. Vahepeal käidi mängusaalist väljas, kuskil kõrvalruumides toimus ka tegevus. Seal käidi duši all ja korraldati sõna otseses mõttes seksorgia. Kõik see oli väga jäle. Vahepeal sai idioodipealik kokku Priit Rauaga, kes esitles ennast teistele tema onuna. Siis nad käisid tänaval maja ümber juttu ajamas, üks idioot oli ka väljas ja viskas selle maja akna puruks. Vahepeal oli veel stseene, mis maja ümbert väljast filmitud, siis jooksis üks idioot mööda tänavat paljalt ringi. Ohõudustküll! Väga jube! Ja veel sellises jubedas kohas mängida! 2 tundi seda kõike kannatada! Selle aasta festival ei kõlvanud mitte kuhugi!

Keskööpäike

2011-09-10T09:05:00.000-07:00

A.Valdes, A.Lamp „Keskööpäike“, lavastaja Anu Lamp, Tallinna Linnateater

Päris asjalik etendus, kuigi palju rikkus ära see, et ma olin suutnud ennast festivali peale juba korralikult välja vihastada. Ja olin jälle vihane, et terve suure saali suurepärased toolid on vabad, aga publik peab istuma ebamugavatel lavale toodud toolidel. Ja nähtavus oli väga halb. Lõpuks festivali põhiprogrammist ka üks tõeliselt hea lavastus. Tõeliselt hea esitusega. Sisu poolest oli see küll sama arusaamatu ja jabur, nagu kõik eelnevadki etendused, aga vähemalt oli hästi mängitud. Suure rõhuga koomilisusele, nii et ei hakanud igav. Ja teine suur pluss „Keskööpäikese“ juures oli „teater teatris“ efekt. Kuigi seda ei rõhutatud kordagi, et tegemist on näitlejatega, kes mängivad teisi näitlejaid, aga minu meelest nad ikkagi olid seda. Stilistiliselt väga hea näide, kuidas igavat teatrit teha, nii et see igav välja ei näeks. Kuidas erinevaid stiile miksida ja publikule nalja pakkuda. Hea oli ka see, et siia oli kokku miksitud erinevaid tekste, minu jaoks väga meeldiva üllatusena isegi Tšehhovit, pikk stseen „Kajakast“. Põrgustseen ja väiksemad etüüdid, lihtsalt üle lava liikumine, mis oli tohutult koomiline ja väljendas näitlejaks olemise mõtet kõige laiemas tähenduses. Kui selle festivali puhul on täheldatud, et programmi valitud lavastused on nagu näitlejakoolituse ABC, näidates kõige primaarsemal tasemel, kuidas peab mängima, mis on teater, millised on erinevad ja kaasaegsed stiilid, siis oli „Keskööpäike“ kindlasti selle suuna kõige parem ja kokkuvõtvam näide.
Kuigi siin nii halvasti ei läinud, nagu „Õitsengu“ ajal, kus publik kaheks tunniks saali kinni pandi, otsustas Jaan Tooming siiski poole esimese vaatuse pealt lahkuda. Ja marssiski üle lava välja. Eks ta õige ole, kui oled võib-olla nädal otsa ainult sellist kiiksuga teatrit vaadanud ja enamus sellest on ikka jama mis jama, siis ei suudagi seda kõike lõpuni vaadata, kohe alguses on ju aru saada, et see ei ole sinu stiilis mäng. Samas, kui ma meenutan, mida Tooming ise on lavastanud, siis mulle tundub, et „Keskööpäike“ on just tema stiili lavastus, „Victor ehk laste ristirekt“ oli umbes samas mängulises ja arusaamatus stiilis, ainult et teksti ja esituse poolest igavam. Võib-olla sellepärast Toomingale ei meeldinudki, et seda teksti esitati naljaga pooleks, nii et inimestel on huvitav ja naljakas, aga suur kunst peab ju olema tapvalt igav ja surmtõsine.
Sai vaadata seda, kuidas kunagi ammu amatöörid teatrit tegid. Mingis mõttes tuletas see meelde „Ainsa ja igavese elu“ esimest osa, ajaliseltki üks periood. Aga rohkem ikka selle poolest, kuidas Linnateatri näitlejad oma ammuseid ametivendi kehastasid. Niipalju, kui teatriteadlase Lea Tormise jutust selgus, oli Artur Valdes eelmise sajandi alguse teatritegelane, kuulus isegi Noor-Eestisse ja tegi igasugust „nalja“. Näiteks jäi teadmata kadunuks, suur sõber Friedebert Tuglas kirjas selle puhul juba järelehüüdegi ära, kui Valdes jälle vist aastal 1924 välja ilmus. Esitatavad stseenid ja etüüdid olidki siis kantud selle ajastu naivistlikust mängustiilist, kus palju ülemängimist ja pingutatud tunnete esitamist.
Pikemalt esitati minu suureks rõõmuks „Kajakat“. See oli väga meeldiv kiirendatud läbimäng, kus stseenid ei pruukinud küll olla selles järjekorras, nagu Tšehhovil on, aga väga huvitav ja omamoodi kiiksuga oli see kõik ikkagi. Maša oli ülimalt totralt traagiline, käis ringi ja vaikis, surnumatja nägu peas, taludes teda igal pool varjuna saatvat ja pideval vatravat austajat. Kuigi ka mehe jutt oli lühendatud, koosnedes vaid kõige olulisematest fraasidest, mida see kuju endas edasi kannab. Elisabet Tamm Nina Zaretšnajana oli riietatud üleni valgesse, väga omapärasesse kostüümi, mille käised moodustasid justkui linnu tiivad. Nii et kui Nina mängis Treplevi dekadentlikus näidendis, mida nad koduõues järve ääres esitavad, ja seal väga palju kätega vehkis, mõjus ta tõelise kajakana, kes ringi lendab ja taevas mäsleb. Arkadina oli Anne Reemann, kellel oli seljas pika slepiga kostüüm. Ka see esitus oli väga naljakas, jättis tõelise primadonna mulje, kes Arkadina pidigi olema.
Enamus publikust oli kuulnud seda, et Helene Vannari teatri aastaauhindade jagamisel naiskõrvalosa võitnud rollis on monoloog, mille peale rahvas alati plaksutab. Nii et hakati üliagaralt plaksutama... aga poole monoloogi pealt. Minu jaoks läks see monoloog täiesti kaduma, ilmselt sellepärast, et ei mängitud kodulaval, aga väga halvasti oli kuulda, pooled sõnad olid nagu ära söödud ja ei kandunud minuni ja jutt oli ka liiga kiiresti esitatud ja segane, nii et ma ei saanud aru, millest ta räägib. Nii palju sain aru, et jutustab ümber mingit raamatut, mida ta parajasti loeb. Samuti plaksutati iga kord Külli Teetammele, kui ta kohvikustseenis tantsimise lõpetas. Esimesel korral plaksutati, siis oli nagu viisakas peale iga selle stseeni ühe osa lõppu jälle plaksutada, kui juba plaksutama sai hakatud. Nagu inertsist.
Teine vaatus koosnes kohvikustseenist, mida mängiti läbi 4 korda. Küllalt ühtemoodi, aga igal korral mingi erineva nüansiga. Kohvikusse kogunevad erinevad inimesed, 2 neist on üksi laua taga, ühe laua taga on kolmene seltskond ja siis veel üks paar. Pluss ettekandja ja kohvikusse tungida armastav usukuulutaja. Esimene kord seda stseeni on lihtsalt läbimäng. Teine kord on koos monoloogidega. Toimub sama situatsioon, mis esimesel korral, ainult et kõige toimuva vahele esitavad kõik osalised oma sisemonoloogi, et millest nad parajasti mõtlevad, mida tunnevad. „Miks ma siin olen, miks ma selle mehega koos elan, ma vihkan teda, ma tahaksin ta tappa, ma olen mõrtsukas“ jne. Kuni Vannari raamatu ümberjutustuseni välja. Kolmas kord mängitakse seda stseeni kiirendatult, see oli hästi naljakas. Ja neljas kord mängitakse taas koos sisemonoloogidega, aga näitlejad ei esita neid enam mitte ühe kaupa, vaid läbisegi. Esimesel korral, kui monoloogid kõlasid, siis selleks ajaks, kui keegi tegelastest oma sisehäält ilmutas, muu tegevus tardus. Nüüd läks muu tegevus edasi ja esimesele häälele lisandus teine, siis kolmas jne. Kuni kõik koos ja korraga rääkisid, see oli ka omamoodi huvitav. Nagu vaataks seda, mis meie ümber iga päev toimub, ainult selle privileegiga, et suudad teiste inimeste mõtteid lugeda. Iga läbimängu lõpetuseks esitas Külli Teetamme ettekandja väikse tantsunumbri.

Vargamäe varjus

2011-09-09T10:55:00.001-07:00

Urmas Lennuk „Varjamäe varjus. Mari lugu“, lavastaja Urmas Lennuk, Vargamäe

Alguses mõtlesin, et jälle mingi friikšou. Aga see oli ilmselt sellest, et nii omapäraselt mängitud Tammsaaret pole varem näinud. Tundus, et see on „Tõe ja õiguse“ kiirkursus. Tuleb Mari, tuleb Juss, nad armuvad, samal ajal peab Mari hakkama peremehe juures käima, sest Krõõt on raskelt haige jne. Alguses tundus selline titekas, et oleme toredad ja teeme head nalja. Aga esimese vaatuse lõpu poole hakkas juba täitsa meeldima. Päris lahedad kujud olid need Vargamäe asukad. Eriti meeldis Indrek Saare mängitud Juss. Selline helge pilguga päikesepoiss. Ei lase ta ennast millestki häirida, ei ole temal muret miskit. Kisub Mari ilkumise peale puu koos juurtega maa seest välja, et ainult oma väljavalitule näidata, et ta on mees. Kuni siis ikkagi Jussil kõrini saab ja teda see ära tüütab, et Mari on rohkem peremehe naine kui tema, seadusliku mehe, naine.
Väga omapärane oli ka Velvo Väli Pearu ehk Peeru, nagu teda Andres kutsus. Pearu oli siin selline lahe sell, vimkavennast üleaedne, kes ei olnud üldse pahatahtlik. Esimene Pearu ilmumine on selline boheemlik. Tuleb aidauksele ja teatab põrandat küürivale Marile, et ta lõhkus aia maha. Noh, puid oli mujale vaja ja lõhkus aia maha. Ise hinges natuke uhke ka selle üle, et iga mees ikka niisama aeda maha ei lõhu, aga tema, näed lõhkus. Midagi oli selles tegelases tuttavat alles hiljuti Velvo Väli esituses nähtud Vanapaganast. Ka selline ohmu ja saamatu, aga iseenesest tore sell. Täitsa inimene kohe. Kui Maril ja Andresel esimene poeg sünnib, leiab Andres, et see on igavene igerik ja ütleb Marile, et selle poisi nimeks saab Igerik. Maimukesega tuleb tutvuma ka Oru peremees, kes saab aru küll nimest Igerik, kui Mari talle oma vastsündinut tutvustab, aga Marile vastab Pearu, et ilus nimi see Indrek. Nii et selle versiooni järgi sai Indrek oma nime just Pearult. Nagu oleks mingis mõttes isegi Indreku ristiisa.
Väga väikses ruumis oli loodud hulgaliselt mänguvõimalusi. Publik istus kahel pool suurt lautsit, mille peal näitlejad mängisid. Kummalgi pool selle lava äärtes avanesid väljapoole kaldu olevad uksed, nii et aeg-ajalt läks mäng ka nende uste taha ehk päris Tammsaare maadele. Mulle pakkus muidugi huvi niisama uksest välja vaadata, vahepeal tundus, et vihma sajab, või siis oli lihtsalt huvitav vaadata, kuidas mõni teisest uksest välja läinud näitleja on ringiga teisele poole maja jõudnud ja nüüd sellest uksest mööda hiilida üritab. Lava kohal oli veel teine mänguruum – lakk. Sinna avanes nelinurkne auk, mille kaudu redel alla lasti või üles tõsteti. Vahel ilmusid sealt august kellegi jalad või muud kehaosad. Väga ilusti oli lahendatud stseen, kus Mari räägib oma surnud lastega, siis rippusid lakast alla 3 paari väikseid jalgu ja kuulasid, mida emal neile öelda on.
Indreku kiviga viskamine oli ka sees, kuigi kivi konkreetselt lavastuses ei olnud, aga Mari sai sellega pihta. Ja hakkas peale seda ära vajuma ning imelikult käituma. Nägi kogu aeg Jussi ja iga tulija oli tema jaoks Juss. Kuigi talle üritati selgeks teha, et Juss on ammu surnud. Lõpuks võttis Marigi selle tõe omaks, et Juss tuli, aga ta on ammu surnud. Indrek Saar kahestus näidendi lõpuks, ilmudes Mari jaoks Jussina, olles aga tegelikult poeg Indrek. Samas pöördus Mari tema poole ühe stseeni jooksul kõigepealt kui Jussi ja hiljem juba kui Indreku poole. Ja Saar vastas täiesti seosetult kord Jussi, kord Indrekuna. Aga see oli ilus. Lõpus viib Indrek-Juss ema taevasse, kus kõik kõiki armastavad ja teda ootavad. Veel oli omapärane Indreku sünd. Mari tegeles enamuse lavaajast põrandapesuga. Nagu ta ise seletas, et tema arvas, et jumal ei ole mitte taevas, vaid kuskil neile palju lähemal, põranda sees. Sellepärast peab ka põrand kogu aeg puhas olema. Nii pühib Mari märja kaltsuga põrandat, kui ühel hetkel hakkab naine väänlema ja tekitab sellest lapist omale sülle pambu, kes ongi vastsündinud Igerik-Indrek.
Väärtuslikud olid Ülle Lichtfeldti väga heas esituses Mari monoloogid-sisekaemused. Nii räägib Mari kogu selle aja, kui Andres teda altari ette tüürib ja nad jumala palge ees seistes justkui õpetaja kõnet kuulavad, sellest, mida ta tunneb. Kuidas ta tegelikult Jussi armastab, mida ta kogu sellest asjast mõtleb, kuidas see juhtuda sai, et temast on kohe-kohe Mäe talu perenaine saamas. Siin lööb välja väike auahnus, ma ei taha ju kogu eluks Sauna-Mariks jääda, ma ei ole seda ära teeninud. Ja natuke hiljem kohe kahetsus, et ta oli loll, kui ta Andrest armastama hakkas. Sedasi ütleb ta oma mehel otse näkku.
Väga omapärased olid kostüümid. Mingi vihje ajaloolisusele neis riietes oli, aga päris sajandi alguse riietus see küll polnud. Maril oli esimeses stseenis ikka täitsa kaasaegne õlgu paljaks jättev pükskombinesoon seljas, puusade pealt veel laiendatud osaga, nagu oleks sealt riiet üle jäänud ja õmblused väljapoole tehtud, sellised väljapoole pööratud taskud. Ja huvitav muster oli sellel kangal – must kangas, millel mingid valged mustrid, nagu märgid, tähed ja hieroglüüfid. Samuti kõik teised Lichtfeldti kostüümid. Laulatuse ajal tumehall raskepäraselt mõjuv kleit, millel kollased ja oranžid linnutikandid. Peas heegeldatud õlgadeni tihe loor, mis rohkem laudlina meenutab. Ka meeste kostüümid ei jäänud alla – kostüümikunstnik Liisa Sooleppa väga hea töö. Pearu kandis pesulõksusarnaste asjadega ehitud kleiti, justkui öösärki, mis väga hästi selle näidendi tegelaskuju boheemlikku olemust rõhutas. Rahvuslikkuse rõhutamiseks rinnas suur kolmnurktipuga sõlg ja lahtiselt rippuma sõlmitud vöö kleiti paremini ümber hoidmas. Andresel oli seljas linane küstüüm. „Tõsisematel“ hetkedel, nagu Krõõda matmisel või pulmas, kandis mehed pikki jakke, Andrese jakk oli tagant huvitava lõikega, eest pikk, aga tagant läks lühemaks ja kroogitud. Jussil oli seljas särgist-pükstest koosnev kostüüm, millel läbipaistvast materjalist siilud sees.

Õitseng

2011-09-09T10:54:00.000-07:00

M.Algus, I.Vihmar „Õitseng“, lavastaja Ingomar Vihmar, Eesti Draamateater

Inimesed pandi kaheks tunniks saali kinni ja nad pidid kõik see aeg mingit üpris väljakannatamatut jama vaatama. Mul sai küllalt juba peale paari esimest stseeni, ajaliselt võis see olla nii veerand tundi. Aga ära minna ka ei saanud, selleks oleks tulnud üle „lava“ minna. No miks ei võiks mängida normaalsetest saalides, kus on mugavad toolid ja kust saab soovi korral näitlejaid ja ülejäänud publikut segamata lahkuda. Oleks leidnud keegi julge, kes oleks siiski poole etenduse pealt ära läinud, oleks tal kindlasti väga palju järgijaid olnud, pool saali oleks kindlasti tühjaks jooksnud. Väga õigesti ütles üks meesterahvas, kõva ja selge häälega peale aplausi: „Ei meeldinud mulle see lavastus mitte millegi poolest.“ Selle peale oleks tahtnud kohe aplodeerida.
Nagu mingi lahja variant „Potteri lõpust“ oli. Kui „Potteri lõpp“ oli iseenesest väljakannatamatult igav ja loll tükk, siis seal oli vähemalt vaheaeg, nii et ei pidanud seda jubedust pikalt taluma. Nüüd tuli 2 tundi ainult mingit taidlemist vaadata. Kõige rohkem pani mind imestama see, et näitlejatel endil ei olnud üldse piinlik. Muudkui lollitasid ja ajasid mingit ajuvaba mula, aga näis, et teevad seda mõnuga. Kas see ongi mingi norm, et tegelikult tahavad näitlejad teha sellist suurt „kunsti“, naudivad seda ja on õnnelikud, kui saavad mängida seda, mida ise tahavad ja nii nagu nad ise tahavad? Muidugi tore, et meil on erinevad teatrisuunad, eriilmeline repertuaar, stiile seinast seina, aga ma ei saa ikkagi aru, miks peavad inimesed, kes saavad peale viit minutit vaatamist aru, et nad on valesse kohta sattunud, seda kõike nii pikalt taluma? Natuke austust võiks ikkagi publiku vastu olla, eriti aimates, et see pole päris peavoolusuund, mida tehakse, et see võib väga paljudele mitte meeldida.
Tegevus toimus kuskil 70ndate lõpus, 2 paari ja 2 niisama meest. Lavastaja Vihmar oli ka laval, aga tema ma tabasin ära päris etenduse lõpus, et see, keda ma helimeheks pidasin ja kes kogu etenduse aja oli mingit otsa pidi laval olnud ja seal plaate keerutanud, on tegelikult Ingomar Vihmar. Mingit sisu nagu õieti ei olegi, on etüüdid hetkedest, kuidas värvitakse aknaid ja lage, kuidas mees ühest paarist petab oma naist naisega teisest paarist ja tema naine vastukaaluks petab oma meest ühe mehega, kes ei ole (selles näidendis) kellegagi paaris. Kuidas ühe mehe vend ära sureb, tema matused, kuidas surnu ilmub tagasi linnuna. Millegi tähistamine, Saksamaalt toodud asjad. Estraad, laulmine, tantsimine, taidlemine. Lollus. Naiste kostüüme oli päris huvitav vaadata, aga no tõesti, mitte 2 tundi. Ega need kostüümid eriti ei vahetunud ka. Lõpustseenis võttis Harriet Toompere oma seeliku alt välja mingid huvitavad püksid, mis olid nii pikad, et mööda maad järel lohisesid.

Kunstveri ja -pisarad

2011-09-07T01:11:00.002-07:00

Rühmatöö „Kunstveri ja – pisarad“, lavastaja Kertu Moppel, Rakvere Teater

Vaatamata sellele x-mängukohale Laia tänava võimlas ja vaatamata sellele, et etenduses ei saanud tossu kasutada, oli ikkagi väga hea lavastus. Naerda sai kohe esimestest hetkedest peale ja nii praktiliselt kogu aeg. Ikka täitsa nii, et pisarad silmas ja kõht kõveras. Ainult lõpus nii viimane veerandtund vajus ära, kui hakati suurt kunsti tegema, mis jäi arusaamatuks ja vajus ka üldisest kompositsioonist välja. Mängiti umbes 5 korda läbi ühte lugu seriaalist, mis seriaalis võib kesta nii 100 seeriat. Siin oli siis kiirendatud variant sellest, kuidas don Alberto toob oma koju Veronica, kelle kuri võõrasema on rantšost minema ajanud, kuidas don Alberto poeg, kes peaks abielluma imekauni Inesega armub hoopis Veronicasse, kuidas Diego tahab Veronicat endale ja kuidas lõpuks saabub ootamatu ja hea lõpp. Vahepeal esitati laulunumbreid. Eriti hea stseen oli, kui lavastuse 3 meestegelast Marko Leht, Mait Joorits ja Lauri Kaldoja kujutasid seriaali vaatavaid mutikesi. Mutikestel pidu kaua ei olnud, sest varsti ilmus nende kõrvale kuri Tiina Mälberg, pani televiisori kinni ja küsis imestunult: kes teie olete? Mida te siin teete? Minge siit palun ära.

Biloxi blues

2011-09-07T01:11:00.001-07:00

Neil Simon „Biloxi blues“, lavastaja Sander Pukk, Tallinna Linnateater, EMTA Lavakunstikooli XXV lend

Väga õnnestunud ja hea tasemega lavastus. Ootused olid muidugi kõrged, sest mingil määral oli meeles eelmiste lavakate, XVI lennu „Biloxi blues“. Tundsin ära, et Eugene'i mängis siis Mait Malmsten, Arnold Epsteini Tarmo Männard, Joseph Wykowskit Margus Jaanovits ja seersanti Riho Kütsar. Nii et need rollid kummitasid kogu aeg silme ees, kui praegust lavastust vaatasin. Poiste sõjaväega kohanemisest rääkiv „Biloxi blues“ on lavakunstikooli tudengitele nagu valatud lavastus, räägib nendega samaealistest poistest, kuigi Eesti Kaitsevägi on hoopis midagi muud kui Simoni draamas näidatud sõjaseisukorras USA armee 1943. aastal. Lõpus lähevadki poisid rindele ja Eugene valgustab, mis saatus neid ootab, kes jääb jäsemest ilma, kes pääseb tervelt või jääb teadmata kadunuks. Arusaamatu oli paksu Piret Krummi valimine Eugene'i esimese tõsise armastuse Daisy rolli, no mina küll ei suutnud uskuda, et malbe ja esteedist Eugene sellisesse lehma armub. Kõige paremad stseenid toimusid muidugi seersandiga, selles lavastuses Rain Simmuli esituses. Siit läkski õige tajutav piir, et oli aru saada, kes on veel õpipoiss ja kes on juba professionaal, seda sellele vaatamata, et seersandi roll oli Simmulilt väga kõva esitus.

Aabitsa kukk II

2011-08-16T06:34:00.001-07:00

Andrus Kivirähk „Aabitsakukk“, lavastaja Andrus Kivirähk, Eesti Draamateater

Seekord tundusid näidendis naljakad hoopis teised kohad, mille üle ma esimesel korral naersid. Paramonova ei tundunudki enam nii naljakas, minu meelest ei mänginud Tõnu Oja Paramonovat nii ka nagu eelmine kord. Vähemalt seda fraasi, mis mind naerma ajas, et kuradi loll venelane, sa ei saa mitte midagi aru, ei olnud. Aga see oli ikka naljakas, kui hakata ette kujutama, et on Pärnu linnas Endla teater, inimesed jalutavad teatrist mööda, ajavad oma asju tänaval, kui järsku läheb üks teatrifassaadi aken lahti, sealt pistab pea välja Tõnu Oja ja kukub mingit seosetut teksti karjuma, tsiteerib aabitsat ja sõimab kedagi Paramonovat.

Nisa

2011-08-16T06:33:00.001-07:00

Katariina Unt „Nisa“, lavastaja Katariina Unt, VAT Teater

Avava. Žürii poolt Grand Prix' teeninud osatäitmine Katariina Undilt. Mina imet ei tabanud, kuigi ürgandeka Katariina Undi pärast on loomulikult hea meel. Päris ajuvaba ja sündmustevaene lugu kõrbenaine Nisast. Ropendab palju ja räägib labast teksti, kuidas ta seal oma külades elab, kuidas ta kogu aeg ema tissi tahtis imeda, aga ema käest sõimata sai. Kuidas ta väikse kitsetalle vastu liiva surnuks tagus. Kuidas tal hästi palju mehi oli, kuidas ta võsas sünnitamas käis ja ei tahtnud karjuda, sest nii pole kombeks. Vahepeal pani ta ennast riidesse ja istus autosse, selles kohas oli küll raske aru saada, mis riided ta endale selga paneb, kas tõesti nad kannavad seal ka lukuga seelikut ja trippidega sukki ja sõidavad sellistes autodes, nagu meil on.

Hamlet - A Stand up

2011-08-16T06:32:00.001-07:00

W.Shakespeare „Hamlet – A Stand up“, lavastaja Peter Engkvist, Boulevardteatern

Minu meelest teine festivali väga hea lavastus, mis žüriil jälle märkimata jäi. Tõeliselt naljakas ja mänguline vaatemäng, kuidas üks inimene – Roger Westberg – muusiku saatel mängib üksi maha „Hamleti“. Koos väga vahvate lisanditega. Näiteks muutus isa vaim kärbseks, kes näidendi finaalis Hamletile mõeldud mürgikarikas oma (teistkordse) lõpu leidis. Veel oli hästi vahva keegi tegelane, kes tuli surnuaeda Hamletile teatama, et kuningas ootab, et Hamlet hakkaks Laertesega mõõgavõitlust pidama, aga kukkus õnnetul kombel Ophelia hauda... ja oli veel aplausi ajalgi seal hauas. Sai palju naerda ja kaasa elada, kuigi näitleja oleks võinud ka plaanitud vaheaja teha, et publik kogu sellest melust natuke hinge saaks tõmmata, niimoodi ühte järge, nagu praegu esitati, peaaegu 2 tundi intensiivset ja väga kõrgel tasemel näitlemist vaadata oli ikka natuke raske.

Kuues maitse

2011-08-16T06:30:00.001-07:00

Ervin Õunapuu „Kuues maitse“, lavastaja Ervin Õunapuu, R.A.A.A.M

Jälle mingi tühine ja mittemidagiütlev lugu. Indrek Taalmaa mängis edukat tippkokka, kes on võtnud pantvangi. Kõlas päris aktuaalselt, kui lehed pasundasid kaitseministeeriumis toiminud pantvangidraamast ja kavaleht palus publikut osa saama 136 riigi salajasest kokkuleppest. Aga muidu oli ikka selline tühine asi. Kokk avastas kuuenda maitse, mis seisnes kunstiteoste toidu sisse panemises. Nii olid tal maitseaineteks tehtud van Goghi ja kellegi veel maal ning ta kavatses kala grillima hakata Stradivariuse viiulist tehtud süte peal. Kala enda tõid kohale Sõnajalad oma helikopteril, tegevus toimus Radissoni sviidis (kuigi Radissonis ei käi aknad lahti, et oleks saanud helikopteriga mööda sõites, mida rõdule või aknast sisse visata), kala suitsetamine aga tähendas seda, et kokk hoidis kala käes ja tegi suitsu.

Ibseni naised - kuidas vangistada kotkast

2011-08-16T06:29:00.001-07:00

Juni Dahr „Ibseni naised – kuidas vangistada kotkast“, lavastaja Juni Dahr, Visjoner Teater

Minu jaoks festivali üks igavamaid etendusi peale „Suurt meest juba“. Aga žürii arvates väga kõva sõna, koguni nii kõva, et Juni Dahr sai parima naise auhinna. Kuigi ega seal suurt valikut naiste kategoorias ei olnudki, kui Katariina Unt sai Grand Prix', siis järelikult on Juni Dahr, teine festivalil osalenud naisnäitleja, parim naine. Rääkis vist viiest Ibseni naistegelasest, kellest üks oli mingi selline tegelane, keda ma mingi näidendiga kokku viia ei osanudki. Isegi, kui ma materjalidest hiljem tema nime lugesin ja nägin näidendi pealkirja, kuhu ta kuulub, ikka ei teadnud, mis see olla võiks. Võib olla mingi Ibseni senilavastamata ja tõlkimata näidend. Ibseni kaheköitelises eestikeelses kogumikus pole ju „Peer Gynti“ ka. Ainus huvitav moment oli, kui laval olnud muusik kasutas mingit sellist flööti, minu meelest ta ainult flöötidel mängiski, mis tegi korraga kahte heli. Kui neid helisid pikemalt kuulanud olin, sain aru, et muusik puhub niimoodi flööti, et samal ajal ise laulab kaasa, sellest siis teine tekkinud heli. Ja kui eile meenutas üks näitleja Lembit Eelmäed, siis Juni Dahr on väga sarnane Helena Merziniga, ainult natuke vanem.

Gorjuhhino küla ajalugu

2011-08-16T06:27:00.001-07:00

A. Puškin „Gorjuhhino küla ajalugu“, lavastaja Andrei Andrejev, Riiklik Puškini Teatrikeskus

Arvasin, et see on igavene jama, mingi Puškini iidvana tekst mingist lollist külast, aga näitleja Sergei Barkovski suutis kõik selle väga huvitavaks mängida. Mänguruumi täitis üks suur kapp, kus see näitleja magamas käis või selle avatud riiuli peal istus, vahepeal kujutas kapp aga troikat, millega jutustuse kangelane oma isaküla poole kihutab. Barkovski mängis palju nukkude ja igasuguste muude atribuutidega, pakkus publikule koguni viina juua. Kui üks inimene, kes publiku hulgast üleskutsele Gorjuhhino terviseks juua vastas ja pitsi tühjendas, kõlas selles teatrikülastaja suust üllatunud hüüe, ta oli kindel, et tegemist on veega, kuid näitleja pakkus talle ausat kaupa, nagu ta isegi ütles „tõeline Gorjuhhino viin“. Tekst ise oli küll natuke liiga keeruline ja arhailine, kiire esituse tõttu läks ka palju kaotsi, sest seda kõike koos, lisaks veel muusika või tumendatud ruum ja näitleja liikumine, oli liiga raske hoomata, aga minu meelest oli kunstiliselt tegemist festivali ühe parima lavastusega.

Liftieitaja

2011-08-16T06:26:00.001-07:00

Bengt Ahlfors „Liftieitaja“, lavastaja Lasse Pöysti, Helsingi Linnateater

Natuke enne etenduse algust viisin otsad kokku, et ma olen ju seda näidendit, küll ainult esimest vaatust, sest ma ei viitsinud seda lõpuni vaadata, juba näinud. Nimelt mängis meie maal seda kunagi Lembit Ulfsak nimetuse all „Minu kallis lift“. Lasse Pöysti pani imetlema oma vitaalsust. Kuigi üle 80 aasta vana, aga väga liikuv, nagu tal poleks üldse vanaduse koormat õlul. Väikesed viperused tekstiga küll olid, tal oli kaasas isegi tekstiraamat, kust ta vahepeal sõrmega jälge ajas, et õige koht üles leida ja aru saada, mida edasi öelda, aga esitus oli ikkagi suurepärane. Ja Pöysti mängis need oma apsud väga osavalt välja. Eriti tore oli, kui ta rääkis sapiselt kellestki õest, kes tegi talle etteheiteid, et tal on mäluga probleemid. Ja siis haaras tekstiraamatu järele, vaatas sealt õige teksti järele, et nojah, seda ma ju tahtsingi öelda, ja siis näidendi tekst edasi.
Mehe elus on olnud üks suur armastus – Grace Kelly. Eriline suhe on tal ka liftiga, mida ta kutsus Enokiks. On kogu elu natuke lifti peljanud, siis sellega sõprust otsinud, aga lõpuks keelas arst tal tervislikel põhjustel lifti kasutamise, nii et liftiga suhtlemine on tal jäänud ainult välispidiseks. See osa, mis mul eesti näidendis nägemata jäi, koosnes enamjaolt mehe tutvusest lõbutüdrukuga, kelle juurde ta läks, et oleks kellegagi suhelda ja siis see lõbutüdruk juhuse tahtel ka tema ukse taga käivaks postiljoniks osutub. Mehel on kombeks käia aeg-ajalt ka pulmades ja matustel kontvõõraks, kuigi ta piirab ennast selles „lõbus“, mitte tihendamini kui üle 3 nädala. Lõpuks satub ta ka selle tüdruku isa matustele. Suurema osa näidendist vaatasin aga seda, et laval on Lembit Eelmäe. Mõne nurga alt oli Lasse Pöysti meie lahkunud näitlejaga ikka väga sarnane. Aga teise nurga alt jälle täiesti teine inimene.

Suur mees juba

2011-08-16T06:24:00.001-07:00

Kaarel B.Väljamäe, D.Leesalu „Suur mees juba“, lavastaja Diana Leesalu Tallinna Linnateater

Päris jama ja sisutu lugu. Priit Pius mängis poissi, kes kasvab suureks. Tekst oli kuidagi ajuvaba, nalja taheti luua selliste asjadega, nagu, kui ma väike olin, siis ma ei söönud mitte midagi, mind lubati hakata voolikutega toitma. Tekstis oli ka palju ebakõlasid, alles ta rääkis, et ta ei söönud mitte midagi, siis natukese aja pärast juba räägib, mis söögid talle maitsesid. Ma sain aru, et see oli poisi areng sünnist kuni isaks saamiseni. Lõpus ta kükitab hälli juures, mille juures ta kunagi armastas õega mängida. Mäng oli selline, et ta võis lõputult oma õde vaadata. Nüüd vaatab seal oma last, aga tunneb, et ta ei ole isaks saamiseks veel valmis ja läheb kodust minema. Pakib asjad ja läheb minema. Vahepeal veel pikalt juttu sellest, kuidas nad poistega joomist harjutasid ja esimesest vahekorrast. Sekka slaide poisist endast ja tema õdedest-vendadest.

Ebahaige

2011-07-10T09:38:00.001-07:00

Moliere „Ebahaige“, lavastaja Ago-Endrik Kerge, Vanemuine

Nagu ma seda reklaami lugesin, et Vanemuine lavastab ühe suvelavastusena „Ebahaige“, olin kindel, et midagi asjalikku sealt ei tule. Selleks peab ikka Nüganen olema, et igasugu aegunud ja jamadest tekstidest midagi tõeliselt huvitavat ja vaatemängulist teha. Lootsin küll kuni viimase hetkeni ja läksin muidugi ainult sellepärast vaatama, et Moliere ja Tommingas, väga hea näitleja, kes ei suuda ka kõige kehvemat tükki ära rikkuda, ja Moliere'i näeb üldse meie teatrites harva, aga pidin ikkagi pettuma. Siis veel hunnik negatiivseid arvustusi peale tüki väljatulekut, nii et ega polnudki midagi imestada. Ühest vaatusest piisas, mis nad seal teises vaatuses ikka nii teistmoodi teevad, ikka lollitavad ja taidlevad samamoodi, kuni ebahaige tütred õigetesse paaridesse saavad. Liisa Pulk mängis teenijanna Toinette'i tõesti hästi, tema oli ka ainus, keda arvustustes positiivselt esile toodi. Kuigi minu meelest ei olnud Tommingal ka midagi häda, ikka selline tavapäraselt tasemel ja sobis väga hästi seda omapärast veidrikku Argani mängima. Sellest lavastusest jäi silma, et tegemist oli tõeliselt ebahaigega. Tõelise spekulandiga, kellele meeldib haiget teeselda, seda nautida, et tema ümber on hulgaliselt tema eest hoolitsevaid inimesi, kes iga tema kapriisi täitma ruttavad. Ja mängivad kaasa seda mängu, et usuvad, et nende isand on tõesti haige. Kuigi mees suudab kobedalt ringi kepsutada ja tantsugi lüüa. Ja trobikond arste, kelle kõige hullemad diagnoosid, mis teise inimese nutma paneksid, kui arst talle sellise surmaotsuse näkku ütleks, kõlavad Argani kõrvus kui kõige kaunim kiidulaul.
Liikumise poolest oli ju iseenesest täitsa hea lavastus, kogu aeg toimus midagi, rotundi ümbrus, kus etendust etendati, oli kogu aeg täidetud mitmete tegelastega, nii et sai teksti kõrvalt jälgida, mis mujal toimub, mis teiste tegelastega toimub, mis sepitsusi Argani ümber tehakse. Oli plaanipärast liikumist, tantsulist osa ja isegi laulu, oli niisama taidlemist, mis mõjus ootuspäraselt, et muidu igavavõitu teksti millegagi täita. Arusaamatuks jäi küll see, miks Argani noorem tütar oli päris lapseks tehtud, hüppas hüppenööriga ringi, sõi pulgakomme, käitus infantiilselt ja isa saatis teda kogu aeg mängima, kuigi tegevuse poolest näib tüdruk sellest east väljas olevat, on ju talle isegi kosilane näidendis ette nähtud. Palju mängiti lava erinevatesse otstesse asetatud pöördustega ja niisama lavalt läbijooksmise sahmimisega. Eriti tore oli vaadata, et kahel naistegelasel oli riietus toon-toonis, nii kleit, muud aksessuaarid, kuni kingade-sukkadeni välja. Kahju, et seda värvigammast kinnipidamist ei jätkunud kõigi naistegelaste jaoks. Huvitav oleks olnud näha sügavroosakaslillat värvi sukki, sellist värvi, nagu oli Argani noorema tütre kleit, kellele kahjuks jalga olid pandud valged sukad. Aga jah, lõpuni vaatajat minust ei olnud, sest asi on ju ette teada, tekstki enam-vähem selge. Mõistuse häält Toinette'i oli küll huvitav kuulata ja vaadata, kuidas ta ütles välja selle, mida kõik Argoni lähikondsed mõtlesid, aga mitte keegi härrale seda välja öelda ei tihanud, sest muidu oleks kaotanud trobikond arste oma hea teenistuse. Tuli meelde, kuidas ülikooli ajal Toinette'ist räägiti, et ta oli ka Moliere'i kaasaegse ühiskonnakriitika väljendaja, näidates ühiskonnale kätte nende valukohad, mis meie ajal muidugi enam tekstiliselt kõlapinda ei leidnud. Samas, vähe sellest, et vaadata oli pisut igav ja kõik tundus labane, siis labasuse ja võiks öelda isegi rõveduse tipp oli Toinette'i kaltsuga toimetamine. Teenijanna käib ringi kogu aeg ühe kaltsuga, millega ta küll endale tuult lehvitab, endal üle näo tõmbab, kellelgi sellega suu puhtaks pühib, kuid samas pühib ta selle kaltsuga ka oma isanda tagumikku ja loputuskasti, kuhu väljaheiteid valab. Ikka päris südant pahaksajav oli kogu aeg seda kaltsu igal pool lehvimas näha.

Petmine

2011-07-10T09:37:00.002-07:00

Harold Pinter „Petmine“, lavastaja Heiti Pakk, Kuressaare Linnateater

Väga igav lugu oli, mille vaatamiseks oleks piisanud ühest stseenist. Lugu algab tagant poolt ettepoole, kulgedes aastast 1977 aastasse 1968. Stseenide vahel teatas küll hääl lindi pealt, mis ajal tegevus toimuma peaks, aga seda oli küllalt keeruline jälgida, sest selline repliik nagu 2 aastat tagasi ei öelnud midagi. Ma jäin kogu aeg mõtlema, mis ajast 2 aastat tagasi see nüüd on, aastast 1977 või viimasest stseenist. Esimeses stseenis saavad kokku endised armukesed, kellel oli 9 aastat suhe, aga nüüd ei ole nad juba 2 aastat intiimselt kohtunud. Naine ja 2 parimat sõpra, neist üks naise ametlik mees, teine mitteametlik. Jäin vaatama teist vaatust, sest lootsin mingit intriigi, et keegi nendest nimedest, keda seal kogu aeg nimetati, on ka näiteks ühe mehe armuke. Mehed olid kirjastajad ja siis räägiti kogu aeg nendest kirjanikest, keda nad kirjastada võtavad, oleks olnud hea lahendus, kui oleks välja tulnud, et ühel või teisel mehel on selle naise kõrvalt ka teisi suhteid, kusjuures meessuhteid. Aga ei midagi sellist. Näidati ettepoole kulgedes, kuidas see lugu toimus, kuidas mees sai kuskil salasuhte keskpunktis teada, et tema naisel on armuke, aga armuke ise saab sellest teada, et ta parim sõber tema ja oma naise suhtest teadis, alles kõige lõpus, ehk siis esimeses stseenis. Ja siis ka veel naine valetab talle, et ta pidi oma mehele sellest täna öösel rääkima, kuigi sõber-mees teadis seda juba aastaid.
Häiris veel see ebaloogilisus, et kõik stseenid ei kulgenudki varasema aja suunas. Nii olid 2 esimest stseeni ajaliselt loogilises järjestuses, kõigepealt kohtuvad naine ja armuke, siis armuke ja tema parim sõber, naise mees. Siis läheb lugu ajas tagasi. Vahepeal oli veel päris mitu stseeni, mis ajaliselt edasi kulgesid, kui abielupaar Itaalias puhkusel käib ja kõik sellele järgnev. Nii et mingit intriigi ma selles loos ei leidnud, vaid küllalt igav ja tühine lugu oli. Pikk armastuslugu, kus mulle tundus, et naine armastas oma armukest rohkem kui pärismeest, oleks tahtnud armukesega kogu aeg koos olla, temaga koos elada, aga armuke nagu ei pidanud naist millekski. Lõpus on ajaliselt päris esimene stseen, kuidas see armastuslugu algas. Sellest jäi mulje, et armuke oli nagu juhuslikult naise ära võrgutanud. Abielupaari juures on väike pidu, sõber eraldub korraks, et omaette juua, on juba piisavalt purjus. Sinna ruumi tuleb sõbra abikaasa ja sõber võtab nagu muuseas teemaks, et naine on väga kaunis ja ta armastab teda. Nii et taganemisteed enam pole, naine saab kiiresti võrgutatud ja sellest siis kõik need 9 aastat järgnevat janti, korteriüürimisi ja salakirjavahetust.

Noor Eesti

2011-07-10T09:37:00.001-07:00

K. Kruus, J. Rahman, E. Samolberg, J. Rohumaa „Noor Eesti“, lavastaja Jaanus Rohumaa, Rakvere Teater

Kartsin küll, et see on ilge jama, ikkagi luuletajatest, keda ma üldse ei kannata, eesti kirjandusest, mis ei ole mingi eriline šedööver, vaid ainult meile kohalikele siin mingi tähtis asi. Ja kui seda lugeda ei viitsi ja ütled välja, et see on ilge jama, siis muutud kohe mingiks rahvavaenlaseks, meie oma väike Lutsukene ja Tammsaarekene, kuidas sa ometi võid, nad on ikka suured tegijad. Aga mida nad on maailma mastaapides? Kes nad on maailmakirjanduse suurnimede kõrval? Mitte midagi ja mitte keegi. Nii et ma ei oska hinnata eesti kirjandust kui midagi väga suurt ja kõrget, vaid võtan seda kui paratamatust, et on jah meil siin sellist jama kirjutatud ja millegipärast on enamus inimesi selle üle uhked ja peavad seda väärtkirjanduseks, mida lastele koolis õpetada ja millest Eestit külastavatele turistidele rääkida.
Olin ikkagi väga rahul, et seda etendust vaatama sattusin. Kogu see miljöö oli omaette vaatamisväärsus. Romantiliselt kaunis park Rakvere teatrimaja ümbruses ja tiigi äärde ehitatud Noor Eesti maailm – omapärane puitehitis, mis moodustas ühtse kompleksi nii publiku laudteedest kui ka lavast. Õnneks oli see ikka kõik selline puhas ja kõrgkultuurne, mitte mingi maakoht kesk metsi ja põldusid, kuhu rahvast massiliselt teatrit vaatama tuuakse ja kuhu teater tegelikult üldse ei sobi. Kus võib lehm ammuda ja igasugu elukaid ringi siblida-lennata. Kuigi sääskedest polnud ka selle etenduse vaatamisel pääsu. Aga puidust ümbrus jättis ikka väga vaatamisväärse mulje, kasvõi uurida mingi igavama stseeni ajal, kui laval midagi märkimisväärset vaadata polnud, kuidas ja millistest lauajuppidest on kokku pandud lava ümbritsev sein. Õhuline sein jättis parajalt hingamisruumi, tundus ahvatlev ja huvitav, mitte ahistav, et sind on istuma pandud kuhugi kuuri.
Luuletusi loeti ka selle etenduse ajal õnneks päris vähe, nii et kannatas ära kuulata küll. Kirjandusteadlasi kuulsin peale etendust imestamas, et mõtle, kui loeti Underit, siis käis publiku hulgast läbi kahin, et kelle luule see on. Nagu kõik eestlased peaksid peast teadma kõiki luuletekste. Või need vähemalt deklameerimisel ära tundma. Kui luule huvitab, siis on loomulik jah, et tuntakse ära, aga kui igav luule mitte midagi ei paku, kui sellega ennast vaevata ei viitsi, siis on ju loomulik, et ei saa aru, mis luuletust seal parajasti loetakse. Kuigi mind see eriti ei huvitanud ka, nii et ma imestasin, et inimene, kes ei tea luulest midagi ja seda luuletust kuulis, pidi kellegi teise käest küsima, kelle luuletus see on. Vahet pole või? On mingi jama luuletus, no las loevad siis seda, kui nii väga vaja on.
Osatäitjad meeldisid väga, tänu nendele oli see jama teema ka enam-vähem vaadatav. Kuigi dramaturgiliselt oli tegemist täitsa jama looga. Koguneb mingi kamp luuletajaid, kõlama jäi ikka kogu aeg luuletamine, kuigi nad kõik ei olnudki seal luuletajad, isegi kunstnik Laikmaa oli kampa sattunud. Ja talumees oli ja lõpuks ilmus millegi pärast väike Uku Masing ka välja. Nagu lohutusauhind Underile, et see asi, mida ta ajab, on ikka õige asi, nad loovad Noore Eesti ja sellel saab olema nii palju häid tütreid ja poegi, nagu näiteks see väike poisike, kes juba 8-aastaselt midagi Confutiusest kirjutas. Mait Jooritsat Tuglase rollis poleks ilma kavalehe abita ära tundnudki. Vaatasin, et Rakvere Teatri näitlejate kõrval kasutatakse palju ka amatööre, ka Tuglast on keegi mulle tundmatu amatöör mängima pandud, aga siis hakkasin kavalehest Tuglase osatäitjat otsima ja üllatus-üllatus, hoopis Mait Joorits oli. Samuti täiesti tundmatuseni muutunud oli Lauri Kaldoja Adsonina. Ma poleks jälle ilma kavata ära arvanud, et see on Kaldsoo, kes Adsonit mängib. Poiss oli ennast selle rolli nimel suisa kiilaks ajanud! Ülle Lichtfeldt Underina oli kõige vaatamisväärsem, eelkõige muidugi tema peened kostüümid, mille loomises koguni moekunstnik Britt Samoson osales.
Seda tahaks teatritelt rohkem näha, et nad oma töösse nii palju teiste alade professionaale kaasavad, nagu praegu „Noores Eestis“ oli. Et kostüüme teeksid professionaalsed moekunstnikud, looksid iga lavastuse tarvis oma moekollektsiooni. Mitte et lavastuse tarvis võetakse teatri ammendamatutest kostüümiladude varudest eelmiste lavastuste tarvis tehtud kostüümid ja need kokku miksides midagi saadakse. Või siis kõige hullem variant, kasutatakse kantud riideid, mis ei ole üldse teatrikostüümideks mõeldud, selline hull avangard ja ökolik suhtumine, mis visuaalse poole täiesti ära nullida võib. Eraldi loojatena kasutati selles Rakvere Teatri lavastuses kunstnikku ja arhitekte, mida lavastuste juures väga harva näha võib. Ega ei tulegi meelde, et varem mõne lavastuse juures eraldi arhitektid töötanud oleksid. Ikka on olnud see lavakunstniku töö, et lavakoht miljöösse sobitada, leida kahe puu vahel sobiv plats mängimiseks või kuhugi lossivaremetesse lavaruum luua.

Ameerika balletitähed

2011-06-21T07:49:00.000-07:00

Ega seal Ameerikas balletist suurt ei teata. Nii palju, kui ma neid galadel tantsimas olen näinud, siis kaasaegse tantsuga võivad nad isegi väga hästi hakkama saada, aga klassikaline põhi puudub täiesti. Seda näitas ka tänane balletiõhtu. Meie mees Tiit Helimets oli nende seas tõeline täht – atleetliku kehaga, pikk, soliidne, paindlik, ilusa kehalise väljenduslikkusega. Teised olid nagu statistid ja tegid ikka päris karutantsu. Väga hästi tuli välja ainult Tarantella, aga teised numbrid olid sellised hädised. Numbreid „Bajadeerist“ oli päris piinlik vaadata, naissolist ei saanud seal üldse hakkama, kui hakkas ennast ühe koha peal keerutama, siis see ühel kohal püsimine oli ainult teoreetiline, ta liikus lava keskpunktist ikka väga palju vasakule ära. Ja kõik muud klassikalise balleti elemendid samuti, mingi hüppe või kaskaadi sai ära teha, aga pärast seda pidi ta meeletult pingutama, et mitte ümber kukkuda ja püsima jääda. Ka tema meespartner ei näidanud erilist taset, tegi madalaid lende ja ei olnud midagi erilist. Piruetid olid liiga lühikeste seeriatega, et nendest vaimustusse sattuda.
Balletiõhtu kolmanda osana esitatud lühiballett „Ibseni maja“ oli kõige huvitavam ja nende tantsijate jaoks ka stiili poolest kõige sobivam. Seda vaadates võis aru saada, et nad on ikka tantsijad, mitte mingid koperdajad ja hädised vennikesed, nagu nad klassikaosas olid. Ainult et „Ibseni maja“ tegi raskesti jälgitavaks see, et seal oli 5 naist erinevatest Ibseni näidenditest ja neid oli väga raske eristada. Naistel oleks võinud olla rinna peal silt, kes nad on, siis oleks lihtsam olnud jälgida, mis emotsiooni nad parajasti edastavad. „Kummituste“ proua Alvig koputas kogu aeg endale kiiresti ja paar korda rusikaga vastu rinda. Kui temaga liitus Osvald, siis tegi poeg ka nii. Teisi tegelasi ära ei tundnudki, kes seal oli Hedda ja kes oli naine merelt. Võib olla see tantsijanna, kes vihmavarjuga ringi käis? Selle balleti puhul oli omapärane see, et alguses tantsisid kõik naised soolo ja soolod olid nii üles ehitatud, et nagu sõitsid teineteisele sisse. Lava ei jäänud kordagi tühjaks. Üks tegelane tantsis, hakkas oma etteastet lõpetama ja teine juba alustas. Pärast tantsisid nad paaris koos meestega ja siis tantsisid mõned paarid korraga ka laval. Lõpuks kõik koos.

Meeste kodu

2011-06-13T02:27:00.000-07:00

E.Galan, P.Gomez „Meeste kodu“, lavastaja Andres Noormets, Ugala

Arvasin, et see on tõsine tükk, aga tegemist oli mingi naljabenefissiga. Noh vähemalt hea seegi, et poisid said üle aastate kokku ja ühel laval mängida, ise näisid nad seda küll nautivat. Naersid mingite kohtade peal, publik naeris nagu kaasa, kuigi mina küll aru ei saanud, milles nali on. Alguses mõtlesin, et see on mingi omaloominguline tekst. Vähemalt nimed olid küll sellised, et otse elust võetud, s.t. näitleja nimele võimalikult sarnased. Et vist taotleti mingit realismi sellega. Ja tekst oli ka selline, et nagu on ja nagu pole ka. Vaheajal, kui kavalehe sain, tuli välja, et näidendil on isegi 2 välismaa autorit, nii et ei olnudki mingi improvisatsioon või omalooming. Aga mõjus küll sellisena.
40-ndates meeste mured, et nad lähevad paksuks, naised jätavad nad pikemate ja rikkamate meeste pärast maha ja hull depressioon tuleb peale. Tegevus toimus Aksi korteris, kelle naine on just maha jätnud ja nüüd peab ta korteri kiiresti maha müüma, sest naine tahab kohe poolt korterirahast kätte saada. Ja Aks nii väga armastab oma naist. Korterile on kohe 3 tahtjat, kõik üritavad teineteist üle trumbata, üks neist Aksi pikaaegne sõber, kes pakub korteri eest käsirahaks koguni 6 eurot. Hea karakter oli Indrek Sammuli psühholoog, kes oli omadega puntrasse jooksnud. Käitus hästi depressiivselt, aga samas toimis professionaalselt, aitas Aksi sügavast august välja, kuigi vahepeal karjus ja laamendas natuke. Siis oli jälle vana rahu ise. Mingeid lolle nalju tehti, a la jalaga tagumikku naljad. Ja lõpus oli natuke balleti laulu „Kaunid baleriinid“ saatel. Teise vaatuse ajal ootasin juba pingsalt, et millal see jama läbi saab.

Attila

2011-06-13T02:26:00.000-07:00

Giuseppe Verdi „Attila“, lavastaja Üllar Saaremäe, PromFest

Sai lõpuks tõelist ooperit kuulata. Muidu meie omad ikka hädaldavad, et meie teatrites ei ole akustikat ja mitte midagi ei kõla seal, aga tegelikult meil pole lauljaid. Kui kokku kutsuda tasemel lauljad, siis ikka kõlab küll ja nii et vähe pole. Kohe nii, et majaseinad värisevad. Sisust ma eriti aru ei saanud, ülevalt ka lugeda ei viitsinud, aga midagi sellist oli, et hunnide pealik Attila läks mingit järjekordset riiki vallutama, sai omale sõjasaagiks mingi suure kuninga tütre, kellesse ta armub ja lõpuks temaga abielluma hakkab, aga vahetult enne pulmi toimub vandenõu, hästi palju kõlas sõna „Rooma“, juul siis mingid rooma inimesed ta ära tapsid.
Lavakujundus oli küllalt tagasihoidlik, samuti ka Attila osa laulnud Valgevene bass Anatoli Siuko, teised solistid mõjusid tema kõrval ikka palju veenvamalt ja oskasid tugevamat häält välja võluda. Eestlastest osales ainult Mati Palm, teda näidati ka korraks ja tal oli seljas kinnastest õmmeldud kostüüm. Midagi nagu „Nõiakivi“ kivinõial, ainult mitte pallidest, vaid kinnastest selline pikk ürp. Ja kraena oli siis hästi palju väikseid pallikesi. Naissolist Sandra Janušaite Leedust oli väga hea, peaaegu sama hea kui „Oneginis“ Tatjanat laulnud lätlanna, aga natuke paksem. Kõige rohkem meeldis mulle Kaunase Muusikateatri koor. Oli ikka väga kõva vahet tunda, meie omad on kuidagi kõik eraldi häältega ja ei kõla eriti kokku ja pole sellist ilusat kandvat kõla, nagu sellel kooril oli. Ka Läti Rahvusooperi koor võlus selle poolest, meil ikka sellist asja ei kuule.
Kostüümid olid pehmelt öeldes sürrealistlikud. Naisorjad või -vangid olid nagu surnurüüdes, sellistest valgetes hõlstides, milles vanasti inimesi maeti. Teises vaatuses olid nad juba mustas, hästi kõrgete kraedega. Alguses tulid lava peale, nagu neil oleksid pead maha raiutud, kõrgete kraede peale olid tõmmatud rätikud ja see jättis sellise mulje, nagu oleksid kehad ilma peadeta. Meeste kostüüme ümbritsesid mingid graafilised kujundid, ühel solistil oli puri küljes. Päris naljakas oli vaadata. Aga muusika ja muu poolest see ooper mulle eriti ei meeldinud, kuigi esitus oli väga hea. Pikk ja igav oli.

Vihmatants

2011-06-01T06:06:00.001-07:00

Meir Z Ribalow „Vihmatants“, lavastaja Merle Karusoo, Eesti Draamateater

Üle ootuste hea tükk oli. Kuigi ma aimasin ka, et see võib midagi erilist olla, mitte mingi järjekordne „näidend“, mis repertuaari mitmekesistamiseks on välja toodud. Tegevus toimus ühes mahajäetud kõrtsis XIX sajandi lõpu USAs. Seal käivad stammkunded, selles mõttes oli see isegi „Lõputu kohvijoomise“ moodi. Esimesena tuleb lavale Merle Palmiste ja ütleb publikule tere. Publik on kuidagi kahevahel, kas öelda tere vastu, aga kui Merle neile endiselt ootava pilguga otsa vaatab, siis lõpuks keegi ikka tere ütleb. Näidendis on 6 tegelast, kes esindavad erinevaid rahvuseid-rasse. 2 meest on „tavalist“ valget, naistegelane on mehhiklanna, lisaks veel indiaanlane, juut ja neeger. Midagi eriti ei toimu, aga vaadata oli ikka huvitav. Alguses on põud, tuleb noormees George, kes väidab, et oskab vihmatantsu, aga ei taha seda tantsida. Selleks, et poiss oma tantsu tantsiks, on vaja ära rääkida paikkonna kõige mõjuvõimsam inimene – juut. Juut omakorda veenab poissi, et on vaja tantsida. Poiss ei taha tantsida, sest see on selline valutants, nagu tõmblemine, aga lõpuks ikkagi tantsib ja hakkab sadama vihma.
Ainult et natukese aja pärast tuleb välja, et see vihm ei taha mitte kuidagi järele jääda. Siis viiakse poiss nii kaugele, et ta antivihmatantsu tantsiks, kuigi George ei tea üldse, kas ta sellist tantsu oskab ja kas sellel on mingi mõju. George tantsib ennast surnuks, vihm ei lakka, teised tegelased valmistuvad maailma lõpuks ja suureks üleujutuseks. Igaüks räägib, kuhu ta maailma lõppu vastu võtma läheb ja sellise segase lõpuga lugu on. Väga vahva oli Rein Oja mängitud juudi palve jumala poole, selline inimlik palve, et no sa saad ju aru küll, et midagi on valesti. Samas ka aukartus suure jumala ees, et ei, kui see on sinu tahtmine ja sa leiad, et see meile kõigile millekski vajalik on, siis jah, aga sa pead ju ise nõustuma, kui me niimoodi siin nagu mees mehega räägime, et need sinu plaanid ei ole tavaliselt mitte just kõige targemad.

Marquis d'artiste

2011-06-01T06:05:00.001-07:00

Rodolf Sirera „Marquis d'Artiste“, lavastaja Hendrik Toompere jr jr, Eesti Draamateater

Tükk ise oli küllalt sürrealistlik ja mitme otsaga. Päris hea mulje jättis, just sellepärast, et oli paraja pikkusega ja ilma vaheajata. Enne etenduse algust mängiti pikalt klassikalist muusikat, mis sobib hästi mõisamiljöösse. Laval istuvad 2 kuju, põlevad küünlad on hämar. Lõpuks algab tegevus. Üks neist kujudest on Jan Uuspõllu mängitud näitleja, teine aga natuke kahtlasem variant Hendrik Toompere jr kehastuses. Näidendist ei saagi päris täpselt selgeks, kas see on marquis d'Ariste ise või marquisi teener. Alguses mängib ta markii teenrit, siis mingi aja pärast teatab endale külla kutsutud näitlejale, et ta korraldas talle toredat näitemängu, on maru õnnelik selle üle, et ta nii hästi teenrit suutis mängida ja imestab, kuidas näitleja ikkagi enne ära ei tabanud, et ta pole mingi labane teener, ta rääkis ju nii tarka juttu, et teenrid enamasti nii intellektuaalseks kõneks võimelised pole. Etenduse lõpus aga markii nagu väljub oma rollist ja muutub teenriks tagasi. Kuskilt sellest ruumist väljastpoolt kõlab kellahelin, nagu härra kutsuks, teener vaatab ehmunult ringi, tuleb nagu reaalsusesse tagasi, võtab endalt seljast uhke kuue, peast markiile kuuluva paruka ning tormab kellahelina peale ruumist välja. Nii et saa sa siis aru, kas see oli markii, kes oli rollis edasi ja mängis surevale näitlejale veel viimase vingerpussi, üritades teda uskuma jätta, et ta tegelikult ei olnudki teener, või oli see ikkagi teener, kes korraldas selle õhtu jooksul näitelejale suurepärase, kuigi fataalsete tagajärgedega näitemängu.
Ja see surma küsimus ise oli ka kuidagi lahtine. Mulle jäi mulje, et näitleja ei surnudki lõpus ära. Mürgi kui sellise teema oli samuti küllalt hajus, seda võis võtta nii ja naa. Kui näitleja etenduse alguses hakkab teenriga kärkima, et kaua nad seal ruumis kahekesi ootavad, näitleja saabus markii juurde markii kutsel ja soovib lõpuks markii endaga kokku saada. Siis pakub teener talle juua. Hiljem, kui teener on muutunud markiiks, jätab ta näitlejale mulje, et see, mida ta enne talle teenrina sisse jootis, oli mürk. Kuigi nagu teener-markii isegi näitlejale ütleb, tema pole kordagi öelnud, et seal karahvinis oli mürk, seda ütles näitleja ise. Või jõudis sellisele järeldusele, et markii on tema ära mürgitanud. Markii tahab saada tõelist näitemängu. Et ei mängitaks nagu teatris, võltspaatosega või tunnetades tundeid, mida tegelikult pole tunnetatud. Sellepärast on tal valmis kirjutatud omapärase stiiliga teos ja ta palub selle näitlejal ette kanda. See teos räägib asjadest nagu nad on. Kui tegelane sureb, siis ta räägib surmast sügavamalt, mitte ei näita kunstlikult ette, kuidas autor suremist ette kujutab ja ei ohi sinna juurde pateetiliselt. Ja kui kangelane sureb, siis ta sureb päriselt. Kui näitleja sellest kuuleb, siis tuleb tema suust väga vahva fraas, et markii, te eksite, kui kujutate ette, et teatris näitlejad iga kord surma etendades päriselt ka surevad, ei, kujutage endale ette, eesriie läheb kinni ja need näitlejad, kelle tegelased surid, ärkavad jälle ellu!
Kõnekas on ka selle näidendi pealkiri - „Marquis d'Artiste“ - markii näitleja. Markii näitleja tahab, et näitleja näitleks talle tema kodus elu ja surma peale. Näitlejal hakkab järsku halb ja markii vihjab joogile, mida markii jõi. Näitleja järeldab sellest, et markii jootis talle enne mürki sisse. Nüüd käib markii välja oma trumbi, tal on olemas vastumürk. Kui näitleja kannab ette sureva filosoofi (vist oli see Aristoteles) monoloogi nii, et markii seda uskuma jääb, saab ta vastumürki. Näitleja püüab kogu hingest. Nüüd on tal endal surmaeelne seisund ja mängida pole justkui vajagi. Tuleb ainult monoloog ette kanda ja loota, et markiile see meeldib. Markii annabki näitlejale vastumürki, kuid kohe, kui näitleja on selle ära joonud, selgub, et hoopis see teine jook, mille näitleja hilisemalt sai, oli tegelik mürk. Karahvinis olnud jook oli lihtsalt mingi uimasti. Sellega on nii näitleja kui ka publik parajasse segadusse aetud. Kõik käib hästi vahvalt ja mänguliselt, situatsioonid kogu aeg vahelduvad ja 2 näitlejad esitavad neid suurepäraselt. Kogu aeg on tunda seda pinget, kui näitleja ei saa aru, mis toimub. Kas ta on nüüd mürgitatud? Kas ta sureb kohe ära? Kuid siiski, kui tal õnnestub nii hästi mängida, et markii teda usub, siis ta jääb ju ellu? Markii ütleb oma tapatöö õigustuseks, kui ta on näitlejale juba „päris“ mürki sisse jootnud (aga selle loo juures jääb kõik hästi ähmaseks, mis on päris ja mis mitte, mille kohta markii, kui see üldse on markii, tõtt räägib, mille kohta mängib, markii näitleja, nagu ta on), et näitleja ei mänginud oma surmadialoogi küllalt ehedalt. Markii nägi ikkagi selles mängus lootust elule. Sest näitleja mängis seda lootuses, et ta jääb ellu. Et ta suudab nii hästi mängida, et markii jääb teda uskuma ja annab talle vastumürki. Aga markii annab talle hoopis tõelist mürki. Siis kostab kellahelin väljastpoolt seda saali ja markii hakkab sahmerdama, nagu ta oleks tegelikult ikka teener. Näitleja saab järsku elujõu tagasi, paneb markii kirjutatud näidendiraamatu kinni ja tõstab asju ümber. Nagu oleks markii-teenri sõnul antud mürk ikkagi vastumürgina mõjunud.

Leenane'i kaunitar

2011-06-01T06:03:00.000-07:00

Martin McDonagh „Leenane'i kaunitar“, lavastaja Üllar Saaremäe, Rakvere Teater

Jälle väga hea teater. Uskumatult hea, midagi nii head poleks ootadanud. Põhiline oli see, et ootamatult naljakalt, aga intelligentse huumoriga oli lahendatud. Oli ju see piir hea huumori ja labaste naljade vahel nii õhuke. Väga lihtne oleks olnud minna labase naljatamise teed, et hakata lihtsalt komejanti tegema, peaga vastu ust jooksma või toolist mööda istuma. Aga kõik naljad olid äärmiselt toredalt lahendatud, seisnedes põhiliselt näoilmetes ja võrratus mängus. Nägin sama näidendit ka üle 10 aasta tagasi Vanemuises, siis oli selle nimi „Mägede iluduskuninganna“. Tollest paarist vaatamiskorrast, üks neist oli vist televariant, jäi ka päris hea mälestus, aga draama jäi meelde eelkõige ikkagi draamana. Julma loona, kus ema ekspluateerib tütart ja ei lase sellel hakata oma elu elama, sest ema on ju nii saamatu. Ja viib selleni, et tütar valab ema kõigepealt keeva õliga üle ja pärast tapab ema, et saada ometi vabaks.
Saaremäe oli kõik väga peene huumori abil lahendanud. Lugu polnud üldse nii rusuv, kuigi kõlasid muidugi ka tõsised noodid ja teemad, aga üldhoiak oli ikkagi lõbus. Kõik osatäitjad olid ka palju paremad kui Vanemuise küllalt igavas variandis. Igal juhul tundsin ma nendes osatäitjates ära palju rohkem seda, mis nendele maakatele ja õnnetutele üksikutele inimestele omane oli. 4 osalist seal ongi: ema, tütar ja 2 venda. Vanemal vennal on tütrega väike arumlugu, millest oleks võinud saada suur armastus, kui emal poleks kombeks tütrele saadetud kirju põletada. Noorem vend on lihtsalt sõnumitooja ja kuigi teda mängis Vanemuises Margus Jaanovits, jäi see osatäitmine ikkagi küllalt kesiseks. Selliseks augutäiteks, et autor on sellise tegelase sisse kirjutanud, aga avada suutis selle karakteri alles Saaremäe juhendamisel Mait Joorits. Saaremäest räägitaksegi, et talle on iiri teema väga omane, seda on näha ka tema muusikaeelistuste poolest, aga ta ise on ka McDonaghit mänginud ja kindlasti selle teemaga hästi kursis.
Ray on mingil määral nagu külahullike, täiesti koomiline karakter, keda selle raske loo taustaks ja sinna sisse sehkeldama hädasti vaja oli. Jooritsa esituses oli tohtutult koomilis momente, üks koomilisemaid see, kui ta jätab vend Pato saadetud kirja, mille Pato palub isiklikult oma pruudile Maureenile anda, lõpuks siiski Maureeni ema kätte, sest ei suuda selle mooriga väga kaua ühes ruumis viibida ja noh igav on ka, tahaks kodus televiisorit vaadata. Siis läheb Ray uksest välja, aga Maureeni ema pole mingi eilne intrigant, ta teab, et poiss jääb ukse taha kuulama ja ei hakka kohe kirja lahti kiskuma. Ray tulebki siis enda arust maru kavalalt, pauhti ust lahti lüües uuesti uksest sisse, see tulek oli hästi koomiline, nagu ka Ines Aru mängitud Magi lahkelt naeratav siiras nägu, kes talle kiiktoolist vastu vaatab. Veel oli Rayl väga hea moment, kui ta on peale Magi matuseid Maureenile natuke lolli juttu ajanud, enda arust pole ta midagi valesti öelnud, ainult seda, et tema vend Pato on kihlatud, on Maureeni tõeliselt välja vihastanud ja räägib mingeid külalollusi veel otsa. Maureen on tõstnud juba ahjuroobi, millega tal on isiklikud emotsioonid (ta lõi selle ahjuroobiga oma ema maha), et ka Ray maha nottida, aga siis kõlab seljaga saali ja Maureeni poole seisva Ray suust rõõmus hüüatus: poiss leidis üles pesapalli, mille Maureen temalt 10 aastat tagasi ära võttis. Lepitust nad ei leiagi, Ray pakub küll varianti, et ta ei ole Maureeni peale vihane selle pesapalli pärast, kui Maureen talle ikkagi selle vinge ja pika ahjuroobi ära müüb, aga Maureen ei taha roopi müüa.
Rayl oli veel palju koomilisi momente. Kogu tema olek oli koomiline. Ma ei teadnudki, et Mait Joorits on punapea, seekord oli esimene kord, kui seda märkasin. Või on ta rolli usutavamaks mängimiseks ennast ära värvinud, igal juhul selline väline kuvand sobis Rayle suurepäraselt. Olekult oli ta hästi nurgeline, žestikuleeris totralt kätega, neid räppari kombel rääkimise rütmis umbes õlgade kõrgusele näo ette tõstes. Või siis vehkis Magi nina all kirjaga, mille Pato palus Maureenile isiklikult edasi anda. Räägiti mingitel külateemadel, kuidas pastor oli kedagi löönud (seesama pastor, keda McDonaghi triloogia Rakvere Teatris 1999. aastal lavastatud teises osas mängis Saaremäe). Või siis sellest, mida televiisorist vaadatakse, selline mõnusalt ajuvaba jutt oli, aga samas elavalt usutavas ja naljakas esituses.
Herta Elviste Mag ei meeldinud mulle kohe üldse. Ehk oligi Vanemuises selle rolli mõte vanamutt võimalikult vastikuks mängida, selline inisev ja loll eit oli. Et siis kauni mägedekuninganna Maureeni tragöödia paremini esile tuleks. Et ema ajas ta hulluks ja viis lõpuks selleni, et naine oli sunnitud ema tapma, kuigi oma armastusest oli ta niikuinii juba ilma jäänud. Ines Aru aga mängis seda rolli kohe arukalt. Tema Mag oli hästi meeldiv, kuigi oma ema või vanaemana poleks teda ette kujutanud. Aga vaadata oli teda vähemalt meeldiv, selline inisev vanamutt, nõudlik ja naljakas, väga täpsete koomiliste nüanssidega, kui peenelt kõik tema stseenid erinevate partneritega välja olid mängitud. Kõige mõjuvamad olid muidugi ema ja tütre stseenid, aga ka stseen Patoga ja 2 stseeni Rayga olid tõelised pärlid.
Patot esitas siin Velvo Väli. Jälle täiesti ootamatu ja väga meeldiv lahendus. Vanemuises mängis Patot Indrek Taalmaa, kes mulle samuti ei meeldinud. Üldse tundusid peale Rakvere etenduse nägemist kõik tänase etenduse tüpaažid ainuõiged ja tekkis küsimus, kuidas oli võimalik sama näidendit kellegi teisega lavastada, nad ei sobinud ju nendesse rollidesse absoluutselt. Väli esituses olid eriti head 2 stseeni kirjades. Ta loeb ette kirja vennale, milles manitseb venda, et see kindlasti Maureenile saadetud kirja otse Maureenile endale üle annaks. Siis on vahel stseen, kuidas Ray selle kirja Magi majja on toonud ja koos Magiga Maureeni koju ootab, aga ei jõua ära oodata ja kirja ikkagi Magi kätte jätab, saades talt lubaduse, et Mag annab kirja kindlasti Maureenile edasi. Mag hakkab Pato kirja lugema ja selleks ajaks ilmub lavale jälle Pato, kes oma kirja ise ette kannab. See oli väga hingestatud ettekanne. Taalmaa esitas neid monolooge kuidagi monotoonselt. Et noh, võid ju kirjutada mulle, mul tuleb oma külas veel lahkumisõhtu, peale mida ma sõidan ära Bostonisse, aga tahaksin sinu sinn kaasa võtta. Väli esitatud Pato suust kõlasid need sõnad tõesti veenvalt. Et ta ongi Maureeni armunud, et see on tema viimane lootus Maureeniga kokku saada, ta endaga kaasa viia, temaga elupäevade lõpuni koos olla. Ja mitte vähem andekas ei olnud Väli ka Maureeniga müramise stseenis, kui nad pidustena Maureeni koju saabuvad ja laua all mehkeldama hakkavad. Või järgmisel hommikul Magi ees komejanti mängivad, õigemini teeb seda küll Maureen, et neil oli kirglik öö, kuigi nagu kirjast nüüd selgub, ei toimunud selle öö jooksul midagi.
Seda on isegi kummaline tõdeda, aga peaosaline Maureen jäi kõigi nende teiste võrratute ja ootamatult heade esituste kõrval kuidagi kahvatuks. Võib olla sellepärsat, et Maureeni mänginud Ülle Lichtfeldt on ikkagi auhinnatud primadonna ja tema suhtes olidki kõrgendatud lootused. Eriti minul, kes ma seda lugu teadsin ja aimasin, kui ilusti ja hingestatult Lichtfeldt Maureeni mängida võib. Lihtsalt teised osatäitmised olid selle esituse kõrval niivõrd „ebatraditsioonilised“ ja vapustavalt head, et Maureen jäi ikkagi nende kõigi varju, kuigi Lichtfeldt esines muidugi oma tuntud headuses ja ka tema osatäitmine oli igati ilus. Kahjuks ei olnud selles lavastuses päris hästi välja mängitud ema õliga ülevalamise stseen, mis jäi muu räuskamise varju, nii et ei saanudki aru, et emale kuuma õli peale valati, peale vaadates, nad lihtsalt kriiskasid ja Lichtfeldt valas Arule vett käe peale. Ka see jäi arusaamatuks, miks pidi Mag põletama Maureenile tulnud kirjad demonstratiivselt pliidile asetatud panni peal, kui samas oli pliidi all kogu aeg tuli hõõgumas. Palju lihtsam oleks olnud kirjad pliidi alla ahju visata. Aga juul siis Magil oli vaja seda põletamise rituaali, et paneb paberi pannile, sellele tule otsa ja siis demonstreerib põlevat panni. Noh nagu väike selline teatripoolne tuleohutusreeglite rikkumine ka, et ikkagi elav tuli laval.

Libahunt (Nukuteater)

2011-06-01T06:02:00.002-07:00

T.Kikas, J.Kreem „Libahunt“, Neeme Kuningas, Eesti Nuku- ja Noorsooteater

Päris lahe lugu oli. Igal juhul üks parimaid muusikale, mida ma viimasel ajal näinud olen. Kitzbergi lugu oli säilinud, seda ei olnud pea peale pööratud, aga samas oli see vaadatav ka sellise pilguga, kui draamat „Libahunt“ ei tea. Muusika oli talutav, enamasti isegi väga meeldiv, kummitama jäi laul „Pidu hakkab“, selline tõeliselt rahvuslikel motiividel tehtud kaasaegne rokk. Tantsu oleks võinud natuke rohkem olla, neljast paarist tantsijatest, kes küllalt ebamäärastes poosides väänlesid, jäi natuke väheks. Naljakas oli paavstiks riietatud sarvedega mustanahaline linnapea. Selle loo loogika järgi oleks pidanud linnapea ise esimene olema, kes kogukonnast välja aetakse, teisest rassist kuju ikkagi, aga nemad hakkavad väikse vaese Tiina kallale, kes on ainult teistvärvi juustega. Naeruväärne oli, kuidas Margus seoti Tiina äraajamise stseenis kinni, aheldati käeraudu pidi trepi käsipuu külge. Margus rabeles, mis ta rabeles, kuigi tehniliselt võttes oli näha, et ta hoiab ise käeraudadest kinni, mitte pole sinna käsipidi sisse pandud. Eks ta üks möku oli, selles stseenis muutus küll hakkajaks, et tahtis Tiinale appi minna, aga muidu midagi otsustada ei suutnud.
Ilusate laulude ja tegelaste kõrval pakkus vaatamist veel Grete „Stitch“ Lausi kostüümikunstnikutöö. Need kostüümid olid tõesti nagu moedemonstratsioon. Nii palju huvitavaid detaile ja lahendusi. Kõik valget värvi, harvade värviliste detailidega. Enamasti punaste ja kollaste, harvemini ka roheliste või siniste detailidega. Teistmoodi värvides ja nahkades olid hundid või kes nad seal olid, noh mingid metslased nagu oli. Lava keskel oli suur ringjas sõõr, millest ülestõstetud kujul moodustus püünis. Ühele poole püünist jäi külakogukond, teisele poole mets. Seekord oli Nukuteatri lava päris suureks tehtud. Niipalju, kui ma seal olen muusikale näinud, on neid alati esitatud mingitel väljavenitatud pikkadel, aga kitsastel pindadel. Seekord oli laval mõõtu, oli nii pikkust kui ka sügavust, nii et oleks võinud ka rohkem ja suurema liikumisega tantsunumbreid teha, et kogu seda pinda ära kasutada.

Hiirtest ja inimestest

2011-06-01T06:02:00.001-07:00

J.Steinbeck-M.Gorevoi „Hiirtest ja inimestest“, Mihhail Gorevoi, kompanii Ametist

Päris hea lavastus oli, kuigi mitte mingi šedööver. Näha oli ka kehvasti, kuigi istusin küllalt ees, aga need Nokia 8 esimest rida on nagu mingi vann. Istud seal madalal ja kui keegi su ette istub, ei pea isegi väga pikk inimene olema, siis on kohe kogu vaateväli kinni. Vedas vähemalt selles mõttes, et minu ees ei istunud kedagi, kuigi ka 2 rida eespool olevad inimesed ja kõrvaltvaates mujal istuvad inimesed jäid oma peadega ette. Nii jäi mul nägemata näidendi kõige olulisem moment, kui puudega mees Lenny farmeri naise ära tapab. Kogu see stseen, mis toimus minu istekohast lava teises otsas, oli kuuldeteater. Muidu oli mul selle looga ainult selline seos, et teadsin, et kunagi mängiti seda Ugalas ja seal mängis Allan Noormets, nüüd hiljuti nägin Sulev Teppartist tehtud Tähelaevas ka selle lavasutse lõpustseeni, kus George Lenny ära tapab.
Näiteljatest teadsin ma ainult peaosa George'i mänginud Dmitri Haratjani. Paarilist Lennyt mänginud Aleksandr Balujev oli küll nime poolest nagu tuttav ja isegi nägu oli kuidagi tuttav, kindlasti olen ma teda kuskil filmides näinud, aga otseselt äratundmist ei olnud, et see on minu jaoks tuntud näitleja. Mängiti isegi keskmisel tasemel, ma oleksin rohkemat oodanud. Haratjan ja Balujev olid muidugi väga tasemel, eriti nende kahekesiolemise stseenid, kus Lenny kogu aeg George'i käest igasuguste asjade pärast pahandada saab ja peab kuulama õpetussõnu, kuidas teiste inimeste juuresolekul käituda. Siis oli veel terve kari mingeid farmis töötavaid mehi, kes olid päris sarnased ja omavahel segi kippusid minema. Ja farmiomaniku poja naine, natuke lipakas ja kerglase käitumisega kaunitar.
Lugu ise oli küllalt sisutu ja ajuvaba. Ainult lõpus oli selline raske moment ja kogu loo kooda, mis siiski seda lugu minu jaoks kuidagi arusaadavaks või omaseks ei muutnud. Kogu see jant jäi kaugeks, et ah eks nad seal Ameerikas elavad jah niimoodi... imelikult. George ja Lenny rändavad mööda maad ringi, nad on sunnitud igalt poolt põgenema, sest poolearuline Lenny saab igal pool millegagi hakkama. Viimasest kohast põgenesid nad sellepärast, et Lenny hakkas silitama ühe naise kleiti ja seda peeti vägistamiseks. Nii et mehed istusid terve päeva kaelani sita sees äravoolukraavis, oodates, millal pimedaks läheb ja mehed nende jahtimise lõpetavad, et sellest kohast põgeneda. Lennyle meeldib üldse kõike kallistada ja mudida. Nii kannab ta kogu aeg kaasas näiteks surnud hiirt, keda George käseb tal ära visata, aga Lenny leiab ikka põhjuse, et hiir kuskilt üles korjata. Või hangib omale uue hiire, keda ta enda arust ainult õrnalt kallistab, aga kogemata surnuks pigistab.
Lõpuks läheb meestel hästi ja nad saavad tööd uues farmis. Seal peetakse suuri plaane, kuidas koguda raha, et oma farm osta. Saadakse kampa isegi mees, kellel on kõrvale pandud 350 dollarit, farm maksab aga 600 dollarit, nii et lootust on. Siis hakatakse kasvatama küülikuid ja Lenny on sellega väga rahul, et on küülikud ja ristikheina, millega küülikuid toita saab. Lavastuses oli palju naljakaid momente, näiteks see, kui mehed hakkavad tee peal olles sööma konservubasid ja Lenny teateab, et tahaks ikka ketšupit ka ubade juurde. Eriti naljakas oli, kui George on mingi järjekordse keisi pärast Lenny peale vihane, aga Lenny tahab, et George räägiks nende tulevasest farmist. Siis George karjub natuke, aga ta jõud lõppeb, ei jaksa kogu aeg selle lolli peale vihane olla ja talle vopse jagada, ning karjatab ootamatult „Jutustus!“. Sellele järgneb George'i ilus jutustus sellest, mille poole nad pürgivad ja milline saab olema nende elu.
Lõpustseen, mis oli väga oluline ja mul praktiliselt nägemata jäi, toimus farmi hobusetallis. Lenny läheb sinna neegriga rääkima, see on kõigi poolt tõrjutud mees, kes ei tohi isegi teiste töölistega koos elada, vaid peab elama hobusetallis. Lennyl on ka oma põhjus, miks tallis käia, ta asi omale kutsika, keda ta samuti mudimas käib, kuid lõpuks ta ikkagi kogemata surnuks kägistab. Lennyle hakkab külge lööma farmeri poja naine, tuleb Lennyle talli järele ja otsib lähedust, tahab vähemalt seda, et keegi ta ära kuulaks. Kuulamise peale pole Lenny kitsi. Kuid naine tahab, et Lenny teda paitaks ja tema pehmeid juukseid katsuks. Lennyle muidugi meeldivad kõik pehmed asjad, nii ta asubki naise juukseid katsuma, kuid satub ka siin mudimise ja pigistamisega hoogu ning tapab naise ära. Karjus vist midagi sellist juurde ka, et ta ei tahtnud naisele haiget teha, aga et see välja ei tuleks, et ta ikkagi teda liiga palju juustest sikutas, tuleb tal naine tappa. Kohe, kui naise surnukeha avastatakse, on kõigil selge, mis juhtus. Et Lenny läks mudimisega liiga hoogu. Farmeri poeg tõotab, et tapab Lenny ära, enne seda jõudis George öelda, et ta ei lase neil Lennyt tappa. Nii tapabki George ise Lenny ära. Lenny tapmine ei tulnud seekord vist tehniliselt päris välja, Haratjan eemaldus Balujevist ja tulistas lava keskel istuvat Balujevit talliuksel seistes püstolist, aga ta pidi mitu korda vajutama, enne kui pauk kuuldavale tuli.

Antigone (R.A.A.A.M)

2011-06-01T06:01:00.001-07:00

Sophoklese ainetel „Antigone“, lavastaja Homayun Ghanizadeh, R.A.A.A.M.

Juba enne etenduse algust tuli kõik tuttav ette. Nagu Ghanizadehi lavastatud „Caligulaski“ toimus siin tegevus juba enne etenduse algust. Ja samade liikumisskeemide järgi ning sama liikumisstiili ja kõnemaneeri kasutades. Täna liikus laval enne etendust üksi ringi teenrit mängiv Raimo Pass. Mõõtis mõõdukate sammudega ettenähtud rada. Tuli liikuda ainult sirgeid teid pidi, kõik tegelased liikusid niimoodi. Kui oli vaja minna laua juurest trepi juurde, siis ei mindud mitte otse diagonaalis, vaid mingi osa mindi otse, siis tehti pööre ja liiguti edasi otse, siis pöörati ennast jälle õigesse suunda, et jääda näoga trepi poole ja sellest üles minna. Räägiti natuke klähvides, peaaegu ilma emotsioonideta. Mingid emotsioonid seal küll olid, aga need olid nagu pingutatult vales suunas. Ehk ainult Külli Reinumägi puhul oli tunda tõeliselt ja õigesti väljendatud emotsiooni stseenis, kus ta kõvasti ropendab. Roppused olid ka sellised, et konkreetselt neid välja ei öeldud, vaid poolikud roppused olid. See oli kogu lavastuse kõige naljakam stseen, eriti sellele järgnenud teenri repliigi tõttu. Külli Reinumägi mängitud Ismene ropendab nii et vähe pole, kõik ümbritsevad on šokis, et mis siis nüüd lahti, Ismene vehib käte ja jalgadega, lööb jalgadega lauda, mille ääres istub, topib osaliselt isegi jalgu lauale. Kui Ismene lõpetab ja kõik on endiselt šokis, oskab ainult teener küsida oma (tavapärase) küsimuse: Preili, kas teil algasid päevad?
Sama küsimusega pöördus teener ka Antigone poole, kui Antigone millegi peale vihastas ja häält tõstis. See oli nii naljakas ja tüüpiline, ikka kuuleb aeg-ajalt selliseid küsimusi, kui mitte otse näkku, siis selja taga ikka sosistatakse ja visatakse nalja, et paugutab uksi, sest tal algasid päevad. Nagu muid põhjuseid oma emotsioone välja näidata või kuidagi ebatavaliselt käituda polekski. Ja enamasti on need ütlejad ikka mehed, nii et tundub, et meestel käib kogu elu ainult naiste päevade ümber.
„Antigone“ lugu oli edasi antud väga sürrealistlikult. Kreon ei luba Antigone venna laipa maha matta, sellepärast on kogu linn laibalehka ja kärbseid täis. Selle illustreerimiseks käivad tegelased ringi ja vehivad kätega, nagu peletades kärbseid eemale. Igaühel on oma liikumisjoonis, kuigi üldjoontes on see liikumine ja rääkimine sarnane, aga selles mõttes eristus kõige rohkem Külli Reinumägi, kes tikk-kontsadel ringi tippis, hästi väikeste sammudega närviliselt ringi jooksis ja omale kohta otsis. Ikka selle sama liikuisskeemi järele, et kui on vaja lava tagumisest vasakust nurgast jõuda lava paremasse esinurka, siis ei lähe tegelane mitte diagonaalis, vaid otseliikumisel pöördeid kasutades ja ristkülikuid moodustades. Veel oli naljakas koht, kus õed Ismene ja Antigone mängivad „mütsidega“, nagu Kreon seda nimetab. Ismene ja Antigone tulevad lavale, Antigone tirib Ismenet mütsist, mispeale Kreon hoiatavalt ütleb, tüdrukud, ärge mängige mütsidega, müts pole mänguasi.
Mütsil oli selles loos üldse sügavam tähendus. Müts varjas pea peale peidetud muna. Ja söödi kogu aeg muna. Munast söögivalmistasmise stseen kordus näidendis vist 3 korda. Esimesel korral tehti korralik söök, nii et kõigile piisavalt süüa jätkus, aga mune hakkab järjest vähemaks jääma. Vett enam niikuinii pole. Kreon üritab mitu korda vanni minna, aga teener peab talle meelde tuletama, et vett ei ole. Ja nõusid ei saa ka pesta, need tuleb majapidamispaberiga puhtaks nühkida. Järgmise söögitegemiskorra ajal on munasid juba vähem ja viimast korda teeb Antigone süüa ainult ühest munast, millest peaks jätkuma kolmele sööjale. Haimon rõhutab pidevalt, et ta peab kogu aeg muna saama süüa, muidu ta sureb ära. Ja kui tegelased surevad, siis tõmmatakse neil müts peast ja selle alt kukub välja muna, mis loomulikult vastu maad kukkudes puruneb. Väga efektne võte. Teener aga kaebab kõigile, et tal on müts juba nii kulunud, et muna paistab välja. Veel enam, tõeline tragöödia on see, kui muna välja kukub- teener sureb ära. Kuigi lõpuks on teener üks väheseid tegelasi, kes ellu jääb, nagu antiiktragöödia järgi tehtud lavastusele kohane, oli siin hästi palju laipasid.
Euridike oli raskelt haige, teda tuli kogu aeg süstida. Euridike probleemi lahendamiseks oli naine hullusärki köidetud, selle särgi varrukatega oli samuti efektne stseen, kui Euridikel on üks helgem hetk ja ta lõpuks rääkida suudab, oma poja Haimoni ära tunneb. Siis haarab Haimon ema varrukatest kinni, ema aga läheb pojast kaugele, trepist üles ja kõik see aeg, mis ta pojast kaugeneb, venivad tema hiigelpikad varrukad ka aina pikemaks. Abikaasa Kreonil on peale seda jälle hea võimalus naine hästi pikkade varrukate abil kinni siduda. Euridike on enamuse ajast reformpõhjaga voodis, vahel kargab sealt püsti, tormab trepist üles teisele korrusele ja jääb aknast välja vaadates seisma, kuni Kreon avastab, et naine on jälle voodist väljas, läheb naise juurde, süstib talle teenri toodud rohtu ja kukub peale seda naist piitsaga nüpeldama, et naine talle pojad ja lapsed sünnitas.
Antigone ja Ismene rääkisid vahepeal niimoodi, et üks neist rääkis ja teine matkis oma suuga teise sõnu. Rääkis vaikides ja samade emotsioonidega kaasa, hääldades kõik häälikud ka sama pikkusega välja, nagu teine ütleb. Kõne oli selline omapärane, et mitte ei öeldud fraasi, vaid venitati teatud häälikuid. Ismene rääkis nende pere raskest saatusest ja kordas mitme fraasi järele: „Ja nutan“, venitades hästi pikalt mõlemat täishäälikut. Antigone rääkis tema teksti suud maigutades kaasa. Hästi tore oli, kui Antigone esitas lugu küünla ärapuhumisest. Siis suutis Elina Reinold kiiresti mängida korraga nelja tegelast, kes kõik rääkisid erinevate tämbritega, seda ümberkehastumist oli väga vahva vaadata. Kreon tappis Antigone ära, ikka sama nipiga, et tõmbas mütsi peast ära, muna kukkus põrandale puruks. Teener peitis peale seda Antigone kohvrisse. Ismene kavatseb sõita New Yorki, et saada kuulsaks näitlejaks, ja kui ta lahkub, siis võtabki kohvri koos Antigonega kaasa, mõeldes, et teener on sinna tema asjad kokku pakkinud. Mulle tuli selle peale meelde kunagi nähtud näidendi pealkiri „Antigone New Yorgis“. Teener oli tegelikult Tereisias – ennustaja, kelle kohta Antigone ütles, et ta sonib kogu aeg, kuulutab midagi ette, mis üldse täide ei lähe või on naeruväärne. Samuti kummitas kõiki neid nimesid kuulates Mati Undi „Vend Antigone, ema Oidipus“.

Maetud laps

2011-06-01T06:00:00.001-07:00

Sam Shepard „Maetud laps“, lavastaja Mladen Kiselov, Vanemuine

Väga hea lugu, lavastust ja esitus. Arvasin, et tegemist on hästi sünge looga, aga seal sai üle ootuste palju naerda. Tegelasi oli esitletud paraja koomilise prisma läbi ja muidugi nad mängisid ka nii suurepäraselt, et mingid kohad tundusid eriti koomilised. Eriti Aivar Tommingas, Margus Jaanovits ja Karol Kuntsel. Täiesti arusaamatu, miks seda lavastust ei ole aastaauhinna saajate nominentide seas, see lavastus peaks saama kõik preemiad, nii osatäimiste, lavastuse kui ka pisemate vidinate, nagu kunstnikutöö ja muusikaline kujundus jne eest.
Aivar Tommingas oskas väga hästi mängida elust räsitud ja poolhullunud vanameest. Röhitses ja hingeldas, oli elu ja surma vahel, aga samas ka täis elujõudu ja sarkasmi, kui uhkelt oma diivanil lösutas. Peitis padja all viskipudelit, millepärast tal pojaga suuremaks lööminguks läks. Need momendid olid täitsa naljakad, kui nad viskipudeli pärast kaklesid, kui diivan koguni ümber aeti, kõik viskipudeli pärast. „Tema varastas mu viskipudeli ära!“ Kohe alguses hakkasid naljad pihta. Lugu algas sellega, et mees istub suures toas ja ema on ülemises toas. Ema on latatara ja tahab kogu aeg midagi rääkida, isa vastab üksikute mühatustega, aga kuna nad on üksteisest kaugel, siis ema ei kuule, mida isa ütleb ja küsib enam-vähem kõike üle. Seda oli ka hästi naljakas jälgida, kuidas Tommingas oma teksti korda, mis grimmasse tegi, mis häälitsustega, millised mühatused, millised kommentaarid. See oli ikka täiesti imeline. Veel oli hea moment, kui keegi tahtis ära magama minna ja isa hoiatas, et siin majas ei tohi magada! Siin ei saa hetkekski magama jääda, kohe on müts ära võetud, juuksed maha aetud, viski ära varastatud ja keegi ära tapetud, nagu magama jääd.
Kui koju saabus lapselaps, siis oli vanaisa nagu tuulte pöörises. Lapselapse pruudi kohta leidus nii head kui halba, sõltuvalt sellest, mida tüdruk parajasti ütles. Kui tüdruk takistas pojapojal poodi alkoholi järele minna, siis sõimas vanaisa tüdrukut pahaks, kui tüdruk utsitas oma kutti tagant, et mine too talle siis see üks viski, siis oli tüdruk vanaisa meelest maailma parim naine. Teise vaatuse alguses oli vanaisal ja tüdrukul väga ilus ja südamlik stseen, kus nad n.ö. teineteisele hinge pugeda püüavad, vanaisa vihjab vahepeal väga armsalt, et ta tahaks massaaži, mida tegemast tüdruk küll keeldub. Mingil ajal oligi isal naljakas stseen, kui ta väga viskit tahtis, aga keegi parajasti tema peale karjus ja isa lämbumas oli, siis ta kõõksus hästi naljakalt, iga hingetõmbega nurus viskit, aga mitte keegi ei kavatsenud tema soovi täita. Seda oli maru naljakas vaadata, kuidas nad seda mängisid, kuigi ei mäleta enam, kes selles stseenis Tommingase partner oli, võib olla oli seal mitu inimest, ehk Martin Kõiv ja Maarja Mitt, kes vanaisalt midagi tahtsid, aga vanaisa oli suurde viskijanusse lämbumas. Just nimelt janusse lämbumas, sest ta ei saanud korralikult hingata ja nagu ta ühe korralikuma hingetõmbe teha sai, siis ta hingas sügavalt sisse ja vigises, et tooge mulle viskit!
Selline täielik pööraste perekond oli. Ema ja isa olid oma tervise kuhugi ära raisanud, mõlemad salaalkohoolikuteks hakanud, isa pidi hästi palju rohtusid võtma. Kui isa emale midagi tõsist maetud lapse kohta ütles, siis hakkas ema närveldama, et isa on liiga palju rohtusid võtnud ja nõudis ohmult kõige vanemalt pojalt, kes isa järele valvama oli jäetud, mida isa omale sisse on võtnud. Jaanovitsi mängitud vanem poeg oli ka omaette klass. Seda on varemgi ette tulnud, et Tommingas ja Jaanovits pannaks isa ja poega mängima. Kui ma seda esimest korda „Üle Lääne kangemehes“ nägin, siis vaatasin, et just paras paar, nad on oma miimikalt ja välimuselt äärmiselt sarnased. Kohe hämmastavalt sarnased, et neid võikski päriselt isaks ja pojaks pidada, ikka väga sarnased näojooned on. Nüüd tuli jälle selline deja vu, et õige valik, keda panna isa ja poega mängima, kahju, et seda sarnasuse võimalust nii vähe ära kasutatakse. Ja partneritena nad ka sobivad. Aga hämmastas Jaanovits, kui eriline roll tal oli, ikka täiesti erinev nendest, mis ma tema esituses siiani olen näinud.
Vanema pojaga on juhtunud midagi salapärast. Üldse on selles peres juhtunud palju salapärast, mis kõik maha vaikitakse. Tehakse nägu, et seda pole olnud ja sellest vaikitakse. Või kui keegi sellest rääkima hakkabki, nagu isa ühes algusstseenis, siis arvab ema kohe, et isa on endale ravimiüledoosi võtnud, et „segast“ paneb. Kuigi tegelikult ta räägib ju tõtt. Vanem poeg oli mingi aja New Mexikos, tema enda poeg arvab, et isa on siiamaani seal, kui pojapoeg vanavanemate majja saabub, siis ta ütleb, et tuli sinna ainult läbisõidule, edasi kavatsevad nad pruudiga isa juurde New Mexikosse sõita. Tundub, et vanemal pojal oli kunagi täitsa korras elu, vähemalt on ta omale lapse saanud, võib olla oli isegi korralik perekond, aga siis läks midagi nihu. Mis nihu läks, sellest aru ei saa. Mingid vihjed ju on. Kuskilt jäi kõrva nagu intsesti teema. Vanemad rääkisid kogu aeg, et Tilden on teinud pahandust ja küsisid kartlikult, ega ta jälle mingit pahandust pole teinud. Isa tekstist käis läbi, et Tilden läks New Mexikosse ja pööras seal ära. Nüüd elab vanemate juures, isa tahab temast lahti saada ja teeb juttu, et millal siis Tilden oma elu peale läheb ja mida ta edasi kavatseb teha, ema on armulikum ja vastab Tildeni eest isale, et Tilden jääb elu lõpuni nende juurde.
Kuigi Tilden oli haige inimene, oli temas ikkagi väga palju naljakat. Naerma ajas see, kuidas ta inimesepikkused maisitõlvikud koju tõid. Vanemad istusid kogu aeg kodus ja ei teadnud üldse, mis maja ümber toimub. Neile oli see üllatuseks, et nende maja taga on suur maisipõld, nad arvasid pigem, et Tilden on maisi kuskilt varastanud ja sonib niisama haiget juttu, et tõi maisi oma maja tagant. Tilden rääkis aeglaselt ja katkendlikult, selles mõttes oli Jaanovits suutnud väga hästi mehe haiguse välja mängida. Katkendlik ja kartlik liikumine, nagu kardaks kogu aeg, et teda kohe lüüakse. Ja suur rõõmutants, kui isa magama jääb ja poeg isa padja alt viskipudeli enda valdusesse saab. Tildeni välimus oli ka parajalt haige. Kuigi nad olid seal kõik sellise räpase välimusega, aga Tilden kõige rohkem. Takused pikad juuksed, ilmselt aastaid pesemata. Käed otseselt mustad. Ei saanudki aru, millega ta suutis oma käed niimoodi ära määrida, maisi maa seest väljatõmbamisest käed otseselt musta värvi ei muutu, peaks olema rohkem pruunikas mullavärv. Eks ta tegeles igasuguste segaste asjadega, nii et võis näiteks käed kuskil tõrvatünnis ka ära määrida. Käib natuke longates ja küürus, hoiak on selline, nagu kardaks kõigi ümbritsevate käest peksa saada. Seljas kulunud must nahkmantel, samasugust kannab ka tema vend, vist mingi kohalik või perekondlik omapära.
Tilden on hästi õnnelik, kui kellegagi rääkida saab. Esimene dialoog toimub tal isaga, kui ta maisisülemiga koju saabub. Oskab olla lõbus ja huvitav vestluskaaslane. Räägib südamlikult ja hoolitsevalt. Isa karjub tema peale, kui ta lüpsipinki tooliks nimetab. See on päris Tildeni tool, ta tunneb ennast rahulikult, kui toob selle tooli ja sellel istudes millegagi tegeledes kellegagi vestelda saab. Isaga stseenid olid minu meelest hästi südamlikud, sealt oli näha, et tegelikult need isa ja poeg ikkagi armastavad teineteist, kuigi üks on peast segane ja ei oska oma tundeid väljendada, ja sellise isa puhul, nagu tujukas ja kogu aeg räuskav Tommingase Dodge oligi raske kuiagi oma sooje tundeid väljendada. Tore oli stseen, kui isa mängib suremist, sest Tilden läheb keelust hoolimata välja. Tilden tahab majast välja minna, isa kukub taas kisama, et Tilden, sa ei tohi ju välja minna, sind jäeti mind valvama. Tilden ei saa aru, miks ta isa valvama peab. Isa näitab talle siis piltlikult ette, et noh, kui mul midagi vaja peaks olema. „Aga sul ei ole ju midagi vaja?“ Isa: „Ei ole jah... aga no kui ma näiteks ära suren...“ Hakkab kohe suremist etendama, mispeale Tilden teda äärmise hoolitsusega rahustama hakkab. Paneb isa ilusti pikali, talle tekiräbala peale, ootab, kuni isa magama jääb. Isa räägib siin Tildeniga juba isalikult. Alguses käratab küll, et miks sa televiisori mängima jätsid, kuigi Tilden ütleb vaikselt vastu, et sa ise ju jätsid... Siis hakkab isa unne vajuma ja ütleb Tildenile sõbralikult, kui ma magama jään, siis võid televiisorist mängu vaadata. Aga Tilden hoolitses isa eest muidugi ainult sellepärast, et oli huvitatud, et isa jääks kiiremini magama, et saaks tema padja alt viskipudeli ära näpata.
Siis saabuvad majja pojapoeg oma pruudiga. Poiss ise on hästi elevil, tuleb üle kuue aasta koduseid vaatama, aga mitte keegi ei tunne teda ära. Ilmselt teevad nägu, et nad ei tunne teda ära. Tahavad poissi kõigest sellest säästa, mis selles majas toimub. See maja on tema jaoks liiga räpane. Kui ta on juba sellest majast välja saanud, saanud kord juba sellest koledast ja painetega majast eemale, arvatakse, et poisil ongi parem, kui ta siit eemal püsib. Need „taaskohtumised“ on ka päris naljakad, kuidas Martin Kõivu mängitud pojapoeg üritab taadule selgeks teha, et ta on seesama väike poiss, kes kunagi igasuguseid naljakaid lollusi tegi, aga taadu vaatab teda juhmi näoga, sõimab vahelduseks ja palub ainult ühte, et teda rahule jäetakse ja talle viskit tuuakse. Isa Tilden ei tunne oma poega ilmselt saadud ajutrauma tõttu ära. Poja pruut aga lummab teda esimesest pilgust, see on tema jaoks vist midagi väga ilusat, kellega tegeleda, kelle kätte usaldada väljast toodud porgandisülem. See oli taas ilus stseen, kui Tilden paneb Shelly porgandeid koorima, võtab mängulise ohtlikkusega taskust noa välja, vajutab nupule, et lahtikäivast noast tera välja tuleks, nagu oleks ta ohtlik hull, kes võib kallale tulla, aga siis naeratades tüdruku käe enda kätte võtab ja noa talle edasi usaldab. Jaanovitsi kätes oli tunda jälle seda tema noorusest meenuvat graatsiat, täpset mängu kätega, kui ta suutis kätega ära öelda rohkem kui tuhat sõna. Ja sõrmed olid jälle peenemaks muutunud.
Shelly seljas olnud karusnahast kraega tagi on Tildeni jaoks eriline ihalusobjekt. Seda kraed katsub ta erilise aukartusega ja küsib kartlikult tüdrukult, kas ta saaks tema jaki endale. Shelly pole paha tüdruk ja annabki oma jaki Tildenile, päriseks. Tilden peab seda alguses jäneseks, siis tuleb talle meelde laps, kes oli nii väike, et mahtus ühte kätte ja siis teise kätte ja siis... Siis tema jutustus katkestatakse, sest see on teema, millest perekonnas rääkida ei tohi. Ilmselt oli see Tildeni ja ema laps, kes sündis siis, kui 3 poega olid juba suureks kasvatatud. Isa räägib lõpus kogu loo ära. See on ekspositsiooni poolest „Kes kardab Virginia Woolfi?“ Georgi kõige julmema stseeni moodi stseen, kus George tapab jutustusega nende poja. Ka siin räägib isa kõrvalistele midagi sellist, mida nad kuulda ei tohiks, ema piinleb mingi aja seda kuulates, kuid läheb lõpuks hädiselt minema, sest see jutt on tema jaoks liiga valus. Mõtlesin, et eriti absurdne oleks, kui selle stseeni juurde kostuks veel ühteheitmise hääli. Ema tuli piduselt koju koos pastoriga, keda isa ema peikaks kutsub. Ema ajab vist pastoriga mingit liini, nagu jätavad tõesti armukeste mulje. Ema läheb üles oma tuppa, sinna maailma, kus ta mehest eraldi elab. Siis oleks võinud isa jutu taustaks kostuda, kuidas ema ja pastor üleval vahekorda astuvad, võib olla nii, et pastor kasutab purjakil naist ära. Nagu vägistamine, mis kedagi ei huvita, sest ema ongi selline kerglane. Isal on vaja oma tähtis jutt maetud lapsest ära rääkida, teised emale appi minna niikuinii ei saa, sest ühe jalaga pojal on protees ära võetud, külas olev Shelly aga sekkuma ei hakkaks.
Ema sünnitas siis kolme täiskasvanud poja kõrvale veel ühe lapse, aga isa polnud emaga ammu maganud, nii et jääb selgusetuks, kes on selle lapse isa. Nii et jääb ikkagi variant, et Tilden, sest Tilden paistab sellest surnud lapsest kõige rohkem hoolivat. Dodge seda last oma perekonda ei tahtnud, tema võttis ainsana vastu otsuse, laps ära tappa. Uputas lapse ära, laps ei piinelnud, kuigi Dodge'i sõnade järgi oli ema seda last ilmale tuues väga piinelnud. Perepea ei pidanud seda last isegi niipalju austust väärivaks, et tema sünni puhul arst kohale kutsuda, nagu ta oma poegade sünni puhul teinud oli. Dodge uputab lapse ära ja siis ta maetakse kuhugi. Ja ongi kogu perekonna saladus, millest ei räägita, mida pole olnud ja mida püütakse edutult unustada. Peale seda pärandab Dodge selle neetud maja oma pojapojale ja sureb ära. See, et taadu surnud on, avastatakse alles hiljem, kui pojapoeg korraliku laamendamise ja pudelite lõhkumise lõpetanud on ning ühest järelejäänud viskipudelist taadule viskit pakub. Aga kui Dodge isegi viskilõhna peale ei liiguta, siis on asi selge, surnud.
Parimad laamendamisestseenid olid Karol Kuntseli mängitud vanuselt teisel pojal Bradleyl. Oli veel ka kolmas poeg, aga tema sai surma. Mingi totra õnnetuse tõttu. Ema nutab poega rohkem taga sellepärast, et see poeg oleks pidanud hukkuma sangarina. Ta oli korvallisangar ja sõjasangar, kuigi teised vaidlevad emale vastu, et poiss ei mänginud mitte kunagi korvpalli, aga ema ei võta seda kuulda. See poeg oleks pidanud hukkuma raskes lahingus, relv käes, vaprana, mitte mingi tobeda õnnetuse tõttu, vist hotellis. Ema ajab ikka seda liini, et pojale saaks ausammas püstitatud, eks tal sellepärast ole vaja ka pastoriga mehkeldada, et kiriku ja koguduse kaudu poja ausamba jaoks raha saada ja eks see on nagu uhkem värk ka, kui poja ausamba raha pole mitte perekonna enda kokku aetud, vaid kirik on oma õla alla pannud. Näitab nagu, et tegemist on tõelise sangariga.
Bradleyga juhtus aga selline õnnetus, et ta lõikas omal kogemata mootorsaega jala ära. Nagu ema selle kohta ütleb, et see poeg, kes surnud on, poleks mitte kunagi omale jalga mootorsaega ära lõiganud, nagu see Bradleyga juhtus. Ilmselt peale seda kohutavat õnnetust on ka Bradleyl kõik paigast ära, ta on mõistuse ja pea poolest natuke tervem kui Tilden, kuid väga vägivaldne. Koguni nii vägivaldne, et isa tõemeeli kardab Bradleyd. Seda oli täitsa naljakas kuulata, kuidas Dodge rääkis, kui kohutav inimene on Bradley. Bradley pärast kannab isa kogu aeg nokamütsi peas. Sest kui magama jääda, siis tullakse ja lõigatakse juuksed ära, varastatakse viskipudel ja tapetakse keegi majas ära. Täpselt nii ongi. Kui isa on elutoa diivanile magama jäänud ja Tilden tema viskipudeliga majast välja jooksnud, saabub kohutav Bradley. Tema tulemine oli muudetud rämekoomiliseks, selline saamatu sant, kes üritab mängida vihast meest ja mõjub seetõttu koomiliselt. Väänab oma puujala paigast ja ropendab. Siis läheb isa juurde ja tõmbab taskust kurjakuulutavalt mingi asja välja. See on juukselõikamise masin. Selline ohtliku psühhi stseen oli, mis oli väga naljakas.
Teises vaatuses, mis enam nii naljakas pole, seal on rohkem valusaid teemasid ja tõsiseid konflikte, Bradley on isa diivanilt maha tõuganud ja magab seal. Isa arvates on Bradley ilma oma proteesita kaitsetu. Dodge soovitab Shellyl protees ära võtta ja vaadata, mis siis saab. Nagu eksperimendi või nalja pärast, muidugi ka sellepärast, et siis pole isal vaja Bradleyd karta, siis ta saab rahulikult koletisliku loo maetud lapsest ära rääkida. Shelly teebki isa tahtmise järgi ja Dodge on sel hetkel tõeliselt õnnelik, naerab abitu Bradley üle. Bradley ise on sel momendil väga naljakas, hakkab ema appi kutsuma, ema, ta võttis mu jala ära! Kuntselil oli natuke probleeme selle meelespidamisega, kumb jäse tal ära lõigatud on. Kord oli tal enda alla kõverdatud üks jalg, siis teine jalg.
Väike ebaloogika oli selles, et ema tuli koju teises kostüümis, kui ta kodust ära läks. Ja ära läks lakk-kingades, kuigi väljas sadas vihma ja selle koha järgi, kus nad elasid, võis aru saada, et nad ei ela sellises kohas, kus vihma ajal saaks sellistes kingades käia. Et ümber maja on ikka porimülkad, nii et ma ei kujuta ette, mitu sammu see vaene naine nendes kingades astuda sai, enne kui kingad porri ära kadusid. Ema läks ära suure vihmasaju ajal ühel õhtul, tagasi tuli järgmisel hommikul. Koos pastoriga. Mõlemad väga lõbusas tujus, ilmselt natuke svipsis ja ema jätkab avalikult joomist, viskipudeliga justkui isa mõnitades. Ainult et arusaamatu on, miks on emal seljas teised riided ja miks need riided nii puhtad on, kui ta käis läbi vihma ja pori. Või sai ta pastori juures riideid vahetada just sel põhjusel, et ta kohale jõudes oli läbimärg ja oli oma mustad lakk-kingad pori sisse ära kaotanud? Ilmselt olid nad pastoriga juba nii kaugele jõudnud, et emal oli mehe juures vahetusgarderoob olemas.
Onu Bradley vihaseid laamendamisstseene kordab Tildeni poeg, kes läks samuti eelmisel õhtul ära, et kiiresti ära käia ja taadule see ihaldatult soovitud viskipudel tuua. Enne minekut kinnitab pojapoeg Vince oma kallimale Shellyle, et tüdrukuga ei juhtu selles majas midagi. Need siin on ikkagi Vince'i sugulased, Shelly ei pea neid kartma. Tildeni ja Dodge'iga saabki Shelly päris hästi jutule, kui nendele meestele omased veidrushood kõrvale jätta, küll aga räsib vaest Shellyt kõvasti kuri onu Bradley. Shelly on laamendajast Braldeyst koguni nii ehmunud, et peab ennast talle Tildeni poolt porgandikoorimisest antud noaga kaitsema, kuid Bradley saab selle noa enda valdusesse ja paneb Shelly oma näppu imema. See oli jälle mingi naljakas veidrus, mille kohta ma alguses arvasin, et nii väljendatakse selles lavastuses vist vägistamist. Peale seda, kui Bradley topib Shellyle oma räpase sõrme suhu, algab vaheaeg, nii et ma läksingi vaheajale teadmisega, et Shelly vägistati ära. Aga teises vaatuses teatab Shelly ikkagi, et Bradley on täielik friik, toppis talle oma näpu suhu. Memmepojaks muutunud Bradley, kes on oma jalast ilma jäänud, õigustab ennast emme ees, et ta ei toppinud sellele eidele oma näppu suhu. Samal ajal laamendab ümber maja viskit toomast saabunud Vince, kelle kohta taadu mõtles, et poiss lasi köögilaualt võetud kahe dollariga jalga. Shelly küll lohutas taadut, et Vince tuleb kindlasti tagasi, aga taadu ei usu seda. Kindlasti varastati tema 2 dollarit ja nagu sellest veel vähe oleks, ta jäeti lubatud viskipudelist ka ilma. Vince tuleb tagasi kastitäie tühjade pudelitega, pillub need vastu haleda ja kokkuvarisemise äärel oleva maja seinu puruks, karjub ja ropendab, siis lõikab lahti aknavõrgu, mille kaudu Bradley alles hiljuti toasolijate peale karjus. Sellise Vince'i käitumise peale vaatab taadu, et selle poisiga pole enam midagi teha. Teda pole enam millestki säästa, talle tuleb öelda, et jah, ta on tõesti tema pojapoeg, nüüd tunneb ta Vince'i ära ja pärandab talle selle hukatusliku maja.
Märkimisväärne oli selle lavastuse kunstnikutöö Aire Eraselt. Kõik nägi välja hästi räpane ja lagunenud. 2 eraldi maailma – alumine korrus isa oma ja väike katusekambrike, kus elab ema. Need inimesed on teineteisest võõrdunud, elavad kumbi oma elu, kuigi ühe katuse all. Või kas nad üldse elu elavad. Lihtsalt hingitsevad kuidagi oma elupäevade lõpuni. Nagu ema ütleb, et lootsime küll, et poisid on meile toeks, aga nüüd peame ise Tildenit hooldama ja meiega ei tohi mitte midagi juhtuda, muidu ei aita meid endid ka enam keegi. Keset suurt tuba olev vaip on vähemalt 50 aastat vana ja ilmselt pole seda vaipa kogu selle vaiba eksistentsi ajal ei pestud ega tolmust puhtaks imetud. Samasugune on peaaegu ainus mööbliese selles toas – päevinäinud diivan paljude räbaldunud patjadega. Padjad on juba nii korrast ära, et neist tuleb sulgi ja muud seal sees olevat kraami välja. Diivan on otseselt must ja lagunenud. Diivani ees on mingi kast, mis peaks olema televiisor, aga televiisori moodi välja küll ei näe. Kogu maja markeerivad laudadest kokkulöödud seinad, aga need pole katvad seinad. Tähendab, need seinad ei varja maja ümbrust. Need on suvaliselt kokkupandud lauad, mille vahelt kumab läbi ümbrus. Veel trööstitum kui majas avanev pilt. Kogu lavaruumi katab seintele kõrgele riputatud fotode seeria. Neid fotosid korralikult ei näe, polegi ilmselt vaja, aga minu jaoks tähistasid nad neid fotosid, mida ema oma kambris korralikult hoiab. Et säilitada mingilgi määral seda mälestust sellest, millised nad kunagi olid. Kui kõik oli veel hästi, kui poisid olid noored ja terved, kui polnud veel neljandat last. Maja ümbritsevad laudteed.
Lavastuse lõppu ilmselt lavastaja poolt juurde pandud Tildeni stseen, kus ta on maetud lapse välja kaevanud ja luukerega majja tatsab, mõjus liigsena. Tilden toob luukere majja, astub sellega hästi pikalt logisevast trepist üles, sätib luukere aknal istuva ema käte vahele ja ema jääb sinna raami nagu Madonna lapsega.
Pärast mitmeid vaatamiskordi hakkasin oma naiivsuse üle imestama. Seal on mitmes kohas „avatud tekst“, kus isa ütleb, et see on tema liha ja veri, mis on maja taha maha maetud, kuigi ta ütleb seda ainult selleks, et ema närvi ajada. Ja Tilden räägib ka päris otse sellest, et see on tema laps ja kõik viitab sellele, et tegemist on Tildeni lapsega. Tildeni puhul oli märkimisväärne, et tal on käed kogu aeg mullaga koos, mis viitab sellele, et ta on tõesti kogu maja ümbruse üles tuhninud, et maetud last üles leida. Kannab väikest labidat ka kaasas, et see töö kergem oleks. Sellepärast talle nii väga kõik juurviljad meeldivadki, et ta neid lapse järel tuhlates leiab. Või üldse meeldivad talle kõik asjad, mis maa seest kasvavad, sest kaudselt on see ju tema surnud lapsest võrsunu vili. Tildenil endal on käed kogu aeg väga mustad, aga kui ta hakkab Shellyt porgandikoorimiseks ette valmistama, siis pühib Tilden tüdruku käed äärmise põhjalikkusega puhtaks. Et need oleksid väärt käed hoidma seda, mis on võrsunud tema lapsega ühest mullast. Hästi armas oli, kuidas Tilden Shellyga arglikult flirtis, eriti naljakas, kuidas ta porgandite viilutamist demonstreeris, kiire käeviibutus koos sõnalise osaga, kuidas porgandid ära viilutatakse. Shelly poolt tulev rahulik mõistmine ja suhtlemisvalmidus mõjus ka Tildenile julgustavalt, selles stseenis oli mõista, et ta on üle hulga aja leidnud inimese, kes talle huvi pakub ja kellega ta rääkida tahab. Ning ei kohta Shelly poolt äratõukamist, nagu ta ilmselt kõigi teiste poolt siiani on kohanud.
Tildeni rolli suutis Jaanovits luua sellega, et käis küürus, ühte jalga kergelt longates, kuigi eriti ei saanud aru, kumba jalga ta lonkab. Tundus, et mõlemat, nagu oleksid mõlemad jalad haiged, aga eks see oli ka mõistetav, kui inimene päevad ja ööd läbi maja ümber ringi luusib, pori ja vee sees ringi tuhlab ja kaevab. Isa tekstis kõlas mitu korda, et Tilden ei tohi välja minna, ta saab seal jälle mingi pahandusega hakkama, s.t. tuhnib jälle kogu maja ümbruse üles. Ka kõne poolest oli Tilden eriline, Jaanovits rääkis hakitult, aeglaselt, rahulikult ja hakitult, iga sõna tuli nagu paisu tagant.

Mees, kes teadis ussisõnu

2011-06-01T05:59:00.001-07:00

A.Kivirähk-J.Veski „Mees, kes teadis ussisõnu“, lavastaja Johannes Veski, Endla

Sellist jama poleks küll oodanud. Arvasin, et see on midagi hästi vahvat, kus saab palju naerda, nagu Kiviräha näidendid siiani on olnud, aga tegemist oli ikka mingi täieliku möödapanekuga. Ega tema romaanid minu jaoks ei kannatagi lugemist, ka „Rehepappi“ olen siiani suutnud ainult draamana lava pealt vaadata. „Ussisõnade“ kohta ei osanud midagi ette aimata, aga et see ikka selline lauslollus on, seda ka poleks aimanud. Ürginimesed taidlesid ringi ja võitlesid külarahvaga, osad läksid ära küladesse elama, viimased inimesed olid veel metsa jäänud. Kasvatasid seal hunte ja tapsid huntidele söögiks jäneseid. Jõid hundipiima. Naised elasid karudega kokku ja mingi selline jama oli. Hiietark käis kogu aeg „öö“ häälikud ümisedes ringi, läks kellegi sisse ja tuli sealt välja, tahtis noort neitsit ohvriks tuua, et kogu metsarahvas ära küladesse ei läheks. Enam-vähem naljakas oli uss Ints, kellest tuli esimese vaatuse lõpuks välja, et ta on hoopis emane uss, sest ta sai pojad. Aga rohkem kui ühe vaatuse ma seda jama vaadata ei kannatanud. Asi oleks ehk talutavam olnud, kui tegemist oleks olnud lastelavastusega, nagu keegi kriitikutest juba jõudis kirjutada, et kogu lugu näeb välja nagu lastelavastus.

Mowgli (Vanemuine)

2011-06-01T05:58:00.002-07:00

Tauno Aints „Mowgli“, koreograaf Mare Tommingas, Vanemuine

Seda lavastust läksin vaatama veel suurema eelarvamusega kui „Ussisõnu“. Ja siin oli „Ussisõnadele“ vastupidiselt eelarvamus, et see on hästi jama asi. Juba nende piltide järgi, mida etendusest näinud olen, mõtlesin, et see on midagi talumatut, linnadžungel, virtuaalmaailmas rändav Mowgli, arvutimängud. Aga vastupidiselt eelarvamusele, oli tegemist isegi väga hea balletiga, mille suutsin täitsa lõpuni ära vaadata. Kostüümid olid huvitavad, muusika oli ka enamasti selline, et ei häirinud. Kaasaegsete heliteoste taustale loodud ballettide puhul ma kardangi kõige rohkem seda, et muusika hakkab häirima. On mingi talumatu müra või motiivita lollus, nagu näiteks „Kevade“ puhul oli. Aga siin oli täitsa talutav muusika, mõnes kohas isegi meeldiv. Ja tantsijaid oli huvitav vaadata, kuigi peale Mowgli eriti aru ei saanud, kes seal kes on. Naine mustas oli vist panter. Tore oli see, et Tommingas oli kaasanud ka osa koorist ja suutnud lauljad isegi päris keerulist tantsu tantsima panna. Muidu nad seisavad ikka ooperites lauldes nagu vahakujud, nüüd said balletti tantsida ja sinna juurde laulda ka. Kõige huvitavam oli vaadata lava taha, seal on sellised dekoratsioonid, et osa akse on läbipaistvad ja siis oli hästi näha, kui tantsijad oma numbriks lava kõrvale kogunesid, et lavale tulla. Kuidas nad seal ennast soojendasid ja jalgu masseerisid ja üksteisega suhtlesid ja teineteise kostüüme kohendasid. Kostüümidest olid kõige ilusamad Raja tsirkuses bajadeeridel seljas olnud õhukesed läbipaistvad seelikud, mida tantsijannad huvitavalt üles tõstsid, nii et kogu seelikutesse peidetud värvigamma näha jäi.

Tõemäng

2011-06-01T05:58:00.001-07:00

Philippe Lelouche „Tõemäng“, lavastaja Viktor Šamirov, Nezavisimõi Teatralnõi projekt

Ootamatult äkitselt heaks pööranud lavastus. Esimese vaatuse järgi tundus, et see on mingi pooljama, selline naljade kiskumine. Et näitlejad on suured staarid, näitavad ennast, teevad, mida tahavad, teevad mingeid kaasaegseid sotsiaalseid nalju, aga publikul on niikuinii naljakas. Et lugu nagu polegi. Saavad ühe poissmehe korteris kokku 3 ammust sõpra. Ülikoolikaaslased, kes on ka peale ülikooli lõpetamist väga tihedalt läbi käinud ja headeks sõpradeks jäänud. Valmistuvad ette istumiseks, et on terve õhtu koos, joovad ja meenutavad vanu aegu. Peremees teatab, et tuleb ka nende kõigi ühine armastus, kes ülikooli pooleli jättis ja Moskvasse näitlejaks õppima sõitis, viimase aja on naine elanud välismaal. Vennad teevad muudkui nalja, ilguvad teineteise kallal ja tundub, et ongi selline lugu, kuidas 3 meest kokku saavad ja siis tuleb veel naine ka.
Aga naise tulekuga muutub kõik. Kui ma seda sünopsist lugesin, siis tundus see kuidagi hästi trafarentne lähenemine, et naise tulek muudab kõike. Aga see tõesti muudab. Sest naine mitte ei tule, vaid sõidab kohale ratastoolis. Ja sel hetkel langeb eesriie, kui nad on kohmetunult paar repliiki vahetanud. Uuesti algab tegevus samast kohast, aga tegelasi näha pole. Esimese vaatuse mängukohaks oli korter seestpoolt, nüüd näidatakse korterit väljastpoolt, rõdu pealt. On näha üksikuid kontuure, võib aimata, kes kus seisab, kuni tegelased rõdule tulevad. Alguses tulevad 2 külla tulnud meest, vabandusega, et nad tahavad suitsu teha, kuigi nad ei suitseta. Mehed on ilmselges kimbatuses. Kuidagi ebamugav on. Oli ju ilus tüdruk, kellesse kõik ülepeakaela armunud olid, ja nüüd järsku invaliid. Ühe mehe jaoks on kohe selge, et seksi sellise naisega ei saa, järelikult pole siin külas ka enam midagi passida, tuleb kuidagi viisakalt ära minna. Kui korteriperemees ka lõpuks rõdule tuleb vaatama, mida teised seal nii kaua teevad, siis hüppavad 2 külalist talle justkui kallale. Miks sa meid ei hoiatanud? Miks sa ei öelnud? Jne. Nagu see midagi muudaks. Nagu nad siis vähem kohmetunud või rohkem huvitatud sellest naisest oleksid olnud, kui oleksid ette teadnud, et ta on ratastoolis. Lihtsalt neil oleks olnud siis võimalus enne naise tulekut jalga lasta, poleks tekkinud seda piinlikku situatsiooni, et tuleb hakata läbinähtavaid hädavalesid välja mõtlema.
Lõpuks on kogu seltskond rõdul. Keegi teeb ettepaneku mängida tõemängu. See võis olla ka korteriperemees või naine. Et igaüks ütleb selle välja, mida ta siis mõtles, kui naine saabus ja mehed nägid, et ta on ratastoolis. Peale seda olukord nagu laheneb. Kõik muutuvad sõbralikumaks, tunnevad ennast vabamalt. Ka järelekutsutud taksod saadetakse ära, keegi ei taha enam kuhugi minna. Jätkatakse tõemänguga. Esitatakse veel erinevaid küsimusi, tuhnitakse minevikus, sellised küllalt tšehhovlikud situatsioonid on, et miks ikkagi nii ei läinud, et sa minuga ei abiellunud. Kõik 3 meest on sellele naisele abieluettepaneku teinud. Naine on kahte neist armastanud kui sõpru, kolmandat, korteriperemeest armastas aga tõsiselt. Armastab siimaani ja mees armastab ka teda. Tundub et nad leiavad teineteist taas, igal juhul lõpus nad suudlevad. Selline väga südamlik lugu. Ja kõige toredam oli see ootamatu üllatus. Et alguses tundus, et mingi tühine jama on ja siis järsku selline huvitav ja sügav pööre, mis muutis kõik hoopis teiseks ja pani kõigele eelnenule hoopis teise pilguga vaatama.

Kuningas Richard III

2011-06-01T05:57:00.001-07:00

William Shakespeare „Kuningas Richard Kolmas“, lavastaja Barrie Rutter, Vanemuine

Üle ootuste hea lavastus oli. Kartsin midagi samalaadset nagu „Quevedo“, et uinamuina ja jobutamine käib, aga lugu läks kohe käima ja oli iseig naljakas, vaatamata sellele, et tegemist on ikkagi Shakespeare'i tragöödiaga. Jüri Lumiste mängis suurepäraselt lombakat ja küürakat, igat moodi väärastunud kuju, kes kipub kuningaks ja lõpuks selleks ka saab. Ja tapab nagu oma lõbuks. Mitte ainult neid, kes tal troonile pääsemist takistavad, vaid ka teisi, kes millegipärast ette jäävad või tüütuks muutuvad. Nagu näiteks oma naise Anne'i. Anne tundus olevat selline valel ajal valesse kohta sattunud naine. Richard kohtab teda kuninga leinarongkäigus, nagu ta mitu korda ütleb, et tappis tema mehe ja äia, siis tapab naise enda ka. Richard paneb naise uskuma, et ta tappis Anne'i mehe ja äia suurest armastusest Anne'i vastu. Ja Anne jääbki uskuma, kuigi vaid mõned hetked tagasi vandus naine verist kättemaksu sellele, kes tema mehe ja kalli äia tappis. Siis tapab Richard veel igasuguseid kujusid, kellegi lahkumine ehk tapetud saamine oli lahendatud selliselt, et lava ühte otsa olid riputatud konksud, mille külge omakorda riputati selle inimese sall või müts, kes ära oli tapetud. Laval endal tapmist otseselt ei näidatud, kui, siis ühe tegelase kaussi uputamist.
Täiesti hämmastav oli see, kuidas nii palju tegevust ja tegevuspaiku oli nii väiksele lavaruumile ära mahutatud. Natuke see muidugi häiris, eriti see, et näitlejad nägid publikut. Selline suurejooneline vaatemäng, kus üheks stseeniks on isegi sõjalahing, kui näitlejad käivad sõjarongkäigus ringi, klopivad odasid vastu maad, sõidutatakse ringi ratastel alust, mis peab kujutama hobust, mille ümberlükkamise järel Richard saab hüüda oma kuulsa fraasi: „Kogu kuningriik hobuse eest!“, oli ära mahutatud äärmiselt kitsale kahes leeris vastastikku istuma pandud publiku tsooni vahele. Ma oleks pigem ette kujutanud seda näidendit suurel laval, seal oleks kogu traagika ja mastaapsus hästi välja tulnud, aga samas ka sellises kammerlikus, natuke nagu isegi isetegevusliku teatri moodi esituses oli tulemus väga hea.
Kogu trupp mängis suurepäraslet. Nagu oleks neile mingit rohtu antud. Muidu on nad ikka sellised loiud, et ei saa öelda, et kogu Vanemuise seltskond tervikuna oli hea, ikka on mõned tähed, kes esile kerkivad ja teised on neile nagu koor. Aga siin olid kõik tasemel, oskavad küll, kui tahavad. Ja näidendis oli palju tegelasi, kellest osad lavastaja oli välja jätnud, kuid väikse Sadamateatri lava jaoks oli sellist seltskonda ikka väga palju. Samas ei saanud mitte kellegi kohta öelda, et ta jäi statistiks, et ta oli nagu koor või ta oli see mees, kes korraks lavale tuli. Isegi tavalisi vaikivaid osatäitjaid või „härra, teile on kiri“ stiilis osatäitmisi etendavad Markus Luik ja Martin Kõiv mõjusid siin täiesti ehedalt, neil olid rollid, mida mängida. Kuigi statistilised, aga ikkagi tunnetatud ja elusad. Eredalt jäi meelde ka Richardi vastu sõtta astuv Tanel Jonas sõjamehena. Maria Soomets esitas väga hästi Anne'i, Merle Jääger pagendatud kuninganna Margaretina oli suisa suurepärane. Selline emotsionaalsus ja ümberkehastumine. Needis kõiki, kes ette jäid, samas elas neile kaasa ja nuttis koos nendega, kui tema needmised nagu kogemata kombel täide läksid, sest Richard käituski just niimoodi, nagu Margaret oli ette täheldanud.
Kostüümid olid ka väga vahvad, neid oli huvitav vaadata, ei olnud nii, et mingi suvaline ürp oli üll, vaid kõigil kostüümidel olid maitsekad detailid ja stiilne välimus. Sõjastseenis riietus kogu näiteseltskond, nii 20 inimest, mustadesse tunkedesse. Osad mehed käisid nendes riietes vahepeal rõdugaleeri peal seismas, siis ma vaatasin, et mõnel mehel on nii imelikud püksid, et jäävad kuidagi kotti ja kisuvad igalt poolt, aga kui nad siis päris lavale jõudsid, oli aru saada, milles asi on, need püksid olid ühendatud särgiga ja kuskil seal vahepeal rippus veel vöö. Sõjastseen oli üldse nii elavalt lahendatud, ilma otsese lahenguta, kuid väga intensiivse liikumisega, nii et ka selles stseenis oli väga palju vaatamist.
Eriti omapärane oli võte, millest olin palju lugenud – panna paari kõige pikem ja kõige lühim mees. See oli vist ainuke kord, kui ma Alo Kurvitsat enam-vähem taluda suutsin, kui ta nii vahvas paaris koos pika Leino Reiga tegutses. Kord olid nad mõrtsukad, see võis olla ka ühe mehe roll, mis oli tehtud lavastaja tahtel kaheks, nagu mõrtsuka 2 poolust, kas ma tapan või ei tapa, kas ma täidan külmalt käsku või on mul ka mingid tunded. Siis olid nad tapetud kuninga pojad, kes saabuvad kroonimispidustustele, kuid keda hakatakse kindluses varjama ja kes seal ka tapetakse. Üks poeg on vanem, see on kärsitu kuningakskippuja, ei jõua kuidagi ära oodata, millal ükskord krooni pähe saab, teine poeg on väike ja rumal, talle on veel kõik lubatud, isegi Richardile tõtt näkku öelda, mida ta oma teadmatuses naljana esitab. Üldse oli näidendis palju toredaid momente ja leide, mis kõik meelde ei jäänud. Aga väga tore oli see, et näidendi lavastas inglane, inimene, kes on Shakespeare'i traditsiooni peal üles kasvanud, kellele see tekst tähendab kindlasti palju rohkem kui meile, ja nagu kavalehelt lugeda võis, kellel ka mitu „Kuningas Richardi“ lavastuse kogemust juba olemas on. Nii saigi kokku tore ja täisulik tervik. Kahju ainult, et Tartu publik seda lavastust hinnata ei oska ja see juba nii ruttu repertuaarist maha läheb.

Vanalinna saladused

2011-06-01T05:56:00.001-07:00

D.Normet-L.Golovataja „Vanalinna saladused“, lavastaja Jevgeni Gaitšuk, Vene Teater

Üle hulga aja üks hästi armas lastelavastus. Selles lavastuses oli kõik nii tore ja kodune, et oleks tahtnud tegijaid kohe kallistada. Kõik mängisid ka kuidagi hästi loomulikult ja lapseliku rõõmuga, vist tegijatele endile ka kuidagi hingelähedane asi. Lugu rääkis poiss Matist, kes saab sõbraks Une-Matiga. Une-Mati võib olla nähtav ja nähtamatu, selleks peab ta oma peas olevat mütsi keerama. Publikule oli Une-Mati kogu aeg nähtav, aga teistele näidendi tegelastele osaliselt mitte. Nii tekitas Une-Mati palju segadust, näiteks viis kelku edasi, kuigi tundus, et keegi kelku ei tassi. Une-Mati viib Mati Tartusse, kus õpivad Mati vanemad. Une-Mati, Mati ja Mati koer Tups satuvad raamatukokku ja vaatavad natuke aega, kuidas Mati vanemad eksamiteks valmistuvad, Une-Mati aitab ka Matil ja Tupsul nähtamatuks muutuda, nii et nad hiilivad vanemate laua juurde ja panevad sinna pirukaid ja kirja. Siin oli väike ebaloogilisus, sest loo järgi said Une-Mati ja Mati kokku, kui oli juba öö, igal juhul oli Matil uneaeg, Une-Mati sõidutab Mati Tartusse ja siis on vanemad raamatukogus, kuigi on öö ja raamatukogu peaks kinni olema.
Hästi tore oli veel see, et kaasati lapsi. Lapsed kutsuti ringmänge mängima, näiteks selleks ajaks, kui seltskond Tartusse sõitis. Siis pidid lapsed käed püsti tõstma, sest nad sõitsid jänest ja käidi ringis ning lauldi „Rong sõidab-sõidab-sõidab...“ Mulle tuletas see käed püsti käimine meelde, kuidas me onutütardega väiksed olime ja minu kui kõige vanema initsiatiivil mahalaskmist mängisime. Ma olin midagi sellist filmidest näinud, kuidas head partisanid fritsud kinni püüavad ja siis neid viiakse läbi metsa ja külade ja linnade, käed on üleval ja relvastatud mehed ümberringi. Siis ma panin onutütred ka niimoodi marssima ja jagasin neile igasuguseid korraldusi. Marssige, seiske, pöörake näoga seina poole ja lasin nad maha. Siis peeti veel näidendis Tupsu sünnipäeva ja selle puhul mängiti „Kes aias“, kaasati jälle lapsi publikust. Seltskond käis veel mööda Tallinna seiklemas, Luigetiigil, seal said nad kokku kauni luigepaariga, kes neid vanalinna lennutas, vanalinnas aga kohtuti Vana Toomase ja Paksu Margaretaga. Hästi lihtsate vahenditega mängiti hästi südamlikku lugu.

Jumala narride vennaskond

2011-06-01T05:55:00.001-07:00

Peter Barnes „Jumala narride vennaskond“, lavastaja Elmo Nüganen, Tallinna Linnateater

Väga hea lavastus ja väga head osatäitmised. Tegemist oli Nüganeni juhendatava XXV lennu bakalaureusetööga, aga seda polnud üldse aru saada, et osad näitlejatest laval on n.ö. professionaalid ehk vanad kalad ja osad neist alles õpivad näitlejateks. Ja osad ei õpi isegi näitlejateks, vaid on dramaturgia ja mis kõik veel tudengid. Põrgulava naljaka kujuga lava oli praktiliselt tühi. Sinna toodi aeg-ajalt vankreid, aluseid, laudu ja pinke, aga ikka oli kogu ruum praktiliselt tühi. Ka seinad olid tühjad, nii et kõige pikema ja kaugele jääva seina ääres olid näha teatri radiaatorid. Tudengid täitsid kogu lava ära, nii et seda tühjust ei pannud tähelegi, pigem oli vahel tunne, et neil jääb nagu ruumist puudu, neid on nii palju ja nad täidavad kõik selle ruumi ära ja nad teevad nii palju. Laulev ja hästi liikuv kursus on. Palju nalja sai ka, kuigi kujutasin jälle ette, et tegemist on hästi sünge looga, pime keskaeg ja katkuhaiged. Aga loo mõte oligi selles, et üks mees võtab kätte ja hakkab naljaga katku vastu võitlema. Päris katku enda vastu ta muidugi ei saa, aga saab leevendada vähemalt haigete viimaseid hingetõmbeid, kui neile midagi naljakat räägib ja nad südamest naerma ajab. Või suhtub humaanse inimlikkusega teiste poolt põlatud tõbistesse, kes peavad käima grupis, kelladega kolistama ja karjuma, et nad on pidalitõbised. Ta läheb neile ligi, suudleb naisi, tantsib nendega. Samuti kogu tema vennaskond, kogu see totralt veider, aga armas kamp.
Eriti jäid silma peaosaline Henrik Kalmet, alguses vastasleeri kuulunud, aga vend Flote töö sihist aru saades, poolt vahetanud isa Toulon Pääru Oja kehastuses ja nunn Piret Krumm. Piret Krummi puhul oli kummaline see, et ta on tegelikult koledalt paks, aga tema andekust vaadates, seda kui hingestatult ta mängib ja kui hästi ta oskab liikuda ja kui puhtalt laulda, siis nagu seda paksust nii väga ei panegi tähele. Kuigi jälle, kui teised tüdrukud olid laval, siis hakkas silma, et see on see paks. Ja nunna armulugu rüütliga jäi ka kuidagi uskumatuks, kui nunn ise selline paks on, no kes sellisesse ikka armub, kui ümberringi on nii palju kenasid peenikesi piigasid. Liis Lassi mängitud kaaren oli ka väga andekas, nad moodustasid meeskaarna Andres Raagiga väga harmoonilise paari. Üldse olid kõik tegelased, keda oli hästi palju, väga omapärased, kõigil oli mingi omapära ja naljakas omadus või valulik mälestus. Eriti koomiline oli enesepiitsutajate kolmik, kelle esimeest mängis üks näitlejatudeng, piitsutatavaid aga näitlejad Kristjan Üksküla ja Mikk Jürjens. Iga nende ilmumise puhul oli jälle selline äratundev naerupahvak, et jälle need jobud tulevad. Esimees käib ees ja karjub kõvasti, et te kõik peate ennast piitsutama, 2 piitsutavat kuju käivad tal järel, muudkui piitsutavad ennast, esimees paneb ka paar laksu juurde. Vend Flote hakkab esimeest peksma, kes ehmub, et mis sa mind peksad, ennast peab peksma. Ühes viimastest stseenidest tegid need vennad nalja sellega, et esimees oli kellelgi jala ära murdnud, leidis, et piitsutamisest jääb väheseks, jumal nõuab suuremaid ohvreid. Ähvardas veel teise jala tal ka ära murda või siis teisel mehel, kellel jalad veel terved olid, samuti jala ära murda.
Kursus on omapärane ka sellepoolest, et seal on palju näitlejate lapsi, nagu Kalmetite 2 poega, Pääru Oja ja Piret Krumm, ning 2 paari vendi, kellest 1 paar koguni kaksikud. Kahjuks olid tegelased kõik väga suure grimmi all, nii et kaksikute mängu seal mängida ei saanud, niikuinii poleks aru saanud, kui sarnased need kaksikud on, kui nad ka harvadel kordadel koos laval olid. Aga kavalehel olevate piltide peal olid nad küll väga sarnased, nagu oleks 2 pilti ühest poisist, ühel pildil on see poiss tõsine, teisel naeratab. Ma olen neid kaksikuid Piuse näinud juba ka Emajõe Suveteatri lavastustes, nii et olin meeldivalt üllatunud, kui sain teada, et nad lavakasse sisse said. Ka kaupmehi mänginud Andres Raag ja Margus Tabor ning lõbunaisi kehastanud tudengineiud olid väga head. Üldse, kõik olid suurepärased, täiesti pretensioonitu lavastus. Kui millegi kallal norida, siis ehk pikkuse kallal. Lõpuks tüütas ikka täitsa ära, et no millal see ükskord lõppeb, kuigi kõik mängisid nii hästi ja oli huvitav, aga ikka liiga pikaks oli venitatud kogu see värk. 4 tundi kokku. Eraldi aplausi teenis ära Aleksander Eelmaa kehastatud paavst, kes kutsub vennaskonna tegelased kõik ükshaaval pihile. Paavsti ja pihitavat lahutab 6 nunna. Paavst ulatab neile kõigile käe ja käsi ilmub teiselt poolt nunnasid, nagu oleks see Eelmaa väga pikaks venitatud käsi.

Hirmus veretöö Läänemerel

2011-06-01T05:54:00.001-07:00

Villem Tuun „Umb ehk hirmus veretöö Läänemerel“, lavastaja Priit Pedajas, Eesti Draamateater

Päris hea lugu oli, kuigi kippus natuke pikaks jääma. Eriti ilus oli lavakujundus, kuigi mingid labased kohad, mida näidati, rannakülad ja laeva tekk, aga ikka väga huvitavalt kujundatud. Rannakülast oli kujutatud ühte väikest kohta, eemal rippusid aedade peal võrgud, need rippusid kohe laest alla, nii et suurem osa horisondist oli võrkudega kaetud. Kui küla muutus laevaks, siis koristati võrgud ja aed ära, nii muutus lava laeva tekiks. Eeslava paremas osas oli veel hästi palju igasuguseid laevale kuuluvaid atribuute, nagu katkine paat oli ka seal. Kõiki neid detaile oli nii palju, et neid võis lõputult vaadata, aga päris kõike ikka tähele panna ei jõudnud. Laevastseenides kasutati päris palju pöördlava, mis laevaelu kujutamise juurde väga sobis, jäi selline mulje, nagu filmi vaadates, et kaameraga tehakse ring laevale peale, on näha erinevaid laeva osasid ja mis erinavate sirmide taga toimub.
Lugu rääkis noorest poisist Umbist, kelle ema merele hea laeva peale sokutab. Laevakapten on ema armuke ja lubab poisi emale, et kasvatab poisist mehe. Meheks kasvamine näeb kapteni meelest välja nii, et poissi tuleb võimalikult palju peksta ja mõnitada. Nii et kogu meeskond annab mõnuga takka, kord mõnitatakse, siis kasvab mõnitamine üle peksmisest. Umb kargab ülekohtu eest isegi üle parda, siis lubab Lutsepa mängitud meremees, et tema enam Umbi ei peksa, kui see laeva tagasi tuleb. Tema vist rohkem füüsiliselt ei kiusagi, aga teised ikkagi jätkavad kiusamist.
Umbil läheb lõpuks närv mustaks, see juhtub stseenis, kus mehed on ära varastanud Umbi kirja koju. Umb ei taha emale südamevalu valmistada ja kirjutab kirjas, et tal on laeval väga tore olla, mehed on temaga sõbralikud ja ühtegi halba sõna pole ta kuulnud. Samas on stseenid kodukülast, kus Umbi ema ja kallim poisi kirju loevad, emas tekitab see kahtlust, et poiss kirjutab, et ta on väga tubli ja pole ühtegi halba sõna kuulnud, see kõlab kuidagi võltsilt, et kui ema kohta keegi hästi ütleks, siis tema ei läheks ju seda kellelegi edasi rääkima, mõeldakse, et ta on uhke. Umbi mõnitatakse selle kirja pärast, seal on ridu ka kallimale, samal ajal hoitakse Umbi kinni, et ta ei saaks lugeja käest kirja ära tõmmata. Mehed naeravad omal kõhu täis ja lähevad laiali, jäävad ainult Umb ja Taavi Teplenkovi suurepäraselt mängitud lätlasest lipukapten. Lipukapten mõnitab Umbi edasi, tantsib talle oma leivanumbrit jänest, lipukapten sai just selgeks sõna „jänes“ ja kasutab seda igal võimalusel, samas käed pea juures kõrvadeks ringi hüpates. Umbile satub kätte kirves, ta hakkab ähvardavalt lipumehele lähenema. Lipukapten saab aru, mis Umbil plaanis on ja põgeneb.
Järgneb stseen, kus kõik laevameeskonna liikmed ükshaaval lavale välja jooksevad, kirvega Umb neil järel. Siis jookseb tagaaetav tagalavale, mida lahutab eeslavast õhuke eesriie, selle taga annab siis Umb oma ohvrile surmava löögi. Kaptenil õnnestub siiski Umbist osavam olla, ta teeb Umbi kahjutuks ja pääseb eluga. Vahele on pikitud veel hästi pikki lugusid, iga mees jutustab ühe loo, neid kuulata oli päris igav, oleks piisanud 2-3 loost, mitte nii, et kõik tegelased oma kohustusliku loo räägivad. Räägiti ka mingis imelikus murdes, kuigi see eriti ei häirinud, päris kõik tegelased vist ei rääkinudki murdes. Lätlane igal juhul tahtis kogu aeg korralikku eesit keelt kuulda, kui talle öeldi „kule“, siis ta hakkas vastu vaidlema, et sa pead ütlema mulle „kuule“, mitte „kule“. Lätlasega sai üldse igasugust nalja. Ma arvasin, et see on hästi must ja sünge tükk, aga peaaegu kogu aeg oli hästi naljakas, kuigi see teadmine ikka kipitas alateadvuses, et kohe läheb veriseks.

Pipi Pikksukk (Estonia)

2011-06-01T05:53:00.001-07:00

Ü.Vinter, Ü.Raudmäe „Pipi Pikksukk“, lavastaja Andres Dvinjaninov, Estonia

Täitsa hea lavastus oli, kuigi jättis kuidagi sellise ülekäimise mulje, et kiirendatud variant või midagi sellist. Ja kogu aeg muidugi kummitas nii teatris kui ka mitu korda televiisorist nähtud vana Pipi, eriti Karisma. Pipi enda kohta vaatasin, et ta pole ikka normaalne laps, ükski laps ei aja nii tarka juttu, ei oska nii kiiresti ja nii palju seoseid välja mõelda, seal on ikka palju täiskasvanulikkust sees. Pipit mängis Merit Männiste, täitsa tubli tüdruk oli, mingi aja pärast hakkas ta mulle juba väga meeldima, nii et ei kujutanudki Pipina kedagi teist ette. Enamus stseenidest olid väga kistud, näiteks see, kui Pipi pikalt näitas erinevate rahvuste käimiskombeid, selle peale lapsed küll naersid, aga minu jaoks oli see selline tolategemine. Kõik käis kuidagi hästi kiiresti, ruttu ühest stseenist üle teise juurde. Enamustest lauludest lauldi ära ka 1 kuplee ja siis ruttu järgmise stseeni juurde. Aga iseenesest oli isegi selline lavastuse pikkus päris pikk, oleks isegi lühemat etendust tahtnud, teise vaatuse lõpuks olin juba päris tüdinud, et lõppeb see ükskord ära või ei. Isegi „Laul Põhjamaast“, mida ma nii kaua oodanud olin, ei kõlanud ilusa ja kananahka peale ajavana.
Toredalt kasutati ära pöördlava. Enamuse ajast oli see Pipi kodu, vahepeal oli karusell, siis Kurrunurruvuti saar. Pöördlava ette tekitati veel klassiruum, kus Liina Tennosaar õpetajat mängis, toredad värvikirevad kostüümid olid osatäitjatel seljas. Ka röövleid mänginud Tõnu Kilgas ja Raivo E.Tamm olid väga lahedad. Nad mängisid alguses veel parme, kes põõsas magavad, aga lapsed laulavad samal ajal „Otsimise laulu“ ja otsivad igasuguseid asju, Pipi leiab põõsast 2 meest ja tahab neid endale võtta, tarmukas Annika hoiab teda tagasi, et neid me küll leida ei saa ja vabandab ülesaetud meeste ees. Siis tulevad nad Pipi poole vargile ja see vargilkäik lõppeb sellega, et Pipi ajab meestele balletiseelikud selga ja paneb nad endaga koos balletti tantsima. Ja lõpuks tulevad need 2 orkestriaugust Kurrunurruvuti saarele pärleid varastama, kust nad lestadega pekstes minema aetakse. Pipi karjub neile veel järele: „Tõmmake lesta!“.
Palju oli naljasid ka täiskasvanutele, nagu näiteks kommipoemüüja hüüatus, kui Pipi talt kogu vankritäie komme ära ostab ja ostu eest kuldmündi annab. Siis jookseb õnnelik tädi koju, karjudes: „Kallis, meie masu on läbi! Nüüd saame Austraaliasse puhkusele sõita!“ Häiris muidugi härra Nilssonit kehastanud kääbus Alo Kurvits. No ei ole vaja selliseid koledaid värdjaid lavale tuua. Õnneks oli härra Nilssonil sõnatu roll, ma kujutasin millegipärast ette, et ahv on ka inimeseks tehtud ja tal on ka sõnaline osa, kui kuulsin, et ahvi mängib inimene, mitte see ei ole mängupärdik. Ja õnneks oli see ahv nii ära maskeeritud, et lapsed pidasid teda lapseks, mitte ei hakanud nii hirmsa inimese nägemisest nutma, nagu Vanemuise „Lumekuningannas“ juhtus, kui Kurvits mingi linnuna lavale ilmus.

Teatrikomöödia

2011-06-01T05:52:00.001-07:00

Bengt Ahlfors „Teatrikomöödia“, lavastaja Enn Keerd, Endla

Väga naljakas ja tore komöödia, kuigi natuke häirisid need kohad, kus 1 tegelane rääkis ja teised seisid niisama ja passisid. See jättis sellise mulje, et ei olnud tegevus hästi läbi mõeldud, oleks võinud neile mingit tegevust leida või üldse lavalt ära koristada, mitte nagu puusid lavale seisma panna. Targutamist oli üldse liiga palju, kõik olid nagu kohakaaslusega teoreetikud, kuigi nende praktilisi tegemisi oli palju toredam jälgida. Eriti hea oli 2. vaatuse alguses näidendi proov, kus ühte stseeni kümneid kordi läbi võeti ja need erinevad põhjused, miks stseeni uuesti tegema peab. Komöödia rääkis väikelinna teatrist, millel just kõige paremini ei lähe. Ei suudeta leida publikut köitvat repertuaari, käivad uue, juba eos läbikukkumisele määratud jamanäidendi proovid, aga kõige kurioossem selle näidendi juures on see, et see näidend, mille proovid juba käivad, ei ole veel valmiski. Alles peale teatrit avastasin, et nii autori kui ka näidendi näitekirjaniku eesnimi on Bengt, nii et ilmselt oli selles näidendis ikka väga palju biograafilist.
Tegelased olid kõik parajad boheemlased, käsikäes käis nii kunst kunstis kui ka kunst elus. Suured kired, kõik armastavad kõiki, on omad paarid, on don Juan jne. Siis kanduvad need emotsioonid, mis on elus, üle ka lavale, selles kontekstis oli eriti lõbus vaadata, kuidas mehesse armunud neiu peab talle oma tundeid avaldama ja tema vastu õrn olema, kuid kuna mees on teda taas petnud, siis muutub see leppimisstseen kähmlusstseeniks. Selliseid naljakaid kohti oli hästi palju. Väga meeldis Karin Tammaru mängitud teatrijuht ja lavastaja. Temas oli väga palju maskuliinset, käis mehelikult, asetas seistes jala tooli peale ja toetus sellele. Kuskilt lugesin, et tegemist on Merle Karusooga, keda selles lavastuses lavastajana kujutati, seda võib täitsa uskuda, kuigi ise ei ole noort Karusood näinud. Aga meestega Karusool vist suhteid pole olnud, vastupidiselt „Teatrikomöödia“ naislavastajale. Vahva kuju oli ka Jansson, kes tuleb teatrisse, et saada oma rahvateatri „Hawai lille“ jaoks kostüüme, aga kuna üks näitlejanna, kes peaks olema ka etteütleja, keeldub olemast etteütleja, siis võetakse Jansson etteütlejaks. Jansson elab vist ainult teatri jaoks, käib pidevalt kohal, on kõik näidendid ära näinud, elab kõigile nii laval kui ka muidu elus kaasa ja on üldse selline väga emotsionaalne daam. Lugu lõppes õnnestunud esietendusega, kuigi kõik märgid viitasid sellele, et truppi ootab ees hukk ja läbikukk. Kogu trupp rõõmustabki, aga lavastaja on natuke sapine, et kas teile siis läheb korda ainult publiku arvamus, enne esietendust ja proovide ajal sõimasite te seda näidendit pasaks, aga nüüd ülistate nii teksti kui ka näitekirjanikku taevani. Lõpuks lähevad nad ikka kõik koos sõbralikult õnnestunud esietendust tähistama.

Maakad

2011-06-01T05:51:00.001-07:00

Maria Blom „Maakad“, lavastaja Taago Tubin, Ugala

Olin sellele lavastusele hästi palju reklaami teinud ja läksin seda vaatama päris kõrgete ootustega, aga tegemist oli ikka igavese jamaga. Juba esimese vaatuse ajal tundsin, et ma ei jõua enam seda orgiat vaadata. Kuskil kolka kultuurimajas saavad kokku 3 õde. 2 neist elavad maal vanemate lähedal, hoiavad neil silma peal ja on moraalseks toeks, füüsiliselt ja tegudega eriti ei toeta, kui nüüd see ise juubelipidustusteks sahmerdamine välja aidata. Kolmandal õel on jätkunud oidu minna pealinna elama, ta on seal edukas reklaamijuht või midagi sellist. Nagu õdede tüli käigus selgub, kui noorim õde küsib vanematelt õdedelt, kas te üldse teate, kellena ma töötan? Noh, kellena ma töötan. Siis kehitab keskmine õde õlgu ja ütleb, et sa töötad arvutitega. Vaheajaks olin aga muutnud oma arvamust ja arvasin siiski, et võiks asja lõpuni vaadata, äkki tuleb seal midagi põrutavat. Et tulevad välja perekonnasaladused ja suured kired.
Noh natuke kirglikum see teine vaatus küll oli, õed muudkui kaklesid ja onu läks päris hulluks, hakkas hoovis seisvat suurt kaske maha saagima, siis tahtis torti mootorsaega lahti lõigata, aga midagi põrutavat küll polnud, sellist intellektuaalsel tasemel huvitavat, et oleks saanud õhata, et vot seda küll aimata poleks osanud, kui huvitavalt kirjutatud ja tehtud draama. Selline saladus küll tuli välja, et noorim õde on rase, aga seda oli juba esimeses vaatuses aimata, kui ta rääkis moblaga, et ma pole neile veel öelnud ja siis tal oli vahepeal kuidagi imelik olla, nagu minestushood käisid peal. Pealegi onu küsis temalt, kui seda mobiilijuttu salaja pealt kuulas, et mis sul siis on, mida sa teistele öelnud pole, rase oled või?! Üldse käis seal kogu aeg mingi pealtkuulamine. Nagu kellelgi selleks võimalust oli, kas ta tuli ise nii ruumi, et teda ei märgatud, või ta oli juba enne ruumis ja sinna tulid uued inimesed ja enne ruumis üksi olnud inimesel õnnestus ennast kuhugi varjata, siis kohe kuulati mõnuga pealt.
Kõige sümpaatsema mulje jättis Vilma Luige mängitud keskmine õde Gunnila, kuigi ta oli oma olemuselt kuidagi ebastabiilne ja tegi kummalisi asju, näiteks sõitis Balile puhkama ja pihtis peale seda, et talle üldse ei meeldinud seal, ta oli kogu oma puhkuse oma toas nutnud, õdedele aga kiitles, et tal oli suurepärane reis. Aga muidu loomult tundus ta olevat kõige hoolivam. Tahtis ikka õdedega neljasilmavestlusi korraldada ja neid puudutada, kasvõi lohutavalt õlale patsutada, lihtsalt teised õed olid nii vihased mutid, et ei lasknud endale kedagi ligi ja muudkui karjusid üksteise peale. Siis toimub üks suurem trall, üks külapoiss, kelle isa ennast 5 aastat tagasi vist samuti sellesama õdede isa sünnipäeval maha laskis, üritab ennast ka maha lasta, onu tuiab endiselt kord elektrisae kord püssiga ringi, kõige vanem õde saab rabanduse ja sureb ära. Siis lepib noorim õde oma lapsepõlve sõbraga ära, nad isegi suudlevad ja lähevad kumbki oma teed. Meelis Rämmeldi mängitud lapsepõlvesõber, kes on kogu elu olnud sellesse tüdrukusse armunud, oli ikka tõeline nilbar, ma poleks sellise kõrval isegi istuda suutnud. Terje Pennie mängis ka üllatavalt hästi pesakonna vanemat õde, seda, kes ära suri. Selline küllalt sisutu maakate ühe tavapärase päeva kisadest saadetud olukirjeldus oli. Laval tõmbles kogu aeg mingi muusik, see häiris natuke. Kuidagi tobe ja tarbetu oli, mingit ilusat muusikat ta ka teha ei osanud, ainult taidles ja osales vahepeal tegevuses, aga sõnalist rolli tal muidugi polnud.

Huntluts

2011-06-01T05:50:00.002-07:00

Mati Unt „Huntluts“, lavastaja Ingo Normet, Vanemuine

Eks seda näidendit oli kunagi loetud, aga loetust polnud mitte midagi meeles. Hoopis rohkem oli meeles mingist „Täna õhta kell kuus viskame lutsu“ arvustusest, kus käis kogu aeg läbi „Mes sa käid“. See hakkas nüüd ka lavastuses eriti kõrva, kogu aeg küsiti teise käest jutu alustuseks, mes sa käid. Undi enda lavastuse kohta draamateatris oli meeles, et see oli mammutpikkusega, vist üle nelja tunni. Hea, et Normet oli nüüd teksti kärpinud ja see etendus ainult kolme tunni kanti kestis. Oli viiteid ka teistele Lutsu teostele, nagu „Soo“ ja „Kapsapea“, mis kõige rohkem silma-kõrva hakkasid.
Muidu käidi läbi kogu Lutsu Paunvere tsükkel, alustades „Kevadest“ ja lõpetades „Sügisega“. Eks see „Talve“ autorlus olegi kaheldav, „Talvest“ küll midagi tuttavat ette ei tulnud, isegi Kõivu „Talvest“ mitte. Lavaruum oli enamasti tühi, vahel harva täideti seda koolipinkide või muud harvade mööbliesemetega. Lava ääristasid suured eraldi asetsevad seinaplangud, heinavärvi kollased ja mingite kirjade-joonistega. Kõik oli tühi ja mälupiltidest koosnev, samas väga naljakas ja äratundmisrõõmu pakkuv. Kuigi ka see lühendatud versioon tundus natuke pikana, mõnedki stseenid olid liiga venitatud ja panid õlgu kehitama, et milleks seda veel vaja oli.
Näitlejatest hakkas silma, et noored ei olnud eriti oma annete kõrgusel, kõige küsitavam oli Robert Annuse Arnu lahendus, kes kogu aeg minu meelest aktsente valele kohale asetas. Küsilause oli tal rohkem hüüdlause moodi ja vastupidi. Seevastu vanad näitlejad olid tasemel, neil tuli hästi välja nii noorukite mängimine „Kevades“ kui ka küpsemas eas isikute kehastamine „Sügises“. Tegelased olid läbi näidendi kogu aeg ühed ja samad, nii mängis Hannes Kaljujärv väga hästi nii noorukist vallatut Kentucki lõvi kui ka vanemas eas asist taluperemeest Joosep Tootsi. Küsitav oli minu jaoks ka Ragne Pekarevi valimine Teeleks, mina oleks selles rollis hea meelega näiteks Merle Jäägerit näinud.

Hind (Kuressaare)

2011-06-01T05:50:00.001-07:00

Arthur Miller „Hind“, lavastaja Heiti Pakk, Kuressaare Linnateater

Väga hea draama ja väga hea lavastus. Ma kohe uskusin sellesse lavastusse, et see ei saa halb olla, ikkagi väga hea materjal, huvitav näitlejate koosseis, ega siis ei saa olla nii, et väiketeater selle kõik ära solkida suudab. Ja ei suutnudki. Hoopis kogus omale plusspunkte sellega, et tuli meelde, et neil on ju varemgi õnnestumisi olnud, näiteks „Tapatöö jumal“. Nad võiksidki rohkem rõhku tasemele panna, mitte lasta võhma välja igasuguse haltuuraga, et raisatakse raha ära ja tuuakse puntki saamiseks midagi välja, vaid koguvad raha, koguvad jõudu, kutsuvad head külalised mängima ja teevad midagi sellist, nagu nüüd „Hind“ on. Nägin Milleri „Hinda“ kolmandat korda, nii et see on üks väheseid draamasid, mille kõik lavastused Eestis mul nähtud on. Kõige eredamalt on meeles muidugi mitu korda telelvastusena nähtud Vanemuise „Hind“, millest eriti eredalt on meelde jäänud Heiki Haravee juudikaupmees. Veel on meeles, et seal mängisid Ao Peep ja Kersti Neem, keda Kersti Neem mängis, selles kahtlust polnud, aga seda küll ei mäletanud, kumba venda mängis Ao Peep ja kes mängis siis teist venda. Samuti on Rakvere Teatri „Hinnast“ meeles, et seal mängis kindlasti Velvo Väli, aga kumba venda ta mängis, seda ei mäletanud. Nagu oli meeles, et Solomoni võis mängida Volli Käro, aga päris kindel selles polnud, ei viitsinud vanu kavalehti ka otsima hakata, et kõiges selles veenduda.
Draama on huvitavalt üles ehitatud, õiglus kõigub seinast seina. Alguses luuakse mulje, et Victor on hea poeg ja Walter on halb poeg, põgenes kodust, kui seal tema abi kõige rohkem vajati ja jättis abitu isa ainult Victori õlgadele. Siis aga pöördub kõik ümber, tuleb välja, et isa ei olnudki nii abitu, ta oli täiesti töövõimeline, lihtsalt oli majanduskriis, isa laostus ja ei suutnud oma uhkuses tööle minna. Edasi hakkas isa ära kasutama Victorit, kes ustava pojana tema kõrvale jäi. Victor käis tänavalt toidujäänuseid korjamas, samal ajal kui isa istus 4000 dollari otsas. Kui Victor seda kuuleb, on ta äärmiselt pettunud. Ta on maha maganud kogu oma elu. Selle asemel, et visata tujukale isale, keda ta ise abituks pidas, käega ja minna edasi õppima, nagu tegi Walter, oli Victor kogu aeg isa kõrval ja temast sai lihtne politseinik. Walter on aga edukas arst, tal oli mitu haiglat ja oli vanadekodu, nüüd peab ta mingit muud tulusat meditsiiniga seotud ametit.
Vennad saavad kokku isa vanas uberikus, mis on täis mööblit, mille Victor kavatseb nüüd maha müüa. Ausa mehena tahab ta muidugi poole saadud tulust Walterile anda, kes seda raha üldse ei vaja, aga Victori jaoks on see rohkem nagu žest, et ikkagi tuleb pooleks teha, pool sellest kõigest on ju Walteri oma. Vennad kohtuvad üle 16 aasta ja saavad lõpuks ennast tühjaks rääkida. Kuigi tõeliselt tühjaks räägib ennast ikkagi ainult Walter, ta avab mitmel korral pimeda Victori silmad ja lööb vennal pinna jalge alt. Kuigi tekstiliselt on Victoril isegi suurem osa, on siiski pöördelised tekstilõigud Walteri kanda. Riho Kütsar Victorina oli ikkagi nii hea, et oleks tahtnud peale paari tema eriti tulist pikemat tekstilõiku suisa aplodeerida. Selline tuline mees, kes arvab, et ta on märter, et ainult tema on kannatanud, on ennast perekonna nimel ohverdanud, kuni siis julma tõde kuuleb, et see ainus inimene, kelle nimel ta ennast ohverdas, isa, tõmbas teda ennast haneks ja lihtsalt hoidis truud poega egoistlikult enda juures, et mitte täiesti üksi jääda. Väga hea oli Walteri väljend nende perekonna kohta, et siin puudus austamine ja armastus: „Kui ema sulle oma armastust pakkus ja sind hellitada tahtis, siis jooksid sina minema, kui isa vajas ema tuge, hakkas ema oksendama...“
Üllatuse pakkus profinäitlejate seltskonnas esinenud Walterit kehastav Aarne Mägi, mõjus täitsa usutavana ja eriti pani imetlema tema diktsioon, täiesti selge ja puhas hääldus, mida isegi mõnel lavaka lõpetanud näitlejal ei ole. Elina Reinold Victori naise Estherina oli õrn ja habras, kuid samas oma tõe eest seisev naine. Tal oli lõug kogu aeg nõudlikult püsti, nii siis, kui Victor oli nõus mannetu ja maitsetu mööbli liiga väikese hinna eest maha müüma, kui ka siis, kui Victor lapselikust jonnist keeldus vennale vennakätt ulatamast, et Walteriga ära leppida. Walter tegi kogu aeg mitu sammu, aga Victor talle vastu astuda ei tahtnud. Kuigi see vendade leppimine oli Estheri jaoks ka rohkem materiaalne küsimus, pakkus ju Walter välja suurepärase võimaluse, kuidas vanamööbli kuhja eest korralikku raha teenida. Kohale tulnud mööbli kokkuostja pakkus kogu kraami eest ainult 1100 dollarit, aga Walteril oli plaan, kuidas selle mööbli eest 6000 dollarit saaks. Victor valib Estheri suureks pahameeleks siiski selle variandi, et müüb mööbli Solomonile.
Täiesti üllatav oli Guido Kanguri Gregory Solomoni lahendus. Lõbus ja krutskeid täis rauk, kes tuleb Victori mööblit ära ostma. Peaks olema 89-aastane, näeb ka selline välja, aga ikkagi liiga elav. Kuigi hingeldab, kui kohale jõuab ja vajab vahepeal hingetõmbepausi, kui ta jalust eest teise tuppa puhkama saadetakse. Aga tal on kogu aeg mingeid ettepanekuid, tal on vaja kogu aeg kaubelda, ta ei suuda kuidagi pakkumist teha, tahab osta, aga maksta ei taha. Kangur mängis ikka tõeliselt hästi, oli liikuv ja vitaalne, jäi huvitavatesse poosidesse seima, kui vennad üle 16 aasta kohtuvad, siis seisab ta selle kohtumise tunnistajana vendade vahel ja vaatab neid rõõmsalt armastava isa pilguga. Kuni siis vennad kohmetuvad, et nende kohtumist tunnistab keegi täiesti võõras ja ka Solomon oma õndsast tardumusest ärkab. Lõpus minu meelest Solomon suri, aga selles variandis Kangur tantsis. Ostis mööbli ära, jäi oma mööbliga üksi, hakkas esemetele katteid peale tõmbama, pani grammofoni mängima ja kukkus tantsima. Vanustest rääkides oli natuke kummaline veel see, et teksti järgi pidid vennad Walter ja Victor üle 50-aastased mehed olema, aga mängus seda kahjuks välja ei paistnud, mängiti ikka sellises vanuses mehi, nagu nad tegelikult on, nii kõvasti 10 aastat nooremad.

Haldjakuninganna

2011-06-01T05:49:00.001-07:00

Henry Purcell „Haldjakuninganna“, lavastaja Saša Pepeljajev, Vanemuine

Ikka tõeline kiiksuga asi oli. Barokkooper, aga välja ei näinud üldse nagu ooper. Ilmselt tõetruud barokiajastu ooperit vaadata olekski olnud liiga igav, aga Pepeljajevi lahenduses oli see vägagi huvitav. Koguni nii huvitav, et ei jõudnud kõike jälgida, mis laval toimub. Kogu aeg askeldasid ringi 4 näitlejat, kes kujutasid muusikaproduktsiooni töötajat. Nad koostasid ja tekitasid erinevaid konstruktsioone, isegi, kui nende tegutsemist kogu aeg jälgida, jäi mõnikord ikkagi arusaamatuks, kust või kuidas mingi detail ilmus. Aga kui näitlejate askeldamiselt pilk ära pöörata ja jälgida muud tegevust, lauljaid või samuti peaaegu pidevalt laval toimetavat siniseks värvitud jumaluse välimusega India poissi Tanel Jonase esituses, siis jäi jälle märkamata, kuidas mingi konstruktsoon tekitati ja siis võis ahhetades imestada, et kust nad sellise asja nüüd lavale välja võlusid. Hakkasin mõtlema, kas kõik see tehnika ja konstruktsioonid on tõesti Pepeljajevi enda välja mõeldud ja teostatud, see on ikka väga imepärane, milline fantaasia ja tehniline taip tal on, kui selliseid asju suudab välja mõelda.
Laulmise ja muusika koha pealt jäi asi kahjuks natuke kahvatuks. Ei ole ju Sadamateater mõeldud ka ooperi esitamiseks, erilist kõlakoda ja akustikat seal ei ole, nii et lauljate hääled kadusid kuhugi auku. Häiris ka see, et mõned lauljad, näiteks Maria Kallaste, jälgisid kramplikult dirigenti, selleks pea lava paremas servas teise korruse tasapinnal asuva orkestri ja dirigendi poole pöörates. Kui vaheaeg algas, siis sain aru ka sellest, miks mõned lauljad otse publikusse vaatasid, publiku selja taga oli ekraan, kust sai samuti dirigenti jälgida. Tahaks ikka sellist rohkem loomingulist lähenemist, et laulja pilk vastab sellele, mida ta laulab, rändab ringi või püsib partneril, mitte ei otsi kramplikult toetust dirigendilt, viies nii ka publiku tähelepanu selles suunas, kuhu laulja vaatab, lavalt täiesti eemale.
Mängiti maha täitsa toredaid stseene „Haldjakuninganna“ aluseks olevast Shakespeare'i näidendist „Suveöö unenägu“, seda tegi näitlejate nelik väga hästi, muude toimetuste kõrvalt, kuigi seda, nagu kõike muudki jälgides, oli taas raske jälgida ja ennast kursis hoida, kes parajasti kes on. Ja loo süžeed hästi teadmata võis olla päris raske ennast kogu aeg kursis hoida, kes parajasti kellesse armunud on. Kui veel Pucki ja Robinit ühes isikus kehastav Janek Savoliainen ka juurde arvata, kes India poisi käsul noortele armunutele kogu aeg võlumahla silma valab, nii et magaja ärgates armub sellesse, kes esimesena tema pilgu alla satub, siis tekkis ikka tõeline segapuder. Naljakas oli veel see, et kahe armunud paari asemel, kes Shakespeare'i mõtte järgi peaksid olema loomulikult 2 meest ja 2 naist, olid selles lavastuses 3 meest ja 1 naine, kellest 1 mees mängis naist. Nii et lugu mittetundvale vaatajale veel üks segadusse ajav faktor, mis siis, et meesnäitlejal oli vahepeal kleit seljas, ta avaldas armastust ikkagi teisele mehele.
Lauljad olid nagu mehhaanilised nukud. Neid toodi kohale erinevatel kandevahenditel. Nagu kolimisfirmade või poodide kasutuses olevad ratastel alused, millega suuremaid kaste ringi tiritakse, nii sõidutati kohale mitu lauljannat. Osad toodi kohale kavalamate konstruktsioonide peal või asetati nad sinna hiljem. Kõige raskem oli ilmselt Atlan Karbil, kes pidi laulma da Vinci proportsionaalse inimese rõngast meenutavasse rõngasse paigutatuna, kui seda rõngast kogu aaria jooksul ringi keerutati. Keerutamine käis küll aeglases tempos, aga ikkagi väga ebamugav positsioon laulmiseks. Pirjo Püvi oli ühe aaria ajal samas rõngas lamavas asendis, siis liigutati rõngast ainult kiigutamise tasemel, mitte üle võlli. Laulu juurde oli loodud veel huvitavaid kompositsioone, näiteks tõi näitelja Maarja Mitt kohale mingeid asjakesi, mille andis Pirjo Püvile, kes need asjakesed rõnga küljes olevasse korvi viskas, selleks pidi rõngas asuma sellises positsioonis, et korv oleks „püüdmise“ asendis, pärast, kui rõngas teise nurga alla pöörati, kukkusid asjakesed sealt välja ja keegi meesnäitlejatest, kas Markus Luik või Robert Annus, püüdis need teise anumasse kinni ja andis jälle Maarja Mitile edasi, et see asjakese uuesti Pirjo Püvile ulataks ja ring korduda saaks. Selliseid korduva tegevusega mitmekülgseid toiminguid oli hästi palju. Ja kui neid vaatama jääda, siis võis maha magada mõnes lava teises nurgas toimuva, kui keegi teine valmistas ette mõnda huvitavat detaili, mida järgmises stseenis kasutama hakati.
Veel oli väga naljakas üks Mati Turi aaria ajal toimunud ämblikustseen. Laulja istub toolil, tema ees on pappkast, mille peal mänguämblik. Laulja käes on pult, millega ämblikut juhtida ja hüppama panna. Ämblik hüppab, laulja laulab, aga järsku hakkab see ämblik talle närvidele käima. Keegi annab Turile kätte kaika, millega Turi ämblikku peksma hakkab. Lajatab ikka päris tõsiseid lööke, samas teise käega ämblikku hüppamise juhtimist jätkates. Ja siis laulab oma aaria naeruga võideldes lõpuni. Aariate puhul oli üldse väga palju kasutatud omapärast katkestamise meetodit. Näiteks lauldi suurem osa aariast ära, aga mingil hetkel hakati tegema arusaamatuid häälitsusi. Isegi mitte päris arusaamatuid, vaid laulvaid häälitsusi, kas ohkamist või ohkimist või naermist, mis oli meloodiliselt mõtestatud, liikudes mingite intervallidega üles või alla. Aga samas meloodiat selles kõlas enam polnud. Sellega aaria lõpetati ja laulja toimetati lavalt minema.
Meeslauljate kostüümidega oli kõik lihtne, need olid stiliseeritud Batmani kostüümid – hõbedased trikood koos keepidega. Näitlejad olid riietatud kaasaegsetesse tavalistesse riietesse. Naislauljatel olid aga seljas tõelised kompotid. Samuti peas, enamasti olid naislauljatel peas suuri lokirulle meenutavad moodustised, mis jätsid mulje klassitsistlikust parukasoengust. Karmen Puisi soenguks oli siil, nii et ta meenutas täielikult siili, okkad ja puha. Karmen Puis pandi ühe aaria ajal rippuma, nii et seda võis ka päris keeruline laulda olla. Muidu olid naistel seljas vist samasugused hõbedased trikood nagu meestelgi, ainult et neile oli veel igasuguseid lisasid juurde pandud, nii et trikoo kui selline jäi teisejärguliseks. Näitlejate toimetamise vahele mahtus veel vahva stseen, kui avati saaliboksis olev suur uks, mis viis otse välja, Maarja Mitt ning Robert Annus jooksid sealt välja, uks hakkas oma loomuliku surve tõttu iseenesest alla vajuma ja viimasel hetkel enne ukse täielikku sulgemist saavad majast väljas olevad näitlejad käe ukse vahele ning tulevad süütute nägudega majja-lavale taas sisse.
Mida rohkem lõpu poole, seda rohkem kaasaegseks kiskus. Muidu kogu etenduse vältel õrnalt laval hõljelnud haldjad hakkavad järsku svingima ja finaaliks tantsivad kostüümid, parukad ning värvitud naha seljast heitnud Tanel Jonas ning Pirjo Püvi tõelise rock'n'rolli soolo, koos naise taevastesse kõrgustesse lennutamise ning üle selja heitmisega. Enne finaali oli veel suur pidustuse stseen, kus korgi lakkelennutamisega avati šampus, kõigile osatäitjatele valatakse jooki ning moodustatakse ülisuur, kogu lava kattev liikuv-liigutatav konstruktsioon. Selles stseenis oli juba tõesti nii palju jälgida, et kõik käis silme eest läbi nagu üks suur virr-varr. Nagu ma jäin kedagi pikemalt silmitsema ja siis pilgu mujale pöörasin, siis tabasin end ootamatult ehmatuses, et oot, kust tema nüüd sinna sai. Nii vaatasin hämmeldunult, et mingil ajal libises üle esiplaani kõrge puki otsa istuma pandud või roninud Maarja Mitt, kellele kuningas šampust valas. Tsirkust sai täie raha eest. Etendus oli väga pikk, 3,5 tundi, aga see aeg möödus küllalt märkamatult, kuigi seda tajusin küll, et vaheaeg oli väga pikk. Ja teises vaatuses hakkas mingil ajal natuke tüütama ka, et midagi asjalikku võiks juba toimuda või üldse ära lõpetada, kuigi see tunne läks õnneks kiiresti üle ja olin jälle lummatud kõigest sellest, mis toimus ja mis minu tähelepanu köitis. Kuigi andsin endale aru, et see, mis mulle silma jäi, oli üks väga väike osa kõigest sellest, mida Pepeljajev selle lavastusega vaatamiseks pakkus.

Don Juan (Vanemuine)

2011-06-01T05:48:00.001-07:00

Rein Pakk „Don Juan“, lavastajad Rein Pakk ja Ain Mäeots, Vanemuine

Selle põhjal, mis varem loetud-kuuldud-nähtud oli, arvasin, et tegemist on mingi erilise jamaga. Aga kõige hullem jama isegi polnud. Isegi mitte nii jama, et poleks kannatanud lõpuni ära vaadata. Idee iseenesest tundus huvitav – Casanova ja Don Juan saadetakse põrgust maa peale, meie aega. Sellega oleks saanud teha mida iganes, aga tehtud oli mingi jama. Kõik tegelased olid kuidagi pinnapealsed, tekstid äärmusest äärmusesse, kas liiga teaduslikud (nagu reklaam lubab, siis see ongi koolitus teatripileti hinnaga) või mitte midagi ütlevad. Nagu nendele lavastustele kohane, kus tegev Rein Pakk, oli ka siin kaasatud tema abikaasa kostüümikunstnikuna, ja tulemus polnud jälle just kõige parem. See oli muidugi märgiline, et Casanova oli riietatud musta ja Don Juan valgesse, aga oleks võinud ka muid huvitavaid lahendusi valida, teistel tegelastel oli ikka küllalt labased kostüümid seljas. Käidi igasugu imelikes kohtades, nagu tavaline korter, sisustusmess, turismitalu (see talu nägi pildi peal küll välja selline, et sellisesse kohta ei tahaks ükski endast lugu pidav turist minna), seksisõltlaste koolitus. Olid mingid naljad sellel teemal, kuidas seksitakse ja miks seda tehakse, aga mulle jäid need kaugeks ja arusaamatuks, nii et korralikult nalja ka ei saanud.

Äärmiselt piinlik

2011-01-30T09:46:00.001-08:00

Derek Benfield „Äärmiselt piinlik“, lavastaja Eero Spriit, Vana Baskini Teater

Päris tobe tükk, esimese vaatuse kannatas kuidagi läbi häda ära vaadata. Ühes majas toimuvad töömeestega pidevalt õnnetused. Külaliste ja majaelanikega pole siiani veel juhtunud, aga igasugu muude asjapulkadega küll. Küll kukub keegi ohtlikult järsust ja libedast keldritrepist alla, siis murrab aknapesija redeli otsa ronides kaela. Nii on majas surnud juba 6 inimest. Tänasel päeval on surnud veel seitsmes, aga pererahvas ise ei teagi seda, sest surmamomendil oli telekaparandaja juures peremehe õde, kes laiba kappi peitis ja sinna ära unustas. Külla tuleb tütre peigmees, kes kuuleb pealt ema ja isa vestlust selle kohta, et vikaar tahab neile külla tulla ja et ometi vikaariga midagi halba ei juhtuks. Peiule jääb mulje, et tegemist on mõrvar-perega. Selline tobe koomika on ja eriti ei saa aru ka, kuhu jõuda tahetakse. Aga esimese vaatuse lõpuks oli kõik selge, kohale tuleb vikaar ja siis peaks kavalehe info kohaselt ilmuma veel üks paar külalisi, nii et sama jant läheb edasi. Hästi tobe oli see, kuidas pereema mänginud Liina Tennosaar vehkis peigmehe eest noaga. Ükski inimene ei hoia nuga niimoodi käes ja ei vehi sellega kellegi nina all.

Valedetektor

2011-01-30T09:44:00.001-08:00

Vassili Sigarev „Valedetektor“, lavastaja Jaak Allik, Vana Baskini Teater

Päris naljakas jant oli. Ma olin seda kunagi Vene Teatri esituses näinud, lugu ja situatsioonid olid tuttavad, aga konkreetsed näitlejad küll meelde ei tulnud, kes venelastel keda mängis. Praegu Baskini teatris oli küll vahva koosseis, just selle nimel, et näha üle hulga aja laval Andres Lepikut (kuigi väga mannetut) ja temaga koos Merle Jäägerit, tasus see tükk ära vaadata.
Joodik Boris Egon Nuteri kehastuses peitis joomase peaga ära oma palga, nii et kaineks saades ei mäletanud enam isegi, kuhu raha pandud sai. Naine kutsub koju hüpnotisööri, et mees hüpnotiseerida ja et talt siis hüpnoosi all välja pinnida, kuhu raha sai. See vastus magavalt Borisilt ka saadakse, aga peale selle hakkavad naist huvitama veel igasugused muud asjad, mida ta hüpnotisööril küsida laseb. Alguses laseb, siis juba paneb küsima, ähvardades triikrauaga. Nii saab Nadja teada, et tema mees on teda ühe korra petnud kraanajuhiga, et mees ei teeninudki Kremli vägedes, vaid oli hoopis Stroibatis ja Nadjale Poolast toodud kleit, mis olevat maksnud 140 dollarit, maksis tegelikult ainult 10 dollarit. Ülejäänud raha mängis Boris sõrmkübaramängus maha.
Kui Boris transist ärkab, tekib järgmine tüli, mille käigus muutub aktiivseks küsimus, et kui püha siis Nadja ise on. Väevõimuga pannakse Nadja hüpnoosi alla, sest ta muutub agressiivseks ja hüpnotisööril ei jää muud üle, kui naine magama uinutada. Siis toimub peaaegu sama seanss Nadjaga, ainult Nadja on vastates „mittetraditsionaalne“, nagu hüpnotisöör hüpnotiseeritud Nadja käitumise kohta ütleb. Kui Nadjalt küsitakse hüpnotiseeritutele tavapäraselt esitatav küsimus: Kas te olete siin? Kas te kuulete mind? vastab Nadja ikka midagi originaalset, a la „no kus ma siis olema pean!“, „ei ole, vetsu läksin“, „kuulen-kuulen, no on alles tüütus!“. Boris saab Nadja kohta teada päris jubedaid asju ja on valmis naise magavana maha lööma, aga siis hüpnotiseeritakse ta ise ka teist korda ära. Lõpuks loeb hüpnotisöör magavale abielurahvale sõnad peale, et kui te ärkate, siis te ei mäleta kõike seda, mis siin täna toimus. Katsuge olla teineteise vastu hoolivamad, sina, Nadja, ära enam nii kõvasti karju. Ja sina, Boris, ära enam joo. Selline ilus teelesaatmise lõpp oli, et minge puhaste lehtedena uude ellu. Mul jäi Vene Teatri etendusest nagu meelde, et hüpnoosi all olles tunnistas Nadja üles ka selle, et tütar pole üldse Borisi oma, aga Vana Baskini etenduses sellist teemat ei olnud. Ei tea, võib olla jäi see nüanss mulle valesti meelde.

Tuulte pöörises

2011-01-30T09:42:00.000-08:00

August Kitzberg „Tuulte pöörises“, lavastaja Andres Noormets, Rakvere Teater

Päris omapärane variant „Tuulte pöörisest“. Midagi dokumentaaldraama laadis, kuigi ametlik nimetus oli „kiredraama kahes osas“. Natuke igav oli, aga seda mõned üksikud hetked, kui mõtlesin, et võiks juba vaheaeg olla ja selle asja oleks võinud vahele jätta. Muidu oli ikka kogu aeg midagi vaadata või vähemalt kuulata. Tüki kaasajastamises ma päris kindel polnud, aga traditsiooniline Kitzbergi näidendi lavastus see ka polnud. Kasvõi juba selles mõttes, et tegelastele olid juurde kirjutatud sisemonoloogid, sellised hästi omapärased ja lihtsustatud. Tavaliselt kujutab sisemonoloog mingit hästi kõrgete mõtete lendu, et mida kõike tegelane ei mõelnud. Aga need tegelased esitasid oma teksti vahele seda, mis toimus. „Seisin ukse kõrval ja vaatasin isa“ stiilis.
Riiete poolest tundus ikkagi, et tegemist on sellesse aega kuuluva looga, millal Kitzberg selle kirjutanud on. Samuti teksti poolest, ikka see revolutsioon ja ebavõrdsuse vastu võitlemine, põhijoonistest poldud kõrvale kaldutud. Lavakujundus oli jälle lakooniliselt säästuteatri variant. Keset lava kõrgendatud platoo, mille peal 2 odavat vaipa, lavaäärtes toolid ja kogu moos. Publik vaatas toimuvat mõlemalt poolt lavakõrgendikke, nii et tegelased olid nähtavalt kahelt poolt. Lugu ise oli ka täitsa ilusti meeles, kuigi seda sai loetud kuskil 15 aastat tagasi, aga see oli selgelt meeles, et lõpus korraldab Jaan punased pulmad, paneb talu põlema ja laseb kellegi maha. Leenaga juhtus selline halb lugu, et ta suutis armuda endast alamal seisvasse mehesse, talutütar armus korraks sulasesse. Sulane aga on põline taluomanik, kelle vanaisa selle talukoha rajas, kuid Leena isa selle hiljem odava raha eest ära ostis. Siis nad mässavadki seal, et kas tõesti on õigus ainult sellel, kellel on raha, kas tõesti on väärt raha, mitte mees jne. Jaani ema on tõeline intrigant ja annab pojale nõu, et see Leena ära rautaks, mida Jaan kohe teebki, nii et Leena jääb käima peale, aga temaga 2 aastat sehkendanud Kaarlit see ei peleta, vastupidi, paneb kiiremini Leenat ära võtma. Viimaseks stseeniks oli tehtud huvitav lahendus, kui platood laiali tõsteti, Leena jaoks keevitati maasse slaalomi suusasaapad, millesse ta seisma naelutati. Niimoodi seistes ta Jaagu tabatud kuulist surebki.

Romeo ja Julia Emajõe Suveteater

2011-01-30T09:40:00.001-08:00

William Shakespeare „Romeo ja Julia“, lavastaja Finn Poulsen, Emajõe Suveteater

Enne etendust pidas Piret Simson tervituskõne ja ütles tagumistele ridadele, et nad ettepoole istuma tuleksid, sinna taha ei pruugi läbi vihma kogu tekst kuulda olla ja näitlejatel on mugavam, kui nad eriti karjuma ei pea. Aga keegi ei liigutanud, Piret muigas: “Omal vastutusel siis...”. Piretil oli selles etenduses ka sissejuhatav osa, peale tema kõnet tulid kõik osalised lavale ja Piret luges epiloogi Verona linnas valitsevast olukorrast. Istusime seekord sektori keskosas ja sealt oli lavale hoopis teine vaade. Ma vaatasin küll rohkem üle varemete äärte, taevast ja muud, mis sealt paistis. Aga kuidagi raske oli ette kujutada, kuidas me “Kellamehe” etendusel seal kuskil päris ees istusime, see asi ei läinud kohe üldse kokku ega tahtnud suhestuda.
Lava oli natuke ümber tehtud, põhimõtteliselt oli kõik sama, puust konstruktsioonid erinevate pindade ja redeltreppidega. Hästi igav oli. Ei jõudnud ära oodata, millal vaheaeg tuleb. Ainsad, keda vaadata tasus, olid 2 paari kaksikuid poisse. Kuigi neid näidati väga harva. Ühes arvustuses öeldi väga hästi, et tahaks näha nende kaksikupaaridega lavastatud “Eksituste komöödiat”, mis kahe paari kaksikute ümber keerleb. Tavaliselt lavastatakse “Eksituste komöödiat” nii, et kumbagi paari kaksikuid mängib üks näitleja, sest kaksikud pole peaaegu üldse koos laval, aga nüüd oleks tõesti ülihea võimalus seda päris kaksikutega lavastada. Nägin ära, mis selles „Romeos ja Julias“ toimub, millised nad välja näevad ja mulle piisas. Ei jõudnud kuidagi vaheaega ära oodata. Asi oli kuidagi üliropp ka, mingid labaste liigutustega seksistlikud naljad. Maarika Vaariku amm oli päris hea, noor Kaljujärv hakkab aina enam mängustiililt oma isa meenutama.

Quevedo

2011-01-30T09:38:00.001-08:00

Jaan Undusk „Quevedo“, lavastaja Margus Kasterpalu, Vanemuine

Tehakse ikka jama! See oli nii võimatult igav. Juba lugedes oli igav. Lootsin, et nad on lavastuse auks midagi huvitavat sealt välja pigistanud. Et vähemalt visuaalselt on midagi vaadata. Aga tühi lootus. Kohe peale esimesi fraase oli selge, et see on jama mis jama. Tume ja igav lavastus. Ei saanud üldse aru, milleks sellist jama teha. Võtta head näitlejad, diplomeeritud artistid ja panna neid sellist jama tegema. Et neil endil on ka igav ja piinlik. Vähemalt mulle tundus nii. Eriti kahju oli lakeidest. Nagu kooli ajal oli nali, et eriti julm on minna lavakasse ja pärast 10 aastat mängida laval rolle a la „Härra, teile on kiri!“. Praegu olid Markus Luik ja Martin Kõiv täpselt sellistes osades. Ja ega teistelgi midagi paremat pakkuda polnud, kuigi olid n.ö. „sisulised“ ja suure tekstiga rollid, aga minu silmis täielik jama. Ei olnud selles tekstis midagi erilist ja ei olnud ka mängi küünlaid väärt. Kuigi kokku oli kutsutud-saadud päris tore kamp, Saaremäegi Rakverest kohale toodud ja Olmaru tagasi Vanemuisesse meelitatud, aga tulemus täielik jama.
Iseenesest mingi loll lugu ka, XVII sajandi Hispaaniast, kus krahv või hertsog on peaminister ja talle on Hispaania nii oluline, et ta ei saa oma kodumaad hetkekski unustada. Koguni nii oluline ja südamelähedane on peaministrile Hispaania, et kui ta oma naisega vahekorras on, peab tema usaldusmees (tumm) juures olema, muidu võib härral kirehoos ununeda, kes ta on. Või midagi sellist. Natuke vaadatavad olid ehk ainult 2 stseeni ja nendeski mõned minutid, mitte kogu stseen. Üks stseen oli huvitaval trepil Marika Barabanštšikova mängitud Esmeralda ja Aivar Tommingase tumma usaldusmehe vahel. Trepp oli iseenesest omapärane, polegi varem sellise ehitusega treppi näinud, mis on ülevalt lai ja läheb astmete laskudes aina kitsamaks. Pluss trepiastmete all peituvad väiksed sahtlid, mida oli hästi palju. Lavaruum oli muidu tühi ja see tekitas jälle paralleeli säästuteatriga, nagu Nüganeni „Sakslases“ oli. Kogu ruumi peale oli ainult 1 suursugune tool (mille istme alla taas sahtlid olid konstrueeritud) ning külgede peal rippusid platood, mille peale pilte ja kirju kuvati. Pilte kannatas ka vaadata, aga muud küll mitte. Suure vaevaga kannatasin esimese vaatuse ära vaadata.

Päike soojme, taevas sinisem

2011-01-30T09:37:00.001-08:00

Dennis Potter „Päike soojem, taevas sinisem“, lavastaja Mart Koldits, Tallinna Linnateater

Hästi armas näidend lastest. Meeldis see, et lapsi mängisid täiskasvanud. Muidu, kui lapsed ise lapsi mängivad, siis jääb ikka selline nunnukiskumise tunne, et vaadake, kui armsad ja lahedad me oleme. Ja seekord suutsid näitlejad esimest korda kuidagi väga loomulikult näitlejaid mängida, seda nende vanusest olenemata. Ka kõige vanem laval olnud näitleja Andres Ots suutis väga hästi alla 10-aastast poissi mängida. Sisu nagu eriti polnudki, ainult lõpus hakkas midagi toimuma ja oli üks kurb sündmus, kui lapsed mängivad, et nad on sõjavangide laagrist põgenenud italiaanod ja ennast küüni sulgenud Piilupart Donald, ilmsete püromaanikalduvustega möku poiss, ennast sinna sisse põletab.
Väga vahvad olid sõja-aegsete laste riided. Täielikud kaltsud, aga huvitavalt klapitatud. Alguses kogunesid näitlejad lavale ja lava äärtesse jäänud kõrgendikele frakkides ja kostüümides, siis hakati kõrgelt alla pilduma valgeid kaltse. Need sadasid alla nagu lumi, vahepeal sadas neid nii intensiivselt, et kogu laotus oli valget täis, nii et midagi muud ei näinudki. Kaltsud langesid ka publiku sekka, kust näitlejad neid ära korjamas käisid või siis inimesed ise kaltsud mängualale viskasid. Kaltse kasutati ka niisama lappidena, näiteks, kui tüdrukud mängisid halastajaõdesid, siis sidusid need kaltsud omale pähe. Või siis tehti nendest kaltsudest kivid. Samuti pühiti nendega higi. Laste riietes oli palju huvitavaid detaile, näiteks sukad. Eriti naljakas oli, kui Andres Ots kandis oma põlvikutena mõeldud sukki üle põlve tõmmatuna. Huvitav oli vaadata ärakantud saabaste versioone ja seda, millega need saapad olid kinni köidetud. Kellel tavalise paelaga ümber jala seotud, kellel nööriaukudest läbi aetud, aga ikka mitte saapapaela, vaid mingi muu paelaga.
Lavaruum ise oli täiesti tühi, ka aksessuaare eriti polnud, ainult ühte vankrit ja neid kaltse kasutati. See nukuvankriloguga tegelemine oli hästi naljakas. Paremas füüsilises vormis näitlejad näitasid vormi sellega, et jooksid päris järsust lava etteotsa tehtud kallakust kõrgele-kõrgele üles. Nõrgemad (vanemad) jooksid ainult poole peale. Veel oli naljakas see, kuidas Rain Simmul ja Allan Noormets läksid torust välja nukuvankri järele. Siis nad vaatasid pimedusse ja Simmul vaatas täpselt publikusse, sellise hästi pingestatud pilguga, mis väga naerma ajas. Nagu vaataks tühjust ja nendest inimestest läbi, kuigi tegelikult põrnitses kellelegi otse silma.

Pikk elu

2011-01-30T09:34:00.000-08:00

Alvis Hermanis „Pikk elu“, lavastaja Alvis Hermanis, Riia Uus Teater

Etendus toimus Treffneri sisehoovis ja tegemist oli 2006.aasta draamafestivali peaesinejaga – Riia Uus Teater, mille etendusele on Lätis aasta pikkune piletijärjekord. Sissepääsu ees oli metsikult rahvast. Mind ajas see närvi. Eriti see, et mängitakse etendusi kuskil x-kohtades, ometi meil on ilusad teatrimajad olemas, võiks ikka seal mängida. Ma ei salli igasuguseid alternatiivmängukohti. Lavastus ise oli väga hea, nagu pantomiim, midagi nad rääkisid, aga seda ei tõlgitudki, sest sellel polnud mingit tähtsust. Mõmisemine ja niisama häälitsemine. Tegemist oli ühe majaga, kus elas 5 pensionäri – 2 paari ja üks üksik mees. Lugu näitas ühte päeva nende elus, kuidas nad ringi taaruvad ja oma asju ajavad ja kui raske nende jaoks iga liigutus on. See oli kõik väga koomiline, aga samas hirmutas ka, et ise oled ka kunagi selline. Pika peale hakkas ära ka tüütama, jälle oli liiga pikk etendus. Nad olid nii vanad, et koht lõhnas surma järele. Tundsin esimest korda teatris olles, et on nii realistlik, et kohe lõhnab, nagu vaja.

Phaidra

2011-01-30T09:32:00.001-08:00

I.Xenakis, B.Britten „Phaidra“, koreograaf Mai Murdmaa, Estonia

Huvitavatest komponentidest koosnev ballet. Sõnalise osa olid linti lungenud Anu Lamp ja lavaka tudengid. Hea, et see sõnaline osa ka oli, muidu poleks eriti midagi aru saanud, kuigi Phaidra lugu on hästi tuttav. Lisaks sõnalisele osale ja balletile oli veel laulu ka, Britteni kantaadi esitas Juuli Lill. Tantsisid Kaie Kõrb, Anatoli Arhangelski ja Aleksandr Prigorovski. Ma sain nii aru, et Phaidra ajas kasupojal pea segi, poiss teda ei tahtnud ja tappis ennast kaarikus ratsutades ära. Kaarikusõitu oli kujutatud nii, et tantsija hoidis kinni seina külge kinnitatud ohjadest, milleks oli roosa kumm ja matkis ratsutamist. Päris palju huvitavaid kompositsioone oli ja igav ei hakanud. Siis kui Phaidra Hyppolytose surmast kuuleb, tapab ta ennast ära ja kõige lõpus sureb vist neid mõlemaid väga pikalt leinanud Theseus ehk Phaidra mees ja Hyppolytose isa.

Pea vahetus

2011-01-30T09:30:00.000-08:00

Uku Uusberg „Pea vahetus“, lavastaja Uku Uusberg, NO teater

Rongijaama ootesaalis toimuv fantaasiadraama sellest, kuidas Tallinnast käivad iga paari minuti tagant väljuvad kiirrongid igasse maailma punkti, ka Kuressaarde ja Panevežysesse. Publikul oli millegipärast väga naljakas, aga mind panid vaid loetud „killud“ muigama. Väga ebamugav oli istuda ilma seljatugedeta poodiumile asetatud patjadel. Ja igav oli vaadata, ei köitnud mind see tekst, näitlejate mäng oli kesine ja mitte midagi ei toimunud. Pigem just lükkas eemale see, et terve lava oli täis mingeid näitlemise mõttes diletante orkestrantide näol. Võigemast valmistas suure pettumuse, läksin seda etendust vaatama eelkõige just tema pärast, ikkagi Ugalast ennast välja upitada suutnud Linnateatri näitleja, Märt Avandisse mul polnud mingit usku enne etenduse algust. Võigemast valmistas seega pettuse nendele eelnevatele lootustele, aga Avandi oli nagu ikka, mittemidagiütlev.
See teatriskäik kujunes üldse ootamatult täielikuks katsumuseks. Ega ma mingist Uku Uusbergist kui draamakirjanikust midagi arvata osanudki, nii et mingeid muid kõrgeid ootusi peale Võigemasti mängu selle tüki suhtes polnud. Aga kõik see, mis selle etendusega kaasneb, on ikka liiga ekstreemne, annaks kõrgemad jõud vähem või võimalusel üldse mitte enam selliseid teatrikülastusi. Teatrisaali hakati laskma viimasel hetkel, nii et kogu rahvas pidi murrus tallates väikses trepiesises fuajees aega parajaks tegema. Õnneks sain ma seal istuma, aga edasinegi oli piin, saali uksel kontrolliti pileteid ja järjekord liikus edasi hästi aeglaselt, kohad olid nummerdamata, nii et igaüks pidi vaatama, kuhu ta istuma saab. Kõige tipuks ei olnud selles saalis, see saal ei olnud see NO teatri saal, kus ma siiani olen käinud, vaid teisel pool jalutussaali samasugune saal, korralikke istmeid, vaid need olid nagu mingid trepiastmed, mille peale olid padjad pandud. Õudselt häiris seljatugede puudumine, selg hakkas peagi valutama ja ei saanud seal ennast korralikult liigutada ka, täielik küünarnukitunne oli, kõik istusid nagu kilud karbis ja nagu ennast vähegi liigutasid, oli füüsiline kontakt kellegagi kõrvalistujaist kindlustatud.
Tegelasteks olid endised kursusevennad. Edukas muusika esitamisele-loomisele kui rahalisele kasule suunatud muusik Märt Avandi kehastuses ning boheemist ainult hingest tulevat loomingut tunnistav „tõeline kunstnik“ Priit Võigemast. Häälena viibis kohal ka kolmas kursusevend – kooli ajal kõige edukamaks lauljaks peetud poiss, kes on teinud ränga kukkumise rongijaama reiside teadustajaks (ilmselt Uku Uusbergi hääl). Sellega võis sümboolse rongiteadustajast tegelase panna keskpunkti, tema kujutas keskmist elukäiku, lõpetas kooli, aga erialaselt tööle ei hakanud, kuid saab kuidagi hakkama. Lavastuses osalevad koolikaaslased aga kujutama kahte poolust selle keskmiku mõlemale poolele – üks plussiga edukuse poolele, kasutab kogu koolist saadud tarkust nii praktilisel kui ka teoreetilisel baasil maksimaalselt ära, ja teine näitab juhtumit, kus haridus justkui mööda külge maha jookseb. Boheemlaslik tegelane Võigemast on elust nii räsitud, et tal pole enam usku mitte millessegi, veel rohkem sellesse, et ta võiks midagi erialast teha või sellega hakkama saada. Kool sai lõpetatud, see linnuke on tal kirjas ja hea teadmine meeles, aga ajapikku on sellest kindlasti rusuv koorem saanud, olid tal ju kindlasti koolis õppides ülisuured lootused oma tulevikule, aga nüüd on kõik nii valesti ja teisiti. Avandi tegelane on kokku kutsunud noorteorkestri, kes esitab „tunnetamise“ muusikat, sellist muusikat, mis neil mingis ruumis viibimisest tekib ja nagu nad seda ruumi endas tunnetavad ja seda siis enda kaudu muusikas väljendavad. Võigemasti viimane töö oli mööda maailma rändamine, vanadekodudes või haiglates surijate osakonnas kontsertide andmine, aktsendiga sellel, et mingi kindla pala ajal tulid haiglatöötajad ja tegid patsientidele surmasüsti.
Kogu selle igava ja veniva vaatuse vältel ootasin kannatamatult, millal juba vaheaeg tuleb, et saaks ära minna.

Kaos

2011-01-30T09:28:00.001-08:00

Mika Myllyaho „Kaos“, lavastaja Rein Pakk, Vanemuine

Osatäitjad tundusid intrigeerivad, ikkagi selline kolmik, keda väga tihti laval koos ei näe: Merle Palmiste, Eva Püssa ja Liina Tennosaar. Nii et sellepärast tasus vaatama minna. Ka triloogia esimene osa jättis päris hea mulje, kuigi mingi eriline šedööver ka mitte, aga vähemalt mitte nii halb, et oleks sealt pidanud poole pealt ära minema. See etendus oli aga küllaltki igav, nii et ühest vaatusest piisas küll. Sellegi ainsa vaatuse lõpus mõtlesin juba pikka aega, et kas vaheaeg ka kunagi tuleb, kaua see jama veel kestab. Naised mängisid naljakalt mehi, rohkem ikka naisi, aga meeste osatäitmised olid täitsa hästi esitatud. Eriti Merle Palmiste mängitud täiesti tavalise välimusega mees, kellele Linna Tennosaare tegelane (õpetajanna) paugu keset nägu paneb. Häiris see, et naistel olid lüürilised vahepalad, n.ö. sisemonoloogid, a la: tere, mina olen Miina, ma töötan õpetajana. Lood, mida räägiti oli ka üpris tobedad. Pinget jätkus nii umbes veerand tunniks, kuni sai selgeks, kes nad kõik on, edasi tundus, et kõik hakkas juba korduma. Mõni kild oli päris lahe, aga mitte nii lahe, et selle nimel veel teist sama kaua saalis kannatama hakata. Niikuinii oli kõik selge, midagi uut nad seal enam ei näita, enamus kavalehel äratoodud tegelasi olid juba ära näidatud. Nagu kirjutas kriitik Boris Tuch, siis võib temaga täiesti nõustuda, et kostüümikunstniku töö oli täiesti maitsetu. Pisikesed mustad olid küll lahedad, eriti huvitav oli Eva Püssal seljas olnud alt kahekordse äärega ja eest pika lukuga kleit, aga häirisid selle kleidi alt paistvad lühikesed pitsilise äärega retuusid. Ülejäänud kostüümid olid küll nagu kaltsukatest kokku korjatud. Ja Merle Palmiste mängitud Aju-uurija oli liiga üle pakutud, direktorina oli ta aga naljakas, eriti see tänitav rääkimismaneer.

Paanika

2011-01-30T09:26:00.000-08:00

Mika Myllyaho „Paanika“, lavastaja Taago Tubin, Vanemuine

Täitsa üle keskmise tore tükk oli. Isegi igav ei hakanud selle aja jooksul, kuigi esimene vaatus tundus kuidagi natuke liiga pikk, nii et mitmel korral, kui toimus stseeni lõpetamine, mõtlesin, et nüüd algab vaheaeg, aga oli hoopis stseeni vahetuse tarvis pimendamine. Kolm meest ja kolm tugevat rolli, mitte kedagi ei saa ala- ega ülehinnata. Näidendi alapealkiri „Mehed närviataki äärel“ ja loos endas viiteid Almadovarile ja juttu tema filmist, aga mitte, nagu oodata võis „Naised närviataki äärel“, vaid „Räägi temaga“. Lavakujundus oli minu jaoks natuke jama, jättis kuidagi hästi ebamugava elutoa mulje. Keset tuba suur lösila, mingi patjadega kaetud madrats või ilma jalgadeta voodi. Seinte ääres napid asjad, väike külmkapp ja laud, kaua juures kõrge pukktool, nii et ei kujuta küll ette, kuidas sellises asendis laua peal olevat arvutit kasutada sai, nagu Riho Kütsari tegelane vahepeal arvutit kasutas. Noh nii 10 minutit vast peab sellises positsioonis vastu, aga mitte kauem. Elutoast läks uks laval eraldi kabiinina olevasse tualetti, tualetist tehti ühe stseeni tarbeks videot, mida tualeti saali poole jääval välisseinal näidati.
Korteriomanikku mängis Riho Kütsar, tema juurde saabub keset ööd Raivo E.Tamme mängitud sõber ja jääb sinna kauemaks peatuma, teraapiale. Vahepeal astub läbi korteriomaniku vend Ain Mäeotsa kehastuses. Raivo E.Tamme tegelasel on segased ajad, naine saatis teda tööreisile ja ütles enne lahkumist saatuslikud sõnad: „Mõtle siis korralikult järele.“ Sellele tegelasele on mõtlemine liiga raske ülesanne, tema jaoks on põhiline see, et saab autoga sõita. Ja tahaks olla nagu Michael Schumacher. Külaline räägib meditatsiooniga tegelevale ja enda sisse vaadata oskavale korteriperemehele augu pähe, et see teda ravima hakkaks. Algabki üpris koomiliselt välja nägev raviseanss. Enamasti käib ravi korteriperemehe ja külalise vahel, aeg-ajalt sekkub sellesse päris progressiivselt ka vend. Venna puhul oli hästi lahe tema olek. Tuleb vennale külla, räägib samal ajal, tundub, nagu ta räägiks vennaga, aga tegelikult räägib ta kõrva paigutatud seadeldise abil mobiiliga. Vahepeal peab vend tema kõne sekka küsima: „Minuga räägid või?“, kui teine vend ootamatult ühelt kõnelt teisele ümber lülitub ja siis nende inimestega ka paar sõna vahetab, kes korteris viibivad.
Ühe õppemeetodina vaadatakse ka Almadovari filmi „Räägi temaga“. Kõik kolm on filmi kohta eriarvamusel, kõige robustsemalt väljendub Raivo E.Tamme tegelane, et see oli sitt film, mispeale Riho Kütsari tegelane kuulutab talle vaimse sõja, sest see film on talle püha. Mehed lähevad tülli päris tihti, joomingu käigus mängitakse läbi ka külalise kohtumine oma naisega, kelle pärast ta selle ravi üldse ette võttis, et jõuda endas selgusele ja uuenenud ning selginenud inimesena kallima ette ilmuda. Peale seda, kui Ain Mäeotsa mängitud vend aetakse töölt minema, kisub ta lahti korteromanikust venna eriti valusa haava. Tuleb välja, et see vend jäi mitmeks tunniks metroosse kinni, sattus sellest paanikahoogu ja on nüüd täiesti eraldunud. Ei käi korterist üldse väljas ja suhtleb väga vähestega. Mehed lõhuvad ja kaklevad, külla tulnud vend kisub ennast täitsa paljaks ja kargab paljana oma vennale selga, et see tunneks, mis tunne on, kui sinu seljas ratsutatakse, sest just seda on ratsutava venna meelest teine vend temaga teinud.
Peaaegu kuni lõpuni välja kohtlase tossikesena tundunud Raivo E.Tamme tegelane oksab aga väga hästi niite tõmmata. Raivo E.Tammel oligi see vist kõige parem esitus selles lavastuses, teda oli tõesti naljakas vaadata, kuidas ta kogu aeg poolpurjakil, pohmellis või niisama totra näoga ringi vahib ja üritab asjadele pihta saada. Mingit filosoofiat arendada või targemate õpetustega kaasa minna. Eriti naljakas oli Raivo E.Tamme joonistuse näitamise ja defineerimise stseen, kuigi joonistust ennast minu kohalt eriti näha polnud. Raivo E.Tamme tegelane suudab saada korteriperemehe nii kaugele, et see sulgub oma tualetti, kuigi enne ei julgenud see mees oma kodus isegi tualetis kinnise ukse taga olla. Riho Kütsari tegelane filmib ennast tualetis ja Raivo E.Tamm vaatab seda madratsil istudes pealt. Vestleb temaga, esitab küsimusi, suunab, julgustab. Lõpus tuleb see mees välja hiilgava ideega: kõik tegelased surevad ära. Teised saavad surnu kohta pidada hauakõne. Peetakse armsalt humoorikaid hauakõnesid ja jäetakse endise eluga hüvasti. Selline ilus sümboolne lõpp – minna uute inimestena homsesse.

Orpheus põrgus

2011-01-30T09:25:00.001-08:00

J.Offenbach „Orpheus põrgus“, lavastaja Marko Matvere, Vanemuine

Üpris igav algne operett. Peetakse esimeseks täispikaks operetiks maailmas, milles on üks tuntud lugu – kankaan. Ja seda tuli oodata kuni lavastuse lõpuni. Paar stseeni olid päris hoogsad ja naljakad, aga ülejäänu oli küll selline uina-muina, kuigi lauljad väga üritasid. Lavakujundus ja eriti kostüümid olid väga head, värvilised ja lõbusad. Orpheusest oli saanud viiulimängija, kes liikus ringi kanakarja saatel. Ei tea, kas algses versioonis olid kanad muusad. Kanad matkisid iga Orpheuse liigutust. Hiljem olid kanasid esitanud balletiartistid kerglased naised ja kõige lõpuks tantsisid nad kankaani. Alla Popova Eurydikena oli eriti naljakas, nii oma matsaka kehakujuna, kui hakata ette kujutama, et selline naine pidi olema kõigi meeste unelmatenaine, kelle pärast Orpheus isegi põrgusse on nõus minema, et oma kallim sealt ära tuua. Selles lavastuses oli küll nii, et Orpheus ise ei viitsinud midagi teha, et oma karjusega ära põgenenud naist päästa, kui tuleb välja, et karjane ei olegi karjane, vaid hoopis põrguvürst. Aga avalik arvamus Maria Kallaste väga heas esituses käib talle nii kaua pinda, kuni Orpheus on nõus minema Olymposele jumalate juurde, et need teda põrgusse juhiksid, et Eurydike tagasi saada.
Jumalate juures taevas käib suur läbu, need stseenid olid päris naljakad. Koor kujutas lihtrahvast või ingleid, kes pohmakat välja magasid, jumalad ei saanud üldse aru, mis toimub ja hakkasid peajumala vastu mässama, et rohkem juua ja laamendada saaks. Väga hea oli ka Pirjo Püvi poisikese Cupidona. Siin olid Maria Kallaste ja Pirjo Püvi nagu äravahetatud, võrreldes „Figaro pulmaga“, kus Maria Kallaste mängis poisikest ja Pirjo Püvi oli Susanna, siin aga vastupidi, üks on naine, teine poisike. Siis minnakse kõik koos põrgusse, kus Pluto Eurydike ära peidab ja Jupiter kaunisse naisesse armub, Cupido otsustab oma käestläinud isa aidata ja muudab ta kärbseks, kellena Jupiter hakkabki Eurydiket võrgutama. Võrgutusaaria, kus Jupiter ja Eurydike teineteise leiavad, oli lahendatud päris erootilises vormis, kui osalised seisid diivani taga, nii et neist oli näha ainult keha ülemine osa, muud võis näha sõltuvalt istekohast diivani taha paigutatud peeglist, ja laulavad ja sumisevad, tehes sinna juurde siivutuid liigutusi, nagu nad oleksid vahekorras.
Lõpuks kästakse Eurydikel koos seadusliku abikaasaga maa peale tagasi minna, kuigi Eurydike teeb seda väga vastumeelselt. Ainus tingimus on see, et Orpheus ei tohi enne maa peale jõudmist selja taha vaadata. Kui tegelased hakkavad maa peale viivast trepist üles ronima, sinna oli moodustatud väga lahe kaevurite käiku moodustav „taevasse“ viiv konkstruktsioon, juhtub kõige ees ronival avalikul arvamusel selline õnnetus, et ta pissib tema järel ronivale Orpheusele pähe. Ja Orpheus on muidugi nii ehmunud, et pöördub ümber ja üliõnnelik Eurydike saab jääda allmaailma pidutsema ja mehi võrgutama, et siis lõpuks otsustada, kumma jumalaga ta lõpuks olla soovib Pluto või Jupiteriga. Avalikul arvamusel oli ka ooperetti sissejuhatav osa, mis oli küllaltki jama ja liigne, tassiti diivanit ja avalik arvamus käsutas kõiki, rääkis natuke oma meediakoolitusest ning jõi šampust.

Ninasarvik Otto

2011-01-30T09:24:00.001-08:00

O.L.Kirkegaard – V.Saldre „Ninasarvik Otto“, lavastaja Ott Sepp, Vanemuine

Ikka väga jama oli. Mäletan, et lugesin kunagi seda raamatut ja ega see ka mingit erilist muljet ei avaldanud. Selline jama lugemine oli, et noh kui midagi paremat teha pole, siis tuleb lugeda. Mõned kohad, kui räägiti tuppa sattunud ninasarvikust ja suured inimesed olid pahased, kui kohale kutsuti politsei, olid päris jubedad. Nüüd oli see kõik paras jant, aga mingit pinget see küll ei pakkunud. Poistele olid tehtud püksid, mis nägid välja nagu kalsoonid. Sille nägi täitsa haige välja ja käitus ka sama haigelt. Üldse olid nad seal kõik nagu laksu all, eriti täiskasvanud. Ninasarvik toppis oma nägu aknast välja, aga jäi maja suhtes kuidagi väga ebaloomulikku proportsiooni. Kannatasin kuidagi läbi häda ühe vaatuse ära ja tulin tulema. Rahvast seda ka eriti vaatamas ei käi. Näidend tuli alles välja, aga juba mängitakse tühjale saalile.

Nii nagu taevas

2011-01-30T09:22:00.000-08:00

Kay Pollak „Nii nagu taevas“, lavastaja Ingo Normet, Ugala

Täitsa vaadatav draama ühest Rootsi väikelinnast. Näidend algab peategelase dirigent Daniel Dareuse kontserdiga, seda on päris hämmastav vaadata, kui filigraanselt dirigendiks kehastunud Indrek Sammul olematut orkestrit juhatab. Kontserdi lõpuks vajub dirigent kokku, tal on ette kaheksaks aastaks planeeritud esinemiste kalender, kus pole mitte ühtegi vaba päeva. Ta tühistab kohe kõik kontserdid ning põgeneb oma sünnikülla, et nautida vaikust ja kuulata. Kuuldused kuulsa külalise saabumisest levivad koheselt mööda küla, kuigi keegi külaelanikest ei oska vahepeal nime vahetanud maailmakuulsat dirigenti seostada selle kunagise poisikesena, kellena ta sellest külast lahkust. Peagi tehakse Danielile ettepanek hakata kohaliku kiriku kantoriks ja juhtida sealse koori tööd. Töö kooriga on omamoodi naljakas, sest töömeetodid kooriga on küllaltki „laulukauged“. Näiteks ühe esimese asjana palub dirigent lauljatel põrandale pikali heita nii, et igaühe pea jääks tema ees lamava inimese kõhu peale. Alguses tekitab selline lähenemine ainult laulmisega harjunud koorilauljates pisukest hämmingut ning isegi häälekamat protesti, kuid kui toredad tulemused kauni laulu näol tulema hakkavad, siis harjutakse ka muude veidrustega, nagu teineteise kõhu kuulamine või kätest kinni hoides hääle tekitamine. Seda kõike võetakse toreda mänguna kui sisenemist laulmise maailma.
Kuigi laulmise poolest jäid Ugala näitlejad kahjuks küllalt kesisele tasemele. Kui ma muusikalietenduste puhul alati nutan, et miks ometi ei kasutata kandvates rollides lauljate asemel näitlejaid, siis Ugala trupp oli laulmise poolest küll sellisel tasemel, et jätsidki konkreetse külakoori mulje. Oleks tahtnud näha pigem seda kontrasti, kuidas laulis koor enne Danieli ja kuidas laulavad needsamad inimesed, kui nad on õppinud teineteist kuulama. Aga reaalselt oli nii, et nad laulsid samal tasemele, ikka ajas iga hääl oma rida ja üritas teistest üle karjuda. Ka see jäi arusaamatuks, miks tõstetakse staaristaatusesse solistiks just nimelt Gabriella, kes ei laulnud sugugi paremini kui alati vaikselt jorisev Luule Komissarovi tegelane. Gabriella soolot oli kohati lausa piinlik kuulata. Kui aga võtta seda nii, et see on harrastajate koor ja nad peavadki natuke mööda laulma, siis oli kõik korras. Kui tegemist oli tahtlikult amatöörliku laulmisega. Kuigi oleks tahtnud just seda kontrasti ka praktikas näha, teooriat me nägime, mis meetoditega Daniel töötas, aga praktikas tema meetodid eriti ei rakendunud.
Külas oli igasuguseid värvikaid tegelasi, neist värvikaim paarike Kadri Lepa mängitud Gabriella ja tema mees Conny Andres Oja esituses. Nende puhul oli eriti naljakas stseen, kus Conny viskab oma naise majast välja, peksab teda jalgadega ja karjub tema peale, a la ära enam mitte kunagi koju tule, su õige koht on siin tänaval pori sees. Läheb mööda kantor, Conny on selle mehe peale püha viha täis, talle ei meeldi üldse, et naine mingis kooris hooramas käib, nüüd veel eriti, kui kõik koorinaised Danieli kõrvuni armunud on. Nagu Conny mööduvat Danieli näeb, nii paiskub tema suust vastupidine tekst naisele: Kas sa saad tuppa! Eriti head olid ka kaklusstseenid, kaklesidki põhiliselt Conny ja Daniel ja ikka selles vormis, et Conny on peksja ja Daniel pekstav. Publik täitsa ahhetas, kui Conny Danieli pead vastu posti peksis, väga elutruult esitatud stseenid. Isegi kirikuõpetaja saab Danieli peale lõpuks nii vihaseks, et vallandab ta kantori kohalt ja kõige lõpuks üritab veel Danieli maha lasta.
Mõtlesin, et Ugala on võimuvõitluse teatris toonud lavale: uus pealik Sammul, kes vallutab oma asjalikkusega kergesti kõigi koorilauljate ja ka muu külarahva südamed versus kirikhärra Stig, kes tunneb ennast nagu uppuval laeval. Kogudus oli varem tema oma, nägi pastoris hingekarjast, kelle suhu vaadati ja iga sealt kukkuvat sõna oodati. Nüüd käib rahvas kirikus, rahvast käib kirikus palju rohkem kui varem, aga nad ei käi seal kirikhärra kuldaväärt jutlusi kuulamas, vaid uuendusi läbi elanud vahva koori pärast. Kirikhärra on oma tagurlikes vaadetes kinni, sirvib küll õhtuti enne oma naise juurde minekut Hustlereid ja teeb naisega pattu, aga nagu tegu tehtud, teatab naisele, et seda, mis meie vahel täna öösel toimus, pole olnud. Omaette klass oli Martin Milli mängitud Thore. Hälvik, kes ei suuda isegi rääkida, satub Danieli meetoditest ja sellest, et saab teiste inimestega asjalikult koos olla nii vaimustusse, et ta võetakse koori laulma. Milli mäng oli selline täpselt invaliidile kohane, mitte korrakski ega ühegi liigutusega ei langenud ta sellest vormist välja, iga liigutus ja häälitsus oli edasi antud äärmise veenvusega.

Minu veetlev leedi II

2011-01-30T09:21:00.001-08:00

Frederick Loewe „Minu veetlev leedi“, lavastaja Ago-Endrik Kerge, Estonia

Vaadata oli alguses päris raske, need laulud ja muusika on nii ilusad ja kaasahaaravad, et ma hakkasin täiesti spontaanselt kaasa ümisema ja oleks tahtnud ennast kõlava rütmi saatel liigutada. Natuke taidlesin ka seal, aga siis sundisin ennast korralikult koha peal istuma ja isegi mitte mõttes kaasa laulma. See kõik haaras mind nii kaasa ja ma olin hästi õnnelik, et ma seda ilusat lugu jälle näen ja neid võrratuid meloodiaid nii heas esituses kuulen. Sest Estonia orkester on ju ikka omaette klass, väga hästi ja puhtalt ning oskuslikult mängiti. Ainult et muude osatäitmiste poolest ei olnud ma rahul, ma tahtsin näha seda lavastust kindlasti teiste osatäitjatega kui täna olid. Higginsit mängis Rene Soom ja Elizat Janne Ševtšenko. Alfred Doolitle’i mängis üldse keegi, kelle nimi mulle isegi meelde ei jäänud. Selle asemel, et näha koosseisu Raivo E.Tamm Higginsina, Hele Kõre Elizana ja Madis Milling prügivedajana. Vähemalt Freddy osatäitja sobis, selleks oli Andero Ermel, kuigi ma kahtlesin päris pikalt, kas see on ikka Ermel, nii tema moodi oli ja kõik liigutused ja laulustiil ja kõnemaneer olid nagu Ermelil, aga samas nägi välja ka kuidagi teistmoodi. Lõpuks veendusin kavalehelt ikkagi lõplikult, et vähemalt 1 neljast osatäitjast on täppi läinud ja vastab sellele koosseisule, mida ma näha tahtsin.
Leedis oli ikkagi kõik nii fantastiline, et mul ei jätku selle kirjeldamiseks emotsioone. See oli nagu mingi hästi meeldiv unenägu, kus ma kogu selle lavastuse vaatamise aja viibisin. Nagu näeks mingeid väga häid tuttavaid, keda pole ammu näinud ja kelle nägemisest nüüd nii ülisuur rõõm on. Tunda taas kõike seda kunagi läbielatut, kuulda neid armsaid meloodiad, näha inimesi selle muusika taustal toimetamas, näitlejaid mängimas, see kõik oli lihtsalt fantastika! Liikumine oli väga hästi läbi töötatud, kõigi muusikanumbrite juurde olid tehtud ilusad tantsud, hiljem lugesin taas kavalehelt, et tantsuseadete eest hoolitses Eduard Korotin. Sisse olid toodud tsirkuseartistid, kui eesriie lahti läks, siis nad tegid mingeid oma jõu- ja ilunumbreid. Ja üks tsirkuseartist käis piitsa laksutamas, mis oli lavatöölistele märguandeks, et dekoratsioone tuleb tõsta. Kasutati pöördlava, keset lava olid 2 massiivset dekoratsiooni, mis kujutasid ühelt poolt majade tänavafassaadi, stseenidele, mis toimuvad linnaväljakul või Higginsi maja ees, ja teisel pool olid Higginsi kabinetti kujutavad raamaturiiulid kogu vajaliku atribuutikaga. Siis nende dekoratsioonide vaheldumise ajal, tõsteti lavale mõned asjad juurde – tänavastseenidesse ilmusid laternapostid, mille tuled Alfred Doolitle’i laulu ajal vilkuma hakkasid, nagu oleks pohmelus ka tänavavalgustusele pähe löönud, nagu selle laulu puhul kohane. Higginsi kabinetti ilmusid dekoratsioonide ette lauad ja diivanid, tugitoolid ja vaip ja muud sellised asjad. Selline mõjuvalt kompaktne ja kergesti teisaldatav kujundus oli. Mõjus samas igati väärikalt ja ka värskelt.
Kostüümid oleks võinud huvitavamad olla, see on juba nii tüüpiline, et Elizal on ballistseenis seljas õhuline ja kitsas valge kleit, kõigis versioonides, mida ma „Leedist“ näinud olen, on tal alati selline ballitualett seljas. Enam-vähem omapäraselt mõjusid kõrgaadli hipodroomistseeni kostüümid, eriti naiste kleidid. Need olid sellised erinevate geomeetriliste kujundite moodi, et alt kas nelinurkselt või kolmnurkselt langevad kostüümid, mitte kleidid, vaid iga kooriartisti puhul eraldi jakk ja seelik. Ja kübaramoodi oli ka päris huvitav vaadata.

Minu oivaline lahutus

2011-01-30T09:20:00.001-08:00

Geraldine Aron „Minu oivaline lahutus“, lavastaja Kaie Mihkelson, Eesti Draamateater

Ilmselgelt oma aja ära elanud lavalugu. Kesine tekst, kunstlikult tekitatud naerukohad, arusaamatud seigad. Paar korda pani muigama, aga seda ka rohkem viisakusest, et kõik teised ju naeravad, ma teen siis ka seda nägu kaasa, et mul on naljakas. Kuigi lavastus kestis üle 1,5 tunni, ei hakanud selle jooksul peaaegu üldse igav, kuigi lõpu poole ootasin juba iga stseeni lõpus, kui Kaljuste oma tavapäraseid vahe-etteasteid tegema hakkas, et no nüüd on vist lõpuks ometi läbi. Aga ei, ikka läks muudkui edasi ja edasi. Oleks tahtnud näha tõelist monodraamat omapärases pakendis – tekstiosa esitab küll 1 tegelane, nii et selles mõttes on monotükk, aga mängivad 2 inimest. Praegu oli selline variant, et jäi nagu kahe vahele. Otseselt teksti poolest Taavi Teplenkovi teiseks tegelaseks nimetada ei saanud, aga kuna ta polnud ka lihtsalt vaikiv lavategelane, kes terve etenduse vältel sõnatult laval passib, siis päris monotükiks, kus mängib ainult 1 näitleja, seda lavastust ka nimetada ei saanud. Teplenkov oleks võinud pigem olla täiesti sõnatu tegelane. Praegu oli nii, et ta esitas erinevate tegelastena üksikuid fraase, aga minu jaoks oleks olnud originaalne lahendus selline, et ta esitab pantomiimina kõiki neid erinevaid tegelasi, tegelaste teksti aga edastab Kaljuste. Teplenkov oleks saanud siis rääkimist matkida ja muul moel oma sõnatut mängukunsti näidata, sõnaline osa oleks jäänud ainult Kaljuste kanda.
Kaljuste mängis arusaamatus vanuses naisterahvast, kelle tema mees ootamatult maha jätab. Ootamatult ja lõplikult. Arusaamatu on naise vanus sellepärast, et ta kogu aeg valetab enda vanuse kohta – kord on ta 39, siis on tegemist tema 44. sünnipäevaga, kuigi kogu näidendi tegevus kestab kõige rohkem kokku umbes 4 aastat. Selline ebausaldusväärne ja kuivik naine. Nende lahkuminek ei ole selline juhus, et juba aastaid on kooselu kiiva kiskunud, inimesed on lahku kasvanud, vaid mees tuleb ühel päeval ja teatab, et läheb teise naise juurde. Lahutussaaga kestab 4 aastat, sest naine ei taha seda asja kuidagi lõpetatuks tunnistada, muudkui loodab, et äkki mees ikka tuleb mõistusele ja tal saab noorest armukesest kõrini ning mees naaseb oma hea armastava naise rüppe. Aga seda ei juhtu. Mees jõuab küll armukesega tülli minna ja niigi noore naise veel noorema tüdruku vastu vahetada, aga vana naine on tema jaoks läbitud teema. Ja siis sellist meest nutab Kaljuste tegelane peaagu poolteist tundi taga. Kuigi kohe esimese asjana peale seda kui koduuks mehe selja taga sulgub, teatab naine, et ta ongi seda meest juba pikemat aega vihanud. See manifest on loomulikult solvunud naise enesepettus. Tegelikult ta armastab oma petisest vääritut meest edasi, on valmis talle kõik andestama, kui ainult kõik oleks endine. Kui saaks edasi elada pereelu, millest ta nüüd ilma on. Kui saaks veeta jõuluõhtud, käia koos reisimas, olla endiselt teineteise jaoks olemas, mis siis, et ilma armastuseta.
Naine üritab kohe küll üksi oma teed jätkata, aga satub mingitesse täiesti jaburatesse situatsioonidesse. Käib paar korda kuulutuste peale kohtamas ja satub seal kokku eriliste friikidega. Üks fraas, mis ta esimesele kohtingumehele suures vihas öelda tahtis, pani mind täitsa mõtlema, kuigi inimesed rõkkasid selle peale armutult naerda: „Naiste vanust arvestatakse kaelakortsude järgi, meeste vanust ringide järgi nende riistal.“ Ah? Mina küll aru ei saanud, mis ringid riistal? Kas meestel on ringid riistal? MKVK oli ka päris hea kild – meditsiiniline kirjandus võhiku käeulatuses. Lõpus juhtus selline imelugu, et naine läks ühele järjekordsele reisile, et tutvusi sobitada, selle reisi reklaam kõlas: „Ainult üksikutele südametele“, nii et tal olid lootused eriti kõrgeks aetud. Reis ise ebaõnnestus täielikult, aga üksik süda leidis lohutust. Reisile ei tulnud mitte kedagi muud peale naise arsti, kellest naine juba mõnda aega sisse oli võetud, sest neil oli sarnane huumorisoon. Nagu naine peale ühte visiiti ütles, et täitsa huvitav oleks teada, kas doktoril on naine ka olemas? Doktor aga oli naisesse juba 4 aastat armunud olnud. Selline läila lõpp, et igale kannatusele järgneb väärikas tasu. Mis aga põhiline, ta oleks võinud sellest alustada, et oma välimus korda teha. 10 kilo maha võtta, ennast korralikult välja puhata ja selle tobeda kojamehekostüümi kandmise lõpetada. Reet Aus teeb oma kaltsudest ja jäätmetest ikka päris jubedaid asju, ma saan aru, kui sellist kostüümi oleks kasutatud mõne eluheidiku kujutamisel, aga endast lugupidav daam, kes veel meheotsingul on, peaks ikka kuidagi ekstravagantsem välja nägema, mitte selliseid vormituid, kortsus ja kulunud riideid kandma. Nagu ma seda kostüümi nägin, lõi kohe silme ette kojamutt, neil olid kunagi täpselt sellist värvi ja sellisest materjalist kitlid seljas.

Memory 2011

2011-01-30T09:19:00.001-08:00

Väga kurb, et pakuti säästu- või masuvarianti. Polnud isegi koori ja solistide koosseis oli kogu Memory ajaloo jooksul kõige väiksem, ainult 6 lauljat. See-eest repertuaarivalik oli väga hea, üle hulga aja. Vist kohe peale esimest Memoryt tüütas ära, et kogu aeg Webber ja Webber, nagu teisi heliloojaid polekski olemas. Siis hakati repertuuari mitmekesistama, aga tehti seda kuidagi väga igavalt, enamasti ikka lähtuvalt sellest, mis Vanemuise repertuaaris on ja mis sinna tulemas on. Kõige jubedam oli Eesti lugudele pühendatud Memory. Aga seekord oli valik väga hea, kõike oli parajalt, kuigi Leinatamme soovitusega ühe mulle täiesti tundmatu loo kohta, et see on maailma kõige ilusam lugu ega suuda kedagi ükskõikseks jätta küll kuidagi nõustuda ei saanud. Kõige ilusam lugu on „No matter what“! Selle „imeilusa“ lollilt imala laulu ajal vajus Birgit Õigemeel lõpus ära, kui ta pidi eriti kõrgeid noote hoidma, siis käis Hanseniga mingi täielik kakofoonia. Muidu oli kavas nii äraleierdatud laule kui ka uusi, mida Memoryl ega isegi kuskil mujal kuulnud pole ja neid laule oli just parajalt proportsioonis.
„Heliseva muusika“ laulus „Minu lemmikud“ ootasin kogu aeg seda fraasi, mis mul Piret Raugi mannetust Maria esitusest kõige paremini meeles oli „suur lumeräitsakas mul keset nina“, aga Vanemuises on uus tõlge ja sellist fraasi seal polnudki. Teise loona esines Dave Benton, kellel on vist pea ainukesena Eesti artistidest õigus esitada Gershwini sugulaste tahtel mustadele kirjutatud „Porgy ja Bessi“ repertuaari. „The Impossible Dream“ Gerli Padari esituses oli väga veider töötlus ja häiris see, et seda laulab naine, ei sobinud üldse. Nii ilus laul oli suisa ära solgitud, inglise keeles, tobedalt imalas seades ja naise esituses. Üle hulga aja Memoryl üles astunud Stephen Hanseni kohta tuli välja luukere, mida ta kapis peitis. Mees osales Rootsi talendisaates. Minu meelest osalevad seal ainult amatöörid, nagu Susan Boyle, nii et Hansen langes kohe Susaniga ühele tasemele. Vaatasin selle mehe välimust ka, ta on välimuselt ikka tüüpiline jeesuke, nii et sobib laulma ainult Jesus Christ Superstari, teistes osades ja muid asju lauldes mõjub natuke nilbelt. Tanja Mihhailova puhul märkasin, et mida madalamas registris ta laulab, seda vähem on aktsenti tunda. „Ämbliknaise“ laulu solkis ta oma aktsendiga täitsa ära, aga see-eest Metsamoori laul „Nukitsamehest“ oli tema esituses väga vahva, oli leitud igasuguseid omapäraseid tämbreid ja võimalusi lollitada.
Lugesin repertuaari läbi ja imestasin, et esimest korda tehakse Memory kontsert nii, et siin pole Maarja-Liis Ilusa ulgumist „Memoryt“, mida viimastel aastatel on ka teised solistid esitanud. Aga see laul oli planeeritud üllatusnumbriks, ühtlasi ka raamatuloosilooks, et publik arvaks ära, mis lugu see olla võib, mida kavas kirjas pole, aga millele laval vihje on olemas. Ja esitas täiesti ootamatu valik – Dave Benton. Oli ka uuem seade, kuigi Benton päris kõrgeid noote ikka välja ei vedanud. Eriti palju oli seekord laule ABBA repertuaarist, mida siis kevadiste 10 etenduse jaoks promoti. Kahju, et väga ilusat laulu „Winner Takes It All“ lauldi nagu leinameloodiat, ei olnud üldse elu selles esituses ja seade oli ka ainult klaverile, nii et väga mage oli. Samuti väga ilus laul „Ooperifantoomist“ „The Music of the Night“ oli Hanseni esituses imal, mees eputas oma kõrgete päris kandvate nootidega, aga kellegi teise esituses oleks parem olnud, meeles on head Lauri Liivi esitused. Lisaloona esitati ABBA „Thank You for the Music“, mida ma alguses ära ei tundud, alles kui refrään tuli, sain pihta, mis laul see on.

Majandustõus ehk Kohe käib pauk

2011-01-30T09:18:00.001-08:00

Edward Taylor „Majandustõus ehk kohe käib pauk“, lavastaja Oleg Titov, Ugala

Üpris ajuvaba ja Vana Baskini tasemel komöödia, aga vaatasin selle millegipärast lõpuni. Ikka teine tase, kui mängib professionaalne teater proffide näitlejatega. Komöödia oli umbes sellisel tasemel, et ei ajanud isegi muigama. Rahvast saalis ka eriti polnud ja mingeid suuri naerupahvakuid kuulda polnud, rahvas tõesti lihtsalt muigas omaette vuntsi või kuhugi. Lugu toimus ühes Pariisi lukskorteris, kuhu saabuvad tähtsad Eurotšinovnikud. Homme toimuvad uue presidendi valmisid ja kõige tähtsam kandidaat majutatakse sellesse korterisse. Tegevus toimub ainult suures läbikäidavas toas. Ja siis hakkab seal suur segadus pihta, sest saabub tähtsa mehe armuke, kohe peab tulema tema naine, kõige tipuks peab kohtumisele tulema täna viimast päeva ametis olev president. Siis selgub, et korteri on välja üürinud suli, kelle nimel see korter üldse polnud, suli on rahaga jalga lasknud, oma naise maha jätnud ja naine, kelle korter see on, ei tea asjast üldse midagi, et tema korterisse on keegi paariks päevaks elama paigutatud.
Seda oli päris naljakas vaadata, kuidas 5-6 inimest käisid kümneid kordi läbi selle suure toa, käisid erinevatest ustest sisse ja välja, lisaks veel rõdu peal, mille uksel oli komme vahepeal kinni kiiluda, aga valed inimesed valede inimestega ei kohtunud. Küll tekkis segadust sellega, et saadikut vastu võtma tulnud saatkonnatöötaja ajas segamini saadiku naise ja korteriperenaise ja avastas korteriperenaise duši alt, pidades teda saadiku naiseks. Saadiku armuke jäi mitu korda rõdule kinni, vahepeal ronis ta kuhugi katusele ja kukkus sealt alla. Lõpuks tuli kohale president, keda võetakse vastu tolakostüümides, sest korteriperenaine on vahepeal mööda tuba käinud ja seal meesteriideid avastanud, arvates, et need on tema eksmehe riided, kõik prügišahti pildunud. President on juba seda meelt, et seda meest küll tema asemel presidendiks valida ei tohi, selles korteris käib ju täielik orgia, maskeraad ja kolm naist on kohal, aga siis selgub tõsiasi, et korteriperenaine on ise presidendi armuke. Ma lootsin sellist puänti, et korteriperenaine on hoopis saadiku armuke, sest tema armuke kahtlustas kogu aeg, et saadikul on peale oma naise ja tema veel keegi ning korteriperenaine rääkis kellegagi telefonis ka sellist juttu, et mu armuke on tähtis nina Euroopa Komisjonis, reisib kogu aeg ringi ja siis nende reiside ajal me kohtumegi. Vaadata oli Triinu Meriste ilu, kes päris paljastavates kostüümides ringi lippas, aga kui selja pööras, siis vaatasin, et tagumik on tal küll liiga suureks paisunud.
Vaatasin seda lugu ja kogu aeg oli tunne, et siin on midagi sarnast kunagi Vanemuises mängitud päris vaimuka krimikomöödiaga „Jäine mõrv“. Just see rõduteema oli sama, et rõdu uks käib automaatselt lukku ja on väga kindel. Suurem tants käiski rõdu ümber ja ma mingi hetk lootsin ka, et sellest loost tuleb midagi sama uskumatut ja vaimukat, nagu „Jäises mõrvas“ oli, et on põnevust viimse hetkeni, aga kahjuks oli „Majandustõus“ ikkagi ainult jandi peale üles ehitatud. Ja seda suurem oli minu üllatus, kui hakkasin „Majandustõusu“ oma nimekirja sisse kandma ja avastasin, et need mõlemad näidendid on ühe autori kirjutatud!

Linn (Vanemuine)

2011-01-30T09:15:00.000-08:00

Martin Crimp „Linn“, lavastaja Robert Annus, Vanemuine

Mingi päris imelik lugu, kuigi lõpupuänt mulle meeldis, nagu oleksid need kõik tegelased naise peas välja mõeldud. Aga midagi muud nagu ei toimunudki. Oleks võinud näidata 2-3 stseeni, mitte seda üle tunni aja venitada. Mingit mõttega dialoogi polnud, kuigi vahepeal oli täitsa andekaid „juhuslikke“ kiled, kui räägiti teineteisest mööda ja ei pandud tähele, mida teine parajasti ütleb. Aga mingit mõtet kogu sellel jandil küll ei näinud. Oleks siis veel naljakas olnud, aga pretendeeriti sellisele sügavamõttelisusele, mida ma sellest tükist ka ei leidnud. Tahaks jälle õhata, et tehakse ikka jama, aga noh tegelikult nii väga jama see nüüd ka polnud. Kuigi maha võtta see jama on muidugi õige mõte, mis siis, et tükki pole poolt aastatki mängitud. Nagu pidi olema mingi perekond, kellel on lapsed, neid lapsi vist ei näidatudki, nagu pärast võis otsad kokku viia, et tüdruk, kes laval oli, oli hoopis surnud laps. Külas käib naabrinaine ja lõpus loeb mees naise päeviku ette. Vot selline sisu oligi. Imestasin, kas tõesti kannab Margus Jaanovits prille või olid need rolliprillid – lihafileerimise ja päevikulugemise ajaks ette pandud. Sellised hästi imelikud dialoogid olid, nagu päriselus keegi ei räägi ja järsku hakatakse tahtlikult vestluspartnerile haiget tegema.

Käsu Hansu ajalootund

2011-01-30T09:12:00.001-08:00

Mart Kivastik „Käsu Hansu ajalootund“ lavastaja Ingomar Vihmar, RAAM

Imestasin alguses, et Kleer ei mängigi, aga siis tuli meelde, et ta on ju lapseootel või kohe-kohe sünnitamas, nii et sellepärast oli platsis vana tuttav Ragne Pekarev, keda ma alguses Kleeriks pidasin, aga siis vaatasin ikka, et Kleeri koht kuidagi liiga pikk ja imeliku ninaga. Kivastiku poolt oli see küllalt fantaasiarikas lähenemine ajaloole. Võib olla teise vaatuse vaatamine oleks mingitki selgust toonud, aga igal juhul see, mida esimeses vaatuses näidati, pööras küll paljud ajaloolised faktid pea peale. Näiteks see, et vene saadik mürgitas Karl XI ja et sama mürki kasutades mürgitati ka noor Peeter I (Peetrike), kelle asemel taheti troonile upitada tema poolearust venda Ivani. Jah, Peetri ja Ivani ajal käis tõesti suur võimuvõitlus juba sellel ajal, kui tulevased troonipretendendid olid lapseeas, aga Peeter sai ju ikkagi tsaariks, mitte ei hukkunud oma ema poolt talle vilepilli külge panna kästud mürgi läbi Beethoveni „Koopaoravat“ mängides.
Siis olid veel stseenid noorest Hansust, keda kehastas Markus Luik. Kuidas teda külahullikeseks peeti, kes tulevikku ette nägi, aga mitte keegi teda ei uskunud. Et tuleb sõda ja tulevad venelased. Naised naersid Hansu paanikat, et kui venelased 20 aasta pärast tulevad ja meid võtavad, siis ongi tore, sest 20 aasta pärast meid keegi teine peale venelaste ei tahagi. Näidati ka kahte kuningakoda – Rootsis ja Venemaal, mõlemad kuningakojad olid omapäraselt imelikud. Kord sõideti seal ratastega ringi, siis tuli suur Venemaa isevalitsejanna karuga lavale. Lava ise oli liivakast. Kesksel kohal oli diivan, mida kasutati nii troonina kui ka magamisasemena Hansukese kehvas talutoas või siis paadina, kui diivani käsitugede külge aerud kinnitati. Vanemas eas Hansu mängis Sulev Teppart, näidend kujutaski tema mälestusi sellest, mis tal on oma elust meelde jäänud ja kuidas tema seda kõike nägi. Teppardi tegelane vaatas seda kõike nagu kõrvalt, istus kord terrassil, kord kuskil lava tagumises otsas, mõnikord seisis ka tegelaste ees laval või sekkus sõnatult tegevusse. Alguses pidas see Hans rahvale ka jutluse, selle ajal juhatas ta nagu möödaminnes hilineva publiku oma kohtadele, et liikuge edasi, liikuge edasi, ega ma teie pärast enam teksti kordama ei hakka, andke andeks... Karl XI naist kuningannat mänginud Mari-Liis Lillel oli hästi huvitavalt valge parukas, nagu vatt, selline lumivalge.
Iseenesest täitsa vahva lugu oli, aga samas ootasin juba kannatamatult, et see läbi saaks. Istuda oli ebamugav. Kuidagi liiga kõrged pingid olid, selga polnud kuhugi toetada, jalad jäid õhku rippuma. Lapsed olid ka kuidagi liiga erutatud, et koha peal istuda, neid huvitas ikka rohkem see ilus vaade, mis mänguplatsist väljapoole jäi, kus merd näha oli, aga mida me hilise kohalejõudmise pärast enne etendust eriti vaadata ei saanud. Vaheaja passisime mere ääres ja kui publik tagasi etendusele kutsuti, siis oli hea kohvikusse löögile pääseda ja edasi terrassil mõnuleda. Sealt oli ka hea vaadata, mis „väljaspool“ etenduse mängukohta „lavatagustes“.toimub. Kuigi plaan oli seal natuke keha kinnitada, avastasime, et see on nii lahe vaatekoht, et jäime etenduse lõpuni sinna passima. Nad võikski sinna mingeid selliseid pileteid müüa, et saad etendust normaalselt distantsilt ja mängukohaga mitteseotult vaadata, ainult kuulda polnud midagi, et siis oleks kuulda ka midagi, näiteks keegi tuleb ja loeb teksti kaasa või müüakse tekstiraamat koos piletiga. Lapsed saavad liikuda ja endal on ka lahedam olla, saab vahepeal merd vaadata ja kohvikust midagi krõbistamist tuua ja teatrit edasi vaadata.
Nägime, kuidsa Pekarev piilus läbi plangu mänguplatsi. Ma mõtlesin, et ta niisama huvist piilub, et vaadata, kuidas teistel mingi stseen välja tuleb, aga kohe kostus tema juba esimesest vaatusest tuntud hüüatus: „Hans, kas sul hambad on pestud?“, nii et ta passis seal hoopis õiget aega, et oma repliigiga maha saada. Siis seda, kuidas poisid – Mart Toome, Janek Joost ja Tiit Sukk plangu äärde asetatud rattad võtsid ja nendega publiku ette sõitsid. Ja vahepaviljoni ees oleva kivitorni juures istus maas Hans ning tegi suitsu, ootas seal, millal on õige aeg lavale minna. Ja väiksed diletant-näitlejad Rakvere kooliteatrist tulid lavalt, üks poiss karjus teistele hästi kõvasti, nii et see meienigi kostus: „Ma olin nii närvis!!!“

Kas ma olen nüüd elus

2011-01-30T09:08:00.001-08:00

Siim Nurklik „Kas ma olen nüüd elus“, lavastaja Lauri Lagle, Eesti Draamateater

Mingi täielik jama oli. Väikese saali istmed olid paigutatud nii, nagu ma varem veel näinud pole – lava jäi keskele ja publik asus mõlemal pool lava. Lava peale oli kujundatud boheemlaslik kontor, arvutid, lauad, igasugust bürootehnikat ja -tarbeid, samuti paljas naismannekeen ja muid imelikke asju. Läks pimedaks, lavale tulid luurajad, mingid kujud, kes oleks nagu büroosse sisse tunginud. Kui valgeks läheb, on näha, et üks neist on ahv. Ülejäänud on 2 meest ja 1 naine. Hakkavad seal büroos midagi tegema, vahepeal mängivad mingeid lolle mänge, seovad naise tooli külge kinni ja taidlevad niisama. Mitte midagi ei saanud aru, mis selle asja mõte pidi olema. Nii et ei viitsinud sinna enam teiseks vaatuseks passima jääda. Olin juba selle esimesegi vaatuse ajal nii tüdinenud, et kartsin, et võib olla on see üldse ilma vaheajata tükk, et olin valmis ühe pimeda stseeni ajal saalist välja minema, aga õnneks tuli umbes viie minuti pärast vaheaeg. Aga kannatasin seal ikka päris kaua ja vaatasin tüdinenult, et mida nad tõmblevad. Isegi Mari-Liis Lille ilu ja kaunis keha ei suutnud seda jama päästa.

Jumal

2011-01-30T09:06:00.000-08:00

Woody Allen „Jumal“, lavastaja Viktor Šamirov, Mossoveti nim.teater

Täielik jant. Kohe algusest peale oli igav. Aga lootsin ikkagi, et seal mingi sisu ka tuleb. Ei tulnud. Peaaegu 3 tundi niisama nüri lollitamise vahtimist. Noh selles mõttes tasus muidugi vahtimine ära, et Goša Kutsenko oli laval, sai tema pikka ja kõverat nina iga nurga alt vaadata. Ja seda saalis toimuvat janti oli ka päris naljakas jälgida. Kuidas üks „juhuslik“ pealtvaataja lavale tiriti. Goša esitas küsimuse, kas siin filosoofe ka on? On vähemalt 1 intelligentne inimene siin saalis? Selle peale hõikas üks neiu „jah“ ja Goša asus kohe temaga dialoogi. Ma arvasin ka päris alguses, et see on suvaline pealtvaataja, aga kui ta natuke rääkinud oli, siis tundus tema hääl ikkagi liiga koolitatud ja hästi kõlav tavalise pealtvaataja kohta. Teda oli üle saali kuulda, ta rääkis nagu ette teada teksti, nii et näitlejad oskasid reageerida. Goša tegi naisele kohe ettepaneku tahapanekuks, et lähme kuhugi sööma ja peale seda hakkame armastama. Publiku meelest oli kõik hästi naljakas, isegi see, kui Goša niisama näppu näitas, kõigil olid kohe kõhud kõveras. Tüdruk viidi lõpuks lavale ja ta sai Gošalt autogrammi ja ta võeti mängu. Kui tüdruk kõhklevalt veel saalis oli, et tema küll lavale ei lähe, hüüdsid need tädid, kes tema kõrval istusid, et mine, mine! Mis sa kardad!
Goša käis vahepeal publikuga suhtlemas, palus neilt abi või midagi sellist, tädid karjusid: Goša, me armastame teid! Ühe rea peale viskas Goša pikali. Tehti mingeid selliseid nalju, et Menšikov pole üldse naljakas, meie oleme. Menšikov pole üldse näitleja, pole pooltki seda, mis meie oleme! Sisu oli umbes selline, et autor ja näitleja arutavad, kuidas teha näidend, mis võidaks festivali. Räägiti Ateena festivalist, aga mina kuulsin mingi aeg „finski“ festivali, mõtlesin, et mis nad selle Soome kallal ilguvad. Siis lõpuks sain aru, et hoopis „afinski“ festivalist räägivad. Üks plaan oli selline, et on lihtsalt tühjus. Publik tuleb saali, istub kohtadele, uksed pannakse lukku, keegi välja ei saa. Peab istuma 10 tundi saalis ja näitlejaid vaatam. Näitlejad ei tee mitte midagi. Noh äärmisel juhul võib hakata vett valama, sellele annavad vaatajad ise mõtte, neile meeldib kõike mõtestada, isegi kui näitlejad pole sellele mingit mõtet andnud. Nii et ajab asja ära küll. Goša pakkus sellist varianti, et ta kisub ennast paljaks ja siis tõmbab (ei tea isegi kust) välja tiivad ja lendab üle saali.
Stiili poolest toimus midagi arusaamatut. Näidendil polnud niigi sisu, siis aeti kogu asi segasemaks veel sellega, et ei saanud ajastust ka aru. Nagu oleks pidanud olema kaasaeg, mida sai järeldada selle näitlejanna järgi, kes saalist lavale toodi. Ikkagi kaasaegselt riides. Ma vaatasin juba selle järgi, et tal olid jalas kingad ning kingade peale tõmmatud säärikud, et see küll tavaline teatrikülastaja pole, keegi ei tule teatrisse ja ei pane siin saabaste asemel kingi jalga ja ei tõmba siis veel säärikuid ka otsa. Sonjat mängival näitlejannal oli huvitav kleit, heegeldatud ja läbipaistev, mõnes kohas jäi mulje, et seal on vooder alla, aga mõnes kohas paistis läbi ja seda kohta, kus vooder lõppes, ei olnud näha. Tegelesin suurema osa ajast selle kleidi ja naise ideaalse figuuri jälgimisega. Legendi järgi pidi ta olema kehakultuuri teaduskonnast, nii et täitsa vastas sellele legendile.
Teistel näitlejatel oli aga seljas mingi stiilide segapuder. Autor ja näitleja olid riietatud antiiksetesse riietesse, samuti veel Valeri Jaremenko, kes väga vahvalt kuulususehullust põdevat näitlejat mängis. Ta oli välimuselt ja ka mängustiililt natuke Guido Kanguri moodi. Tema põhiline naerutamise number oli selline, et ta jooksis lavale, tegi mingeid piruette ja muid trikke ja jäi siis hingeldades, uhke ilme näol, aplausi ootama. See oli päris naljakas, kuigi hakkas lõpuks ära tüütama. Aleksandr Jatsko, kes eelmise Mossoveti gastrolli ajal hiilgavalt tsaar Ivani mängis, oli seekord Jumala rollis. Luges väga hästi Deržaavini „Oodi jumalale“. See oli ka näidendi üks talutavamaid osasid, kõik muu oli ikka liiga kapustnik. Siis oli keegi naabrinaine, kes kandis Ivani aegse Venemaa riideid ja töölised, kellel olid jalas kaasaegsed ehitusriided. Sellest ei saanud ka aru, kus kohas see näitemäng toimuma pidi, nagu räägiti sellest, et autor ja näitleja on autori pool kodus, et seal käivad naabrid ja nende lähikondsed, aga samas oli nagu teater ka, et kohe olid dekoratsioonid võtta. Välja toodi Trooja hobune, mis ära lõhuti ja mis Jaremenko esitatud näitleja nutma pani.

John Gabriel Borkman

2011-01-30T09:04:00.000-08:00

Henrik Ibsen „John Gabriel Brokman“, lavastaja Ingomar Vihmar, Eesti Draamateater

Päris hea lavastus, kaasajastatud ja lühendatud Ibsen. Toominga lavastus Vanemuises 1997 oli peaaegu 4 tundi pikk, siin saadi poole lühema ajaga hakkama, aga midagi olulist välja ei jäänud. John Gabriel oli Džon Gabriel, mitte Juun Gabriel, miks siis mitte juba Džon Geibriel? Endine pangadirektor, kes panga põhja lasi, istus oma kodus ja vaatas telekat. Teised toimetasid tema ümber. Lõpuks saadi John Gabriel nii kaugele, et ta oli valmis kätte maksma, aga jõudis ainult mäe tippu ronida ja seal ära surra. Naised peavad oma lahingut, keda neist John Gabriel ja tema poeg Erhard rohkem armastab. Lavakujundus oli minimalistlik, ainult üks suur tugitool ja tagaplaanil mõned toolid, külje peal ka. Suurem osa tagumisest seinast oli kaetud kiledega, mida hakati katki rebima, kui tegelased ennast kitsas ruumis tundma hakkasid. Väga hästi oli mängitud Tõnu Kargi vanahärra Foldal, see oli selline totult traagiline kuju, täielik äpu, kes ajas iga oma fraasiga naerma. Kõik need tema reaktsioonid ja mõttekäigud olid hästi naljakad. Tuli meelde ka sama osa esitanud Lembit Eelmäe, kes Kargi esitusele ligilähedalegi ei saanud, Eelmäel oli ikka see vastik talle omane lapsemeelsus omane, nii et said aru, et see inimene ongi hälvik, mitte et näitleja mängib hälvikut.

Jevgeni Onegin

2011-01-30T09:03:00.000-08:00

Pjotr Tšaikovski „Jevgeni Onegin“, lavastaja Andrejs Žagars, Läti Rahvusooper

Žagars on vist Läti Rahvusooperi pealavastaja ja mul on sattunud nii, et kõik ooperid, mida ma Riias olen vaatamas käinud, nüüd siis ka külalisetendusena nähtud „Onegin“, on tema lavastatud. Väga leidlik ja ootamatute lahendustega lavastus oli. Tegevus oli toodud lähemale meie ajale, kuigi minu meelest mitte päris kaasaega. Kostüümid olid küll rohkem nii 30ndate stiilis, kuigi needki kaasaegsemaks stiliseeritud. Ja kostüüme võis vaatama jäädagi, väga hea töö kostüümikunstnikult. Eriti siis, kui laval oli koor, absoluutselt kõigil olid seljas erinavad ja huvitavad kostüümid pluss veel naljakad peakatted-kübarad. Kübarad olid kuidagi vormist väljas, mingi omapärase naljaka nipiga. Näiteks kandsid 2 meest peas omavahel ühendatud kahte suurt silinderkaabut. Siis oli veel naistekübaraid, mille peal oli kujutatud loomaskulptuure või sellise kujuga kübaraid, mis olid kas hästi suurelt laiad või liiga ette poole kaldu. Maitsetud need kostüümid kindlasti polnud.
Koor oli riietatud huvitavamalt kui solistid. Võib olla oli tegemist sellise nipiga, et solistidele midagi lihtsamat selga panna, et publik liialt nende kostüümide vaatamisse ei süveneks, vaid rohkem ikka laulmise kuulamise ja loo jälgimisega tegeleks. I vaatus, mis peaks toimuma Larinite aias, oli siin toodud suure palee buduaari. Keset lava oli kogu lava kattev suur voodi, selle peal hästi suured padjad ja tekid.Larinite tüdrukud surfafad internetis, ema ja parteisekretäri moodi riietatud amm tegelevad ema riietamisega. Ema osa laulis hästi korpulentne lauljanna, nii et seda oli naljakas vaadata, kuidas selline suur inimene ennast riietab ja tõeliseks suurilmadaamiks peab, endal rasvad igast kohast rippumas. Kandis põlvedeni seelikut, nii et sai päris üksikasjalikult paksu inimese jalga vaadata. Külarahva asemel tulevad Larinite juurde paremini riietatud inimesed, kes proua Larinat ikkagi oma barõšnjaks nimetavad. Toovad uhkeid kingitusi, näiteks proua Larina maalitud portree. Voodist saab kohe suur laud, mis on ehitud vene rättidest kokkuõmmeldud linikutega. Saabuvad Lenski ja Onegin, Tatjana armub silmapilkselt.
II vaatuses on voodist saanud taas voodi. Tatjanal ei tule und, ta pihib ammele, et on armunud ja palub rääkida sellest, kuidas siis oli, kui amm veel noor oli, kuidas kaugetel aegadel armastati. Niipalju, kui ma lätlaste küllalt halvas vene keeles lauldud tekstist aru sain, kuigi see tekst oli esitatud ikkagi paremini kui eestlaste lauldud vene keel, pandi amm juba 13-aastaselt mehele. Tatjana hakkab Oneginile kirjutama, kasutades selleks algusest läpakat, aga siis võtab kätte traditsioonilise paberi ja pastaka. Selles stseenis teenis Tatjana osatäitja oma pika aaria järel ära marulise aplausi koos bravodega. Edasi saadab Onegin Tatjana pikalt, tema ei ole pereeluks valmis jne. Larinite pool toimuvaks balliks on suurest voodist taas laud saadud, millele kantakse väga suuri nõusid. Nõud näivad olevat tühjad, samamoodi on tühjad normaalsuuruses veiniklaasid, millest lauljad joomist markeerivad. Lenski ja Onegin lähevad tülli, Lenski kutsub Onegini duellile. Toimub duell, nüüd on suurest voodipoodiumist saanud lihtsalt must kast, mille peal kujutatakse maastikku, kus mehed duelli peavad. Laskmine oli ka omapäraselt lahendatud, Lenski tulistab, aga mööda ning tormab Onegini poole, et temalt lepitust otsida, aga Onegin on sellisest Lenski tegevusest hämmingus ning tulistab „kogemata“ Lenskit, mille peale Lenski sureb. Vahepeal on veel Tatjana unenägu, kus Tatjana näeb minu meelest unes vene karu, kes muutub paljaks noormeheks. Selles stseenis nutavad Olga ja proua Larina Lenski surnukeha kohal.
Unenäostseen muutub sujuvalt väikeste laudadega kaetud ruumiks, arusaadavalt on nüüd see suur voodimoodustis väiksemateks tükkideks ümber tõstetud. Toimub vastuvõtt ja raamatuesitlus. Seda kõike tuntud Tšaikovski poloneesi saatel, mida tavaliselt „Onegini“ ooperis ikka ballile kohaselt tantsuna kujutatakse, aga siin ei mingit tantsu. Ja see kõik oli ikkagi nii omapärane ja ilus, et ei ühtegi etteheidet sellisele lahendusele. Ballile saabub Onegin, kes tunneb ennast nagu Tšadski – laevalt ballile. Lava tagumisse osasse paigutatud suur ekraan näitabki aknana kujutatud pildi kaudu hiigelpika laeva möödaujumist. Sellel kinolinal näidati veel looduspilte, nagu Borodino sügis vihjena Puškinile ja huvitavat kolmikut, kes Tatjana ning Onegini tundepuhangut tummalt tunnistavad: proua Larina ja 2 meest, kellest 1 osutub hiljem Tatjana tulevaseks meheks vürst Greminiks. Selle stseeni vastuvõtt toimubki Greminite juures.
Onegin näeb Tatjanat, armub temasse ja saab aru, et on Tatjanat kogu aeg armastanud, saab aru ka sellest, millise lolluse ta tegi, kui selle süütu õie armastuse tagasi lükkas ja kui palju haiget ta sellega Tanjakesele teha võis. Kõige valusama löögina saab Onegin teada, et Tatjana on nüüd Gremini naine. Greminit laulis suurepärane bass, kelle imekaunist aariat „Ljubvi vse vozrastõ pokornõ.... Onegin, ja skrõvat ne stanu. Bezumno ja ljublju Tatjanu...“ saatis taas tormiline aplaus koos braavodega. See oli tõesti selline esitus, et tekitas kananaha ihule ja seda oleks kuulanud veel ja veel. Tatjana teatab Greminile, et ta on väsinud ja läheb oma buduaari. Tatjana buduaar on sama ruum, mis vastuvõturuumgi, ainult nüüd on mustad lauakuubikud katetud valgete tekkide ja patjadega. Nende lõputute voodite vahel, ümber ja peal hakkavad Tatjana ja Onegin oma suhteid klaarima. Kuigi see on ka tänapäevases mõistes üpris lubamatu situatsioon, abielus naine laseb oma tuppa võõra mehe ja peab temaga pika kõneluse. Tatjana on küllalt paljastavas öösärgis, nii et see on isegi päris intiimne stseen, kui arvestada veel seda, et Onegin teda igat moodi embab ja katsub. Onegin ruttab vastuvõtusaalist Tatjanale järele, klaas käes. Nähes Tatjanat ühel kümnest voodis istumas ja nukrutsemas, muutub Onegin nii kohmetuks, et komistab ja pillab klaasi maha, vigastades kildudega oma kätt. Siis nad laulavad hästi kaua, mõlemad näitlevad ka laulmise juurde suurepäraselt, nii et lõpp on tõeliselt südantlõhestavalt kurb.

Ja päike tõuseb

2011-01-30T09:02:00.001-08:00

E.Hemingway, U.Lennuk, J.Juhanson „Ja päike tõuseb“, lavastaja Jaanika Juhanson

Jaanika Juhanson on kujunemas Eesti üheks tugevamaks naislavastajaks. Igal juhul on tema lavastusi päris huvitav vaadata. talle on iseloomulikud mitu joont: 1. Ta on ilus. 2. Lavastab dramatiseeringuid maailmaklassika kirjandusteoste põhjal. 3. Kasutab lavastuste mikrofone ja hästi palju sulandatud mängu, jutustus toimub alati illustreeritult mingi tegevuse taustaks, enamasti koos klounaadi, tantsu ja lauluga. 4. Laval ei väljendata tegevuslikult seda, millest räägitakse. 5. Ülisuperlahedad muusikalised kujundused.
Hemingway ülipeent poeetilist teksti poldud siiski täpselt lavakeelde panna suudetud. Lavastus on hästi killustatud. Koosneb kildudest, mis toimuvad peategelase Jake'i peas. Põhiliselt Jake'i suhted tema elu armastuse Bretiga. See suhe on ikka väga kergeltöeldes kummaline. Mõlemad tahavad teineteist, aga mees on sõjainvaliid ja selle tulemusel impotent, nii et häbeneb seda ja lükkab naist juba sellepärast eemale. Naine aga on selline lehtsaba, kes peab kogu aeg erinevate meestega ringi panema. Selline kadunud põlvkonna teema, et ei tea, kuhu oma seda valu peita, et nii suur osa elust on läinud sõja peale kaduma. Kasutatakse palju tantsu, klounaadi, laulmist, pantomiimi. Kõik need Juhansoni režiile iseloomulikud tahud on olemas, nii et täitsa huvitav on vaadata, kogu aeg toimub midagi. Ainult teema on selline võõras. Kui etenduses poleks olnud Erni Kaske, siis vist poleks vaadata viitsinudki. See on ju selline lugu, kus tead, et pole mingit sündmust, mida oodata. Nagu enamasti dramatiseeringute puhul on, et tahaks näha, kuidas see stseen on laval kujutatud, mida raamatus niimoodi kirjeldati. Aga Hemingway romaan „Ja päike tõuseb“ ongi selline ilma sündmusteta kulgev lugu. Episood järgneb episoodile, palju sisekaemusi, „sisutühje“ dialooge, mida on teatrikeelde üpris keeruline panna. Juhanson on sellega hästi hakkama saanud.
„Ja päike tõuseb“ on mulle tegelikult kauge romaan, ei kuulu kindlasti mu lemmikute hulka. Nagu kogu Hemingway. Keskkoolis seda raamatut kohustusliku kirjandusena lugedes, tundus see kõik nii uskumatu. Meil ju polnud siis nii. Et lähed suvalisel ajal baari, ostad sealt kõikvõimalikke jooke, kogu aeg käib vilgas seltsielu, siis sõidad taksoga, kavatsed sõita Hispaaniasse jne. Täielik utoopia. Vähemalt raha neil oli. Aga elu polnud. Kogu sellest valust, mis tegelased endas kannavad ja mida nad Hemingway imeliku sule läbi väljendavad, saan ma muidugi suurepäraselt aru, aga ikkagi jääb see kõik hästi kaugeks ja minu jaoks tarbetuks. Nagu linnuke, et see on nüüd kirjas, Hemangway on loetud ja tore on. Juhansoni lavastusega oli ka täpselt samamoodi. On nähtud üks variant, esimene, kuidas lavastada romaani „Ja päike tõuseb“. Hea variant. Eks jääme ootama järgmist, võib olla paremat, võib olla kehvemat, kes seda teab. Kui üldse näeb järgmist.
Lavastuse alapealkiri „Nostalgia kahes vaatuses“ oli väga ilus. Kõik laval pakutu tunduski hästi nostalgiline, kuigi samas ka väga hüsteeriline ja kirev. Oli omamoodi seda kaugete aegade hõngu, oli päris tuntavat lokaalimeeleolu, täiesti reaalset suitsulõhna ja liitrite viisi alkoholi joomist. Samuti mõttetute alkoholiuimas toimunud vahekordade markeerimist, seda labasel moel otse laval, aga mitte vahetult vaataja nina all, vaid poolläbipaistvate kardinate taga. Täpselt nagu Hemingway, ei lajata otse labasusega, aga ometi on selline madal ja must. Meeldisid tegelaste kostüümid, mitte väga ülepakutud, kuid samas kunstiliselt huvitavad ja stiilsed. Eriti Silja Miksi kujutatud Breti omad – tal olid alati sellised seksapiilsed kleidid, mille alt tihti sukad välja paistsid. Kõige huvitavam oli ühe kleidi peal olnud vöö, mis nägi välja nagu mitmest laiast paelast kokku seotud lehv.
Omapärane oli veel mõndade stseenide kordamine. Mitu korda järjest läbimängitud stseenid, kohe 4-5 korda, tulid järjest, tegelane alustas mingi fraasiga, siis käis läbi kõik teised tegelased, tegi täpselt ühtemoodi kõiki liigutusi, kuni jõudis selle stseeni lõppu välja. Väike tarretus ja siis otsast peale. Seda süsteemi ma küll ei tabanud, mis neid kordamisele kuuluvaid stseene ühendas. Kas need olid lihtsalt suvaliselt valitud stseenid, et mängime neid mitu korda läbi, või oli seal ka mingi sügavam järjepidevus. Lavaruum oli liigendatud erinevateks niššideks, millel mingit kindlat tähendust ei olnud. Eeslaval asuv laud oli reserveeritud Erni Kase mängitavale Jake'ile, ülejäänud kohad võisid tähistada mida iganes, enamasti erinevaid lokaale või muid ruume Jake'i korteris. Taksosõitu kujutati niimoodi, et samad toolid, mis olid hetk tagasi olnud baaritoolid, tõsteti ümber, nii et need ei asuks enam laua taga, vaid oleksid kõrvuti. Ja kõrvalasuva postamendi pealt võeti ära kate, mille alt ilmus välja kollane helendav kiri „takso“. Hea elamus igal juhul.

Grace ja Glorie

2011-01-30T08:51:00.000-08:00

Tom Ziegel „Grace ja Glorie“, lavastaja Indrek Sammul, Ugala

Päris armas lugu oli. Alguses tundus küll natuke igav ja ülepingutatud, nii et mõtlesin, et üle ühe vaatuse ma ära ei pinguta. Kuigi ega teine vaatus midagi erilist ei pakkunud, arvasingi, et nad heietavad ja tegelevad seal kogu teise vaatuse samamoodi oma asjadega edasi, aga ikka tasus vaatamist. Tädid muutusid aina armsamaks, kuigi neist oli raske aru saada. 87-aastase surija Grace'i juurde saadetakse hospiits Glorie. Grace võtab ta liiga ruttu omaks, ma oleks tahtnud näha sellist tõrksat vanamutti, kes hakkab laamendama ja roppusi rääkima, kui keegi võõras tema elamisse tuleb ja teatab, et tuli talle toeks, kuni ta sureb. Aga Grace oli ainult natuke aega pahur ning arusaamatuses, siis olid nad Glorie'ga juba sõbrad ja said aina lähedasemaks. Kohe esimeses pildis nende esimesel kohtumisel suudab Glorie Grace'i nii kaugele saada, et see laseb hooldajal endale ämma supitirina siibriks alla panna. Ma kujutasin ette, et Grace on ikka selline vinge mutt, kes mingit abi ei vaja ja on uhke oma vanuse üle, et laseb enne kasvõi voodisse, aga kedagi oma istumise alla käperdama ei lase.
Teine pilt oli nagu Glorie mõnitamine, seal pidi ta tegema igasuguseid lolle maatöid ja siis pidi see naljakas olema. Ma tundsin vaesele Glorie'le täitsa kaasa, kuigi eks ta oli ise süüdi ka, ronis ju vabatahtlikult Grace'i abistama. Glorie pidi seal kanade seas taidlema, rotti nägema, keda Grace millegipärast suureks hiireks nimetas, ja kõige lõpuks veel pliidi alla tule saama. See läks tal haruldaselt kiiresti korda, ma mäletan oma ainsast kogemusest ahju tuld teha, et see võttis oma tund aega, kuni lõpuks puud praksuma hakkasid. Ja kogu aeg oli selline jube tunne, et nüüd läheb maja põlema. Nagu Glorie'lgi, kui ta küsis Grace'i käest, kas see on ikka täiesti ohutu, kui pliidi all puud põlevad.
Tundus, et autoril oli selle näidendi eesmärgiks väljendada oma ateistlikke vaateid ja jätta usulised küsimused vastusteta. Grace on jumalavaga naine, kes küll pole 50 aastat kirikus käinud, aga tema usk on siiski kindel kui kalju. Glorie ei usu ja ei saa jumalast aru. Väga hea oli ütlus: „Kas see jumal on mingi sadist või?!“ Selle peale, et Glorie 12-aastane poeg pidi surema. Glorie sai aru küll, et ta oli teinud pattu, tal oli armuke, ta elas üle oma võimete, liiga luksuslikult, ajas taga au ja hiilgust. Aga sellist ränka karistust kõige selle eest poleks ta uskunud saada. Grace ei osanudki selle peale midagi vastata, miks pidi Glorie pattude, kui need üldse olid patud, pärast surema tema poeg, mitte Glorie ise. Arusaamatuks jäi ka Grace'i meikimise stseen. Kas sellega taheti lihtsalt lavaaega venitada? Mina küll Grace'is mingit muutust ei näinud, oli samasugune jube vanamutt, nagu ennegi. Kuigi ta ise vaatas peeglisse ja leidis, et teda kunagi nooruses armastanud kirikuõpetaja, kellega Grace'il oma mehe kõrvalt täiesti süütu afäär oli, ütles õigesti: „Ma olen tõesti ilus“. Nojah. Ei kommenteeri.
Leila Säälik ja Kadri Lepp mängisid muidu väga hästi, kuigi Leila Sääliku puhul häiris see, et ta oli liiga kraps. Voodist sai liiga kiiresti püsti ja kui juba püsti sai, siis kalpsas mööda elamist ja isegi maja ümbrust ringi nagu noor varss. Oma vanaemadest mäletan ma küll, et nemad ikka pingutasid, et voodist üles saada ja käisid palju-palju aeglasemalt. Kui Grace pidi just haiglast koju saabunud surija ka veel olema, siis igal juhul oli ta liiga elujõudu täis. Kadri Lepp hakkas lõpus nagu natuke oma mängumaneerist välja langema. Alguses oli ta selline ehtne linnabeib, kes tahab mängida heategijat. Rääkis kätega vehkides ja žestikuleerides, aga viimasteks stseenideks jäi kogu sellest bravuurist järele ainult kehaga ettepoole nõksutamine, kui ta mingit fraasi väga rõhutada tahtis. Samuti oli lahe Grace'i arvamus selle kohta, et kogu aeg peab midagi tegema. Kui Grace ei kavatse kogu öö magada, siis jääb Glorie teda valvama, kuigi Grace selle vastu on. Samas ta hoolib Glorie'st ja tahab, et Glorie'l midagi teha oleks. Glorie aga istub lihtsalt kiiktoolis. Glorie mõtleb. On ju tegevus. Aga Grace'i arvates pole see mingi tegevus, tegevus on ikka see, kui käed käivad, nii panebki ta niigi kurnatud Glorie veel mingeid kaltse lõikuma, millest Grace kavatseb kunagi kaltsuvaiba kududa.
Ilus oli viimane stseen, kui Glorie veenab Grace'i testamenti tegema, aga Grace keeldub sellest. Siis filmib Glorie Grace'i, et Grace saadaks läkituse oma kaugele sugulasele, väiksele tüdrukule, kellele Grace kampsuni on kudunud. Tüdruk kirjutab Grace'ile, kuigi Grace ei oska lugeda. Peale läkitust tüdrukule pinnib Glorie Grace'ilt ka päranduse sõnad välja, et ta jätab poole suurest rahast oma lapselapsele, kes tema abistamise eest raha küsib, ja ülejäänud läheb väiksele tüdrukule. Kui Grace sellest teada saab, et tema testament on linti võetud, tahab ta, et Glorie ka selle lindistaks, mis Grace Glorie'le kavatseb pärandada – ämma supitirina. Lõpust jäi mul selline mulje, et Grace suri ära. Ta o voodis pikali, enne seda on Glorie talle Grace'i tungival nõudmisel ette lugenud hospiitside materjalidest surma saabumise märke. Grace palub Glorie't katsuda, kas ta jalad on külmad. Glorie katsub ja tal on nii kurblik ilme ees, et mulle tundus, et ta valetas, kui ütles Grace'ile, et selle jalad ei ole külmad. Grace suikub igavesele unele, aga Glorie hakkab õunu tükkideks lõikama ja korjab neist välja õunaseemned. Kavatseb vist rajada uue õunaaia. See õunaaia teema oli ka nagu kirsiaed. Grace müüs oma suure talumaa maha, jättis endale ainult selle hurtsiku, kus ta nüüd elab. Arendajad on kohe platsis ja hakkavad ehitama, puid maha raiuma. Grace ei suuda sellega kuidagi leppida, nii et ilmselt see tema surma saabumist kiirendabki, et elusad puud maha võetakse. Ja Glorie kavatseb siis rajada ilmselt uue õunaaia. Võtab õuntest seemned välja ja hakkab neid kasvatama.

Figaro pulm

2011-01-30T08:49:00.001-08:00

W.A.Mozart „Figaro pulm“, lavastaja Indra Roga, Vanemuine

Ilus muusika ja säravad esitused, palju toredat mängu ja pullitegemist, aga kahjuks kostüümidega täiesit puusse pandud. Kostüümide lõiked olid küll huvitavad ja detaile oli palju vaadata, aga selline värvivaesus, et ajas ahastama. Vaheajal kuulsin kedagi väga tabavalt retoorilist küsimust esitamas: Huvitav, kas kostüümikunstnik oli värvipime?! Eriti narriks läks asi viimases vaatuses, kus Susanna ja krahvinna pidid maskeeruma ja riideid vahetama, siis vahetati ära pulmakostüümi loori asemel seelikusabades olnud pikad siilud, mis minu meelest kedagi teise välimusega sarnasemaks ei teinud. Kehaline erinevus oli nendel naistel niigi, krahvinna oleks pidanud vähemalt 20 kilo alla võtma, et teda Susannaga segamini oleks saanud ajada. Sama lugu oli kooriga. Neile olid selga pandud mingid vangivalvuri ja vangi vahepealsed riided. Isegi rinnataskutel olid nagu numbrid küljes. Koor liikus ja tegi laulmise juurde mingeid naljakaid liigutisi ka, nagu mingid puudega isikud olid. Kui nad krahvi juurde ballile saabusid, siis tervituse asemel räägiti viipekeeles, nii et selge mats, hälvikud.
Väga vahva oli Maria Kallaste esitatud Cherubino. Need stseenid, kui Cherubino laval oli, olid väga nauditavad, muul ajal võis isegi natuke igav hakata, kuigi muusika oli vaimustavalt ilus ja seda võis kuulama jäädagi. 3. ja 4. vaatus tundusid ka kuidagi üleliigsed, juba kahe esimese küllalt pika vaatuse ajal sai seda lugu ja lollitamist piisavalt, nii et jäi arusaamatuks, milleks veel see nn. „järeljant“.