Kangelane

Mart Kivastik „Kangelane“, lavastaja Kalju Komissarov, Endla

Läksin teatrisse väga valede eelarvamustega, olin selle enda arust jama vaatamist niigi viimase hetkeni venitanud, et jõudsin päris viimasele etendusele. Kuigi esimese vaatuse olin kahevahel, kas jääda või mitte, otsustasin lõpuks jääda. Täitsa vaadatav asi oli, isegi üle ootuste vaadatav. Kõige rohkem äratas kahtlusi autor Mart Kivastik, kelle sulest ma pole siiani ühtegi väärtuslikku tükki lavaleseatuna näinud. Ka teema – II maailmasõda ja eestlased erinevatel rindepooltel, ei olnud mingi ahvatlus. Samuti pani lavastusse kahtlaselt suhtuma see, et valdav osa esitajatest on Viljandi Kultuuriakadeemiast, mis minu silmis ei ole üldse korralik ega õige teatrikool, vähemalt akadeemilises mõttes mitte, vaid selline käsitööliste kasvulava. No mida arvata koolist, mille on lõpetanud kääbus A.Kurvits! Aga eksisin kõigis nendes eelarvamustes. Paar esimest stseeni tundusid selles stiilis, et tuleb mingi patriootiline jama ja hälin, aga siis muutus täitsa talutavaks, nii et vaheajaks olin juba päris põnevil, mis edasi juhtuma hakkab. Mõtlesin, et see on mingi selline lugu, mille puhul saali kogunevad kunagised asjaosalised või nende lähisugulased ja hakkavad seda tõsiste nägudega vaatama. Ja kõik on selline surmtõsine, raske sõda ja küüditamised ja põgenemine jne.
Alguses raskendas vaatamist ja ajas segadusse ka see, et oli väga palju tegelasi ja alustati keerulise ekspositsiooniga. 1 tegelane kükitab kaevikus, tema juurde tuleb teine, stseeni keskel selgub, et teine hiljem liitunud tegelane, kes esitles ennast algselt vaenlasena, on tegelikult “oma”. Ongi selline pullivend, kes teistele kogu aeg käkki keerab. Aga see selgub alles loo käigus, nii et kohe avastseenis on sellest raske aru saada, kes need 2 seal tegelikult on. Siis läheb retrospektiiv jälle ajaliselt tagasi, EV-aegsesse Rakverre, kuhu tuuakse nõukogude baasid, pilt linnaväljakult, taustaks vene paraadmuusika, ennast vaevu talitsev linnapea rahustab linnakodanikke, paanikaks pole põhjust, meie valitsus sõlmis NLga sõbraliku kokkuleppe, et nõukogude armee võib Eestisse mõned oma väiksed baasid tuua.
Siis paar pilti koolist, kodust, Soome põgenemine, peale seda hakkas nagu lugu juba paika loksuma. Aga kuni Soome põgenemiseni oli ikka üpris raske ja pingutav jälgida, seda mitte ainult sellepärast, et laval on peaaegu igas stseenis väga palju tegelasi, vaid ka sellepärast, et ühed ja samad näitlejad mängivad erinevates stseenides erinevaid tegelasi. Ei anna ikka lugu loogilise pilguga jälgida, kui näitleja on ühes stseenis linnapea ja järgmises stseenis teatab lastele koolis, et ta on nende uus ajalooõpetaja. Ajalootundidega oli muidugi tabatud väga hästi ajavaimu, fraas, mida mitu korda korrati: “Ajalugu on kõige inimeselähedam aine. Keemias ja füüsikas tehakse katseid ainetega, ajaloos katsetatakse inimestega.” Ja laste hämmeldunud küsimused uuele õpetajale: “Kuhu meie vana õpetaja jäi?” Millele iga uus õpetaja vastab: “Ta jäi vanaks.” Ja seda kindlasti mitte inimese vanaduse mõttes, vaid ajaloolise tõe mõttes, tema õpetatav aine muutus vanaks ja kõlbmatuks, et seda uute normide järgi õpetada. Nii vahelduvad kiiresti kooli ajalooõpetajad, vastavalt sellele, kes Eestisse parajasti “sisse marsib”, kord venelased, siis sakslased.
Selle näidendi puhul märkasin Kivastiku puhul esimest korda sellist omadust, nagu hea huumor. Siiani on tema näidendid pigem labase koomikaga hiilanud, mis mind kuidagi vaimustada pole suutnud. Aga “Kangelase” kangelaste suu läbi oli palju just sellist minu natuke kõrgema kultuurilise nõudmisega meelele parajat huumorit. Nagu näiteks tants tenniste ümber komsomoli astumisel. Laps saab uue õpetaja komsomolimeelituse jutust niimoodi aru, et kui talle antakse uued tennised, millega ta saab käia korvpalli mängimas, siis see ongi komsomol. Tähendab, et tennised ongi komsomol. Eriti palju oli koomikat sõjaväe ettevalmistuslaagris. Täiesti geniaalne oli sakslaste sõjaväkke värbamise presenteerimine – meie armeel on kõige parem vorm, selle on loonud Hugo Boss isiklikult. Selle juurde päris vinge moedemonstratsioon koos riietust ja selle detaile seletava Hitleri stiilis haukuva kõnega.
Soomepoisteks koolitamine nägi välja täpselt nagu “Biloxi bluus”. Nüüd võis näha midagi sarnast, ainult kodumaises kastmes. Kusjuures sarnasuse moment oli ka selles, et mõlema lavastuse keskmes olid noored näitlejad, Biloxi puhul lavakunsti tudengid, tänases lavaloos Viljandi kooli hiljuti lõpetanud.
Tore oli just see, et kõigesse suhtuti peene huumoriga, ei mindud eriti labaseks, aga samas polnud ka seda kõrget pateetikat, mida ma lavastust vaatama minnes kartsin näha. Et hakatakse ulguma selle teema ümber, kuidas üks vend satub ühele poole rindejoont ja teine vend teisele poole ja kuidas nad siis juhuslikult lahingus kohtuvad. “Kangelast” puudutavaid arvustusi lugedes oli just see teema kõlama jäänud – vennad erinevate sõjapoolte esindajatena. Aga õnneks reaalselt oli seda teemat päris vähe puudutatud, kuigi pani iseenesest mõtlema küll, kui sõjast pääsenuna on asetatud imelikud aktsendid – kangelane on hoopis see, keda meile ei näidatud ja ta ütleb välja selle ajaloolise tõe, mis paljudes Eesti peredes oli reaalselt läbi käidud: “Kui ma oleksin vennaga lahingus kokku saanud, mida ma oleksin pidanud talle ütlema? See olen mina, vend, ära tulista?” See pani mind mõtlema, et iseenesest kõlab selline situatsioon nagu laste mäng, kindlasti mängisid poisid lastena midagi sarnast, et ajasid teineteist relvadega taga ja lasid maha. Ja nüüd siis oleks äärepealt, paljude puhul tuligi läbi teha, selles peres, keda lavastuses näidati, oli see kõigest hüpotees, et kui oleks tekkinud selline situatsioon, mis pole sugugi välistatud, siis oleks lapsepõlvemäng saanud reaalsuseks ja ühel vennast oleks tulnud teine vend maha lasta.
Samas ei olnud see vendade kojusaabumise stseen kõige paremini läbi mõeldud, sest seal jäi palju arusaamatuks. Autori loogika nagu tahab öelda, et vend, kelle käekäiku näidend põhjalikult jälgis ja kes oli Soomes, oli tõeline kangelane, peale kõike seda, mis ta läbi tegi, karmi eelõppe ja veel karmimad lahingud, kaaslaste surma praktiliselt tema käte vahel, seisis isegi mitu korda surmaga silmitsi. Samas, kui mina vaatajana ei saa kuidagi hukka mõista teist venda, kelle käekäiku mulle ei näidatud ja sellest isegi ei räägita. Mida tema sõja ajal, seda küll vene poole peal, aga ikkagi, mida ta seal läbi tegi. Võib olla veel karmima kooli reaalsuses ja praktikas? Nõukogude poole peal sõdinud vend naaseb ordenitega, tema on kangelane. Autor tahab sellega justkui öelda, et ordenid rinda saanud vend on antikangelane, aga mina ei saa selles nii kindel olla, kui tekst seda ei toeta. Ja kolmas vend, kes läks saksa poolele, jäi sõjavangiks, seda küll üpris õnnestunult, nii et ta on vangilaagris päris kodu lähedal, Eestis, sugulased saavad teda seal vaatamas käia.
Kõige meeldivam tegelane oli minu jaoks Eesti meister suusatamises Tartu. Juba ainult selle nime pärast meeldis ta mulle. Ja muidugi pakkus ta igasuguseid lõbusaid aineid aasimiseks, nagu “Tartu... ja Tartut nimetatakse veel vaimulinnaks”, “Sina, Tartu, olid küll trennis, kui mõistust jagati”, “Tartule võib kasvõi 10 kuuli pähe lasta, aga mõistus sellest kahjustada ei saa”. Samuti oli Tartu surm kõige traagilisem, kuigi ka natuke halvasti lavastatud. Ei saanudki aru, kas see oli taotuslik, et kui Tartu ebaõnnestunult mingit relva käsitleb ja see vales suunas lõhkeb, nii et Tartu ise surma saab, siis ta karjub teistele meestele midagi. Aga seda, mida ta karjub, aru ei saa. Pärast ühes stseenis tuleb tegelaste jutust välja, et kõige raskem hetk sõjas oli see, kui Tartu oli endal soolikad segi lasknud ja hüüdis teistele, et teda maha lastaks. Kahjuks see tekst Tartu poolt saali ei jõudnud. Kuigi taolise ekspositsiooni puhul, ühte stseeni seletatakse hiljem ümber, võib arvata, et see oligi nii mõeldud, ega endale lõhkelaengu kõhtu kihutanud tegelane ei saagi eriti selge artikulatsiooniga karjuda või rääkida, ilmselt oli mõeldud nii, et Tartu ümber seisvad kaaslased said tema huultelt lugedes aru, mida ta neile öelda tahab. Sõnu kui selliseid oli kuulda, aga konkreetselt aru nendest ei saanud, Tartu oma raske haavaga ja muu sõjamöll ümberringi.
Esimene surm mõjus kuidagi absurdselt. Poisid läksid lõhkemoona ladu valvama, lõhkemoon plahvatas ja 2 valvurit said surma. Ja hästi kurb oli ka, sest surma sai vanem vend, nende vendade jagelemist oli hästi armas vaadata ja pärast raske ette kujutada, et nüüd seda vanemat hoolitsevat lõõpijat polegi enam. Märt Avandi poolt oli väga hästi välja mängitud kogu selle hetke traagika, et see ei jõuagi kohe kohale, kuigi noorem vend oli üks esimesi, kes plahvatust kuuldes lava taha moonalao juurde jooksis. Alles pärast, kui kostuvad uued lasud, hakkavad väikevennal pisarad voolama ja mingi aja möödudes, mida intensiivsemaks muutub muusika, ta vappub nutu käes. Lipud kirstudel oli küll ilus žest, aga olgem realistid, ega sõja ajal ei olnud ikka nii väga riidega priisata, et iga kirstu peale rahvuslipu sai panna. Ja selles lavastuses veel 2 lippu ühe kirstu kohta – Eesti ja Soome omad. See lippude kirstudele asetamine mõjus tarbetu kaasaegse emotsioonina, kui me oleme harjunud, et rahuajal hukkunud sõdureid riigilipp kirstu peal maetakse.
Rügemendis on ka oma tola, nagu igas klassis on oma Toots, nii on vist ka igas seltskonnas keegi, kes vabatahtlikult teiste lõbustamise enda peale võtab. Kuigi selle Tootsi naljad lõppesid alati sellega, et salk sai omale topeltraske ülesande kaela, kui harjutuspäev algas 10 kätekõverdusega, siis mida edasi Tootsi naljad edenesid, seda karmimaks õppused muutusid, kuni kilomeetrite kaupa poris roomamiseni välja. Liikumist oli suurepäraselt markeeritud. Seda polnud palju, joosti ära lava taha, siis joosti tagasi ja publik uskus, et nad on selle ajaga 30 kilomeetrit maha jooksnud. Siis veel suusatamise markeerimine, ka väga oskuslikult välja mängitud, nii et hakkadki ette kujutama, et ümberringi on paksud hanged, mida mööda salk rügab mingi nähtamatu sihi poole, et väljas on vähemalt 25 kraadi külma.
Muusikaline kujundus oli samuti suurepärane, hästi palju eesti ja soome muusikaklassikat, kindlasti tundsin ära Sibeliuse ja Elleri, aga vist oli põhjamaist Griegi ka. Päris lavastuse algusakordid olid ka nii tuttavad, ma olen kindlasti seda suurvormi korduvalt kuulnud, mingi Sibeliuse asi oli. Ma pakun, et see võis olla Sibeliuse “Finlandia”. Sellega seoses tuli mulle meelde keskkooli aegne raamatukoguhoidja, kes meile A.Kivi “7 venda” välja andes ütles: “Pidage siis meeles, et soomlastel on 2 tõelist suurkuju – Sibelius ja Kivi”. Kui siia lisada veel kolmas suur soomlane Pacius, siis võib öelda, et suurtel soomlastel on väga mitte soomepärased nimed.
Enamus kesksetes osades ülesastujaid jätsid väga hea mulje, vähemalt need, kes natukenegi kauemaks meelde jäid, ja selliseid tegelasi oli palju. Väga mõjuv oli ka Ago Andersoni sõdur, kes oli mitu korda surma saanud, siis avastatud, et ta on ikkagi elus, kokku lapitud ja sellisel moel siis teiste tegelaste seas liikus. Selle mehe kehal polnud vist koha, kuhu poleks kuul sisse sõitnud, pea oli ära põlenud, suu läbi lastud, nii et ta ei saanud rääkida ega midagi, aga samas oli ta väga vitaalselt elav tegelane, kes hakkas silma ja tegi ennast arusaadavaks. Mingit taolist asja, kellel kogu sisikond on seest välja kukkumas, mängis Anderson kunagi ammu ka mingis Kreutzwaldist ja Koidulast rääkivas näidendis, kus põhitegelasteks oli Kuldne Trio, aga mille pealkiri mul enam meeles pole. „Kangelases“ ei mõjunud see imekombel veel elus olev tegelane minu puhul üldse sellise fuih efektina eemaletõukavalt, nagu mulle enamasti invaliidide või mingi puudega inimeste nägemine mõjub, olgu see siis päriselus või kunstlikus maailmas. Andersoni kiituseks, kui ta on viimasel ajal mõjunud rohkem tolategijate rollis, tulla lavale ja üritada publikut sellega naerma ajada, et ta laval on, mis samas minu jaoks pole kunagi naljakas olnud, siis nüüd oli tal jälle üks hea ja sisukas roll, mille ta tõelise näitlejana ka ilusti välja kandis. Nii et oli, mida vaadata. Seda päris kindlasti 90% lavalt läbi käinud näitlejate suhtes.

Shukshini jutustused

Vassili Šukšin „Šukšini jutustused“, lavastaja Arvis Hermanis, Teatr Natsii

Šukšin – kuskilt kolkast pärit joodik, kes tuli Moskvasse ja hakkas imeigavaid ja mõttetuid filme tegema, kirjutas lolle külajutte, abiellus hästi paksu tädiga ja jõi ennast surnuks. Nüüd on nagu kultuskirjanik oma mõttetute juttudega. Lavataustas võis jälle ära tunda Hermanise – lava katsid üksikutest suurtest fotodest koosnevad plakatid, mis kogu lava tagumise pinna katsid ja näitlejatele eepoolse mängupinna jagu ruumi jätsid, et olla külajuttude fooniks. Ainult sellist detailiderohkust lavakujunduses seekord polnud, nagu Hermanisel tavaliselt, et jääb tunne, nagu oleks sattunud korterisse-majja, kus tõepoolest elatakse. Seekord oli olukord suisa vastupidine, äärmiselt lakooniline, suurte plakatpiltide ees olid ainult külapingid ja oligi kõik.
Kuuldavus oli halb, lava ennast oli näha üpris hästi, aga oleks tahtnud kuulsaid näitlejaid ikkagi natuke lähemalt näha. Kuulsustest olid esindatud Tšulpan Hamatova ja Jevgeni Mironov. Mõlemad staarid tundusid ülejäänud trupist peajagu üle olevat, kohe tõsiselt professionaalses mõttes. Jäigi selline mulje, et teised 6-7 inimest on laval selleks, et pakkuda Hamatovale ja Mironovile mänguks vajalikku tausta, kinnitada tõetruudust. Kuigi ilmselt oleks parem olnud, kui kõik jutustused oleks maha mängitud nende kahe näitleja poolt, oleks rohkem koomikat olnud ja ka vaadata ehk rohkem. Ja kindlasti oleks kasuks tulnud, kui lavastusse poleks nii palju jutustusi valitud, kokku oli 10 jutustust. 2-3 jutustust oleks täitsa piisav olnud. Ja kõige parem, kui Hermanis oleks Moskvas lavastamiseks üldse mõne parema materjali valinud, kui vaja komejanti teha, siis kasvõi Tšehhovi jutustused või lühinäidendid. Aga noh see Šukšin… lihtsalt pole sõnu. Juba esimese jutustuse ajal hakkas igav, nii et piinlesin tõsiselt kuni vaatuse lõpuni. Iga loo lõpus lootsin, et ehk on see nüüd selle poolaja viimane jutustus, aga neid tuli aina veel-ja veel.
Ainus natuke lõbusalt mõjunud jutustus, mille kohta võiks väikeste möönduste ja ühe silma kinni pigistades koguni öelda, et see meeldis, oli jutustus „Saapad“. Siin oli tore jälgida Hamatova-Mironovi duette, kui Hamatova kehastas ennasttäis väikelinnapoe müüjat ja Mironov kolkakülast suuremasse keskusesse tulnud traktoristi. Kogu see suhtumine oli hästi edasi antud, et meil kaupa ei katsuta, kas ostad või vaatad, aga kätega käppida ei tohi, isegi kui on selline asi, mida tuleks enne selga-jalga proovida. Mironov toob saabaste hinna teada saades kuuldavale pooliku ebatsensuurse sõna, taibates kohe, et nii ilusa müüjanna kuuldes ei tohi nii koledast rääkida, ja lööb omale poole sõna pealt käed suu ette, et sõna lõpuni välja ei tuleks. Lahe oli ka Mironovi tegelase naispere reaktsioon kallite ja seninägematult uhkete saabaste kojutoomise üle, hinnaliste kõrgekontsaliste jalgaproovimine ja kõige lõpuks peretütre rõõmutants, kui saapad jalga mahtusid. Kõige selle peale peaks ütlema, vaesed vene baabad, kui neile tuleb osta sellist tarbetut luksust, sest külas pori sees läikivvalgete saabastega käia niikuinii ei saa. Ja eriti, vaesed vene kolkaküla mutid. See lugu oli päris naljakas ja tore, aga seda muidugi ülejäänud Šukšino rämpsu kontekstis. Eks tal oli helgemaid hetki ka.
Hamatova ja Mironov olid, küll kaugelt, aga ikkagi, ära nähtud, nii et lahkuda ka kahju polnud. Ühes jutustuses esitas Hamatova jutustajana väga graatsilise tantsu. Selles tantsus oli nii rahvatantsu kui ka kaasaegse tantsu elemente, tants sõnade, mitte muusika taustal. Samuti kehastus Hamatova selles jutustuses väga osavalt jõeks, läbi kelle tegelased kahlasid ja kelles nad ujumas käisid. Selle jutustuse keskpaigani ma ei tundnud Tšulpani äragi, mõtlesin, et see on keegi teine näitlejanna, aga siis kuskilt poole pealt tuli ikkagi deja vu, et see on ju Hamatova. Muidu ta oli ikka igas stseenis ära tuntav, vaatamata sellele, et mõnikord oli paksudesse rättidesse mähitud. Veel oli selle duo poolt hästi esitatud abielupaar jutustuses „Mikroskoop“, kus mees toob koju mikroskoobi ja seal all nähtust hulluks läheb, et me elame nii mustalt, kõike tuleb uurida, teadust tuleb teha. Hamatova mängis siin võimukat pereema, kellele riiete alla palju polstreid oli pandud, et tema võim ikka erilise võimsusega esile tuleks. Ja hääleintonatsioonide poolest oli see duura-baaba ka üks mõjuvamaid tegelasi. Jutustustes olid enamasti jutustajad, kes rääkisid autori teksti ja tegelased, kes rääkisid otsest kõnet. Jutustajad istusid lavkadel ja sõid vahetpidamata sihvkasid, koored lendasid laias kaares ja igas suunas põrandale. Vaheajal enne lahkumist, jõudsin märgata veel seda, et keegi tuli lavale päevalilleseemnekoori kokku pühkima. Mängiti vene külaelu ehtrealistliku rämekoomikaga ilustades maha stseene kellegi elust, sinna juurde taieldi hästi palju. Liikumist oli rohkem kui niisama seismist-istumist.

Äike

Aleksandr Ostrovski „Äike“, lavastaja Lev Erenburg, Magnitogorski Puškini nim. Draamateater

Lavastus koosnes enamasti sõnatutest etüüdidest „Äikse“ teemadel, Ostrovski teksti kui sellist oli väga vähe, kõik kokku vist isegi ühte tervet stseeni mitte. Rohkem oli nii, et mängiti pantomiimiliselt „Äikest“ ja räägiti oma teksti juurde. Mitte seletavat teksti, mida ta nüüd teeb või mida keegi teine teeb, vaid otsest kõneteksti üksteisega, aga originaaltekst see enamasti ei olnud. Kõik oli hästi omapärane, uudne ja naljakas. Juba algusstseen – saunas, mõtlesin, et selle peale annab ikka tulla, et mängida ühte stseeni draamast „Äike“ saunastseenina, kus ruum on tinglikult jagatud kaheks: ühes ruumis on sauna eesruum, kus inimesed linadesse mässitult teed joovad, teine ruum on leiliruum, kus käiakse pesemas. Tinglikult võib seda lavastust ka veemängudeks nimetada, vett kasutati igal võimalikul juhul. Muidugi saunastseenis, kui koppadega vett toolidele ja lavale valati, ennast pesti päris vee ja seebiga. Hiljem võeti Volgast vett ja vehiti märgade riidekaltsudega, neid vastu lavalaudu tagudes või inimese vastu pekstes.
Kabanihha ei olnud selles loos üldse nii vihane mutt nagu ta Ostrovski järgi olema peaks. Vahutas ja tormitses küll parajalt, nõudis korda ja kõik käisid tal nööri mööda, aga kui tüdrukud lollitama hakkasid, siis müras tema seisusele sobimatult muretult kaasa. Tegelikult Magnitogorski variant ongi vaatamiseks neile, kes „Äikse“ lugu hästi teavad, muidu võib kogu süžee üpris segaseks jääda. Seda, et Katja kardab äikest, mainib kangelanna ainult möödaminnes, ei ole tal mingit ahistavat tunnet, ämmaga saab ta talutavalt läbi, armukesega suhtlemine on minimaalne. Puudub kogu see filosoofia, mis Ostrovski näidendi tekstis on, kuidas Katja kannatab ja ei leia kuidagi väljapääsu, kuidas ta oma meest ei armasta, kuidas ta ennast võõrana tunneb, kuidas tema ängile lisandub veel loodusjõudude kartus.
Mängulusti tekitati eelkõige väga omapärase mänguruumi abil. Eeslava oli vaba, umbes lava keskel oli dekoratsiooni sein, selle seina ülemises otsas olid puust lauad nagu kiiged, kus mõlemal pool laua otsa peal kiikuja istuma peab. Taoliselt asetatud laudade asendit muudeti iga stseeni käigus, kord olid lauad üleval, moodustades laval mängivate näitlejate kohale varikatuse, siis tõsteti lauad üles, millega lavale moodustus laudadest laskuv pinnas, seina kõrgemale osale aga tekkis uus mängupind. Olid ka võimalikud variandid, kus tõstetud-langetatud olid osa laudu, näiteks kui Katja ennast tappa üritab, Ostrovski järgi vist Volga kõrgel kaldal seisab ja enesetapumõtteid haub, siis ronib näitlejanna Anna Dašuk ühe publiku poole üles tõstetud laua otsa, jäädes sinna nagu kuristiku kohale rippuma ja ehmunult alla vaatama. Lakke on riputatud peeglid, need peegeldavad alla lastud laudade puhul seda, mis dekoratsiooni seina taha jääb. Seal on Volga päris veega, rohkem küll basseini moodi, aga vett on ikkagi nii palju, et seal saab isegi ujuda. Ja lõpus uputab Katja ennast sinna ära. Seda veega toimetamist oli hästi huvitav vaadata. Üldse oli kõike hästi huvitav vaadata, väga andekaid lahendusi oli välja mõeldud ja kõik tundus kuidagi ootamatult andekas.
Mängu olid toodud 3 teenijatüdrukut, kes igaüks oli omaette võttes väärt isiksus. Kõige naljakam oli raskelt ülekaaluline tüdruk, kes oli perepoeg Tihhonisse armunud. Paksu tegevust oli maru lahe jälgida. Kord püüdis ta purupurjus Tihhonit oma suure tagumikuga võrgutada, kui toolil istuva Tihhoni ees tagumik upakil põrandat pesema hakkas. Kui selline meetod ei mõjunud, katsetas teenija musta maagiat, luges hästi kiiresti mingeid sõnu, et Tihhon minusse armuks ja keksis sealjuures. Et raske kehaga parem keksida oleks, toetas ta käed lauale ja hüpitas ennast niimoodi. Pärast tuli välja selle füüsilise pingutuse mõte – tüdrukul olid kaenlaalustesse, rindade vahele ja pükstesse präänikud peidetud, ilmselt pidi võlujõud seisnema selles, et Tihhon sööb tema higi ja ei tea millega immutatud präänikuid ja armub temasse, nii et see jobu võttis oma riiete alt igalt poolt präänikuid välja ning pani neid laua peale vaagnatesse. Teised 2 teenijat olid käitumiselt tagasihoidlikumad, aga ka mitte päris normaalsed. Ühel oli langetõbi ja teine oli pime. Alguses ma vaatasin, et see üks tüdruk seisab kuidagi imelikult ja kallutab pead, aga alles hiljem sain pihta, et ta on pime. Pimedat oli väga hästi mängitud ja oma puude tõttu sattus see tegelane kogu aeg mingitesse halenaljakatesse situatsioonidesse.
Eraldi sündmuseks oli tehtud Tihhoni kojusaabumise stseen, kus ta kõigile kodustele omapäraseid kingitusi toob. Tubli Tihhon ei unusta ka teenijaid ja nende reageeringut erinevatele esemetele, mida nad elus esimest korda näevad-proovivad, oli taas hästi lõbus vaadata. Näiteks üleüldiseks elamuseks muutunud sefiiri söömine. Õde saab vennalt roosa sekspesu, mida julge tüdruk kohe tooli pealt seeliku alt demonstreerima hakkab. Tihhoni õde Varvarat mängis väga ilus näitlejanna ja ta tõusis palju rohkem esile kui peategelane Katja. Kohe oli selline särtsakas ja pilkupüüdev naisterahvas. Varvaral oli tema armsamaga ka väga ilus duett, pantomiimistseen, mille jooksul teineteise kehade, riiete ja eriti pikalt sigaretiga mängiti. Varja austajal oli selja peale vahekorras olevate elevantide tätoveering. Katja oli Varvaraga võrreldes natuke kahvatum, seda nii välimuse kui ka mängu poolest, kuigi Varvarast päris peategelast siiski ei kujunenud, Ostrovski-truult oli süžee siiski Katerinast.
Täiesti omaette teemaks kujunesid lavastuses kujuteldavad sääsed – veekoguäärsete elanike igavene nuhtlus. Vereimejaid ei matkitud isegi hääle tasandil, et oleks mingit pininat järele tehtud, vaid mängiti välja seda, et tegelane istub kuskil jõekaldal looduses, siis hakkab järsku enda ümber vaatama, kätega vehkima ja kedagi lendavat püüdma või endale keha pihta lööma. Nii mööduski suurem osa Katja ja tema armukese romantilisest kohtamisstseenist märja pesuga vehkides ning sääski püüdes. Tunnetest tiine Katja jääb oma armastatu kätel magama, mees aga tegeleb selle asemel, et naise und valvata, sääskede püüdmisega, taas hästi koomiliselt, kui jälgida tema kehakeelt ja näoilmeid, kuidas ta seda väljendab, et sääsk on maandunud tema seljale. Ühest stseenis, kui Katja armuke on kõigest tüdinenud, saab aru, et Katja oma meest ei jäta, ja armuke peab üksi linnast lahkuma, otsustab ta ennast piinata ja jääb „väljakutsuvas“ poosis sääserohkesse kohta seisma. Võib olla tahab ta koguni lasta sääskedel end surnuks pureda. Ees selline otsustav nägu, et sööge palju tahate, ükskõik kui valus on, mina ennast ei liiguta. Kui Volgast tuuakse välja surnud Katja, tahab ämm Kabanihha teda püsti ajada, et on ikka kõlvatu tüdruk, rikkus jälle ilusa päeva ära. Katja keha on aga elutu kuni selle hetkeni, kui traagilist enesetappu tunnistama kogunenud tegelaskond taas sääskede ründe alla satub. Siis hakkavad kõik nagu tardumusest välja tulema, alguses avastab üks tegelane, et teda puretakse kuskilt, siis näeb teine tegelane sääske mööda lendamas, kuni kogu lavatäis rahvast meeleheitlikult tüütuid vereimejaid tabada üritades käsi kokku lööb. Siis tõuseb ka Katja korraks oma letargiast istukile ja teeb ühe plaksu.

Kaheteistkümnes öö

William Shakespeare „Kaheteistkümnes öö“, lavastaja Declan Donnellan, A.Tšehhovi nim.rahvusvaheline teatrifestival koostöös teatriga Cheek By Jowl

Väga hästi tehtud tükk oli, selline paras jant hästi paljude vigurdamistega, mis ei mõjunud sugugi labaselt. Tähtedest sai näha ainult Aleksandr Feklistovit aadlipreili Olivia sugulase sir Tobyna. Mingeid labaseid jalaga tagumikku nalju õnneks polnud ja seda lavastust vaadates mõtlesin, et Shakespeare’i komöödiaid peakski niimoodi lavastama – natuke vabalt lähenedes nagu laadatsirkust, ei pea kogu aeg alateadvuses taguma see teadmine, et tegemist on suure Shakespeare’iga. Koomilisust loodi hoopis sellise lihtsa vahendiga, et lavastuses mängisid ainult mehed, samuti nagu Shakespeare’i teatrile kohane.
Naisi mängivate meeste esitus oli samuti meeldivalt tagasihoidlik, ei olnud sellist teist sugu mängivatele näitlejatele iseloomulikku veiderdamist, et peab hakkama mingeid vastavale soole omaseid trikke tegema, kuidagi naiselikkust markeerima, kõrge häälega rääkima või elegantset kõndi harrastama. Kõik oli kuidagi hästi loomulik ja mõjus just seetõttu eriti koomiliselt. Vahepeal oli segadust kaksikuste äratundmisega, mis tüki enda seisukohast oli muidugi hea, kuigi kaksikuid kehastavad näitlejad ei olnud tegelikult üldse sarnased, pealegi veel erinevast soost – vend ja õde. Neid sai eristada ainult siis, kui õde mängiv näitleja oli kleidis, tasus aga õel-vennal ühtemoodi riideid kanda, kui kohe oli minu jaoks segadus majas. Kasutati ka üksikuid muusikanumbreid, kui tegevusse oli põimitud laulu elava muusika saatel. Sellised laulu-tantsustseenid olid ainsad, kui naisi kujutavad mehed teistest meestest kuidagi eristusid (kui jätta kõrvale see, et neil olid kleidid seljas). Just tantsuga oli tõstetud esile naistegelaste naiselikku poolt, et nad on varmamad tantsima. Kui mehi kehastavad näitlejad tajusid lihtsalt rütmi, kõigutasid ennast nappide liigutustega muusika saatel, siis naisi mängivad mehed lasid ikka tõelised tantsulkad lahti. Meestega pidutsedes hakkab mehest Maria vene horovoodi käigus rätikuga lehvitades liikuma ja lõpetab oma etteaste laual kankaani tantsides. Õigemini lõpetab selle prassimise muidusööjatele peale sattunud Malvolio.
Eriti meeldis teenijannat Mariat mänginud Ilja Iljin. Tema jäi meelde eelkõige just hea ümberkehastumise oskuse tõttu, et hiljem sellest lavastusest kirjutades isegi imestasin, kui nägin, et Maria osatäitja nime taga on mehe nimi. Iljin sobis naiseks juba oma kehakujult, lühikese kasvuga oli tal lihtsam publiku kujutlusse naisena tekkida. Naljakad olid enamus selle tegelase ilmumisi laval, kõige naljakam see, kuidas Maria ühe põhitegelasena Malvoliole lõksuseadmise stseenis riidest sammaste tagant välja tükkis, et oma teksti esitada. Ja veel naljakam moodus, kuidas Maria ennast kerra tõmmanuna lööb samba ees seistes risti ette ja siis hiilivate, kuid mehelikult raskepäraste sammudega publiku poole seisva Malvolio selja taha hiilib ning talle kirja jalaga lähemale nihutab. Malvolio kirjaga peibutamise stseen oli üldse üks naljakamaid, kuidas teenijatüdruk koos muidusööjatest härraste ja narr Festega nende prassimise ära rikkunud Malvoliot ninapidi veavad. Lava tagumist seina katsid mitmesse ritta paigutatud riidest vaheseinad, mida enamasti käsitleti sammastena, aga need laest allarippuvad kangad võisid tähistada ka seina või ust. Nii seisabki kättemaksu hauduv nelik erinevate sammaste taga, samas kui Malvolio eeslaval tegutseb. Luurajad aga ei suuda kuidagi rahulikult Malvolio kõnet kuulata, vaid peavad sinna vahele repliike pilduma, mille puhul keegi tegelastest samba tagant välja tuleb, et oma teksti esitada. See jällegi ajab marru teised ennast peitvad tegelased, nii et väljakippuja ühiste jõududega taas peitu viiakse.
Ja üldse oli kõik hästi naljakas, eelmisel sajandil Vanemuises Finn Poulseni päris heas lavastuses sama lugu nähes see millegipärast nii naljakas ei tundunud. Siis oli rohkem see moment, et tuli teha kistud naeru, et näitlejad ikkagi pingutavad ja teevad komejanti ja noh, mõni koht on päris naljakas ka, eks me siis naerame. Seekord oli vist esimest korda, kui kaksikute segiajamise naljad tõeliselt naljakad tundusid. Näiteks, kuidas peale seda, kui Olivia ja Sebastian on ennast paari panna lasknud, Olivia Sebastiani kaksikõe Viola peale satub, meheriietes Viola aga omakorda üritab avaldada armastust Oliviasse armunud Orsinosse. Selle stseeniga suudeti tekitada tõeline segadus, kui suurem osa laval olnud tegelastest kogunes lava keskele ringi, kolmik Orsino, Viola ja Olivia aga käivad nende ümber. Alguses oli see kõndimine päris korrapärane, kui tundus, et Violat Sebastianiks ehk oma meheks pidav Olivia ajab taga oma mehe kaksikõde, Orsino aga jookseb raevunud Olivia järel. Kuid mingil ajal see korrapära katkeb ja moodustub ühtlaselt liikuv ning üksteist tagaajav või teineteise eest põgenev liikujate ring, kus igaühel on kellelegi liikujatest midagi öelda, kus nad omavahel pahandavad, paluvad mõistmist ja püüavad selgitada.
Veel naljakamaks läheb olukord, kui lavale ilmub Viola peegelpilt Sebastian. Alguses ei panda Sebastiani ilmumist ega tema esimest fraasi tähele. Ülejäänud tegelased on parajasti lahendamas Olivia eksitusest tekkinud segadust ja kuhjas koos, kui ühe riidest samba tagant ilmub välja Violaga äravahetamiseni sarnane Sebastian. Mehe esimestele sõnadele vastatakse ükskõiksusega, osad tegelased isegi pööravad pea Sebastiani poole, aga ei taipa kohe, mis toimub. Siis seiskub tegevus massis rassimisena ja kõik jäävad justkui tardunult kord Sebastiani, siis jälle Violat vaatama. Lõpuks suhtutakse Sebastiani kui ilmutusse, kui Sebastian pöördub teistega koos kuhjas seisva ja Viola teisikut kartva sõbra poole, lükkavad ülejäänud tegelased laevakapten Antonio nagu ohvri Sebastiani poole, et ta tahab sinuga rääkida, mine siis. Kõik see oli meeldiv ja ääretult naljakas, kuidas nappide vahendite ja ainult meesjõududega suudeti „üks järjekordne Shakespear“ unustamatuks elamuseks mängida. Napid vahendid ei väljendunud mitte ainult dekoratsioonides või näitlejate riietuses, mängiti ka täiesti tühjal lavaruumil, ainsateks mööbliesemeteks mõne stseeni puhul lavale toodud laud ja paar tooli.
Omapärane oli ka Malvolio suhtumine oma käskijanna Oliviasse. Shakespeare’i tekstist see eriti välja ei paista, et Malvolio Oliviasse armunud oleks, pigem on tegemist enesekeskse mehega, kes võtab seda kui enesestmõistetavust, et kõik naised peavad olema temasse armunud, seepärast on meestel Maria juhtimisel ka nii lihtne panna Malvoliot seda uskuma, et majaperenaine tõesti oma valitsejasse armunud on. Vanemuise lavastuses Tomminga esituses oli Malvolio tavaline pajats, naljakas veidrik. Donnellani lavastuses oli aga tegemist väga tõsise mehega, keda vaadates oli kohe esimesest pilgust aru saada, et ta on salamisi oma käskijannasse armunud, kuid on juba kaotanud igasuguse lootuse vastuarmastust leida. Kogu Dmitri Štšerbina mängitud Malvolio olek kisendab kiindumusest Oliviasse. Iga pilk, iga liigutus on sihitud sellele, et saaks Oliviat kaitsta, tema teenistuses olla, teda kuidagi aidata. Olgu siis pealetükkivate austajate, Malvolio jaoks rumalavõitu teenijanna või Olivia enda sugulaste eest. Ja sellises kontekstis oli eriti arusaadav, kuidas Malvolio jäi uskuma, et Maria perenaise käekirja matkides kirjutatud kiri on Olivialt endalt, et Olivia on lõpuks ometi tema alandliku teenri kiindumust märganud, et Malvolio armuvaevad saavad kuhjaga tasutud. Näitleja Štšerbina suutis rolli nii sisse elada, et armsamalt kauaoodetud armuläkitust lugedes, seal tõelise armunu kombel iga sõna üle mõeldes ja seda analüüsides, võlub ta koguni pisarad välja.
Hea stseen oli ka Viola ja sir Andrew kaklustseen, kus poisikeseks peetava Viola kallal hakatakse norima ja teiselt poolt tahetakse sir Andrew üle naerda, nii et need 2 omavahel kokku viiakse. Vahendajaks on sir Toby, kes jookseb ühe poole juurest teise juurde ja valeteateid edastab. Kui Viola palub sir Andrew ees vabandada, et tal pole mõtteski olnud kedagi solvata, siis sir Toby edastab oma sõbrale teate, et poiss on tulist viha täis ja tahab kakelda. Sir Andrew tuleb lõpuks lavale poksijana, kuigi riietus kui selline seda tegelast julgemaks ei tee – iga liigutuse peale, mida mehelikult habras Viola teeb, on sir Andrew valmis pagema, kui sir Toby teda ei takistaks.

Onu unenägu

Fjodor Dostojevski „Onu unenägu“, lavastaja Temur Tšheidze, Suur Draamateater (BDT)

Lõpuks on mulgi see kuulus BDT elavas esituses nähtud. Kunagi Peterburis käies luurasin küll teatri uste taga, aga etendusele ei pääsenud. Nüüd toodi koju kätte. Pettumus see just ei olnud, aga midagi väga erilist ka mitte. On olnud ka tugevamaid esitusi. Aga üle keskmise hea saavutus kindlasti. Teos „Onu unenägu“ tuli tuttav ette ainult pealkirja poolest, kindlasti ma olen seda kunagi lugenud, aga mitte tuhkagi polnud meeles. Kuna suutsin suures sagimises ka kava ära kaotada, ei oska siia märkida ka seda, kelle instseneering see oli. Alguses oli täpselt sama tunne, nagu Shakespeare'i näidenditega tutvust tehes – et mitte midagi ei saa aru. Tegelased on laval ja räägivad, nimetavad hästi palju nimesid, pöörduvad teineteise poole, aga ei suuda kuidagi meelde jätta, kes on kes ja kellest nad seal kogu aeg räägivad. Mingi aja möödudes hakkavad aga asjad paika loksuma ja läheb päris huvitavaks, kuigi tohutult palju nimedega isikuid on ikkagi, just selliseid nimesid, keda nimetatakse, aga laval ei näidata. Nii et sellega oli ikka paras segadus, kellest nad seal parajasti räägivad ja mis see tagaräägitav üldse asjasse puutub.
Lugu ise polnud ka mingi eriline šedööver, vähemalt alguses tundus, et appi, milline jama. Kui Oleg Basilašvili kehastatav onu lavale ilmus, siis läks natuke lõbusamaks, aga mitte kauaks. Peagi hakkas sellest vaesest onust hoopis kahju. Tulid meelde igasugused tsitaadid ja näidenditepealkirjad, nagu „Elu on unenägu“ või „Kelle üle te naerate- iseenda üle!“ Seda viimast fraasi võis kuulda „Revidendis“, kus see peaks olema võtmefraas, aga oleks sobinud tsitaadina väga hästi just sellesse lavastusse, kus see oleks hästi kõlama hakanud. Vahepeal oli täitsa selline tunne, et oleks tahtnud saali peale karjuda, et mis asja te irvitate ja naerate. Ma saan aru, et vaikselt oleks võinud muiata, aga nii avalikult ja matslikult vanainimese haiguse üle naerda ja sealjuures veel plaksutada pole küll ilus. Selle teatriskäigu juures oli kummaline, et vist esimest korda üldse, kus ma sattusin peaaegu pidevalt plaksutavasse saali. See, et venelased oma staare nähes või saalis valguse kustumise puhul plaksutavad, mind enam ei üllata. Küll aga üllatas see, et umbes teisest vaatusest hakati plaksutama ka eraldi stseenide peale. Väljendamaks niimoodi vaimustust mõnele väga heale esitusele. Eesti teatris on selline asi ikka väga harv nähtus, kui mõne stseeni peale plaksutatakse, kuigi mind on mõnikord mõni asi nii puudutanud, et ma olen valmis kasvõi üksi plaksutama hakkama, aga siiani pole ikka julgenud seda teha. Seekord plaksutati igal sobival ja sobimatul puhul, rohkem ikka sobimatul. Kuidagi natuke häbi hakkas isegi, et eesti teatripublik sellised matsid on, mida küll peterburglased meist mõelda võisid. Mõtlesidki ilmselt, et nõukogude ajal tõid venelased siia vähemalt kultuuri, nüüd, kui korda enam pole ja meil on siin mingi vabariik, siis pole enam kultuuri ka.
Basilašvili mängis vanadusnõtruse ja mälukaotuse all kannatavat vürsti. Tänu oma seisusele on onu austatud inimene, ilmselt, kui ta oleks olnud vaesem või päris lihtrahva seast, oleks ka laval olevad tegelased tema üle naernud nagu publik saalis. Onu tuleb külla ühte provintsilinna, ajab kogu aeg segast juttu, on kõigi vastu hästi tore, linnake ka kihab, et selline persoon on nende juurde sattunud ja igaüks üritab onu enda „sõbraks“ saada. Onu noor saatja käib naisterahvastele välja isegi sellise plaani, et onu võiks naise võtta, pakkudes onunaise auväärset kohta ühele tavalisele majapidajannale. Alissa Freindlihhi kehastatav majaproua kuuleb seda ja tal küpseb peas veel parem plaan – parseldada oma linna esikaunitarist tütar onule naiseks. Algabki igavene intriigide puhumine, tütre ümberveenmine, et ta ei pea oma vaest õpetajat armastama, keda ema tal niigi armastada keelab. Selle ema veenmise tulemusel jõuab tütar ahastades tulemusele: „Abielluda vanamehega, et oodata tema surma ja peale seda armukesega abielluda!“ Onu saadaksegi osavalt nii kaugele, et ta Zinale abieluettepaneku teeb, aga teda saatev noormees, kes on ise kaunitar Zinast huvitatud, suudab onule selgeks teha, et tegelikult seda käepalumist polnud, onu nägi seda unes. Siis lähevad kõik tülli, kõik on pahased, Zina põgeneb meeleheites oma tõelise armastuse juurde, kes on suremas ja surebki. Surnud mehe ema neab Zina ära.
Zina – ilmselt Polina Tolstun oli hästi ilus naisterahvas. Ja see roll oli minu meelest üks tugevamaid. Freindlihhi ja Basilašvilit oli lihtsalt huvitav vaadata, et nad on ikkagi nii suured staarid, mitmetest, kui mitte mitmekümnest filmist tuttavad, nendega on praktiliselt koos üles kasvatud, neid igas vanuses nähtud, seda küll ainult läbi televiisori, ja nüüd on nad siis päris elusuuruses minu ees laval. See oli loomulikult elamus. Näitlejameisterlikkuse poolest oli kahe vanadusse hääbuva staari mängus tunda juba väga selgeid väsimuse märke. Mõlema diktsioon jättis soovida, Basilašvili rääkis küll rollist tulenevalt vanadusnõtrusest ja oma südameheadust silmas pidades vaikselt ja leebelt, aga Freindlihh sõi pooled sõnad ära, nii et teda oli päris keeruline kuulata. Samas oli Freindlihhil ikka mitu päris head stseeni, kus ta ennast imetlema pani, et kui hästi ta ennast valitseda oskab ja kui huvitavalt ta dialoogid välja mängib. Eriti näidendi lõpupoole, näiteks majaproua stseen oma lorust mehega oli väga nauditav. Süžeeliselt oli Freindlihhi roll sarnane ema rolliga filmist „Julm romanss“. Küll aga olid esitused täiesti erinevad, kahjuks paremuse mõttes filmi kasuks. Tolstun aga säras kogu oma hiilguses. Oli nii graatsiline, õbluke kui ka dramaatiliselt kandev. Tema esitatud omapärane dekadentlik romanss või tema kannatustseenid näidendi lõpus, see kõik oli ikka kõrgem klass. Tolstuni imepeenikest keha vaadates, rindu tal peaaegu polnudki, hakkasin mõtlema, et äkki kasutab lavastaja Tšheidze sama võtet, mida on kasutanud ka kuulus leedulane Nekrošius – kui kandvates rollides võivad üles astuda draamanäitlejatena amatöörid, kes mõjuvad väga professionaalselt. Just Tolstuni vaadates tekkis seos Nekrošiuse „Othellos“ nähtud Desdemonaga, keda ma juba näidendi vaatamise ajal kahtlustasin selles, et ta on baleriin, ja nagu pärast selgus, oligi tegemist balletiprimadonnaga.
Veel tahaks kiita kellestki näitlejannast, kelle tuvastamine ilma kavaleheta on täiesti võimatu. Esitus oli aga täitsa lahe. Jutt käib polkovniku või prokuröri leske kehastanud kogu aeg svitpsis daamist. Eriti naljakas oli, kui daam kutsumata külalisena provintsi koorekihi koosviibimisele sisse tormab ja hingeldades toolile istuma jäädes teatab: „Pole midagi, ma tulin ainult korraks, ei hakka isegi istet võtma.“ Kleidid olid natuke igavavõit, aga nende riideesemete puhul olid väga vaadatavad siiski seelikuosasse kroogitud voldid. Iga kleidi puhul erinevalt. Ja siis oli huvitav vaadata, kuidas erinevad voldid erineva naisekeha ümber liikumisel kujunesid.

Pöial-Liisi

H.-C.Andersen – I.Normet „Pöial-Liisi“, lavastaja Raivo Trass, Endla

Lastelavastus või õigemini mudilastelavastus oli selles mõttes isegi huvitavalt tehtud, et lapsed said aktiivselt osaleda. Kõik tegelased kõnetasid neid, esitasid neile küsimusi, mida ma nüüd tegema pean, kuhu ma minema pean, kuhu konnad kadusid jne. Alguses hakkas päris mitu last nutma, eks see ajab hirmu naha vahele jah, kui oled mingis võõras suures saalis, ümberringi on palju inimesi ja siis järsku läheb pimedaks ja laval hakkavad mingid kummalised inimesed liikuma. Isegi kui need inimesed on täiesti tavalise välimusega, ikka ehmatab lapse ära. Pöial-Liisi ema oli päris kaasaegne naine, läks lõpuks tööle ära ja jättis oma pöidla suuruse tütrekese laste hoole alla, et lapsed tema und valvaksid. Alguses oli päris pikk ema soolo poolavatud eesriide ees, kui ema väikeste asjadega toimetas ja lapsi lohutas, et pole midagi, varsti näete suuremalt. Emal olid abiks neoonsinistes kostüümides lavatöölistest kiilid. Mõned tegelased ajasid lastele ikkagi hirmu nahka, kuigi nad polnud üldse pahad, nagu nõiamoor. Võib olla lihtsalt see välimus, mis Lii Tedre kehastatud nõiamooril oli, pani hirmu tundma, kuigi nõiamoor ise oli heatahtlik, aitas vaest naist, kes ei saanud kuidagi last ja andis talle seemne. Samas tundus, et kuidagi üpris fantaasiavaeselt oli see asi tehtud, kuigi selle lühikese aja kannatas ära küll, nii et igav ei hakanud. Kui ma kavalehelt lugesin, et see on Ingo Normeti instseneering, siis lootsin minu lapsepõlvest tuttavat ülitobedat televarianti, eriti mutionu ja lendamise laulu kuulda. Selle lavastuse lavastaja Trass oli kasutanud küll palju laule, kuid need polnud samad, mis telelavastuses. Ja laulmise asemel maigutasid osatäitjad suud, muusika kui ka sõnad tulid fonogrammi pealt.