Sunday, September 27, 2009

Startup

Mart Kase „Startup“, lavastaja Mart Kase, NO81
NO teater mängib algusega kell 8.15 etendust „Startup“. Täiesti hämmastav, et sellisel kellaajal algavale etendusele on saalid kogu aeg täis. Head tööandjad küll inimestel, kui sellisel ajal saab teatrisse tulla. Ja sobib ilmselt ainult tallinlastele, mujalt tulija peab selle etenduse pärast terve päeva vabaks võtma. Samal ajal, kui inimesi, kui tarbetuid koondatakse, saavad mõned lubada endale seda luksust, et tulevad hiljem tööle, sest nad lähevad töö ajast teatrisse (ja saavad selle paari tunni eest, mis nad teatris olid, kindlasti ka palka). Etendusele pääseb tasuta, vähemalt seekord pileteid ei kontrollitud. Suhteliselt igav lugu mõttetutest töötajatest, keda pole mitte kellelgi vaja ja kes tegelevad mingite lollustega. Mõtlevad välja uusi projekte, aga ei suuda kuidagi kokku leppida, kuidas neid ellu viia. Nagu haug, luik ja vähk, igaüks tirib oma suunas, igaüks on huvitatud sellest, et tema projekt läbi läheks ja lõpptulemus on see, et terve tööpäev on niisama maha vaieldud. Neljasest seltskonnast tahavad 2 poissi teha oma firma, aga neil pole isegi selleks piisavalt motivatsiooni, nad on huvitatud ainult kuulsusest ja millegi kasuliku tegemisest, aga vajalikke teadmise, kuidas projekte kirjutada, kuidas raha taotleda, kuidas üldse alustada, neil pole. Sellised parajad boheemlased, kes tahavad äriga tegeleda. Kunstiinimestest ärikad, et mõtlevad rohkem asja sisule kui kasule. Ainus sisukas lause, mis ma etenduses kuulsin, oli: „Nüüd palun lavalt lahkuda inimestel, kes ei ole lavakooli lõpetanud“, see oli Red Bulli jaganud tantsutüdrukutele, kes seltskonnaga tantsima jäid. Neil soovitati minna harrastusteatrisse või Nukuteatri noortestuudiosse. Etenduse ajal keedeti kohvi ja küpsetati vahvleid. Päris ajuvaba värk.

Saturday, September 26, 2009

Romeo ja Julia

„Romeo ja Julia“ lavastaja Roman Viktjuk, Roman Viktjuki teater

Tuli seda suhtelist lollust tervelt 2 tundi kannatada, sest vahepeal võimalust ära minna ei olnud, etendust mängiti ilma vaheajata. Kavalehe vahel oli käsitsi kirjutatud ja raskesti loetav tekst selle kohta, kuidas Briti kuningliku laevastiku madrused pika merereisi ajal igavusest teatrit hakkasid tegema ja lavastasid „Hamleti“. See oli võti, mis andis kätte tänase Viktjuki lavastuse mõtte – lavapind kujutas laeva, millel toimetasid 4 madrust ja esitasid lugu Romeost ja Juliast. Lava kujutas endast laevatekki, lae all olid kokkupandud purjeriided, mis kõikusid üle kogu lavaavaruse. Seal riiete peal käiski päris suur osa mängust. Nagu Viktjukil ikka, oli tegemist sõnalise balletiga. Püüdsin jälgida, mida selles lavastuses rohkem oli, kas sõnalist või tantsulist osa, aga tundus, et mõlemat oli võrdselt. Mehed hüppasid osavalt lakke kinnitatud köite peal turnimiselt nendele tekkidele ja tegid seal igasugu trikke, riputasid ennast käte või jalgade jõul pea alaspidi rippuma või hüppasid sealt kõrgelt erinevat moodi alla. Pea alaspidi rippumine oli põhjendatud ehk ühel korral, kui Julia sellises poosis rippudes sündimisest rääkis, siis ta nägi välja, nagu emakehast väljuv vastusündinu. Moment, millal lootest saab laps. Füüsiliselt oli see kõik ikka ülikeeruline, nii et jäi ainult imestada, et nad selle kõrvale veel Viktjuki moodi huvitavalt liigendatud ja kajalise efektiga teksti ka suutsid edastada. Kuigi liiga pikaks kippus see kõik, põhitrikid said nähtud ja oleks piisanud, kui etendus poole vähem oleks kestnud.
Lava ise oli kaetud siniste nahast võimlemismattidega. Mattide ühele küljele oli kirjutatud inglisekeelne tekst, aga ma istusin liiga kaugel, et seda välja lugeda, nii et jäigi selgusetuks, mis sõnum sinna peidetud oli. Tundus, et mingid tsitaadid Shakespeare'i luulest. Matid olid nii julgestuseks ülemistel tekkidel rippumisel, hüpete pehmeks maandumiseks kui ka muidu mängimiseks, nagu juba öeldud tekstide levitamine, kui kõik näitlejad tõstsid üles ühe mati, mille alumist poolt tekst kattis ja seda matti tekstiga publiku poole hoidsid. Veel kasutati mänguvahenditena koolipinke. Üldse tundus, et Romeot ja Juliat esitati lapsarmastajatena, nagu mingis lasteporno võtmes või midagi sellist. Et nad on kooliga seotud, täiesti tavalised lapsed, kuigi neid mängisid täiskasvanud mehed (Romeot koguni mulatt). Hästi palju lapsikut oli nende käitumises küll. Veel kasutati mänguvahenditena raamatuid, kust osaliselt Shakespeare'i näidendi teksti maha loeti, või tehti nägu, et sealt teksti maha loetakse. Natuke loeti maha, siis oli noortel armastajatel hästi pikk stseen koos tekstiga, mille vältel põhiliselt Romeo Juliat raamatutega pildus. Ikka sellised korralikud kogu jõust visked olid. Ja kui arvestada seda, et mehed mängisid suurema osa ajast poolpaljalt, kas ainult aluspükste väel või palja ülakehaga, siis võisid need kogu jõust visatud raamatulöögid palja keha vastu ikka päris valusad olla.
Romeo ja Julia olid enamasti Romeo ja Julia, aga astusid ka teistes osades üles. Kolmas mees mängis põhiliselt amme, selle rolli juures oli iseloomulik see, et mees kergitas oma olematut rinda, et kõik saaksid aru, et ta on nüüd amm. Neljas mees esines suurema osa lavaloleku ajast vend Lorenzona, siis vaatasin, et ta on täitsa Quentin Tarantino moodi. Hästi palju oli laamendamist ja eputamist, niisama lollitamist ja liigset materjali. Ühes stseenis kujutati bändi, matkiti erinevate pillide mängimist ja vahepeal tarduti ohkides püstistesse poosidesse, siis tehti muusikat edasi, aga selle juures räägiti edasi ka „Romeo ja Julia“ teksti. Omapärane oli see, et mõne stseeni puhul teadustati: 2.vaatus, 5.stseen – vend Lorenzo kamber või midagi sellist. See oli täitsa abiks, sai ennast ette meelestada, mis nüüd tuleb, kuigi teksti järgi oleks niikuinii aru saanud, mis koht see on, sest dramaatilisest tõepärasusest oli asi kaugel. Selles mõttes, et lugu ei kulgenud üldse loogilist rada pidi, esitatid stseene segadusseajavas järjestuses. Lõpus ootasin juba pingsalt, et surge juba ära, ära olete tüüdanud.

Wednesday, September 23, 2009

küünlad põlevad lõpuni

C.Hamptoni draama „Küünlad põlevad lõpuni“ S.Marai romaani järgi, lavastaja Indrek Sammul, Ugala

Läksin seda lavastust vaatama nii sellepärast, et selle on lavale toonud Ugala vastne peanäitejuht Indrek Sammul, aga veel rohkem huvitas mind küsimus, miks võtab lavastaja mängima oma naise eksmehe. Kas sellepärast, et olla üle kollase ajakirjanduse kaudu kaasaskäivast oreoolist, et eksid alati omavahel kisuvad, ja näidata, et tema saab küll oma naise eksmehega väga hästi läbi, neil on koguni loominguliselt ühiseid teemasid? Näidendi ära vaadanud, oli aga selge, miks valik just Kaljujärvele langes. Lastes silme eest läbi Ugala vastavasse rolli vanuse poolest sobivad meesnäitlejad, ei tulnudki rohkem kedagi meelde, kui Andres Lepik, aga tema suhtes oleks ma kahtlevale seisukohale jäänud, kas ta oleks ikka selle suure rolli välja kandnud. Ilmselt jäi samamoodi kahtlevaks ka lavastaja ja läks sellega kindla peale välja. Põhimõtteliselt on ju „Küünlad põlevad lõpuni“ monotükk, nii et Kaljujärve kehastatavat Henrikut peab mängima näitleja, kelle mäng ka neid küünlaid väärib. Ja Kaljujärv tõesti vääris.
Mul on siiamaani Kaljujärve vaadates enamasti antipaatsed tunded olnud, ta esineb kuidagi bravuurselt, suudab ka kõige intelligentsema tegelaskuju labaseks ila pritsivaks joodikuks mängida ja eputab liiga palju grimassidega. Ilapritsimise patust polnud puhas ka Henrik, kuid see oli üks väheseid Kaljujärve rolle, mis tõeliselt särama lõi ja kõige vähem häirivana tundus. Koguni nii vähe häirivana, et ma sattusin sellest osatäitmisest vaimustusse, selles oli kõike parajalt: bravuuri, vaoshoitust, väsimust, rahutust. Mööndustega võib selle draamateose kohta öelda tõesti monotükk, kuigi näidendis on 3 osatäitjat. Ja asi pole üldse selles, et Kaljujärv oma lavapartnerid sedavõrd üle mängiks, hakates soleerima ja teistele esinemisvõimalust mitte jättes. Ei, üldse mitte. Kaljujärve roll on kandev juba autori poolt looduna. Praktiliselt kogu teksti kannab Kaljujärv, teistel tegelastel on statistide rollid. Kui kunagi tehti põhjalikke uurimusi selle kohta, kuidas uues saates „Head uudised“ soleeris Aunaste ja toodi välja üksikud fraasid, mida kaassaatejuht Rutiku öelda sai, siis „Küünalde“ näidendi puhul võiks teha sama statistikat. Üle kahe tunni kestvas lavastuses räägib ainult Kaljujärv, kahel ülejäänud tegelasel on selle aja jooksul lausuda vaid üksikud fraasid.
Ka mänguliselt, selle poolest, mis jääb sõnade taha, oli Kaljujärve roll kõige kandvam. Oleks ju Arvi Mägi kehastatavale tegelasele Konradile see hea mänguline võimalus oma näitlejameisterlikkust vaikivas rollis näidata – istuda kogu näidendi väitel laval ja kaasa elades kuulata, mida vanal sõbral talle öelda on. Aga kohati tundus, et mängib ainult Kaljujärv, Mägi oli lihtsalt kuulaja, kes eriti kaasamängimise peale jõudu kulutada ei viitsinud, mõned üksikud võpatused-emotsioonid välja arvatud, mis selles tegelaskujus aeg-ajalt välja lõid. Sellist asjade seisu laval nähes, tuli mul kohe meelde eelmise aasta lõpus Talveöö festivalil nähtud teatrikorüfee Peter Brooki lavastus „Suurinkvisiitor“, kus olid samamoodi laval 2 tegelast, aga selle tüki puhul oli tegemist sõna otseses mõttes monotükiga, kus näitles lavalolijatest ainult 1 mees, teise rolliks aga oligi vaikselt ja liikumatult seljaga publiku poole istumine. Mägi roll nii tagasihoidlikku lähenemist ei vajanud, et lihtsalt muumiana laval kohal viibida, ma täitsa kujutasin ette, kuidas selle rolli oleks saanud „suureks mängida“, milliseid värve ja varjundeid, emotsioone ning ärajäämisi laval olemisse lisada, aga kahjuks seda kõike polnud suudetud teha.
Esimene vaatus oli päris igav. Ma olin juba valmis selleks, et lahkume peale esimest vaatust, sest kõik näis justkui selge olevat. Vana maamõis, mida pole ilmselt ammu kasutatud, katus tilgub läbi, hoolimatu tuul on ruumi läbi katkiste või lahtiste akende koltunud lehti kandnud. Ruum koosneb sammastest, mis teevad ka vaatamise natuke raskendatuks, kui mõni tegelane parajasti sinu positsioonilt vaadatuna mõne samba taha satub jääma ja siis seal midagi olulist toimub, kasvõi mingi silmapilgutus, mida oleks vaja püüda, et tervikut tajuda. Mööblit ruumis eriti pole, kõik viitab sellele, et selles ruumis või majas üldse pole ammu viibitud. Nüüd on ruumis maja või mõisa omanik, kes ootab siia kedagi külla. Enne külalise saabumist peidab veel serveerimislaua sahtlisse püstoli. Kummalisel kombel oli selles lavastuses koguni 2 püstolit, millest kummastki pauku ei tulnud. Kuigi selline peategelase käitumine, enne külalise saabumist, püstoli paremasse positsiooni paigutamine, annaks justkui viite, et seda püstolit läheb loo käigus kindlasti vaja. Arvasin, et mingi aja pärast juba esimeses vaatuses, oli mulle selge, milleks Kaljujärve tegelasel seda püstolit vaja on. Ta kutsus endale külla parima sõbra, keda ta ammu näinud pole. Ja ütleb: „See on ruum, kus ma sündisin ja kus ma kavatsen surra.“ Nii et minu mõte läks kohe seda rada pidi, et ilmselt on tegemist looga, mis pajatab valikutest sõpruse käigus. Või siis sõpruse lõpus. Kogu elu on 2 meest olnud parimad sõbrad, kogu elu koos, kui elu lõpus vajab üks sõpradest teiselt „teene“ - aidata elust lahkuda.
Aga nii see polnud. Kui olin mingi aja esimest vaatust ära kuulanud, paistis mulle selge olevat, kuhu tükk tüürib, selle eelkirjeldatud finaali poole. Tundus, et terve tükk tuleb mingit mälestuste heietamist, kuidas me noored olime, kuidas me õppisime, kui head sõbrad me olime. Aga vahetult enne publiku vaheajale laskmist, suutis Kaljujärve tegelane õhku paisata nii intrigeeriva fraasi, et ainult need mõned üksikud sõnad kõigi tuhandete eelnenud tunni vältel kõlanud sõnade järel, olid impulsiks, mis sundisid jääma ka teisele vaatusele. Need sõnad olid sellised, et andsid lootust, et lugu ei lähegi seda rada, nagu ma mõttes olin paika pannud, ja selles mõttes ma enam ei eksinud. Muude heietuste sekka on Kaljujärve Henrik päris tihti nimetanud ka kellegi Kristina nime. Ka talle külla tulnud nooruspõlve sõber Konrad küsib peaaegu esimese küsimusena Kristina kohta. Nii et jääma sundis juba kasvõi ainuüksi see uudishimu, et kes see Kristina siis lõpuks on. Nimetati ainult tema nime, aga täpselt aru ei saanudki, kes see, tundub, et saatuslik naine siis on – ema, õde, armastatu, lihtsalt hea sõbranna, kellega moodustati omala ajal püha sõpruse kolmainsus? Kui armastatu, siis kumma tegelase oma?
Selles mõttes asetabki teine vaatus kõik oma kohtadele, kõik saab selgeks. Who is who. Ei olegi nii lihtne lugu, et kokku saavad 2 suurt nooruspõlvesõra ja hakkavad oma mälestusi heietama. Õigemini, see, et mälestusi heietab ainult Henrik, oli selge juba esimese vaatuse jooksul. Selles mõttes ei pakkunud muutusi ka teine vaatus, ka seal juhib mängu Henrik, Konradi kanda on taas tagasihoidliku statistist pealtkuulaja roll. Teine vaatus suutis siiski loost suurepärase terviku moodustada, lahti koorus nii põnev psühholoogiline triller, ja seda kõike ainult ühe näitleja esituses, nii et suur aplaus võrratule Kaljujärve esitusele. Vahepeal jälgisin päris pingsalt Kaljujärve käsi. Kuidas need näitleja keha kõrval rippudes ülimat pinget väljendasid: sõrmed eraldi tarretunult, mõned sõrmed kõrgemale tõstetud, mõned rohkem harali aetud, veresooned suurest pingutamisest läbi naha paistmas. Juba nendes kätes väljendus rollile omane pinge. Kui raske oli Henrikule sellest kõigest rääkida. Eriti raske nii enda läbielamiste pärast, on ju see kõik üle 40 aasta teda painanud, temas vastuseta jäänud küsimusi esile kutsunud, tema peast on läbi käinud tuhandeid erinevaid variante, kuidas miski võis olla, aga täit tõde ta ei tea.
Selline psühholoogiline piinamine kestab tervelt 2 tundi. Kuigi piinamine on see ainult lavakangelastele endile, sest teema on piinav, see kõik on valus, mida üks räägib ja teine kuulama peab. Aga vaatajale on see ülim nauding, kuulata nii oskuslikult edasi kantavat teksti, vaadata näitleja mängu, jälgida lavadetaile. Mingit raskemeelset rusuvust küll selle teksti kuulamise ajal ei tekkinud. Samuti ei ole tegemist sellise näidendiga, mis kuidagi painama jääks, et tekiksid paralleelid enda eluga või enda elus juhtunud seikadega. Mingis mõttes oli tegemist ka nagu kooli matemaatikatundidest tuttavate tekstiülesannetega. Näidendis pakuti lahendamiseks järgmist ülesannet: Konrad sõitis ära aastal 1899, 8 aastat peale tema ärasõitu suri Kristina, kes oli surres 28, praegu oleks naine 61. Mis aastal toimub näidendi tegevus? Juba nende faktoloogiliste üksikasjade väljapüüdmise mõttes oli näidendi tekst paeluv. Neid fakte ei esitata loomulikult sellises tekstiülesandele iseloomulikus jadas, vaid üksikud faktid tilguvad loo vältel erinevates stseenides. Mõtlesin hiljem, kas sellisel juhul oleks ka saanud välja arvutada tegevuse aastat, kui Henrik poleks ühes fraasis maininud, et see toimus „eelmise sajandi viimasel aastal, vahetult enne sinu ärasõitu.“ Aga nii kõva matemaatik ma pole, et ma oleksin selle lahenduseni jõudnud, kuidas arvutada seda toimumise aastat ilma ühe kindla aastaarvuta.
Kui minu arvutused peaksid õiged olema, siis peaks tegevus toimuma 1940.aastal. Nii et veel üks alatoon näidendi toimumisaega, kuigi näidendi sisu ise räägib kogu aeg minevikust, aga ka see detail on oluline, et tegevus toimub II maailmasõja lävel või ajal. Seda sõltuvalt riigist, kus tegevus aset leiab, aga kui tegevusaasta saab peale matemaatilist peamurdmist välja arvutada, siis tegevuskoha tuvastamisega on asi palju raskem. Näidendi aluseks on ungari kirjaniku romaan, praegu on selle kirjaniku elukoht Tšehhi aladel. Näidendis endas räägitakse sellest, et Konrad sõidab Londonisse ööbima, ka romaani näidendiks dramatiseerinud kirjanik on inglane. Konkreetset tegevuskohta minu meelest ei nimetatudki. Samuti ei räägita näidendis kaasaegsestest sündmusest, ei sõnagi sellest, mis olukord on Euroopas, kuigi Konrad on just saabunud troopikast, ta reisib kogu aeg ringi, ja ta ei kahetse näiteks midagi sellist, et oli mul vaja siia sõja sekka tagasi tulla. Ometi 1917. aastast nad räägivad, aga seda hoopis teises kontekstis. Reaalset aega tuuakse tegevuskohale viitava teksti näol sisse ainult niipalju, kui Henriku tõdemus, et elektriga on siinkandis endiselt kehvasti, peale seda, kui lava järsku pimedaks muutub. See kõlab samas naljakalt ka, justkui oleks teatris ootamatult voolukatkestus juhtunud ja näitleja Kaljujärv peab niimoodi improviseerima, et kuidagi olukorda lahendada. Tegelikult on elektrikatkestus siiski süžee järgi ette nähtud, vanad sõbrad jätkavad õhtut küünlavalgel.
Kui natuke igavaks kiskuv esimene vaatus ära kannatada, kuigi tegelikult seal polegi midagi kannatada, ei tohi lihtsalt minna seda teed, et ma tean, milleni see lugu välja viib, siis on garanteeritud suurepärane teatrielamus. Lõpus tundus mulle, et tuleb välja veel selline absurdne puänt, et Kristina polegi tegelikult surnud. Kahe meestegelase kõrval on näidendis ruumi jätkunud ka ühele naisnäitlejale. Vilma Luik kehastab esimeses stseenis vana teenijannat, siinjuures tuleb kiita grimmikunstnikku – kui tõetruult olid keskealised näitlejad eluõhtusse jõudnud tegelasteks muudetud. Mingil ajal, kui Henrik oma mälestustega aina sügavamale ja valusamatesse mälusoppidesse sukeldub, ilmub lavale ka kummituslik noorem naisterahvas. Arvatavasti siis Kristina, niisama illustratsiooniks. Tuleb kuulama seda, mida talle 2 olulist meest 40 aastat hiljem räägivad. Ja siis see puänt, millest mina unistasin. Lõpus, kui Henrik on oma pika monoloogi lõpetanud, Konrad pole konkreetseid vastuseid andnud, tegelikult on kõik sama selgusetu, nagu näidendi alguses, ainult selle vahega, et me oleme vahepeal kuulnud võrratus esituses paeluvat lugu, tuleb lavale taas Kristina kummitus. Sel hetkel käis mul läbi pea, et äkki see polegi kummitus. Võib olla on Kristina elus, eriti peale teksti: „Kas ma tõstan selle pildi nüüd seinale tagasi?“. Nii tunduski mulle korraks, et kogu see Henriku monoloog Konradile oli hästi läbimõeldud etendus. Tegelikult Kristina elab, nii naine kui ka mees on pettunud Konradi reeturlikus käitumises, mis neile siiamaani haiget teeb, ja kättemaksuks mängivad nad Konradile sellise etenduse. Aga tegelikult on Vilma Luige mängitud noorem naisterahvas hoopis amm Mimi. See jäi kuidagi segaseks, miks pidi amm nii noor välja nägema, kui ta loogiliselt võttes oleks pidanud juba ammu surnud olema. Pigem oleks selleks nooreks kummitusnaiseks sobinud ikkagi Kristina, kes on vastavates stseenides, kui Konrad kuulajana laval viibib, kummitus, aga peale Konradi lahkumist jälle endiselt elav Kristina.
Paljutähenduslikud ja mitmele variandile, mis võib edasi saada, on Henriku viimased sõnad Konradile „sinu viimased üksildased tunnid“. Võimalik, et Henrik otsustas teda kunagi rängalt reetnud sõbrale sellisel moel kätte maksta, et korraldab talle psühholoogilise pihitooli, kus pihtijaks on Henrik ise ja Konrad peab tahtmatult pihiisaks-kuulajaks olema. Kuulama ära kõik selle valu, mis neid kaugete peaaegu poole sajandi taguste sündmuste kaudu ühendab. Minema ära teadmises, et kõik ongi täpselt nii halvasti ja ta on põhjustanud oma sõbrale just sellist valu, nagu ta sõbra juurest põgenedes ette kujutas ja milliste süümepiinade kannatades ta kõik need aastakümned erinevates kohtades hakkama on püüdnud saada. Viia sõber viimase kahetsuse sammuni, siia juurde veel Henriku sõnad Konradile, kui Konrad teatab, et ta ei jää ööseks Henriku juurde, vaid läheb tagasi Londonisse: „Jah, sa veedad seal oma viimased üksildased tunnid.“ See on ju selge viide sellele, et Henrik on nagu ette veendunud selles, et peale kõike kuuldut ei suuda sõber enam edasi elada, niigi terve elu suure valuga ära kannatatud, kui ta Londoni jõuab, tapab Konrad ennast ära. Või siis variant, et Henrik paneb selle mõtte teadlikult Konradile pähe. Kindlasti mõtleb Konrad Henriku juurest lahkudes kõige kuuldu üle pingasalt järele, Konradi sõnad jäävad teda kummitama. Ja eriti jäävad kummitama Henriku viimased sõnad. Lahkuvad nad ju teadmises, et nad ei kohtu enam mitte kunagi. „Sinu viimased üksikud tunnid.“ Mitte päevad ega nädalad, kaugeltki mitte kuud, vaid just tunnid. Henrik suunab otseselt Konradit sellele, et endine sõber peab ennast peale seda Henriku pihtimust ära tapma. Siin võib näha tausta ka avastseenis Herniku poolt lauasahtlisse peidetud relvale. Kui näidendi alguses tundus, et see relv on mõeldud vahendiks, millega sõber peab sõbra tapma, või siis natuke ootamatuma variandina, et Henrik kavatseb ise Konradi tappa, siis nüüd, kõik ära kuulnud ja tegevuse käiku jälginuna, võib jõuda ka sellele mõttele, et Henrik pani püstoli valmis iseenda jaoks. Nüüd, kui ta elupihtimuson pihitud, võib siit lahkuda, meenuvad taas Henriku ühed esimesed sõnad Konradile: „Ma olen siin toas sündinud ja kavatsen siin ka surra.“ Aga selles päris kindel ma ikkagi ei oleks, et Henrik ennast peale Konradi lahkumist ja näidendi lõppu tapab. Kui see oleks autorite nii selge kavatsus, näidata Henriku surma, teha see vaatajale selgeks, et võimalik on ainult selline loo lahendus, siis oleks see tegevuslikult ka näidendis väljendunud. Eesriie (tinglik, lavastsuses pole eesriiet) oleks sulgunud alles peale lasku. Või oleks lask kõlanud vähemalt pimeduses, täielikus vaikuses.
Näidend on ilusalt väljendatud mõtetest lausa tiine. Kõige kõlavamad on sõprus, reetmine, muusika ja pihtimine. Üheks põhjuseks, miks Henrik omal ajal Kristina ja Konradiga hingelist barjääri tajus, oli see, et tema ei saa muusikast aru, aga need 2 olid kogu hinges muusikas. Väga ilusalt väljendatud mõte oli ka Henriku tagantjärele teadmine Kristina kohta, kes pidas päevikut: „Pihtima hakkab ainult see inimene, kes tunneb, et tal seisab ees väga oluline pihtimine.“ Nii et kõik, kes peavad päevikut, tunnevad, et nad peavad pihtima, neil on see vajadus, pidevalt pihiks valmistuda, valmistuda niimoodi mõtteliselt või kirjalikult ette kõige suuremaks ja raskemaks pihiks.

Sunday, September 13, 2009

Vahepeatus

Uku Uusberg „Vahepeatus“ lavastaja Uku Uusberg, R.A.A.M.

Täiesti mõttetu ja ebaloogiline lavastus/lugu. Kõigepealt oli ebaloogiline see, et keegi tüdruk tuleb kuhugi vett küsima, aga kui nende inimestega, kes seal majas asuvad, kokku saab, ei saa nende juurest kuidagi minema. Ja mitte sellepärast, et teda kuidagi füüsiliselt seal kinni hoitakse, vaid ta lihtsalt ei lähe ära, kuigi katsetab kogu aeg. On selline viisakas tüdruk, kes ei taha kellegi poole jutu pealt ära minna ja tuleb kogu aeg tagasi, kui talle uut teemat pakutakse või öeldakse, et ära mine veel. Normaalses situatsioonis oleks see tüdruk sealt kohe minema läinud, mitte tundideks nende vennikeste sonimist kuulama jäänud. Ta ju üritas kogu aeg ära minna, olekski loogiline olnud, et poleks järgnevat juttu kuulama jäänud, midagi eksistentsiaalset talle seal ei öeldud, umbes midagi sellist, mis tavaliselt inimesi jääma sunnib, et ma tean sinust midagi või mingi faktiga lajatatud. Mingeid füüsilisi takistusi ka polnud, prauh uksest välja ja las kummalised vennikesed sonivad seal omaette edasi.
Kui „Pea vahetuselt“ sai poole pealt ära tuldud, siis selle näidendi kannatasin peaaegu hambad ristis lõpuni. Kõigepealt sellepärast, et mängis Argo Aadli, ta on üks mu lemmikuid, eriti oma eripärase hääletämbri poolest. Veel kannustas jääma huvi, et no ei saa ju niimoodi olla, et ongi selline sisutühi näidend, et mitte midagi ei toimu, mingit moraali või intriigi polegi. Aga polnudki! Imestama pani ainult see, et Uusbergil on päris omapärane keeleline vaist, nagu selline spetsiaalne filoloogiline huvi, et mängib sõnadega, nagu tema näidendite pealkirjadki: pea vahetus ja vahepeatus, siis muidugi näidendis kõlanud omapärane „ilma täppideta“ keel või kasvõi täiesti tavaline igapäevaselt kasutatavate sõnade tähtede vahetus, mille peale ise pole kunagi tulnud: küpsis ja püksis. Võib olla võikski rohkem kirjalike tekstide kirjutamisele pühenduda, sest lugeda oleks sellist asja päris huvitav, kuidas looja sõnadega mängib, aga lavale kantuna see ei kanna minu jaoks välja. Kuigi kindlasti on ka sellisele näidendile oma vaatajaskond olemas.
Mingi intriigi oleks andnud ehk see, kui oleks kummaliste vennikeste kooseksisteerimise seal mahajäetud majas kuidagi lahti seletanud. Nagu jäi vastamata tüdruku küsimus: Kust te siin olemiseks raha saate? Ja tõeline intriig ning moraal oleks pannud näidendile ilusa punkti, kui tüdruk oleks grupiviisiliselt ära vägistatud. Mitte, et ma vägivalla pooldaja olen, aga lihtsalt selline lugu oleks pidanud nii lõppema, kui eluliselt läheneda. Ja sellega oleks lool ka mingi õpetlik point olnud, muidu mõni naiivitar või laps vaatab seda ja mõtleb, et nii ongi, satud üksikusse majja ja jää aga julgelt sinna hullikeste juttu kuulama. Isegi see tüdrukule ei mõjunud, et poistel olid aeg-ajalt haigushood, kui nad täiesti imelikult käituma hakkasid. Sellise käitumisega meestelt oleks oodanud rohkem endassetõmbumist, mitte sellist avatust, et kui keegi võõras nende juurde satub, siis pannakse ta osaliselt sunniviisiliselt oma pajatusi kuulama. Kuula nüüd, kui lahedad mehed me oleme, et meil on elu, et me oleme leidnud elu mõtte, et just see ongi õige, nagu meie siin teeme, aga teised lihtsalt ei saa sellest aru. Kuula seda ja räägi edasi, et ka teised hakkaksid „õigesti“ elama. Ma ei näinud ühtegi loogilist põhjendust sellele, miks peaksid metsa erakuelu ja kummalisi tegevusi (liistudest laastude hööveldamine, oma kirjutatu valgendamine ning söömine) harrastavad vennikesed hakkama juhuslikult nende juurde sattuvale tüdrukule ennast niimoodi avameelselt ja pealesurutult avama.
Palju loogilisem oleks olnud, et tüdruk tuleb majja ja hakkab ise huvi tundma, mis seal toimub, kes need poisid on, miks nad neid tegevusi teevad, mida nad teevad. Ja poisid ignoreerivad teda pikalt, ajavad omavahel asja edasi, räägivad seda sama juttu, mida nad tüdrukule esinedes rääkisid, aga teineteise poole pöördudes, nagu tüdrukut polekski majas. Tüdruk oleks võinud selle nimel pingutada, et mehed kuidagi avanevad. Kuidagi selle usalduse ära teenida, mitte nii, et tüdrukut tegelikult ei huvitagi see, mida mehed talle öelda tahavad, tüdruk tahab juba oma teed edasi minna, aga viisakusest kuulab ikka muudkui edasi ja edasi, mida veidrikel veel öelda on. Näiteks oleks võinud olla murdekoht see, et saades teada tüdruku nime – Maria, mängitakse talle seda inglite ülistuslaulu Mariast, mida praegu etenduses kasutati, ja alles peale seda võtavad poisid tüdruku omaks ja hakkavad talle neid oma lugusid seletama. Kes nad enne olid ja miks nad siia majja sattusid, mis otsingud neil on olnud, mis nad on läbi elanud ja muud sellist.
Poistel käisid peal ikka tõelised hulluhood, nii et juba sellepärast tundus ebaloogiline, et tüdruk nende seltskonnast ei lahkunud. Aidata ju neid kuidagi ei saanud, midagi asjalikku ta ei öelnud. Arvestades seda, et poisid on valinud omale erakuelu, et neil on sellised kummalised tegevused, mis neile endile on üliolulised, oleksid need poisid pidanud olema väga selle vastu, et keegi nende ilusasse ja konkurentsivabasse maailma trügib ja minevikus sorima hakkab. Aga selle asemel, et sissetungijat välja peletada, et teda ignoreerida või tema vastu ebaviisakas olla, ollakse temaga väga „harrasmehelikud“ ja palutakse peaaegu põlvili, et tüdruk neid ikka edasi ja edasi kuulaks. Väga ebaloogiline. Lavastuses kastutati kolme eraldi asetsevat ja huvitava kujuga lauda, mida sai igat moodi erinevalt kokku üheks suuremaks lauaks panna. Sandra Üksküla kehastataval tüdrukul oli seljas armas kootud kleit.

Tapatöö jumal

Yasmina Reza „Tapatöö jumal“ lavastaja Jaak Allik, Kuressaare Linnateater

Uus „Virginia Woolf“. Tegelikult oleks see lugu pidanud lõppema juba palju varem. Inimesed ei tee niimoodi, et ütlevad, et neil on nüüd vaja ära minna, isal oli kogu aeg kiire ka, ta oleks pidanud juba ammu uksest välja tormanud olema, aga jäävad selle asemel oma kohale edasi istuma, et jõuda järgmise stseenini, mis neid siis süžee poolest edasi viiks. Ühte kodusse on kogunenud kahe lapse vanemad. Ühe pere poeg lõi teist poissi. Nüüd arutatakse seda probleemi, „kannatanu“ perekond näitab pahalase perekonnale kindlustusseltsile mõeldud avaldust. Peksasaanu ema nõuab, et teine perekond tuleks nende poole koos pojaga, et peksja peksasaanult andeks paluks. Ja oma tegu südamest kahetseks, et ta ikka saaks aru, mida ta valesti tegi.
Lõpuks istuvad nad seal ruumis nii kaua koos, et hakkavad ise käituma veel hullemini kui nende lapsed. Ma saan aru, et just selle pärast, et viia tegelased sellisesse olukorda, nagu nad lõpustseeni jõudes on, ei saanud autor Reza lasta külalistel varem lahkuda, aga iseenesest on see ikkagi ebausutav olukord, kui külalisest isa, kellele pidevalt helistatakse, kellel on advokaadina käsil väga tõsine juhtum, millega tuleks kohe tegutseda, ei lähe külast minema oma tööasjadega tegelema. Hoopis jääb külla nii kauaks, et ta naine täiesti endast välja läheb ja mehe „elu“ mobiiltelefoni näol suurde lillevaasi uputab. Tegemist on küllalt meeldiva kammerdraamaga, mida mängivad 4 inimest, loo vältel saab igaüks oma soolostseeni vihapurske näol. Oksendatakse, tormatakse teineteisele kallale, uputatakse telefone, öeldakse inetusi, kasutatakse võimalust ja juuakse ennast täis, samas kui tuldi kokku selleks, et tsiviliseeritud inimestena oma ülekäte läinud laste käitumist arutada. Paarid tülitsevad nii vastastikku, s.t. üks abielupaar teise abielupaari vastu kui ka omavahel. Mõnes kohas tekkis aga üksiklase vastasseis, kui kõik ülejäänud tegelased kellegi ühe isiku kallale kargasid. Võrdlusmoment taas „Virginia Woolfiga“: „Nüüd mängime mängu „Karga perenaist““. Kuigi nii räpaste perekonnasaladuste ja sügavate hingehaavade lahtikiskumiseni nagu Albee näidendis Reza muidugi ei jõudnud.
Draama tasus vaatamist ainuüksi osatäitjate poolest, kuigi lugu ise oli ka päris paeluv. Aga ainuüksi koosluse Kreismann-Aarma pärast tasuks seda vaadata, neid pole nii ammu koos laval näinud. Osatäitjad olid kõik keskmiselt head, teistest paremana hakkas silma Jüri Aarma kehastatud peksja poisi isa. Aarmat oli kogu aeg huvitav jälgida, need tema täiesti klassikaliselt väljakujunenud miimid pakkusid kogu aeg huvi. Kuidas ta muigega suu ammuli mõnda teist tegelast vaatama jääb. Kulmu kergitades suu viltu kisub, kui tema naine laua juurde viskipudeli juurde läheb, et omale uus klaasitäis valada. Masendunult ja jõuetult eeslava põrandale istuma jääb, kui tema mobiiltelefon „ära tapeti“. Hea esituse juures ei häirinud isegi tegelastest vanuseliselt moodustatud kummalised paarid – loogilisem oleks olnud, et ühe perekonna oleksid moodustanud vanemad näitlejad Kreismann ja Aarma, ning teise perekonna esindajateks oleksid Rauk koos Tepandiga. Samas olid need väga kindlad tüpaažid, kes väga sobisid ja oskuslikult oma rollid välja kandsid, kuigi, tõele au andes, Teppart ja Rauk siiski kahvatumalt. Peale seda, kui Rauga tegelane on suure väärtusega maalialbumi täis oksendanud, hakkab pererahvas kaost koristama ja perenaine Kreismann pihustab lavalaotusesse suurel hulgal lõhnaõli. Seda saab nii palju, et kandus isegi saali minuni.
Lavaruum oli natuke kummaliselt kujundatud. Teatrile omaselt kummaliselt, nii tühjasid ja vähese sisustusega elutubasid, nagu tavaliselt teatrilaval näidatakse, on päriselus raske ette kujutada. Laval näidatud perekonna elutoas olid mööbliga koguni nii kokkuhoidlikud, et seal ei jätkunud korralikult istumisruumi isegi neljale inimesele, nii et Sulev Tepparti kujutatud pereisa pidi vahepeal ühe tumba otsas istuva teise pere ema Piret Rauga ees ühel põlvel põlvitama, ainult sellepärast, et tal polnud kuhugi istuda. Lava tagumist osa ehtis üle terve seina laiuv mööblikonstruktsioon, mis koosnes suuremas osas klaasi taga põlevast kaminast, siis olid seal veel mingid kapid või riiulid. Lava vasakule poole olid paigutatud väike diivan, kuhu mahtus laiutades istuma ainult üks inimene, kohvilaud selle diivani ees. Siis veel 2 tumbat ning suur tulpidega lillevaas. Tulbid olid võõrustava pere poolt spetsiaalselt „külaliste“ tulekuks koju ostetud, et jätta muljet, et neil on „ilus“ kodu.

Sound of Silence

„Sound of Silence“ lavastaja Alvis Hermanis, Riia Uus Teater

Geniaalne lavastus idee poolest – arusaadav igas kultuuriruumis keelest sõltumata. Otseselt pantomiim see ei olnud, inimesed tegelesid oma igapäevaste asjadega, neil olid abiks esemed ja mööbel, kõigest oli ka ilma sõnadeta aru saada, kuigi häälitsusi ja muusikat oli palju. Süžee kui selline puudub, aga samas ka tegevuse idee, panna inimesed tegutsema mahajäetud majas, on geniaalne. Näitlemisoskust sellise loo esitamine eriti ei nõuagi, olulisem on julgus ja tahe laval üles astuda. Kujutada inimest, kes tuleb majja, vaatab seal olevaid vanu asju, hakkab seal ise tegutsema, elama, toimetama. Tegevus toimus 60ndate aastate lõpus, sellepärast oli kõik hästi retro. Meeldisid naiste riided, tõeline moeetendus, eriti purgisoengu tegemine. Tuli välja, et sel ajal kasutati purke nii moe aksessuaaride kui ka suudlemise õppevahenditena.
Hermanisel on näitlejannad valitud nagu missivõistlusele, kõik laitmatult hea välimusega, nii et neid oli ka lust vaadata. Vaid üks naine oli erand, aga ta oli ka tegevuslikult vajalik paksuke, et natuke paksude inimeste üle naerda, kuidas neil on raskem armastust või tähelepanu leida kui ilusatel inimestel. Paksu naisega seoses oli üks moment, mis päris minu ootusi ei täitnud. Peale seda, kui kõik ilusad noored omavahel tantsima hakkavad, aga paksule kõik mehed järjest korvi annavad, läheb paks omaette tuppa. 2 noormeest tulevad talle sinna järele ja tõid kaasa ketta, mille kohta mina mõtlesin, et see on see kehalise harjutuse ketas, mille peal ennast puusade abil liigutama peab. Et panevad naise sinna peale võimlema ja ei võta teda seltskonda enne, kui ta on 20 kilo maha võtnud. Aga mehed panid naise sinna hoopis seisma ja keerutasid teda liikuva ketta peal niisama ringi. Vahepeal käis majast läbi noorte toimetusi jälgiv vaim – pikka kleiti ja suure kleidi tagumise osaga daam XVIII sajandist.
Kohe saalis istet võttes, märkasin laval tuttavat „eesriiet“. Vaatasin, et see on ju peaaegu sama nipp, mida Hermanis „Pikas elus“ kasutas – lavaruumi ette on asetatud erinevatest paanidest koosnevad piltseinad. Ka sellise eesriide äraviimine toimus samal meetodil nagu „Pikas elus“ ja kui siis lavaruum ise näha oli, oli selge, et see on sama ruum, mis oli „Pikas elus“ - kõik need 5 ruumi: köök, kummalise vanapaari tuba, kes käisid tasuta kilekotte toomas ja apteegist hulgi kondoome ostmas, et nendest küünlaid teha; vanapaar, kes terve päeva valmistub surnuaeda minema; üksik vanem mees, keda terve seltskond hakkab kapi otsast alla aitama või tal seal püsida aitama ning ühisvets. Ainult et nüüd on seal märgatavalt vähem mööblit, peaaegu polegi midagi, valdavalt tühjad ruumid üksikute kolaesemetega.
Ma vaatasin seda umbes nii, et see võib olla selle maja elu enne „Pika elu“ vanadust, need samad vanainimesed (kusjuures osaliselt ka samad näitlejad, kes vanainimesi mängisid) noortena, kuidas nad sinna majja sattusid, kuidas teineteist leidsid ja koos oma pikka elu alustasid. Või siis teine, aga lahjem variant selle maja vaatlemiseks on see, et maja pärast vanakesi, kui enam neid ka pole, kes seda maja oma pika eluga hinges hoidsid, maja suri välja koos vanakestega, nüüd on seal tühjus ja ringi kolavad juhuslikult sinna sattunud inimesed. Kuigi, kui ma sellest ideest kuulsin, et näidendi tegevus toimub mahajäetud majas, mõtlesin ma esimese matsuga, et seal käivad asotsiaalid. Aga sellist elementi polnud lavastuses üldse. Kahju oli sellest, et selles lavastuses ei järgitud olematute seinte reeglit. Alguses küll käidi erinevate uste kaudu ühest ruumist teise, aga mingil hetkel see barjäär kadus ja mitmest toast sai üks suur ruum.
Mahajäetud majas toimus palju salapärast, mis kaasaegsele inimesele võib täitsa arusaamatuks jääda. Nõukogude ajal kasvanuna olen ma küll kuulnud ja kunstilistes toestes näinud „keelatud“ raadiojaamade omavolilist püüdmist, nüüd nägin seda kõige näitlikumalt. Kuidas majja koguneb seltskond selle aja mõistes „edukaid“ härrasid, koristajatädi õpetab neid kõrvaklappe kasutama ja tehnikaga ümber käima. Seanss vabadusse on lühike, üks mees on sellest nii nördinud, et jääb pikalt, käed seinale asetatud, seisma ja tahab justkui seintest kogu seda vabaduse aurat oma kehasse ammutada. Mis teema neil seal piimaga oli, jäi küll arusaamatuks, piim oli nagu narkootikum, mida läbi kõrre sisse imeti ja siis veidralt käituma hakati. Kõige andekam leid oli lavastuses üles astunud rasedate komando, kui kõik majas elavad 6-7 naist korraga lapseootele jäid ja suurte kõhtudega ringi toimetasid. Olin natuke pettunud, et see nii pikk etendus oli, minu meelest oleks piisanud ka ühest vaatusest, pooled asjad ära jätta ja oleks väga hea elamuse saanud. Kaheks vaatuseks venitamine tundus lõpuks juba kordamisena, et seda kõike me oleme näinud.

Üks joodik sõitis rongiga

V.Jerofejev – M.Lainvoo „Üks joodik sõitis rongiga“ lavastaja Toomas Suuman, Rakvere Teater
Eesti varianti Venetškast sai juba näha lavastuses „Janu“, nüüd oli kord originaali käes. Pettumuseks osutus see, et tegemist polnudki rongis kulgeva etendusega. Annab ju originaal kindla vihje, millega tegemist on – looga sellest, kuidas Venja sõidab rongiga Moskvast Petuškisse, samamoodi näidendi pealkiri otseselt - „Üks joodiks sõitis rongiga“. Rongi kui sellist kujunduses polnud, kuigi üks stseen toimus rongis küll. Selle asemel oli Venja liivakasti viltusi prügikasti ja ämblikuvõrkudesse mattunud puude vahele tegutsema pandud. Lava tagumisel seinal on mustal taustal ilusat tumesinist värvi tähtede laotus. Venjat saadab inglite koor, 2 naist ja 2 meest, kes räägivad inglitena kooris, muudes rollides esinedes räägitakse eraldi. Venja kallimat kehastavad naisinglid Anneli Rahkema ja Silja Miks korraga. Inglid on riietatud räbalatesse, ka nende inglitiibu on kärbitud, kahte tiiba kellegi selja peal polnudki, alles jäänud ainuke tiib oli ka kuidagi väga niru. Kuigi saatan väidab lõpus, et nad kõik on langenud inglid, nii ka inglid, ja see justkui vabandaks, miks inglid nii mööda laulavad, arvan ma, et halb lauluesitus oli siiski näitlejate kasinast lauluoskusest tingitud. Kuigi selles mõttes selline mööda ja kergelt kakofooniline laul jälle sobis sellesse etendusse, nagu oleksid inglid ka sama kõva auru all nagu Venetška.
Venja puhul on hämmastav see, et kuigi ta on oma mälu täiesti ära joonud, on tal jookide ja kellaaegade suhtes ikkagi fenomenaalne mälu. Ta mäletab minutilise täpsusega, millist jooki ja mis kell ta jõi. Kui suur periood jäi ühe ja teise joogi vahele. Ta teab jookidest kõike, teab kõike sellest, kust millist jooki osta saab, mis kell milline pood lahti tehakse ja mis kell seal alkoholi müüma hakatakse. Kuigi tegemist pole Eestiski viimaste aastate jooksul tuntud alkoholimüügi piirangu, vaid nõukogudeaegse paratamatusega, kui osta tuli seda, mida oli saada ja sellegi üle õnnelik olla, et see asi ostetud sai. Venja teab täpselt, mis tagajärjed, tunded, sümptomid ühe või teise joogi manustamisel on. Kui kiiresti või alata luksumine peale teatud margi joomist. Kui kauaks jääb magada, kui ära juua teatud kogus mingit marki. Täiesti hämmastavad teadmised, kui inimene neid ainult enda vastu ei kasutaks.
Selliste teadmistega võiks Venjake edukalt välja anda „Joogi käsiraamatu“ hoiatuseks kõigile neile, kes veel päris sügavale võrku pole langenud. Või karsklastele kindluseks, et nad kunagi pudeli järele ei haaraks. Erik Ruusi Venja rollis tuleb ainult kiita, tegemist on ju faktiliselt monolavastusega, kus tuleb mängida purjus mõtlevat inimest, edastada väga palju mõtteid ja tundeid, Ruusil tuli see kõik suurepäraselt välja. Samuti teab Venjake kõike rongimarsruudist Moskva-Petuški. Teab rongi väljumisaegu, teab, mis kell rong millises peatuses peatub, vahepeatuste nimedest rääkimata. Samuti selline oluline info, millise joogiga milliseks peatuseks mis joobeaste saavutatud on.
Rongistseen algab sellest, kui Venja avastab, et tal on kadunud 200 grammi viina. Nii „tutvub“ ta vaguni kaasreisijatega ja hakatakse koos jooma. Tekib diskussioon suurkujude alkoholismist, sellest, kuidas kõik suured loojad on olnud joodikud, kes lubas endale peale iga kirjatüki valmimist klaasi šampust, kes kaanis sisse viis pudelit õlut ja kohe valmis viievaatuseline surematu näitemäng. Vene joomarhingele on täiesti arusaamatu, kuidas see oli võimalik, nagu üks reisijatest väidab, et suur Goethe ei joonud. Peagi taipab Venja, miks Goethe ei joonud – ta väljendas oma joomaripüüdlusi selle läbi, et pani oma tegelased jooma. Kõik Goethe tegelased jõid, samal ajal, kui Goethe ennast karsklusega karistas.
Kui kunagi Mefistofelest mänginud ja selles lavastuses saatanat ning jumalat kehastanud Volli Käro pidi vastama Venetška küsimusele, kes ta on, avas momendil saatanat kujutav Käro raamatu, et tsiteerida just seda fraasi, mida ma arvasingi, et nüüd kõlama hakkab: „Ma olen osa jõust, mis kõikjal tõstab pead, ning halba tehes korda saadab head“. Jumala ja saatana eristamisega olid teatud raskused. Kõigepealt ilmus näitleja Käro lavale valges kostüümis, teda vaadates mõtlesin ma, et polegi Volli Käro ammu nii elegantses ilus näinud. Selle tegelase ilmudes kummarduvad inglid kükki maha, justkui tema ees värisedes. Ma mõtlesin, et see oli võib olla saatan, kui nad teda nii kardavad. Pärast ilmub Käro mustas riietuses, siis jäävad inglid lihtsalt valveseisakule. Juba nende inglite reaktsioonide järgi pakkusin ma, et siin lavastuses on toimunud värvide vahetus. Kui tavaliselt kujutatakse saatanat mustas ja jumalat valges, siis siin pöörati värvid teistpidi. Aga siis tuli välja, et valge oli ikkagi jumal ja must saatan, nii et polnud värvides midagi ebatraditsioonilist. Kummalise vahetaktina hakkasid mingil ajal Genialistide klubi läheduses oleva kiriku kellad lööma, täpselt ei tea, millise kiriku, seal on läheduses mitu kirikut. Aga nende inglite ja harva lavale ilmuva jumala taustal kõlas õhkõrnalt ja vaevukuuldavalt kajav kerkkokella helin ikka väga müstiliselt. Ja nagu täpselt õiges paigas.

Börs ja börsitar

Ott Aardam „Börs ja börsitar“ lavastaja Ott Aardam, Ugala

Ootamatult hea elamus. See lavastus tuli programmi vahetuskaubana, sest tegelikult oleks pidanud toimuma leedu teatri „Izadora“ etendus, aga see jäi ära, nii et mõtlesin siis selle „Börsi ja börsitari“ ka festivalimelus ära vaadata. Kunagi käisime seda kambaga Ugalas vaatamas ja rahva tungival nõudmisel läksime poole pealt ära, sest tegu näis olevat täieliku lollusega. Kuigi tüübid olid head, aga siis tundus, et kõik on kuidagi üle mängitud ja üle paisutatud. Viljandis vaatamise korrast jäi erilise tähena meelde Andres Tabuni suurepärane karaokemehe esitus, kui näitleja tõelise koomikuna laulu lõõritades publikult isegi aplausi välja teenis. Ka täna mõjus karaokeäss väga naljakalt, see oli ikka selline nagu otse elust teatrilavale sattunud armetu mehike, kes endale ei tea mida ette kujutab, umbes midagi sellist, nagu me Reporteri öölokaalide reportaažides näha võime. Ma olen nii lahe mees, ma oskan nii palju asju, kuidas sa aru ei saa, et ma olen lahe mees? Tabuni laul kahjuks täna aplausi ei pälvinud.
Samuti oli mul seekord võrdlusmoment kahe erineva Mailise esituse vahel. Tookord esitas Mailist ilmselt see, kellele autor-lavastaja selle rolli kirjutanud oli – Aadrami abikaasa Laura Peterson. Ja tegi seda väga omapäraselt, tal oli just selline huvitav aktsendike, ma pidasin teda isegi mustlaseks, kuigi teises vaatuses selgus, et ta on hoopis venelane. Eriti koomiliselt mõjus Laura Peterson stseenis Sille töö juures, kui ta avastab, et Sillel on nutust silmavärv laiali valgunud ja seda Sillele selga keerates oma peikale Jasperile näitab. Samuti oli Petersoni esitus kuidagi särtsakam ja elavam, ta oli nagu tulesäde, kes hästi palju kädistada jõudis ja head füüsilist liikumisvõimet demonstreeris. Samas stseenis Sille töö juures oli veel koomiline moment, kui Mailis hakkab ette lugema oma telefoninumbrit, mida ta hästi kiiresti ja mitu korda korrutab, öeldes vahele teisi numbri kombinatsioone, et mitte 22552255, vaid 222552225. Ees ei ole 2 kahte, vaid kolm kahte, said aru... 222, mitte 2255...
Festivalil esitas Mailist Kadri Lepp, kelle esitus polnud just halb, aga jäi kõvasti Laura Petersoni varju. Lepa Mailis oli palju kahvatum ja värvitum, muidu lihtsalt tore tüdruk, aga ilma tulesädemeta silmis. Selles suhtes, kas Jasperit mängis Karol Kuntsel või Juss Haasma mul erilisi eelistusi polnud. Tegelikult on see Jasperi roll selline küllalt armetu, et jääb isegi märkamatuks, kuigi tegemist on näidendi peategelasega. Selles mõttes pole näidend ka korralikult läbimõeldud ja jääb kaugele šedöövrist, üldse oli seal palju poolikut ja nagu laest võetut. Liiga labased situatsioonid, mis liiga lihtsalt lahenevad. Aga selles mõttes tuleb küll Aardamile au anda, et see kõik on ikkagi tohutult naljakas, mis ta kokku on kirjutanud ja kuidas ta näitlejad seda mängima on pannud. Mis siis, et pole päris realistlik ja vahel tundub, et no ei saa ju nii olla, aga ikkagi täitsa vaadatav. Isegi mõnuga vaadatav.
Kummaline oli selle näidendi juures see, et elutruult mõjusid episoodilised osatäitmised, kõiksugused kõrvalliinid ja niisama juurde pikitud seigad tundusid hästi usutavad, aga põhiliin – Sille ja Jasperi teineteise leidmise lugu oli täiesti mööda. Kõigepealt tekkis minus vanuseline konflikt. Sille on 30-aastane meeleheitlikult vallalise staatuseset vabaneda püüdev vanatüdruk. Jasper on üliõpilane, seega 20ndate aastate alguses. Kas selliste eanumbritega inimeste vahel saab ikka tõelist armastust tekkida? Mina klassikalise peremudeli pooldajana ei suuda ette kujutada perekonda, kus ema on isast kümmekond aastat vanem. Kui Jasper tuleb Sille juurde raha laenama ja Sille pakub talle tagastamatut laenu väikese boonusega, et Jasper peab temaga vahekorda astuma, siis see on suisa piinlik. Ja täiesti ebareaalne ning kiirendatud tundus näidendi lõpp, kui Sille on arvatavasti sellest ühest vahekorrast Jasperiga rasedaks jäänud ja Jasper kogu oma kraamiga Sille juurde elama tuleb. Happy end.
Tundus, et mida lõpu poole, seda rohkem hakati ära väsima. Seda nii esitajate poolest, kuid sama kehtib ka autori-lavastaja Aardami kohta. Kuni teatud ajani suutis ta korralikult kirjutada ja päris andekaid situatsioone ning dialooge produtseerida, aga siis käib järsku mingi nõks ja kõik kukub kokku. Alates sellest kohast, kui Jasperi ühiselamutuppa saabub Sillest huvitatud vanahärra, kes tegelikult ei tea, et Jasper tunneb Sillet, vanahärra tuleb Jasperi kuulutuse peale, et osta pannidest koosnevat muusikariista. Ja pakub selle eest Jasperile 500 000 krooni. See kiskus juba utoopia valdkonda. Et kokku võivad saada täiesti võõrad inimesed, keda ühendab üks naine, et üks neist on Miljonimängu fänn ja suutis saatesse pääseda ja sealt isegi miljoni võita, ja kõige lõpuks see, et ta selle, nagu ta ütleb „kergelt tulnud raha“ on nõus pannkonstruktsiooni eest välja käima.
Edasi küll väga heas esituses taas Arvo Raimo uues rollis Sille isana ja talle sekundeerimas Luule Komissarov Sille emana Sille kodus. Vanemad on saabunud tütrele külla ja viivad läbi uurimustööd, ega miski, mis korteris on, ei viita sellele, et Sillel võiks olla mees. Vanemad on hullumiseni õnnelikud, kui avastavad esikust pulgaga jalgratta, järelikult tütrel ikka on keegi. Ja samamoodi pettunud, kui kojusaabunud Sille teatab, et see pulgaga meestejalgratas on tema oma ning isa peal pardlina kasutatud instrument on hoopis säärekarvade eemaldaja. Siis saabub voila üllatus: Sille on rase. Ja kõige tipuks deus ex machina veel Jasper ehk tulevase lapse isa ja Sille suur armastus. No ei ole reaalne, ei ole.
Kui Hilje Murel tõsteti 2007.aasta näitlejapreemiate kandidaadiks parima naisnäitleja kategoorias, oli see kõigile täielik üllatus. Olin selleks ajaks näinud „Börsi ja börsitari“ esimest vaatust ja hoidsin ahastades peast kinni, no mis see siis ometi on, sellises lavastuses täiesti olematu rolli eest saab kandideerida parimaks naisnäitlejaks? Ei kummutanud minu suhtumist ka näidendi tervikuna ülevaatamine. Kuigi suhtumine Hilje Murelisse natuke muutus, ei ole see roll nii olematu midagi ja lavastus ise on ka päris hea, aga sellele tasemele, et nimetada seda üheks aasta parimaks peaosatäitmiseks, Mureli esitus kindlasti ei küündi. Minu meelest on tegemist tavalise meelelahutuslikus žanris tugeva esitusega, samasugusega, nagu neid teatrilaval õhtust õhtusse näha võib, ei midagi nii väga erilist.
Kõrvalrollid seevastu olid aga palju toredamad ja usutavamad. Kogu see meestegalerii, kellega Sille kuulutuste peale kohtamas käib. Lugenud netis valitsevast lihaturust ja enesepaistuamisest mitmeid lugusid, kui must võib osutuda valgeks ja mees naiseks, tundus, et kogu see galerii, kes ennast Sillele pakkumas käis, on justkui neti suhtlusportaalidest välja astunud. Väga hea rolli tegi Kata-Riina Luide roosades dressides noore emana. Teda vaadates tuli meelde ütlus, et lapse saades muutub naine jälle lapseks, vanusest olenemata. Kõik need lollitamised ja nännutamised, mis lahti lähevad, ei küsi iga, selline emainstinkt lihtsalt tuleb välja elada. Sõbranna suhtumine elusse ja asjadesse tundus palju elutervem kui „õige“ Sille oma. Sillegi võinuks omale vanakõbist mehe võtta, oma aadetele sülitada, peaasi, et mees ja raha on, küll pärast tuleb armastus ka.
Samuti meeldis väga Tanel Ingi mitmes rollis. Tema esitatud müügimees oli just täpselt selline jala ukse vahele pistev ja ainult politsei abil sinu kodust lahkuv müügimees, nagu mõnikord on õnnetus olnud päriselus neid inimesi kohata. Teatrilavalt tunduvad nad küll koomilised, aga kui ette kujutada, et need inimesed ongi tegelikult sellised, arvestavad kõiki asju oma kaubas ja selles rahas, mis nad selle kauba eest saada võivad, tuleb ikka hirm peale. Ja põhiline on see nende enesekriitika ning taktitunde puudumine. Nagu kohe täitsa ekstrasort inimesi. Kes ei saa aru, et nad on üleliigsed, et nende juttu ei viitsita kuulata, et mitte kellelgi pole vaja osta korraga kahte panni, et saada kolmas pann tasuta. Aga nalja sai igal juhul kõvasti. Teine Ingi kehastatud tegelane oli Jasperi erialaõpetaja, natuke ohmu ja pidevalt püksilukku lahti unustav boheem. Imestama pani, et õppejõud suutis püksiluku lahti unustada isegi sellise aja jooksul, kui nad Jasperiga ühest klassist teise läksid. Kusjuures just enne seda, kui Jasper ootamatult tundi segama tuli, oli Ingi tegelane omal lahtiunustatud püksiluku oma klassis kinni pannud. Koridoris vajus ilmselt püksilukk uuesti lahti ja kui jõutakse rektori õppeklassi laulutundi segama, on Ingil püksilukk uuesti lahti.
Nendes stseenides said taas hiilata ka Andres Tabun ning Kata-Riina Luide, vastavalt rektori ning õpilasena. Kata-Riina Luide kehastas Ingi klassis kohmakat viiuliõpilast, kes ei suuda kuidagi lõpunooti täiuslikult välja venitada, nii et õppejõud selle ise ära kääksab. Kui Ingi ja Jasper rektori õppeklassi jõuavad, on õpilane Luide juba seal laulutunnis, suutmata rektori ülinaljakalt ettenäidatud arusaamatust laulus väljendada. Mõlemad õppejõud soovitavad õpilane Luidele mõelda, ehk tasuks vahetada eriala, õppida mõnda muud instrumenti. Veel oli siin stseenis võrratu rektori esitatud anekdoot, mis polnud üldse naljakas, aga pani kogu hingest kuulama ning kaasa naerma ainuüksi näitleja Tabuni esituse poolest. Millegipärast tuli just seda Tabuni esitust üle hulga aja meelde tema poolt kunagi ülinaljakalt esitatud Münchhauseni kuningas, kes oli samasugune tarka nägu tegev äpu.

Saturday, September 12, 2009

Indrans

Rudolfs Blaumanis „Indrans“ lavastaja Lauris Gundars, Teater TT (Läti)
Selle lavastuse vaatamise tegi lõbusaks tõlge, seekord kõrvaklappide kaudu. Ma ei saanudki aru, kas tõlgiti otse või oli tekst varem valmis tõlgitud ja tuli vaadata, et see õigel ajal ette kantud saaks. Tundus siiski, et tegemist oli selle teise variandiga, sest vahel jooksis tõlge natuke ette ära, siis oli pikalt vaikust, kuigi näitlejad lava rääkisid. Ja mõnes kohas oli selline paaniline järelekiirustamine, et näitlejad on juba stseeni lõpetanud, lähevad lavalt ära, aga tõlget loetakse hästi kiiresti järele, kusjuures ei mäleta ega saa enam aru, kes seal mida ütles, kogu teksti loeb üks inimene. Sellise tõlke kuulamine kutsus esile spontaanseid naerupahvakuid saali erinevates otstes. Veel tegi tõlke naljakas imelik keelekasutus, sõnad olid mingit imelikku moodi pidi fraasi pandud. Jäi mulje, nagu see oleks pidanud olema värssdraama, kuigi läti keelset teksti kuulates küll muljet ei jäänud, et nad riimis räägiksid. Aga eesti variandis püüti kuidagi sõnu nii seada, et ühesuguse lõpu või kõlaga sõnad jääksid riimi. Või vähemalt mulle tundus nii. Selline hästi naljakas tõlkevariant oli. Sellepärast tekkiski vahepeal mulje, et tõlgitakse kohapeal, siis võib nii juhtuda, et sõnade järjekord või kõla jääb kuidagi naljakas, kui peab kiiruga tõlkima, samal ajal uut teksti kuulama ja seda juba mõttes hoidma, kui veel eelmist fraasi välja hääldad.
„Indrans“ on nagu läti variant Mikumärdist „Tõe ja õiguse“ algetega tänapäevases vormis. Lugu vaadates oli aru saada, et tegemist on klassikalise teosega, mille tegevus toimub mingite kaugetel aegadel. Käest ära ja võlgades talukoht, mida üritavad korras hoida vanapaarist isa ja ema, aga töö käib neile üle jõu. Kohale saabub noorem poeg naisega, teatavad, et vanem poeg talule ei pretendeeri, ta on ära sõitnud kuhugi Venemaale, nii et talukoha võib südamerahus nooremale pojale pärandada. Pärast tuleb välja, et uusperemees on vanematele vanema venna kohta valetanud, tegelikult oleks vanem vend olnud talust huvitatud küll. Selle peale märatseb isa, et õige lätlane pärandab oma talu vanemale pojale, mitte nooremale. Mingeid seoseid võis tõmmata „Kuningas Leariga“, nii selle noorema venna kompleksi pärast, nagu Edmond „koristab“ ära vanema venna, kes on privilegeeritud ainult sellepärast, et sündis temast enne. Samuti tütarde suhtumises isasse, isa armastatakse ainult seni, kuni varandus on nende nimele kirjutatud, kui tütred saavad võimu, muutub isa liigseks.
Nii ka „Indransis“. Alguses tulevad noorem poeg ja naine viisakalt, lipitsevalt, Laima kommikarp kaugele ette sirutatud. Kui aga saavad talus võimu, lükatakse vanemad tagaplaanile ja hakatakse ootama, millal nad lõplikult jalust eest ära lähevad. Poeg hakkab kohe ümberkorraldusi tegema, tahab talu päästa, niipalju kui see tema meelest võimalik peaks olema. Peale seda, kui poeg peremehitsema hakkab, ei ole vanematel enam mingit sõnaõigust, ollakse kogu aeg vaenujalal, konflikt järgneb konfliktile. Noored ei saa vanadele isegi nii palju vastu tulla, et pimedaks jäävale emale linna arsti juurde minemiseks hobuseid anda. Mingi nali oli seal otse ja kahes reas sõitmisega või midagi sellist. Seda, mis publikule juba poole etenduse pealt selgeks saab, et ema on pime – koperdab kogu aeg vastu trepiastmeid, käib käed ettesirutatult ringi, et mitte kellelegi otsa kukkuda, selle tabab isa alles viimases stseenis ära, et ema, sa oled ju pime!
Kuna talu on vaene, siis on arvel iga asi. Eriti ajuvabaks läks asi siis, kui hakati söögi pärast sõtta kiskuma. Igast asjast võis selles suures perekonnas tüli tekkida. Tavaline söök oli pudru, aga pudrul oli kombeks põhja kõrbeda. Selle juures oli veel huvitav mänguline moment, kui tüdruk tuli perenaisele teatama, et pudru kõrbes jälle põhja, visates trepimademele pudrukausi ja asetades uhkelt oma jala trepile. Perenaine vaatab tüdrukut ja ütleb: „Jälle!“ Selle peale koristab tüdruk oma jala korraks ära, sest tal on jalas perenaise kingad. Nii et see „jälle“ võis käia nii pudru kui ka selle kohta, et nipsakas tüdruk on jälle perenaise asjade kallale läinud. Selle tüdruku Guste staatus jäigi mulle segaseks, kavalehel oli kirjas „Guste, Ievas masa“, ilmselt siis selle tegelase staatust tähendav kommentaar, kas kellegi tütar või midagi sellist, aga kes ta tegelikult seal talupidamises oli, aru ma ei saanud. Või oli ta hoopis noorperenaise õde, noorperenaise nimi oli Ieva.
Söögist võisid tekkida sellised konfliktid, et Guste peitis oma peika, sulase Nolinsi jaoks liha vanaperenaise karjapauna. Kui see liha sealt avastatakse, süüdistab noorperenaine Ieva ämma selles, et see sööki varastab. Mingi täielik absurd, inimene on kogu elu seal talus elanud ja siis saab teda veel selles süüdistada, et ta sööb liha. Kuigi tegelikult polnud mamma selle liha kadumise ja liha tema karjapaunas olemisega üldse seotud, aga sellest tekkis noorte ja vanade vahel jälle hästi suur tüli, mida siis peaaegu terve näidendi jooksul lahendati. Vahemeheks oli naabrimees Matiss, keda mamma palus, et ta käiks noorte juures ja neid veenaks, et nad isa ees vabandaksid. Aga noorte positsioon oli selline, et hoopis isa peab nende ees vabandama. Poeg ise nii palju seda vaenukinnast ei kiskunudki, kui just tema võimukas naine, kes tahtis kogu olukorra perenaine olla, et kõik oleks tema kontrolli all ja kõik talle kuuletuksid. Tundus, et Matisse ja mamma vahel oli iidsetest aegadest armuleek lahvatama löönud, mis nüüd tänu sellele, et mamma kogu aeg Matisselt tuge otsis, taas väikseid sädemeid pilduma hakkas. Aga kuna muresid Indransi talus oli niigi üle pea, siis ei olnud mammal eriti aega oma kunagise armastusega tegeleda.
Pojanaine oligi kõige kurja juur. Alguses on vanad oma tavalises vaeses elus rahulikult. Siis hakkavad saabuma uudised, et noorem poeg kavatseb koju tulla. Lõpuks oodatud poeg saabubki, aga koos naisega. Seda uudist saadab suur pettumusohete laviin, kui saadakse teada, et „mõlemad“ tulid. Kui noored ennast isatalus koduselt tundma hakkavad, hakkas silma minia huvitav komme särki kanda – käiseid pidi ümber piha ette seotud põllena. Alguses jäi arusaamatuks ka peretütar Zelmina staatus, mina pidasin teda teatud ajani teenijatüdrukuks. Selliseks upsakaks jobukeseks, kes endast natuke palju arvab ja kogu aeg oma radasid pidi käib. Zelminat mängis omapärase välimusega näitlejanna Aiva Birbele – pika nina ja natuke matsaka kehaga punapea, nii et ta oli enamasti päris koomiline, kui pikk nina taeva poole uhkelt üle lava sammus, kuigi samas oli temas ka mingi kompleksipundar, nagu keegi välja ilmus, tõmbus ta kohe kössi ja oli hästi häbelik.
Noorte saabumise stseenis jäi mulje, et Zelmina on perepoeg Edvartsisse armunud. Kui abielupaar lavale tuleb, peidab Zelmina ennast pingi taha ära ja teeskleb seal magamist, kui ta avastatakse. Kohmetus külaliste vastuvõtu stseenis seavad kõik peale minia ennast pingile istuma, ka kraps Zelmina leiab endale seal koha. Sel ajal ma arvasin veel, et tegemist on teenijatüdrukuga, nii et tema potastamine sellisele positsioonile pererahva ja nende pojaga ühele pingile tundus erilise taktitundetuse väljenduse upsakusena. Aga hiljem tuli välja, et Zelmina on hoopis peretütar, Edvartise õde. Samuti oli alguses arusaamatu noorte perepoja Edžinši staatus. Teda vaadates jäi alguses mulje, et see on arengupeetusega sulane, lapsiku käitumisega täiskasvanu, aga asja arenedes, sain aru, et tegemist ongi lapsega. Näitleja mitte ei mängi lapseks jäänud täiskasvanut, vaid mängib lapsearuga last. See oli näitleja Antons Zamišlajevsilt päris naljakas esitlus. Sulast Nolinsit mänginud näitleja Viktors Jancevičs oli aga eesti näitleja Margus Jaanovitsi teisik, isegi pärisnimed on neil sarnased. Vähemalt kavalehel olevat tegelaste pilti vaadates tabas mind hetkeks küll üllatus, ohho, kas nad on meie Jaanovitsi mängima võtnud.
Kuigi tegelikult ei tea ka, mida selles loos väljendati, vähemalt mina sain sellest loost nii aru. Küllalt segane lugu oli, seda just teksti poolest, tõlge oli ka nagu oli, nii et kindlasti jäid mingid väga olulised momendid tabamata, et loost täit selgust saada. Tabasin ennast seda lugu vaadates mõttelt, et vanad peavad elama, noored tahavad elada. Noored tahavad elada, aga vanad tihti ei lase, tundub, et vanad on ees. Et oleks palju lihtsam, kui vanad eest ära läheksid, laseksid noortel kõike omatahtisi teha. Aga kuhu neil vanadel minna, kui nad veel elama peavad, kui neile veel mitme aasta või isegi aastakümne jagu elupäevi on antud. Lavakujunduseks oli keset lava seisev logu aiamaja, mille fassaad koosnes mujal liigseks osutunud ustest. Igale poole oli kokku kuhjatud laudu ja hästi suuri putkede vihkusid. Aiamaja ees oli trepp koos väikse lavaga, kus suurem osa tegevusest toimuski, siis veel suurem lavaulatus aiamajast kuni publikuni, kus samuti mängiti. Eriti problemaatiliseks läks asi siis, kui hakkasin seda lavastust oma dokumentidesse sisse kandma. Mul on eraldi dokumendid nähtud lavastustest: eesti draama, dramatiseeringud, klassika, kaasaegne draama. Ei teadnudki, kuhu seda panna, kas see on kaasaegne draama või klassika.
PS jess-jess-jess, ma olen kodus!!!

Võrumaa rituaalid vol.2

„Võrumaa rituaalid vol.2“ lavastaja Tarmo Tagamets, Võru Linnateater
Kui midagi on haiget, siis on see lavastus. Eneseirooniaga esitatud episoodid võrokeste iidsetest kommetest. Ajasid kohe alguses südame pahaks oma puskaritegemisega – õun nätsutatakse suus läbi ja siis sülitatakse „segu“ mahlapressi. Pärast proovivad veel sitast puskarit teha ja see on „täitsa õige maitsega“. Noh maakate värk, ega neil vist käibki seal kõik nii. Peietel mängitakse nii kõvasti pilli, et kadunuke kukub kirstust välja. Kui moosekandid matuselt ära minema hakkavad, ütlevad nad: „Järgmise korrani.“ Vahele oli pikitud pikemaid pajatusi võro murdes, millest suurem osa sõnu arusaamatuks jäid (mitte näitlejate diktsiooni poolest), aga ega nendel jutustustel mingit tähtsust polnudki, vähemalt ei tundnud ma ennast millestki ilmajäänuna, kui päris kõigest sellest sonimisest aru ei saanud. Sekka sõidetakse romu jalgrattaga, mängitakse imelikul moel imelikke pille. Näiteks hüppab üks mees kolisevate kellukestega nööri jalgade vahel kõigutades ringi. Näitlejatel olid peas kohalike mustrikirjadega pajalapid. Vist olid mõeldud küll labakinnastena, aga mina nimetasin neid pajalappideks, mulle tuttavam asi. Hullumaja. Vot see on selline teater, millest ma distantsile jään ja seda endale kuidagi meeldivaks mõelda ei suuda. Õnneks kestis see performance ainult tund aega, nii et eriti kaua seda nõmedust vaadates piinlema ei pidanud.

Linn

Jevgeni Griškovets „Linn“ lavastaja Lembit Peterson, Theatrum
Mõtlesin seda lavastust vaadates, et seekord aitas kaasa suur publikuhulk. Kui ma oleksin seda lavastust vaadanud „reaetendusena“, kus kohal alla 10 inimese, siis oleksin kindlasti poole pealt ära läinud. Isegi osad žüriiliikmed läksid ära. Ja teine plusspool, mis sundis teiseks vaatuseks jääma oli see, et Lembit Petersoni kehastatud isa ei näidatud esimeses vaatuses. Kui ma oleksin Peterson seeniori esimeses vaatuses ära näinud, siis ilmselt poleks küll miski mind sundinud enam teiseks vaatuseks jääma. Lihtsalt selleks, et näha isa-poja kooslust laval ja ka sellepärast, et pole Lembit Petersoni ammu laval näinud. Märgiline siinjuures on see, et nad on päriselt isa ja poeg ja mängivad isa ning poega.
Petersonide stseen oligi lavastuse parim. See oli nii peenelt esitatud, kuigi tundus, et mängida seal eriti midagi polegi. Lembit Peterson oma elutarkuses, suhtub poega nagu ta ilmselt eluski suhtub, aitab tal kaasa mõelda, vaikib, kui poeg tema peale pahaseks saab, üritab olla võimalikult nii, et pojal oleks lihtne. Et poega mitte häirida, aga samas tema jaoks alati olemas olla. Selline hästi südamlik kooslus kahest teineteist väga armastavast inimesest, kes ei tea, kuidas teineteist aidata. Huvitava detailina märkasin Lembit Petersoni käes natuke koltunud ajakirja „Iskusstvo i Literatura“ numbrit. Ma ei usu, et see ajakiri enam ilmub, nii et tegemist oli kindlasti kuskilt riiulist väljakaevatud vana ajakirjanumbriga. Selline märk, et see pole mitte tavaline töölisklassi kuuluv isa, vaid intellektuaal, suur mõtleja. Sellest võibki aru saada, miks tema pojast nii suur mõtleja kujunes. Isal on positsioon, tutvused, selja taga hästi elatud elu, ta on kõigega rahul, ainult pojaga ei oska midagi peale hakata. Otseselt midagi pojale ette heita ka pole, pojalgi on kõik hästi, tal on töö, ta on edukas, aga midagi on ikkagi viltu. Kui seda puudusena võib nimetada, siis mõtleb liiga palju.
Marius Petersoni esitatud Basin on kindlasti selle näitleja suurroll. Kõrvalt vaadates äärmisel naljakas kuju. Ma ristisin ta kohe suureks mõtlejaks. Tal on kogu aeg mingi probleem. On vaja mõelda, läbi mõelda. Aga mõtlemine on ka selline tegevus, mis väsitab, mis viib ummikusse. Nii ongi Basin oma suures ummikus, tahab edasi mõelda, aga ei tea, kuhu suunas mõelda. On oma ummikus ja hästi väsinud. Tahab põgeneda, aga ei taha kellelegi midagi seletada. Päris ilma seletamata ka ära minna ei saa, naisele ja vanematele tuleb ikkagi öelda, et ta läheb teadmata ajaks ära. Aga mitte neid lõputuid seletamisi: miks? Mis lahti on? Mis juhtus? Mis sinuga toimub? Ma ei saa aru, mida sa tahad? Selline kaasaegne misantroop, kelle meelelahutuseks on võtta kätte märkmik ja helistada läbi kõik seal leiduvad nimed ning teatada nendele isikutele: „Te olete loll!“ Niimoodi ei jää enam mitte kedagi, kogu linn saab tühjaks.
Marius Petersonil õnnestus väga hästi kehastada seda abitut närvilisust. Sa oled ikkagi tsiviliseeritud ja viisakas inimene, tead, et on olemas mingid käitumisnormid. Aga kõigest on kõrini. Ei viitsi neid enam jälgida. Päris ahviks ikkagi muutuda ka ei taha, nii et peab viisakas olema. Nii palju, kui närvid seda lubavad. On selliseid väikseid purskeid, enesekontrolli kaotamist, mida Basin kohe kahetseb. Inimesed, kes tema ümber on – naine, poeg, vanemad, sõber, on ikkagi sellised inimesed, kes teda armastavad ja temast tõeliselt hoolivad. Nad ei ole seda ära teeninud, et Basin ei saa iseendast aru. Et Basin ei saa iseendaga läbi, see on ainult ja ainult Basini enda probleem, kuid kuna ta elab siiski inimeste seas, mitte üksikul saarel (kuhu ta arvatavasti põgeneda kavatsebki), siis tuleb käituda inimese moodi. Hästi armas oli Basini öeldu sõbrale: „Tead, Maks, sinu nime polegi siin märkmikus...“ Kandev paus. „Sinu number on mul peas.“ Just selline hästi tüüpiliselt Basini moodi käitumine. Öelda midagi, mis pealtnäha võib adressaati solvata, aga tegelikult ei taha ta sellega mitte midagi halba.
Sõber Maksim (Kristo Toots) oli tore selles mõttes, et tegi sääsest elevandi. Sääse jutt läks mulle hästi korda, sellest peale hakkas mulle see lavastus meeldima, et kui õige jutt! Mäletan veel suurepäraselt neid jubedaid aegu, kui polnud võimalust ennast sääskede eest kaitsta, ja siis oli täpselt sama tunne, nagu Maks rääkis: sa lamad kuumas toas, ei saa niigi palavuse pärast magada, oled peale võtnud kõige õhema katte, mis üldse võimalik. Tavaliselt lina. Lina pole muidugi mingi sääsekaitse. Oleks, et nad siis lihtsalt joovad vere ära ja lähevad minema, aga ei, nad peavad öö läbi pinisema. Piniseb ja piniseb, nagu tule põlema paned, pole teda kuskil. Siis heidad ennast peibutades taas pikali. Ei võta isegi lina peale. Õhku tahaks. Jääd ootama, algab pinin. Piniseb siin ja seal, eriti julmalt kõrva ääres. Siis jääb pinin vait. Ootad oma keha peal, et kus nüüd valutama ja sügelema hakkab. Tuleb lamada võimalikult sellises poosis, et saaks kohe selle koha peale virutada. Sa oled peibutis, kes on valmis ennast lööma. Ja lööd pimedas kindlasti mööda, sest selle aja peale, kui sa ennast püsti ajaks ja seda kohta täpsemalt vaatama hakkaksid, kus valutab, on kurjategija juba minema lennanud. Ebaõnnestumine ebaõnnestumise järel. Lõpptulemus on see, et kogu keha valutab ja sügeleb, und ei tule, pinin kestab edasi. Siin aitab ainult väsimus, mis lõpuks niidab. Ja järgmisel ööl algab kõik otsast peale.
Juba sellepärast ma ei saa aru, kuidas saab meeldida vastikult palav suvi, kui sellega kaasnevad veel sellised vastikud elukad nagu sääsed. Nad on ju väljakannatamatud. Nende peletamiseks tuleb teha väga suuri rahalisi kulutusi. Kõige odavam on hankida ülivõimas ventilaator, mis tuleb panna kohe voodi kõrvale. Selle surina või mürina kannatab veel ära, aga ventilaatorist on nii palju kasu, et saab õhku ja see õhk uhub sääsed eemale. Sääsed on ju kerged ja selle suure surve all, mis ventilaatorist inimkehale voogab, ei pääse nad oma abitule saagile ligi. See on tõesti täiesti müstiline, kui abituna võib inimene tunda ennast sellise väikse olevuse ees nagu sääsk. Griškovetsi tegelane ütles ka väga hästi, et inimestel ja sääskedel on kohe nagu eriline suhe. Näiteks metsloomad, põdrad ja metssead vaevalt sääskede pärast nii palju kannatavad kui inimene.
Öisest sääsepeletamisest algab ka stseen Basini ja naise vahel. Basini naist Tanjat kehastanud näitlejanna Anneli Tuulik jäi minu jaoks väga nõrgaks. Eriti tema monoloog, see ei kõlvanud kohe mitte kuhugi, suurema osa sõnu neelas ta alla, nii et ei saanud isegi tekstist aru, selle väljamängimisest rääkimata. Aga dialoogides Basiniga oli naine täitsa talutav. Rohkem küll see tema tekst, et suur mõtleja ajab ka tema segadusse oma pideva uurimise ja puurimisega. Naine tahab lihtsalt õnnelik olla, tahab, et armastatud mees oleks tema kõrval. Aga seda ju mees ongi, nii et ta ei saa aru, mis on valesti, et mees kogu aeg selline imelik on. Neil on ju koos hea olla, nad armastavad üksteist, hoolivad nii teineteisest kui ka ühisest lapsest. Aga mees mõtleb kogu aeg, kuulab naise küll rahutult ära, aga kohe on tal mingi küsimus või seletus varuks, vaata sina mõistad seda nii, aga mina tungin sügavamale. Ma ei saa aru, miks on mingi asi nii ja miks on mingi asi naa. Jälle selline sääsest elevandi tegemine, aga Basini tegelase puhul armsalt arusaadav ja muigamapanev. Mitte kordagi ei tekkinud sellist mõtet, et mees, misasja sa tahad. Sul on korralik korter, hea naine, tore laps, sul on töö, sul on võimalused, rahune maha ja jäta see virisemine. No pole midagi teha, kui kõrvalt vaadates on inimesel kõik korras, aga inimene ise seda öelda ei suuda, et tal kõik korras on. Midagi on korrast ära ja see viib kõik balansist välja.
Üleminekud stseenilt stseenile oli liiga pikad ja tüütasid ära. Sellel ajal oli igav. Paari esimese ülemineku ajal pakkus veel pinget vaadata, mida see meesterahvas seal laval toimetab, aga siis edasi oli juba nii, et ajas ohkima, appi, jälle ta tuleb. Nüüd läheb jälle mingi 5 minutit, enne kui teater edasi läheb. Ka siin kasutati konstruktsiooni laud-voodi, aga traditsioonilises mõttes, et suur keset lava asuv kast oli ilma katteta laud ja kui sellele pandi peale lina ning padjad, siis oli tegemist voodiga. Omapärane oli perekond Basinite tekkide süsteem, kuidas nad voodis magasid. Kumbki abikaasa magas eraldi teki all, mõlema tekid olid mitmeks kokku pandud (suvel, kui toas on sääsed?), nii et need mitmekordse tekid katsid ainult osa keha ja siis jalgade peal oli veel kolmas tekk, mis mõlema jalgade peale ulatus. Äratuskella hoiti patjade vahel voodis. Täiesti ebaloomulikult mõjus taksostseen. Nende mõõtmete järgi, mis takso välja andis, jäi mulje, et sõidetakse rekkaga. Hästi suur autoklaas, ebaloomulikus asendis rool, imelikud autosse sisenemised ja väljumised. Selle suure poodiumi asemel, mis kujutas autoistmeid, ja teistes olukordades võis olla laud või voodi, oleks võinud autoistmetena toole kasutada, oleks palju loomulikum jäänud. Aga taksosõidu eest maksmisel raha käsitlemine oli huvitav, raha oli kokku käkerdatud, nagu äraviskamist ootav bussipilet, sellisteks väikesteks nutsakateks. Basin võttis selliseid nutsakaid oma taskust välja päris mitu tükki ja andis need taksojuhile, taksist omakorda ei näinud selles mingit probleemi, et talle nii halva välimusega ja kehvasti hoitud rahatähti pakutakse. Raha on raha.
Stseenis sõbraga oli veel hästi koomiline teekeetmine. Kui see stseen algas, siis ma vaatasin, et vot, õige vene perekond, köögilaua peal on samovar. Kui siis Basin tegi sõbrale ettepaneku, et võiks teed juua, arvasin, et ohoh, nüüd hakkavad samovari ka kasutama. Aga ei, nagu Basin kõike äraspidiselt teeb ja mitte millegagi rahul pole, nii ei kasuta ta ka laual seisvat samovari tee valmistamiseks, vaid hakkab laua all oleva veekeetjaga vett keetma. See oli tõesti äärmiselt koomiline, et inimesel on laua peal samovar, aga tema teeb vett hoopis veekeetjaga. Kuni vesi kees, mõtlesin ma, et võib olla on kaasaegsel Venemaal selline komme, et vesi keedetakse ära ja valatakse siis samovari, aga ei. Kui laua all oli vesi valmis keenud, valas Basin selle hooletult pakiteedega täidetud kannu ja sealt edasi sama hooletult pritsides tassidesse. Samovar oli lavastuses lihtsalt venelikkuse rekvisiit. Basinite pere mõttes tavapärane igas kodus köögilaual hoitav suveniir, mis peab igas kodus olema, mis võib olla on pulmadeks kingitud, paar korda kasutatud ja siis tolmu koguma jäetud. No kuidas sa viskad rahvusliku uhkuse samovari minema? Pulmakingituse veel pealegi.

Thursday, September 10, 2009

Bille

Vizma Belševica „Bille“ lavastaja Valdis Lurinš, Läti Rahvusteater
Täpselt samuti, nagu eile võisid leedulased „Dekaloogis“ ükskõik, mida rääkida, võisid ka need lätlased „Billes“ suvalist juttu ajada. „Kuule, mis me peale etendust teeme?“. „Täna on ikka mingi eriliselt nüri publik, mitte midagi ei saa aru.“ Nagu ma eilegi leedulaste puhul mõtlesin, et tõlke puhul ei tule naerukoht mitte siis, kui näitlejad teavad, et siin tavaliselt publik naerab, vaid sellel ajal, kui tõlge või tegevus publikuni jõuab. Kui nali seisneb sõnades, siis sõltuvalt sellest, kui täpselt tõlge räägitava tekstiga sünkroonis on. Võib jõuda varem või hiljem. Siis võib näitlejatel päris kummaline olla, et ootavad, et noh, see on ju nii hea nali, Leedus ja igal pool mujal festivalidel on küll alati selle koha peal naerdud, kuradi tuimad eestlased, isegi see ei aja neid naerma. Kui siis eestlased lõpuks umbes paar minutit hiljem hirnuma hakkavad. See näeb välja tõepoolest nagu pika taibuga eestlased või anekdoot, kelle anekdoot oli kõige naljakam. Või siis hakkab publik varem naerma ja näitleja on segaduses, et mis nad naeravad, ma pole „seda“ ju veel öelnud või teinud. Rikuvad kogu minu suure mängu ära ja kõik mu püüdlused lendavad vastu taevast.
„Bille“ oli minu jaoks läti variant „Väiksest Illimarist“. Tuglas pole mingi kirjanik ja selle avastasin ma juba enne seda, kui üks väga tark inimene sellega välja tuli. Samasugused mälestused lapse silmade läbi, romaanina esitatud draamalavastus. Dialooge oli vähe, rohkem rääkisid näitlejad isikulist teksti: Bille vaatas, ema tuli, isa hakkas sööma. Kõike tehti koos liikumisega, aga tihti ei väljendanud see liikumine või liigutused üldse seda, mida tekst väljendas. Lugu esitasid kolm näitlejat, Bille, ema ja isa, vajadusel võisid nad kehastada ka kedagi teist, aga põhiliselt kujutasid ikka neid kolme tegelast. Billet esitanud vanem näitlejanna oli hästi vahva kratt, imestama pani tema superoskus last ja lapselikult mängida: vaadata suu ammuli, rõõmsalt kilgata, kui teda vann-käruga sõidutatakse, kogu jõust röökides jonnida ja jalgu trampida. Näitlejanna meenutas natuke Lii Tedret.
Ema ja isa esitasid Billest tunduvalt nooremad näitlejad, aga kui pidi ette kujutama, et Billet mängiv vanadaam on tegelikult laps, siis see vanuseline ebakõla ei häirinudki. Ema mänginud ilusa noore näitlejanna esituses meeldis eriti Bille väikse sõbranna kujutamine, kelle kohta Bille mainis, et sellel tüdrukul oli alati nutuvõre ümber suu ja ta oli alati valmis ja nõus kellegagi kaasa nutma, ükskõik, mis põhjusel. Selle tüdrukuga eksib Bille kuhugi ära ja siis on hästi vahva vaadata, kuidas heledate lokikestega armas tüdruk on kogu aeg hädas, kuidas Bille targema ja asjalikumana teda kantseldama ja lohutama peab. Sellised südamlikud episoodid olid. Kuigi tõlget eriti jälgida ei saanud ja mingil ajal kadus tõlge üldse ära, siis äratuntavalt kõlasid sõnad Riga, Daugava ning Valmiera.
Lavakujundust praktiliselt polnudki. Mängiti piklikuks venitatud lava peal, publik kahel pool seda piklikku koridori istumas. Ühel pool koridori oli raudvärav, teisel pool puust uksed. Kasutati väheseid esemeid – pesukausse, riideid, linu, käru. Asjad ja riided olid paigutatud publiku vahekäikudesse ja kuna istuda oli väga kitsas, siis vaatasin, et need, kes otse vahekäigu kõrval istusid, olid osaliselt riidekuhjade all. Riidepuud olid hästi huvitavad, aga kuidas nad täpselt välja nägid, seda ma nüüd enam ei mäletagi. Oli nagu puupulk, mis oli kuidagi nööridega kinnitatud, mõtlesin, et kas need on läti rahvusliku eripäraga riidepuud, eesti talurahva kultuurist küll selliseid moodustisi ei mäleta. Suhteliselt igav oli ikkagi, nii et peale esimest vaatust ära minna ei valmistanud mingit probleemi. Istuda oli ebamugav, keeleliselt aru midagi ei saanud ja algas järgmine etendus, nii et oli vaja minna.

Dekaloog

Gintaras Varnas ja Audronis Liuga „Dekaloog“ (10 käsku), lavastaja Gintaras Varnas, teater Utoopia (Leedu).
Sellist „välismaa“ teatrit pole ammu näinud, kus tuli hästi tähelepanelikult vaadata. Kui ei tea loost midagi, ei saa keelest aru ja kõik näitlejad on tundmatud. Kohe alguses hakkasin mõtlema, kui kauged me leedulastega tegelikult oleme, ei saa teineteise keelest ega suuresti ka kultuurist-elukorraldusest aru, aga samas ka nii lähedased, mõlemad Baltimaad, peaaegu naabrid ja isegi ühesugused kilekotid on meil. Alguses võttis natuke aega, et üldise korraldusega harjuda, ma pole üldse harjunud midagi vaadates oma tähelepanu jagama, et peaks vaatama lava ja lugema subtiitreid. Samamoodi filmide vaatamisel, mina ei saa nii vaadata, et pean vaatama pilti ja siis veel alt kirja ka lugema. Kui väga igav lavastus on, siis on muidugi eriti ooperite puhul sellest täitsa kasu, et üleval tekst jookseb, on vähemalt midagi lugeda. Aga niipalju, kui ma neid ooperite tõlkeid olen lugenud, siis seal liigub tekst hästi aeg luubis. Lauldakse veerand tundi aariat ja selle aja jooksul on üleval kogu aeg üks ja sama tekst.
Nüüd hakkas tekst hästi kiiresti liikuma ja vahetuma. Näitlejad edastasid palju teksti, seda oli kogu aeg vaja vahetada, üks kiri vahetus teisele. Samal ajal oleks tahtnud vaadata ka mängu või tegevust, üldse lava ja muid detaile, nii et selles mõttes oli paljuski isegi poolik vaatamine, et mingi osa sellest lavastusest läks tõlke lugemise pärast kindlasti kaotsi. Noh ja see leedu keel on ju ka täiesti arusaamatu. Mõned tuttavad sõnad hakkasid kõrva, aga päris nii kuulata ei saanud, et üldse tõlget ei loe, seda isegi ühte stseeni või dialoogi kestel. Ropendamised olid arusaadavad ka ilma tõlketa. Seda oli päris vahva tabada, et leedulastel on slaavi keelele omaselt palju vene keelest tuttavaid roppusi käibel, nagu „huinja“. Lugemata jätsin ainult teatri proovisaalis toimunud stseenid, kui etendati „Romeo ja Julia“ proovi, et noh see tekst on ikka teada, polegi nii oluline, mida nad seal parajasti räägivad, sisu on ikka teada, millest jutt käib. Nende stseenide juures oli laval ka kõige rohkem vaadata, sest tegemist oli noore leedu avangardistliku lavastaja traktsiooniga klassikast.
Teater teatris stseenid olidki minu jaoks kõige paeluvamad. Kuigi sellisel kujul „Romeot ja Juliat“ vaadata oleks olnud väga totter, poleks vist kaua vastu pidanud, aga niimoodi proovi tasemel, kui näitlejad ise ka sellesse paraja irooniaga suhtuvad, mida näitlejast lavastaja neil teha käsib, oli ikka väga vahva. Avangardist tahtis teha „Romeost ja Juliast“ täiesti oma lugu, pikkides sinna Nietzschet ja Wagnerti, sekka deemoneid ja kaasaegset tantsu. Näiteks pidid Tybalt ja Mercutio oma võitlustseeni esitama kaasaegse tantsu saatel, kuigi liigutused tuli enne kokku leppida ja läbi harjutada. Tybalti surmastseen nägi välja nii, et Tybaltit kehastanud näitleja esitas hästi pika suremise pantomiimi, siis läks pingile pikali, aga päris ära veel ei surnud. Mercutio tuli tema juurde ja hakkas mässama, tiris soolikad ja siseorganid välja, peale seda sureb Tybalt lõplikult ja Mercutio jääb vihase deemonina pingi taga olevale toolile kükitama. Hästi palju oli mängulisi elemente, kuidas nad mängivad stseeni läbi marsimehikestena, kes peavad olema skafandrites.
Tõlke jälgimise tegi keerukaks veel see, et puudus sünkroonsus. Kuigi seda teatrilavastuselt nõuda, oleks ka utoopiline. Filmi subtiitrite puhul on arusaadav: film on üles võetud, sellele kleebitakse vastavate kaadrite alla vastav tekst. Aga teatris on ju kõik koha peal sündiv, on küll kokkulepitud stseenid, teatud paigutus, kulgemine, aga ikkagi toimub kõik kohapeal, pole midagi püsivat ega õhtust õhtusse toimuvat. Siin viib tõlke sünkroonist välja isegi selline pisiasi, kui mõni näitleja pausiga kauem viivitab. Nagu kas paus kannab või ei kanna. Teeb ühes kohas kahe sekundi asemel minuti pausi ja juba on tõlketekst kuhugi kaugele ette ära jooksnud. Samuti hakkasid mängima ka kõikvõimalikud juhuste läbi sündinud improvisatsioonid. Näiteks üks koht oli selline, kus 2 poissi ja tüdruk istuvad pingil ning suitsetavad. Peavad suitsu käest kätte andma, aga ühe suitsu üleandmise korral kukub suits kellelgi käest maha. Selle peale toovad näitlejad kuuldavale paljuski spontaanse improvisatsiooni, nagu häälitsused „oih“ või „mhhh“ kuni pikemate fraasideni välja: „Mis sa pidid nüüd suitsu maha viskama...“ või midagi sellist. See kõik läks ette valmistõlgitud tõlke puhul kaduma. Oli aru saada, et mõnes kohas näitleja rääkis midagi muud, kui see, mis teksti ülevalt kuvati, aga teha polnud midagi, hea et niigi palju tõlget näha sai. Seoses tõlkega mõtlesin veel seda, et ei tea, kui palju leedulasi või leedu keelt hästi valdavaid inimesi saalis on. Kas näitlejad võivad kuskil „kaugel karupees“ mängides endale seda lubada, et hakkavad täitsa suvalist teksti pilduma. Et lihtsalt endale nalja teha ja vaadata, kuidas kaasnäitleja reageerib. Näiteks selle asemel, et oma näidendi teksti edastada, öelda: „Ega ma ei ütle seda, mis ma nüüd ütlema pean.“ Kui praegu laval midagi sellist toimuski, siis keelt mõistmata jäid kõik need nüansid mõistmatuks. Kuigi vahepeal ma lõbustasin ennast sellega, et kujutasin ette, mida näitleja tegelikult oma tegelase suu läbi kõlada lasi, et see ei vasta üldse üleval loetavale tekstile. Umbes nii, nagu ma prantsusekeelseid filme vaatan, mõeldes ise teksti juurde.
Lavakujundus oli samuti detailirohke, kuigi lava iseenesest oli tühi. Eeslava katsid pikas rivis kulgevad klaasid. Kõiksuguseid klaastist nõusid oli seal, aga põhiliselt pitsid. Tulles just etenduselt „Janu“ ja sellist lavakujundust nähes, mõtlesin, ohhooo, kas siis Baltimaade suurim ja aktuaalsem probleem on alkoholism? Samuti seisid seal reas ka mõned kodutehnilised vahendid, nagu veekeetja, millega vahepeal teed keedeti, ja tolmuimeja. Lava keskel oli mitmeid funktsioone omav pink, tagalava ehtisid tuules lehvivad pesupalakad, nende taga oli pikk kõrgendik, kus toimusid „ähmased“ stseenid, nende stseenide toimumispaigast ma eriti aru ei saanudki. Teksti järgi võis aru saada, et tegemist on mingi teatri pööninguruumiga, kus Punapea ja Varblane elavad ning kust nad binokliga teatrisaalis toimuvat passivad. Vasakul lavapoolel on laud toolidega. Paremal pool toolid ja tugitool.
Sellest oli kahju, et „Dekaloogi“ alapealkirja „10 käsku“ sain ma teada alles peale etendust. Vaatasin ja mõtlesin kogu aeg, et mis asi see nüüd on? Leedu kaasaegne elu? Eluheidikud ja paremal järjel inimesed, noored ja vanad, olmeprobleemid. Erinevad stseenid, mis on seotud mingite ahelatena. Palju huvitavam oleks olnud vaadata, kui oleks teadnud, et igas stseenis kujutatakse ühte surmapattu, oleks kogu aeg mõtlemist olnud, mis patuga parajasti tegemist on. Nii taibukas ma kahjuks ei olnud, et oleks ise selle peale tulnud. Ühte konkreetset lugu nagu polnudki, toimusid erinevad episoodid erinevate tegelastega. Ja kuna ma leedu teatrit tõesti eriti ei tunne, siis oli alguses raskusi isegi sellega, et ära tabada, palju neid näitlejaid siis laval on. Kas see mees on nüüd see sama mees, kes oli üle-eelmises stseenis näitleja? Või on see hoopis see teine mees, kes oli ühes teises stseenis poiss? Mehed suutsin enam-vähem ära identifitseerida, ainult vana kaltsakat mänginud mehe tundsin lõpus kummardamise ajal ära, et see mees mängis ka kirjanikku. Naiste puhul aga valmistas üllatuse koristajat mänginud naisnäitleja, kes oli ühtlasi ka Varblane.
Avastseenis Svetlanana üles astunud iludus oli kogu ülejäänud loo läbivalt Monika, teda oli kerge ära tunda, ta on pikk ja sihvakas ja tume, natuke isegi pilusilmne, nagu oleks tegemist mongoliidse rassi esindajaga. Ning kolmas naisnäitleja selles lavastuses oli blondiin, nende kahe viimase naise äratundmisel raskusi polnud, aga seda arvasin küll, et koristajat ja Varblast mängivad erinevad tegelased. Monika puhul pani imestama see, kuidas naine suutis ennast järjest vist oma 5 minutit keerutada. Pärast oli selgelt näha, et ta ei teeskle peapööritust, vaid tal ongi konkreetselt halb, tuigub ringi ja on näost valge. Kui ta peale nii metsikut soolot tugitooli puhkama laskub, on tal peanahk higine, nii et juuksed on märjad.
Kätel seismine oli ka siin oluline teema. Kui ma hakkasin kirjutama „Misantroobist“ ja jõudsin selle kohani, et keegi näitlejatest seisis kätel, siis jäin korraks mõtlema, et oot, see oli ju „Dekaloogis“... või oli „Misantroobis“ ka? Selgelt oli meeles, et teater teatris stseenides oli üks prooviepisood, kus „Romeo ja Julia“ tegelased pidid edastama oma teksti kätel seistes. Üks näitleja sai sellega suurepäraselt hakkama, seisis ja isegi liikus vabalt kätel, aga teine vajas korraliku kätelseisu teostamiseks tuge. See kutsus taas esile koomilise efekti, kui näitleja palus niigi närviliselt lavastajalt tuge: „Palun hoidke mu jalgu“. Möllunäitlejad, kes kõiki lavastaja kapriise täitma peavad, pistavad vahele, et ega see nii uudne polegi, mida avangardist teeb, Nekrošius on seda juba teinud. Lõpuks kaevasin mälusopist ikkagi nii palju välja, et oli mõlemas lavastuses ja huvitav, et ma neid lavastusi just ühel päeval nägin. Nagu eelmisel sügisel oli Kuldsel Maskil kõigil Moskva teatritel mantlitega mingi teema - „Jutustus õnnelikust Moskvast“ toimus garderoobis, kus mantlid olid üks põhiline mänguvahend, dekoratsioonielement ja aksessuaar. Järgmisel õhtul läks lahti VD eesriie ja „Kirsiaia“ avastseenis toimetas Firss mantlitega.
Leedu kaasajast toodi meieni igasuguseid huvitavaid stseene. Lastekodutüdrukust, kes tahab, et lastekodusse sotsiaalküsitlust tegema tulnud üliõpilane ta endale võtaks. Kodututest lastest Varblasest ja Punapeast. Varblane satub pedofiili kätte, kuid halvim jääb juhtumata, sest sekkub Varblase sõber Punapea ja tapab pedofiili. Peale seda võigast stseeni on nagu publiku jaoks vabastava naeru moment, kui paadialust joodikut mänginud vanamehest pedofiil lamab surnult laval ja lavale tuleb koristaja. Näitlejate pidevatest veidrustest väsinud koristaja (nagu ta „Romeo ja Julia“ proovi tegevale kolmikule ütles: „Teeksite te siin siis tööd ka...“) hakkab käratsema, et minge juba ära koju, no kaua võib, ma pean siin ju kõike veel koristama ka hakkama. Surnud näitleja vastab: „Ma olen surnud, ma ei saa kuhugi minna.“ Siis teavitab koristaja veel publikut, et teie daamid ja härrad minge ka ära, mul on vaja saali ka veel koristada, aeg on juba hiline, hakake aga minema.
Veel oli stseen telesaatest, kus iludus Svetlana rääkis oma elukorraldusest, et ta teeb 14 korda nädalas trenni ja milliseid iluprotseduure ta läbi viib. Stseen ema ja pojaga, kus ema poja inglise keele oskust kontrollib. Stseen teise ema ja pojaga, kus võlgadesse uppuv poeg tuleb emalt raha küsima, aga ei saa midagi. Poeg võtab appi isegi viimase õlekõrre, et kuidagi ema heldima panna, teatab emale, et ta on saanud vanaemaks, näitab ka „lapselapse“ pilti, aga kui ema teatab, et ta annab raha lapselapsele endale, mitte pojale, tunnistab raevunud poeg üles, et tegelikult polegi mingit lapselast. Selle laenudesse uppumise juures mõtlesin ma, et Leedus ilmselt SMS-laene ja muid selliseid kiirelt probleemist vabanemise võimalusi pole, muidu oleks seda ka ära märgitud. Kui eesti kaasaegses draamas oleks tegemist võlgadega, siis oleks tegemist kindlasti kiirlaenudega.
Siis oli pikemalt veel näidatud ilusa näitlejanna lugu, kes on väga õnnelik, et sai Julia osa noore ja kuulsa leedu avangardist-lavastaja uues lavastuses. Proovid kukuvad läbi, sest naine ei suuda olla nii himur ja jalgu hargitavalt hööritav Julia, nagu lavastaja temalt nõuab. Pealegi selgub, et Julia ootab lavastajalt last, mikrofon on selle stseeni juures sisse lülitatud, nii et seda dialoogi kuuleb kogu teater. Julia läheb teatrist ja kodust ära. Siis oli veel kuni viimaste hetkedeni natuke arusaamatu lugu tüdrukust, kes oma nuku ära tapab. Kogu seda julma stseeni vaadates kummitas mind küsimus, et mis siis nüüd on, mis nukk paha tegi, et ta tuleb ära tappa? Ema ja isa jätsid maha, siis ainus sõber on nukk, ja see tuleb ka ära tappa, et poleks üldse kedagi? Aga tegelikult tappis tüdruk nuku ära, mattis ta maha ja hakkas ootama, et nukk muutuks ingliks.
Näidati päris julmi stseene narkomaaniks kujunemisest, kuidas poiss läheb kodust välja, et saada õues kokku narkodiilerist tüdrukuga ja kanepit tõmbama hakata. Pärast ka natuke vägivalda, kui ühel poistest on uus ja vinge videokaamera, millega on vaja filmida juhuslikult hoovi pealt kinni püütud Punapead ja sundima teda matkima vahekorda oma sõbrannaga (ilmselt siis Varblasega). Need stseenid olid oma elutruuduses nii südant pahaksajavad, et tuli meelde kunagi vist Reporteris nähtud samasugune lollakate tembutamine, kui poisid filmisid ühte tänavameest, kellel kästi püksid alla kiskuda ja pärast korjati veel teine paariline alastatud alakehaga pudelikorjajale juurde, et teine suhu võtaks. Lastestseenid läksid eriti korda, kuna endal ka juba sellises tundlikus eas lapsed kasvamas, ei tahaks küll, et poeg sööb kodus „jälle nuudlid“ ära ja läheb välja selliseid lollusi tegema, nagu näidendis näidati.
Selle kolmiku ühest poisist ja ainsast tüdrukust kujuneb paar. Tüdrukust on aru saada, et ta on rikkast perest. Lõbutsemiseks ostsustavad noored tüdruku isa auto ärandada, rallivad sellega mööda linna ringi ja ajavad ühe paadialuse alla. Noorte jaoks pole probleem mitte see, et nad tegid haiget inimesele, ohver jäi siiski ellu, vaid see, et nad rikkusid tüdruku isa auto ära ja sellest tuleb suur pahandus. Hiljem elavad need poiss ja tüdruk koos, teine poiss on vahepeal mööda maailma ringi rännanud, suurema osa ajast Saksamaal autosid ärandanud. Tuleb Leetu tagasi ja näitab Monikale oma autokollektsiooni: automudelid, mida ta uhkusega kohvrist välja tõstab, seejärel neid Monikal mööda kaldu olevat klaaspinda alla laseb veeretada. Poiss suudab Monika ära rääkida, et Monika hakkab koos temaga tööle, saab miljoneid. Kui Monika oma uuest elukorraldusest elukaaslasele räägib, on poiss väga solvunud, et Monika tahab hakata „paha“ elu elama, ei aita isegi Monika unistused, kuidas nad mööda maailma reisima hakkavad, kõige kallimates hotellides peatuvad, kallite kaubamärkidega riideid ostavad ja lugematul arvul miljoneid omavad. Lastena käivad poiss ja Monika kerjamas, poiss mängib kitarri, Monika laulab. Laulu ajaks tuli Monika saali ja sai isegi paar rahatähte ilusa lauluesituse eest (Knock-knock-knocking on Heaven's Door).

Wednesday, September 9, 2009

Janu

Martin Algus „Janu“ lavastaja Andres Noormets, Endla
Eestipärane „Moskva-Petuški“. Deliiriumisonimine. Inimene, kes üritab joomisest hoiduda, kes on ennast juba nii segi joonud, et ei suudagi juua, aga ikka tõmbab teda pitsi poole. Eriti märgiline oli näidendi avastseen, kus Ago Andersoni kehastatav Armin üritab pitsi valatud alkoholi põlema panna, aga kui see mitme katse järel ei õnnestu, kinnitab ta pitsi omale labakäe külge ja kallutab pitsi ümber. Jooki sealt välja ei tilgu. Jooki kätte ei saa. Juua ei saa, janu on, aga juua ei saa, ei tohi, ei taha. Selline küllalt raskepärane teema, nagu hoiatusdraama, et vaadake lapsed, kui laastav ja halb asi on joomine. Samas oli see kõik paraja koomikaga esitatud ega hakanud üldse painama, et no milleks sellist vastikut teemat ja mingit vastikut joomist ja joodikuid näidata. Siin tuleks vist kiita lavastaja Noormetsa, et selline raske ja unenäoliselt teema oli tehtud lõbusaks ja küllalt kergelt kulgevaks. Vähemalt sellelt positsioonilt oli küll hästi kerge vaadata, et mulle jääb see teema võõraks. Ei tea, kuidas oleks sel juhul seda näidendit vaadata, kui keegi lähedastest Arminiga samastuks, kui oma peres samasugune probleem oleks.
Kui peaks valima, keda panna mängima paadunud joodikut, siis on Ago Anderson loomulikult esimene valik. Tema tüpaaž lihtsalt on selline. Ta nagu ei sobikski muuks, vähemalt ei kujuta teda ette ja ega pole näinudki tükk aega üheski „kaine“ või normaalse inimese rollis, ikka on mingid äraspidised väärakad, kes laval mõjuvad alkoholiuimas. Näidendi alapealkiri kui ka Armini elu moto oli näidendis kõlanud fraas: „Kui ma ei joo, siis ma olen ufo!“ Anderson ei pidanudki eriti pingutama, et mängida sellist ääretult eemaletõukavat eluheidikut, kellest kõik on ära pööranud. Lõpuks katkeb ka tema naise (Kaili Närep) kannatus, isegi tema, kes ta viimasel ajal ainsana seda inimvaret armastas, ajab mehe minema. Näitleja oli nagu oma loomulikus olekus, selline räpane, eemaletõukav, vastikult rasvane ja nõmeda soenguga. Kogu aeg kummitas ikka Venetška Jerofejev, keda ma ka varsti näha saan. Ja siis tuli kuskilt mälusopist meelde veel selline lavastus nagu „Miks Jeppe joob?“, seda mängiti samuti Endla teatris kuskil 90ndate alguses.
Kõike näidendis toimuvat Armini mälupiltideks nimetada oleks vale. Minu meelest ei saanud Armin üldse aru, mis tema ümber toimub, aga see, mida näidendis näidati, toimus just Armini ümber, mitte tema mälus. Armin oli nii põhjas, et ei ulatunud sealt väljagi vaatama, aga tavainimesed toimetasid tema ümber oma argiasju. Seda vaadates hakkasin mõtlema, et kas tõesti on siis nii, et kui inimene on ennast lolliks löönud, läheb teistel inimestel elu oma tavaliste toimetamistega edasi. Aga ilmselt nii see ongi, keegi on kogu aeg deliiriumis, olgu see siis autos, kontoriruumis, kohtumisel äripartneritega, kodus sohval, aga teised teevad seda, mida nad peavad või õigeks peavad. Kogu aeg viibib juures üks keha, kes pole võimeline millessegi sekkuma, kes ei saa mitte millestki aru, mis toimub, kes ei tea isegi seda, kes ta ise on. Teab ainult seda, et tal on janu, on janu kõige selle järele, mis on valesti läinud, mis on olemata jäänud, mis on tulemata jäänud.
Nii istub-lamab-koriseb-läliseb keset lavale tõstetud poodiumi (justkui aupaistes jumalus, antikeha) Armin. Tema naine toimetab hommikusi toimetusi, kiirustab lapsi takka, et kell on juba pool kaheksa läbi. Tema ema? (ma ei saanud päris hästi aru, kes oli see vanem naine Helle Kuninga kehastuses, kas Armini ema või ämm) jagab Armini naisele soovitusi, tuleb vastu pidada, üksi on veel hullem. Lõpus oli eriti tore stseen, kui kõigi poolt ära põlatud Armin leiab oma viimse pelgupaiga ema rüpes. Mitte keegi teda enam ei taha, aga ema võtab ta ikka vastu. Kuigi on tingimused, alustatakse võõrutamist, Armin pannakse lugema, talle otsitakse asendustegevust, et ta ei peaks joomisele mõtlema. Siin tuli mulle meelde laul „Ema süda“ „Kõik mis nii harv siin ilma peal, on pelgupaiga leidnud seal...“ Joomisele mõtlemise asendustegevuseks sobib suurepäraselt Kalevi kommide paberist lahtivõtmine, kuigi armastav ema teeb selle raske töö Armini eest ära.
Kui Helle Kuningas hakkas kommi paberist lahti võtma ja sellega hullumoodi vaeva nägi, käis saalist naerukahin läbi. Selleks polnud vajagi näha, mis komm see on, kõigile eestlastele oli selge, et tegemist on Kalevi uut moodi pakitud kommidega. Välismaalased vist mõtlesid, et mingi üpris labane naljakoht, et näitlejanna lihtsalt tahtis natuke soleerida, võttis kommi ja ei saanud seda paberist kätte, rahvas kohe naerab, aga tegelikult on selle taga ju suur märk... See oleks täitsa hea asendustegevus Arminile, kui ema ostaks talle näiteks kilo Kalevi komme ja Armin peaks kõik kommid paberist välja saama. Pusib paraja hulga aega, teeb mõttetööd, arendab käelist osavust ja nii need päevad õhtu poole kulgevad.
Armini puhul aitas ainult see, et ta oli vahepeal surnud. Sõbraga Tallinnas ärikohtumisel käies, lähevad sõprade teed lahku ja Armin satub mingeid segaseid teid pidi kuhugi maakolkasse. Nagu majaomanike jutust selgub, tõi Armini nende juurde veidrikust naabrimees Heino. Armini eemalviibiv kohalolek maarahva juures lõpeb suure orgiaga, kui kogu seltskond ennast täis joob ja Arminil üks selgem hetk on, kui ta perenaisega tantsida üritab, ajades sellega vihale peremehe, kes Armini läbi peksab. Nagu Heino selle peale peremehele ütleb: „Sina tegid kõik õigesti.“ Peale seda on Armin natuke aega surnud ja siis juba väga raskes seisus haiglas.
Maakate trio oli samuti suurepärane. Pererahvast mängisid Lii Tedre ja Ahti Puudersell, nende veidravõitu invaliidist naabrimeest kehastas Lauri Kink. Lauri Kingi puhul olen ma varemgi vaadanud, et talle tohutult sobib veidrike kehastamine, näiteks suurepärane esitus lavastuses „Diileri valik“, kus Kingi tegelane oligi selle näidendi ainus vaadatav tegelane, kelle pärast selle suhteliselt igava lavaloo tasus ära vaadata. Nii ka „Janus“, Kink on nii äraspidine tegelane, aga see kõik mõjub hästi loomulikult. Selline vaikne veidrik, kes kellelegi halba ei taha, kes talle halvasti ütlemise korral hingepõhjani solvub, aga annab sekundiga andeks. Kes võib olla seltskonna hing, kuigi intellektiga tal hiilata pole. Istub ja naeratab omaette mingite ainult talle arusaadavate asjade üle. Kui midagi ütleb, siis nii, et see kutsub esile naerupahvaku või paneb vähemalt naeratama. Ja üldse mitte üleolevalt, et naeraks teda välja, vaid just muigad selle tema armsa tobeduse üle.
Ahti Puuderselli sai üle hulga aja näha asjalikus rollis. Ma olin kuidagi sellega juba ära harjunud, et ta on viimasel ajal kehastanud mittemidagiütlevaid statiste. Sellist lavatäidet, et keegi peab ju seda rolli mängima ja keegi peab seal laval seisma, siis korraks uksest välja minema või aknast sisse vaatama või midagi sellist. Aga nüüd oli kohe täitsa roll külamees Feliksina. Kohe sellest hetkest, kui Puuderselli ohmuvõitu maakas lavale ilmus, oli ta rollis sees. Tömbi näoga töömees, elust ja kõigest väsinud, tallaalune, kes alati pabistab selle pärast, ega ta ometi midagi naisele vastumeelset tee või ütle. Ja sellega oma aktsiaid ei riku, et teenib ära oma muidu tolerantselt proualt sõimu või veel midagi hullemat, et kasutusele tulevad sanktsioonid. Seda Puuderselli Feliksi kulgemist ja olemist oli päris koomiline vaadata. Näos kogu aeg selline jobu ilme, vahepeal mingid miimikamuutused, teeseldud huvitatus kellegi jutust, ei taba ära jutu sisu, aga üritab teha „kaasamõtlevat“ nägu. Isegi liikumises oli selles Feliksis midagi iseäralikku, selline vaikse mehe kõnnak, kes ei taha mitte kedagi segada, ei taha mingeid jamasid, ei taha, et keegi teda tähele paneks. Peaasi, et juua saaks ja väike rahulik seltskond oleks. Armini peksja on just nimelt Feliks ja ta peksab ühe käega teise käe pihku, markeerides nii Armini molli segipeksmiset.
Noori näitlejaid Liisa Laignat võrgutava saatanana hollandi koostööfirmast ning Sten Karpovit sõbrana oli lihtsalt ilus vaadata. Järgmise etenduse vaheajal kuulsin välismaalasi rääkimas, kui üks mees üritas ühele naisele selgeks teha, mis „Janus“ toimus. Nagu mees ütles, oli naine kogu etenduse maha maganud. Välismaalasest festivalikülalise arvates olid meie tavalised maainimesed asotsiaalid (aga ega ta palju ju mööda ei panegi), et nad korjasid selle mehe oma autosse. Hmmm... huvitav arusaamine asotsiaalidest, korjavad oma autosse ja viivad ta oma koju. Naine: „Aga miks ta läbi peksti?“ „Sest ta hakkas perenaisele külge ajama“. „Tegelikult oli see väga lihtne lugu, seal polegi midagi aru saada, kõik oli väga loogiline...“ seletas mees edasi.

Misantroop

J.B.Moliere „Misantroopi“ lavastaja Marcus Zohner, VAT Teater
Ateena saalis sain väga hea koha, kust oli kogu lava ja seal toimuv näha, aga tundus, et seda etendust oleks olnud parem vaadata rõdult. Nimelt toimus mäng tühjas ruumis, kuhu näitlejad kõik mänguks vajaliku kriitidega joonistasid. Nii olid tagumisele lavaseinale kritseldatud kapp riiulite ja sahtlitega, asjad seal peal ning sees, uksed, riidenagi ja ahjuroop. Põrandalt nägin lugeda molberti, veekaussi, lauda, kaminat ja diivanit. Muid asju võis aru saada selle järgi, kuidas näitlejad mängisid. Kui mingi asi kuhugi pandi, siis joonistati see asi sellesse kohta, kuhu see pandi, aga kui asi sealt jälle ära võeti, siis kriipsutati see läbi. Näitlejatel olid kostüümidel kohe spetsiaalsed taskud, kust vajadusel kriit välja võtta, et midagi joonistada või markeerida, ning siis peale „šedöövri“ sooritamist kriit tagasi taskusse pista. Nii käis mõni näitleja eeslaval käsi pesemas, Celimene maalis olematu molberti juures, Alceste'i sõber Philinte (Meelis Põdersoo) küttis olematute puudega olematut kaminat ja kohendas puid ahjuroobiga. Iga asi tuli peale selle kasutamist läbi kriipsutada, kui see ära kasutati, siis uut asja asemele ei joonistatud, kui asi võeti kätte lihtsalt kasutamiseks ja pandi kuhugi mujale või samasse kohta tagasi, siis joonistati uude kohta ese asemele.
Kõik oli väga lakooniline, kuid detailirikas. Kostüümide peal olid samamoodi nagu lavakujunduseski kirjapildis ära märgitud detailid: krae, tasku, nööbid, märk, nööpauk jne. Eriti tore oli see, et tegelased kandsid oma tegelaskuju nime riiete peal, muidu oleks päris kaua aega võtnud, kuni oleks aru saanud või ära harjunud, kes seal kes on. Kostüümid olid lihtsad, aga samas ka huvitavate ning palju mänguvõimalusi pakkuvate detailidega. Eriti hakkas see silma koguni viit osa etendanud Katariina Laugu puhul. Näiteks ühe kleidiga sai ta esitada kahte erinevas vanuses naisterahvast, sealjuures kleiti enda kehal ümber paigutades. Kui tegemist oli noore naisega, siis oli külje pealt lõhikutega kahest pikast siilust koosnev pihikkleit eest tõstetud põlvedeni, tagant normaalses pikkuses. Kui aga Lauk kehastas paha vanamutti, oli kleit eest siivsalt õiges pikkuses, aga tagant poole tagumikuni selja peale üles tõstetud. Selline kleidiasetus näitas seda, et väliselt (eestpoolt) üritab see vanamoor olla hästi korralik, jätta endast vagura mulje, käituda nagu nunn, aga tegelikult (tagantpoolt) näitab ta kõigile tagumikku ehk siis keeras igal võimalusel käkki. Kleiti sai erinevatesse positsiooni tõsta erinevalt paigutatud nööpide abil.
Ka teiste tegelaste kostüümid olid paeluvad oma lihtsuses. Värvidest olid kasutatud ainult valge, must ning hall, aga erinevates variatsioonides. Eriti koomiliselt mõjus pikk vibalik Ago Soots topeltrollis, Oronte'i mängis ta „pikana“ ehk oma tavalises pikkuses, olles nii pikk nagu ta tavaliselt on, teist tegelast markiid esitas ta aga natuke kühmus ja kükkis olles. Tema riietus oli ka eriti koomiline: lühikesed puhvpüksid ja sukkpüksid. Nii et alati, kui üks tema tegelaskujudest lavale ilmus, kutsus ta juba oma olekuga esile naerupahvaku, hea näitlejameisterlikkus ka veel juurde. Peategelane misantroop Alceste Tanel Saare kehastuses oli valges kostüümis valge vares ja tema armastatu Celimene Elina Pähklimäena oli üleni mustas nagu must ronk. Pähklimägi seelikul olid veel huvitavad detailid, seelikut sai sisemiste paelte abil erinevasse vormi ja pikkusesse reguleerida.
Lavastuse vaieldamatu staar oli Katariina Lauk oma eripärastes rollides. Kahest naiserollist oli juba seoses kostüümiga juttu, kuid nendel osatäitmistel tasub kindlasti peatuda ka rollisoorituse poolest. Vahepeal, kui appi võtta head kujutlusvõimet, tundus, et tegemist polegi ühe ja sama näitlejaga. Imestusväärne muundumisvõime. Noore ja „õigesti“ mõtleva naisena, kel puhas süda ja tunded paigas, kes on leidnud oma armastuse ja tahab temaga õnne luua, on Katariina Lauk siivas ja tagasihoidlik. Kuid kui vaja, siis seisab väga tuliselt oma ideede eest. Vanema ja ebaõnnestunud naisena kasutas Lauk mingit väga huvitavat hääletämbrit, nii et erilist tähelepanu väärisid näitlejanna häälepaelad, mis soonte näol väga pingul läbi kaela turritasid. See oli natuke kähisev, kuid äärmiselt kriiskav hääletoon, mida Lauk endast suutis välja pigistada, samas väga hea diktsiooniga, nii et tekstist ei läinud mitte midagi kaduma. Imetlust vääris ka kogu trupi hea füüsiline vorm. Näitemängu teksti mitte ainult ei edastatud, vaid seda ka mängiti läbi, vahepeal tehti seda isegi kätel seistes. Samamoodi nõudis ülimat füüsilist pingutust Laugu esitus vanema naisena, kes elus kõigest naiselikust ilmajäänuna tahtis vähemalt nüüdki vanuigi meeste lähedust tunda, nautides iga hetke, kui oli võimalus mõne mehega vestelda. Sel ajal esitas Lauk oma halenaljakaid lähenemiskatseid, nii et ta juhuslikult mehega mingisse siivutusse poosi vestlema jäi, ennast siis avastades sellele tegelaskujule omaselt käed suure ehmatusega mõlemad käed oma au ette lüües.
Veel kehastas Lauk „Misantroobis“ kolme episoodilist meesrolli: kahte teenrit ja käskjalga. Neist värvikaim oli Dubois, Alceste'i teener, n.n. „põmmpea“, kellele pea peale oligi pandud mingi „põmm“ - vateeritud mütsike, nagu kannavad haiged inimesed peasoojendusena. See tegelaskuju oli tõesti nii naljakas, et teda oli naerma pahvatamata võimatu vaadata. Suurepäraselt oli matkitud purjus inimese intonatsiooni, tema kehahoiakut, žeste, absoluutselt kõike. Kuidas Dubois arusaamatuses enda arvates asjalikku nägu teeb, saamata aru, miks peremees Aleste teda sõimab, kui ta tuli ju otsejoones peremehe juurde, et talle oluline teade edastada. Ainult et oluline kiri ise jäi koju laua peale. Hästi naljakas oli see tema pidevalt kõikuv olek, et kohe-kohe kukub ümber, aga pingutab kohutavalt, et üldse aru saada, mida ta ise räägib ja mida talle öeldakse. Ta võib jääda seistes magama, tukub natuke, siis ehmatab ennast järjekordse peremehelt tuleva sõimu peale virgeks. Ja üritab selle kõige juures kogu aeg „arusaaja“ nägu teha. Siis ta kõigub natuke, on juba ümber kukkumas, aga teeb taas asjalikult nägu, et ta tahtiski sellisesse poosi seisma jääda, et ta liigutas ennast natuke ja tahtiski just selliseid liigutusi teha. Pole tal häda midagi, enda arvates.
Asjade ümberpaigutuse juures oli veel omapärane Celemene'i loom. Nii mängis Alceste'i armastatu peaaegu kogu aeg sülekoerakesega, keda ta erinevatesse kohtadesse istuma pani ja loomakesele käsklusi jagas. Ülejäänud tegelased koos majaperenaise endaga jälgisid siis, kuidas koerake mingit käsklust täitis või selle täitmata jättis. Ja eriti ilus oli lõpustseen, kus Alceste, peale seda, kui ta on kõigis pettunud, kui ta on kogu aeg kõigiga tülis olnud, aga pole suutnud neid paika panna, vaid hoopis tema armastatule näidatakse koht kätte, kui Celemene'i valskusemask eest kisutakse, kutsub Alceste Celemene'i endaga kaasa. Sõita Pariisist ära, alustada uut elu vaikses maakohas, kuid Celemene põlgab sellise ettepaneku ära – matta ennast nii noorelt, loobuda seltskonnast, see ei sobi talle. Löödud Alceste lahkub, et sõita üksi ära, aga talle jookseb järele Celemene'i koerake. Kui inimestes mõistmist ei leia, siis loomad tunnevad kindlasti ära, kes on hea, kes paha, kes väärib armastust ja kes mitte.
Natuke kahju oli sellest, et viiest vaatusest koosnevat draamat mängiti ühes tükis. Kasuks oleks tulnud vaheaeg, peaaegu 2 tundi istumist hakkas väsitama ja mida rohkem lõpu poole, seda enam tabasin ennast mõttelt, et hakkame juba lõpetama. Kuigi kõik laval toimuv oli lõbusalt mänguline ja igavust kui sellist ei pidanud tundma, tekkis lõpuks ikkagi teatav tüdimus. Et me oleme seda kõike juba näinud, kaua võib lollitada, aitab ka juba. Kui oleks vahepeal olnud võimalus vaheajatada ja natuke ringi käia, ennast sirutada, siis poleks ka ehk seda tüdimust tekkinud, sest töö ja tulemus iseenesest olid ju väga head. Ainsa tuttava fraasina tuli meelde Alceste'i esitatud ekspromtluuletus, mille ta mõtleb välja, et näidata Oronte'ile, kui lihtne on teha luuletusi. Oluline on mõte, mitte see, et oleks reas võimalikult palju suuri sõnu. Siis mõtlebki Alceste käigu pealt välja lühivärsi sellest, kuidas tema eelistaks kogu Pariisi rikkustele oma kallimat: „Võta oma Pariis, juhhei! Mu kallimat ei saa sa, ei!“ Kui meid kooli ajal kohustuslikus korras Noorsooteatri „Misantroopi“ vaatama viidi, siis oli see värsirida ainus naljakas moment kogu lavastuses, mis veel aastateks naerupurske tekitajana kehtima jäi. Vat Teatri „Misantroopi“ oleks julgenud ka oma lapsed vaatama tuua, igav neil kindlasti poleks hakanud.